Pankrotiõigus › Füüsilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

viiviste tasumise laenuandjale. Isikliku käenduse maksimaalne summa on 150 000 eurot. Võttes arvesse, et Maahotell Laitz OÜ ei ole tasunud laenult nõuetekohaselt intresse, ütles võlausaldaja Maahotell Laitz OÜ-ga 16.12.2013 sõlmitud laenulepingu üles ning andis aega kuni 18.12.2013 tagastada laen ja tasuda intressid. Maahotell Laitz OÜ ega võlgnik laenu ega intresse summas 8289,13 eurot tagastanud ei ole. Laitse Loss ja Hotell OÜ ja Elfi Invest OÜ vahel oli sõlmitud 02.05.2013 laenuleping, mille kohaselt andis võlausaldaja OÜ Laitse Loss ja Hotell OÜ-le laenu summas 3538,80 eurot tagastamise tähtajaga 31.12.2013. Laenulepingu p-i 3.1 kohaselt tagab laenusumma, laenutasu ja viiviste tasumise võlgnik isikliku käendusega summas 4000 eurot. 16.12.2013 ütles võlausaldaja laenulepingu erakorraliselt üles. Võlausaldaja andis kohustuste täitmiseks tähtaja kuni 18.12.2013. Laitse Loss ja Hotell OÜ ega võlgnik laenu ega intresse summas 264,09 eurot tagastanud ei ole. Võlausaldaja ja Laitse Loss ja Hotell OÜ vahel oli sõlmitud 02.05.2013 laenuleping, mille kohaselt andis Elfi Invest OÜ Laitse Loss ja Hotell OÜ-le laenu summas 2965,60 eurot tagastamise tähtajaga 31.12.2013. Laenulepingu p-i 3.1 kohaselt tagab laenusumma, laenutasu ja viiviste tasumise võlgnik isikliku käendusega summas 3500 eurot. 16.12.2013 ütles võlausaldaja laenulepingu erakorraliselt üles. Võlausaldaja andis kohustuste täitmiseks tähtaja kuni 18.12.2013. 16.12.2013 loovutas Elfi Invest OÜ võlausaldajale 02.05.2013 laenulepingust tuleneva kogu nõude Laitse Loss ja Hotell OÜ vastu. Laitse Loss ja Hotell OÜ ega võlgnik laenu ega intresse summas 215,69 eurot tagastanud ei ole. Võlausaldaja oli seisukohal, et ta on laenulepingud üles öelnud ning laenusummade ja intresside tagastamise tähtpäev oli 18.12.2013. Seega on võlausaldajal laenu tagastamise nõudeid võlgniku vastu kokku summas 140 704,40 eurot, tagastamata intresside nõue kokku on 8768,91 eurot. Samuti on võlausaldajal viivisenõue summas 481,86 eurot. Võlausaldaja põhistas võlgniku maksejõuetust vastavalt PankrS § 10 lg 2 p-dele 1,3 ja 4. Võlausaldajale on saanud teatavaks võlgniku ja tema abikaasa vaheline abieluvaraleping ja ühisvara jagamise leping, millest tulenevalt võlausaldaja leiab, et ühisvara osalise jagamise eesmärgiks on muuta võlgnik varatuks. Võlgniku, võlausaldaja ja Elfi Invest OÜ vahelises kirjavahetuses, täpsemalt 11.12.2013 e-kirjas, võlgniku poolt märgitu põhjal leiab võlausaldaja, et seega on võlgnik võlausaldajale teatanud, et ta ei suuda oma kohustusi täita. Pankrotiavalduses on võlausaldaja märkinud, et talle ei ole teada, kas pankrotihoiatus on õnnestunud võlgnikule kätte toimetada, kuid kohtutäitur saatis 23.12.2013 teate, et dokumendid on võlgnikule välja saadetud 19.12.2013. Võlgnik vaidles pankrotiavaldusele vastu ja palus jätta ajutise halduri nimetamata ja menetluskulud võlausaldaja kanda. Võlgnik leidis, et pankrotiavalduse aluseks olevad faktilised asjaolud on valed ning kohut eksitavad. Võlausaldaja ja Maahotell Laitz OÜ vahel sõlmitud laenulepingute ülesütlemisavalduste ning laenu kohese tagastamise ja intresside tasumise nõuded ei vasta tegelikkusele ning Maahotell Laitz OÜ neid ei tunnustanud. Võlgnik leidis, et osapoolte vahel 12.06.2012 sõlmitud laenulepingu tegelik jääk on 42 674,98 eurot, mitte 134 200 eurot. Samuti leidis võlgnik, et võlausaldaja nõude katteks ei ole hüpoteegiga tagatud kinnisvara realiseeritud ja seega on ilmselge, et realiseerimise korral kataks saadav tulem võlausaldaja nõude mitmekordselt. Käendajana nõudis võlgnik, et võlausaldaja rahuldaks oma nõude Maahotell Laitz OÜ kui põhivõlgniku vara suhtes seatud hüpoteekide arvel. Kohtutäituri poolt kinnisasjale määratud hind on kokkulepitud võlausaldajaga, kes ei ole vara arestimishinda ka vaidlustanud. Võlausaldaja käitumine alustades käendaja suhtes pankrotimenetlust enne, kui

ta oleks saanud oma nõuet rahuldada tegeliku võlgniku vara arvel, on äärmiselt pahatahtlik ja võlgniku huve kahjustav. Võlausaldaja esitatud laenulepingute ülesütlemisavalduste põhjendused ei ole selged, nõue ei ole vastuvaidlematult selge ja nõudes esinevad vaidlused tuleb lahendada läbirääkimiste teel. 18.02.2014 eelistungil märkis võlgniku esindaja, et samuti on võlausaldaja pankrotihoiatuse võlgnikule kätte toimetanud 03.01.2014, võlgniku esindaja viibis ise selle juures, mis on tõendatav ja see toimus kohtutäituri juuresolekul. Seoses võlausaldaja poolt pankrotiavalduses ja 25.02.2014 vastuväites väidetule, et võlgnik on ühisvara jagamise tagajärjel jäänud ilma oma ühisosast korteriomanditele ja saanud vastu väärtusetud Maahotell Laitz OÜ osad, märkis võlgnik, et kinnisvarabüroo Uus Maa OÜ poolt 10.02.2014 tehtud eksperthinnangu kohaselt on võlgniku omanduses oleva Maahotell Laitz OÜ kinnisvara väärtuseks 1 227 000 eurot. Võlgniku abikaasale kuuluvate Laitse lossis asuvate korterite väärtuseks on vastavalt 88 000 eurot ja 142 000 eurot, kokku 230 000 eurot. Nende numbrite taustal pidas võlgnik kummastavaks võlausaldaja väidet sellest, et abieluvara sõlmimise lepinguga on võlgnik asunud end varatuks tegema. Esimese astme kohtu määrus 28.03.2014 määrusega jättis Harju Maakohus ajutise halduri nimetamata, lõpetas tsiviilasja menetluse ja jättis tulenevalt PankrS § 15 lg-st 6 menetluskulud võlausaldaja kanda. Võlausaldaja ja võlgnik vaidlevad selle üle, kui suur on laenujääk, kas laenulepingud on kehtivalt üles öeldud ning kas võlausaldaja on õigustatud nõudma laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist esmalt võlgnikult kui käendajalt. Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, et pankrotiavalduse aluseks peab olema selge nõue. Nii on PankrS § 15 lg 3 p 1 suunatud eelkõige sellele, et ajutise halduri nimetamise ja pankroti väljakuulutamise menetluses ei toimuks sisulise vaidluse lahendamist pankrotiavalduse esitaja ja selle isiku vahel, kelle suhtes taotletakse pankroti väljakuulutamist. Sisulised vaidlused lahendatakse hagimenetluses väljaspool pankrotimenetlust. PankrS § 15 lg 7 alusel kui kohus ajutist haldurit ei nimeta, siis pankrotiavalduse alusel edasist menetlust ei toimu ja menetlus lõpeb. Kohus märkis otsuses poolte esitatud väited, muu hulgas märkis kohus, et võlgnik on kohtule esitanud 19.12.2012 osapoolte vahel sõlmitud laenulepingu muutmise lepingu, millega algset laenusummat vähendati ning laenusumma jäägiks lepiti kokku 98 955 eurot. 16.12.2013 Maahotell Laitz OÜ ja võlausaldaja vahel sõlmitud laenulepingute ülesütlemise esimesel leheküljel on märgitud, et Laitse Loss OÜ on tagastanud laenu kokku summas 54 403,05 eurot. Samuti on võlgnik vastu vaielnud laenulepingute ülesütlemisele 16.12.2013. Kohus oli seisukohal, et laenulepingute laenujäägi suurusega ja ülesütlemise kehtivusega seonduvad asjaolud vajavad väljaselgitamist ja tõendamist hagimenetluses. Samuti väljub pankrotimenetluse raamest poolte poolt kohtule esitatud tõendite hindamine. Kohus tugines võlaõigusseaduse (VÕS) § 149 lg-le 5 ja Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-59-08, milles Riigikohus on jõudnud seisukohale, et PankrS § 15 lg 2 sätestab alused, millal kohus jätab pankrotimenetluse algatamata. PankrS § 15 lg 2 p 2 kohaselt jätab kohus pankrotimenetluse algatamata, kui pankrotiavalduse aluseks olev nõue on täielikult pandiga tagatud. Kolleegium märgib, et pankrotimenetluse algatamata jätmine juhul, kui nõue on täielikult tagatud pandiga, on igati põhjendatud, sest nõude rahuldamine on võimalik saavutada ilma võlgnikku rohkem

koormava pankrotimenetluseta. Asjaõigusseaduse § 352 lg 1 sätestab, et hüpoteegipidajal on õigus nõuda sundtäitmist täitemenetluse seadustikus sätestatud korras, kui hüpoteegiga tagatud nõuet ei täideta. Pankrotiavalduse aluseks olevatest asjaoludest nähtub, et võlausaldaja nõue on pandiga tagatud. Võlgnik on kohtule esitanud eksperthinnangu korteriomandi registriosaga nr 11947202 (asukohaga XXXXXXXXXX) osas, mille kohaselt on vastava objekti turuväärtuseks 27.01.2014 seisuga 1 227 000 eurot. Võlausaldaja on kohtule esitanud kinnisasja arestimise akti, mille kohaselt hindas kohtutäitur kinnisvara väärtuseks 845 000 eurot. Samuti on võlausaldaja kohtule esitanud enampakkumise nurjunuks kuulutamise akti, mis võlausaldaja hinnangul tõendab võlausaldaja väiteid selle kohta, et võlgniku väited Maahotell Laitz OÜ väärtuse kohta on ebaõiged. Samas ei ole võlausaldaja kohtule esitanud tõendeid selle kohta, et võlgniku kohustuste suurus ületab võlgniku vara. Võlgnik leidis, et Harju tööpiirkonna kohtutäituri Elin Vilippuse asendaja S V poolt 18.03.2014 tehtud enampakkumise nurjunuks kuulutamise aktist ei nähtu kuidagi ega pole võimalik üheselt tuvastada, et võlgnikul ei jätku vara kõigi oma kohustuste täimiseks. Põhivõlgnikule (Maahotell Laitz OÜ) kuuluva kinnisvara sundmüügi ebaõnnestumine hinnaga 845 000 eurot ei saa kuidagi kinnitada, et võlgnik ei suuda võlausaldaja kohustust täita. Enne võlausaldaja hüpoteeki koormab Laitse Lossi kinnistut veel kaks hüpoteeki kogusummas 85 000 eurot. Seega lähtudes TMS § 74 lg 5 sätestatust, on kinnisasja väärtus 85 000 euro võrra suurem kui arestimishinnaks olev 845 000 eurot. Võlgnik ega sissenõudja ei ole vara hinda vaidlustanud, seega see on kehtiv. Tulenevalt TMS § 100 lg 5 kolmandast lausest, ei või asju alla hinnata rohkem kui 70 protsenti esimese enampakkumise alghinnast. Lähtuvalt eeltoodud tingimusest, ei saa teoreetiliselt põhivõlgniku kinnisasja realiseerida madalama hinnaga kui 253 500 eurot. Arvestades, et arestitud kinnisasjaks on Laitse Loss, siis on ilmselge, et selle väärtus on suurem kui 253 500 eurot, milline summa tagaks samuti võlausaldaja nõude rahuldamise. Kohus pidas vajalikuks märkida, et kuni kinnisasja reaalse võõrandamiseni ei ole võimalik anda hinnangut selle kohta, et kinnisasja realiseerimine ei võimalda võlausaldaja nõuet rahuldada. Võlausaldaja nõude rahuldamine selgub hüpoteegiga koormatud kinnisasja reaaliseerimisel. Samuti väljub käesoleval juhul pankrotimenetluse raamest poolte poolt kohtule esitatud tõendite hindamine. Kohus leidis, et vaidlus selle üle, kas ja millises ulatuses on võlausaldajal nõue võlgniku vastu, tuleb lahendada hagimenetluses. Nii on PankrS § 15 lg 3 p 1 suunatud eelkõige sellele, et võlgnikule ajutise halduri nimetamise ja pankroti väljakuulutamise menetluses ei toimuks sisulise vaidluse lahendamist pankrotiavalduse esitaja ja selle isiku vahel, kelle suhtes taotletakse pankroti väljakuulutamist. Sisulised vaidlused lahendatakse hagimenetluses väljaspool pankrotimenetlust. Taoliselt on varemkehtinud PankrS eespool osundatud sätetega analoogiliste sätete eesmärki tõlgendanud ka Riigikohus lahendis nr 3-2-1-150-04. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-17-02 p-s 10 märkinud, et kuna võlgnik on nõudele vastu vaielnud, esitanud oma põhjendused ja tõendid ning nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses. Kohus oli seisukohal, et vaidlusaluses asjas pooltevaheliste õigussuhete hindamiseks vajalike faktiliste asjaolude tuvastamine ja tõendite hindamine ületaks piirid, milles pooltevahelisi vaidlussuhteid on võimalik hinnata pankrotiavalduse menetlemisel. Võlausaldaja

pankrotiavalduse alusel pankrotimenetluse algatamine on võimalik vaid olukorras, kus avalduses toodud nõuete osas puuduvad võlgnikul sisulised vastuväited. Eeltoodu alusel oli kohus seisukohal, et nõude põhjendatuse väljaselgitamine väljub käesoleval juhul ajutise halduri nimetamise eelduseks oleva nõude selguse hindamise raamidest ning tuleb seega lahendada hagimenetluses. Samuti märkis kohus, et kuigi võlausaldaja nõude suurus võib ületada PankrS § 15 lg 3 p-s 3 märgitud nõude suurust, ei ole ainuüksi ka sellel põhjusel võlgnikule ajutise halduri nimetamine põhjendatud. Riigikohus on lahendis 3-2-1-20-05 jõudnud seisukohale, et kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu (PankrS § 15 lg 2 p 1), siis PankrS § 31 lg 1 teise lause kohaselt ei saa võlausaldaja pankrotiavalduse alusel kohus võlgniku pankrotti välja kuulutada. Sellest tulenevalt on õige ka ringkonnakohtu järeldus, et sellisel juhul pole kohtul vaja võlgniku maksejõulisust kontrollida. Kui võlgnik vaidleb põhjendatult nõudele vastu ja kohus asub seisukohale, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust, siis ei saa kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel kohtuotsusega võlgniku maksejõuetust välja kuulutada ka juhul, kui võlgnik on maksejõuetu. PankrS § 31 lg 1 kolmas lause lubab kohtul võlgniku pankroti välja kuulutada, kui pankrotiavaldus põhineb nõudel, millele võlgnik vastu ei vaidle, kuid võlgniku kohustus on pankrotiavalduse läbivaatamise ajaks täidetud. Selle normi kohaldamiseks peab kohus tuvastama võlgniku maksejõuetuse. Kuna võlgnik on võlausaldaja nõudele põhjendatult vastu vaielnud, ei pidanud kohus vajalikuks kontrollida võlgniku maksejõuetust. Tulenevalt eeltoodust asus kohus seisukohale, et võlgnikule tuleb ajutine pankrotihaldur võlausaldaja avalduse alusel jätta nimetamata. Kuna kohus võlgnikule ajutist haldurit ei nimeta, lõpeb pankrotiavalduse menetlus. Määruskaebus 14.04.2014 esitatud määruskaebuses palub võlausaldaja tühistada Harju Maakohtu 28.03.2014 määruse ja teha uue määruse, millega nimetada võlgnikule ajutine pankrotihaldur ja saata tsiviilasi Harju Maakohtule võlgniku pankroti väljakuulutamise menetluse jätkamiseks. Menetluskulud palub võlausaldaja jätta võlgniku kanda. Samuti palub võlausaldaja ringkonnakohtul dokumentaalsete tõenditena vastu võtta kaebusele lisatud Harju tööpiirkonna kohtutäitur Elin Vilippuse 28.03.2014 vara ümberhindamise akti ja 28.03.2013 teate kordusenampakkumise toimumise kohta, millised dokumendid said võlausaldajale kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et võlausaldaja nõue ei ole selge PankrS § 15 lg 3 p-i 1 tähenduses. Võlausaldaja on avalduses välja toonud võlgnikul võlausaldaja ees olevad kohustused. Kokku on võlgnik pankrotiavalduse kohaselt kohustatud võlausaldajale tasuma 140 704,40 eurot laenuvõlgnevuste katteks ja 8768,91 eurot intressi võlgnevuste katteks. Võlgnik ei esitanud vastuväidet enne eelistungi toimumist vastavalt PankrS § 12 lg-le 2, vaid väitis hilinenult, et võlausaldaja nõue ei ole selge seetõttu, et Maahotell Laitz OÜ ja võlausaldaja vahelise laenulepingu tegelik jääk on 42 674,98 eurot. Seega vaidlustas võlgnik võlausaldaja nõuded ainult selles osas. Ülejäänud osas pole võlgnik võlausaldaja nõudeid vaidlustanud. Seega isegi kui hüpoteetiliselt eeldada, et võlgniku vastuväide on õige, siis ei tähenda see, et PanrkS § 15 lg 3 p-i 1 mõistes puuduks võlausaldajal selge nõue, mis annaks aluse jätta ajutine pankrotihaldur nimetamata. Igal juhul on võlausaldajal võlgniku vastu selge nõue, mis ületab PankrS § 15 lg 3 p-is 3 sätestatud suuruse. Milline saab olema lõplik võlausaldaja nõude suurus võlgniku pankrotimenetluses, selgub pärast PankrS §-s 103 sätestatud nõuete kaitsmise protseduuri. Võlausaldaja rõhutab, et ei nõustu võlgniku

seisukohaga, et 12.06.2012 laenulepingu tegelik jääk on 42 674,98 eurot. Võlgnik ei ole oma väidet millegagi põhistanud. Kohus on välja toonud, justkui oleks võlgnik vaielnud vastu laenulepingute ülesütlemisele 16.12.2013. Kohtule 18.02.2014 vastuväites võlgnik seda teinud ei ole. Samuti ei ole võlgnik vaidlustanud laenulepingute ülesütlemist 07.03.2014 menetlusdokumendis. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et laenusaajad on laenulepingute ülesütlemiseks saatnud võlgnikule 16.12.2013 laenulepingute ülesütlemisavaldused (pankrotiavalduse lisa 7, lisa 10 ja lisa 13). Vastavalt TsÜS § 69 lg-le 2 loetakse eemalviibijale tehtud tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu-või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Nii laenulepingute ülesütlemisavaldused kui ka võlgniku pankrotihoiatused on saadetud laenusaajate asukoha aadressil ning seega oli laenusaajatel võimalus nendega tutvuda. Lisaks on võlausaldaja saatnud võlgnikule teate laenulepingute ülesütlemisest ja pankrotihoiatuse kohtutäituri vahendusel (pankrotiavalduse lisa 15). Seega on ilmselge, et laenusaajad ja võlgnik on saanud laenulepingute ülesütlemise avaldused kätte vastavalt TsÜS § 69 lg-le 2. Ka pärast pankrotiavalduse ja selle lisade kättesaamist kohtu vahendusel ei ole ei võlgnik ega laenusaajad oma võlgnevust tasunud isegi osas, milles võlgnik võlgnevust tunnistab. Maakohus on jätnud arvestamata ja analüüsimata, et võlausaldaja põhjendas pankrotiavaldust ka sellega, et võlgnik hävitab, peidab või raiskab oma vara, mille tagajärjel on ta muutunud maksejõuetuks, või on muul viisil tahtlikult põhjustanud oma maksejõuetuse ja võlgnik teatab võlausaldajale, et ta ei suuda oma kohustusi täita (PankrS § 10 lg 2 p-id 3 ja 4). Nimelt on võlgnik ja tema abikaasa M M teinud tehingu, mille kohaselt on võlgniku ja tema abikaasa ühisvarasse kuulunud korteriomandid jäetud võlgniku abikaasa ainuomandisse (pankrotiavalduse p 2 ja pankrotiavalduse lisad 17 ja 18). Võlgnik ei toonud menetluses ühtegi põhjendust, mis oli sellise tehingu majanduslik põhjendus, jättes sellega ka ümber lükkamata võlausaldaja väited, et selle tehingu eesmärgiks sai olla ainult see, et teha võlausaldajale võimalikult raskeks oma nõuete täitmine. Samuti ei lükanud võlgnik millegagi ümber pankrotiavalduses toodut, et võlgnik on võlausaldajale kinnitanud, et ta ei suuda oma kohustusi täita (vt pankrotiavalduse p 2 ja pankrotiavalduse lisa 20). Maakohus on ebaõigesti leidnud, et kuni kinnisasja reaalse võõrandamiseni ei ole võimalik pankrotimenetlust võlgniku vastu läbi viia. Võlausaldaja leiab, et põhjendatud ei ole võlgniku vastuväide, et võlausaldaja avaldust ei saa rahuldada, sest võlgnikul on õigus VÕS § 149 lg 5 alusel nõuda, et võlausaldaja rahuldaks oma nõude pandi arvel. Käesoleval juhul on võlausaldaja palunud oma nõude rahuldamist pandi arvel ning vatsavad täitemenetlused on alustatud. Põhistatud ei ole ka võlgniku väide, justkui oleks hüpoteegiga koormatud kinnisasja, mille väärtus ületab nõuete suuruse. Võlausaldaja on oma 19.03.2014 menetlusdokumendis tõendanud, et kinnisasja enampakkumine nurjus (vt 19.03.2014 menetlusdokumendi lisa). 28.03.2014 on kohtutäitur kinnisasja ümber hinnanud ja uueks hinnaks määranud 634 000 eurot (kaebuse lisa 1). Uus enampakkumine viiakse läbi ajavahemikul 23.04.2014-30.04.2014 (kaebuse lisa 2). Juhul, kui eksklusiivne kinnisasi õnnestub tõesti uuel enampakkumisel müüa ja müügitulemist saab võlausaldaja oma nõuetele rahulduse, siis saab ka pankrotimenetluse lõpetada. Samas arvestades, et võlgnik on oma ühisvara sisuliselt oma abikaasale ilma igasuguse majandusliku põhjuseta kinkinud, saaksid võlausaldaja huvid pöördumatult kahjustatud, kui kinnisasja ei õnnestu müüa ning vahepealsel ajal on võlgnik oma vara veelgi vähendanud või/ja on võlgniku abikaasa ühisvara hulka kuulunud korteriomandid edasi võõrandanud, et teha võimatuks ühisvaraga tehtud tehingu tagasivõitmine.

Võlgniku väide, et tema ja M M vahel sõlmitud lepingu alusel jäi Maahotell Laitz OÜ osa võlgniku lahusvaraks, ei lükka ümber pankrotiavalduses toodut, et nimetatud lepinguga on võlgnik teinud tehingu, mille tagajärjel on ta muutunud maksejõuetuks. Nagu nähtub pankrotiavaldusest ja millele võlgnik ei ole ka vastu vaielnud, ei ole Maahotell Laitz OÜ suuteline oma kohustusi täitma, mille tagajärjel toimuvad täitemenetlused Maahotell Laitz OÜ kinnisasja suhtes. Seega on võlgnik ühisvara jagamise tagajärjel jäänud ilma oma ühisosast korteriomanditele ja saanud vastu väärtusetud Maahotell Laitz OÜ osad. Vastus määruskaebusele Võlgnik palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud võlausaldaja kanda. Menetluse edasine käik Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas vastavalt TsMS § 663 lg-le 5 läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud toimiku materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 28.03.2014 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning tulenevalt TsMS §-s 659 ja § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et võlausaldaja nõue ei ole selge ja vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Antud juhul ei ole muu hulgas selge ka see, millises ulatuses omab võlausaldaja nõuet võlgniku vastu. Võlgniku vastuväidete kohaselt on poolte vahel 12.06.2012 sõlmitud laenulepingu tegelik jääk 42 674,98 eurot, mitte 134 200 eurot nagu väidab võlausaldaja. Ainuüksi nimetatud asjaolu silmas pidades asus maakohus põhjendatult seisukohale, et kuna võlgnik on nõudele vastu vaielnud, esitanud oma põhjendused ja tõendid ning nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses. Ringkonnakohus peab vajalikuks korrata maakohtu poolt märgitut, mille kohaselt olukorras, kus võlausaldaja nõue ei ole selge, puudub vajadus edasiseks võlgniku maksejõulisuse kontrolliks. Seega on asja lahendamise seisukohast ebaolulised määruskaebuses sisalduvad väited pankrotiavalduses võlgniku maksejõuetuse põhistamise kohta. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel määruskaebuse esitaja kanda.

Reet Allikvere

Imbi Sidok-Toomsalu

Ele Liiv

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.