R.L hagi AC Kinnistute AS ja Enics Eesti AS vastu tervisekahjustusega tekitatud varalise kahju hüvitamise nõudes 2295,36 eurot
Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad
Kohtuistungi toimumise aeg
hageja R.L (ik XXXX, elukoht XXXX); hageja esindaja Siiri Grünbaum (OÜ SG Õigusabi; Vabaduse plats 6-404 71020 Viljandi, e-post [email protected]); kostja I AC Kinnistute AS (endine ärinimi kuni 04.08.2005 Ahltronix Eesti AS; rk 10031177, asukoht Akadeemia tee 21/G Tallinn); kostja II Enics Eesti AS (rk 11045112, asukoht Valga mnt 7a 61504 Elva); kostjate esindaja vandeadvokaat Margus Poola (Advokaadibüroo LEXTAL; Rävala 4 10143 Tallinn, e-post [email protected]) 14. jaanuar 2014
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada R.L hagi AC Kinnistute AS ja Enics Eesti AS vastu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitise nõudes osaliselt.
2.Välja mõista AC Kinnistute AS-lt R.L kasuks tervisekahjustuse hüvitis 1. jaanuarist 2010 kuni 30. aprillini 2014 ühekordse maksena 3062,85 eurot ja alates 1. maist 2014 igakuine hüvitis 86,31 eurot kuni R.L tervenemiseni. Väljamõistetud igakuine hüvitis tuleb ümber arvutada töövõime kaotuse määra muutumisel või hüvitise indekseerimisel igal aastal 1. aprillist vastavalt Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse §-le 312.
3.Välja mõista Enics Eesti AS-lt R.L kasuks tervisekahjustuse hüvitis 1. jaanuarist 2010 kuni
30.aprillini 2014 ühekordse maksena 4718,58 eurot ja alates 1. maist 2014 igakuine hüvitis 132,97 eurot kuni R.L tervenemiseni. Väljamõistetud igakuine hüvitis tuleb ümber arvutada töövõime kaotuse määra muutumisel või hüvitise indekseerimisel igal aastal 1. aprillist vastavalt Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse §-le 312. 1(24)
4.Jätta R.L tervisekahjustusest tingitud lisakulutuste nõue rahuldamata.
5.Pöörata kohtuotsus viivitamata täitmisele 2000 euro ulatuses, millest panna AC Kinnistute AS kanda 39,36%, so 787,20 eurot, ja Enics Eesti AS kanda 60,64%, so 1212,80 eurot.
6.Jätta poolte menetluskulud 25% ulatuses R.L kanda ja 75% ulatuses AC Kinnistute AS ja Enics Eesti AS kanda, kusjuures kostjate kanda või nende nõutavatest menetluskuludest jätta kummagi kostja kanda pool. Toimetada otsus kätte menetlusosaliste esindajatele. Menetluskulude kindlaksmääramine Menetlusosaline võib nõuda Tartu Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab avaldaja kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse (TsMS § 187 lg 6). Hageja nõue (III kd tl 25-43, 187-191, IV kd tl 17-30) Hagiavalduse kohaselt on hagejal 12. veebruaril 2009 diagnoositud kutsehaigusena ülekoormushaigus. Vabariigi Valitsuse 3. aprilli 2008 määruse nr 75 „Tööõnnetuse ja kutsehaigestumise registreerimise, teatamise ja uurimise kord“ § 6 lg 2 konkretiseerib: Kui töötervishoiuarst tuvastab, et kutsehaigestumise võis põhjustada töötamine eelmiste tööandjate juures, kannab ta kutsehaiguse teatisesse nende tööandjate nimed ja aadressid. Kutsehaiguse on põhjustanud: korduvad ühetaolised jõu rakendamist vajavad liigutused, impulss – löökvibratsioon vasakule käele. Töötervishoiuarsti teatise p 3 kohaselt on kutsehaiguse väljakujunemise perioodiks loetud 2002–2009. Tööandjateks, kelle juures hageja töötas ja kelle juures töötamine põhjustas kutsehaiguse, on Ahltronix Eesti AS 12. veebruarist 2002 kuni 28. veebruarini 2005 ja Enics Eesti AS 1. märtsist 2005 kuni 2. detsembrini 2009. Hageja töötas Ahltronix Eesti AS-s 3 aastat 17 päeva, ümardatult 3 aastat ja 1 kuu, so koguajast 39,36% (3,0833:7,8333) ja Enics Eesti AS-s 4 aastat 9 kuud 2 päeva, ümardatult 4 aastat ja 9 kuud, so koguajast 60,64% (4,75:7,8333). Arstid on tuvastanud, et hageja haiguse tekkepõhjus on töökeskkonnas. Hageja töö iseloom mõlema kostja juures oli niisugune, mis põhjustas hagejal kutsehaiguse. Hageja töö oli mõlema kostja juures seotud korduvate ühetaoliste liigutustega, töös oli vaja rakendada jõudu, töötegemisel toimis vibratsioon kätele. Hageja töötas kokkupuutes vibreerivate seadmetega ja tegi töid, mis nõudsid kätega jõu rakendamist ja tekitasid pinge käelihastes. Liigutused olid ühetaolised, pidevalt korduvad. Kostja II juures pidi tööd tegema kiiresti, et täita norme. Hagejal tuli teha pidevalt kiireid korduvaid ühetaolisi liigutusi pealesunnitud tempos. Hageja täitis töönormid, kuid selleks pidi päev otsa väga pingutama. Hageja jaoks oli normide täitmine väga suur pingutus. Tööinspektsiooni Lõuna Inspektsiooni poolt koostatud uurimistoimikus nr 8.2-35/22 esitatud kutsehaigestumise uurimiskokkuvõtte punktis „V Hinnang kutsehaiguse tekkele ja väljakujunemisele“ 2(24)
on tööinspektor välja toonud, et kutsehaigestumise väljakujunemist võivad mõjutada väga paljud ohutegurid. Ohutegurite toime organismile on tugevam kui nad esinevad koos (nt lihaspinge + vibratsioon). Kutsehaigestumise raportist järeldub, et riskiteguriteks on randme painutus või sirutus, vibratsiooni toime kätele, jõudu nõudvad või korduvad ja kestvad liigutused randmest, mehhaaniline surve randmekanali piirkonda ning labakäte staatiline pinge (nt töövahendi ühes hoidmine). Kostjate käitumise õigusvastasus seisneb hageja kui töötaja paigutamises tööle tervist kahjustavate ohuteguritega töökeskkonda ja kostjate kui tööandjate tegevusetuses töötervishoiu nõuete täitmisel. Kostjate tegevusetuse tagajärjel kujunes hagejal välja kutsehaigus. Kostjad ei kindlustanud ohutuid töötingimusi. Kostjad pidid ohutegurid välja selgitama, tegema adekvaatselt, tõeselt ja seaduse nõuetele vastavalt riskianalüüsi ning ära hoidma tervisele kahjulike ohutegurite mõjumise töötajale. Riskianalüüsi tegemisel oli tööandjal kohustus arvestada töötaja iseärasusi: tervislikku seisundit, hageja taluvust teha tööd korduvate ühetaoliste jõu rakendamist vajavate liigutustega, kus samaaegselt mõjus vibratsioon, hageja sugu, vanust jms. Kostjad pidid ohtusid hagejale selgitama ning välja töötama ohutu töötamise viisid ja võimalused ning andma töötajale selged juhendid, mis kindlustaksid töötamise tervisele ohutul viisil. Kostjad seda kohustust ei täitnud. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 12 lg 1 alusel tagab tööandja töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmise igas tööga seotud olukorras. Kostjad on jätnud kutsehaiguste ennetamiseks vajalikud abinõud rakendamata, sellega on rikutud TTOS § 121 lg 1. Kostjad jätsid adekvaatselt õigesti tuvastamata töökeskkonna seisundi, jätsid sama tüüpi liigutuste kordumise kui TTOS § 9 lg 1 alusel füsioloogilise ohuteguri mõõtmata ning jätsid töötaja tervisele riskid hindamata seaduses ettenähtud viisil, rikkudes sellega TTOS § 13 lg 1 p 3, p 5. Ohutegurite mõõtmine (terviseriskide tuvastamine) on esimene etapp tööandja kohustuste hulgas selleks, et jõuda terviseriski suuruse hindamiseni ja seejärel abinõude rakendamiseni töötajate tervise kaitseks. Kui ohutegurid ei ole mõõdetud, siis see tähendab, et tööandja ei ole isegi mitte alustanud töötajate tervise kutsehaiguse eest kaitsmise protsessi. Kostjate poolt esitatud riskianalüüsis on ohuteguritele hinnang antud subjektiivse, kontrollimata arvamuse alusel, seetõttu on hinnangud alusetud, põhjendamatud, valed, mitteadekvaatsed. Tööandjal on kohustus töökoha analüüsil muuhulgas arvesse võtta töötaja ealisi ja soolisi iseärasusi ning konkreetse töövahendi kasutamisest ja töökorraldusest tulenevaid riske, muuhulgas seda et ohutegurite toime organismile on tugevam kui mitu ohutegurit esinevad koos, käesoleval juhul lihaspinge ja vibratsioon. Kostjad nimetatud kohustusi ei täitnud ning selle tagajärjel kujunes hagejal kutsehaigus. Kostjad ei täitnud TTOS §-s 13 ette nähtud tööandja kohustusi. Nii kostja I kui ka kostja II on rikkunud alljärgnevaid kohustusi: Hagejale kui töötajale ei tutvustatud riskianalüüsi, hageja töös esines kutsehaigestumise oht, kuid kostjad ignoreerisid seda asjaolu ega võtnud midagi ette tervist ohustavate tingimuste vältimiseks või vähendamiseks. Kutsehaigestumise tõenäosusest hagejaga ei ole üldse räägitud. Sellega rikkusid kostjad tööandjana TTOS § 13 lg 1 p-s 3, 4, 5 ja 6 sätestatud kohustusi. Kostjad on küll väitnud, et nad korraldasid riskianalüüsi, kuid see ei saanud hageja kutsehaigust ära hoida, kui hagejale ei olnud teatatud riskidest, mis tema töös esinesid. Kostjate poolt esitatud riskianalüüsides puuduvad adekvaatsed hinnangud nendele konkreetsetele ohuteguritele, mis hageja töös tegelikult esinesid ja hageja tervise rikkusid. Kostjate poolt esitatud riskianalüüsist ei saa järeldada, kas on üldse tegemist ühe konkreetse ettevõtte jaoks koostatud analüüsiga või on see näiteks väljatrükk kirjandusest. Riskianalüüs on kohustuslik teha iga töökoha kohta. Hageja töökohas keegi ei käinud töötingimusi hindamas. Hageja oma töötamise ajal riskianalüüsi ei näinud ega selle sisu ei teadnud. Seepärast ei saanud hageja ise tarvitusele võtta vajalikke abinõusid oma tervise säästmiseks. Hagejat ei ole teavitatud terviseriski vältimiseks või vähendamiseks rakendatavatest abinõudest ega tegevuskavast, kostjad ei korraldanud nõuetekohaselt tegevusi töötajate terviseriski vältimiseks või vähendamiseks. Sellega rikkusid kostjad tööandjana TTOS § 13 lg 1 p-s 4 sätestatud kohustusi. Hageja töötamise ajal teda tema töös esinevatest ohuteguritest, töökeskkonna riskianalüüsi tulemustest ning tervisekahjustuste vältimiseks rakendatavatest abinõudest ei teavitatud. Puudus juhend elektrilise 3(24)
kruvikeerajaga töötamiseks. Juhend elektrilise kruvikeerajaga töötamiseks on koostatud pärast hageja kutsehaiguse diagnoosimist ning pärast haiguse väljakujunemist ei saanud see hilisem juhend ära hoida hageja kutsehaigust. Sellega rikkusid kostjad tööandjana TTOS § 13 lg 1 p-s 6 sätestatud kohustusi. Kostjatel oli kohustus mõõta hageja poolt kasutatud kruvikeerajate vibratsioonitase. Kostjad seda kohustust ei täitnud. Sellega rikkusid kostjad Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari 2002 määrust nr 54 „Töökeskkonna füüsikaliste ohutegurite piirnormid ja ohutegurite parameetrite mõõtmise kord“ § 9 ja § 19 ning Vabariigi Valitsuse 12. aprilli 2007 määrust nr 109 „Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded vibratsioonist mõjutatud töökeskkonnale, töökeskkonna vibratsiooni piirnormid ja vibratsiooni mõõtmise kord“ § 4-§ 8 nõudeid. Kostjad ei korraldanud tervisekontrolli nõutud tasemel, mis oleks ära hoidnud kutsehaigestumise. Sellega rikkusid kostjad tööandjana TTOS § 13 lg 1 p-s 7 sätestatud kohustusi. Tervishoiuarstide kontroll ettevõttes oli väga pinnapealne. Töötervishoiuarst soovitas massaaži, kuid kostja tööandjana ei võimaldanud mitte kordagi võimlemist või massaaži, hageja pidi seda tegema oma raha eest. Hageja hoolitses igati oma tervise eest. Hageja käis omal kulul ka vesivõimlemises ja magnetravi seansil. Hagiavaldusele lisatud Enics Eesti AS palgatõendiga on tõendatud, et kostja on ise märkinud palgatõendile hageja haiguse päevad, mil hageja oli haiguslehel. Seega oli kostjale teada hageja tervislik olukord. Haiguslehel oleku aegadel hageja alati rääkis kostjale kui oma tööandjale oma tervise olukorrast, konkreetsetest tervisehäiretest, haigustest, haiguse sümptomitest, enesetundest, valudest jne. Kutsehaigestumise vältimise eesmärgil oli ja on tööandjale kehtestatud kohustus instrueerida töötajaid mitte ainult ohutustehnika eeskirjadest, vaid selgitada neile ka töötervishoiu nõudeid. Hageja töötas füsioloogiliste tervistkahjustavate ohuteguritega töötingimustes, kuid hageja ei ole saanud nõuetekohast töötervishoiualast väljaõpet. Töötervishoiualase väljaõppe eesmärgiks on õpetada töötajale sisulist töötamist viisil, mis garanteerib kutsehaiguse ärahoidmise. Kui hageja oleks teadnud ohtudest ja ohtude vältimise või vähendamise võimalusi, siis oleks hageja ise saanud tegutseda oma tervise säilitamiseks, kuid kostjad hagejat töötervishoiualaselt ei instrueerinud. Sellega rikkusid kostjad tööandjana TTOS § 13 lg 1 p-des 51, 12 ja 13 sätestatud kohustusi. Kostjad ei ole tõeselt analüüsinud töötingimusi, terviseohtusid ning tööprotsessi korraldamist viisil, mis hoiaks ära kutsehaiguse. Seega ei olnudki võimalik välja õpetada töötajat. Hagejale ei ole kostjate poolt koostatud tehtava töö töötervishoiualase juhendamise kohta ohutusjuhendit. Hagejale ei ole antud juhiseid tehtava töö ja kasutatava töövahendi kohta. Sellega rikkusid kostjad tööandjana TTOS § 13 lg 1 p-s 14 sätestatud kohustusi ning ka Sotsiaalministri 14. detsembri 2000 määruse nr 80 „Töötervishoiu- ja tööohutusalase väljaõppe ja täiendõppe kord“, mis hakkas kehtima alates 1. märtsist 2001, § 5 lg 2, § 7 ja § 8 nõudeid. Isik peab kahju hüvitama, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Eesti kohtupraktikas on juurdunud seisukoht, et õigusrikkumise ja kahju vahel esineb põhjuslik seos, kui kahju poleks saanud tekkida ilma õigusrikkumiseta. Põhjusliku seose tuvastamisel lähtutakse põhimõttest, mille järgi ajaliselt eelnev sündmus on hilisema sündmuse põhjuseks siis, kui ilma esimeseta poleks teist saabunud. Samuti on Eesti kohtupraktikas juurdunud seisukoht, et kahju hüvitamise kohustise tekkimiseks ei pea põhjuslik seos avalduma vahetu seosena õigusvastase teo ja tagajärje (kahju) vahel, vaid võib seisneda põhjuste ahelas (sündmuste jadas), mille kahjutekitaja loob oma kohustuste mittetäitmisega. Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-53-06 on märgitud, et põhjusliku seose tuvastamiseks tuleb kasutada sine qua non testi ning elimineerimismeetodit, mille abil jäetakse kostja tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Kui kahjulik tagajärg poleks ilma kostja teota saabunud, siis on kostja tegu kahju põhjuseks. Käesolevas asjas tuleb jätta mõtteliselt kõrvale korduvad ühetaolised jõu rakendamist vajavad liigutused ja vibratsioon, so töötingimuste tervistkahjustavad faktorid, mida hageja pidi igapäevaselt taluma tootmistöölisena alluvusvahekorras töötamisel, ja esitada küsimus, kas kutsehaigus võis tekkida ka ilma ebatervislike töötingimusteta. Käesolevas asjas ei ole ühtegi muud asjaolu, millest saaks 4(24)
järeldada, et kutsehaigestumisel võiks olla mingi muu põhjus. Hageja kutsehaigus ja osaline püsiv töövõimetus ei oleks tekkinud ilma tervist kahjustavate töötingimusteta. Tervistkahjustavad töötingimused tulenesid kostjate poolt oma kohustuste mittetäitmisest töötervishoiu valdkonnas. Järelikult on tegemist põhjusliku seosega hagejal kahju tekkimise ja kostjate kui tööandjate õigusvastase käitumise vahel. Hageja poleks jäänud ilma töisest sissetulekust ja ta saaks oma tööga töötasu teenida, kui kostjate kui tööandjate poolt töötervishoiunõuete mittetäitmisega poleks põhjustatud hageja kutsehaigust. Kutsehaigus on põhjus, mille tõttu hagejal on püsiv osaline töövõimetus, mille tõttu hageja on kaotanud suure osa endistest võimetest teenida tööga eluks vajalikku sissetulekut. Kutsehaigusest tuleneb ka vajadus osta medikamente ja raviteenuseid kutsehaiguse sümptomite leevendamiseks. Järelikult hageja varaline kahju on põhjuslikus seoses kostjate õigusvastase tegevusetusega. Deliktilise üldvastutuse korral eeldatakse kahjutekitaja süüd ning kannatanu ei pea tõendama, et kahjutekitaja õigusvastane käitumine oli süüline. See kehtib nii TsK kui ka VÕS vastavate sätete kohaldamise korral. Süü vormidena käsitleb TsK § 227 tahtlust ja ettevaatamatust ning § 462 lg 1 lisab ettevaatamatuse erivormi – raske ettevaatamatuse. Sisult langevad need süü vormid ühte VÕS §-s 104 lg 2 sätestatud vormidega: hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Nii ettevaatamatus kui ka hooletus tähendavad oma tegevuses vajaliku hoole mittejärgimist ehk objektiivse hoolsusnormi rikkumist. Kostjad pidid tööandjatena olema teadlikud kõigist kehtivatest töötervishoiualastest normidest. Kostjad jätsid täitmata mitmed kehtivad töötervishoiualased normid. Sellega ilmutasid nad tööandjatena oma kohustuste suhtes hooletust, nad ei järginud oma tegevuses vajalikku hoolt, so rikkusid objektiivset hoolsusnormi ning selles väljendub kostjate süüline käitumine. Eesti Vabariigi TLS § 49 p 4 alusel oli tööandja kohustatud kindlustama ohutud töötingimused. EV TLS § 49 p 5 alusel tutvustama töölevõtmisel, samuti töötamise ajal töötajale töösisekorra, töökaitse ja tuleohutuse nõudeid, sama seaduse § 49 p 7 alusel on tööandja kohustatud täitma seadustes ettenähtud muid kohustusi. TTOS § 12 lg 1 alusel: Tööandja tagab töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmise igas tööga seotud olukorras. Nende kohustuste panemisega tööandjale on tööõiguse mõtte kohaselt pandud tööandjale kohustus, et ta garanteerib nende kohustuste täitmise ning nende kohustuste rikkumise korral rakendatakse tööandjale garantiivastutust ainuüksi rikkumise alusel, mitte süülise vastutuse kontseptsiooni alusel. Vastavalt VÕS § 1050 lg 1 eeldatakse kahju tekitaja süüd. Tervisliku seisundi tõttu on hagejal kadunud osa töövõimest ja tema kahju seisneb saamata töötasus. Hageja on kutsehaiguse tõttu kaotanud 50% ajavahemikus 20. märts 2009 kuni 30. september 2009 ja 40% ajavahemikus 30. september 2009 kuni 30. september 2011 oma varasemast sissetulekust, sest kutsehaigus on põhjustanud töövõimetuse vastavatel ajavahemikel 50% ja 40%. Hüvitise suuruse määramisel, mida kahjutekitajad peavad maksma osalisest töövõimetusest tekkinud sissetulekute vähenemise hüvitamiseks, tuleb aluseks võtta hageja keskmine töötasu. Hüvitisest kuulub mahaarvamisele töövõimetuspension, mida kannatanu saab kutsehaiguse tõttu. Eesti Kutsehaigete Liidu kui asjatundjate poolt on välja arvutatud, et hageja keskmiseks töötasuks enne kutsehaiguse väljakujunemist oli 8878,38 krooni. Kutsehaigete Liidu arvutused on usaldusväärsed, sest need lähtuvad hageja tööraamatu sissekannetest ja Eesti kohtupraktikas juurdunud põhimõtetest. Eestis on juurdunud kohtupraktika, mille kohaselt on kutsehaigete hüvise arvutamiseks keskmine kuupalk arvutatud kutsehaigusest tingitud kahju tekkimisele eelnenud 12 kalendrikuu kuupalkade keskmisena, kusjuures arvestusest jäetakse välja kalendrikuud, mil töötaja puudus töölt haiguse tõttu, ja varasemate perioodide töötasu korrutatakse kehtiva miinimumpalga ja arvessevõetaval kalendrikuul kehtinud miinimumpalga suhtega. Eestis juurdunud kohtupraktikast tulenevalt on hagejal õiguspärane ootus võrdsele kohtlemisele ja seetõttu saada kutsehaigusest põhjustatud tervisekahjustuse hüvist samas suuruses nagu on saanud teised kutsehaiged. VÕS § 130 lg 1 alusel tuleb kahjustatud isikule hüvitada muuhulgas osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. Edasiste majanduslike võimalustes halvenemisest tekkinud kahju hüvitamiseks tuleb 5(24)
hüvis indekseerida Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelmise aasta tarbijahinnaindeksiga. Keskmise kuu sissetuleku arvutamisel on vajalik see vastavusse viia elukalliduse tõusuga. Seetõttu on keskmise kuutöötasu arvutamisel vajalik arvesse võtta miinimumpalga tõusu ja hüvis on vajalik korrutada tarbijahinnaindeksiga. Tarbijahinnaindeks (THI) on avaldatud Statistikaameti koduleheküljel. Käesolevas hagiavalduses rakendatud tarbijahinnaindeksid on leitud sel teel, et Statistikaameti koduleheküljel www.stat.ee on valitud vasakult menüüst “Tooted” ja seejärel “Tarbijahinnaindeksi kalkulaator”, ning trükitud kalkulaatorisse otsitavad aastaarvud ning seejärel klõpsatud “Arvuta”. Seejärel kuvatakse ekraanile tarbijahinnaindeksi muutus otsitaval aastal (näiteks 2011) võrreldes eelmise aastaga (näiteks 2011. aastal võrreldes 2010. aastaga on tarbijahinnaindeks 5%). Kuna näiteks 2011 tarbijahinnaindeksi muutus avaldatakse alles pärast 2011 möödumist, hiljemalt 1. märtsil 2012, siis 2011 tarbijahinnaindeksiga 1,05 saab tervisekahjustuse hüvise läbi korrutada alates 1. märtsist 2012. Seega näiteks 2012. aastal hüvise läbikorrutamiseks saadakse indeksi väärtus sel teel, et võrdluse aluseks on võetud 2011 hinnatõus võrreldes 2010 hindadega. Statistikaamet avaldab THI näol väärtuse, mille võrra 2011. aastal hinnad tõusid võrreldes 2010. aastaga ja see oli 5%. Kuna tarbijahinnaindeks iseloomustab tarbekaupade ja tasuliste teenuste hindade muutust, siis on käesoleval juhul õigustatud rakendada tervisekahjustuse hüvise tarbijahinnaindeksiga korrutamise põhimõtet, et korrigeerida hüvise arvutamisel ligilähedaseltki elukalliduse ja hüvituse suhet. Eesti kohtupraktikas on juurdunud põhimõte, et kui kutsehaigus on tekkinud mitme tööandja juures, siis jaguneb vastutus ja makstav hüvitus võrdeliselt kutsehaige poolt tervistkahjustavates tingimustes töötatud aja osakaalule. Seega, kostja I vastutab 39,36% ulatuses hüvitamisele kuuluvast kahjust, sest hageja töötas Ahltronix Eesti AS-s 39,36% tervistkahjustava töö koguajast. Kostja II vastutab hageja ees 60,64% ulatuses hüvitamisele kuuluvast kahjust, sest hageja töötas Enics Eesti AS-s 60,64% koguajast, mil töötamine ebatervislikus töökeskkonnas põhjustas kutsehaiguse. Ajavahemiku eest 20. märts 2009 kuni 31. märts 2012 on hüvitise summa kokku 3613,16 €. Kostja I vastutab 39,36% ulatuses hüvitamisele kuuluvast kahjust, so 1422,14 € suuruses summas. Kostja II vastutab 60,64% ulatuses hüvitamisele kuuluvast kahjust, so 2191,02 € suuruses summas. Alates 1. aprillist 2012 on tervisekahjustuse hüvise suuruseks 245,47 € igakuiselt. Sellest peab kostja I tasuma igakuiselt 39,36%, so 96,62 €, kostja II 60,64%, so 148,85 €. Nii TsK § 463 lg 1 kui ka VÕS sätete kohaldamisel tuleb lisaks sissetuleku kaotuse hüvitamisele kompenseerida ka kutsehaigusest tingitud lisakulutused: retseptiravimid, sanatooriumituusik 10 p jms tervise raviks tehtud kulutused. Neil asjaoludel palub R.L lõppkokkuvõttes hagis AC Kinnistute AS-i ja Enics Eesti AS-i vastu välja mõista R.L kasuks: 1. AC Kinnistute AS-lt tervisekahjustuse hüvitus ajavahemiku eest 1. jaanuarist 2010 kuni 31. detsembrini 2013 ühekordses summas 3230,23 € ja alates 1. jaanuarist 2014 igakuiselt 100,38 € ning edaspidi igal aastal alates 1. märtsist 2014 Statistikaameti poolt ametlikult avaldatava tarbijahinnaindeksi muutusega korrigeeritud suuruses või alternatiivselt tervisekahjustuse hüvitus ajavahemiku eest 1. jaanuarist 2010 kuni 31. detsembrini 2013 ühekordses summas 2567,17 € ja alates
1.jaanuarist 2014 igakuiselt 83,17 € ning edaspidi igal aastal alates
1.märtsist 2014 Statistikaameti poolt ametlikult avaldatava tarbijahinnaindeksi muutusega korrigeeritud suuruses; 2. Enics Eesti AS-lt tervisekahjustuse hüvitus ajavahemiku eest 1. jaanuarist 2010 kuni 31. detsembrini 2013 ühekordses summas 4976,66 € ja alates 1. jaanuarist 2014 igakuiselt 154,66 € ning edaspidi igal aastal alates 1. märtsist 2014 Statistikaameti poolt ametlikult avaldatava tarbijahinnaindeksi muutusega korrigeeritud suuruses või alternatiivselt tervisekahjustuse hüvitus ajavahemiku eest 1. jaanuarist 2010 kuni 31. detsembrini 2013 ühekordses summas 3955,11 € ja alates 1. jaanuarist 2014 igakuiselt 128,14 € ning edaspidi igal aastal alates 1. märtsist 2014 Statistikaameti poolt ametlikult avaldatava tarbijahinnaindeksi muutusega korrigeeritud suuruses; 3. kohustada AC Kinnistute AS hüvitama 39,36% ulatuses kuludokumentide alusel tulevikus R.L poolt kantud kutsehaigusest tingitud lisakulud: retseptiravimid, sanatooriumituusikud: sanatoorium 10 p või amb taastusravi 14 p, sõidukulud raviasutusse või sanatooriumi, teised kutsehaigusest tingitud lisakulutused; 4. kohustada Enics Eesti AS 6(24)
hüvitama 60,64% ulatuses kuludokumentide alusel tulevikus R.L poolt kantud kutsehaigusest tingitud lisakulud: retseptiravimid, sanatooriumituusikud: sanatoorium 10 p või amb taastusravi 14 p, sõidukulud raviasutusse või sanatooriumi, teised kutsehaigusest tingitud lisakulutused; 5. pöörata otsus viivitamatult täitmisele 2000 € ulatuses, sellest panna kostja AC Kinnistute AS kanda 39,36%, so 787,20 €, ja kostja Enics Eesti AS kanda 60,64%, so 1212,80 €; 6. menetluskulud jätta kostjate kanda. Kostjate vastuväited Kostjad AC Kinnistute AS ja Enics Eesti AS kirjalikes vastustes (I kd tl 43-47, 116-119, II kd tl 83-89, 146-151, III kd tl 58-77, IV kd tl 2-4, 31-48) hagi ei tunnistanud. Kostjate põhiliste menetluses esitatud vastuväidete kohaselt:
1.Hageja ei töötanud kostjate juures vahemikus 2002-2009 tervist kahjustavates tingimustes. R. L poolt teostatud tööde nimekirjas ei olnud antud ajavahemikus, riskianalüüsi tulemusi arvestades, ametikohta, mille suhtes kehtivad ohutegurid vastaksid tasemele märkimisväärne või talumatu risk.
2.Kostjad on läbi oma tegevuse väga oluliselt panustanud töökeskkonna ja tööohutuse tagamisse. Nii on kostjad ainuüksi spetsiifilistesse töökeskkonna ja tööohutuse parandamise projektidesse 2002-2009 panustanud üle 317 000 euro. Sellele lisanduvad veel üldised investeeringud. Kostja II on saavutanud tunnustust oma ettevõttele, sh ettevõtte töökeskkonnale ka väljastpoolt. Kostjale II on töökeskkonna juhtimise kohta väljastatud rahvusvaheliselt tunnustatud sertifikaat OHSAS 18001:2007 (Töötervishoiu ja tööohutuse hindamise seeria). 6. juunil 2013 kostjat II külastanud Eesti Vabariigi president võttis oma muljed ettevõttes nähtust kokku sõnaga „vapustav“, märkides, et kui ülejäänud Eesti maapiirkondades oleks selliseid ettevõtteid, siis meie edu oleks riigina täiesti garanteeritud ja kõik, mida me vajame, on neid ettevõtlikke inimesi, kes on valmis asju tegema (http://uudised.err.ee/index.php?06280850).
3.Hageja ei ole tõendanud kostjate õigusvastast tegevust ega põhjuslikku seost kostjate õigusvastase tegevuse ja kahju tekkimise vahel. Hageja ei ole tõendanud väidetavate töötervishoiualaste normide rikkumist kostjate poolt. Selline hageja väide on üldsõnaline. Kostjate poolt pakutavad töötingimused on vastavuses kõikide Eesti Vabariigis kehtivate tööohutuse ja töötervishoiu nõuetega. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-114-08 muuhulgas asunud seisukohale, et kostja tegevuse õigusvastaseks lugemiseks ei piisa üldistest etteheidetest, et hageja töötingimused kostja juures olid tervist kahjustavad ja põhjustasid kutsehaiguse.
3.1.Kostja II ettevõttes on tööl töökeskkonnaspetsialist ja loodud on töökeskkonnanõukogu, kes hindavad töökeskkonda pidevalt. Ilmnenud probleeme või töökeskkonna paremaks muutmise vajadust arutatakse iganädalastel nõupidamistel, kus pannakse paika ka konkreetsed tegevuskavad ilmnenud küsimuste lahendamiseks. Töökeskkonna hindamise igapäevane töö kostja II ettevõttes lähtub töökeskkonna riskianalüüsist ja selle tulemustest. Töökeskkonna riskianalüüsis on hinnatud kõiki olulisi riske, sh hageja poolt väljatoodud sundasendite ja võimaliku vibratsiooniga seotud riske ning ka töö iseloomust tulenevaid riske. Iga riski kohta on riskianalüüsis toodud soovitused, mida kostja II igapäevaselt järgib. Ka töötajate tervisekontrollis on lähtutud riskianalüüsi tulemusel väljatoodud riskidest. Erinevalt hageja poolt väidetust, on töökeskkonna riskianalüüsis hinnatud ka riskide soolist ja vanuselist mõju töötajatele.
3.2.Riskianalüüside ja tegevuskavade alusel toimub töötajate pidev juhendamine. Kostja II juures töötamisel sai pidevat juhendamist ka hageja. Kostjad on hagejale tööga kaasnevaid ohtusid selgitanud ning hageja on erinevates dokumentides nimetatud nõuetest arusaamist ning kinnipidamise kohustuslikkusest arusaamist kinnitanud oma allkirjaga. Allkirja andmisel isikukaardile, ametijuhendile ja töölepingule võivad kostjad eeldada, et isik on aru saanud endale võetud kohustustest ning vastutusest, mille kinnituseks ta on allkirja andnud. Nõuetest mittearusaamisest oleks pidanud hageja kostjaid teavitama koheselt. Kostjaid ei ole kunagi karistatud töötervishoiu nõuete rikkumise eest TTOS §-de 27 1 ja § 272 alusel. Seega hageja väited töötervishoiu ja tööohutuse nõuete ulatuslikust ning järjepidevast rikkumisest kostjate poolt on alusetud ning ei ole nõude alusena asjakohased. 7(24)
3.3.Töötajatele õpetatakse võimlemisharjutusi ja massaaživõtteid lihaspingete maandamiseks, mis aitavad tööga seotud lihasväsimust maandada ja vältida kutsehaiguste teket. Töötajatele on loodud võimalused võimlemiseks ja mitmed töötajad kasutavad seda. 2006. aasta lõpus, 2007. aasta alguses ehk ajal, mil hageja töötas kostja II juures, viibis kaks kuud kostja II ettevõttes rahvusvaheliselt tunnustatud ergonoomikaspetsialist, kes juhendas iga töötajat (seega ka hagejat) eraldi õigete töövõtete, istumisasendi jmt osas ning korrigeeris vajadusel töötajate töövõtteid või –asendeid. Kostja II töökeskkonda on kontrollinud Tööinspektsioon, kes on 10. märtsi 2009 kontrollaktis töökeskkonda nõuetele vastavaks pidanud. Seega ei saa lugeda põhjendatuks seisukohta, et hageja kutsehaigus kujunes välja vahemikus 2002-2009 kostjate süü tõttu töötervishoiu ja tööohutuse nõuete rikkumise tagajärjel. Antud seisukohta kinnitab asjaolu, et hageja ei ole esitanud ühtegi pretensiooni tööandjale ning ka tervisekontroll ei ole tuvastanud hagejal terviseprobleeme enne 2008. aastat, kui kutsehaigus pidi olema juba vähemalt kuuendat aastat kujunemisjärgus. Riigikohus oma lahendis nr 3-2-1-145-09 on seisukohal, et eelkõige peab kohus analüüsima, kas töötaja pole enda kutsehaigust ja terviseprobleeme tööandaja eest varjanud ning jätkanud töö tegemist, millega teadlikult suurendas talle tekkinud terviseprobleeme. Pärast 1. juulit 2002 toime pandud tegude suhtes kohaldub VÕS § 139 lg 3, mille järgi võib isiku tervise kahjustamise korral kahjuhüvitist vähendada juhul, kui kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus.
3.4.Ettevõte viib vastavalt EV seadusele korrapäraselt läbi töötervishoiukontrolle ning töötajatele on väljastatud igale ametikohale vastavad isikukaitsevahendid. Kutsehaiguse väljakujunemise perioodil on kostjad korraldanud hagejale tervisekontrolli kolmel korral. 22. aprillil 2004 hageja suhtes teostatud tervisekontrolli tulemusena otsustas tervishoiu arst, et hageja võib töötada antud ametikohal. Hageja ei esitanud tööandjale ega töötervishoiu arstile mingeid kaebuseid tervise halvenemise kohta.
20.veebruaril 2007 hageja suhtes teostatud tervisekontrolli tulemusena otsustas tervishoiu arst, et hageja võib töötada antud ametikohal. Hageja ei esitanud tööandjale ega töötervishoiu arstile mingeid kaebuseid tervise halvenemise kohta. 16. oktoobril 2008 hageja suhtes teostatud tervisekontrolli tulemusena otsustas tervishoiu arst, et hageja võib töötada, kuid peab muutma töökorraldust. Hageja ei või töötada elektrilise kruvikeerajaga. Vastavalt 16. oktoobri 2008 saabunud arsti otsusele muudeti koheselt hageja töökorraldust.
3.5.Ettevõttes on teostatud töökeskkonna mõõdistused, mis on teostatud Tervisekaitse Inspektsiooni Tartu labori poolt. Mõõdetud on müra, valgus, temperatuur, niiskus, ventilatsioon, plii sisaldus sissehingatavas õhus, lahustiaurude(lakiliinis) sisaldus sissehingatavas õhus. Mõõdetud ei ole vibratsiooni, kuna ettevõttes ei esine füsioloogilist ohutegurit, mis on Vabariigi Valitsuse 12. aprilli 2007 määruses „Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded vibratsioonist mõjutatud töökeskkonnale, töökeskkonna vibratsiooni piirnormid ja vibratsiooni mõõtmise kord“ vibratsioonina määratletud. Ühestki kehtivast või varasemalt kehtinud õigusaktist ei ole tulenenud kostjatele kohustust vibratsiooni mõõta.
4.Hageja töö ei olnud monotoonne ega sisaldanud pikki perioode, mille käigus oleks hageja pidanud tegema ühesuguseid liigutusi ja hagejale nähti ette piisavalt pause puhkamiseks (30 min lõuna ja kaks 10 min pausi) kui ka täiendavaid suitsetamiseks võimaldatud pause. Hageja töökohal nõutavad töönormid ei olnud liiga mahukad. Ettevõttes on menetlusspetsialistid, kes tegelevad kindla protsessi järgi tootmisnormide kindlaksmääramisega. Kui tuleb kaebuseid, et normi täitmine osutub raskeks, siis sellisel juhul analüüsitakse, mis seda põhjustab. Kui selgub, et protsessis on toimunud muudatus mõõdetakse aeg uuesti; kui töötajal on valed töövõtted – õpetatakse õiged. Samuti esineb protsessisiseseid probleeme, mida pidevalt parendatakse. Hageja väide, et tema terviseprobleemid on põhjustanud tugev impulss-löökvibratsioon kätele, on tõendamata. Kostjate ettevõttes ei ole seadmeid, mis tekitaksid impulss-löökvibratsiooni. Ka muud liiki vibratsiooni, st mitte impulss-löökvibratsiooni, tekitavad kostjate ettevõtetes kasutatavad seadmed oluliselt alla seaduses lubatud piirmäära. Hageja poolt elektrilise kruvikeeraja tekitatud vibratsiooniks nimetatud nähtus seisneb kruvikeeraja poolt tehtavas ühes nõksatuses (kui kruvikeeraja on etteantud jõu rakendanud, annab kruvikeeraja järele ja lõpetab keeramise, mille tulemusena teeb masin nõksatuse) ühe keeramiskorra jooksul. Selline masina 8(24)
käitumine ei ole käsitletav vibratsiooni tekkimisena seaduse mõttes ning ei saa seega olla kutsehaiguse põhjustanud vibratsiooni allikaks. Elektrilist kruvikeerajat ei kasutanud hageja ka tööpäeva jooksul pidevalt.
5.Lõplikult ja üheselt ei ole tuvastatud kutsehaiguse tekkimise tinginud asjaolud. Ülekoormushaiguse diagnoosimine, nagu nähtub ka hageja lisatud tõendist kutsehaiguse diagnoosimise kohta ning kutsehaiguse uurimistoimikust nr 8.2-35/22, ei sedasta eelduslikult tööandja süüd ülekoormushaiguse põhjustamises. Töötervishoiu arstid on tuvastanud, et hageja kutsehaiguse võis põhjustada töötamine kostjana esitatud ettevõtete juures, mis tähendab, et hagejal diagnoositud ülekoormushaigust ei saa üheselt pidada töötingimuste tagajärjeks vaid töötervishoiu arstid üksnes möönavad sellise võimaluse olemasolu. Seoses sellega langeb ära hageja poolt esitatud põhjusliku seose ahel hagejal tuvastatud kutsehaiguse ning kostjate tööohutuse ning töötervishoiu nõuete rikkumise vahel, kuna nimetatud rikkumist ei ole kostjate poolt toime pandud ega ka hageja poolt tõendatud.
6.Hageja väide kahju tekkimise osas saamata jäänud töötasu suhtes on alusetu, kuna ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, mida on hageja temale sobiva töö leidmiseks teinud. Kuna hageja töövõimetus on käesoleval ajal 40%, mitte 100%, siis ei saa kuidagi olla õigustatud tema passiivsus tööotsimisel ning vastutust kostjatele hagejal töötasu näol puuduva sissetuleku osas panna ei saa.
7.Kahju arvutamisel tugineb hageja Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992 määrusele nr 172 “Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra kohta” (ajutine kord). Viidatud määrus ei kehti alates 1. juulist 2002, mistõttu ei saa käesolevas asjas nimetatud määrusele tugineda. Kahjuhüvitis tuleb arvutada lähtudes võlaõigusseaduses sätestatust. Viimast on rõhutanud ka Riigikohus, kes on muuhulgas märkinud: „Kolleegium märgib, et ajutine kord ei kehti alates 1. juulist 2002 (vt Riigikohtu
26.septembri 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 17). See tähendab, et kui töötaja sissetulek vähenes pärast seda kuupäeva tehtud tööandja teo tagajärjel, mis kahjustas hageja tervist, siis selles osas ei ole kahjuhüvitise arvestamise aluseks ajutine kord, nagu see on praegusel juhul. Kahjuhüvitist (varalise kahju eest) tuleb sellisel juhul arvestada VÕS § 130 lg 1 järgi ning tervisekahjustuse põhjustamisega saamata jäänud sissetulek tuleb hüvitada töötajale üldjuhul perioodiliste maksetena (VÕS § 136 lg 2).“ Ajutise korra järgi keskmise töötasu arvutamine ei ole ka õiglane. Nimelt võimaldas ajutine kord jätta arvutusest töötaja valikul välja kõik need kuud, kus töötaja oli vähemalt 1 päeva olnud haiguslehel või muul põhjusel seaduslikult tööl ei viibinud (näiteks puhkuse vmt töölt vabastamise asjaolu tõttu). Samas ei eristanud ajutine kord töötajale keskmise palga arvutamisel arvesse võetavate kuude valimise õigust andes seda, kas töötaja puudus töölt kutsehaiguse (st hiljem kutsehaigusena kvalifitseeritud haiguse) tõttu või mistahes muul põhjusel. See võimaldas töötajal keskmise kuusissetuleku arvutamise korda kuritarvitada, valides eelnevate aastate seast välja kõige kõrgema sissetulekuga kuud. Sellisena arvutatud keskmine sissetulek ei peegelda töötaja tegelikku keskmist sissetulekut arvutamise hetkele eelnevatel kuudel. Nii on ka hageja valinud hageja hinnangul keskmise töötasu arvutamise hetkele eelneva ca 2 aastase perioodi hulgast välja kõik kuud, kus talle väljamakstud tasu oli kõige kõrgem. Sealjuures on arvutuse aluseks võetud kuude hulgas 4 kuud, mil hagejale maksti lisaks töötasule ka puhkusehüvitist. Samas ei ole hageja perioodil 2007 – 2008 kutsehaiguse (või hiljem kutsehaigusena kvalifitseeritud haiguse) tõttu töölt puudunud. Eelnevalt nimetatu ja allpool käsitletava põhjendamatu indekseerimise tulemusel on hageja saavutanud olukorra, kus tema keskmine sissetulek perioodil 2007-2008 oleks justkui olnud 9233,52 Eesti krooni, kuigi enamikul selle perioodi kuudel (ka neil, kus hageja käis kõik päevad tööl) jäi hageja reaalne töötasu alla 8000 Eesti krooni ning ka lineaarsel meetodil arvutatud keskmine töötasu (perioodil oktoober 2007 – september 2008) jäi oluliselt alla 8000 Eesti krooni. Nii enne 1. juulit 2009 kui ka pärast seda on Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud keskmise töötasu arvutamise kord, mida saab keskmise töötasu arvutamisel aluseks võtta. Seepärast puudub vajadus muude õigusväliste (st kehtetutel õigusaktidel põhinevate) meetodite rakendamiseks. Need kehtestatud korrad jätavad keskmise töötasu arvutamisel arvestusest välja need päevad, mil töötaja haigestumise pärast töölt puudus. Seepärast ei diskrimineerita nende kordadega kuidagi neid töötajaid, kes olid arvutamise aluseks oleval perioodil 9(24)
haiged (sh puudusid töölt kutsehaiguse tõttu). Pigem on tegemist just õiglaste ja nii töötaja kui ka tööandja huve arvestatavate kordadega, kuivõrd haigestumise mõju on keskmise töötasu arvutamisel matemaatiliselt välistatud ja seepärast on kordade alusel arvutatud keskmise töötasu näol tegemist objektiivse töötaja poolt reaalselt saadud keskmise töötasuga. Ajutise korra puhul, vastupidi, on aga töötajal võimalik oma suva järgi keskmist töötasu tegelikust suuremana näidata, võttes arvesse ainult need kuud, kus ta tavapärasest rohkem töötasu sai, nagu on ka hageja teinud. Seega antud juhul rikastuks ajutise korra kasutamise puhul hageja ebaõiglaselt, kuna kahju hüvitis arvutatakse väidetava keskmise töötasu summa alusel, mis on hageja poolt reaalselt saadud töötasust oluliselt suurem.
8.Tarbijahinnaindeksi muutus ei ole antud juhul kohane kahju hüvitise indekseerimise viis. Kui hüvitise indekseerimiseks peaks vajadus olema, siis oleks kohasem indekseerida hüvitist aasta keskmise netotöötasu muutusega. Hageja ei ole piisavalt põhjendanud, millistest põhimõtetest lähtudes ja miks just nendest lähtudes on ta kahju hüvitise suuruse arvutanud. Samuti sisaldavad hageja hüvitise arvutused hulgaliselt arvutusvigu, mistõttu ei ole need usaldusväärsed. Seega ei ole hageja usaldusväärselt välja toonud ega tõendanud kahju suurust.
9.Ebaõige on hageja käsitlus, justkui perioodil kuni 2. detsembrini 2009, mil hageja oli endiselt tööl kostja II juures samadel tingimustel kui enne 2008. aasta oktoobrit, mil kostjaid esmakordselt teavitati hageja haigusest, ja sai sama töötasu, peaksid kostjad veel täiendavalt tasuma hagejale hüvitist. Ei ole mõistlikku põhjendust, miks peaks hageja saama kahjuhüvitisena saamata jäänud töötasu perioodil, mil ta saab varasemaga võrreldes sama töötasu edasi ehk tal ei esine saamata jäänud tulu. Hagejal ei saa olla tekkinud kahju saamata jäänud tulu näol olukorras, kus hageja poolt tulu saamine jätkus ja seda samas määras, mis haiguse tuvastamisele eelnenud perioodil. Seepärast on ebaõiged ka hageja arvutused, kus 2009. aasta märtsist maini ei ole kostja II makstud töötasu hüvitise arvutuses üldse arvesse võetud ning alates juunist 2009 nõuab hageja kostjatelt hüvitist summas, mis jääb hageja väidetava keskmise töötasu ja hageja poolt reaalselt saadud töötasu vahele. Kostjad on seisukohal, et isegi kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral ei saaks kohustada kostjaid hüvitama hagejale saamata jäänud tulu enne 2. detsembrit 2009, kuivõrd selle ajani sai hageja tulu ja see tulu ei olnud vähenenud haiguse avastamisele eelnenud ajaga võrreldes.
10.Hageja nõue kutsehaigusest tingitud lisakulutuste väljamõistmiseks ei ole tõendatud. Hageja väited kostjate vastuväidetele (III kd tl 106-109)
1.Hageja tööülesanded eeldasid tööandjalt riskianalüüsi läbiviimist eelkõige füsioloogiliste tervist kahjustavate faktorite osas, mis on kostjate poolt tegemata. Kuna arstid-eksperdid on ekspertiisiga kindlaks teinud, et hageja tervisekahjustuse põhjustasid 2002-2009 tervistkahjustavad töötingimused, siis järelikult on kohtule esitatud Riskihindamise tabelis 2008 vormistatud tabel puudulik ja valede hinnangutega. Valed hinnangud ohutegurite mõju kohta töötajate tervisele ja tegevusetus eriti füsioloogiliste ohutegurite osas töötajate tervisele ohutute tingimuste tagamisel ongi põhjuseks, miks hagejal tekkis tervist kahjustavates tingimustes töötamise tagajärjena tervisekahjustus. Kostjate tegevusetus riskianalüüsi tegemise kohustuse alal seisneb selles, et töökeskkonna adekvaatne riskianalüüs on tegemata, sest töötajate tervist kahjustavaid kõiki ohutegureid ei ole adekvaatselt välja selgitatud, mõõdetud ega hinnatud. Kostjad pole välja selgitanud kõiki töökeskkonna ohutegureid ega pole siiani aru saanud oma töökeskkonna ohutegurite mõjust töötajate tervisele.
2.Kutsehaigestumise vältimise eesmärgil oli ja on tööandjale kehtestatud kohustus instrueerida töötajaid mitte ainult ohutustehnika eeskirjadest, vaid ka töötervishoiu nõuetest. Hageja ei ole saanud nõuetekohast töötervishoiualast väljaõpet. Töötervishoiualase väljaõppe eesmärgiks on õpetada töötajat töötama tervist kahjustamata, so viisil, mis garanteerib kutsehaiguse ärahoidmise. Sellest tulenevalt peab töötervishoiualase juhendamise käigus töötajale teatama tervist kahjustavad faktorid ning töötaja tuleb välja õpetada töötama viisil, kus töötegemise protseduur toimub nii, et töö käigus oleks tagatud tervisekahjustuste vältimine või juhul kui tervist kahjustavaid faktoreid täielikult vältida ei saa, siis ohufaktorite mõju oleks võimalikult minimaalne, so töö toimuks tervisele ohutul viisil. Hageja kutsehaigestumisega seotud konkreetseid riske hagejale ei teatatud, hagejat ei juhendatud, kuidas 10(24)
vältida või vähendada tema töös mõjunud tervist kahjustanud faktoreid. Hagejat ei juhendatud töötama viisil, mis oleks vältinud tema kutsehaiguse. Kui hageja oleks teadnud ohtudest ja tervisekahjustuse vältimise või ohtude vähendamise võimalusi, siis oleks hageja ise saanud tegutseda oma tervise kaitsmiseks. Kostjad hagejat töötervishoiualaselt ei instrueerinud. Sellega rikkusid kostjad TTOS § 13 lg 1 p-s 12 ja 13 sätestatud kohustusi. See kostjate tegevusetus põhjustas hagejale tervisekahjustuse.
3.Elektrilise kruvikeerajaga töötamisest tulenev vibratsioon koos samaaegselt jõu rakendamisega oli kahjulik hageja tervisele. Kostjate arvamus vibratsiooni mõõtmise kohustuse puudumise kohta kujutab endast Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari 2002 määruse nr 54 „Töökeskkonna füüsikaliste ohutegurite piirnormid ja ohutegurite parameetrite mõõtmise kord“ § 9 ja § 19 ning Vabariigi Valitsuse
12.aprilli 2007 määruse nr 109 „Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded vibratsioonist mõjutatud töökeskkonnale, töökeskkonna vibratsiooni piirnormid ja vibratsiooni mõõtmise kord“ § 4-8 sätestatud nõuete rikkumist. Kostjatel tööandjatena oli kohustus mõõta vibratsiooni tase töövahenditel, millega töötas hageja. Vibratsiooni mõõtmised ja taseme hindamise peab teostama akrediteeritud isik. Kostjad jätsid oma kohustused täitmata. Hageja töösuhte ajal vibratsiooni mõõtmisi ei teostatud. Kuna vibratsiooni mõõtmisi pole teostatud, siis kujutab see endast kostjate kohustuse olulist rikkumist ja rasket hooletust, sest kostjad jätsid täitmata käibes vajaliku hoolsuse olulisel määral, mis tõi kaasa raske tagajärje hageja tervise kahjustamise näol. Vibratsiooni mõõtmata jätmise tõttu puudub alus vaidlustada fakti, et töövahendi vibratsioon põhjustas hagejale kutsehaiguse. Tegelikult hageja pidi tegema tööd erinevate kruvikeerajatega, mis tekitasid impulss-löökvibratsiooni ja hageja poolt kasutatud kruvikeerajad tekitasid vibratsiooni sel määral, mis kahjustasid hageja tervist.
4.Väär on arvamus, et kuna hageja töövõimetus on 40% ja mitte 100%, siis ei saa panna kostjatele vastutust hagejal töötasu näol puuduva sissetuleku osas. Hageja ei ole esitanud nõuet 100%-liselt oma sissetuleku hüvitamiseks. Nõue on esitatud ainult ühe osa varasema keskmise töötasu hüvitamiseks, so kutsehaigusest põhjustatud töövõimetuse % ulatuses saamata jäänud keskmise palga hüvitamiseks. Töövõimetuse % ulatuses puudub hagejal võime töötada ja seega võimalus tööga töötasu teenida. Hagejale etteheidetud tööotsingud ei muuda ega mõjuta fakti, et tal puudub osaliselt töövõime. Säilinud töövõime osas ei ole kahju hüvitamise nõuet esitatud. Hageja kahju hüvitamise nõue on arvutatud lihtsustatult järgneva valemi alusel: töövõimetuse %, so töövõimetusega proportsionaalne osa keskmisest palgast miinus töövõimetuse pension.
5.Hageja jääb oma seisukoha juurde, et ei ole õiglane kostjate ettepanek rakendada Vabariigi Valitsuse
15.augusti 2001 määrusega nr 275 ja 11. juuni 2009 määrusega nr 91 kehtestatud Keskmise töötasu maksmise kordasid. Nimetatud kordade alusel arvutatakse keskmist töötasu seaduses ettenähtud keskmise palga säilitamise, tagamise ja maksmise juhtudeks. Seaduses ei ole ette nähtud nimetatud kordade rakendamist kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud, tehtud järeldused ja põhjendused; menetluskulude jaotus
1.Kohus leiab, et hagi on tõendatud osaliselt ja kuulub rahuldamisele osaliselt.
2.Hagiavaldusest nähtuvalt nõuab hageja kahju hüvitamist, mis on talle tekitatud alates 12. veebruarist 2002 kutsehaiguse põhjustamisega. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 22 lg 1 näeb ette, et võlaõigusseaduses kahju õigusvastase tekitamise kohta sätestatut kohaldatakse juhul, kui kahju põhjustanud tegu või sündmus pandi toime või leidis aset pärast 1. juulit 2002. Kuna väidetav hageja tervise kahjustamine kostjate juures on toimunud nii enne
1.juulit 2002, kui ka pärast, siis kuuluvad antud asjas kohaldamisele nii tsiviilkoodeksi (TsK) kui ka võlaõigusseaduse (VÕS) vastavad sätted. Tulenevalt TsK § 448 lõikest 1 kuulub isikule tekitatud kahju kahju tekitanud isiku poolt täies ulatuses hüvitamisele. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt vabaneb kahju tekitanu selle hüvitamisest, kui ta tõendab, et kahju on tekitatud mitte tema süü läbi. Lõike 3 kohaselt kuulub õiguspäraste tegudega tekitatud kahju hüvitamisele vaid seadusega ettenähtud juhtudel. TsK § 448 järgi tekib seega kahju hüvitamise kohustus, kui kannatanule on tekkinud kahju, kahju tekitaja käitumine oli õigusvastane, 11(24)
tekkinud kahju ja õigusvastase teo vahel on põhjuslik seos ja esineb kahjutekitanu süü. Kahju tekitaja süüd eeldatakse ja selle puudumise peab tõendama kahju tekitaja. Hageja on esitanud kahju hüvitamise nõude tuginedes esmalt lepinguvälise kahju hüvitamise sätetele, so deliktiõiguse sätetele. Lepinguvälise kahju tekitamise üldsäte on VÕS § 1043, mille kohaselt peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi eeldatakse, et kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Seega piisab VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi kostja teo õigusvastaseks lugemiseks üksnes sellest, et hagejale on kostja teoga põhjustatud tervisekahjustus. Delikti üldkoosseisul põhineva vastutuse eeldustena tuleb kõigepealt kindlaks teha kahju põhjustamine kostja poolt, kostja teo õigusvastasus ja nende kahe vahel põhjuslik seos ning seejärel eeldada VÕS § 1050 lg 1 kohaselt kostja süüd. Kostja ei vastuta kahju tekitamise eest, kui ta tõendab mõne VÕS § 1045 lg 2 p-des 1-4 loetletud õigusvastasust välistava asjaolu esinemise või, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi.
3.Hageja tööraamatu väljavõttega (I kd tl 21-23) loeb kohus tuvastatuks, et hageja töötas Ahltronix Eesti AS-s 12. veebruarist 2002 kuni 28. veebruarini 2005 ja Enics Eesti AS-s 1. märtsist 2005 kuni
2.detsembrini 2009. Samuti loeb kohus tuvastatuks, et hagejal diagnoositi 13. veebruaril 2009 kutsehaigusena ülekoormushaigus: karpaalkanali sündroom mõlemal käel, kerge; kubitaalkanali sündroom vasakul käel, keskmise raskusega; lateraalne epikondüliit vasakul käel; trikkelsõrm, mis on tõendatud SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Kutsehaiguste ja Töötervishoiu Keskuse töötervishoiuarsti teatisega kutsehaiguse diagnoosimisest (I kd tl 14). Teatises on märgitud kutsehaiguse väljakujunemise perioodiks 2002 kuni 2009 ning kutsehaigestumise ohuteguritena korduvad ühetaolised jõu rakendamist vajavad liigutused, impulss-löökvibratsioon vasakule käele. 20. märtsi 2009 ja
18.septembri 2009 arstliku ekspertiisi otsustega nr 493426 ja 549154 (I kd tl 15-20) on tõendatud, et hagejale määrati töövõime kaotuse protsent 50% põhjusega kutsehaigus, ja töövõime kaotuse protsent 40% põhjusega kutsehaigus, ning ekspertiisi tegemisel tehti kindlaks, et hagejal esineb kutsehaigus ülekoormushaigus keskmise raskusega vasaku käe funktsioonihäire. 3. oktoobri 2011 arstliku ekspertiisi otsusega nr 787799 (II kd tl 132-133) on tõendatud, et hagejale määrati töövõime kaotuse protsent 40% põhjusega kutsehaigus, 50% põhjusega üldhaigestumine, kogu püsiva töövõimetuse ulatus 70%. Püsiva töövõimetuse kestus kuni vanaduspensioni eani. Ekspertarst on kindlaks teinud, et kutsehaigusele on lisandunud kahepoolne koksartroos, liikumine raske. Lõuna Inspektsiooni Tööinspektsiooni uurimistoimiku nr 8.2-35/22 (I kd tl 34-35) punktis V antud hinnangus kutsehaiguse tekkele on toodud, et hageja tööle on iseloomulikud korduvad ühetaolised liigutused, sh ka haaramisliigutused, ja nn sundtaktis töö, mis tekitab kätes staatilist pinget, mistõttu ei saa käelihased pärast tööliigutust korralikult lõdvestuda. Tulemuseks on häired käsivarte, randmete ja sõrmede liikuvuses. Elektrilise kruvikeerajaga on hageja töötanud umbes 3 aastat. Võib järeldada, et tööülesanded olid vahelduvad, kuid siiski oli pinge kätele, randmetele (lõikamine, kerimine jne). Riskiteguriteks on randme painutus või sirutus, vibratsiooni toime kätele, jõudu nõudvad või korduvad ja kestvad liigutused randmest, mehaaniline surve randmekanali piirkonda ning labakäte staatiline pinge, nt töövahendi ühes hoidmine. AS Medicover poolt 2006 koostatud riskianalüüsist selgub, et vibratsiooni tekitavad elektrilised käsitööriistad ning riskitase on II (vastuvõetav). Sundasendid ja – liigutused ning töökoha kujundus ja tööasendid on hinnatud riskitasemega III (keskmine). Uurimiskokkuvõttes on märgitud, et kutsehaiguse väljakujunemist võivad mõjutada väga paljud ohutegurid. Ohutegurite toime organismile on tugevam, kui nad esinevad koos, nt lihaspinge ja vibratsioon. Arvestades kutsehaiguse uurimiskokkuvõttes toodud hageja tööoperatsioonide kirjeldusi, Kilews elektrikruvikeeraja kasutusjuhendit ning hageja ametijuhendeid on kohtu hinnangul hageja kostjate juures töötamise aja jooksul kokku puutunud kõigi temal kutsehaigust põhjustanud ohuteguritega, mistõttu on alus asuda seisukohal, et hageja kutsehaigestumine on toimunud kostjate juures töötamise ajal. Ka ekspert käesolevas asjas arvamust andes on leidnud, et diagnoositud haiguste kombinatsioon (üheaegselt esineb närvikanalite pitsumine erinevatel lokalisatsioonidel, sidekoekõõlusstruktuuri koormuskahjustus ning trikkelsõrm) ning esinemise lokalisatsioon (rohkem haaratud 12(24)
on vasak käsi, mis oli konkreetse töö puhul staatiliselt koormatud) toetavad tugevalt järeldust töökeskkonna ohutegurite toimest hageja haiguse tekkel. Asjas ei ole tõendatud, et diagnoositud ülekoormushaiguse tekkepõhjused pärineksid väljastpoolt töökeskkonda. TTOS § 23 lg 1 kohaselt on kutsehaigus haigus, mille on põhjustanud kutsehaiguste loetelus nimetatud töökeskkonna ohutegur või töö laad. Kutsehaiguste loetelu kehtestab sotsiaalminister. TTOS § 23 lg 3 järgi diagnoosib kutsehaiguse töötervishoiuarst. Kutsehaigus on oma olemuselt tervisekahjustus. Eelpool nimetatud tõenditega loeb kohus tõendatuks, et hagejal on töötervishoiuarsti poolt diagnoositud kutsehaigusena haigused, mis on nimetatud sotsiaalministri 9. mai 2005 määrusega nr 66 kehtestatud Kutsehaiguste loetelu § 4 p-des 13, 19, 21: lihaste ja kõõluste kinnistuskohtade haigus füüsilise ülekoormuse tagajärjel; karpaalkanali sündroom; käte ja randmete osteoartikulaarsed haigused, mis on põhjustatud füüsilisest ülekoormusest ja kohtvibratsioonist. Kohtule ei ole esitatud andmeid, et hagejal oleks kutsehaigus diagnoositud valesti. Kohtumenetluses antud eksperdiarvamus (III kd tl 121-125) kinnitab hagejal kutsehaigusena diagnoositud ülekoormushaigust. Ekspert on selgitanud, et ülekoormushaiguse korral tekivad lihastes ja kõõlusaparaadis mikrorebendid, millele järgneb põletikulise koe vohang ning hiljem armkoe arenemine. Normaalsed koed asenduvad veresoontevaba või veresoontevaese armkoega, mis on pöördumatu protsess. Edaspidi on selliste kudede tõttu konkreetse organi (lihas- ja kõõlusaparaat) funktsioon häiritud. Teatud määral vähendab (kuni isegi täieliku kadumiseni) kaebusi puhkus ja ravi (taastusravi, medikamendid, kirurgilised protseduurid), kuid koekahjustuse püsiva iseloomu tõttu tekitab füüsiline koormus haiguse ägenemise.
4.Kohus tuvastas, et hagejal on 13. veebruaril 2009 diagnoositud kutsehaigusena ülekoormushaigus: karpaalkanali sündroom mõlemal käel, kerge; kubitaalkanali sündroom vasakul käel, keskmise raskusega; lateraalne epikondüliit vasakul käel; trikkelsõrm, ning et hageja on kaotanud kutsehaiguse tõttu 40% töövõimest. 16. oktoobri 2008 tervisekontrolli (I kd tl 87) tulemusena on selgunud, et hagejale tehtav töö ei sobi, ta ei või töötada elektriliste kruvikeerajatega ja vibratsiooni tekitavate seadmetega, vastunäidustatud korduvliigutused vasaku käega sundasendites. Eksperdiarvamuses on samuti märgitud, et käte ülekoormushaiguse korral on vastunäidustatud füüsiline koormus (nii staatiline kui dünaamiline) kätele, korduvad ühetaolised liigutused kätega, kokkupuude vibratsiooniga. Riigikohus on 17. detsembri 2008 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-114-08 (p 13) märkinud, et kui töötaja ei ole jõudnud vanaduspensioniikka ja tema töövõime on vähenenud kutsehaiguse tõttu, siis võib eeldada, et tema tervislik seisund ei võimalda tal töötada ja et ta ei leia tööd ning on kaotanud sissetuleku just kutsehaiguse tõttu. Samas ulatuses kutsehaiguse tagajärjel töövõime vähenemisega on eelduslikult vähenenud töötaja võime saada sissetulekut. Hageja väitel on tal olemas tootmistöölise töö oskused, vilumus ning kui tema tervis oleks korras, võiks ta teenida tootmistöölise keskmist palka nagu töötab ja teenib terve inimene. Seoses töösoovitusega ja tervise halvenemisega ei ole hageja alates 3. detsembrist 2009 enam saanud tööle asuda. Kuna hageja on kaotanud 40% kutsealasest töövõimest, siis on eelduslikult samas ulatuses vähenenud tema võime saada sissetulekut. Eelnevale tuginedes leiab kohus, et hageja on kaotanud töö ja seega ka sissetuleku tervisekahjustuse (kutsehaiguse) tõttu ning talle on tekkinud kahju, mis väljendub tema sissetuleku osalises kaotuses alates 3. detsembrist 2009.
5.Järgnevalt tuleb tuvastada kostjate tegevus/tegevusetus kahju tekkimisel. Riigikohus on 7. detsembri 2011 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-68-11 (p 9) korranud oma varasemat seisukohta, mille kohaselt tervistkahjustavate tingimustega töö korraldamise eest kostja vastutusele võtmiseks on vaja tuvastada, milles oli tööprotsess vastuolus õigusaktidega kehtestatud nõuetega või millega kostja eiras tööohutuse nõudeid. Eelkõige tuleb tuvastada, kas kostja kahjustas hageja tervist kahjulike töötingimustega ning põhjustas sellega kutsehaiguse, st kas ja mis osas oli kostja tegevus vastuolus õigusaktidega kehtestatud nõuetega ja/või missuguseid seadusest tulenevaid ohutusnõudeid kostja rikkus. Kostja tegevuse õigusvastaseks lugemiseks ei piisa üldisest etteheitest, et hageja töötingimused kostja juures olid tervist kahjustavad ja põhjustasid hagejale kutsehaiguse.
5.1.Hageja on viidanud, et kostjad on rikkunud järgmisi tööohutusnõudeid: 13(24)
5.1.1.Kostjad jätsid adekvaatselt õigesti tuvastamata töökeskkonna seisundi, jätsid sama tüüpi liigutuste kordumise kui TTOS § 9 lg 1 alusel füsioloogilise ohuteguri mõõtmata ning jätsid töötaja tervisele riskid hindamata seaduses ettenähtud viisil, rikkudes sellega TTOS § 13 lg 1 p 3, p 5. Ohutegurite mõõtmine (terviseriskide tuvastamine) on esimene etapp tööandja kohustuste hulgas selleks, et jõuda terviseriski suuruse hindamiseni ja seejärel abinõude rakendamiseni töötajate tervise kaitseks. Kui ohutegurid ei ole mõõdetud, siis see tähendab, et tööandja ei ole isegi mitte alustanud töötajate tervise kutsehaiguse eest kaitsmise protsessi. Tööandjal on kohustus muuhulgas arvesse võtta töötaja ealisi ja soolisi iseärasusi ning konkreetse töövahendi kasutamisest ja töökorraldusest tulenevaid riske, muuhulgas seda, et ohutegurite toime organismile on tugevam kui mitu ohutegurit esinevad koos, käesoleval juhul lihaspinge ja vibratsioon. TLS § 49 p 4 alusel oli tööandja kohustatud kindlustama ohutud töötingimused. TTOS § 12 lg 1 alusel tagab tööandja töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmise igas tööga seotud olukorras. TTOS § 121 lg 1 alusel on tööandja ennetustegevus meetmete kavandamine ja rakendamine terviseriskide vältimiseks või vähendamiseks ettevõtte töö kõikides etappides ning töötaja kehalise, vaimse ja sotsiaalse heaolu edendamiseks. TTOS § 121 lg 2 alusel rakendab tööandja käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud meetmeid järgmiste üldiste ennetuspõhimõtete alusel: 1) riskide tekkimise vältimine; 2) vältimatute riskide hindamine; 3) riskide kõrvaldamine nende tekkekohas või kui see ei ole võimalik, nende vähendamine vastuvõetava tasemeni; 4) ohtliku teguri asendamine ohutu või vähem ohtlikuga; 5) töö, töökoha ja töökorralduse kohandamine töötajale võimalikult sobivaks.
5.1.2.Mõlemad kostjad on rikkunud TTOS § 13 lg 1 p-des 3-6 sätestatud kohustusi, mille alusel on tööandja kohustatud: p 3 korraldama töökeskkonna riskianalüüsi, mille käigus selgitatakse välja töökeskkonna ohutegurid, mõõdetakse vajaduse korral nende parameetrid ning hinnatakse riske töötaja tervisele; p 4 töökeskkonna riskianalüüsi alusel koostama kirjaliku tegevuskava, milles nähakse ette ennetusabinõud töötajate terviseriski vältimiseks või vähendamiseks, nende ajakava, teostajad, ning eraldama selleks vajalikud vahendid; p 5 korraldama uue töökeskkonna riskianalüüsi, kui töötingimused on muutunud, töövahendeid või tehnoloogiat on vahetatud või uuendatud, kui on ilmnenud uued andmed ohuteguri mõju kohta inimese tervisele, kui õnnetuse või ohtliku olukorra tõttu on riskitase esialgse tasemega võrreldes muutunud või kui töötervishoiuarst on tervisekontrolli käigus tuvastanud töötaja tööga seotud haigestumise; 51) tagama, et ohualal töötab ainult asjakohase erijuhendamise või eriväljaõppe saanud töötaja või tööd tehakse sellise töötaja järelvalve all; 6) teavitama töötajaid töökeskkonnavolinike, töökeskkonnanõukogu liikmete ja töötajate usaldusisikute kaudu ohuteguritest, töökeskkonna riskianalüüsi tulemustest ning tervisekahjustuste vältimiseks rakendatavatest abinõudest. Hagejale kui töötajale töökeskkonna riskianalüüsi tulemusi ei tutvustatud. Hageja töös esines kutsehaigestumise oht, kuid kostjad ignoreerisid seda asjaolu. Kutsehaigestumise tõenäosusest hagejaga ei ole üldse räägitud. Hagejat ei ole teavitatud terviseriski vältimiseks või vähendamiseks rakendavatest abinõudest ega tegevuskavast, kostjad ei korraldanud nõuetekohaselt tegevusi töötajate terviseriski vältimiseks või vähendamiseks.
5.1.3.Hageja töötas füsioloogiliste tervistkahjustavate ohuteguritega töötingimustes, kuid hageja ei ole saanud nõuetekohast töötervishoiualast väljaõpet. Kutsehaigestumise vältimise eesmärgil oli ja on tööandjale kehtestatud kohustus instrueerida töötajaid mitte ainult ohutustehnika eeskirjadest, vaid selgitada neile ka töötervishoiu nõudeid. Hagejat ei ole teavitatud ohuteguritest nõutaval tasemel ning tervisekahjustuste vältimiseks rakendatavatest abinõudest ei ole hagejat juhendatud piisavalt. Puudus juhend elektrilise kruvikeerajaga töötamiseks. Töötervishoiualase väljaõppe eesmärgiks on õpetada töötajat töötama tervist kahjustamata, so viisil, mis garanteerib kutsehaiguse ärahoidmise. Sellest tulenevalt peab töötervishoiualase juhendamise käigus töötajale teatama tervist kahjustavad faktorid ning töötaja tuleb välja õpetada töötama viisil, kus töötegemise protseduur toimub nii, et töö käigus oleks tagatud tervisekahjustuste vältimine või juhul kui tervist kahjustavaid faktoreid täielikult vältida ei saa, siis ohufaktorite mõju oleks võimalikult minimaalne, so töö toimuks tervisele ohutul viisil. 14(24)
Hageja kutsehaigestumisega seotud konkreetseid riske hagejale ei teatatud, hagejat ei juhendatud, kuidas vältida või vähendada tema töös mõjunud tervist kahjustanud faktoreid. Hagejat ei juhendatud töötama viisil, mis oleks vältinud tema kutsehaiguse. Kui hageja oleks teadnud ohtudest ja tervisekahjustuse vältimise või ohtude vähendamise võimalusi, siis oleks hageja ise saanud tegutseda oma tervise kaitsmiseks. Kostjad ei korraldanud tervisekontrolli nõutud tasemel, mis oleks ära hoidnud kutsehaigestumise. TTOS § 13 lg 1 p 7 alusel on tööandja kohustatud korraldama tervisekontrolli töötajatele, kelle tervist võib tööprotsessi käigus mõjutada töökeskkonna ohutegur või töö laad, ning kandma sellega seotud kulud; p 12 alusel on tööandja kohustatud tutvustama töötajale töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid ning kontrollima nende täitmist ning p 13 alusel korraldama töötajale enne tööleasumist või töö vahetamist töökohale ja ametile vastava töökohustus- ja töötervishoiualase juhendamise ja väljaõppe; Juhendamist või väljaõpet tuleb korrata, kui töövahendeid või tehnoloogiat vahetatakse või uuendatakse. p 14 koostama ja kinnitama ohutusjuhendi tehtava töö ja kasutava töövahendi kohta ning andma töötajale juhised keskkonna saastamisest hoidumiseks. Sotsiaalministri 14. detsembri 2000 määruse nr 80 „Töötervishoiu- ja tööohutusalase väljaõppe ja täiendõppe kord“, mis hakkas kehtima alates 1. märtsist 2001, § 5 lg 2 nõuab, et esmajuhendamisel tutvustatakse töötajale: 1) tööandja poolt koostatud ja kinnitatud ohutusjuhendeid tehtava töö või kasutatavate seadmete, masinate, tööriistade ja muude töövahendite kohta; 2) töökeskkonna ohutegureid ja vajalike isikukaitsevahendite kasutamist; 3) ergonoomiliselt õigeid tööasendeid javõtteid, 4) töötajale ettenähtud töökorraldust. Määruse § 7 alusel on kohustuslik täiendjuhendamine, mis tuleb korraldada uute töötervishoiu ja tööohutuse juhendite või õigusaktide kehtestamisel või kehtivate nõuete muutmisel. Määruse § 8 lg 2 alusel töötaja sissejuhatav, esma- ja täiendjuhatamine, väljaõpe ning töötaja iseseisvale tööle lubamine registreeritakse sellekohases päevikus või andmebaasis. Määruse § 8 lg 2 alusel töötaja kinnitab lõikes 1 nimetatud juhendamisest, väljaõpet ning töötaja iseseisvale tööle lubamist oma allkirjaga.
5.1.4.TTOS § 6 lg 1 p 1 kohaselt on üheks füüsikaliseks ohuteguriks vibratsioon. TTOS § 6 lg 2 kohaselt peab tööandja rakendama abinõusid, et füüsikalistest ohuteguritest tulenevat terviseriski vältida või viia see võimalikult madalale tasemele. TTOS §-s 6 lg 1 p 1 füüsikalise ohutegurina nimetatud vibratsiooni parameetrid peavad vastavalt TTOS §-le 3 lg 3 vastama piirnormidele. Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari 2002 määruse nr 54 „Töökeskkonna füüsikaliste ohutegurite piirnormid ja ohutegurite parameetrite mõõtmise kord“ (kuni 30. aprillini 2007 kehtinud redaktsioonis) § 8 lg 1 ja 2 nägid ette nii üld- kui kohtvibratsiooni mõõtmise. Määruse §-s 9 olid ette nähtud tööandja kohustused sh pidi tööandja välja selgitama üldvibratsiooniallika ja korraldama vibratsioonitaseme mõõtmisi, andma töötajale tööks ainult kontrollitud vibratsioonitasemega seadmed; 3) kasutama tööprotsessis võimalikult väikese vibratsioonitasemega seadmeid; 4) kontrollima perioodiliselt vibroseadmete vibratsioonitaseme vastavust tehnospetsifikaadile; 5) taotlema vibroseadme tarnijalt infot vibratsioonitaseme ja selle mõju vähendamise võimaluste kohta; Juhul, kui selline info puudub või ei ole usaldusväärne, tuleb teha seadme vibratsioonitaseme mõõtmised. 6) andma vibroseadmega töötajale vibratsiooni vähendavad kindad ja jalanõud. Ka 30. aprillil 2007 jõustunud Vabariigi Valitsuse määrus nr 109 „Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded vibratsioonist mõjutatud töökeskkonnale, töökeskkonna vibratsiooni piirnormid ja vibratsiooni mõõtmise kord“ nägi ette tööandja kohustused töötaja tervise kaitsele seoses vibratsiooniga. Määruse § 4 lg 1 kohaselt oli tööandja kohustatud töökeskkonna riskianalüüsi käigus kindlaks määrama vibratsiooni allikad, millega töötajad kokku puutuvad, ning vajadusel mõõtma kokkupuudet vibratsiooniga. Mõõtmine pidi toimuma kooskõlas §-ga 8. Mõõtmistulemuste protokollid pidid olema säilitatud koos riskianalüüsiga (§ 8 lg 5).
6.VÕS § 127 lg 4 alusel peab isik kahju hüvitama, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Põhjusliku seosega on tegemist, kui kostjate tegu, millel tema vastutus põhineb, on kutsehaiguse tekkimisega sellises seoses, et kutsehaigust võib pidada töötingimuste tagajärjeks. Kohu tuvastas otsuse 15(24)
p-s 3, et hagejale mõjusid mõlema kostja juures kaheksa aasta jooksul tervistkahjustavate tööteguritena töö sundasendis, koormus kätele, korduvad ühetaolised jõu rakendamist vajavad liigutused, impulsslöökvibratsioon vasakule käele. Kostjad pidid tööandjatena olema teadlikud kõigist kehtivatest töötervishoiualastest normidest. Kohus tuvastas otsuse p-des 5.1.1-5.1.4, et kostjad jätsid täitmata mitmed kehtivad töötervishoiualased normid: ei selgitanud välja ohutegureid, ei selgitanud terviseriske hagejale, ei võtnud tarvitusele küllaldaselt abinõusid välistamaks hageja poolt korduvate liigutuste tegemist või sundasendeid või maandanud küllaldaselt nendega kombineeritud impulsslöökvibratsioonist tulenevat terviseriski, ei teostanud ohuteguritest lähtuvalt riskianalüüsi ega viinud läbi tervisekontrolli. Tervistkahjustavad töötingimused tulenesid kostjate poolt oma kohustuste mittetäitmisest, so sellest, et kostjad jätsid täitmata töötervishoiu normidega tööandjale pandud kohustused. Kostjad pidid ohutegurid välja selgitama, tegema adekvaatselt, tõeselt ja seaduse nõuetele vastavalt riskianalüüsi ning ära hoidma tervisele kahjulike ohutegurite mõjumise töötajale. Riskianalüüsi tegemisel oli tööandjal kohustus arvestada töötaja iseärasusi: tervislikku seisundit, hageja taluvust teha tööd korduvate ühetaoliste jõu rakendamist vajavate liigutustega, kus samaaegselt mõjus vibratsioon. Ka eksperdiarvamuse kohaselt on vibratsioon koosmõjus teiste ohuteguritega olnud üheks kutsehaigestumist põhjustanud asjaoluks. Kostjate tegevusetuse tagajärjel kujunes hagejal välja kutsehaigus. Kui hageja ei oleks töötanud kostjate juures tervistkahjustavates tingimustes, ei oleks hagejal kutsehaigust tekkinud. Käesolevas asjas ei ole tuvastamist leidnud ühtegi muud asjaolu, millest saaks järeldada, et hageja kutsehaigestumisel võiks olla mingi muu põhjus.
7.VÕS § 1045 lg 1 p 2 alusel loetakse kahju tekitamine õigusvastaseks eelkõige siis, kui kahju tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Vastavalt VÕS § 1050 lõikele 1 eeldatakse kahju tekitaja süüd. Nimetatud sättest tulenevalt eeldatakse käesolevas vaidluses, et kostjate tegevus on õigusvastane, sest kahju tekitati hagejale tervisekahjustuse tekitamisega.
8.Riigikohus on 7. detsembri 2011 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-68-11 (p 10) selgitanud ühtse kohtupraktika kujundamiseks, et senist seisukohta tööandja käitumise õigusvastasuse tõendamise koormuse jagamise kohta on vaja muuta. Kui töötajal on tekkinud kutsehaigus ja ta on tõendanud põhjusliku seoses tööandja tegevuse (tegevusetuse) ja talle kutsehaigusega tekkinud kahju vahel peab tööandja vastutusest vabanemiseks tõendama, et tema on tööohutuse nõudeid täitnud. Kostjate vastuväidete kohaselt ei ole hageja töötanud kostjate juures vahemikus 2002-2009 tervist kahjustavates tingimustes ja kostjad ei ole tööohutusnorme rikkunud. Oma vastuväidete tõendamiseks on kostjad esitanud väljavõtte hageja töölepingust (I kd tl 50), 28. novembri 2008 Kilews elektrikruvikeeraja kasutusjuhendi (I kd tl 51-56), tööoperatsioonide tabelid ja kirjeldused (I kd tl 5778), Tööinspektsiooni Lõuna Inspektsiooni 10. märtsi 2009 kontrollakti (I kd 79-80), 1. oktoobri 2003 elektroonikaosade koostaja ametijuhendi (I kd tl 81-83), 18. märtsi 2005 elektroonikaseadmete koostaja ametijuhendi (I kd tl 84-86), 22. aprilli 2004, 20. veebruari 2007 ja 16. oktoobri 2008 tervisekontrolli otsused (I kd tl 87-89), töölepingu (I kd tl 90-91), 2008 riskihindamise tabeli (I kd tl 92-99),
13.oktoobri 1999 töösisekorraeeskirjade tutvustuse (I kd tl 100-102), 2000 töökeskkonna ohutegurite riskianalüüsi (I kd tl 120-167), tööoperatsioonide tabelid (I kd tl 169-189), 2006 töökeskkonna riskianalüüsi (II kd tl 2-54), väljavõtte kuni 2007 kostjate vara hulka kuulunud tööriistadest (II kd tl 91), tööoperatsioonide kirjeldused (II kd tl 93-102), Qvalitas Arstikeskus AS arvamuse (tl 103),
26.augusti 2011 Terviseameti Tartu labori vibratsioonitaseme mõõteprotokolli (II kd tl 104-108), arved (II kd tl 109-110), 5. detsembri 2003 ohutustehnika juhendi elektroonikaosade koostajale (II kd tl 111114). Kohtu arvates ei ole kostjad esitanud piisavalt tõendeid, et tuvastada kostjate poolt kõigi tööohutusnormide järgimine. Ametijuhendid, riskianalüüsid ja tervisekontrolli otsused ei tõenda, et kostjad järgisid tööohutuse norme nõuetekohaselt. Bureau Veritas Eesti OÜ sertifikaat OHSAS 18001:2007 on kostjale II väljastatud 22. jaanuaril 2009, so ajal, mil hagejal oli kutsehaigus juba välja kujunenud. Tööinspektsiooni Lõuna Inspektsiooni 10. märtsi 2009 kontrollakt tõendab vaid seda, et pakkija töökoht, millele hageja pärast vastavat tervisekontrolli otsust oktoobris 2008 üle viidi, vastas 16(24)
nõuetele. Hageja esitatud tööoperatsioonide tabelid ja kirjeldused on esitatud valikuliselt. Tööoperatsioonide tabelitest nähtub, et 2002 on hagejal väikese kruvikeerajaga olnud kolm kuud üks ja sama töö. Detailide käsitsi lõikamisega on kaasnenud korduvad ühetaolised jõu rakendamist vajavad liigutused. 2003 on kuude kaupa olnud üks ja sama töö, millega kaasnenud koormus õlavöötmele, kätele. 2004 samuti üks ja sama pidev töö neli kuud järjest. Alates aprillist aasta lõpuni andmed puuduvad. 2005 kohta andmed puuduvad. Hageja väitel alustas ta tööd elektrilise kruvikeerajaga 2005. aastal, kuid elektrikruvikeerajaga tehtud töö kohta pole kostjad andmeid esitanud. Enne 2005 tegi hageja tööd akukruvikeerajaga. 2006, 2007 ja 2008 kohta andmed esitatud puudulikult. PFU kokkupanek toimus elektrikruvikeerajaga. Enne 2005 tegi hageja tööd akukruvikeerajaga, millel on mitu võimsuse astet. Olenevalt tootest kasutati keskmiselt 1,5 Nm jõumomenti. Selline jõumoment eriti suurt tagasilööki ei anna, kuid töö oli samasisuline, mis elektrikruvikeerajaga. Kruvikeerajaga töö puhul pidi hageja hoidma kruvikeerajat ühes käes ja teise käega tegema ülejäänud vajaliku töö. Elektrilise kruvikeerajaga töö puhul pidi hageja parema käega hoidma paigal vajalikku komponenti ja kruvikeerajaga vasakus käes pidi tegema korduvaid ühetaolisi liigutusi, kusjuures impulsslöökvibratsioon mõjus eelkõige just vasakule käele. Töö oli seotud ühetaoliste korduvate liigutustega. Hageja väitel on kostjate võrdlus akukruvikeeraja ja elektrilise hambaharja vahel kohatu, sest elektrilise hambaharjaga ühtegi kruvi kinni keerata ei ole võimalik. Hageja oli tööl täiskohaga, so 8 tundi päevas ehk 40 tundi nädalas, mitte ainult nendel aegadel, mille kohta kostjad on andmed esitanud. Ka nendel ajaperioodidel, mille kohta tööoperatsioonide andmed puuduvad, töötas hageja eeldatavalt samades tingimustes. 18. märtsi 2005 elektroonikaseadmete koostaja ametijuhendis on nõuetena hageja kvalifikatsioonile mh toodud võime teha peentööd, täpsus, hea rutiinitaluvus, järjekindlus, hea pingetaluvus, peavad puuduma vastunäidustused istuvaks tööks. Asjaolu, et hageja tegi tööpäeva jooksul erinevaid liigutusi ja operatsioone, ei välista nende operatsioonide tegemisel korduvaid ühetaolisi jõu rakendamist vajavaid liigutusi ega tähenda, et kostjad on taganud hagejale vahelduva töö. Ka erinevad tööülesanded eeldasid hagejalt korduvaid ühetaolisi liigutusi – seega kõikide tööülesannete puhul puutus hageja kokku füsioloogiliste ohuteguritega. Kostjad ei ole tõendanud, et nad oleksid taganud hagejale sellist vahelduvat tööd, kus ta pidevalt ei puutunuks kokku samade ohuteguritega. Hageja pidi märkimisväärselt pikka aega tegema ka ühte ja sama tööd. Kohtu arvates selline kostjate töökorraldus ei olnud kooskõlas TTOS §-ga 9 lg 3. Puhkamiseks oli hagejale ette nähtud 30 minutit lõunapausi ja kaks kümneminutilist vaheaega. Ilmselt ei taganud nimetatud puhkepausid hageja käelihaste lõdvestumist ja staatilisest pingest vabanemist. Tulemuseks ongi häired hageja käsivarte, randmete ja sõrmede liikuvuses. Tõendamata on kostjate väited, et hagejale tagati hulgaliselt puhkepause ja hageja kasutas neid aktiivselt, nt suitsetamiseks. Tunnistajate A.K ja K.M ütlused hageja poolt rohkete puhkepauside kasutamise kohta on vastuolus kostjate endi väidetega, et ettevõttes on kindlaks määratud intensiivsuselt keskmiselt välja töötatud tootmisnormid ja hagejal nende normide täitmisega probleeme ei olnud, aga ka esitatud tööoperatsioonide tabelitega. Ebausutav, et keskmised tootmisnormid olid välja töötatud arvestades hagejale rohkete suitsetamispauside tagamise vajadust. Kostjate väitel on nad tutvustanud hagejale töökaitse nõudeid ja selgitanud tööga kaasnevaid ohtusid, sealjuures on esitatud ametijuhendid, tööleping ja väljavõte töösisekorraeeskirjade tutvustamise kohta. Nimetatud tõenditest nähtub hageja ohutustehniline juhendamine, kuid mitte kostjate töötervishoiualaste kohustuste sisuline täitmine ega sellekohase eesmärgi täitmine 2002-2009. Kuna kostjad on olnud positsioonil, et hageja töös tervistkahjustavaid tegureid ei esinenud, siis on vastuoluline nende vastuväide, et nad on töötervishoiuga seotud riske hagejale tutvustanud. Vastuväites pole nimetatud, kes, millal ja missuguseid tööga kaasnevaid ohtusid on hagejale selgitanud. Kostjad ei lugenud hageja kasutatud elektrilisi kruvikeerajaid oluliseks terviseriskiks, mistõttu ei ole teostatud ka vibratsioonitaseme mõõtmisi ega võetud tarvitusele muid määruse nr 54 või määruses nr 109 loetletud abinõusid. Seega ei ole kostjad kohtu arvates täitnud TTOS §-st 6 lg 2 tulenevat kohustust füüsikalistest ohuteguritest tulenevate terviseriskide maandamiseks. Kostjate poolt on esitatud
25.augusti 2011 lokaalse vibratsiooni mõõtmise tulemused. Hagejaga lõpetati tööleping 2. detsembril 2009. Seega ei saa mõõtmistulemused kajastada objektiivselt tööoperatsiooni käigus vibratsioonitaset 17(24)
hageja kokkupuutel erinevate komponentidega teatud tüüpi töövahendit kasutades. Ka tunnistajate A. K ja K.M ütlustega antud hinnang hageja kasutuses olnud kruvikeerajate vibratsioonitaseme kohta on subjektiivne. Kohus nõustub hagejaga, et kostjate koostatud riskianalüüsid ei ole vastavuses TTOS §ga 13 lg 1 p 3, mille mõtteks on hinnata riske kõigist asjassepuutuvatest töökeskkonna ohuteguritest lähtuvalt. Taolisele seisukohale on asunud ka kutsehaigestumise uurimiskokkuvõttes Tööinspektsioon, kes on kostjale II teinud ettepaneku analüüsida konkreetse kutsehaiguse asjaolud ja võtta tarvitusele meetmed järgnevate kutsehaigestumiste tekkimise vältimiseks; viia läbi töötajatele täiendav juhendamine ülekoormuse ja traumade vältimiseks, kus selgitatakse ohutegurite koostoime mõju töötajate tervisele, samuti puhkepausidel lihaste lõdvestamise vajalikkust; jätkata korrapärast töötaja tervise kontrollimist töötervishoiuarsti poolt ning tihedalt suhelda arstiga probleemide ilmnemisel; TTOS § 13 lg 1 p 5 kohaselt on tööandja kohustatud korraldama uue/täiendava töökeskkonna riskianalüüsi, kui töötingimused on muutunud, töövahendeid või tehnoloogiat on vahetatud või uuendatud, kui on ilmnenud uued andmed ohuteguri mõju kohta inimese tervisele, kui õnnetuse või ohtliku olukorra tõttu on riskitase esialgse tasemega võrreldes muutunud või kui töötervishoiuarst on tervisekontrolli käigus tuvastanud töötaja tööga seotud haigestumise. Asjas esitatud eksperdiarvamuse kohaselt on hageja puhul vajalik kiire töökeskkonna ülevaatus ning sekkumine fokusseerituna eelkõige kaela piirkonnale, kehatüvele ning ülajäsemetele, et aidata objektiviseerida tööst põhjustatud ülajäsemete haiguste tekkepõhjuseid, hinnates keha biomehhaanilisi protsesse ning asendist tingitud koormust. Asjaolu, et kostjad ei korraldanud hagejale tervisekontrolli lähtuvalt ohuteguritest, tuleneb kostjate riskianalüüsides vastavate ohutegurite mõju ebaõigest hindamisest. Kostjad pidid ohtusid sisuliselt hagejale selgitama ning välja töötama ohutu töötamise viisid ja võimalused ning andma töötajale selged juhendid, mis kindlustaksid töötamise tervisele ohutul viisil. Kostjad seda kohustust kohtu arvates täitnud ei ole. Kohtu arvates ei ole kostjad tõendanud VÕS § 1045 lg 2 p-des 1-4 loetletud õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist ega VÕS § 1050 lg 1 kohaselt süü puudumist.
9.Lepinguväliselt tekitatud kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel kohaldatakse kahju hüvitamise üldisi põhimõtteid. Kui töötaja sissetulek vähenes pärast 1. juulit 2002 tehtud tööandja teo tagajärjel, tuleb kahjuhüvitist (varalise kahju eest) arvestada VÕS § 130 lg 1 järgi ning tervisekahjustuse põhjustamisega saamata jäänud sissetulek tuleb hüvitada töötajale üldjuhul perioodiliste maksetena (VÕS § 136 lg 2). VÕS § 130 lg 1 kohaselt tuleb isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju.
10.Täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahjuks loeb seadus ka sellest tingitud sissetulekute vähenemise. Hageja taotleb hüvitise arvestamisel analoogia korras kohaldada Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992 määrust nr 172 „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutist korda“ (ajutine kord), mis on kehtetu alates 1. juulist 2002.
11.Kostjad on seisukohal, et nii enne 1. juulit 2009 kui ka pärast seda on Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud keskmise töötasu arvutamise kord, mida saab keskmise töötasu arvutamisel aluseks võtta ja mistõttu puudub vajadus muude õigusväliste (kehtetutel õigusaktidel põhinevate) meetodite rakendamiseks. Kui keskmise töötasu arvutamise vajaduse tekkimise ajaks on periood enne
1.juulit 2009, siis on aluseks Vabariigi Valitsuse 15. augusti 2001 määrus nr 275 „Keskmise palga arvutamise kord“, kui aga periood alates 1. juulist 2009, siis Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009 määrus nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“. Samas on kostjad seisukohal, et ajutise korra järgi keskmise töötasu arvutamine ei ole ka õiglane. Nimelt võimaldas ajutine kord jätta arvutusest töötaja valikul välja kõik need kuud, kus töötaja oli vähemalt ühe päeva olnud haiguslehel või muul põhjusel seaduslikult tööl ei viibinud (nt puhkuse vmt töölt vabastamise asjaolu tõttu). Samas ei eristanud ajutine kord töötajale keskmise palga arvutamisel arvesse võetavate kuude valimise õigust andes seda, kas töötaja puudus töölt kutsehaiguse (st hiljem kutsehaigusena kvalifitseeritud haiguse) 18(24)
tõttu või mistahes muul põhjusel. See võimaldas töötajal keskmise kuusissetuleku arvutamise korda kuritarvitada, valides eelnevate aastate seast välja kõige kõrgema sissetulekuga kuud. Sellisena arvutatud keskmine sissetulek ei peegelda töötaja tegelikku keskmist sissetulekut arvutamise hetkele eelnevatel kuudel. Nii on ka hageja valinud enda hinnangul keskmise töötasu arvutamise hetkele eelneva ca 2 aastase perioodi hulgast välja kõik kuud, kus talle väljamakstud tasu oli kõige kõrgem. Sealjuures on arvutuse aluseks võetud kuude hulgas neli kuud, mil hagejale maksti lisaks töötasule ka puhkusehüvitist. Samas ei ole hageja perioodil 2007-2008 kutsehaiguse (või hiljem kutsehaigusena kvalifitseeritud haiguse) tõttu töölt puudunud. Koos põhjendamatu indekseerimisega on hageja saavutanud olukorra, kus tema keskmine sissetulek perioodil 2007-2008 oleks justkui olnud 9233,52 Eesti krooni, kuigi enamikul selle perioodi kuudel (ka neil, kus hageja käis kõik päevad tööl) jäi hageja reaalne töötasu alla 8000 Eesti krooni ning ka lineaarsel meetodil arvutatud keskmine töötasu (perioodil oktoober 2007-september 2008) jäi oluliselt alla 8000 Eesti krooni. Vabariigi Valitsuse kehtestatud Keskmise palga arvutamise korrad aga jätavad keskmise töötasu arvutamisel arvestusest välja need päevad, mil töötaja haigestumise pärast töölt puudus. Seepärast ei diskrimineerita nende kordadega kuidagi neid töötajaid, kes olid arvutamise aluseks oleval perioodil haiged (sh puudusid töölt kutsehaiguse tõttu). Pigem on tegemist just õiglaste ja nii töötaja kui ka tööandja huve arvestatavate kordadega, kuivõrd haigestumise mõju on keskmise töötasu arvutamisel matemaatiliselt välistatud ja seepärast on kordade alusel arvutatud keskmise töötasu näol tegemist objektiivse töötaja poolt reaalselt saadud keskmise töötasuga. Ajutise korra puhul, vastupidi, on aga töötajal võimalik oma suva järgi keskmist töötasu tegelikust suuremana näidata, võttes arvesse ainult need kuud, kus ta tavapärasest rohkem töötasu sai, nagu on ka hageja teinud. Seega antud juhul rikastuks ajutise korra kasutamise puhul hageja ebaõiglaselt, kuna kahju hüvitis arvutatakse väidetava keskmise töötasu summa alusel, mis on hageja poolt reaalselt saadud töötasust oluliselt suurem.
12.Võlaõigusseaduse alusel makstavate tervisekahjustuste hüvitiste arvutamiseks ei ole kehtestatud õiguslikku alust, kuidas konkreetselt arvestada keskmist sissetulekut enne tervisekahjustust. Riigikohus on 16. juuni 2010 otsuses (p 18) käsitlenud ajutise korra õiguslikku olemust ja leidnud, et see ei muutnud seadust ning kannatanu võib korrale tuginedes nõuda selles sisalduva metoodika alusel arvestatavat hüvitist, kuid kahju tekitaja võib tõendada, et tegelikult sellist kahju kannatanul ei tekkinud või et see kahju on väiksem, ning kannatanu võib tõendada, et tema kahju on korra järgi arvutatavast suurem. Ajutises korras välja pakutud metoodika on üks võimalik viis täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju arvestamiseks. Võlaõigusseadusest ei tulene, et oleks keelatud lähtuda metoodilise juhendina ajutise korra põhimõtetest osas, milles need ei ole vastuolus võlaõigusseadusega. Põhjus peitubki selles, et võlaõigusseaduse alusel ei ole kehtestatud konkreetset kahju hüvitamise korda ning paremaid lähtealuseid. Eesti Vabariigi poolt kasutatakse tervisekahjustuste hüvitiste puhul, sealhulgas kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuste hüvitiste puhul, hüvitise suuruse arvestamisel jätkuvalt ajutises korras toodud põhimõtteid.
13.Pooltel on vaidlus selles, milliste andmete alusel arvestada hüvitise arvestamise alusena hageja keskmist palka. Kohus nõustub hagejaga, et tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamisel ei ole põhjendatud lähtuda töölepingu seaduse alusel töösuhete tarbeks kehtestatud keskmise palga arvutamise metoodikast ja see on käesoleval juhul sobimatu. Keskmise palga arvutamise korda rakendatakse üksnes seaduses ettenähtud juhtudel, näiteks töölepingu lõpetamise hüvituse maksmisel jms. Seaduses pole nimetatud, et seda korda võiks rakendada tervisekahjustuse hüvitise arvutamiseks. Töösuhetes on vajalik maksta keskmist palka üldjuhul suhteliselt lühikese aja jooksul (näiteks puhkusetasu, hüvis töölepingu ülesütlemise või selle tühisuse korral), mistõttu on põhjendatud võtta keskmise tasu arvestamisel aluseks arvestamise vajaduse tekke hetkele eelnev lühem periood. Tervisekahjustuse hüvitise eesmärgiks on tihti vähenenud sissetuleku hüvitamine pikema perioodi jooksul, so tervisekahjustusest põhjustatud kahju saamisest kuni kannatanu surmani või tervenemiseni. Seetõttu on õiglasem võtta keskmise palga arvestuse aluseks pikem töötamise periood kui kuus kuud. Pikem periood aluseks võetuna on põhjendatud ka sellest, et kutsehaigus tekib pika perioodi jooksul, käesoleval juhul 2002-2009, seega ei ole õiglane, et palgana võetakse arvesse ainult viimased kuus 19(24)
kuud, kus kannatanu tervis oli juba halvenenud ja tema töövõime ei olnud enam endine. Erinev võib olla kahjuhüvitise ja töösuhtes keskmise palga arvutamise eesmärk: lisaks töötajale sissetuleku säilitamise eesmärgil (näiteks puhkuse või sunnitult töölt puudumise ajal) arvutatavale keskmisele palgale, arvutatakse keskmist palka töösuhtes ka lepingu ülesütlemisel kompensatsioonina töö kaotamise eest. Oluline on lähtuda hüvitise arvestamisel riigi poolt kasutusel olevast hüvitise arvestamise metoodikast, sest vastasel korral sõltuks hüvitise suurus sellest, kes hüvitist maksab. Selline olukord tooks kaasa isikute ebavõrdse kohtlemise.
14.VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud ehk kahju hüvitamisega püütakse kannatanu varaline olukord viia võimalikult sarnasesse seisu olukorraga nagu see oleks olnud juhul, kui delikti ei oleks toime pandud. Ajutise korra p 11 kohaselt võetakse kahju hüvitise arvutamisel aluseks töövõimetuse tekkimisele eelnenud 12 kalendrikuu keskmine sissetulek. Hagejal diagnoositi kutsehaigus 13. veebruaril 2009. Ajutise korra p 12 kohaselt jäetakse keskmise kuusissetuleku kindlaksmääramisel kuud, mille kestel töötaja haiguse tõttu tegelikult ei töötanud või töötas mittetäieliku arvu tööpäevi, kannatanu soovil arvestusest välja ning asendatakse teiste, neile vahetult eelnenud kuudega. Hageja tugineb oma nõudes E. P koostatud kahjuhüvitise arvestusele (I kd tl 29-32), mille aluseks on Enics Eesti AS poolt väljastatud hageja palgatõend (I kd tl 24). VÕS § 127 lg 1 sätestatud kahju hüvitamise eesmärgiga on kooskõlas hageja seisukoht, et hüvitise määramiseks arvestatava keskmise töötasu arvestuses ei peaks sisalduma perioode, mil hageja viibis haiguslehel. Põhjendatud on kostjate vastuväited, et arvestuse aluseks võetud kuude hulgas on neli kuud, mil hagejale maksti lisaks töötasule ka puhkusehüvitist. Kohus on seisukohal, et kutsehaigestumisest põhjustatud sissetuleku vähenemisest tekkinud kahju välja arvutamisel ei saa aluseks võtta teise seaduse alusel arvutatud hüvitise suurust, mistõttu tulevad hageja arvestusest välja jätta mai ja juuli 2008 ning mai ja juuni 2007. Need perioodid tuleb asendada vahetult eelnenud kuudega. Ajutise korra järgi indekseeritakse kõigi arvessevõetavate kuude sissetulek kehtiva miinimumpalga ja arvessevõetava ajavahemiku iga kuu miinimumpalga suhtena ning kuusissetulekud korrutatakse vastava indeksiga, summeeritakse ja saadud kogusumma jagatakse arvessevõetavate kuude arvuga. Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 2007 määrusega nr 257 oli kehtestatud alates
1.jaanuarist 2008 kuupalga alammääraks täistööaja korral 4350 krooni ja 21. detsembri 2006 määrusega nr 273 oli alates 1. jaanuarist 2007 kuupalga alammääraks täistööaja korral 3600 krooni. Määruste alusel on 2009 ja 2007 miinimumpalga suhe 1,21, millise indeksiga tulevad korrutada arvessevõetavad 2007 kuusissetulekud. Vastavalt sellisele arvestusele saab kohus hageja indekseeritud 12 kuu töötasu suuruseks: 6523+8729+7499+8533+9135,50+9278,28+8122,73+7009,53+7839,59+ 7620,58+8155,40+8842,68=97 288,29 krooni. Summa jagamisel 12-ga (arvessevõetavate kuude arv) on hageja indekseeritud keskmine kuusissetulek 8107,36 krooni ehk 518,15 eurot.
15.Hageja taotleb hüvitise väljamõistmist igakuiste perioodiliste rahaliste maksetena alates
1.jaanuarist 2010 ja hüvitise indekseerimist Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelmise aasta tarbijahinnaindeksiga. Hageja leiab, et nimetatud põhimõte on kooskõlas VÕS §-ga 130 ja seda tuleb rakendada, et korrigeerida hüvitise arvutamisel ligilähedaseltki elukalliduse ja hüvituse suhet. Tarbijahinnaindeks väljendab kaupade hinna tõusu, sellega on seotud hageja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. Kostjad leiavad aga, et selline indekseerimine ei ole kohane ega mõistlik. Kostjad osundavad, et Riikliku pensionikindlustuse seaduse § 26 alusel kehtestatavat indeksit, millele hageja välja toodud TTOS § 312 viitab, ei arvutata üksnes vastavalt tarbijahinnaindeksi muutusele, vaid ka sotsiaalmaksu laekumist (mis peegeldab töötajate poolt töötasu tegelikku saamist) arvesse võttes. Seega ei ole ka riik pidanud otstarbekaks hüvitisi indekseerida üksnes tarbijahinnaindeksi muutusest lähtudes. Kostjad on seisukohal, et tarbijahinnaindeksi muutus ei ole antud juhul üldse kohane kahju hüvitise indekseerimise viis ning seepärast kui hüvitise indekseerimiseks peaks vajadus olema, siis oleks kohasem indekseerida hüvitist aasta keskmise netotöötasu muutusega. Nimelt näitab keskmise netotöötasu muutus seda, kui 20(24)
palju keskmiselt Eestis töötaja poolt reaalselt kätte saadud töötasu teatud perioodil muutus. Keskmise netotöötasu muutuse kaudu on pigem võimalik õiglaselt määrata, milline võiks olla hageja töötasu töötamise jätkamisel. Tarbijahinnaindeksi muutus seevastu ei kajasta õigesti seda, milline võiks olla hageja töötasu kasv teatud perioodil. Nii näiteks muutus keskmine töötasu 2009. aastal 2008. aastaga võrreldes (637-670) / 670 = -5% ja 2010. aastal 2009. aastaga võrreldes (637-637) / 637 = 0%. Tarbijahinnaindeksi muutus sel perioodil oli aga 2009. aastal 2008. aastaga võrreldes -0,1% ning 2009. aastal 2010. aastaga võrreldes 3%. See näitab, et Eestis üldjuhul kasvab töötasu aeglasemalt kui tõusevad hinnad. Ei ole põhjust eeldada, et kui hageja käiks tööl, siis kasvaks tema töötasu keskmisest oluliselt kiiremini. Samas ei ole õiglane kohustada kostjaid hagejale kinni maksma üldist ostujõu vähenemist, mis toimub kostjate tegevusest sõltumatult. Vale on hageja seisukoht, justkui üldine hinnatõus oleks käsitletav hageja edasisest majanduslike võimaluste halvenemisest tekkiva kahjuna VÕS § 130 lg 1 mõttes.
16.Kohus nõustub hagejaga, et tagamaks kahju hüvitamise eesmärki ja VÕS §-s 130 lg 1 sätestatud kahju hüvitamist on perioodiliste rahaliste maksete indekseerimine vajalik. Samas nõustub kohus kostjatega, et hüvitise tarbijahinnaindeksiga indekseerimine ei ole põhjendatud. VÕS § 130 lg 1 alusel tuleb hüvitada ka edasisest majanduslike võimaluste halvenemisest tekkiv kahju. Nimetatud sätte mõte on see, et hüvitada tuleb kahju, mis on seotud sellega, et tervisekahjustuse saanud isik ise ei ole võimeline kahjustuse tõttu vabalt tegutsema ja seepärast tema majanduslikud võimalused halvenevad. VÕS § 130 lg 1 mõte ei ole aga see, et tervisekahjustuse korral tuleb hüvitada ka üldine hinnatõus, mis ei ole isiku tervisekahjustusega põhjuslikus seoses, st hinnatõus oleks olemas ka siis, kui tervisekahjustust ei esineks. Ei ole mõistlikku põhjendust, miks peaksid kostjad hagejale hüvitama selle hinnariski, mida tavaolukorras (kui hageja käiks tööl) kannaks hageja ise.
17.TTOS § 312 kohaselt indekseeritakse tööst põhjustatud tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitist, mida Sotsiaalkindlustusamet maksab perioodiliste maksetena Eesti NSV tsiviilkoodeksi § 473 lõike 1 alusel, iga aasta 1. aprillil riikliku pensionikindlustuse seaduse § 26 lõike 6 alusel kinnitatud indeksiga. Hüvitist ei indekseerita, kui indeksi väärtus on väiksem kui 1,000. Pensionikindlustuse seaduse § 26 lg 1 järgi iga kalendriaasta 1. aprilliks indekseeritakse käesoleva seaduse alusel arvutatud riiklikke pensione indeksiga, mille väärtus sõltub 20 protsenti tarbijahinnaindeksi aastasest kasvust ja 80 protsenti sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa laekumise aastasest kasvust. Indekseerimine toimub sama paragrahvi lõikes 7 sätestatud korras. Sama paragrahvi lõige 6 sätestab, et Vabariigi Valitsus kinnitab indeksi väärtusega vähemalt 1,000 ja käesoleva paragrahvi lõike 52 alusel lisada või tasaarvestada jääva indeksi osa hiljemalt jooksva aasta 20. märtsiks. Kutsehaigusest tingitud tervisekahju hüvitise indekseerimist TTOS § 312 alusel kasutab ka Sotsiaalkindlustusamet. Kuna hüvitis võib muutuda (sh väheneda) töövõimetupensioni suuruse muutumisel, tagab hüvitise indekseerimine TTOS § 312 alusel VÕS §-s 127 sätestatud kahju hüvitamise eesmärgi. Kohus leiab, et tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamiseks hagejale määratud igakuine hüvitis tuleb indekseerida analoogia alusel TTOS §-s 312 sätestatud korras ja sellisele indekseerimisele on viidanud mõlemad pooled. Selliselt on tagatud hageja võrdne kohtlemine isikutega, kes saavad tervisekahju hüvitist riigilt. Hüvitise arvutamise tekke ajal 2009 oli vastav indeks 1,050; perioodil 2010-2011 oli vastav indeks 1,000; 2012 – 1,044; 2013 – 1,050; alates 2014. aasta 1. aprillist 1,058 (http://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/proov-2). Hüvitise suuruse määramisel, mida kahjutekitajad peavad maksma osalisest töövõimetusest tekkinud sissetulekute vähenemise hüvitamiseks, tuleb aluseks võtta hageja keskmine töötasu 518,15 eurot. Kohus leiab, et kooskõlas ajutise korra metoodikaga ja VÕS § 130 lõikes 1 sätestatud kahju hüvitamisega tuleb indekseerida hageja kaotatud keskmine sissetulek. Kohus märgib, et alates 21. märtsist 2012, kui kutsehaiguse astmele vastavat töövõimetuspensioni hüvitatavast sissetulekust maha ei arvata, ei ole ka vahet, kas indekseerida kaotatud keskmine sissetulek või hüvitis, tulemus on sama. 18. septembri 2009 arstliku ekspertiisi otsusega määrati hagejale töövõime kaotuse protsent 40% põhjusega kutsehaigus ja 3. oktoobri 2011 21(24)
otsusega 40% põhjusega kutsehaigus, 50% põhjusega üldhaigestumine, kogu püsiva töövõimetuse ulatus 70%. Hüvitisest kuulub mahaarvamisele kutsehaiguse astmele vastav töövõimetuspension (III kd tl 50-51).
18.Alates 21. märtsist 2012 on hageja üle viidud töövõimetuspensionilt vanaduspensionile. Riigikohus on 6. oktoobri 2010 otsuses nr 3-2-1-68-10 (p 11) jäänud varem väljendatud seisukoha juurde, et kuna vanaduspension ei ole määratud tervisekahjustuse eest, siis ei ole alust seda hüvitatavast kahjust maha arvata. Riigikohus on sedastanud, et isegi kui vanaduspensioniikka jõudnud isikuid, kes on tervisekahjustuse tõttu osaliselt töövõimetud, ja vanaduspensioniikka jõudnud isikuid, kellel ei ole tervisekahjustust, pidada sarnases olukorras olevateks isikuteks, õigustab nende erinevat kohtlemist just tervisekahjustusest tingitud töövõimetus. Tervisekahju hüvitis on tööandja makstav hüvitis tervisekahjustusega tekitatud kahju eest. Seega ei kuulu hüvitisest mahaarvamisele alates 21. märtsist 2012 hagejale makstav vanaduspension.
19.Riigikohus on 16. juuni 2010 otsuses nr 3-2-1-55-10 (p 30) märkinud, et potentsiaalselt kahju tekitanud tööandja juures on töötamise aeg kutsehaiguse kujunemisel kriteerium, millest lähtudes võib määrata konkreetse tööandja osa makstavas hüvitises, kui ei esine asjaolusid, mis õigustavad määrata kutsehaiguse põhjustamises osalemise teistsuguses ulatuses. Samal põhimõttel (st osavastutusest lähtudes) tuleks eri tööandjate vahel jaotada kahju eest makstav hüvitis kutsehaiguse põhjustamisel ka võlaõigusseaduse alusel. Kuna kohus ei ole tuvastanud asjas asjaolusid, mis õigustaksid kostjate kutsehaiguse põhjustamises osalemise teistsuguses ulatuses kui proportsionaalselt hageja töötamise ajale, on põhjendatud osavastutuse põhimõtte kohaldamine. Kostja I osakaal kahju tekkimises on 39,36% ja kostja II osakaal 60,64%. Kostjad ei ole asjas tõendanud, et hageja ei töötaks endisel erialal või ei töötaks ka siis, kui tema töövõime poleks kostjate süül vähenenud.
20.R.L hüvitise arvestus: Kaotatud Hüvitatav osa Kutsealase AC Kinnistute Enics Eesti keskmine sissetulekust pensioni Hüvitis
AS 39,36%
AS 60,64%
indekseeritud 40% suurus sissetulek
jaanuar 544,06 217,63 128,40 89,23 35,12 54,11 veebruar 544,06 217,63 128,40 89,23 35,12 54,11 märts 544,06 217,63 128,40 89,23 35,12 54,11 aprill 518,15 207,26 128,40 78,86 31,04 47,82 mai 518,15 207,26 128,40 78,86 31,04 47,82 juuni 518,15 207,26 128,40 78,86 31,04 47,82 juuli 518,15 207,26 128,40 78,86 31,04 47,82 august 518,15 207,26 128,40 78,86 31,04 47,82 september 518,15 207,26 128,40 78,86 31,04 47,82 oktoober 518,15 207,26 128,40 78,86 31,04 47,82 november 518,15 207,26 128,40 78,86 31,04 47,82 detsember 518,15 207,26 128,40 78,86 31,04 47,82 977,43 384,72 592,71
jaanuar 518,15 207,26 128,45 78,81 31,02 47,79 veebruar 518,15 207,26 128,45 78,81 31,02 47,79 märts 518,15 207,26 128,45 78,81 31,02 47,79 aprill 518,15 207,26 128,45 78,81 31,02 47,79 mai 518,15 207,26 128,45 78,81 31,02 47,79 juuni 518,15 207,26 128,45 78,81 31,02 47,79 juuli 518,15 207,26 128,45 78,81 31,02 47,79 22(24)
august september oktoober november detsember
518,15 518,15 518,15 518,15 518,15
207,26 207,26 207,26 207,26 207,26
128,45 129,40 101,91 101,91 101,91
78,81 77,86 105,35 105,35 105,35 1024,39
31,02 30,65 41,47 41,47 41,47 403,22
47,79 47,21 63,88 63,88 63,88 621,17
jaanuar veebruar märts aprill mai juuni juuli august september oktoober november detsember
217,63 85,66 131,97 217,63 85,66 131,97 217,63 85,66 131,97 219,28 86,31 132,97 872,17 343,29 528,88 Kokku 7781,43 3062,85 4718,58 Lõppkokkuvõttes tuleb AC Kinnistute AS-lt R.L kasuks välja mõista tervisekahjustuse hüvitis 1. jaanuarist 2010 kuni 30. aprillini 2014 ühekordse maksena 3062,85 eurot ja alates 1. maist 2014 igakuine hüvitis 86,31 eurot kuni R.L tervenemiseni ning Enics Eesti AS-lt tervisekahjustuse hüvitis 1. jaanuarist 2010 kuni 30. aprillini 2014 ühekordse maksena 4718,58 eurot ja alates 1. maist 2014 igakuine hüvitis 132,97 eurot kuni R.L tervenemiseni. Väljamõistetud igakuine hüvitis tuleb ümber arvutada töövõime kaotuse määra muutumisel või hüvitise indekseerimisel igal aastal 1. aprillist vastavalt Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse §-le 312. 23(24)
21.R.L nõuab kohustada AC Kinnistute AS hüvitama 39,36% ulatuses ja Enics Eesti AS 60,64% ulatuses kuludokumentide alusel tulevikus R.L poolt kantud kutsehaigusest tingitud lisakulud: retseptiravimid, sanatooriumituusikud: sanatoorium 10 p või amb taastusravi 14 p, sõidukulud raviasutusse või sanatooriumi, teised kutsehaigusest tingitud lisakulutused. Kohus leiab, et hageja taotlus lisakulutuste eest hüvitise väljamõistmiseks kostjalt I 39,36% ulatuses ja kostjalt II 60,64% ulatuses tuleb jätta rahuldamata. Hageja sellisel kujul esitatud nõuet ei ole võimalik rahuldada. Hageja ei ole põhjendanud ega tõendanud nõutavate lisakulutuste suurust. Tegemist on hagejal jooksvalt tekkivate lisakulutustega, mille suurust ei ole kohtul võimalik tuvastada ega hinnata ka seetõttu nende põhjendatust.
22.Hageja taotleb temale positiivse otsuse korral tunnistada otsus viivitamata täidetavaks vähemalt 2000 euro ulatuses. Hagejal on tervest inimesest suuremad kulutused ravimitele (vähemalt 20 eurot igakuiselt) ja raviprotseduuridele. Hagejale tehti hiljuti käe operatsioon, käsi vajab operatsiooni järel taastusravi, kus hageja peab raviprotseduuride eest ise tasuma. Samuti on hagejale tervise taastamiseks ette nähtud ravi sanatooriumis, mis maksab ca 300-400 eurot. Hagejal on suured kulutused ka seoses käimasoleva kohtuprotsessiga. Hageja peab regulaarselt tasuma õigusabi kulusid. Hageja pensionist ei ole võimalik õigusabi arveid tasuda, samuti ei saa hageja kohtumenetluses osalemist katkestada. TsMS § 468 lg 3 kohaselt tunnistab kohus tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise otsuse hageja taotlusel viivitamata täidetavaks hagejale hädavajalikus ulatuses. Hagejal ei ole muud sissetulekut peale riikliku pensioni. Igakuiselt kaasnevad talle tervisekahjustusest tingitud lisakulud. Käimasoleva kohtuasjaga tuleb hagejal lisaks kanda õigusabi kulusid. Neil asjaoludel kohus leiab, et hageja taotlus tuleb rahuldada ja pöörata otsus viivitamata täitmisele 2000 euro ulatuses, millest panna kostja I kanda 39,36%, so 787,20 eurot, ja kostja II kanda 60,64%, so 1212,80 eurot.
23.TsMS § 442 lg 2 p 51 kohaselt tuleb otsuse sissejuhatuses märkida tsiviilasja hind. TsMS § 129 lg 2 järgi on tervise kahjustamisest tulenevate perioodiliste rahaliste maksete nõude üle peetava vaidluse korral hagihinnaks nõutavate maksete kogusumma, kuid mitte suurem kui hagi esitamisele järgneva üheksa kuu eest saadav summa. Hageja nõudis kostjatelt lõpliku nõudena 255,04 euro väljamõistmist kuus. TsMS § 129 lg 2 järgi on tsiviilasja hagihinnaks 2295,36 eurot (255,04 x 9).
24.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 163 lõikele 1 kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 165 lg 1 kohaselt kui otsus on tehtud kaashagejate või –kostjate kahjuks, vastutavad kaashagejad või –kostjad menetluskulude eest võrdsetes osades, kui kohus ei määra teisiti. Kui isikud osalevad menetluses oluliselt erinevas ulatuses, võib kohus kulude jaotamisel võtta aluseks osalemise ulatuse. Kohus rahuldas hagi osaliselt ~85% ulatuses, arvestades sealjuures tervisekahju hüvitise aluste ja suuruse kindlaksmääramisel olulises osas kostjate vastuväidetega, jättes hageja taotluse tervisekahjustusest tingitud lisakulutuste hüvitamise nõudes rahuldamata ning kostjate enam-vähem võrdses ulatuses menetluses osalemist, peab põhjendatuks jätta menetluskulud 75% ulatuses kostjate kanda ja 25% ulatuses hageja kanda. Kostjate kanda jäetavatest/nõutavatest menetluskuludest jätta menetluskulud pooles ulatuses kummagi kostja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik
24(24)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.