Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp, Andra Pärsimägi
Otsuse tegemise aeg ja koht
21. aprill 2014. a Tartu
Tsiviilasja number
2-11-28053
Tsiviilasi
Janno Paasi hagi Anna Lipašina vastu 4154,26 euro ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
Apellatsioonkaebuse hind 3579,05 eurot Vastuapellatsioonkaebuse hind 575,21 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 5. septembri 2012. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Anna
Lipašina
apellatsioonkaebus
ja
Janno
Paasi
vastuapellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja/vastustaja): Anna Lipašina (isikukood: xxx), esindaja Vladimir Kolga Vastustaja (hageja/vastuapellant): Janno Paas (isikukood: xxx), esindaja advokaat Eve Laine
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 5. septembri 2012. a otsus hagi rahuldamata jätmise osas ning viiviste osas. Teha selles osas uus otsus. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
sõnastatuks järgmiselt: 2.1.Rahuldada Janno Paasi hagi Anna Lipašina vastu. 2.2.Mõista Anna Lipašinalt välja 4154,26 (neli that ükssada viiskümmend neli eurot ja 26 senti) eurot põhivõla katteks ja 881,62 (kaheksasada kaheksakümmend üks eurot ja 62 senti) eurot sissenõutavaks
muutunud
viiviste
katteks
Janno Paasi kasuks. 2.3.Mõista Anna Lipašinalt välja
põhivõla
(4154,26 eurot) tasumata osalt viivis VÕS § 113 lg 1 teise lauses sätestatud määras alates 18. aprillist 2014 kuni põhivõla täieliku tasumiseni.
3.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
4.Rahuldada vastuapellatsioonkaebus. Menetluskulude jaotus
Jätta kõik menetluses kantud menetluskulud Anna Lipašina kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Janno Paas (hageja) esitas 15.06.2011 Tartu Maakohtule hagi Anna Lipašina (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla 4154,26 euro, viivise 99,70 euro (hagiavalduse esitamise seisuga) ja viivise 0,02% põhinõudelt (alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni).
Hagiavalduse kohaselt leppisid hageja ja kostja (mõlemad tegutsevad füüsilisest isikust ettevõtjatena) 2008. aastal kokku, et kostja ostab hagejalt 58 tõulammast, tasudes nende eest alates 2009. a osade kaupa vähemalt 15 000 krooni aastas. Samas lepiti kokku, et sularaha asemel võib kostja igal tasumise aastal tagastada eelnimetatud väärtuses noorloomi, arvestades, et uted poegivad ja kari tallede arvel suureneb. Tagastatud loomad oleks hageja ise realiseerinud kas elusloomadena või lihana. Kokkuleppe kohaselt oli üleantava karja väärtuseks 58 000 krooni (58 * ühe lamba väärtus 1000 krooni), s.o 3706,88 eurot. Hageja andis lambad üle 01.07.2008 allkirjastatud üleandmise-vastuvõtmise aktiga. Lisaks loomadele andis hageja kostja omandisse lambakasvatuseks vajaliku inventari, lakukivid ja mineraalsoola (edaspidi inventar) koguväärtusega 7000 krooni (447, 38 eurot), mille eest pidi kostja hagejale tulevikus võimalust mööda tasuma. Mõni aeg pärast lammaste üleandmist lõpetas kostja tegutsemise füüsilisest isikust ettevõtjana ja andis loomad J.K. (kolmas isik). Hagejal ei olnud sellele vastuväiteid, sest kokkuleppe järgi jäi hageja ees võlgnikuks kostja. 2010. a alguses sai hageja teada loomade hukkumisest. Hageja välistab võimaluse, et loomad haigestusid tema juures ning et kostjale anti üle haiged loomad. Kostja ei ole kokkulepet täitnud: hageja ei ole saanud raha, samuti pole talle tagastatud loomi. Hageja nõudis kostjalt 4154,26 euro suuruse (lammaste väärtus 3706,88 eurot ja inventari väärtus 447,38 eurot) kohustuse täitmist. Samuti on hagejal õigus nõuda viivist.
2.Kostja ei tunnistanud hagi. Tema vastuväidete järgi leppisid pooled suuliselt kokku, et kostja saab endale 58 lammast ja inventari tasuta. Kostja tänu hagejale pidi olema sümboolne, s.o mõni lihakere igal aastal. Loomade üleandmisel varjas hageja kostja eest asjaolu, et lambad olid haiged. Mõni päev pärast üleandmist suri kaks lammast, augustis 2008 tuli teha viie lamba hädatapp. Kostja andis 50 lammast 28.08.2008 kolmandale isikule.
3.Tartu Maakohtu 05. septembri 2012 otsusega rahuldati J. Paasi hagi A. Lipašina vastu osaliselt. Maakohus mõistis A. Lipašinalt J. Paasi kasuks välja 4 033 eurot 29 senti, sh 3 579,05 eurot võla ja 454,24 eurot kuni 05. septembrini 2012 (k.a) arvestatud viivise katteks ning mõistis A. Lipašinalt J. Paasi kasuks välja viivise protsendina põhinõudelt – 3 579,05 eurot alates 06. septembrist 2012 kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus jättis menetluskulud 86% ulatuses kostja ja 14% ulatuses hageja kanda. Maakohus leidis, et pooled vaidlevad selle üle, kas lambad anti üle müügilepingu või tasuta kasutamise lepingu alusel. Vaieldavaks asjaoluks oli ka loomade tervislik seisund loomade üleandmise ajal ning kas kostja teatas hagejale väidetavast haigusest õigeaegselt. Maakohus, lähtudes VÕS § 11 lg-st 1, VÕS § 208 lg-st 1 ja TsÜS § 49 lg-st 3, leidis, et loomade üleandmise puhul ei olnud tegemist tasuta kasutamisest tuleneva õigussuhtega, kuivõrd nimetatud leping eeldab asja tagastamist. Ka kostja hinnangul sai ta loomade omanikuks. Loomade müügilepingule ei ole kohustuslikku vormi ette nähtud. Seega vastas pooltevaheline suuline kokkulepe loomade üleandmise kohta müügilepingu tunnustele juhul, kui kokkuleppega oli ette nähtud loomade eest tasu maksmine. Eesti valgepealise ja tekseli ristandlammaste üleandmise-vastuvõtmise akti järgi andis hageja kostjale üle 58 lammast. Kohtuistungil tunnistajana ära kuulatud hageja elukaaslase G.L. ütluste järgi sõlmiti hageja ja kostja vahel kokkulepe järelmaksuga loomade müügi osas tema juuresolekul Põlvas, XXX . Tunnistaja kinnitas, et alates 2009. aastast pidi kostja aastas tagastama
noorlooma või maksma loomade eest raha vastavalt turuhinnale (tl 104 pöördel 105). Lammaste üleandmist tasu eest kinnitasid kaudselt ka tunnistaja R.N. ütlused (tl 105), kes sai 2008. aasta maikuus hageja käest kolm lammast tingimusega anda kolme lamba eest hagejale
kolm jäärtalle või kastraati lihakehadena. Järgnevatel aastatel andis ta hagejale kolme lamba eest kolm lihakeret. Vastutasu nõudmist lammaste eest kinnitab ka J.K. , kes võttis lambad üle kostjalt. J.K. ütluste järgi pidi kostja andma hagejale lammaste eest aastas kaks looma kolme aasta jooksul ehk kokku pidi kostja andma hagejale kuus looma. Kuna hageja nõudis temalt kümmet looma, ei saanud ta hagejaga kokkuleppele vastutasuks antavate loomade arvu osas (tl 108). Tunnistajate H.L. (tl 106 pöördel) ja E.K. (tl 107) väidete kohaselt ei küsinud hageja samaväärset tasu, vaid kostjal tuli neile teadaolevalt lammaste eest anda hagejale mõned lihakered tähtpäevadeks, näiteks jaanipäevaks. Tunnistaja E.K. kinnitas, et ta oli juures, kui kostja ja hageja leppisid kokku mõnede lihakerede andmise kohta lammaste eest. Maakohtu hinnangul olid tunnistajate ütlused samaväärse vastutasu osas lammaste eest vastuolulised. Kuna tõendid lammaste eest tasu maksmise osas olid omavahel vastuolus, pidi maakohus hindama tõendeid nende usaldusväärsuse seisukohast. Tunnistajate R.N. ja J.K. ütlused põhinesid nende poolt suhtlemisel hagejaga vahetult kuuldul, seevastu tunnistajate H.L. ja E.K. ütlused põhinesid suurel määral kostja käest saadud informatsioonil. Viimatinimetatud tunnistajad olid kostja sugulastena huvitatud kostja jaoks soodsast lahendist. Seetõttu hindas maakohus usaldusväärsemaks tunnistajate R.N. ja J.K. ütlusi. Kuigi ka tunnistaja G.L. ütluste usaldusväärsuse võib lähedaste suhete tõttu hagejaga kahtluse alla seada, haakusid tema ütlused siiski R.N. ja J.K. ütlustega selles, et hageja andis lambad üle samaväärse tasu eest, millega oli tõendatud poolte vahel müügilepingu sõlmimine. Kuna lammaste üleandmine oli seotud hageja majandustegevusega, juhindus maakohus ka majandustegevuses sõlmitud lepinguid reguleerivatest sätetest. VÕS § 28 lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul eeldatakse, et need on tasulised. Maakohtu arvates ei olnud välistatud, et teatud juhtudel on majandustegevust lõpetav isik huvitatud tegevuse kiire lõpetamise huvides ka näiteks loomade tasuta ära andmisest. Käesolevas asjas pole maakohtule selliseid asjaolusid esitatud. Tunnistaja G.L. ütluste kohaselt oli järelmaksuga müügile alternatiiviks müük lihaks, mida tema elukaaslane ei soovinud. Seega võib hageja majandustegevusega seotud loomade võõrandamise lepingule kohaldada tasulisuse eeldust ning kostja pidi tõendama, et leping ei olnud tasuline. Kostja seda kohtumenetluses ei tõendanud. Järgnevalt võttis maakohus seisukoha, kas poolte vahel oli saavutatud kokkulepe müüdud asjade hinna osas. Tunnistajate ütlustega on küll tõendatud, et kostja pidi andma hagejale järgnevatel aastatel teatud arvu lihakeresid, kuid hinnakokkulepet tuvastatud ei ole. Hinna määramist kindla kokkuleppe puudumise korral reguleerib VÕS § 28 lg 2, mis sätestab, et kui hinda ei ole määratud ega hinna määramise viisi ette nähtud ja hind ega hinna määramise viis ei tulene lepingu olemusest ega muudest asjaoludest, tuleb maksta lepingu sõlmimise ajal lepingu täitmise kohas seda liiki lepinguliste kohustuste täitmise eest tavaliselt tasutav hind, selle puudumisel aga vastavalt asjaoludele mõistlik hind. Mõistlikuks hinnaks võib pidada asja turuhinda. Lammaste turuhinna tõendamiseks müügi toimumise ajal esitas hageja 29. mai 2008 Maalehes avaldatud müügikuulutuse, mille järgi on uttede hind 1 000 krooni. Kostja nimetatud hinnale vastuväiteid ei esitanud. Lambakasvatuseks vajaliku inventari üleandmise üle hageja poolt kostjale vaidlus puudus, kuid nimetatud asjade hinna kohta ei ole tõendeid esitatud. Hageja väitel puudus loomakasvatusinventaril tema jaoks loomakasvatuse likvideerimise tõttu kasutusväärtus. tunnistaja J.K. kinnitas, et koos lammastega anti temale üle ka inventar. Ükski tunnistajatest ei andnud ütlusi hinnakokkuleppe sõlmimise kohta inventari osas. Hagejal oli õigus nõuda müügilepingu alusel kostjalt lammaste eest tasu juhul, kui müüdud asjad, s.o lambad, polnud puudustega. Vastasel juhul on kostjal õigus keelduda oma kohustuse täitmisest VÕS § 111 lg 1 alusel. Müügilepingu alusel üleantava asja puudustega
seonduvat reguleerib VÕS § 217. Kohtumenetluses ei tuvastatud, et hageja ja kostja vahel sõlmitud lammaste üleandmise kokkuleppes oleks käsitletud lammaste seisundit. Seetõttu antud juhul VÕS § 217 lg 2 p 1 ei kohaldunud. Samas sätestab VÕS § 217 lg 2 p 2, et asjal ei ole muu hulgas kokkulepitud omadusi, kui kokkuleppe puudumisel asja omaduste kohta ei sobi asi teatud eriliseks otstarbeks, milleks ostja seda vajab ja mida müüja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui ostja võis mõistlikult tugineda müüja erialastele oskustele või teadmistele, muul juhul aga otstarbeks, milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse. VÕS § 77 lg 1 sätestab, et võlgnik peab kohustuse täitma lepingule või seadusele vastava kvaliteediga. Kui lepingulise kohustuse täitmise kvaliteet ei tulene lepingust või seadusest, peab lepingupool kohustuse täitma asjaolusid arvestades vähemalt keskmise kvaliteediga. Seega oli lammaste müügileping korrektselt täidetud juhul, kui lambad sobisid oma tervisliku seisundi poolest kasvatamiseks ja aretamiseks ning lambad olid oma tervisliku seisundi poolest vähemalt keskmise kvaliteediga. Lambad olid puudusteta juhul, kui nad olid terved. VÕS § 218 lg 1 sätestab, et müüja vastutab asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem. Tulenevalt VÕS § 214 lg 2 läheb asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ostjale üle asja üleandmisega. VÕS § 214 lg 1 sätestab, et ostja peab ostuhinna tasuma ka siis, kui ostetud asi on juhuslikult hävinud või kahjustunud pärast asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko üleminekut temale. Hageja esitas hagi ligi kolm aastat pärast loomade üleandmist. Seega sõltus kostja ostuhinna tasumise kohustus sellest, kas lambad oli juba üleandmisel haiged või haigestusid asjaolude tõttu, mis tekkisid enne lammaste üleandmist kostjale. Nimetatud asjaolude üle oli pooltel vaidlus.
13.juunil 2005 ja
04.septembril 2002 Taimetoodangu Inspektsiooni mahepõllumajandusliku tootmisega tegeleva tootja ettevõtte tunnustamise otsuste kohaselt (tl 19,20) oli hageja ettevõtte tootmine hinnatud vastavaks „Mahepõllumajanduse seaduse“ nõuetele mahepõllumajandusliku loomakasvatuse ja taimekasvatuse valdkonnas. Vastavalt kontrollaktidele 11. märtsist 2002, 27. novembrist 2003, 04. novembrist 2004, 25. maist 2005,
12.maist 2006 ja 05. maist 2007 (tl 22–33) vastas lammaste pidamine hageja talus mahepõllumajanduslikule loomakasvatusele esitatud nõuetele. P.M. i 10. juunil 2008 koostatud looma heaolu hindamise akti kohaselt (tl 21) on hageja XXX talus lammaste toitumus ja tervislik seisund head. Loomade käitumine oli liigile omane ja rahulik. Üldised pidamistingimused olid head, sest loomad olid aedikus ja karjamaad oli piisavalt. Loomad sõid karjamaal rohtu, jõid tiigist vett ning neil oli varjualune. Tõendamaks loomade haigestumist esitas kostja FIE M. Keerpalu arve nr 61
19.augustist 2008 veterinaarabi visiidi eest (tl 75). Arvelt nähtus, et muuhulgas teostati lamba süstimine, kuid arve ei andnud informatsiooni lammaste tervise kohta ega tõendanud nende haigestumist. 07. oktoobril 2008 loomaarst A. Raie koostatud lahanguprotokolli nr 4 kohaselt (tl 76) surid 06. oktoobril 2008 J.K. XXX Tallis kolm lammast – 2005 sündinud utt ja kaks 2007 sündinud utte. Surmale eelnes nõrkus, hingeldus, köha ja isutus. Lambad surid raskekujulise krooniliselt kulgenud kopsupõletiku ning sellest tingitud hingamispuudulikkuse tõttu. Kopsupõletiku põhjuseks võis pidada lammaste nakatumist kopsuussiga ja sellest tingitud kopsuusstõbe Diktüokauloos. Lahanguprotokolli lisas (tl 77) esitati lammaste surma põhjustanud haiguse kirjeldus, millest nähtus, et parasiidi (kopsuussi) areng kestab 1–3 nädalat. Haigusele omased kliinilised tunnused sõltuvad loomade pidamisest, aastaajast ja looma vanusest. Raskemini haigestuvad noored lambad. Esmased sümptomid on köha, kõhnumine, istus ja kurtumine. Parasiidimunade väljutamine on kõige intensiivsem 2–4 nädalat ja 10–12 nädalat pärast poegimist. Lahanguprotokollile lisatud fotodel ei olnud maakohtu jaoks tõendamiseseme asjaolude väljaselgitamise seisukohast tähendust, kuna eriteadmisi omamata ei olnud võimalik fotodel talletatu põhjal lahatud lammaste patoloogia
kohta järeldusi teha. Maakohus nõudis hageja taotlusel Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni ametilt (PRIA) välja registreeritud loomapidaja hageja J. Paasi ja registreeritud loomapidaja kostja A. Lipašina XXX Tallid vahel lammaste üleandmisevastuvõtmise aktis märgitud 58 lambaga seotud sündmuste andmed. PRIA vastuse kohaselt (tl 117–124) on põllumajandusloomade registri andmetel hageja poolt kostjale antud 58 loomast 56 üle antud 13. ja 14. augustil 2008 loomapidaja J.K. karja. Kaks lammast tapeti
01.juulil 2008 A. Lipašina karjas kohapeal lihaks. 06. oktoobril 2008 hukkus J.K. karjas kolm lammast. Ülejäänud lambad (kokku 53) elasid PRIA andmetel J.K. karjas kuni 2011. aastani, kui neid tapeti erinevatel aegadel lihaks, viimased lambad tapeti
04.jaanuaril 2012. Üheksa lammast jäid 07. aprillil 2011 J.K. karjast kadunuks. Tunnistajad G. L, R. N ja P.M. kinnitasid, et hageja juures olid lambad terved (tl 104–106). R.N. oli ka ise lambakasvataja ning sai 2008. aasta maikuus hageja karjast endale kolm lammast. Tõendit nende loomade tervise kohta talle küll ei esitatud, kuid visuaalse vaatluse põhjal ta veendus, et loomadel ei olnud määrdumist, mis viitaks kõhulahtisusele, ning vill ei olnud liiga pikk, vanunud ega tokerjas. P.M. oli Põlvamaa Veterinaarkeskuse peaspetsialistina loomade tervise ja kaitse alal käinud hageja lambaid vaatamas
04.juunil 2008, kuna oli esitatud kaebus. Tunnistaja ei täheldanud loomadel haigusele või söötmata-jootmata olekule viitavaid tunnuseid. Seevastu tunnistajate J.P. , H.L. , E.K. , N.S. ja J.K. ütluste järgi olid lambad haiged. Jelena Paas kinnitas hageja endise abikaasana, et tegi 2008. aasta kevadel kaebuse PRIA-le lammaste pidamise kohta XXX talus. 2008. aastal, s.o pärast lahutust, ta ise lammastega ei tegelenud, kuid käis talus (tl 106). H.L. ütluste kohaselt olid osadel tema tütrele üleantud lammastest tagumikud paljad, kuid kogemuste puudumise tõttu ei osanud nad seda haigusega seostada (tl 107). H.L. kinnitas, et kostja juures suri kolm lammast. Sama väitis ka tunnistaja E.K. (tl 107 pöördel). 2008. aasta augustist kuni oktoobrini XXX Tallides praktikal viibinud tunnistaja N.S. andis kohtuistungil ütlusi selle kohta, et 28. augustil 2008 tõi J.K. XXX Tallidesse esimesed 25 lammast. Tunnistaja sõnul olid lambad halvas seisundis, kõhnad, ninast eritus lima ja mõned köhisid. Esimene lammas haigestus 29. septembril 2008, ta eraldati teistest, anti rohtu, kuid lammas suri. Pärast seda suri veel kaks lammast.
07.oktoobril 2008 tehti neile lahang ning arst tegi kindlaks, et lammastel oli kops põletikus, mis oli põhjustatud parasiitidest. Arsti sõnul ei olnud põletik äge, vaid pikaajaline. Pärast seda tehti lammastele ussikuur, anti ravimit ja desinfitseeriti tall (tl 107 pöördel, 108). Tunnistaja J.K. ütluste kohaselt ei olnud kostjalt 2008. aastal saadud lambad terved ja kolm looma surid ära. Paljaid tagumikkusid tunnistaja sõnul lammastel ei olnud. Ravimine oli kulukas ja J.K. tegi endisele omanikule, s.o hagejale, ettepaneku lambad ära viia. See võis olla lammaste toomisele järgneval aastal. J.K. kinnitas, et hageja helistas talle ja tahtis saada kümmet looma, kuid tunnistaja ei olnud sellega nõus – tema teadmisel pidi ta andma aastas paar looma, see tähendab kuus looma kolme aasta eest. Pärast seda endine omanik enam ühendust ei võtnud ja tunnistaja asus karja likvideerima (tl 108 pöördel, 109). Maakohtu hinnangul olid tõendid lammaste tervise osas vastuolulised. Kuna lambad anti kostjale üle 01. juulil 2008 ehk vaid kolm nädalat pärast loomade heaolu hindamise akti koostamist, võis tõendatuks lugeda enamuse lammaste hea tervisliku seisundi üleandmise ajal. Maakohus leidis, et tõendatuks tuli lugeda ka asjaolu, et üleandmise päeval, s.o
01.juulil 2008, oli kostja sunnitud teostama kahe haige lamba hädatapmise. Neid kahte lammast ei saanud pidada üleandmise ajal lepingutingimustele vastavaiks. Kuid kuna nimetatud lammaste surma põhjust ei ole kindlaks tehtud, ei saanud maakohus nimetatud asjaolu alusel järeldada, et kõik lambad olid juba üleandmise ajal haiged.
Lahanguprotokoll tõendas, et 06. oktoobril 2008 suri kolm lammast kopsutõve diktüokauloos tõttu. Kuid arvestades, et lahanguprotokollis ei olnud andmeid lammaste nakatumise ja haigestumise aja kohta, ei saanud maakohtu hinnangul nimetatud tõendiga lammaste nakatumist ja haigestumist hageja juures siiski tõendatuks lugeda. Hinnates tunnistaja J.P. ütlusi lammaste pidamise tingimuste kohta nende usaldusväärsuse seisukohast, möönis kohus, et kuna tegemist on hageja endise abikaasaga, kelle ütluste põhjal võis järeldada, et tal oli hagejaga vaidlus ühisvara jagamise osas, siis ei olnud ta usaldusväärne tunnistaja. Kostja ema H.L. ja sugulase E.K. ütlused selle kohta, et lambad hakkasid kostja juures koheselt surema ning suri vähemalt kolm lammast, olid kooskõlas teiste tõenditega vaid osaliselt – PRIA tõendi kohaselt tapeti 01. juulil 2008 kostja juures kaks lammast. Asjaolu, et loomaarst käis XXX Tallides vaatamas hobuseid ning ta tegi
19.augustil 2008 süsti ka nõrgaks jäänud lambale, ei tõendanud, et lambad olid enne üleandmist haiged. Seega ei tõendanud tunnistajate H.L. ja E.K. ütlused, et lammaste nõrkus oli tingitud haigestumisest hageja juures, lambad võisid haigestuda pärast seda, kui nad olid kostjale üle antud. Ka tunnistaja N.S. kinnitas, et J.K. juurde toodud lambad olid haiguse tunnustega ja kõhnad, kuid arvestades, et selleks ajaks olid lambad olnud kostja valduses rohkem kui 1,5 kuud, ei saanud tunnistaja ütluste alusel teha järeldust, et lambad olid haiged juba hagejalt kostjale üleandmise ajal. Hinnates tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses leidis maakohus, et tõendatuks tuli lugeda hageja ja kostja vahel loomade (lammaste) müügilepingu sõlmimine tingimusel, et kostja sai enda valdusse 58 lammast (sealhulgas 50 emast ja 8 isast) ning lambakasvatuseks vajaliku inventari – kaks pügamismasinat, värkimistangid, kõrvamärkide paigaldamise tangid, kastreerimistangid, viis lakukivi ja 50 kg koti mineraalsoolasid. Kostja pidi tasuma saadud asjade eest järgnevatel aastatel (alates 2009. aastast) hagejale lamba lihakerede andmisega. Kuna kostja lepingut ei täitnud – hagejale mitte ühtegi lihakeret ega ka noorlooma ei andnud, samuti ei olnud ta hüvitanud saadud loomade väärtust, siis tuli lugeda leping VÕS § 196 alusel üles öelduks alates hagi esitamisest, s.o 15. juunist 2011. Kostja kohustust ei täitnud ka kolmas isik. VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast VÕS §-s 82 lg 3 nimetatud kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhetest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 108 lg 1 järgi võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmist, kui võlgnik seda rikub. VÕS § 113 lg 1 alusel võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kui lepingus ei ole ette nähtud teisiti, siis loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. TsMS § 367 alusel võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Maakohus oli seisukohal, et kostjal oli õigus keelduda lepingu täitmisest – lammaste müügihinna hüvitamisest kahe lamba osas, millised surid (tapeti) samal päeval, kui nad kostjale üle anti, kuna ilmselgelt ei vastanud üleantud loomad lepingu tingimustele. Maakohus jättis rahuldamata hageja nõude loomapidamisinventari eest tasumiseks, sest hageja ei olnud tõendanud, et nimetatud asjade eest nõutav hind oli seda liiki lepinguliste
kohustuste täitmise eest tavaliselt tasutav hind. Tõendamata oli inventariga seotud hinnakokkuleppe sõlmimine ning kuna hageja oli esile toonud, et andis inventari lammastega kaasa kui temale mittevajaliku, võib eeldada, et lammaste eest tasumise viis hõlmas ka inventari maksumuse. Maakohus leidis, et kostjalt tuli hageja kasuks välja mõista 3 579,05 eurot (56 000 krooni)
01.juulil 2008 üleantud 56 lepingu tingimustele vastava lamba eest. Põhjendatud oli ka viivise nõue seaduses sätestatud ulatuses, kuna poolte vahel suulise lepinguga viivise määras kokku ei lepitud. Hageja arvestas viivist alates 14. veebruarist 2011, s.o kuupäevast, mil kostja esindaja sai kätte hageja poolt kohtueelselt esitatud nõude kuni hagi esitamiseni
14.juunil 2011 0,02 % põhinõudest, s.o 99,70 eurot. Viivise arvestamisel oli aluseks võetud põhinõudena 4 154,26 eurot. Kuna maakohus pidas põhjendatuks hageja nõuet 3 579,05 euro ulatuses, siis kuulus vähendamisele ka viivis. Maakohus arvestas TsMS § 367 alusel välja viivise alates 14. veebruarist 2011 kuni kohtuotsuse tegemiseni 05. septembril 2012 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Ajavahemikul 14. veebruar – 01. juuli 2011 oli Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär 1,0%, millele lisandub 7% aastas. Ajavahemikul 01. juuli 2011 – 01. jaanuar 2012 oli vastav intressimäär 1,25%, millele lisandub 7% aastas ning alates 01. jaanuarist 2012 kuni käesoleva ajani kohaldus intressimäär 1% + 7% aastas. Seega seaduses sätestatud viivise määr ajavahemikel 14. veebruar 2011 kuni 01. juuli 2011 ja 01. jaanuar 2012 kuni 05. september 2012 oli 8% aastas, s.o 0,022% päevas ja ajavahemikul 01. juuli 2011 kuni 01. jaanuar 2012 oli 8,25% aastas s.o 0,023% päevas. Kostja oli viivituses müügilepingust tuleneva põhinõude 3 579,05 eurot tagastamisega ajavahemikel 14. veebruar – 01. juuli 2011 ja alates
01.jaanuarist 2012 kuni kohtuotsuse tegemiseni 05. septembril 2012 384 päeva ja ajavahemikul 01. juuli 2011 kuni 01. jaanuar 2012 184 päeva. Seega tuli kostjalt hageja kasuks välja mõista seadusjärgse viivisena kohustuste täitmisega viivitamise eest kuni kohtuotsuse tegemiseni 454,24 eurot (3 579,05 x 0,022% x 384 = 303,36 + 3 579,05 x 0,023% x 184) ning edasiselt kuni põhinõude täitmiseni viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
4.Kostja A. Lipašina esitas Tartu Maakohtu 05. septembri 2012 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jäetakse J. Paasi hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) rikkus maakohus 29. mail 2012 apellandi õigusi, jättes tõendite mitteõigeaegsele esitamisele viidates tsiviilasja juurde võtmata dokumentaalse tõendi (PRIA ärakirja). Apellandi hinnangul oleks maakohus lähtuvalt TsMS § 331 lg-st 1 pidanud esitatud tõendid vastu võtma; 2) leidis maakohus, et J.P. ütlused ei olnud usaldusväärsed, sest ta oli vastustaja endine abikaasa. Lammaste üleandmisel oli apellandile teada, et hageja ja Jelena Paas lahutasid aasta varem oma abielu. Apellandi hinnangul oli tehing tulenevalt TsÜS §-st 129 tühine ning tehtud pettuse mõjul; 3) on väär vastustaja väide, et lepinguga seotud formaalsused räägiti läbi Põlvas, kuivõrd selleks hetkeks olid loomad viidud juba apellandi tallu. Apellandile helistas vastustaja abikaasa G. L, kes pakkus lambakarja ülevõtmist ning tingimused pidi vastustaja täpsemalt üle rääkima. Apellant kohtus vastustajaga, tingimused räägiti läbi ning läbirääkimiste juures viibisid H.L. ja E.K. , kes kinnitasid, et rahast juttu ei olnud, vaid paarist lihakerest aastas vastustajale sobival ajal. Lihakere vastu loomade üleandmist tõendas ka vastustaja poolt kutsutud tunnistaja R.N. ;
4) liikusid lambad apellandi ja vastustaja kokkuleppega samadel tingimustel apellandi käest J.K. kätte. J.K. ütles oma tunnistuses, et vastustaja ei avaldanud mitme aasta jooksul soovi lihakere saamise suhtes. Hetkel, mil vastustaja esimest korda J.K. ga ühendust võttis, oli suurem osa lammastest haiguse tõttu juba surnud. J.K. ütlustest nähtub, et tema oli nõus andma vastustajale paar elusat looma, nagu oli kokku lepitud loomade üleandmise hetkel, aga mitte kümmet looma korraga pärast aastatepikkust huvipuudust, kuivõrd see oli seoses loomade massilise hukkumisega võimatu. J.K. pakkus vastustajale varianti, et vastustaja viib järelejäänud loomad ära, kuid vastustaja keeldus sellest. Maakohus jättis tähelepanuta, et vastustaja nõudis J.K. lt kümmet lihakeret nagu ta oli algselt kokku leppinud ka apellandiga; 5) tugines maakohus suurel määral P.M. i poolt 10. juunil 2008 koostatud looma heaolu hindamise aktile. Maakohus jättis ka H.L. ja E.K. ütlused loomade väljanägemise tervisliku seisundi kohta arvesse võtmata; 6) ei ole maakohus piisavalt põhjalikult selgitanud välja apellandi ja vastustaja kokkulepet J.K. le loomade edasiandmise osas; 7) sai apellant väidetavast lammaste hinnakokkuleppest teada alles siis, kui vastustaja pöördus kahjunõudega kohtusse ja esitas lammaste turuhinna tõendamiseks 29. mail 2008 Maalehes avaldatud müügikuulutuse, mille kohaselt ute hind oli 1 000 krooni. Apellandi hinnangul ei saa nimetatud kuulutust kindlaksmääratud müügihinnana käsitleda. Keskmine lammas kaalub ca 95 kg. 2008. aastal üleantud karjas oli 58 lammast s.o 5 365 kg kokkuostu liha. 2008. aasta juuni seisuga oli lambaliha kilohind 101,88 krooni. Vastustaja kogu karja hind oli seega 5 365 x 101,88 krooni = 546 586,20 krooni, s.o 34 933, 22 eurot. Võttes arvesse toodud arvutusi ja G.L. ütlusi, mille kohaselt tema tahtis lambaid lihaks müüa, kuid vastustaja ei tahtnud neid tapamajja saata, siis on sellest järeldatav, et vastustaja ei olnud huvitatud otsesest loomade müügist, vaid kokkuleppest, et vastustaja saab paar lihakeret aastas (nagu vastustaja ja apellant algselt kokku leppisid); 8) ei ole vastustaja tõendanud, et poolte vahel oli ostu-müügitehing ega ümber lükanud apellandi väidet, et lambad anti apellandile üle, et apellant annaks vastustajale paar lihakeret aastas. Apellandi hinnangul oli R.N. ainus erapooletu tunnistaja, kelle ütlused ühtisid apellandi väidetega, et vastustaja ei olnud huvitatud loomade müügist, vaid liha saamisest määratlemata aja jooksul. Apellandi hinnangul on apellant tõendanud, et poolte vahel oli kokkulepe samadel tingimustel nagu R.N. ga, s.o tegemist ei olnud rahalise tehinguga. Samuti erinevad omavahel vastustaja poolt kutsutud tunnistajate G.L. ja R.N. ütlused.
5.Hageja J. Paas vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist ning Tartu Maakohtu otsuse vaidlustatud osas muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on ebaõige kostja väide, et maakohus ei arvestanud kohtuotsuse tegemisel kõiki kohtule esitatud tõendeid ja rikkus oluliselt apellandi menetlusõigusi; 2) asus apellant kohtukõnes seisukohale, et vastustaja võõrandas endiste abikaasade jagamata ühisvarasse kuuluvad lambad teise abikaasa nõusolekuta ja seetõttu oli tehing tühine. Tsiviilasja materjalide kohaselt varasemalt tehingu tühisusele tuginevat vastuväidet hagile ei esitatud. Maakohus jättis TsMS § 402 lg-le 2 tuginedes vastuväite tähelepanuta, seega on tegemist TsMS § 633 lg 5 tähenduses uue asjaoluga; 3) on tehingu tühisus nõue, mida hagile vastuväitena esitada ei saa. Kohus ei saa tehingu tühisust tuvastada, kui kohtule ei ole vastavat nõuet esitatud. Ka tehingu tühisuse tuvastamine ei vabastaks teda lammaste väärtuse hüvitamise kohustusest, sest vastavalt TsÜS § 84 lg 1 teisele lausele tagastatakse tühise tehingu alusel saadu vastavalt alusetu rikastumise sätetele;
4) Maakohus tuvastas tunnistajate G.L. , R.N. ja J.K. ütlustele tuginedes õigesti, et lepiti kokku lammaste võõrandamises samaväärse tasu eest; 5) ei ole vastustaja kordagi väitnud, et tema ei teadnud lammaste üleandmisest J.K. le; 6) asjaolu, et P.M. praktilises töös ei tegele loomade ravimisega ning hindas loomade seisundit üksnes visuaalse vaatluse põhjal, võtmata nendelt proove, ei anna alust kahtluse alla seada P.M. i poolt 10. juunil 2008 koostatud loomade heaolu hindamise akti ega P.M. i poolt kohtus tunnistajana antud ütlusi; 7) ei ole Põllumajandusministri 16. mai 2008 määrusega nr 48 kinnitatud Loomade ühest karjast teise ja tapamajja saatmise korra ning nendele loomadele esitatavad veterinaarnõuete korraga nähtud ette looma tervisliku seisundi kontrollimiseks proovide võtmist ega seda, kumma (päritolu- või sihtkoha-) karja omanik peab piirkonda teenindavalt volitatud veterinaararstilt looma läbivaatuse tellima. Kui apellant ei nõudnud loomade läbivaatust tõendava veterinaartõendi esitamist vastustajalt, pidi ta VÕS § 219 lg-st 1 tulenevalt laskma loomad ise läbi vaadata. Kuna apellant seda ei teinud, on ta kaotanud võimaluse loomade lepingule mittevastavusele tugineda; 8) võttis maakohus lammaste müügihinna määramisel igati põhjendatult aluseks hageja poolt esitatud 29. mail 2008 Maalehe müügikuulutuse, millest nähtub, et uttede ja jäärade turuhind sel ajal oli 1 000 krooni. Apellant ei ole nimetatud hinna osas vastuväiteid esitanud.
6.Hageja J. Paas esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
05.septembri 2012 otsuse tühistamist osas, millega hagi jäeti osaliselt rahuldamata, ja vaidlustatud osas uue otsuse tegemist, millega rahuldada hagi täielikult ja muuta esimeses astmes tehtud menetluskulude jaotust, jättes kõik menetluskulud A. Lipašina kanda. Nõude täieliku rahuldamise korral tuleb J. Paasi hinnangul vastavalt väljamõistetava põhinõude suurenemisele ümber arvutada ka kostjalt väljamõistetav viivis. Ümberarvestatud viivis
05.septembri 2012 seisuga on arvestuse kohaselt 525,80 eurot. Vastuapellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) on maakohtu järeldus, et lammaste üleandmise päeval kaks haiget lammast surid või hädatapeti, meelevaldne ja vastuolus uuritud tõenditega. PRIA õiendist nähtuvalt (tl 117–123) tapeti FIE Anna Lipašina XXX Tallid karjas 01. juulil 2008 kaks lammast kohapeal lihaks. Arvestades, et andmed PRIA-le esitas A. Lipašina (enne erimeelsuste tekkimist), siis pole põhjust andmete õigsuses kahelda. Ei ole tõenäoline, et looma selline haigusseisund, mis hädatapu mitteteostamisel lõppenuks juba samal päeva surmaga, oleks loomade üleandmisel saanud märkamatuks jääda. Võib eeldada, et surmaeelses seisundis loomal pidanuks avalduma füüsiline nõrkus ja/või muud füüsilised haigustunnused, mis oleks pidanud tähelepanu äratama. Maakohus tuvastas, et tapetud loomade surma põhjust kindlaks ei tehtud, mis on ebaõige, kuivõrd loomad ei surnud, vaid tapeti lihaks. Küll ei esitatud kohtule tõendeid, et loomadelt oleks võetud haigusproove. Kuna A. Lipašina teatas PRIA-le, et loomad tapeti kohapeal lihaks ning loomade haigestumise kohta tõendid puuduvad, siis ei saanud ainuüksi loomade tapmise kuupäevast järeldada, et tegemist oli lepingutingimustele mittevastavate, s.o haigete loomadega; 2) ei ole A. Lipašina tõendanud, et pooled oleks kokku leppinud inventari tasuta üleandmises nagu nõuab VÕS § 28. Jättes inventari osas hagi rahuldamata rikkus maakohus VÕS § 28 lgt 1 ja pani tõendamiskoormise ebaõigesti hagejale. Loomakasvatusinventari koosseisu kuulunud spetsiifiliste instrumentide 2008. aasta hinnataseme tõendamine ligi kolm aastat hiljem osutus J. Paasile ülejõukäivaks. J. Paas märkis inventari komponentide hinnangulise
väärtuse, millele A. Lipašina pole menetluse kestel kordagi vastu vaielnud. Vastuväidete puudumise tõttu võis J. Paas lähtuvalt TsMS § 231 lg-st 4 eeldada, et A. Lipašina oli esitatud hindadega nõus. Kui maakohus leidis, et J. Paasi poolt nõutud hind oli ebamõistlik, oleks maakohus pidanud välja mõistma mõistliku hinna, mitte jätma hagi selles osas rahuldamata; 3) on oletuslik ja väär maakohtu järeldus, et lammaste eest tasumise viis võis hõlmata ka inventari maksumuse, sest kostja märkis menetluses, et hageja andis inventari kaasa kui temale mittevajaliku. 2008. aastal oli hageja PRIA kaudu ühenduses teiste lambakasvatajatega ning vajaduse korral oleks nende hulgas inventarile ostjaid leidunud.
7.Kostja A. Lipašina esitas J. Paasi poolt esitatud vastuapellatsioonile vastuväited.
8.Tartu Ringkonnakohus tühistas 25.02.2013. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 383,46 eurot ja viivise 54,14 eurot (kohtuotsuse tegemise seisuga), s.o kokku 437,60 eurot. Samuti mõistis ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks välja viivise protsendina põhinõudelt alates 26.02.2013 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Ringkonnakohtu arvates kohaldas maakohus materiaalõiguse norme valesti. Pooled sõlmisid vahetuslepingu (VÕS § 254). Kuna viidatud sätte lg 2 alusel kohaldatakse vahetuslepingule müügilepingu kohta sätestatut ning hagi on esitatud müügilepingu sätete alusel, siis on hageja nõude õiguslik alus asjakohane. Asja lahendamisel tuleb tõlgendada lepingut (VÕS § 29), arvestades tehingu olemust ja eesmärki, samuti poolte käitumist. Asjas on tõendatud, et kostja pidi hagejale lepingu täitmiseks üle andma lihakehad. Hageja väidet selle kohta, et lepingu sõlmimisel lepiti kokku lammaste ostuhinnas, ei tõenda ükski esitatud tõend. Usaldusväärseks ei saa pidada hageja elukaaslase ja kostja ema ütlusi. Usaldusväärsed on kolmanda isiku ütlused, mis kinnitavad kostja seisukohta. Ka inventari üleandmine oli hõlmatud hageja kohustusega, millele vastas kostja kohustus anda hagejale kaks lihakeha aastas. Hageja saab nõuda üksnes sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmist ning kuivõrd ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud, siis saab vaidluse objektiks olla vaid kohustused, mis olid muutunud sissenõutavaks 31.12.2011. a seisuga. Hageja väitel ütles ta poolte sõlmitud lepingu üles 14.02.2011 e-kirjaga. Viidatud e-kiri ei ole vaadeldav taganemisavaldusena. Samuti on ebaõige maakohtu seisukoht, et leping on üles öeldud hagiavalduse esitamisega VÕS § 196 alusel. Viidatud sätte alusel on võimalik kestvuslepingu erakorraline ülesütlemine. Samuti nähtub hagiavaldusest, et hageja on nõudnud lepingu täitmist. Asjakohatud on kostja vastuväited (ja sellekohased tõendid), et üleantud lambad ei vastanud lepingutingimustele. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 31.12.2012. a seisuga sissenõutavaks muutunud 6 lihakeha. Arvestades seda, et kostja ei tegele enam loomakasvatusega ja on andnud lambad kolmandale isikule, samuti seda, et hageja on esitanud kostja vastu rahalise nõude (mitte nõudnud lihakehade üleandmist), tuleb lihakehade üleandmine asendada raha maksmisega. Hageja on nimetanud lihakeha turuväärtuseks 2009. a 1000 krooni (63,91 eurot), kostja ei ole selle kohta arvamust esitanud. Seega tuleb kostjalt välja mõista 383, 46 eurot (6 * 63, 91 eurot), samuti seadusjärgne viivis.
9.Kassatsioonkaebuses palus hageja tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus rahuldas kostja apellatsioonkaebuse ja jättis hageja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata. Hageja palus saata ringkonnakohtu otsuse tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
10.Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata.
RIIGIKOHTU PÕHJENDUSED
11.Riigikohus leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, milles maakohtu otsus hageja nõude osalise rahuldamise kohta tühistati. Asi tuleb saata selles osas TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu otsus jääb muutmata osas, milles hagi rahuldati osaliselt ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 437,60 eurot. Hagiavalduse kohaselt andis hageja 01.07.2008 kostjale üle 58 lammast ja lambakasvatuseks vajaliku inventari, kuid ei ole selle eest kostjalt midagi vastu saanud. Pooled vaidlevad kassatsioonimenetluses selle üle, mida tuli kostjal lepingu alusel vastusooritusena hagejale üle anda. Hageja väitel pidi kostja lepingu järgi tasuma 58 lamba eest alates 2009. a 15 000 krooni aastas (kokku 58 000 krooni, arvestades, et lamba väärtus on 1000 krooni) või andma aastas üle nimetatud summa väärtuses noorloomi või lihakehi. Kostja vastuväitel oli poolte kokkuleppeks, et hageja nõudmisel annab kostja talle vastutasuks paar lihakeha aastas. Maakohus rahuldas hageja nõude osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 3579,50 eurot ja viivise. Maakohus asus seisukohale, et loomad anti kostjale üle samaväärse tasu eest (kokku 58 lihakeha järgnevate aastate jooksul alates 2009. a), mistõttu saab vaidlusalust lepingut käsitada müügilepinguna. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja mõistis uue otsusega kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 383,46 eurot. Ringkonnakohus leidis, et pooled sõlmisid vahetuslepingu, mille järgi tuli kostjal hagejale üle anda sümboolne vastutasu (kaks lihakeha aastas, kokku 8 lihakeha alates 2009. aastast kuni 2012. a). Mõlema astme kohtud leidsid, et pooltevaheline suhe ei ole käsitatav tasuta kasutamise lepinguna. Riigikohus ei nõustunud ringkonnakohtu seisukohaga, et kuivõrd kostjal tuli hagejale üle anda lihakehad, on põhjendatud käsitada pooltevahelist suhet vahetuslepinguna. Hagiavalduse kohaselt palus hageja täita ühe alternatiivsetest kohustusest (VÕS § 86 lg 1), seega võisid pooled kokku leppida ka müügilepingu sõlmimises. Müügilepingu sõlmimisel tuleb müüjal tasuda ostuhind (VÕS § 208 lg 1), vahetuslepingu sõlmimisel antakse vastastikku teineteisele üle ese (VÕS § 254 lg 1) ning eelduslikult on vahetatavate esemete hind võrdne (VÕS § 255). Seega ei ole asja lahendamisel määravat tähtsust sellel, kas kvalifitseerida pooltevaheline suhe müügi- või vahetuslepinguks. VÕS § 254 lg 2 järgi kohaldatakse vahetuslepingule vastavalt müügilepingu kohta sätestatut ning kumbagi lepingupoolt vaadeldakse tema poolt üleandmisele kuuluva eseme suhtes müüjana ja talle üleandmisele kuuluva eseme suhtes ostjana. Tuvastatud asjaoludel oli loomade üleandmine seotud mõlema poole majandustegevusega. VÕS § 28 lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul eeldatakse, et need on tasulised. Seega tuli kostjal nimetatud eelduse ümberlükkamiseks tõendada, et leping ei olnud tasuline. Riigikohus nõustus hageja kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus rikkus lepingu tõlgendamisel VÕS §-s 29 sätestatud reegleid. Kohtuotsuse kohaselt lähtus ringkonnakohus otsuse tegemisel lepingu kui terviku olemusest ja arvestas lepingupoolte käitumist, kuid kohtuotsuse põhjendustes eeltoodu ei kajastu. Nii ei nähtu otsusest, miks ringkonnakohus ei nõustu maakohtu põhjendustega lepingu sõlmimise asjaolude kohta. Maakohus tuvastas, et kohtule ei ole esitatud asjaolusid, mille tõttu oleks loomade müügiks võinud kuluda ülemäära palju aega, mistõttu oli hagejal kasulik loomad tasuta ära anda. Samuti ei ole ringkonnakohus hinnanud kostja käitumist pärast lepingu sõlmimist. Tuvastatud asjaoludel jäi kohustuse täitmise eest vastutavaks kostja (kolmas isik ei olnud kohustust üle võtnud) ning hageja nõudis 2009. aastal lepingu täitmist. Kuigi kostja vastuväite kohaselt tuli tal hagejale vastu anda viimase nõudmisel kaks lihakeha aastas, jättis ta oma kohustuse täitmata.
Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta ka enne lepingu sõlmimist hageja käitumist iseloomustavad asjaolud. Asjas on tuvastatud, et hageja oli 2008. a mais sõlminud R.N. ga lepingu lammaste üleandmiseks samaväärse tasu eest. Riigikohtu arvates on põhjendatud ka hageja kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus rikkus asja lahendamisel oluliselt menetlusõiguse norme. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel eeltoodut arvestades otsustada esitatud tõendite ja poolte väidete ning vastuväidete (sh hageja vastuapellatsioonkaebuse väidete) alusel hageja nõude rahuldamise üle. Ringkonnakohus leidis, et praeguse vaidluse objektiks saavad olla vaid kohustused, mis on muutunud sissenõutavaks seisuga 31.12.2011. Hageja on kassatsioonkaebuse kohaselt eeltooduga nõustunud, märkides, et ringkonnakohus jättis õigesti hagi rahuldamata osas, milles hageja nõue ei ole sissenõutavaks muutunud.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
12.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsus osas, millega hagi rahuldati, tuleb jätta muutmata. Vastuapellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ja maakohtu otsus osas, milles hagi jäeti rahuldamata, tuleb tühistada. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, arvestades, et Riigikohus jättis muutmata Tartu Ringkonnakohtu 25.02.2013 otsuse osas, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 437,60 eurot, tuleb käesoleva otsusega kostjalt täiendavalt välja mõista 3716,66 eurot (4154,26 – 437,60). Samuti tuleb hageja kasuks välja mõista 17.04.2014 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis summas 881,62 eurot ja viivis alates 18.04.2014 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Ringkonnakohus muudab ka menetluskulude jaotust ja jätab kõik menetluskulud kostja kanda.
13.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega osas, milles kohus tuvastas asjas esitatud tõendeid hinnates poolte vahel sõlmitud lepingu sisu, üle antud lammaste seisukorra ja hinna ning ei korda selles osas TsMS § 654 lg 6 alusel maakohtu põhjendusi. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
13.1.Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et maakohus rikkus oluliselt menetlusnorme, kui jättis vastu võtmata J. Paasi PRIA-le esitatud avalduse. Tegemist on dokumentaalse tõendiga, mis ei tõenda asjas tähtsust omavaid asjaolusid. Ringkonnakohus jätab tähelepanuta apellandi poolt apellatsioonkaebusele lisatud avalduse (lisa 2) TsMS § 238 lg 1 alusel, kuna tegemist ei ole asjakohase tõendiga.
13.2.Apellandi väide, et hageja ja kostja vahel sõlmitud tehing oli tühine esindusõiguse puudumise tõttu TsÜS § 129 alusel, ei ole õige. Asjas ei ole esitatud tõendeid, et lambad ei kuulunud hagejale. Hageja ja tema endise abikaasa võimalikud varasuhted ei ole käesolevas asjas vaidluse objektiks. Ka eeldusel, et tegemist oli ühisvaraga ning teise (endise) abikaasa tahteavaldus puudus, ei muutnud see ühe abikaasa tehtud käsutustehingut siiski tühiseks, kuna ostja sai lammaste valduse ja võõrandas need edasi eelduslikult heausksele kolmandale isikule. Apellandi väide, et hageja ja kostja vahel sõlmitud tehing on tühine, kuna hageja pettis kostjat, ei ole õige. Kostja ei ole esile toonud, millised faktilised asjaolud annaksid aluse pettuse koosseisu tuvastada, samuti peab lepingu pool pettuse tõttu sõlmitud tehingu tühistamiseks tegema TsÜS §-de 98 ja 99 alusel seaduses ettenähtud tähtaja jooksul tühistamise avalduse. Käesolevas asjas ei ole esitatud tõendeid ega väiteid tehingu tühistamise kohta. Hageja on põhjendatult märkinud, et kostja väited tehingu tühisuse kohta ei vabastaks kostjat tehingu tagasitäitmise kohustusest ja selle võimatuse korral kahju hüvitamisest.
13.3.Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse järeldustega, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud tasuline leping ning kostja ei ole tasu maksmise kohustust täitnud. Maakohus on õigesti pooltevahelisele õigussuhtele kohaldanud müügilepingu (VÕS § 208) regulatsiooni. Maakohus on õigesti märkinud, et mõlemad pooled tegutsesid majandustegevuses, mistõttu tuleb eeldada, et tegemist oli tasulise lepinguga. Maakohus hindas asjas esitatud tõendeid ning jõudis õigesti järeldusele, et iga üleantud lamba eest tuleb mõistlikuks hinnaks lugeda 1000 kr (63,91 eurot).
13.4.Õige ei ole apellandi väide selle kohta, et maakohus hindas ebaõigesti tõendeid ning ei selgitanud välja poolte vahel sõlmitud kokkulepete sisu piisavas ulatuses. Asja materjalide kohaselt läks 58 lamba omandiõigus üleandmise-vastuvõtmise aktiga kostjale üle ning väited, mis puudutavad haigestumist, kolmandale isikule lammaste üle andmist ja lammaste suremist, ei oma hageja nõude seisukohalt tähendust, kuna õigussuhe tekkis hageja ja kostja vahel. Asjas puudub vaidlus, et 58 lammast anti kostjale üle ning kostja ei tasunud saadud lammaste eest nõuetekohaselt ja õigeaegselt.
13.5.Maakohus on õigesti hinnanud tõendeid ja jõudnud järeldusele, et lambad vastasid nõuetele. Apellandi väide, et maakohus jättis põhjendamatult arvesse võtmata tunnistajate H.L. ja E.K. ütlused lammaste väljanägemise kohta, ei ole õige. Ringkonnakohtu arvates on maakohus õigesti lähtunud asjas esitatud dokumentaalsest tõendist ning tuvastanud, et lammaste tervisliku seisundi puuduste kohta, ei ole asjas usutavaid tõendeid esitatud. Maakohus märkis, et tunnistajate ütlused olid omavahel vastuolus. Kuna asjas on tõendatud, et hageja juures olid lammaste pidamine korraldatud nõuetekohaselt ja lambad olid terved, siis lähtus maakohus põhjendatult sellest, et üleantud müügiese (lambad) ei olnud puudustega.
13.6.Apellandi väited lammaste massilise hukkumise kohta ei ole tõendatud, samuti ei ole see kostja kohustuse täitmise seisukohalt asjas tähtsust omav asjaolu. Maakohus tuvastas õigesti, et tõendatud on kolme lamba haigestumine ja hukkumine, kuid need asjaolud leidsid aset ajaliselt pärast loomade üleandmist kostjale ning haigus võis välja kujuneda ajal, mil lambad olid kostja juures, seega ei saa kolme lamba hukkumisest teha järeldust, et kõik või enamus lambaid oli üleandmise ajal haiged. Kostja ei ole esitanud ka tõendeid, mis kinnitaksid, et ta esitas hagejale pretensiooni seoses üleantud lammaste tervise või muude probleemidega.
14.Vastuseks hageja vastuapellatsioonkaebusele peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist.
14.1.Õige on hageja väide, et maakohus tuvastas ebaõigesti kahe lamba osas kostja õiguse keelduda kohustuse täitmisest. Asjas ei ole tõendatud, et kostja oli sunnitud kaks lammast vahetult pärast üleandmist tapma lammaste haiguse tõttu. Kostja ei pöördunud ka hageja poole pretensiooniga, et kaks lammast ei vastanud kokkulepitud tingimustele või tavapäraselt lammastele esitatud tingimustele. Hageja viide PRIA õiendile, mille järgi tapeti kostja juures 01.07.2008 kaks lammast lihaks, lükkavad kostja vastuväited ümber. Ringkonnakohus rahuldab vastuapellatsioonkaebuse nõude ja mõistab kostjalt välja kahe lamba eest hüvituse summas 127,82 eurot (2000 kr).
14.2.Asjas ei ole vaidlust selle üle, et lisaks 58-le lambale andis hageja kostjale üle ka inventari, mille loetelu on toodud hagiavalduses ja mille hinnaks nimetas hageja 447,38 eurot. Kostja ei esitanud vastuväiteid, et inventar talle üle anti ega ka hageja poolt nimetatud hinna osas. Kostja väitel „olin nõus tagastama instrumendid, kuid need hävisid tulekahjus“ (I kd lk 104). Hageja on õigesti viidanud, et tunnistaja J.K. väitis samal ajal, et inventar on tema käes. Kuna hageja esitas lepingu täitmise nõude, siis on tal õigus saada inventari eest hüvitust. Maakohus jättis inventari osas hagi rahuldamata põhjusel, et asjas ei ole esitatud hinnakokkulepet. Ringkonnakohus leiab, et õige on hageja väide, et inventari eest lasus kostjal samuti tasu maksmise kohustus. Ka inventari võõrandamise lepingu sõlmisid pooled
oma majandustegevuses ja kostja ei ole esitanud tõendeid, et inventar anti üle tasuta, siis tuleb VÕS § 28 lg 1 alusel lähtuda eeldusest, et tehing oli tasuline. Ringkonnakohus loeb hageja nimetatud väärtuse põhjendatuks ning mõistab kostjalt välja 447,38 eurot.
14.3.Hageja esitas maakohtule lepingu täitmise nõude. Ringkonnakohtus asja eelneval läbi vaatamisel märkis hageja, et on lepingu üles öelnud, kuid oma nõuet ei muutnud. Asjas on esitatud erinevaid väiteid selle kohta, millal muutusid hageja nõuded sissenõutavaks. Hageja väitel pidi kostja tasuma alates 2009 aastast vähemalt 15 000 kr aastas lammaste eest, kuid inventari osas pidi tasumine toimuma vastavalt võimalustele. Riigikohus on märkinud, et hageja nõustus ringkonnakohtu seisukohaga, et vaidluse objektiks saavad olla vaid kohustused, mis on muutunud sissenõutavaks 31.12.2011. Käesoleva otsusega rahuldab ringkonnakohus hagi kõigi nõuete osas, kuna leiab, et kohtumenetluse kestel muutus sissenõutavaks tasunõue ka 2012 aasta eest. Ringkonnakohus leiab, et hageja viivise nõue tuleb rahuldada osaliselt. Hageja esitas viivise nõude alates 14.02.2011. Nimetatud ajast on viivise nõue põhjendatud lammaste eest 1 917, 35 euro (30 000 kr) võlgnevuselt (15 000 kr muutus sissenõutavaks 01.01.2010 ja teine nö osamakse 15 000 kr alates 01.01.2011) ja inventari 447,38 euro osas. Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista perioodi eest 14.02.2011 -17.04.2014 põhivõlgnevuselt summas 2364,73 seadusjärgses määras viivis kokku 612,41 eurot. Võlgnevuselt 958,67 eurolt (15 000 kr) on viivis 01.01.2012-17.04.2014 perioodi eest, kokku 179,83 eurot. Võlgnevuselt 830,85 eurolt (13 000 kr) on viivis 01.01.2013-17.04.2014 perioodi eest, kokku 89,38 eurot. Hageja kasuks tuleb eeltoodu alusel kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis 17.04.2014 seisuga summas 881,62 eurot. Rahuldada tuleb ka hageja nõue mõista kostjalt välja põhivõla tasumisega viivitamise eest alates 18.04.2014 kuni täitmiseni viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
15.Ringkonnakohus rahuldab vastuapellatsioonkaebuse ja jätab kõik menetluses sh maa- ja Riigikohtus kantud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Menetlusosalisel on õigus TsMS § 174 lg 1 ja 3 järgi nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.