Hageja RV (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja Indrek Nuut Kostja OÜ Priva (registrikood 10038239, asukoht Tuukri 19, Tallinn), esindaja v/adv Imbi Seimar
Kohtuistungi toimumise aeg
01.10.2014
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 21.02.2014 otsus tühistada. Teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja maakohtu menetlusega seotud menetluskulud hageja kanda.
5.Riigilõiv 1600 eurot, mille tasumisest oli hageja apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud, mõista hagejalt välja riigituludesse; riigilõiv tuleb tasuda 15 päeva jooksul, arvates käesoleva otsuse jõustumisest; makseinfo on lisatud otsusele; riigilõivu maksmisega viivitamisel tuleb apellandil tasuda viivist tasu sisse nõutavaks muutumisest kuni selle täieliku tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
7.Tühistada Harju Maakohtu poolt 17.10.2012 hagi tagamise abinõuna rakendatud kohtulikud hüpoteegid kostja korteriomanditele.
8.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Asjaolud ja hageja nõue
1.27.09.2012 esitas RV (hageja) Harju Maakohtule hagi OÜ Priva (kostja) vastu põhivõlgnevuse 159 779.12 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 26 142.84 eurot ja lisanduva viivise saamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hageja ja tema tollane abikaasa UV müüsid 29.01.2007 abikaasade ühisomandisse kuulunud OÜ Priva KV 40 000 kroonise nimiväärtusega osa, mis moodustas 100% osaühingu osakapitalist hinnaga 319 558.24 eurot (5 miljonit krooni) kostjale. Hind tuli tasuda hiljemalt 29.01.2011, kuid see on tasumata. Kuna OÜ Priva KV osa kuulus abikaasade ühisomandisse, esitas hageja nõude 50% tasumata hinna sissenõudmiseks (põhinõue 159 779.12 eurot).
3.Lisaks põhinõudele nõudis hageja viivist, mis vastavalt osa müügilepingule on 0,027% iga viivitatud päeva eest, seega 43.14 eurot päevas. Hagi esitamise seisuga oli viivitatud 606 päeva, seega viivis on 604x43.14=26 142.84 eurot.
4.Menetluse käigus selgitas hageja, et andis kostjale omanikuna alates 2007. aastast pidevalt laenu, mida osaühing tagastas suuremas summas kui laenu sai. Seetõttu luges ta osa müügist tasutuks 154 988.33 eurot ja tasumata nõude jäägiks 164 569.91 eurot, millest palus välja mõista 159 779.12 eurot. Kostja vastuväited
5.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta rahuldamata. Hageja oli 29.01.2007 müügilepingu puhul mõlema poole esindajaks ja omas kuni 02.03.2012 kontrolli kostja majandustegevuse üle. Kuna osaühingul puudusid vahendid ostuhinna koheseks tasumiseks, käsitleti tasumata summat omaniku laenuna. Hageja on aastate jooksul tasunud endale kogu võlgnevuse ja muutnud võlgnevuse tasumise tingimusi. Hagejale on ajavahemikul 30.01.2007– 01.01.2011 makstud kostja poolt kokku 604 417.89 eurot.
Esimese astme kohtu otsus
6.Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 2234.32 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 364.37 eurot ning alates 27.09.2012 lisanduva viivise 0,027% põhinõudest päevas kuni põhinõude kohase täitmiseni. Menetluskuludest jättis kohus 99/100 hageja kanda ja 1/100 kostja kanda. Samuti jättis jõusse 17.10.2008 määrusega seatud hagi tagamise.
7.Hageja nõue kostja vastu on suunatud raha maksmise kohustuse täitmisele (võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lõige 1). Võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist tuleneb VÕS § 2 lõikest 1, § 8 lõikest 2 ja § 76 lõikest 1. VÕS § 82 lõike 7 esimese lause kohaselt on kohustuse täitmise nõude esmane eeldus kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole nõuetekohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Seega tuleb välja selgitada, kas poolte vahel on kehtiv võlasuhe ning kas kostjal on sellest võlasuhtest tulenev kohustus, mis on jäänud täitmata või mida ei ole nõuetekohaselt täidetud.
8.Vaidlustamata asjaolude ja esitatud tõendite alusel luges kohus tuvastatuks järgmised asjaolud: 29.01.2007 müüs hageja abikaasa UV kirjalikul nõusolekul notariaalselt tõestatud lepingu alusel OÜ Priva KV osa nimiväärtusega 40 000 krooni ostuhinnaga 5 miljonit krooni, kostjale, keda tehingus esindas juhatuse liikmena hageja ise; ostja kohustus tasuma ostuhinna hiljemalt 29.01.2011, tasumisega viivitamisel maksma viivist 0,027 % päevas (t I kd lk 8-14); 02.03.2012 kutsusid kostja osanikud hageja juhatusest tagasi hageja ja valisid uueks juhatuse liikmeks ULV (t I kd lk 24-28); hageja pangakonto väljavõtete kohaselt on enne 29.01.2007 tehingut hageja poolt kostjale antud laenud tagastatud; ajavahemikul 29.01.2007–19.09.2013 hageja poolt antud omanikulaenud on tagastatud 154 988.33 euro võrra enam kui laenu anti; lisaks sellele on 29.01.2007 kostja poolt hagejale tasutud OÜ Priva KV osa müügist 2556.47 eurot (40 000 krooni) (t III kd lk 23-128).
9.VÕS § 208 lõikest 1 tulenevalt on ostja kohustatud tasuma asja müügi puhul ostuhinna. Eelistungil avaldas hageja seisukohta, et kuigi osa müügist tulenev nõue kuulub poolte kui endiste abikaasade ühisvarasse ja ühisvara kohtulik jagamine ei ole lõppenud, on hagejal ostuhinna suhtes ka üksinda nõudeõigus, kuna tema oli tehingu pooleks. Kuna seisuga 19.09.2013 on omanikulaenu ületavas summas tehtud kostja poolt hagejale rahaülekandeid summas 154 988.33 eurot, võib seda summat lugeda OÜ Priva KV ostuhinna tasumisena ja nõude jäägiks oleks 164 569.91 eurot.
10.Kostja hinnangul, kui lähtuda asjaolust, et hagejale peaks kuuluma osa müügihinnast pool, st 159 779.12 eurot (5 milj krooni:2), on hageja talle kuuluva osa juba kätte saanud. Tegelikult on hageja kandnud endale enam kui 600 000 eurot (t III kd lk 141-142).
11.Kohus nõustus, et hageja ja tema endise abikaasa ULV puhul on seoses OÜ Priva KV osa müügitehinguga tegemist solidaarvõlausaldajatega (VÕS § 73), mistõttu hagejal on ka üksinda osa müügihinna suhtes nõudeõigus. Riigikohus on lahendites nr 3-2-1-113-07 ja nr 3-2-2-2-08 märkinud, et abikaasade ühisvara hulka kuuluvat asja müüv abikaasa ei esinda teist abikaasat kui kaasmüüjat. Öeldu kehtib ka siis, kui üks abikaasa andis nõusoleku müügilepingu sõlmimiseks. Kehtiva PKS-i § 210 lõikest 2 tulenevalt kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne käesoleva seaduse jõustumist, asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui PKS-ist ei tulene teisiti. Kehtiva PKS § 29 lõike 1 kohaselt, kui abikaasad valitsevad ühisvara ühiselt, võivad nad sellega
tehinguid teha ja varaga seotud õigusvaidlusi pidada ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. Kui üks abikaasa käsutab abikaasade ühisvara hulka kuuluvat vallasasja või õigust, eeldatakse teise abikaasa nõusolekut. Abikaasa võib teise abikaasa nõusolekuta teha ühisvaraga tehinguid enda ja perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks. Lõikest 4 tulenevalt, lõike 1 alusel tehtud tehingust tekib abikaasade solidaarkohustus. Tehingu kohustatud poole suhtes on mõlemad abikaasad solidaarvõlausaldajad. 29.01.2007 kehtinud PKS eeldas, et abikaasade ühisomandisse kuuluvat registrisse kandmisele kuuluvat vallasasja saab võõrandada ainult teise abikaasa kirjalikul nõusolekul (PKS § 17 lõige 4).
12.Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et kuivõrd hageja oli osa müügitehingus üksinda müüjaks ning kuigi abikaasa andis selleks kirjaliku nõusoleku, tuleb hagejat ja tema endist abikaasat ULV-t lugeda solidaarvõlausaldajateks, mitte ühisvõlausaldajateks (VÕS § 72), mistõttu oleks hagejal õigus ka kogu saamata müügihinna nõudmiseks eeldusel, et ta on esitanud vastava nõude ja ostuhinda ei ole osaliselt tasutud. Kuna hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest (TsMS § 5 lõige 1), arvestas kohus, et hageja nõuab põhinõudena sarnaselt osavõlausaldajaga (VÕS § 71) ainult poole osa ostuhinna ehk 159 779.12 euro tasumist. Hageja on omaks võtnud, et summas 154 988.33 eurot on talle müügihind kostja poolt juba tasutud. Samuti võttis kohus arvesse, et 29.01.2007 on kostja poolt hagejale tasutud 40 000 krooni. Seega moodustab hageja poolt nõutud osa hinnast tasumata osa 2234.32 eurot (159 779.12-154 988.33-2556.47), millises osas kuulub hageja nõue rahuldamisele.
13.Lisaks põhinõudele nõuab hageja viivist. VÕS § 113 lõike 1 kohaselt tuleb juhinduda osa müügilepingus ettenähtud viivisemäärast 0,027% tähtajaks tasumata summalt iga viivitatud päeva eest ning hagi esitamise seisuga moodustab viivis 604x(2234.32x0,00027)=364.37 eurot. TsMS § 367 alusel mõistis kohus välja veel sissenõutavaks mittemuutunud viivise. Hageja apellatsioonkaebus
14.Hageja palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles jäeti hagi rahuldamata ja rahuldada uue otsusega hagi täies ulatuses ning jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohus on lahendi tegemisel kohaldanud vääralt materiaalõigust, rikkunud menetlusnorme ja sellest tulenevalt teinud väära lahendi.
15.Kohus leidis, et nõudele kohaldatava õiguse järgi on endised abikaasad nõude suhtes solidaarvõlausaldajateks, st hagejal üksinda on nõudeõigus kogu nõude ulatuses. Edasi ei ole kohtu mõttekäik selge ja materiaalõigusele vastav. Kohus leidis, et hageja nõuab poolt summast, samas kui on selle juba kätte saanud, ning käsitles seejuures hagejat osavõlausaldajana, minnes vastuollu kohtu enda varasema järeldusega. Arusaamatu on ka see, kuidas asja menetlemine poolte poolt esitatu kohaselt võib viia sellise järelduseni, et hageja solidaarvõlausaldajana esitas oma nõude just sellele osale müügisummast, mille ta oli kätte saanud, aga mitte sellele, mis on välja maksmata. Hageja ei saa pöörduda kohtusse täisnõudega, kui ta teab või eeldab, et täis ulatuses ei pruugi tal enam nõuet olla. Järelikult hageja saigi kohtus nõuda ainult seda osa summast, mis on veel välja maksmata. Tulenevalt oma õigusest kujundada nõue ise, on hagejal ka õigus valida sissenõutav summa, mis ei pruugi olla üksühele vastav tegeliku nõudega, hagejal on õigus nõudesummat ka vähendada. Rahalisel solidaarnõudel puuduvad selged piirid ja omadused, mille järgi seda saaks jagada. Hagi esitamise eesmärk on raha saamine kehtiva nõude alusel, mille suhtes kohus ise tunnistas hageja solidaarvõlausaldajaks.
16.Kuna kohus peab menetlema asja haginõude piirides ning haginõudeks oli pool kogusummast, siis saaks hagi rahuldamata jätmisel tugineda sellele, et hagejal ei ole solidaarnõuet. Hagejale teadaolevalt ei ole solidaarvõlausaldajal piiranguid nõude
sissenõudmisel ning kohus ei ole selliseid piiranguid ka välja toonud. Solidaarvõlausaldaja võib nõuda kogu nõude täitmist endale. Asjaolu, et hageja ise mõtteliselt jagas summa pooleks, ei tähenda seda, et kohus sai hagi piiridest väljumata asuda solidaarvõlausaldajate vahelist nõuet jagama. Sisuliselt on kohus jaganud eksabikaasade vahel kogu lepingust tuleneva nõude pooleks, mis on aga hagi piiridest väljumine, sest sellist jagamise nõuet ei ole esitatud. Kohut oli teavitatud, et poolte vara jagamise vaidluses on käimas kohtumenetlus (tsiviilasjas nr 2-13-5635) ning käesolevas asjas arutatav nõue võetakse seal arvesse.
17.Nõude jagamine poolte vahel eeldaks ka vastamist sellele küsimusele, kas juba saadud summa tuleb lugeda ainult hageja kasuks saaduna või mitte. Kohtule esitatud pangaväljavõtted räägivad, et saadud summa ei läinud ainult hageja kasuks, vaid oli perioodiliselt üle kantud abikaasale ja ühise elusaseme kulude katteks. Kohus ei saa sellist omavolilist jagamist toimetada vastava nõudeta ja kõiki asjaolusid tuvastamata. Solidaarnõude jagamine poolte vahel on veel arusaamatum arvestades seda, et hageja on juhtinud kohtu tähelepanu sellele, millistel asjaoludel ja motiividel teine solidaarvõlausaldaja tegelikult ise nõudele vastu vaidleb (sisuliselt kontrollib hageja endine abikaasa ULV kostjat. Seega loob kohtuotsus sellisel kujul ka ebaõigluse ja ebaproportsionaalsuse, sest saadud osa on läinud solidaarvõlausaldajatele ühiseks kasutamiseks, aga välja mõistmata osa kuuluks kohtu arusaamises siis ainult teisele solidaarvõlausaldajale üksinda, sest sellise otsuse jõustumisel hageja enam mingit osa sellest nõudest endale nõuda ei saaks.
18.Hageja apellatsioonkaebusele vaidleb kostja vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja apellatsioonkaebus
19.Kostja palub tühistada maakohtu otsuses osas, millega hagi rahuldati ja jätta uue otsusega hagi täies ulatuses rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus kohaldas vääralt materiaalõiguse normi ja rikkus menetlusnorme, mis tõi kaasa ebaõige kohtulahendi.
20.Kostjale ei ole põhjendused otsuse kujunemisel jälgitavad ega ole arusaadav, millest kujunes tasumata võlgnevus 2234.32 eurot. Kostja raamatupidamist teostav OÜ Heltemaa koostas õiendi, millelt nähtub, et ajavahemikul 02.05.2007–07.08.2012 on äriühing tasunud hagejale omanikulaenuna kokku 1 047 347.90 eurot. Väljamakstud summad ei kajasta juhatuse liikme töötasu ega dividende. Kuni veebruarini 2012 korraldas kostja tegevust hageja, kelle korraldusel on temale nimetatud summad välja makstud ning need kajastuvad äriühingu raamatupidamises. Hageja esitas maakohtule 14.10.2013 kirjalikud seisukohad koos oma ühe arveldusarve väljavõttega, millest tema arvestuse kohaselt on talle kuni 10.09.2013 välja makstud omanikulaene vaid 604 417.89 eurot. Kostja arvates ületab ka see summa pea kahekordselt müügilepingust tuleneva võlgnevuse. Viidatud seisukohtade punktis 6 leidis hageja, et 2010. aasta lõpuks oli vahetulemus 21 446.82 eurot kostja kasuks. Rohkem laenulepinguid ega muid äriühingu kohustusi sätestavaid dokumente ei ole hageja esitanud, mistõttu ei saa kostja võtta seisukohta hageja poolt 14.10.2013 tehtud arvestuste ja nõuete aluste kohta. Eeltoodust tulenevalt, kuna kostja on tasunud tähtaegselt OÜ Priva KV ostusumma, siis kuulub maakohtu otsus kaevatavas osas tühistamisele.
21.Kostja palub tühistada 17.10.2012 määrusega seatud hagi tagamise abinõu, kuna maakohus rahuldas hagi osaliselt, siis ei ole hagi tagamine algses ulatuses proportsionaalne ning kahjustab oluliselt äriühingu huve. Vastustajate seisukoht
22.Pooled teineteise apellatsioonkaebustele ei vastanud.
Tsiviilkolleegiumi seisukoht
23.Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte seletused ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus saab teha ise uue lahendi, millega jätab hagi rahuldamata. Hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, kostja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
24.Pooled ei vaidlusta järgmisi maakohtu poolt tuvastatud ja käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid: 1) 29.01.2007 müüd hageja kostjale abikaasade ühisvara hulka kuuluva äriühingu osa 5 000 000 krooni eest, kusjuures hind pidi olema tasutud hiljemalt 29.01.2011; 2) 29.01.2007 tasus kostja 40 000 krooni; 3) hageja on kostja osanik, kes andis perioodil jaanuarist 2007 kuni novembrini 2010 korduvalt kostjale omanikulaene; 4) hageja oli kuni 02.03.2012 kostja juhatuse liige; 5) kostja teostas aastatel 2007 kuni 2012 korduvalt ülekandeid selgitusega „omanikulaenu tagastus“; 6) ülekandeid teostas kostja suuremas summas, kui hageja oli laenu andnud. Pooled vaidlevad, kas ostja on tasunud müüjale kogu ostuhinna.
25.TsMS § 230 lõike 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega pidi käesolevas asjas hageja tõendama, et ta ei ole saanud kostjalt 29.01.2007 lepingu alusel rohkem kui 154 988.33 eurot, kostja aga pidi tõendama, et tasus õigeaegselt kogu ostuhinna 319 558.24 eurot. Seejuures omab keskset tähtsust VÕS § 88 kohaldamine, st kas on tõendatud poolte vahel kokkulepete olemasolu, milline kohustus konkreetse maksega kustutati või kas võlgnik maksete tegemise ajal määras, millise konkreetse kohustuse täitmiseks konkreetne makse oli mõeldud. Juhul, kui kokkulepe või võlgniku poolt määramine tõendamist ei leia, võis vastava määrangu teha võlausaldajast hageja, kui olid täidetud VÕS § 88 lõikes 4 sätestatud eeldused. Kui võlgnik ja võlausaldaja ei määranud maksete tegemise ajal, millise kohustuse täitmiseks raha arvestatakse, tuleb lähtuda § 88 lõike 6 regulatsioonist.
26.Aastatel 2007 kuni 2012 poolte vahel toimunud arvelduste tõendamiseks esitas hageja väljavõtte pangakontost (t III kd lk 45-128) ja sellelt nähtuvad kostja maksed enamuses ühtivad kostja poolt esitatud koondiga (t III lk 16-17). Käesolevas asjas omab tähtsust, et sellega on tõendatud kostjal alates 29.01.2007 hageja ees kahe erineva kohustuse (laenulepingud ja 29.01.2007 leping) täitmise kohustus. Maakohtus selgitas hageja esindaja, et poolte vahel toimus jooksev arvestus laenu andmise ja tagastamise suhtes ja kuna ükski ülekanne ei viita müügilepingule, tuleb lugeda, et makseid selle katteks tehtud ei ole (t III kd lk 155-156). Samas nõustus hageja lugema osad laenu tagastusena saadud summad tasutuks müügilepingu alusel. Ringkonnakohtu istungil selgitas esindaja, et hageja loogika kohaselt hakati müügilepingujärgseid makseid tasuma siis, kui muud arveldused jooksid nulli. Tõendeid, et selline oli hageja, kes ühtlasi oli vaidlusalusel ajal kostja juhatuse liige, tahe ülekannete tegemise ajal esitatud ei ole. Kostja selgitas, et kuna müügilepingus kokkulepitud hinna koheseks tasumiseks puudusid vahendid, käsitlesid pooled ka sel alusel tasumata summat omaniku laenuna (t III kd lk 134-135). Kostja seisukohta kinnitab asjaolu, et kostja tegi kõik vaidlusalused tagasimaksed, va müügilepingu sõlmimise päeval tehtud ülekanne, aastatel 2007-2012 selgitusega „omanikulaenu tagastus“ või „laenu tagastus“, sh need maksed, millised pidid raamatupidaja jooksva arvestuse kohaselt olema tehtud juba siis, kui laen oli tegelikult tagastatud (hageja arvestuse kohaselt 2011. aasta kestel). Maksete tegemise ajal oli hageja kostja juhatuse liige ja omas kontrolli iseendale maksete tegemise ja seega ka kohustuste tasumise järjekorra määramise üle. Muid tõendeid, millest nähtuks, milline konkreetne tagasimakse millise kohustuse täitmiseks oli tegemise ajal kostja poolt
määratud, ei esitatud, va teatud tagastuste kohta, mille puhul on ülekandes täpselt märgitud, millisel kuupäeval antud laenu tagastuseks see oli.
27.Kolleegium, hinnanud maakohtus kogutud dokumentaalseid tõendeid kogumis, jõudis seisukohale, et tuvastatuks tuleb lugeda poolte vahel kokkulepe erinevate kohustuste täitmiseks aastatel 2007-2012 raha ülekandmise kohta selliselt, et kõiki kohustusi käsitleti omanikulaenudena. Samuti, et kostja raamatupidaja pidas kohustuste täitmise üle jooksvat arvestust nende tekkimise järjekorras. Selline kokkulepe, et kõigepealt tasutakse omanikulaenud ja alles siis müügilepingujärgne võlgnevus, tõendamist ei leidnud. Hagejal oleks olnud võimalik oma tolleaegseid vastavasisulisi raamatupidajale antud korraldusi tõendada nii enda vande alla antud seletusega, raamatupidaja tunnistajana ülekuulamise tulemusena saadud ütlustega kui kostjalt vastavate raamatupidamisdokumentide väljanõudmise teel.
28.Eeltoodu alusel ja lähtudes asjaolust, et seisuga 01.01.2007 puudusid kostjal rahalised kohustused hageja ees, tuleb lugeda tõendatuks, et 29.01.2007 lepingu alusel tasumisele kuulunud 5 000 000 krooni tasuti tähtaegselt järgmiste maksetega: 1) 40 000 krooni 29.01.2007 ülekandega; 2) 1 955 825 krooni 22.11.2007 tagastusega; 3) 50 000 krooni 14.03.2008 tagastusega; 5) 2 000 000 krooni 22.04.2008 tagastusega ja 6) 954 175 krooni 08.05.2008 tagastusega. Seejuures arvestas kohus asjaolu, et 02.05.2007 ja 08.05.2007 tagastuste puhul oli märgitud, et nendega kustutati vastavalt 27.04.2007 ja 07.05.2007 laenud. 08.05.2007 250 000 euro suuruse tagastuse arvel luges kohus kustutatuks enne müügilepingut antud laenud summas 250 000 eurot (18.01.2007 75 000 eurot ja 26.01.2007 175 000 eurot).
29.Kolleegium ei nõustu hagejaga selles, nagu oleks maakohus, esmalt õigesti tuvastades, et hageja näol on tegemist solidaarvõlausaldajaga, kel on õigus nõuda kogu saamata ostuhinna tasumist, käsitlenud teda seejärel siiski osavõlausaldajana. Otsuse punktist 10 nähtub, et maakohus jättis hageja nõude osaliselt rahuldamata põhjusel, et käsitles hagetava nõude suurusena 1⁄2 tasumata ostuhinnast ja luges tasutud osa hagisummast maha. Maakohus ütles, et hagejal oleks õigus nõuda kogu tasumata ostuhinda eeldusel, kui ta on esitanud vastava nõude. Seega sai maakohus hagejast aru selliselt, et hageja nõuab mitte kogu tasumata hinda, vaid ainult 1⁄2 sellest. Esmases hagiavalduses (t I kd lk 7) hageja selgitas, et tasumata on kogu ostuhind 319 558.24 eurot, kuid tema „esitab haginõudena sellest 50% ehk 159 779.12 eurot“ (t I kd lk 2 ülemine lõik). Seega nõudis hageja 1⁄2 tasumata ostuhinnast. Hagi aluse muutmist TsMS § 376 mõttes maakohtu materjalidest ei nähtu.
30.Asjakohane on hageja seisukoht, et käesoleva tsiviilasja piiridest väljub hageja ja tema endise abikaasa (kostja nüüdse juhatuse liikme) ühisvara jagamisega ja hageja poolt kostjale abielu ajal ülekantud summadega seotud küsimused. Samuti kostja seisukoht, et käesoleva vaidluse sisulisel lahendamisel ei oma tähtsust hagejal rahaliste vahendite väidetav puudumine ja kostja osa võõrandamisega seonduvad probleemid.
31.Hageja taotlus kohtuistungi protokolli parandamiseks tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 50 sätestab kohtuistungi protokolli sisu ja sellest nähtub, et tegemist ei ole istungi stenogrammiga. Kooskõlas viidatud sätte lõikega 1 sisaldab protokoll 01.10.2014 istungi olulist käiku ja edasikaebamise seisukohalt olulisi asjaolusid. Vaidluse sisu kohta oluline sisaldub toimikus asuvates kirjalikes menetlusdokumentides.
32.Hagi rahuldamata jäämisel jäävad maakohtu menetlusega seotud kulud TsMS § 162 lõike 1 alusel hageja kanda. Hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämise ja kostja kaebuse
rahuldamise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud jäävad TsMS § 171 lõike 1 alusel samuti hageja kanda.
33.Määrusega 10.04.2014 vabastas ringkonnakohus hageja 1600 euro riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel. TsMS § 179 lõike 1 kohaselt mõistab kohus menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, mh tasumata või vähemtasutud riigilõiv, kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määruses. Sama sätte lõike 5 kohaselt peab riigilõivu tasumiseks kohustatud isik lahendi täitma 15 päeva jooksul, arvestades jõustumisest. Sama sätte lõike 9 kohaselt tuleb tasumisega viivitamisel tasuda viivist lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Makseinfo edastatakse kohustatud isikule koos käesoleva lahendiga.
34.Hagi rahuldamata jäämisel tuleb TsMS § 386 lõike 4 alusel tühistada ka maakohtu poolt rakendatud hagi tagamise abinõu (t I kd lk 128-129).
Ülle Jänes /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Soots /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.