Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada Tartu Ringkonnakohtule otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6). HAGEJATE NÕUE JA PÕHJENDUSED (tl 1-7; 59-64, 80-83). Kohtule esitatud hagiavalduse kohaselt on M.K. poolt Advokaadibüroo XXXX töötajatele ja XX.XX avaldatud ebaõigeid, mittetäielike ja eksitavad andmed V.H. ja G.K. tegevuse kohta. Samuti on M.K. püüdnud ebaõigetele andmetele tugineda ka Tartu Maakohtu menetluses olevas tsiviilasjas nr 2-1311078. Hagiavalduse täpsustuse kohaselt (tl 80-83) on ebaõigete andmete sisu järgmine: -

Tsiviilasjas nr 2-13-11078 avalduse p 1.8 järgi kostja väidab, et 2012 aasta juunis jälitasid hagejad kostjat ja tema tütart K.K. Tartu lähedal asuva ujumiskohas, Kabinas, kus viimatinimetatud ujumas käisid. Hageja G.K. tungis kostjale kallale, sõimas ning ähvardas „tema kogu elu ära rikkuda“. Hagejad ei ole kostjat jälitanud ja G.K. ei ole kostjat ähvardanud. Selline kostja väide on au teotav ja paljasõnaline, mille andmed ei vasta tõele.

-

Kostja levitab andmeid selle kohta, et hagejad nõuavad kostja vallandamist (Tsiviilasjas nr 213-11078 avalduse p. 1.9 ja 1.10). Avaldatud andmed on ebaõiged, mittetäielikud ja eksitavad, kuna hagejad ei nõudnud kostja vallandamist.

-

Tsiviilasja nr 2-13-11078 avalduse täpsustuse p. 1.8 kohaselt „Hagejad on uurinud välja AB juhataja koduaadressi ning 27.03.2013.a päeva õhtul kell 19.00 paiku käisid mõlemad hagejad AB juhataja kodu juures. Hagejad seisid tükk aega akende all parklas, eesmärgiga tülitada büroopidajat ja tema abikaasat“. Hagejad ei tea, kus elab XX.XX ja ei käinud hagejad AB juhataja kodu juures.

Hagejad on seisukohal, et asjas on aset leidnud isiku au teotamine ja maine kahjustamine väärtushinnangu, sealhulgas ebakohase väärtushinnanguga vastavalt Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1046 lg 1 kui ka tegelikkusele mittevastava asjaolu õigusvastase avaldamisega vastavalt VÕS § 1047 lg 2. Hagejad paluvad kohtul kohustada kostjat ümber lükkama kostja poolt avaldatud ebaõiged andmed ja välja mõista kostjalt kummagi hageja kasuks mittevaralise kahju hüvitis 3500 eurot. Menetluskulud paluvad hagejad jätta kostja kanda.

KOSTJA, M.K., VASTUVÄITED HAGILE (tl 89-102). Kostja esitatud hagi ei tunnista. Kostja leiab, et Tartu Maakohtule avalduse esitamine lähenemiskeelu kehtestamiseks ei ole käsitletav andmete levitamisena VÕS § 1047 lg 1 mõttes. Kostja esitas tsiviilasjas nr 2-13-11078 kohtule dokumentaalsed tõendid ning tõendatavad väited ning Tartu Maakohus hindas esitatud tõendeid kogumis ning otsustas kehtestada hagejate lähenemiskeelu kostja suhtes. Seega ei saa kuidagi käsitleda kohtule esitatud andmeid ebaõigete või kostjate au teotavatena. Kostja kinnitab jätkuvalt, et 2012 aasta juunis G.K. ja V.H. jälitasid kostjat ja tema tütart K.K.’it Tartu lähedal asuvas

ujumiskohas, Kabinas ning hageja G.K. tungis kostjale kallale, sõimas ning ähvardas „tema kogu elu ära rikkuda“. G.K. on esitanud Sotsiaalkindlustusametile 21.08.2012.a kaebuse ametniku käitumise peale, mille sõnastusest, selle mõttest ja eesmärgist ei ole tavalisel mõistlikul inimesel kuidagi teistmoodi võimalik aru saada, kui et see on otseselt suunatud „juurdluse läbiviimiseks“ eesmärgiga kostja vallandada. Selliselt said kostja ja tema endised ülemused sellest aru, mistõttu kostjal ei ole võimalik lükata ümber oma arvamust G.K. kaebuses esitatu kohta. Samuti käis G.K. 04.03.2013.a Advokaadibüroos XXXX büroojuhataja XX.XX vastuvõtul, kus nõudis kostja vallandamist, kuna viimane on 2011. aastal väidetavalt rikkunud ära hagejate abielu. G.K. esitas 11.03.2013.a ka kaebuse töötaja käitumise peale Advokaadibüroo XXXX OÜ-le, kus palub alustada juurdlust M.K. suhtes ja välja selgitada isiku vastavus ametikohale tulenevalt juristile kehtestatud põhimõtetest, et ära hoida analoogse juhtumid ühiskonna ning kaastöötajate huvides. Seega vastab tõele kostja poolt Tartu Maakohtule esitatud avalduse täpsustuses märgitud seisukoht, et hageja on nõudnud tema vallandamist Sotsiaalkindlustusametilt ning Advokaadibüroolt XXXX. Kostja kinnitab, et hagejad käisid 27.03.2013 kella 19.00 paiku Advokaadibüroo XXXX juhataja XX.XX kodu ees olevas parklas ning seisid seal. Kõik lähenemiskeelu kohaldamiseks vajalikud tõendid on kohtu poolt juba tsiviilasja nr 213-11078 raames hinnatud, kohus on tuvastanud tsiviilasjas 2-13-11078 kostja seisukohtade tõelevastavuse. Kostja on seisukohal, et G.K. esitatud tervisetõend ei tõenda väidetavalt valede andmetega esitamisega põhjustatud haigestumist, kuna haigestumine toimus kuu või isegi rohkem aega enne lähenemiskeelu aluseks kohtule esitatud andmete esitamist ja hagejal nendest teada saamist. Kostja ei ole hagejate isiklikke õigusi rikkunud ega ebaõigeid andmeid avaldanud. Samuti ei ole kostja tegevus olnud õigusvastane. Kostja on kaitsnud oma isiklikke õigusi hagejate pahatahtliku tegevuse eest, mis on suunatud tema au, väärikuse, hea nime, tervise ning vara vastu. Hagejad ei ole hagis põhjendanud ning selgitanud, milles seisneb kostja süü kahju tekitamises, samuti on tõendamata kahju tekkimine üldse. Süüd ja põhjuslikku seost teo ja tagajärje vahel peavad tõendama hagejad, mida nad aga teinud ei ole. Samuti on tõendamata kahju suurus.

KOHTU PÕHJENDUSED

Pooled vaidlevad selle üle kas: - kostja avaldas Advokaadibüroo XXXX töötajatele ja XX.XX ebaõigeid, mittetäielike ja eksitavad andmeid V.H. ja G.K. tegevuse kohta. - kostja avaldas tsiviilasja nr 2-13-11078 menetlemisel Tartu Maakohtus hagejate kohta ebaõigeid andmeid. - VÕS § 1047 mõttes loetakse ebaõigete andmete avaldamiseks kohtumenetluses kohtule ja kohtutöötajatele andmete avaldamist. Kostja on seisukohal, et tema poolt Advokaadibüroo XXXX töötajatele ja XX.XX ning kohtule avaldatud on tõene ning kohtule ja kohtutöötajatele oma õiguste kaitseks esitatu ei ole andmete avaldamine. Võlaõigusseaduse (VÕS) kohaselt on isiku au teotamine ja maine kahjustamine võimalik nii väärtushinnangu, sealhulgas ebakohase väärtushinnangu (VÕS § 1046 lg 1) kui ka tegelikkusele mittevastava asjaolu õigusvastase avaldamisega (VÕS § 1047 lg 2). Hagiavalduse kohaselt on kostja avaldanud hagejate kohta ebaõigeid andmeid ning rikkunud sellega hagejate isiklikke õigusi. Hagejad nõuavad kostjalt ebaõigete andmete avaldamisega neile tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Hagejate nõude õiguslikuks aluseks on VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 4, mis võimaldavad isikul (kannatanu) nõuda teiselt isikult (kahju tekitaja) talle isiklike õiguste rikkumisega õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist. Deliktilise kahju hüvitamise nõude eeldusteks on kahju tekitaja poolt teisele isikule kahju tekitamine, teo õigusvastasus ning kahju tekitaja süü. Seejuures peab hageja tõendama objektiivse teo koosseisu, s.o. kostja teo või tegevusetuse, mille kausaalseks tagajärjeks on hagejal kahjulikku tagajärje tekkimine

ja õigusvastasuse. Kostja peab vastutusest vabanemiseks tõendama kas mõne õigusvastasust välistava asjaolu esinemise või süü puudumise. Hagejad on pidanud ebaõigeteks ja oma mainet kahjustavateks 1) kostja väidet tsiviilasjas nr 2-1311078, et 2012 aasta juunis jälitasid hagejad kostjat ja tema tütart K.K. Tartu lähedal asuva ujumiskohas, et G.K. tungis kostjale kallale, sõimas ning ähvardas „tema kogu elu ära rikkuda“; 2) kostja väidet tsiviilasjas nr 2-13-11078, et hagejad nõudsid kostja vallandamist; 3) kostja väidet tsiviilasjas nr 2-13-11078, et hagejad on uurinud välja AB juhataja koduaadressi ning 27.03.2013.a päeva õhtul kell 19.00 paiku käisid mõlemad hagejad AB juhataja kodu juures ja seisid tükk aega akende all parklas, eesmärgiga tülitada büroopidajat ja tema abikaasat. Kohtu hinnangul on hagejate poolt p-des 1-3 nimetatud kostja väited faktiväited. Faktiväide on põhimõtteliselt kontrollitav, selle tõesus või väärus kohtumenetluses tõendatav. Tegelikkusele vastava faktiväite, isegi kui see kahjustab isiku mainet, avaldamine ei ole iseenesest õigusvastane. Mittevaralise kahju rahalise hüvitamise kohustuse tekkimine VÕS § 1045 lg 1 p 4 alusel eeldab seda, et kõnealune faktiväide on hageja au teotav ja et au teotavate andmete avaldamine on õigusvastane. Väärtushinnangut on küll võimalik põhjendada, mitte aga tõendada selle sisu tõesust või väärust. Seega juhul, kui au on teotatud väärtushinnanguga, ei saa isik nõuda au teotavate andmete ümberlükkamist, kuna selline informatsioon ei sisalda andmeid Tunnistaja, XX.XX, on kohtus kinnitanud, et tema vastuvõtul büroos käis G.K. ning soovis, et XX.XX lõpetaks töösuhte kostjaga, kuna kostja pidi olema ohtlik inimene, kes võib kallutada mehi väljuma abielulistest või kooselulistest suhetest. Tunnistaja ütlustest nähtuvalt saatis G.K. kirja tema abikaasale, kus nõudis, et XX.XX kõrvaldaks kostja töölt. Tunnistaja kinnitas kohtule, et ta nägi hagejaid oma elukoha vastas parklas ning ta rääkis sellest ka töökaaslastele. Kuna tema elukoha vastas on büroohoone, siis kindlalt ta ei saa öelda, et hagejad seal tema pärast olid. Samuti on ta näinud dokumente Sotsiaalkindlustusametist, kus G.K. on nõudnud kostja vallandamist. Tunnistaja, K.K., ütlustest nähtuvalt on G.K. käinud neil üks kord kodus ning käitunud agressiivselt ning 2012.a suve alguses nägi ta G.K. Kabina järve ääres, kus G.K. sõimas neid ja proovis M.K. jalgratast ümber lükata ning lubas nende elu ära rikkuda. Kuna G.K. hõikas V.H., siis ta arvab, et ka V.H. oli tol korral Kabinas. Tunnistaja, M.H., ütlustest nähtuvalt ei ole ta näinud, et tema vanemad oleksid kostjaga Kabinas suhelnud. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on G.K. esitanud 21.08.2012.a Sotsiaalkindlustusametile (tl 108109), kostja kohta kaebuse, kus palub alustada kostja suhtes juurdlust, et välja selgitada isiku vastavus ametikohale. Sotsiaalkindlustusameti (tl 110) vastusest nähtuvalt on G.K. ka varasemalt suuliselt pöördunud M.K. küsimuses Sotsiaalkindlustusameti poole. 11.03.2013.a on G.K. esitanud Advokaadibüroo XXXX OÜ-le kaebuse töötaja käitumise peale (tl 111-114), kus on palutud analoogselt kaebusega Sotsiaalkindlustusametile kostja suhtes juurdluse alustamist ning isiku vastavuse kontrollimist ametikohale. G.K. poolt 26.03.2013.a tehtud järelepärimisest XX.XX ja XX.XX (tl 121) soovib G.K. teada kas tema kirjale vastuse koostasid XX.XX ja XX.XX või keegi teine. Seega on tunnistajate XX.XX ja K.K. ütlustega ning eelpoolnimetatud tõenditega leidnud kinnitust kostja poolt tsiviilasjas nr 2-13-11078 avaldatud faktiväidete tõesus selle kohta, et 2012.a juunis G.K. tülitas kostjat ja tema tütart, K.K., Tartu lähedal asuvas ujumiskohas Kabinas ning G.K. tungis kostjale kallale, ja sõimas ja ähvardas kostja elu ära rikkuda, et G.K. nõudis Sotsiaalkindlustusametilt ja Advokaadibüroo XXXX büroopidajalt kostja vallandamist, et G.K. ja V.H. käisid XX.XX kodu juures ja seisid tükk aega akende all parklas. Põhiseaduse (PS) § 19 kohaselt on igaühel õigus vabale eneseteostusele. Igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust. PS § 26 kohaselt on igaühel õigus perekonna-ja eraelu puutumatusele.

Esmakordselt on Tartu Maakohus M.K. avaldust lähenemiskeelu kohaldamiseks arutanud 2011.a septembris ning 29.09.2011.a kinnitas kohus G.K., V.H. ja M.K. vahel kompromissi, mille kohaselt oli hagejatel keelatud siseneda kostja kinnistule ja töökohta. Peale eelpoolnimetatud määruse tühistamist 27.01.2012.a, esitas 08.03.2013.a M.K. uuesti kohtule avalduse lähenemiskeeelu kohaldamiseks, mis rahuldati Tartu Maakohtu määrusega 19.04.2013.a. Mõlemal korral on kohtud tuvastanud, et hagejad on rikkunud oma käitumisega kostja eraelu puutumatust. VÕS § 1047 lg-le 3 kohaselt hoolimata VÕS § 1047 lg-tes 1 ja 2 sätestatust, ei loeta andmete või asjaolu avaldamist õigusvastaseks, kui avaldajal või isikul, kellele asjaolu avaldati, oli avaldamise suhtes õigustatud huvi ning avaldaja kontrollis andmeid või asjaolu põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele. Samuti ei ole tegelikkusele vastava faktiväite avaldamine õigusvastane, isegi kui see kahjustab isiku mainet. Hinnates tõendeid kogumis ja arvestades eelpooltoodud põhjendusi, on kohus seisukohal, et antud asjas ei ole leidnud tõendamist kostja poolt hagejate kohta ebaõigete andmete avaldamine. Oma eraelu kaitseks kostja poolt avalduse esitamist kohtule võimalike õiguserikkumiste asjaolude selgitamiseks, ei saa lugeda andmete avaldamiseks VÕS § 1047 mõttes ning hagejate hagi kostja vastu ebaõigete andmete ümberlükkamiseks tuleb jätta rahuldamata. Kohus leiab, et kuigi kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et V.H. oleks kostja väidete kohaselt kostjat Kabinas ähvardanud, nõudnud kostja vallandamist, ei ole selliste andmete avaldamine eeltoodud põhjustel kostja poolt õigusvastane ning seega ei kuulu hagi ebaõigete andmete ümberlükkamiseks ka V.H. nõude osas rahuldamisele. Isiku au teotamine väärtushinnanguga on VÕS § 1046 lg 1 järgi õigusvastane, kui väärtushinnang on ebakohane. Väärtushinnangu ebakohasus võib olla tingitud selle põhjendamatusest, st sellest, et avaldaja on oma negatiivse hinnangu kujundanud kas ebaõigete faktide (asjaolude) alusel, asjaolusid selgitamata või ilmselgelt meelevaldselt, arvestamata faktilisi asjaolusid või nende puudumist. VÕS § 128 lg 5 sätestab, et mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Mittevaralise kahju hüvitamist reguleerib VÕS § 134 lg 2, mille kohaselt vabaduse võtmisest, samuti muude isikuõiguste rikkumisest, eelkõige isiku au teotamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse korral tuleb kahjustatud isikule mittevaraline kahju hüvitada üksnes juhul, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab. Mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks peaks hageja näitama, et talle on isikuõiguste rikkumise ja au teotamisega tekitatud selline hingeline valu, mis hüvitise väljamõistmist õigustab. See tähendab, et kostja poolt toime pandud tegu peab olema piisavalt suure raskusastmega. Moraalse kahju mõistel on kaks väärtushinnangulist aspekti: isiklik ja ühiskondlik. Isiklikust aspektist on moraalseks kahjuks isikule põhjustatud õigustamatud kannatused, mille olemasolu eeldatakse ning see kahju loetakse hüvitatuks rikutud õiguse (õigus heale nimele ja lugupidamisele) kaitsega. Ühiskondlikust aspektist väljendab moraalne kahju ühiskonna hukkamõistu rikkuja õigusvastasele teole ja on leevenduseks kannatanule, talle isikliku õiguse rikkumisega tekitatud ülekohtu eest. Moraalne kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Hingelised kannatused võivad olla alandatus, solvumine, hirm, nördimus, mure ja kaotusvalu. Kostja poolt oma õiguste kaitseks avalduse esitamine kohtule ei saa tekitada hagejatele selliseid isiklikke üleelamisi, et selle eest oleks põhjendatud mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmine. Kohtule esitatud avaldusega ei ole kostja teotanud hagejate au ega riivanud hagejate õigust heale nimele ja lugupidamisele, samuti ei ole kostja eesmärk olnud kahjustada hagejate mainet, seega ei saa kostja käitumist antud juhul pidada VÕS § 1046 lõike 1 mõttes õigusvastaseks. Kohus hinnates tõendeid kogumis, on seisukohal, et hagejate poolt on kohtule esitatud ainult üldsõnalisi põhjendusi olukorrast tuleneva mittevaralise kahju iseenesestmõistetavuse kohta. Arvestades eeeltoodut ja hinnates tõendeid kogumis, on kohus seisukohal, et kohtus ei leidnud hagejate poolt tõendamist kostja selline käitumine, mis oleks hagejatele põhjustanud hingelist valu ja kannatusi

ning hagejate poolt esitatud hagi kostja vastu mittevaralise kahju välja mõistmiseks tuleb jätta rahuldamata.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

TsMS § 173 lõike 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lõige 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lõike 1 alusel kannavad antud asjas menetluskulud hagejad.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.