2-13-11297
Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number
2-13-11297
Määruse tegemise aeg ja koht
3.juuni 2014, Narva kohtumaja
Kohus
Viru Maakohus
Kohtunik
Pille Aver A V hagi OÜ Emelin ja OÜ Servin Arendus vastu nõude tunnustamiseks A G pärandvara (pankrotis) pankrotimenetluses 3500 eurot
Kohtuasi
Hagihind Kohtuistung Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja I: A V (IK XXX), postiaadress: XXX, e-post: XXX Hageja lepinguline esindaja: Igor Sumarok (IK XXX), asukoht XXX, e-post: XXX Kostja I : OÜ Emelin (RK 11003680), asukoht: Energia 1, Narva, seaduslik esindaja: Aleksandr Tsõss, postiaadress: Aia 11, Narva-Jõesuu Kostja II: OÜ Servin Arendus (RK 10674165), asukoht: Roheline 8, Narva, seaduslik esindaja: Aleksandr Jefimov Kostjate I ja II lepinguline esindaja: Deniss Matvejev (IK XXX), postiaadress: XXX, e-post: XXX
1(6)
2-13-11297 Otsuse peale võib esitada põhjendatud apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetlusabi taotluse esitamine ei vabasta kaebuse tähtaegse esitamise nõudest.
A V esitas 11.03.2013 Viru Maakohtule hagiavalduse OÜ Emelin ja OÜ Servin Arendus vastu nõude tunnustamiseks A G pärandvara (pankrotis) pankrotimenetluses summas 164 289,60 eurot, millest 150 000 eurot moodustas võla põhiosa, 7 986,60 eurot sissenõutavaks muutunud intress arvestusega 18% aastas ning viivis 6 303,00 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja A G 15.12.2011 laenulepingu, mis oli vormistatud võlatunnistusena. Võlatunnistuse kohaselt sai A. G hagejalt laenu summas 150 000 euro laenu koguulatuses tagasimakse tähtajaga hiljemalt 01.04.2012. Laenu kasutamise eest kohustus võlgnik tasuma intressi 18% aastas. Võlgnik A G suri 06.01.2012, s.o enne võlakirjana vormistatud laenu tagastamist hagejale. Viru Maakohtu Narva kohtumaja 09.10.2012 määrusega kuulutati välja A G (ik 37410070245) pärandvara pankrot ja pankrotihalduriks nimetati Terje Eipre. Võlausaldaja A V esitas 22.10.2012 pankrotihaldurile nõudeavalduse, milles taotles oma nõude kokku 164 289,60 eurot tunnustamist teises rahuldamisjärgus. Seisuga 09.10.2012 koosnes nõue tasumata põhivõlast 150 000 eurot, intressist 7986,60 eurot ja viivisest 6 303 eurot. Hageja nõudele esitasid 11.02.2013 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul vastuväited võlausaldajad OÜ Emelin ja OÜ Servin Arendus. Vastuväite kohaselt kahtlevad võlausaldajad võlatunnistuse ehtsuses, kuna sellel puudub andmise kuupäev, ilma milleta on raskendatud kõrvalnõuete põhjendatud arvestamine. Nõuete kaitsmise koosolek jättis A.V nõude tunnustamata. Hageja leiab, et tegemist on VÕS § 30 lg1 alusel antud deklaratiivse võlatunnistusega, millest tulenevalt ei pea võlausaldaja tõendama võla olemasolu. Võla puudumist peavad tõendama kostjad. Samuti ei pea laenuandja tõendama, kas ja kuidas laenusaaja laenuraha kulutas. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenuandja laenulepinguga andma laenusaajale rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. A G tunnistas võlatunnistuse andmisega raha saamist. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hageja on tõendanud raha saamise võlgniku poolt, kuid kostja pole laenu tagastamist hagejale tõendanud. VÕS § 397 lg 1 järgi majandus - või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb maksta intressi üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustusega täitmise viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist VÕS § 94 sätestatud määras, millele lisandub 7% aastas. Täpsustatud haginõude kohaselt asub hageja seisukohale, et võlatunnistuse andmise kuupäev dokumendil puudub ning seda pole võimalik tuvastada ka tagasiulatuvalt, mistõttu muudab hageja intressi arvestuse algkuupäeva selliselt, et intresside arvestus algab alates A G surmapäevast 06.01.2012 kuni kohustuse täitmiseks kokkulepitud kuupäevani 01.04.2012. Kokku 86 päeva eest. Intress koguvõlgnevuselt 6 359,70 eurot ning viivis alates koguvõla sissenõutavaks muutumisest 02.04.2012 kuni A G pärandvara pankroti kohtumäärusega väljakuulutamise päevani 09.10.2012, 2(6)
2-13-11297 kokku 191 päeva kohustuse täitmisega viivituses oldud aja eest 6 303,00 eurot. Lõplik nõue kokku 162 622,70 eurot. Kostjad kirjalikus vastuses hagile nõuet ei tunnista, leides, et hageja nõue ei ole tõendatud. Võlakirjast ei tulene võlakirja andmise kuupäev ning sellest tulenevalt on intressiarvestus alusetu. Põhivõla ehk 150 000 euro osas pole hageja tõendanud, et laen selles summas ka tegelikult A G väljastati. Võlakirja andmine ei tõenda laenulepingu sõlmimist ja raha tegelikku saamist. Kohtuistungil 26.02.2014 esitas hageja kohtule võlatunnistuse originaali esitatud koopiaga võrdlemiseks ja samasuse tuvastamiseks. Kostjate ettepaneku kohaselt on nad valmis põhivõlga tunnistama, kui hageja loobub viivistest. Pooled kompromissile ei jõudnud. Kohtuistungil 13.05.2014 võtavad kostjad omaks, et võlatunnistus on antud A G poolt, kuid hageja pole tõendatud, kas raha ka tegelikult saadi. Samuti võis G võlatunnistusest tuleneva kohustuse täita enne oma surma. Viivise osas leiavad kostjad, et nõue ei vasta heale tavale ning on seetõttu tühine. Hageja lõpliku seisukoha kohaselt on antud võlatunnistuse näol tegemist konstitutiivse võlatunnistusega. Kohus andis kostjatele tähtaja vastuhagi esitamiseks ja poolte nõusolekul jätkas asja lahendamist kirjalikus menetluses.
Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele osaliselt. A G pärandvara (pankroti) pankrotimenetluses jäeti tunnustamata nõuete kaitsmise koosolekul hagejast võlausaldaja poolt kaitsmisele esitatud võlatunnistusest tulenev nõue. Võlausaldajad leidsid, et nõude alusdokumendist tulenev kohustus on tõendamata. Hageja tugineb oma nõudes kohtule põhiliselt VÕS §-le 30, intressi nõude osas § 397 ja 94 ning viivise nõude õigusliku alusena VÕS § 113 lg-le 1. Vaidluse all ei ole järgmised asjaolud: -A G suri 06.01.2012; -Viru Maakohtu Narva kohtumaja 09.10.2012 määrusega kuulutati välja A G (ik 37410070245) pärandvara pankrot; -A G poolt on hageja A V nimele antud võlatunnistus järgmise sisuga: A G kinnitab allkirjaga, et sai kätte 150 000 eurot laenu A V, allakirjutanu kohustub laenusumma tagastama täies ulatuses ja tasuma protsendina laenu kasutamise eest 18% hiljemalt 01.04.2012; -allkiri võlatunnistusel on ehtne ja kuulub A G; -võlatunnistusel puudub dokumendi andmise kuupäev. Hageja on nõude täpsustusena märkinud (tl 134) võlatunnistuse andmise kuupäevaks võlgniku surma kuupäeva, selgitusega, et sellest hilisem dokumendi andmine võlgniku poolt oleks välistatud. 3(6)
2-13-11297 Pooled vaidlevad selle üle, kas võlgniku antud dokumendi näol on tegemist deklaratiivse või konstitutiivse võlatunnistusega. VÕS § 30 lg 1 kohaselt leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu on võlatunnistus. Riigikohus on leidnud, et VÕS-s reguleeritakse iseseisva kohustuse võtmist võlatunnistusega ehk konstitutiivset võlatunnistust. Sellise kohustusega tagatakse esmajoones põhikohustuse täitmist. Sellisele võlatunnistusele ei saa esitada muid vastuväiteid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid. Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-09 märkis, et VÕS § 30 ei sätesta deklaratiivset võlatunnistust. Samas asjas tehtud lahendis selgitas kõrgeim kohus, et deklaratiivse võlatunnistuse puhul tuleb kindlaks teha, kas võlg on olemas või mitte. Riigikohtu lahendist 3-2-1-15-09 tuleneb, et konstitutiivse võlatunnistuse andmist ei saa eeldada. Hageja on oma väidete kinnituseks esitanud järgmised asjaolud: pankrotihaldurile esitatud võlausaldaja nõudeavalduse kohaselt taotles hageja võlatunnistusena vormistatud laenulepingust tuleneva võla tunnustamist, s.t hageja pole ka pankrotimenetluses väitnud mõne muu õigussuhte olemasolu, mis võinuks olla võllatunnistuse andmise aluseks; võlgniku tavaliseks tegevuseks enne surma oli laenu andmine ja laenu võtmine ning sularahaarveldused, võlgnik kasutas laenurahana saadud vahendeid endaga seotud äriühingute finantseerimiseks, mida tõendavad väljavõtted A G seotud arvelduskontolt. Tõendist nähtuvalt on perioodil 14.11.2011 kuni 01.12. 2011 G poolt antud laenu erinevatele juriidilistele ja füüsilistele isikutele ning samuti talle tagastatud laenu mitmete erinevate isikute poolt. Samal perioodil on kontolt võetud sularahas enam kui 100 000 eurot (tl 99-108). Kohtu tehtud järelepärimistest pankadele ei ilmnenud asjaolu, et perioodil 15.12.2011 kuni 06.01.2012 oleks hageja kontole tehtud sissemakseid A G nimelt. Kostja nimetatud asjaolusid ei vaidlustanud ja võlatunnistuse aluseks olevate võimalike muude suhete kohta asjaolusid esile ei toonud. Kohtuistungil 13.05.2014 toimunud arutelul kostja esindaja nõustus hagejaga, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega ning taotles täiendavalt aega vastuhagi esitamiseks. Kostjate esindaja tunnistas, et A.G väljastas oma eluajal mitmeid võlakirju. Hageja poolt võlatunnistuse andmise kuupäevana võlgniku surmapäeva nimetamisele kostjad vastuväidet ei esitanud. Kohtu määratud tähtajaks 27.05.2014 kostja vastuhagi ei esitanud. Kohus jõuab eelnevast järeldusele, et kostjad on loobunud võlatunnistusest tuleneva kohustuse vastu vaidlemisest, võttes omaks võlatunnistuse andmise põhjused ja eesmärgi. Hageja esitatud asjaolude ja tõendite kohaselt oli sularahalaenude väljastamine ja sularaha laenamine võlatunnistuse alusel võlgniku tavapärane majandustegevus. Asjas ei oma tähtsust, kas sularahaga tehingute tegemise oli võlgniku eesmärgiks endaga seotud ettevõtete finantseerimine või isikliku äraelamise tagamine. Tõendite kohaselt oli võlgnik sularahatehingutega seotud regulaarselt pika aja jooksul, käideldes oma kontol ja võttes välja sularahas märkimisväärseid summasid. Kostjatele ei valmistanud võlatunnistuse olemasolu erilist üllatust, sest hageja esitatud tõendi kohaselt oli kostja, OÜ Emelin, üks paljudest võlgnikult laenu saanute hulgast. Seega saab kohtu arvates võlgniku tegevusmudelit laenuturul lugeda kostjate pooltäratuntavaks ning hageja on tõendanud asjaolu, et võlatunnistusega soovisid pooled luua just konstitutiivse kohustuse. Kostjate poolt pole esitatud vastuväidet võlatunnistuse andmise kuupäevana hageja poolt nimetatud 06.01.2012. Kohus nõustub hagejaga selles osas ning loeb tuvastatuks, et võlatunnistusest tulenev kohustus kehtib ning on konstitutiivse iseloomuga. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 järgi tuleb kohustus täita lepingu või seadusega kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 397 lg 1 teise lause kohaselt /--/ tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on 4(6)
2-13-11297 kokku lepitud. Sama sätte lg 3 järgi intress arvestatakse ja tuleb tasuda iga kalendriaasta lõpul. Kui laen tuleb tagastada enne aasta lõppu, tuleb intress tasuda laenu tagasimaksmise ajal. Kohus tuvastas ja pooled ei vaidle selle üle, et tegemist oli laenulepingu tunnustele vastava võlatunnistusega, milles pooled leppisid kokku aastases intressimääras 18% laenu laenu kogusummalt, mis kuulus tagastamisele koos kogu laenu tagasimaksmisega. Maakohus tuvastas, et võlatunnistusest tulenev kohustus põhivõla ja intressi osas on kehtiv. Sellest tulenevalt kuulub tunnustamisele hageja nõue A G pärandvara (pankrotis) pankrotimenetluses nii põhivõla kui intressi osas. Hageja vaatamata kohtu nõudele intressi arvestamise jälgitava käigu esitamiseks, jättis arvutuskäigu esitamata. Kohus teeb ise intressi arvestuse järgnevalt: 31+29+31+1-6:365 150000*0,18*86:365=6361,64 eurot. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sh täitmisega viivitamine. VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kuna kostjad väitsid, et hageja viivisenõue ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega, tuleb kohtul tuvastada, kas on erandlikke asjaolusid, millest järelduvalt ei ole hageja kasutanud heauskselt oma õigust nõuda viivist. Kohustuse täitmisel peavad võlasuhte pooled lähtuma hea usu põhimõttest (VÕS § 6). TsÜS § 138 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on teisele isikule kahju tekitamine. Sama paragrahvi 2. lõike järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Riigikohus on mitmetes oma lahendites osutanud, et ka viivisenõue (nii lepinguline kui ka seadusjärgne) võib olla hea usu põhimõttega vastuolus. Võlausaldaja kaotab seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduses ja ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast. Hea usu põhimõttest tulenevalt ei tohi lepingupooled oma õigusi kuritarvitada, käituda vastuoluliselt või eesmärgiga tekitada teisele lepingupoolele kahju ( RKTsK nr 3-2-1-70-09, p 11). Käesolevas vaidlusasjas asub kohus seisukohale, et pärandvara pankrotimenetluses esitatava viivisenõude puhul antud asjaoludel esineb alus kohaldada viivisenõude suhtes hea usu põhimõtet. Võlatunnistusest tulenev kohustus saabus pärast võlgniku surma, mistõttu ei saa käsitleda võla tekkimist täitmise kohustuse rikkumisena võlgniku poolt, millele järgnev õiguskaitsevahendi kasutamine võlausaldaja poolt oleks olnud mõistlik ja põhjendatud. Lisaks on VÕS § 101 tulenev viivisenõue õiguskaitsevahendina rakendatav juhul, kui rikkumine pole vabandatav. VÕS § 103 lg 2 järgi on rikkumine vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu, s. o asjaolu tõttu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata , et ta lepingu sõlmimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või selle takistuse ületaks. Võlgniku surm enne kohustuse tähtaegset täitmist on niisugune asjaolu, mida kohus peab vääramatuks ja vabandatavaks kohustuse rikkumise korral. Kuna surma mõju on pöördumatu, ei saa see asjaolu kaasa tuua võlgniku vastutust viivise näol ning hageja nõue selles osas tuleb jätta rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt. Tunnustatav on A V nõue A G pärandvara (pankrotis) pankrotimenetluses põhivõla 150 000 eurot ja intresside 6361,64 eurot nõudes ning mittetunnustatav viiviseid puudutavas osas.
5(6)
2-13-11297 TsMS § 163 lg 2 kohaselt kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. 26.02.2014 toimunud kohtuistungil pakkusid kostjad kompromissi tingimusel, et kostjad tunnistavad hageja nõuet juhul, kui hageja loobub viivistest. Hageja nõustus kostjate ettepanekuga. Kohus andis pooltele tähtaja kompromissi sõlmimiseks. Kostjad kompromissi osas hagejale ja kohtule kinnitust ei esitanud. Kohus rahuldas hagi osaliselt ja selles ulatuses, mida pakkusid kostjad enne oma ettepanekust loobumist, mistõttu jätab kohus hageja menetluskulud 75% ulatuses kostjate kanda ja 25% ulatuses hageja enda kanda. Kostja kannab oma menetluskulud ise.
(allkirjastatud digitaalselt) Pille Aver Kohtunik
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.