Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Täisühingu RAHE Grupp (pankrotis) hagi täisühingu osanike Rait Uibu ja Heino Kozilansi vastu solidaarselt täisühingu RAHE Grupp (pankrotis) rahalise kohustuse täitmiseks pankrotivara hulka raha saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 13. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-57181
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Täisühingu RAHE Grupp (pankrotis) pankrotihalduri kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
8702 eurot 29 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Täisühing RAHE Grupp (registrikood 10607074, pankrotis), pankrotihaldur Olev Kuklase, lepinguline esindaja vandeadvokaat Karin Antsov Kostja Rait Uibu, esindaja vandeadvokaat Kai Amos
Asja läbivaatamise kuupäev
31. märts 2014. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Ringkonnakohtu 13. novembri 2013. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-1057181 muutmata, kuid muuta otsuse põhjendusi.
2.
Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta kassatsiooniastme menetluskulud Täisühingu RAHE Grupp (pankrotis) kanda.
4.Mõista Täisühingult RAHE Grupp (pankrotis) Eesti Vabariigi kasuks välja kassatsioonkaebuse esitamisel tasumata kautsjon 100 (ükssada) eurot. Kautsjon tuleb tasuda kolme kuu jooksul Riigikohtu otsuse jõustumisest ning tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda ka viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
5.Tühistada Tartu Maakohtu 18. novembri 2010. a hagi tagamise määrus Rait Uibu vara arestimise osas. Muus osas jätta hagi tagamise määrus muutmata.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Täisühingu RAHE Grupp (pankrotis) pankrotihaldur (hageja) esitas 17. novembril 2010 Rait Uibu (kostja I) ja Heino Kozilansi (kostja II) vastu hagi, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt täisühingu pankrotivarasse välja 611 054 krooni (39 053 eurot 47 senti), s.o täisühingu võlgnevuse Maksu- ja Tolliametile (MTA, võlausaldaja). Hagiavalduse põhjenduste kohaselt on kostjad täisühingu osanikud. Valga Maakohus kuulutas 4. juuli 2002. a otsusega välja täisühingu pankroti ja määras pankrotihalduri. Täisühingu nõuete kaitsmise koosolekul tunnustati ainsana MTA nõuet 674 111 krooni (43 083 eurot 55 senti). Kuna täisühingul ei ole vara, ei ole pankrotimenetluses õnnestunud võlausaldaja nõuet rahuldada. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 39 lg 1 ja äriseadustiku (ÄS) § 101 lg 2 järgi vastutavad täisühingu kohustuse täitmise eest solidaarselt täisühingu osanikud ning pankrotihalduril on pankrotiseaduse (PankrS) § 97 lg-te 1 ja 2 järgi õigus nõuda võlausaldaja asemel täisühingu osanikelt nimetatud võlg pankrotivarasse. Hagi esitamise ajaks on maksuvõlg vähenenud aegunud trahvivõla ja intressi kustutamise tõttu. Seega on maksuvõlg 611 054 krooni (39 053 eurot 47 senti), millest kinnipeetud tulumaks 10 931 krooni, sotsiaalmaks 58 417 krooni, käibemaks 474 230 krooni, töötuskindlustusmaks 573 krooni, ettevõtte tulumaks 494 krooni ja intress 66 409 krooni. Hagi on esitatud tähtaegselt. Täisühingu vastu esitatud maksunõue on muutunud sissenõutavaks, täisühing ei ole sellele pankrotimenetluses toimunud nõuete kaitsmise koosolekul vastu vaielnud ning see on tema pankrotimenetluses tunnustatud. Täisühingu osanike vastu esitatav nõue on käsitatav seadusest tuleneva nõudena, mille aegumistähtaeg on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 149 järgi kümme aastat alates sissenõutavaks muutumisest. Kuna osanik võib ÄS § 101 lg 5 järgi keelduda täisühingu kohustuse täitmisest, kuni võlausaldaja ei ole oma nõuet tulemusetult täisühingu vastu esitanud, saab nõue osaniku vastu muutuda sissenõutavaks võlausaldaja nõude tunnustamisest täisühingu pankrotimenetluses või äärmisel juhul täisühingu pankroti väljakuulutamisest, mil saab selgeks, et täisühingu vara arvel ei saa võlausaldaja oma nõuet rahuldatud.
2.Kostjad vaidlesid hagile aegumise tõttu vastu ja palusid teha aegumise kohta vaheotsuse. Kostja I vastuväidete kohaselt ei ole hageja märkinud nõude sissenõutavaks muutumise aega ning see ei tulene ka otseselt äriseadustikust. Kohus kuulutas võlgniku pankroti välja 4. juulil 2002. Pankroti väljakuulutamise otsusest nähtub, et võlgade suuruseks oli 633 928 krooni ning likviidset vara 51 krooni 80 sendi väärtuses. Seega pidid hageja ja võlausaldaja olema täisühingu pankroti väljakuulutamisel kindlad, et võlgnik ei suuda oma kohustusi täita. Samuti võttis võlausaldaja
5.augustil 2002 võlausaldajate üldkoosolekul vastu täisühingu lõpetamise otsuse. Seega olid nii võlausaldaja kui ka hageja hiljemalt 5. augustil 2002 toimunud koosolekul teadlikud, et võlgnik ei suuda maksunõuet täita. MTA (võlausaldaja) 8. septembri 2010. a korraldusest nr 13-7/94-1 nähtub, et võlgnikul tekkis ajavahemikul 2000. a veebruarist kuni 2002. a juulini maksuvõlg. MTA esitas täisühingule kolm ettekirjutust: 16. mail 2000, 5. detsembril 2000 ja 16. novembril 2001. Täisühing ei täitnud ettekirjutusi. Seega pidi võlausaldaja juba siis mõistma, et võlgnik ei suuda maksunõuet täita, ning
võlausaldajal oli võimalus esitada nõue kostja vastu. MKS § 132 kohaselt algab aegumistähtaeg kohustuse täitmise tähtpäeva saabumise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist. Kuna võlgnik jättis oma kohustused täitmata, muutusid ettekirjutustes märgitud maksunõuded sissenõutavaks ajavahemikul
1.jaanuarist 2001 kuni 1. jaanuarini 2003. Hageja ega võlausaldaja ei ole varem esitanud kostja I vastu ühtegi nõuet. Seega olid kõik maksunõuded hiljemalt 1. jaanuaril 2010 MKS § 132 lg 1 ja TsÜS § 149 järgi aegunud ja seda ka kostja I suhtes. Hageja nõue on aegunud ka seetõttu, et võlausaldaja ei esitanud kostjatele vastutusotsust ega ühtegi ettekirjutust ning nende esitamise tähtaeg on möödunud.
3.Tartu Maakohus rahuldas 12. novembri 2012. a vaheotsusega kostjate aegumise kohaldamise taotluse osaliselt. Maakohus luges aegunuks intressinõude 4244 eurot 31 senti (66 409 krooni) ja jätkas menetlust põhivõla osas. Otsuse põhjenduste kohaselt esitas täisühingu pankrotihaldur osanike vastu solidaarselt hagi täisühingu kohustuse täitmiseks raha saamiseks. PankrS § 97 lg-te 1 ja 2 järgi saab haldur sellise hagi esitada ning osanikud vastutavad ÄS § 101 lg 2 järgi täisühingu kohustuse eest solidaarselt kogu oma varaga. Täisühingu täitmata kohustuseks on maksuvõlg, sh maksusumma ja intress. Pooled ei vaidle selle üle, et täisühingu maksuvõlg on muutunud täisühingu suhtes sissenõutavaks, see on täisühingu nõuete kaitsmise koosolekul 6. jaanuaril 2003 kaitstud ja täisühing ei ole sellele vastu vaielnud. Võlg on tekkinud ajavahemikul 2000. aasta novembrist 2002. aasta maini deklareeritud maksusummade tasumata jätmisest. Täisühingu osaniku vastu esitatav nõue on seadusest tulenev nõue, mille aegumistähtaeg on TsÜS § 149 järgi kümme aastat alates selle sissenõutavaks muutumisest. TsÜS § 147 lg 2, VÕS § 82 lg 7 ja ÄS § 101 lg 5 järgi algas osaniku vastu esitatava nõude aegumistähtaeg täisühingu pankroti väljakuulutamisest, s.o 4. juulil 2012. Asjas esitatud tõenditest nähtub, et enne pankroti väljakuulutamist on täisühing võlga vähendanud. Alles pankrotiotsusest nähtub, et võlausaldaja ei saa oma nõuet täisühingu vara arvel rahuldatud. Seega saabus kostjate vastu esitatavate nõuete aegumistähtaeg 4. juulil 2012. Hageja esitas hagi 17. novembril 2010. Kuna põhivõlgniku ja temaga solidaarselt vastutavate täisühingu osanike vastutus on erinev, ei saa praeguses asjas aegumisele kohaldada TsÜS § 157 lg-s 3 sätestatud pankrotimenetluses tunnustatud nõude aegumistähtaega (kümme aastat pankrotimenetluse lõppemisest), MKS § 132 lg 4 p-s 3 sätestatud maksusumma sundtäitmise aegumise katkemist pankrotiavalduse esitamise korral ega TsÜS § 160 lg-tes 1 ja 2 sätestatud aegumise peatumist pankrotimenetluses nõude esitamise korral. Võlausaldaja tegi täisühingule 16. mail 2000, 5. detsembril 2000 ja 16. novembril 2001 ettekirjutuse maksuvõla tasumiseks. Kuigi enne 1. juulit 2002 kehtinud MKS § 231 lg 1 järgi oli maksuhalduril õigus teha vastutusotsus ka osaniku vastu ja 1. juulil 2002 jõustunud MKS §-de 38–40 järgi võib osanikule teha vastutusotsuse pärast seda, kui täisühingult seaduses sätestatud korras maksuvõla sissenõudmine ei ole kolme kuu jooksul õnnestunud või on välja kuulutatud täisühingu pankrot, ei tähenda see, et ÄS § 101 alusel nõude esitamise eelduseks on osanikule vastutusotsuse või
ettekirjutuse tegemine. Õige ei ole kostjate arusaam, et nende vastu on esitatud maksunõue, mille aegumistähtaeg on MKS § 132 lg 1 järgi seitse aastat. MKS § 39 lg 1 järgi vastutab osanik täisühingu maksuvõla tasumise eest ÄS §-de 101 ja 102 kohaselt. Seega tekib osaniku vastutus maksuvõla eest ÄS § 101 alusel ning täisühingu pankroti väljakuulutamise korral on pankrotihalduril õigus esitada nõue osaniku vastu, sh nõude rahuldamisest saadu kuulub pankrotivara hulka. Õige ei ole ka kostja II arusaam, et täisühingu pankroti korral osaniku vastu ÄS § 101 alusel esitatav nõue on tagasivõitmise hagi PankrS § 109 mõttes, mille aegumistähtaeg on PankrS § 118 lg 2 järgi kolm aastat pankroti väljakuulutamisest. Õige ei ole kostja II arusaam, et osanik võib vastutada, nagu oleks ta tekitanud õigusvastaselt täisühingule kahju, mistõttu oleks TsÜS § 150 lg 1 järgi nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust teada sai või pidi teada saama, s.o hiljemalt pankroti väljakuulutamisest. Samuti ei ole põhjendatud pidada hageja nõuet pahauskseks, kuna nõue on esitatud kaheksa aastat ja neli kuud pärast täisühingu pankroti väljakuulutamist. Aegumistähtaja jooksul esitatud nõuded ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Kuna täisühingu pankroti väljakuulutamise tõttu peatus 4. juulil 2002 MKS § 119 lg 1 p 1 järgi maksusummalt intressi arvestamine ning enne seda sissenõutavaks muutunud viivisenõue tuli TsÜS § 154 järgi esitada hiljemalt 31. detsembril 2005, kuid hagi esitati 17. novembril 2010, on hageja viivisenõue aegunud.
4.Kostja I esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis aegumise kohaldamata. Kostja I palus teha uue otsuse, millega lugeda kogu hageja nõue aegunuks ja jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
5.Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, kuid Tartu Ringkonnakohus keeldus 17. aprilli 2013. a määrusega apellatsioonkaebust menetlusse võtmast, kuna kostja II ei kõrvaldanud selles esinenud puudusi.
6.Hageja vaidles kostja I apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 13. novembri 2013. a otsusega kostja I apellatsioonkaebuse ja tühistas maakohtu vaheotsuse osas, milles maakohus jättis kostja I aegumise kohaldamise taotluse rahuldamata. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldas kostja I taotluse täielikult, luges lisaks hageja intressinõudele aegunuks ka hageja põhivõlanõude kostja I vastu ning jättis hagi kostja I vastu aegumise tõttu rahuldamata. Kostja I menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kohaldas maakohus vääralt materiaalõiguse normi ja asus seetõttu vääralt seisukohale, et hageja nõue kostja I vastu ei ole aegunud. Õige ei ole maakohtu seisukoht, et täisühingu osaniku vastu ÄS § 101 lg 2 alusel esitatav nõue on seadusest tulenev nõue TsÜS § 149 mõttes. ÄS § 101 lg 2 sätestab täisühingu osaniku täiendava vastutuse täisühingu kui juriidilise isiku kohustuste eest, kuid see ei muuda võlausaldaja nõude
olemust ega õiguslikku alust. Nt kui võlausaldajal on täisühingu vastu lepingust tulenev nõue, siis ei muutu see nõue osaniku vastu esitamise korral ÄS § 101 lg-st 2 tulenevalt seadusest tulenevaks nõudeks, mille aegumistähtaeg on tehingust tuleneva nõudega võrreldes oluliselt pikem. ÄS § 101 mõttega ja täiendava vastutuse olemusega ei oleks kooskõlas tõlgendus, mille kohaselt osutuks täisühingu osaniku vastutus ulatuslikumaks kui on täisühingu enda vastutus. Seega on ÄS § 101 lg 2 üksnes osaniku täiendava vastutuse aluseks, kuid nõude alus on sama mis täisühingu enda vastu esitatava nõude puhul. Hageja nõue osaniku vastu tekkis vastavalt maksukorralduse seadusele samadel alustel, nagu see tekkis põhivõlgniku (täisühingu) vastu ning selle aegumise puhul tuleb arvestada erinormidega. Seega vaieldakse asjas maksunõude üle. MKS § 39 lg 1 järgi vastutab täisühingu osanik täisühingu maksuvõla tasumise eest ÄS §-de 101 ja 102 kohaselt. ÄS § 101 lg 2 järgi vastutavad osanikud täisühingu kohustuste eest solidaarselt kogu oma varaga. Viidatud sättest tuleneb osanike solidaarne vastutus üksnes osanike omavahelises suhtes, kuid suhtes täisühinguga on osaniku vastutus üksnes täiendav, sest ÄS § 101 lg 5 kohaselt võib osanik keelduda täisühingu kohustuse täitmisest, kuni võlausaldaja ei ole oma nõuet tulemusetult täisühingu vastu esitanud ja võlausaldaja ei saa nõuda sundtäitmist täisühingu osaniku suhtes täitedokumendist, mis on koostatud täisühingu vastu. Sellisele täiendavale vastutusele on iseloomulik, et võlausaldajal ei ole solidaarvastutusele omast vaba valikut, millise solidaarvõlgniku vastu nõue esitada. Osanik vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja on küll esitanud oma nõude täisühingu vastu, kuid nõuet ei õnnestunud selle tulemusena täita. Täisühingu osaniku vastutus on seadusest tulenev täiendav vastutus, mille eesmärgiks on pakkuda täisühingu võlausaldajatele teatud tingimustel lisatagatis nõuete rahuldamiseks. Täiendava vastutuse korral ei pruugi võlausaldaja nõue täisühingu ja täiendavalt vastutava osaniku suhtes muutuda sissenõutavaks ühel ajal. Nõue osaniku vastu muutub sissenõutavaks alates ajast, mil on selgunud, et täisühingu vastu nõude esitamine ei andnud tulemusi või ei õnnestunud võlausaldaja nõuet täita täies ulatuses. Maksukorralduse seaduses ei sätestata mitte maksunõude aegumist TsÜS 10. peatüki mõttes, vaid eristatakse maksusumma määramise aegumist (MKS § 98) ja maksusumma sundtäitmise aegumist (MKS § 132). MKS § 31 lg-te 1 ja 3 koostoimest tulenevalt toob aegumine kaasa maksumaksja poolt maksusumma tasumise kohustuse lõppemise. Asjas ei vaielda maksusumma määramise tähtaja üle. Kui täisühingule on tehtud kehtiv maksuotsus, siis vastutab osanik maksuvõlgnevuse eest MKS § 39 lg 1 ja ÄS § 101 koostoimest tulenevalt, ilma et osanikule oleks tehtud vastutusotsus MKS § 96 kohaselt. Sellele seisukohale asus õigesti ka maakohus. Seega algas täisühingu osanike vastu sundtäitmise aegumine MKS § 132 lg 1 mõttes alates ajast, kui võlausaldajal (MTA-l) oli selge, et täisühing (võlgnik) ise ei ole võimeline oma kohustusi täitma. Õige on maakohtu seisukoht, et kostja vastu esitatud nõue muutus sissenõutavaks täisühingu pankroti väljakuulutamise ajast, s.o 4. juulil 2002, kuna selleks ajaks oli vaieldamatult ilmnenud, et võlausaldaja nõuet ei saa rahuldada täisühingu vara arvel. Olukorras, kus võlausaldaja (MTA) esitas täisühingu vastu pankrotiavalduse ning täisühingu pankrot
kuulutati välja, minetas võlausaldaja PankrS § 97 järgi õiguse esitada ise täisühingu osanike vastu nõudeid ÄS § 101 alusel. PankrS § 97 kohaselt on täisühingu pankroti korral pankrotihalduril õigus esitada nõuded äriühingu kohustuste eest isiklikult vastutava osaniku vastu. Vastutusotsuse tegemine ei ole nõude esitamise eelduseks, kuna põhivõlgniku (täisühing) pankroti korral tuleneb osaniku vastu nõude esitamise õigus PankrS §-st 97. ÄS § 101 lg 2 alusel osaniku täiendava vastutuse alusel tekkiv nõue ei ole samastatav pankrotimenetluses võlgniku vastu esitatud ja tunnustatud nõudega. Täiendava vastutuse puhul tekib osanikul vastavate eelduste esinemise korral seadusest tulenev iseseisev täitmiskohustus ning võlausaldajal lisaks põhivõlanõudele iseseisev nõudeõigus osaniku vastu. Seega ei ole PankrS § 97 alusel osaniku vastu esitatava nõude puhul tegemist maksuhalduri nõudega pankrotivõlgniku vastu, mida oleks pankrotimenetluses tunnustatud. Täisühingu osanik ei ole täisühingu pankrotimenetluses samastatav täisühinguga ja nõue tema vastu tuleb esitada väljaspool pankrotimenetlust. Asja lahendamine sõltub seega küsimusest, missuguse tähtaja jooksul tuleb pankrotihalduril esitada PankrS § 97 alusel nõue täisühingu osaniku vastu. PankrS § 97 niisugust tähtaega otsesõnu ei sätesta. Tegemist on lüngaga seaduses, kuna arvestades pankrotimenetluse eesmärke ei saa pidada põhjendatuks, et nõude esitamiseks ei ole kehtestatud tähtaega. Seaduses esinev lünk tuleb täita analoogia korras. Lähimaks asjakohaseks sätteks on PankrS § 118 lg 2, mis sätestab tähtaja tagasivõitmise nõude esitamiseks. Täisühingu osaniku vastu esitatava nõude tagasivõitmise sarnasus seisneb mh selles, et mõlema nõude peamiseks eesmärgiks on suurendada pankrotivara ning tagada selle kaudu võlausaldajate nõuete rahuldamine võimalikult suures ulatuses ja mõistliku aja jooksul. Tagasivõitmise hagi esitamise tähtaeg on kolm aastat alates võlgniku pankroti väljakuulutamisest (PankrS § 118 lg 2). Seega tuli pankrotihalduril esitada PankrS § 97 alusel osaniku vastu nõue kolme aasta jooksul alates pankroti väljakuulutamisest. Kuna pankrot kuulutati välja 4. juulil 2002 ja hagi esitati 17. novembril 2010, on kolmeaastane aegumistähtaeg möödunud ja pankrotihalduri nõue on esitatud hilinenult. Ka juhul, kui jätta PankrS § 118 lg 2 analoogia korras kohaldamata, on pankrotihaldur esitanud nõude hilinenult. Sellisel juhul tuleks kohaldada MKS § 132 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaega, mille kohaselt aeguks nõude sundtäitmine seitsme aasta jooksul alates selle sissenõutavaks muutumisest. Täisühingu osaniku suhtes aeguks nõue seega seitse aastat pärast põhivõlgniku pankroti väljakuulutamist. Kuigi MKS §-st 132 tulenev aegumistähtaeg on olemuselt sundtäitmise aegumise tähtaeg, mis erineb TsÜS 10. peatükis sätestatud nõuete aegumistähtaegadest ning mis ei kohaldu üldjuhul pankrotimenetluses, saab viidatud sätet praeguses asjas kohaldada, sest MKS § 31 lg-te 1 ja 3 koostoimest tulenevalt toob aegumine kaasa maksusumma tasumise kohustuse lõppemise. Täisühingu osaniku ÄS §-st 101 tulenev täiendav vastutus ei saa olla ulatuslikum kui oleks täisühingul endal väljaspool pankrotimenetlust. Osaniku täiendav vastutus on olemuselt aktsessoorne ning lisaks ei muutu täisühingu pankroti korral osaniku vastu esitatud nõue pankrotimenetluse nõudeks. Seega on MKS § 132 lg-s 1 sätestatud maksimaalne aegumistähtaeg osaniku vastutusele. Kuna MKS § 132 lg 1 järgi muutus hageja nõue kostja I vastu sissenõutavaks täisühingu pankroti
väljakuulutamisel 4. juulil 2002 ja nõude aegumine algas 1. jaanuaril 2003 ning lõppes hiljemalt
1.jaanuaril 2010, on pankrotihalduri 17. novembril 2010 esitatud hagi kostja I vastu aegunud. Igal juhul ei vasta menetlusökonoomia ega mõistlikkuse põhimõttele nõude esitamine põhivõlgniku pankrotimenetluses täisühingu osaniku vastu ligi kaheksa aastat pärast seda, kui on selgunud, et põhivõlgnik ei ole suuteline oma kohustusi täitma, pidades muuhulgas silmas seda, et pankrotimenetluses on ainult üks võlausaldaja ja üks tunnustatud nõue. Täiendava vastutuse olemusest tulenevalt ei peatu pankroti väljakuulutamisega nõude aegumine täisühingu osaniku vastu. Kuna ühe solidaarvõlgniku pankrot ei too kaasa teiste solidaarvõlgnike vastu esitatud nõuete aegumise peatumist, ei peatu ka täisühingu pankroti väljakuulutamise korral osaniku vastu esitatud nõude aegumine.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta maakohtu otsus muutmata. Menetluskulud palus hageja jätta kostja I kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohaldas ringkonnakohus vääralt analoogia korras PankrS § 118 lg-s 2 sätestatud hagi esitamise tähtaega. Kuna PankrS §-s 97 ei ole hagi esitamise tähtaega sätestatud, tuli lähtuda TsÜS §-s 149 sätestatud seadusest tuleneva nõude üldisest aegumistähtajast, nagu leidis õigesti ka maakohus. Seega möödunuks hagi aegumistähtaeg 4. juulil 2012, kuid hagi esitati 17. novembril 2010, s.o enne aegumistähtaja möödumist. Ringkonnakohus asus vääralt seisukohale, et täisühingu osaniku vastu ÄS § 101 alusel esitatav nõue aegub MKS § 132 lg-s 1 sätestatud maksunõude sundtäitmise aegumistähtaja möödudes. Kuna osaniku vastu tekib nõue ÄS § 101 alusel, siis ei saa sellise nõude aegumisele kohaldada maksukorralduse seadust, vaid kohaldada tuleb TsÜS §-s 149 sätestatud üldist seadusest tuleneva nõude aegumistähtaega.
9.Kostja I vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohus kohaldas õigesti materiaalõiguse normi. Hageja taotlus kohaldada asjas TsÜS § 149 ei ole põhjendatud, sest MKS § 132 lg-s 1 on sätestatud TsÜS §-s 149 sätestatud üldisest aegumistähtajast erand. Nõude esitamine ligi kaheksa aastat pärast seda, kui selgus täisühingu suutmatus oma kohustust täita, on vastuolus õiguse üldpõhimõtetega ega taga õigusrahu ja õiguskindlust.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta tuleb ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Riigikohus kontrollib TsMS § 688 lg 1 järgi ringkonnakohtu otsust kassatsiooni korras üksnes osas, mille peale on kaevatud. Asjas esitasid nii kostja I kui ka kostja II maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, kuid ringkonnakohus keeldus kostja II apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ning vaatas läbi üksnes kostja I apellatsioonkaebuse. Seega on maakohtu vaheotsus kostja II suhtes jõustunud ja tema suhtes menetlus jätkub. Seetõttu lahendab kolleegium vaidluse üksnes kostjat I
puudutavas osas.
11.Asjas vaieldakse selle üle, kas täisühingu pankrotihalduri esitatud nõue täisühingu osaniku vastu täisühingu maksuvõla täitmiseks on aegunud. Kolleegiumi arvates jättis ringkonnakohus õigesti hagi kostja I vastu rahuldamata, kuid kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu õiguslike põhjendustega, mistõttu tuleb ringkonnakohtu põhjendusi muuta.
12.ÄS § 101 lg 2 järgi vastutavad osanikud täisühingu kohustuste eest solidaarselt kogu oma varaga, kuid osanik võib ÄS § 101 lg 5 esimese lause järgi keelduda täisühingu kohustuse täitmisest, kuni võlausaldaja ei ole oma nõuet tulemusetult esitanud täisühingu vastu või kuni ühingul on võlausaldaja suhtes õigused, mis võimaldavad nõude lõpetada. Kolleegiumi hinnangul on õige ringkonnakohtu seisukoht, et ÄS § 101 lg 2 alusel ei teki eraldi nõuet täisühingu osaniku vastu ning sellest tulenevalt ei saa täisühingu osaniku vastu esitatud nõude aegumisele kohaldada seadusest tuleneva nõude aegumistähtaega (TsÜS § 149). ÄS § 101 lg 2 on osaniku täiendavat vastutust reguleeriv säte, nagu leidis õigesti ka ringkonnakohus. Kolleegiumi hinnangul saab võlausaldaja esitada viidatud sätte alusel täisühingu osaniku vastu nõude, mis tal on täisühingu vastu, kuid mida tal ei õnnestu täisühingu vara arvel rahuldada. Seega saab võlausaldaja nõuda täisühingu kohustuse täitmist täiendavalt täisühingu osanikult. Kuna osanikult saab nõuda täisühingu kohustuse täitmist ja osaniku vastu eraldi õiguslikul alusel nõuet ei teki, tuleb osaniku vastu esitatud nõue kvalifitseerida täisühingu vastu esitatud nõude järgi ning nõude aegumisele kohaldada täisühingu vastu esitatud nõude aegumise tähtaja kohta sätestatut.
13.Praegusel juhul on täisühingu võlausaldajaks MTA, kellele täisühing võlgneb põhivõlana 2000. a novembrist 2002. a maini deklareeritud maksusumma. Arvestades ülalmärgitut, saab maksuhaldur nõuda täisühingu maksukohustuse täitmist, s.o maksusumma tasumist täiendavalt täisühingu osanikult. Seega on asjas tegemist maksunõudega ja ringkonnakohus leidis õigesti, et sellise nõude aegumisele tuleb kohaldada maksukorralduse seaduses sätestatut. Kuigi täisühingu maksunõue on tekkinud enne 1. juulit 2002, mil jõustus kehtiv maksukorralduse seadus, saab kehtiva MKS § 163 lg 1 järgi enne 1. juulil 2002 tekkinud maksukohustusega seotud maksusumma määramisel kohaldada kehtivas maksukorralduse seaduses sätestatut ning MKS § 164 lg 1 järgi nõutakse ka enne 1. juulit 2002 tekkinud maksuvõlg sisse kehtivas maksukorralduse seaduses sätestatud korras, sh juba alustatud sissenõudmist võib jätkata kehtivas maksukorralduse seaduses sätestatud korras. Sellest järeldab kolleegium, et asja saab lahendada 1. juulil 2002 jõustunud maksukorralduse seaduses sätestatud aegumistähtaega arvestades. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et maksukorralduse seaduses on aegumist reguleeritud tsiviilseadustiku üldosa seadusest erinevalt ning maksunõude puhul saab eristada maksusumma määramise aegumistähtaega, s.o tähtaega, mille jooksul saab maksuhaldur haldusaktiga määrata maksukohustuslase tasutava maksusumma ja pärast mille möödumist ei või maksuhaldur enam maksuotsust teha (kehtiva MKS § 98; enne 1. juulit 2002 kehtinud MKS § 22 lg 2 (maksusumma määramise tähtaeg)), ja maksusumma sundtäitmise aegumistähtaega, mille jooksul saab maksuhaldur nõuda sissenõutavaks muutunud maksusumma sundtäitmist ja mille möödudes maksukohustus
lõppeb (kehtiva MKS § 132; enne 1. juulit 2002 kehtinud MKS § 24 lg 2 (maksuvõla sissnõudmise tähtaeg)). Lisaks eelmärgitule tuleb aga osanikult täisühingu maksukohustuse täitmist nõudes arvestada mh seda, et osanikult täisühingu maksuvõla sissenõudmiseks teeb maksuhaldur MKS § 96 lg 1 järgi osanikule vastutusotsuse (enne 1. juulit 2002 kehtinud MKS § 231 lg 1 p 2 järgi ettekirjutuse). Vastutusotsuse sisuks on tulenevat osaniku täiendava vastutuse olemusest täisühingu maksuvõla sissenõudmine uuelt kohustatud isikult, mitte tasumisele kuuluva maksusumma määramine. Seega on kolmanda isiku, sh täisühingu osaniku poolt täisühingu maksuvõla tasumise kohustuse eelduseks kehtiv maksunõue ühingu vastu (vt Riigikohtu üldkogu 27. novembri 2012. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-15-12, p 50; halduskolleegiumi 28. jaanuari 2013. a määrus asjas nr 3-3-1-16-12, p 10.5; halduskolleegiumi 31. oktoobri 2005. a otsus asjas nr 3-3-1-41-05, p-d 12 ja 17). Asjas ei ole esitatud asjaolusid, millest nähtuks, et täisühingul ei ole kehtivat maksuvõlga. Vastutusotsuse saab maksuhaldur osanikule teha seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Üldjuhul võib MKS § 96 lg 5 järgi teha maksusummat tasuma kohustava vastutusotsuse maksusumma määramise aegumistähtaja (MKS § 98) jooksul, sh võib täisühingu osanikule teha vastutusotsuse alles pärast seda, kui maksumaksja või maksu kinnipidaja suhtes on alustatud sissenõudmist maksukorralduse seaduses sätestatud viisil ning selle tulemusel ei ole õnnestunud kolme kuu jooksul võlga sisse nõuda või kui on välja kuulutatud maksumaksja või maksu kinnipidaja pankrot (sarnane regulatsioon tulenes ka enne 1. juulit 2002 kehtinud MKS § 231 lg-test 1 ja 2). Maksusumma määramise aegumistähtaeg on MKS § 98 lg 1 esimese ja teise lause järgi üldjuhul kolm aastat, maksusumma tahtliku tasumata või kinni pidamata jätmise korral aga viis aastat (enne 1. juulit 2013 kehtinud redaktsiooni, samuti enne 1. juulit 2002 kehtinud MKS § 22 lg 2 järgi vastavalt kolm ja kuus aastat). Aegumistähtaeg algab MKS § 98 lg 1 kolmanda lause järgi selle maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel maksusumma valesti arvutati. Eeltoodust tulenevalt saab kolleegiumi arvates maksuhaldur teha maksudeklaratsiooni esitamise kohustuse korral täisühingu osanikule vastutusotsuse üldjuhul kolme aasta jooksul vastava maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast arvates ning seda tähtaega saab pidada sarnaseks nõude aegumistähtajaga TsÜS § 142 lg 1 mõttes. Praeguses asjas esitatud asjaolude kohaselt tekkis täisühingu maksuvõlg 2000. a novembrist 2002. a maini esitatud maksudeklaratsioonide alusel. Hagi osaniku vastu esitati 17. novembril 2010. Selleks ajaks oli möödunud nii kolme- kui ka kuueaastane tähtaeg, mille jooksul maksuhaldur sai toona kehtinud MKS § 96 järgi teha osanikule vastutusotsuse täisühingu maksuvõla tasumiseks, st hagi esitamise ajal ei saanud maksuhaldur enam haldusaktiga osanikku täisühingu maksuvõlga tasuma kohustada. Ülalmärgitut ei muuda kolleegiumi hinnangul ka see, et maksuhaldur ei või MKS § 96 lg 5 teise lause järgi teha vastutusotsust enne, kui on selgunud, et kolme kuu jooksul ei õnnestunud maksuvõlga täisühingult maksukorralduse seaduses sätestatud viisil sisse nõuda, või kui on välja kuulutatud täisühingu pankrot. Kolleegiumi hinnangul on MKS § 98 lg-s 1 sätestatud tähtaeg piisavalt pikk, et
alustada täisühingu vastu maksuvõla sissenõudmist või esitada täisühingu pankroti väljakuulutamiseks avaldus, misjärel on võimalik teha nimetatud tähtaja jooksul ka vastutusotsus täisühingu osanikule.
14.Kolleegium möönab, et iseenesest ei pea maksuhaldur tegema igal juhul osanikule vastutusotsust, sh juhul, kui on välja kuulutatud täisühingu pankrot. Ringkonnakohus leidis õigesti, et MKS § 39 lgst 1 koosmõjus ÄS §-ga 101 tuleneb täisühingu osaniku täiendav vastutus ka ilma vastutusotsuseta, kuid ekslik on ringkonnakohtu arusaam, et sellise vastutuse tekkimiseks piisab, kui täisühingule on tehtud kehtiv maksuotsus. ÄS § 101 lg 5 teise lause järgi ei saa täisühingu kohta tehtud täitedokumendi alusel alustada sundtäitmist osaniku vastu. Seega on osanikult maksuvõla sissenõudmiseks vaja teha vastutusotsus või esitada osaniku vastu vastav nõue, sh saab täisühingu pankroti korral esitada sellise nõude võlausaldaja asemel pankrotihaldur. Nii vastutusotsuse tegemise kui ka nõude esitamise esmaseks eelduseks on täisühingu kehtiv maksukohustus. Samas tuleb aga arvestada ka seda, et osanikule vastutusotsuse tegemiseks on seaduses sätestatud tähtaeg, millest tulenevalt saab kolleegiumi arvates esitada osaniku vastu ka nõude üksnes nimetatud tähtaja jooksul. Seda ei muuda ka tõik, et pankroti väljakuulutamise järel on 1. jaanuaril 2004 jõustunud PankrS § 97 lg 1 järgi täisühingu kohustuste eest isiklikult vastutava osaniku vastu nõude esitamise õigus täisühingu pankrotihalduril, mitte võlausaldajal. Kolleegiumi arvates aegub täisühingu pankrotihalduri nõue täisühingu osaniku vastu täisühingu kohustuse täitmiseks sama aja jooksul, kui aeguks võlausaldaja nõue osaniku vastu olukorras, kus täisühingu pankrotti ei oleks välja kuulutatud. Eeltoodut arvestades on ekslik ringkonnakohtu käsitus, et täisühingu pankrotimenetluse korral saab pankrotihaldur esitada osaniku vastu nõude PankrS § 118 lg-s 2 sätestatud tehingu tagasivõitmise hagi esitamise tähtaja jooksul nimetatud sätet analoogia korras kohaldades. Kuna PankrS §-s 97 ei ole sätestatud pankrotihaldurile osaniku vastu hagi esitamise tähtaega, leiab kolleegium, et pankrotihaldur saab esitada sellise nõude tavapärase aegumistähtaja jooksul.
15.Kuna praeguses asjas ei olnud maksuhalduril hagi esitamise ajal enam õigust teha osanikule vastutusotsust ega nõuda temalt täisühingu maksuvõla täitmist, tuleb asuda seisukohale, et ka täisühingu pankrotihalduri PankrS § 97 alusel esitatud nõue osaniku vastu on aegunud. Sellest tulenevalt jättis ringkonnakohus õigesti täisühingu pankrotihalduri hagi kostja I vastu rahuldamata.
16.Kolleegium juhib tähelepanu, et ringkonnakohus jättis hagi kostja I vastu õigesti täielikult rahuldamata, kuid jättis põhjendamatult tühistamata hagi tagamise abinõud kostja I osas. Toimikust nähtub, et Tartu Maakohus rahuldas 18. novembri 2010. a määrusega hagi tagamise taotluse ja arestis hagi tagamiseks kostja I ja kostja II kontod Eesti Vabariigi krediidiasutustes ning kostjate muu vallasvara. Kostja I esitas hagi tagamise määruse peale määruskaebuse, kuid Tartu Ringkonnakohus jättis selle 2. märtsi 2011. a määrusega rahuldamata ja hagi tagamise määruse muutmata. TsMS § 386 lg 4 järgi tühistab kohus hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata, ning teeb seda üldjuhul ka siis, kui hagi tagamise on otsustanud teine kohus. Kuna ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis kostja I osas aegumise kohaldamata, ja tegi
tühistatud osas uue otsuse, millega kohaldas hageja nõudele täielikult aegumist ja jättis hagi kostja I vastu aegumise tõttu täielikult rahuldamata, tuli ringkonnakohtul TsMS § 386 lg 4 järgi tühistada kostjat I puudutavas osas ka hagi tagamine. Kolleegium kõrvaldab ringkonnakohtu olulise menetlusõiguse normi rikkumise ja tühistab TsMS § 386 lg 4 alusel hagi tagamise kostja I osas.
17.Hageja vabastati Riigikohtu 20. jaanuari 2014. a määrusega kassatsioonkaebuse esitamisel kautsjoni (100 eurot) tasumisest. Kuna hageja kassatsioonkaebus jääb rahuldamata ja ühes sellega jääb ka hagi kostja I vastu rahuldamata, tuleb TsMS § 190 lg 4 järgi mõista hagejalt kassatsioonikautsjon täies ulatuses riigituludesse. Kassatsiooniastme menetluskulud tuleb kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätta TsMS § 171 lg 1 järgi kassatsioonkaebuse esitaja, s.o hageja kanda. Kostjal I on käesoleva otsuse alusel õigus pöörduda 30 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest maakohtusse oma menetluskulude kindlaksmääramiseks TsMS § 174 lg-s 1 sätestatud korras. Lea Laarmaa, Henn Jõks, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.