Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Kostja ei ole laenu võtnud, seda on teinud kolmas isik kostja dokumentidega ning raha on kantud XXXOÜ arveldusarvele. Hageja ei ole tõendanud, et üldtingimused on saanud lepingu osaks. Laenutingimused on inglise keeles, seega saabus laenu tagastamise tähtaeg alles hagi esitamisega ning varasemat viivist õigus nõuda ei ole. 11.03.2014 toimunud eelistungil jäi hageja oma nõude juurde ja kostja vaidles nõudele vastu. Kostja nõustus hagejaga, et laenu tagastamise tähtaeg oli 20.11.2009 ning asus seisukohale, et tegu on aegunud nõudega. Pooled nõustusid vaheotsuse tegemisega aegumise küsimuses. Hageja on seisukohal, et kohustatud isik saab keelduda oma kohustuse täitmisest siis, kui tema vastu pole seaduses sätestatud tähtaja jooksul üldse nõuet esitatud. Antud juhul on üritanud võlausaldaja üritanud lahendada võla tasumise küsimust kohtuväliselt. Nõuet on korduvalt esitatud, seega ei saa see olla aegunud. Üldtingimustega on aegumistähtaega pikendatud 5 aastani (tahtliku rikkumise korral 15 aastani), seega ei ole nõue aegunud. Kostja jäi aegumise vastuväite juurde. Kostja ei ole nõuet tunnistanud, seega pole aegumine katkenud ega peatunud. Üldtingimused ei ole saanud lepingu osaks ning kostja hinnangul ei ole võimalik aegumistähtaja pikendamise kokkulepet sõlmida tüüptingimusega, kuna seda pole võimalik lepingupartneril mõjutada. Kohtu põhjendused Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg 3 esimese lause kohaselt võib kohus teha vaheotsuse taotluse kohta aegumise kohaldamise taotluse suhtes. Pooled on nõustunud nõude aegumise osas vaheotsuse tegemisega. Hagiavalduse kohaselt on hageja õiguseellane sõlminud kostjaga laenulepingu (t lk 26), seega tuleneb nõue laenusuhtest. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 142 lg 1 kohaselt aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 146 lg 1 ja 4 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg üldjuhul kolm aastat (tahtliku rikkumise puhul 10 aastat). Poolte kokkuleppel võib aegumistähtaega, mis on lühem kui kümme aastat, pikendada, kuid mitte enam kui kümne aastani (TsÜS § 145 lg 2). Laenu võtmise üldtingimuste (t lk 28-34) punkti 13.2 esimese lause järgi on pooled kokku leppinud lepingust tulenevate nõuete aegumisperioodi pikendamises 5 aastani. Õiguskirjanduse kohaselt on iseenesest võimalik aegumistähtaja pikendamine ka lepingu tüüptingimustes (Varul, P., Kull, I., Kõve, V., Käerdi, M. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Lk 462). Kohtul tuleb seega kindlaks teha, kas üldtingimused on tüüptingimused, kas need on saanud laenulepingu osaks ning kas tingimus pikendatud aegumistähtaja kohta kehtib. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 35 lg 1 kohaselt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. VÕS § 35 lg 3 kohaselt „tüüptingimus võib sisalduda lepingudokumendis või olla lepingu eraldi osa. Tüüptingimus võib olla lepingu tingimuseks sõltumata sellest, milline on selle tingimuse ulatus, millisel viisil on tingimus lepingus kajastatud või mis vormis on leping sõlmitud.“ Laenu võtmise üldtingimuste kasutajaks on laenuandja XXX OÜ. Hageja ei ole väitnud, et tegu pole tüüptingimustega või et tingimusi laenuvõtjal oleks olnud võimalik tingimuse sisu mõjutada. Kohtu hinnangul on üldtingimuste näol tegu tüüptingimustega.

VÕS § 37 lg 1 kohaselt on „tüüptingimused lepingu osaks, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Tüüptingimused on lepingu osaks ka siis, kui lepingu sõlmimise viisist tulenevalt võis nende olemasolu eeldada ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada.“ VÕS § 37 lg 3 sätestab, et lepingu osaks ei loeta tüüptingimust, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista. Tüüptingimused on saanud lepingu osaks, kui on täidetud kolm tingimust: 1) tüüptingimusest on teavitatud või nende olemasolu võib eeldada; 2) tingimuse kasutaja võimaldab lepingu poolel tüüptingimuste sisuga tutvuda; 3) lepingupool saab aru tüüptingimuse kuulumisest lepingu juurde (Varul, P., Kull, I., Kõve, V., Käerdi, M. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Lk 134). Arvestades, et laenuleping sõlmiti interneti vahendusel isikuga, kelle majandustegevuseks on laenude andmine, võis tüüptingimuste olemasolu eeldada. Kohtu hinnangul ei ole aga täidetud teine tingimus, et tüüptingimused oleks saanud lepingu osaks. Võimalus tüüptingimuse sisuga tutvuda peab olema tagatud reaalselt, seejuures peab tutvumisvõimaluste olemasolu tõendama tingimuse kasutaja. Hageja on väitnud, et laenusaajal pidi olema võimalik tutvuda üldtingimustega, kuna laenutooted ja üldtingimused on esitatud laenuandja koduleheküljel ühel lehel, lisaks on kostja pärast laenutaotluse esitamist saatnud laenuandjale kinnituse, toimides vastavalt üldtingimustes märgitule. Hageja väited on paljasõnalised. Puuduvad tõendid selle kohta, et hageja on tüüptingimustega tutvumist võimaldanud, see on aga tüüptingimuste lepingu osaks saamise eelduseks. Hageja peab olema valmis tõendama tutvumise võimaldamist igal juhul, sh siis kui kostja käitumine vastab üldtingimustele. Kuna tõendatud ei ole, et tingimuse kasutaja võimaldas lepingu poolel tüüptingimuse sisuga tutvuda, ei ole tüüptingimused saanud lepingu osaks. VÕS § 41 sätestab: „kui tüüptingimus on tühine või kui seda ei loeta lepingu osaks, kehtib leping muus osas, kui tingimuse kasutaja ei tõenda, et ta ei oleks lepingut ilma tühise või lepingu osaks mitteloetud tüüptingimuseta sõlminud. Sellise tingimuse asemel kohaldatakse seaduses seda liiki lepingu kohta sätestatut.“ Kuivõrd tüüptingimused ei ole saanud lepingu osaks, kohaldub tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat alates nõude sissenõutavaks muutumisest (TsÜS § 147 lg 1). Vaidlus puudub, et nõue muutus sissenõutavaks 21.11.2009. Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult võla saamiseks 06.05.2013, seega rohkem kui kolm aastat pärast nõude sissenõutavaks muutumist. Hageja on tuginenud ka sellele, et kostjalt on kohustuse täitmist nõutud juba aastal 2010. Kostjale on saadetud nõudekirju, meeldetuletusi, ühenduses on oldud kostja venna ja vennatütrega, 02.04.2010 võttis kostja e-posti teel hagejaga ühendust (t lk 116-124). TsÜS § 158 järgi aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega, mis võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Lisaks katkemisele võib aegumine peatuda, eelkõige toimub see seoses hagi esitamisega (TsÜS § 160) või läbirääkimiste pidamisega (TsÜS § 167). Nõude tunnustamine TsÜS § 158 tähenduses eeldab, et võlgnik peab oma käitumisega teadmise võlast selgelt esile tooma. Antud juhul on 02.04.2010 e-kirjas palutud võlausaldajal edastada võlgnevuse summa ning palunud võimalusel kustutada osa võlgnevust. Kohus leiab, et sellisest tektist ei saa järeldada nõude tunnustamist võlgniku poolt TsÜS § 158 lg 1 mõttes. E-kirjast ei järeldu selget teadmist konkreetsest võlast, vaid tegu on üldsõnalise teatega. Kuna kohtu hinnangul

ei ole 02.04.2010 e-kiri nõude tunnustamine, puudub vajadus käsitleda kostja väidet selle kohta, et kostja ei ole nimetatud e-kirja kirjutanud. Aegumine ei ole seega katkenud. Ka juhul, kui kostja oleks 02.04.2010 nõuetekohaselt nõuet tunnustanud, oleks nõue olnud maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise ajaks aegunud. Hageja poolt nõudekirjade saatmine ning võlgnikule või muudele isikutele helistamine aegumist ei katkesta ega peata, kuna nimetatud tegevusi ei saa võrdsustada hagiavalduse esitamisega. Samuti ei ole tegu läbirääkimistega, kuna läbirääkimiste eesmärk on saavutada mingisugune kokkulepe ja seega eeldab see arvamuste vahetamist. Kohtule tõendeid läbirääkimiste pidamise kohta esitatud ei ole. Kuivõrd aegumistähtaeg hakkas kulgema 21.11.2009 ning aegumine ei ole katkenud ega peatunud, aegus nõue 20.11.2012 kell 24.00 ehk enne maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamist. TsMS § 449 lg 3 kolmas lause sätestab, et kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Seega on käesolev otsus lõppotsus ja kohus asja edasi ei menetle. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 järgi hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskulud jäävad hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. /Allikirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.