Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

vahelised suhted hagejat ei puuduta. Sellele vaatamata ei ole kostja hagejale ühegi omandatud looma, aga samuti talle üleantud loomapidamisinventari, lakukivide ega mineraalsoolade eest raha maksnud. Hagejale ei ole ka ühtegi looma tagastatud. J. K. väidete kohaselt olid temale üleantud loomad haiged ja surid. Hageja välistab võimaluse, et ta andis kostjale üle haigestunud loomad. Hageja põllumajandusettevõte töötas PRIA järelevalve all, tootmistingimused vastasid mahepõllumajandusele esitatavatele kõrgendatud nõuetele ning olid saanud vastava riikliku tunnustuse, mis kehtis ka loomade üleandmise ajal. Vahetult enne loomade kostja omandisse üleminekut kontrollis loomade pidamistingimusi hageja juures Põlva Veterinaariakeskuse peaspetsialist P. M. , kelle poolt 10.06.2008 koostatud loomade heaolu hindamise aktist nähtub, et loomade toitumus ja tervislik seisund olid kontrollimise ajal head. Juhul, kui loomad haigestusid ja surid, siis pidi see toimuma pärast asja juhusliku kahjustumise või hävimise riisiko üleminekut tekkinud asjaoludel, tingituna mittenõuetekohastest pidamis- ja söötmistingimustest kas kostja või J. K. juures. Loomade haigestumine ja hukkumine pärast juhusliku hävimise riisiko üleminekut ei vabasta kostjat nende ostuhinna tasumise kohustusest. Kuna kostja kohtueelses kirjavahetuses hageja nõudeid ei tunnistanud ning seega võlgnevust vabatahtlikult tasuda ei kavatse, luges hageja järelmaksukohustusega müügilepingu kostjale tasumiseks täiendavat tähtaega andmata hagi esitamisega ülesöelduks. Hageja taotleb lisaks põhivõlgnevusele kostjalt ka seadusjärgses määras viivise väljamõistmist alates 14.02.2011, s.o kuupäevast, mil kostja lepinguline esindaja sai kätte kostja vastu kohtueelselt esitatud nõude. Mõlemad lepingupooled olid lepingu sõlmimise ajal põllumajandusalal tegutsevad ettevõtjad, seega on tegemist majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepinguga, mille puhul VÕS § 28 lg 1 alusel eeldatakse tasulisust. Pool, kes väidab vastupidist, peab seda tõendama. Eluliselt ebausutav on 58 pealise tõulammaste karja tasuta või kostja poolt väidetava sümboolse tasu eest üleandmine majandus – ja kutsetegevuses. Hagejal oli kavatsus loomapidamine lõpetada, mistõttu viimasel paaritusperioodil uttesid ei paaritatud ning 2008 ei olnud karjas poegimisi. Üleantavas karjas olid vaid täiskasvanud loomad, nende hulgas ei olnud kopsuussile eriti madala vastupanuvõimega loomi. Eeltoodud asjaoludel ja toetudes VÕS §-dele 213, 214 lg 1, 108 lg 1 ja 113 lg 2 ning TsMS § 367 nõuab hageja kostjalt järelmaksuga müügilepingu alusel põhivõla -4154,26 eurot ja viivise alates 14.02.2011-14.06.2011 99,70 eurot väljamõistmist, samuti viivise väljamõistmist alates hagi esitamisest kuni kostja poolt põhinõude täitmiseni seaduse sätestatud määras (hagi esitamise ajal 0,02 % päevas). Kostja vastuväited Kostja ei tunnista hageja nõudeid. Kirjalikes vastuväidetes tunnistab kostja, et sai tema ja hageja vahelise suulise kokkuleppe alusel endale tasuta kasvatamiseks 58 lammast koos lambakasvatuseks vajaliku inventariga. Kostja vaidleb vastuasjaolule , et ta pidi tasuma hagejale alates 2009.a 15 000 krooni ehk 958,67 eurot aastas rahalise väljamaksena.

3 (11)

Suulise kokkuleppe kohaselt leppisid pooled kokku, et kostja võtab lambakarja vastu tingimustega hoolitseda ja kasvatada viimast hoolega ja peremehelikult ning tänada hagejat n.ö sümboolselt mõne lihakerega igal aastal. Lammaste üleandmine toimus kooskõlastatult PRIA-ga, kus loomad olid arvel. Loomade üleandmisel varjas hageja kostja eest fakti, et lambad olid haiged. Lammaste üleandmise juures 2008 juunikuus viibinud kostja sugulane E.Koger koos elukaaslase T.Dudareviga võivad kinnitada, et lambad olid pügamata ja vill täis sõnnikut. Mõni päev pärast lammaste üleandmist suri kostja loomapidamiskohas paar lammast, mille kohta hageja kostjale vastas, et see on loomulik kadu. 19.08.2008 käis loomi vaatamas loomaarst Marika Keerpalu, kes tegi haigele lambale üldtugevdava ravisüsti. Seejärel suri veel 5 lammast ( kostja oli sunnitud tegema lammaste hädatapu). 28.08.2008 andis kostja uuele valdajale üle 50 lammast, 29.08.2008 suri üks lammastest, kes oli saanud ravi. 07.10.2008 tegi loomaarst ühele Harjumaal surnud lambale lahangu ja tuvastas kopsupõletiku raskes astmes. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtu põhjendused Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja andis kostjale 01.07.2008.a. üle 58 looma ja vajaliku loomapidamisinventari ning kostja andis loomad sama aasta augustikuu lõpus üle J. K. . Hageja ja kostja vaidlevad selle üle, kas loomad anti kostjale üle müügilepingu või tasuta kasutamise lepingu alusel. Vaieldavaks asjaoluks on ka loomade tervislik seisund üleandmise ajal ning juhul, kui tegemist oli haigete loomadega, siis kas kostja on väidetavast haigusest hagejale õigeaegselt teatanud. Kohus jätab tähelepanuta kostja poolt kohtuvaidluste käigus esitatud tehingu tühisusele tugineva vastuväite hagile, kuna nimetatud vastuväidet ei ole varasemas menetluses esitatud. Tulenevalt TsMS § 402 lg 2 võib kohtukõnes viidata üksnes asja sisulisel arutamisel esiletoodud asjaoludele ja kohtuistungil uuritud tõenditele. TsMS § 436 kohaselt saab kohus rajada oma otsuse vaid poolte poolt esitatud asjaoludele ja tõenditele. Vastavalt TsMS § 230 peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. VÕS § 11 lg 1 sätestab, et lepingu võib sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Tsiviilseadustiku üldosa seaduses (TsÜS) ega võlaõigusseaduses ei ole müügilepingule kohustuslikke vorminõudeid kehtestatud, seega võib müügilepingu sõlmida ka suulises vormis. Asja müügilepinguga kohustub müüja VÕS § 208 lg 1 järgi andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. TsÜS § 49 lg 3 alusel kohaldatakse loomadele asjade suhtes kehtivaid sätteid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kohtu hinnangul ei ole loomade üleandmise näol hagejalt kostjale tegemist tasuta kasutamisest tuleneva õigussuhtega, sest nimetatud leping eeldab kokkulepet asja tagastamiseks. Käesolevas asjas ei ole sellise kokkuleppe sõlmimine tuvastamist leidnud. Ka kostja on möönnud, et ta sai lammaste omanikuks.

4 (11)

Kuna loomade müügilepingule ei ole kohustuslikku vormi ette nähtud, võib see olla sõlmitud ka suulises vormis. Seega vastab pooltevaheline suuline kokkulepe loomade üleandmise kohta müügilepingu tunnustele juhul, kui kokkuleppega oli ette nähtud loomade eest tasu maksmine. Poolte vahel ongi vaidlus selle üle, kas hageja andis kostjale loomad üle samaväärse tasu eest ning kas sellest tulenevalt saab poolte vahelist kokkulepet loomade üleandmise kohta käsitleda müügilepinguna. Eesti Valgepealise ja tekseli ristandlammaste üleandmise-vastuvõtmise akti järgi (tl.17-18) andis hageja kostjale üle 58 lammast. Üleandmise tingimusi ei ole aktis märgitud. Seega ei anna nimetatud tõend infot selle kohta, kas loomade üleandmise näol oli tegemist müügilepinguga. Kohtuistungil tunnistajana ära kuulatud hageja elukaaslase G. L. ütluste järgi sõlmiti hageja ja kostja vahel kokkulepe järelmaksuga loomade müügi osas xxxxxx, xxxxxxxxxxxx tema juuresolekul. Tunnistaja on kinnitanud, et alates 2009 aastast pidi kostja aastas tagastama 15 noorlooma või maksma loomade eest raha vastavalt turuhinnale (tl.104 pöördel-105). Lammaste üleandmist tasu eest kinnitavad kaudselt ka tunnistaja xxxxxxxxxxx ütlused (tl.105), kes sai 2008.a. maikuus hageja käest kolm lammast tingimusega anda kolme lamba eest hagejale kolm jäärtalle või kastraati lihakehadena. Järgnevatel aastatel andis ta hagejale kolme lamba eest kolm lihakeret. Vastutasu nõudmist lammaste eest kinnitab ka J. K. , kes võttis lambad üle kostjalt. J. K. ütluste järgi pidi kostja andma hagejale lammaste eest aastas 2 looma kolme aasta jooksul ehk kokku pidi kostja andma hagejale kuus looma. Kuna hageja nõudis temalt 10 looma, ei saanud ta hagejaga kokkuleppele vastutasuks antavate loomade arvu osas (tl.108). Tunnistajate xxxxxxxxxxšxxx (tl.106 pöördel) ja E. K. (tl.107) väidete kohaselt ei küsinud hageja samaväärset tasu, vaid kostjal tuli neile teadaolevalt lammaste eest anda hagejale mõned lihakered tähtpäevadeks, näiteks jaanipäevaks. Tunnistaja E. K. on kinnitanud, et ta oli juures, kui kostja ja hageja leppisid kokku mõnede lihakerede andmise kohta lammaste eest. Seega on tunnistajate ütlused samaväärse vastutasu osas lammaste eest vastuolulisedtunnistajad G. L. , xxxxxxxxxxx ja J. K. väidavad, et lammaste eest tuli anda vastutasu kindla arvu noorloomade või lihakerede näol, samal ajal xxxxxxxxxxšxxx ja E. K. ütluste kohaselt tuli lammaste eest anda sümboolne vastutasu - mõni lihakere tähtpäevadeks (jaanipäevaks, jõuludeks). Kuna tõendid lammaste eest tasu maksmise osas on omavahel vastuolus, peab kohus hindama tõendeid nende usaldusväärsuse seisukohast. Tunnistajate xxxxxxxxxxx ja J. K. ütlused põhinevad nende poolt suhtlemisel hagejaga vahetult kuuldul, seevastu tunnistajate xxxxxxxxxxšxxx ja E. K. ütlused põhinevad suurel määral kostja käest saadud informatsioonil. Viimatinimetatud tunnistajad on kostja sugulastena huvitatud kostja jaoks soodsast lahendist. Seetõttu hindab kohus usaldusväärsemaks tunnistajate R. N. ja J. K. ütlusi. Kuigi ka tunnistaja G. L. ütluste usaldusväärsuse võib lähedaste suhete tõttu hagejaga kahtluse alla seada, haakuvad tema ütlused siiski R. N. ja J. K. ütlustega selles, et hageja andis lambad üle samaväärse tasu eest, millega on tõendatud poolte vahel müügilepingu sõlmimine. Hageja andis lambad kostjale üle, sest ta soovis lõpetada oma majandustegevuseks oleva lambakasvatuse. Kuna lammaste üleandmine oli seotud hageja majandustegevusega, tuleb juhinduda ka majandustegevuses sõlmitud lepinguid reguleerivatest sätetest. VÕS § 28 lg 1 sätestab, et majandus-või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul eeldatakse, et need on tasulised. Kohtu arvates ei ole välistatud, et teatud juhtudel on majandustegevust lõpetav isik

5 (11)

huvitatud tegevuse kiire lõpetamise huvides ka näiteks loomade tasuta ära andmisest. Kuid käesolevas asjas pole kohtule selliseid asjaolusid esitatud, mille tõttu oleks loomade müügiks võinud kuluda ülemäära palju aega, mistõttu oli hagejal kasulik anda loomad tasuta ära anda. Tunnistaja G. L. ütluste kohaselt oli järelmaksuga müügile alternatiiviks müük lihaks, mida tema elukaaslane ei soovinud. Seega võib hageja majandustegevusega seotud loomade võõrandamise lepingule kohaldada tasulisuse eeldust ning kostja pidi tõendama, et leping ei olnud tasuline. Kohtu hinnangul ei ole kostja seda kohtumenetluses tõendanud - lisaks tunnistajate ütlustele, millega ei ole ümber lükatud loomade võõrandamine tasu eest, ei ole kostja poolt esitatud tõendeid selle kohta, et tegemist oli tasuta tehinguga. Järelikult tuleb hageja ja kostja vahel sõlmitud kokkulepe lammaste üleandmise kohta lugeda loomade müügilepinguks. Järgnevalt tuleb võtta seisukoht, kas poolte vahel oli saavutatud kokkulepe müüdud asjade hinna osas. Tunnistajate ütlustega on küll tõendatud, et kostja pidi andma hagejale järgnevatel aastatel teatud arvu lihakeresid, kuid hinnakokkulepet tuvastatud ei ole. Hinna määramist kindla kokkuleppe puudumise korral reguleerib VÕS § 28 lg 2, mis sätestab, et kui hinda ei ole määratud ega hinna määramise viisi ette nähtud ja hind ega hinna määramise viis ei tulene lepingu olemusest ega muudest asjaoludest, tuleb maksta lepingu sõlmimise ajal lepingu täitmise kohas seda liiki lepinguliste kohustuste täitmise eest tavaliselt tasutav hind, selle puudumisel aga vastavalt asjaoludele mõistlik hind. Mõistlikuks hinnaks võib pidada asja turuhinda. Lammaste turuhinna tõendamiseks müügi toimumise ajal on hageja esitanud 29. mai 2008 Maalehes avaldatud müügikuulutuse, mille järgi on uttede hind 1000 krooni. Kostja ei ole nimetatud hinnale vastuväiteid esitanud. Kui lambakasvatuseks vajaliku inventari üleandmise üle hageja poolt kostjale puudub vaidlus, siis nimetatud asjade hinna kohta ei ole tõendeid esitatud. Hageja väitel puudub loomakasvatusinventaril ( pügamismasinad, värkimistangid, kõrvamärkide paigaldamise tangid, kastreerimistangid, samuti lakukivid ja mineraalsoolad) tema jaoks loomakasvatuse likvideerimise tõttu kasutusväärtus. Tunnistaja J. K. on kinnitanud, et koos lammastega anti temale üle ka inventar. Ükski tunnistajatest ei ole andnud ütlusi hinnakokkuleppe sõlmimise kohta inventari osas. Hagejal on õigus nõuda müügilepingu alusel kostjalt lammaste eest tasu juhul, kui müüdud asjad, s.o lambad pole puudustega. Vastasel juhul on kostjal õigus keelduda oma kohustuse täitmisest VÕS § 111 lg 1 alusel. Müügilepingu alusel üleantava asja puudustega seonduvat reguleerib VÕS § 217, mille lg 2 p 1 sätestab, et asi ei vasta muu hulgas lepingutingimustele, kui asjal ei ole kokkulepitud omadusi. Kohtumenetluses ei ole tuvastatud, et hageja ja kostja vahel sõlmitud lammaste üleandmise kokkuleppes oleks käsitletud lammaste seisundit. Seetõttu antud juhul VÕS § 217 lg 2 p 1 ei kohaldu. Samas sätestab VÕS § 217 lg 2 p 2, et asjal ei ole muu hulgas kokkulepitud omadusi, kui kokkuleppe puudumisel asja omaduste kohta ei sobi asi teatud eriliseks otstarbeks, milleks ostja seda vajab ja mida müüja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui ostja võis mõistlikult tugineda müüja erialastele oskustele või teadmistele, muul juhul aga otstarbeks, milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse. VÕS § 77 lg 1 sätestab, et võlgnik peab kohustuse täitma lepingule või seadusele vastava kvaliteediga. Kui lepingulise kohustuse täitmise kvaliteet ei tulene lepingust või seadusest, peab lepingupool kohustuse täitma asjaolusid arvestades vähemalt keskmise kvaliteediga. Seega on lammaste müügileping korrektselt täidetud juhul, kui lambad sobivad oma tervisliku seisundi poolest kasvatamiseks ja aretamiseks ning lambad on oma tervisliku seisundi poolest vähemalt keskmise kvaliteediga. Lambad on puudusteta juhul, kui nad on terved.

6 (11)

Lammaste müügileping on korrektselt täidetud ka juhul, kui lammaste puudused tekivad pärast lammaste üleminekut ostjale. VÕS § 218 lg 1 sätestab, et müüja vastutab asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem. Tulenevalt VÕS § 214 lg 2 läheb asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ostjale üle asja üleandmisega. VÕS § 214 lg 1 sätestab, et ostja peab ostuhinna tasuma ka siis, kui ostetud asi on juhuslikult hävinud või kahjustunud pärast asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko üleminekut temale. Hageja esitas hagi ligi kolm aastat pärast loomade üleandmist. Seega sõltub kostja ostuhinna tasumise kohustus sellest, kas lambad oli juba üleandmisel haiged või haigestusid asjaolude tõttu, mis tekkisid enne lammaste üleandmist kostjale. Nimetatud asjaolude üle on pooltel vaidlus. 13.06.2005 ja 04.09.2002 Taimetoodangu Inspektsiooni mahepõllumajandusliku tootmisega tegeleva tootja ettevõtte tunnustamise otsuste kohaselt (tl.19,20) on J. P. ettevõtte tootmine hinnatud vastavaks „Mahepõllumajanduse seaduse“ nõuetele mahepõllumajandusliku loomakasvatuse ja taimekasvatuse valdkonnas. Vastavalt kontrollaktidele 11.03.2002 , 27.11.2003, 04.11.2004, 25.05.2005, 12.05.2006 ja 05.05.2007 (tl.22-33) vastas lammaste pidamine hageja talus mahepõllumajanduslikule loomakasvatusele esitatud nõuetele. P. M. 10. juunil 2008 koostatud looma heaolu hindamise akti kohaselt (tl.21) on J. P. xxxxxx talus lammaste toitumus ja tervislik seisund head. Loomade käitumine on liigile omane ja rahulik. Üldised pidamistingimused on head, sest loomad on aedikus ja karjamaad on piisavalt. Loomad söövad karjamaal rohtu ja joovad tiigist vett ning neil on varjualune. Tõendamaks loomade haigestumist on kostja esitanud FIE M.Keerpalu arve nr.61 19.augustist 2008.a.veterinaarabi visiidi eest (tl.75). Arvelt nähtub, et muuhulgas on teostatud lamba süstimine, kuid arve ei anna informatsiooni lammaste tervise kohta ega tõenda nende haigestumist. 07.10.2008 loomaarst A. R. koostatud lahanguprotokolli nr 4 kohaselt (tl.76) surid 06. oktoobril 2008.a. J. K. xxxxxxxxxxxxx kolm lammast- 2005 sündinud utt ja kaks 2007 sündinud utte. Surmale eelnes nõrkus, hingeldus, köha ja isutus. Lambad surid raskekujulise krooniliselt kulgenud kopsupõletiku ning sellest tingitud hingamispuudulikkuse tõttu. Kopsupõletiku põhjuseks võib pidada lammaste nakatumist kopsuussiga ja sellest tingitud kopsuusstõbe Diktüokauloos. Lahanguprotokolli lisas (tl.77) on esitatud lammaste surma põhjustanud haiguse kirjeldus, millest nähtub, et parasiidi (kopsuussi) areng kestab 1-3 nädalat. Haigusele omased kliinilised tunnused sõltuvad loomade pidamisest, aastaajast ja looma vanusest. Raskemini haigestuvad noored lambad. Esmased sümptomid on köha, kõhnumine, istus ja kurtumine. Parasiidimunade väljutamine on kõige intensiivsem 2-4 nädalat ja 10-12 nädalat pärast poegimist. Lahanguprotokollile lisatud fotodel ei ole kohtu jaoks tõendamiseseme asjaolude väljaselgitamise seisukohast tähendust, kuna eriteadmisi omamata ei ole võimalik fotodel talletatu põhjal lahatud lammaste patoloogia kohta järeldusi teha. Fotod võivad tõendada lahangu tegemist, kuid nimetatud asjaolu ei ole vaidlustatud. Kohus on hageja taotlusel Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni ametilt (PRIA) välja nõudnud registreeritud loomapidaja J. P. ja registreeritud loomapidaja A. L. xxxxxxxxxxxxx lammaste üleandmise-vastuvõtmise aktis märgitud 58 lambaga seotud sündmuste andmed.

7 (11)

PRIA vastuse kohaselt (tl.117-124) on põllumajandusloomade registri andmetel hageja poolt kostjale antud 58 loomast 56 üle antud 13. ja 14.08.2008 loomapidaja J. K. karja. Kaks lammast on 01.07.2008.a. A. L. karjas tapetud kohapeal lihaks. 06.10.2008.a. on J. K. karjas hukkunud kolm lammast. Ülejäänud lambad (kokku 53) on PRIA andmetel elanud J. K. karjas kuni 2011.aastani, kui neid on erinevatel aegadel tapetud lihaks, viimased lambad tapeti 04.01.2012.a. Üheksa lammast on 07.04.2011 jäänud J. K. karjast kadunuks. Tunnistajad G. L. , xxxxxxxxxxx ja P. M. on kinnitanud, et J. P. juures olid lambad terved (tl.104-106). R. N. on ka ise lambakasvataja ning sai 2008.a. maikuus J.. karjast endale kolm lammast. Tõendit nende loomade tervise kohta talle küll ei esitatud, kuid visuaalse vaatluse põhjal ta veendus, et loomadel ei olnud määrdumist, mis viitaks kõhulahtisusele ning vill ei olnud liiga pikk, vanunud ega tokerjas. P. M. on Põlvamaa Veterinaarkeskuse peaspetsialistina loomade tervise ja kaitse alal käinud J.. lambaid vaatamas 04.06.2008.a., kuna oli esitatud kaebus. Tunnistaja ei täheldanud loomadel haigusele või söötmata-jootmata olekule viitavaid tunnuseid. Kui lambad karjamaale lasti, siis nad jooksid, haiged lambad ei jookse, lõõtsutavad. Karjamaal ei olnud ka lammaste laipu, mis viitaks suremusele. Seevastu tunnistajate J. P. , xxxxxxxxxxšxxx, E. K. , xxxxxxxxxxxxšxxxx ja J. K. ütluste järgi olid lambad haiged. J. P. on hageja endise abikaasana kinnitanud, et ta tegi 2008.a. kevadel kaebuse PRIA-le lammaste pidamise kohta xxxxxx talus. Tunnistaja hinnangul peeti lambaid valesti, nende eest ei hoolitsetud – hommikul lasti välja, õhtul tulid tagasi. 3. ja 8.mail 2008 nägi tunnistaja ühte surnud lammast ja teist suremas. 2008.a., s.o peale lahutust ta ise lammastega ei tegelenud, kuid käis talus (tl.106). H. L. ütluste kohaselt olid osadel tema tütrele üleantud lammastest tagumikud paljad, kuid kogemuste puudumise tõttu ei osanud nad seda haigusega seostada (tl.107). H. L. kinnitab, et A. juures suri kolm lammast. Sama on väitnud ka tunnistaja E. K. (tl.107 pöördel). 2008.a. augustist kuni oktoobrini xxxxxxxxxxxxxxxx viibinud tunnistaja N. S. on kohtuistungil andnud ütlusi selle kohta, et 28.08.2008 tõi J. K. xxxxxxxxxxxxxxx esimesed 25 lammast. Tunnistaja sõnul olid lambad halvas seisundis, kõhnad, ninast eritus lima ja mõned köhisid. Esimene lammas haigestus 29.09.2008 , ta eraldati teistest, anti rohtu, kuid lammas suri. Peale seda suri veel kaks lammast. 7.10.2008 tehti neile lahang ning arst tegi kindlaks, et lammastel oli kops põletikus, mis oli põhjustatud parasiitidest. Arsti sõnul ei olnud põletik äge, vaid pikaajaline. Peale seda tehti lammastele ussikuur, anti ravimit ja desinfitseeriti tall (tl.107 pöördel-108). Tunnistaja J. K. ütluste kohaselt ei olnud A. L. 2008.a. saadud lambad terved, kolm looma surid ära. Alguses ei saanud aru, et nad on haiged, suvel on seda raske märgata, kui loomad on vabapidamisel. Üleandmisel olid osa lambaid küll pügamata, A. L. sõnade kohaselt anti nad ka temale sellisena üle. Paljaid tagumikkusid tunnistaja sõnul lammastel ei olnud. Ravimine oli kulukas ja J. K. tegi endisele omanikule , s.o hagejale ettepaneku lambad ära viia. See võis olla lammaste toomisele järgneval aastal. J. K. on kinnitanud, et hageja helistas talle ja tahtis saada 10 looma, kuid tunnistaja ei olnud sellega nõus – tema teadmisel pidi ta andma aastas paar looma, see tähendab kuus looma kolme aasta eest. Tunnistaja teatas, et sel juhul võib hageja kõik oma loomad ära viia ja kompenseerida kulutused. Pärast seda endine omanik enam ühendust ei võtnud ja tunnistaja asus karja likvideerima (tl.108 pöördel-109). Seega on tõendid lammaste tervise osas vastuolulised. J. P. ettevõtte tunnustamise otsused ja kontrollaktid tõendavad, et lammaste pidamine aastatel 2002-2007 toimus

8 (11)

mahepõllumajandusliku loomakasvatuse reeglite järgi. Viimasest kontrollaktist lammaste müümiseni jääb ligi aasta. Seega ei tõenda tunnustamise otsused ja kontrollaktid, et lammaste pidamine vastas mahepõllumajandusliku loomakasvatuse reeglitele ka lammaste üleandmise ajal kostjale. Samas tõendab loomade heaolu hindamise akt 10. juunist 2008, et sel ajal oli lammaste tervislik seisund hea. Nimetatud asjaolu on kinnitanud akti koostanud tunnistaja P. M. ka kohtuistungil. Arvestades, et nimetatud tunnistaja näol on tegemist spetsialistiga loomade tervise valdkonnas ning tema mitteseotust pooltega, tuleb tema ütlusi hinnata usaldusväärseks. Kuna lambad anti kostjale üle 01.07.2008 ehk vaid kolm nädalat pärast loomade heaolu hindamise akti koostamist, võib tõendatuks lugeda ka enamuse lammaste hea tervisliku seisundi üleandmise ajal kostjale. Samas tuleb tõendatuks lugeda ka asjaolu, et üleandmise päeval, s.o. 01.07.2008 oli kostja sunnitud teostama kahe haige lamba hädatapmise. Hageja on nimetanud seda loomulikuks kaoks. Seega neid kahte lammast ei saa pidada üleandmise ajal lepingutingimustele vastavaiks. Kuid kuna nimetatud lammaste surma põhjust ei ole kindlaks tehtud, ei saa nimetatud asjaolu alusel järeldada, et kõik lambad olid juba üleandmise ajal haiged. Lahanguprotokoll tõendab, et 06.10.2008 suri kolm lammast kopsutõve diktüokauloos tõttu. Lahanguprotokolli järgi kestab parasiidi areng 1-3 nädalat. Lambad anti kostjale üle 01.07.2008 ehk kolm kuud enne surma. Seega pidi nakatumine ja haigestumine suure tõenäosusega toimuma pärast lammaste üleandmist kostjale. Kuna haigestumine sõltub ka loomade pidamisest, aastaajast ja looma vanusest, ei saa välistada, et loomad võisid nakatuda juba hageja juures ning haigusel oli tavapärasest pikem peiteperiood , mistõttu võisid haiguse tunnused ilmneda oluliselt hiljem pärast loomade üleandmist kostjale. Kuid arvestades, et lahanguprotokollis ei ole andmeid lammaste nakatumise ja haigestumise aja kohta, ei saa ka nimetatud tõendiga lammaste nakatumist ja haigestumist hageja juures siiski tõendatuks lugeda. Hinnates tunnistaja J. P. ütlusi lammaste pidamise tingimuste kohta nende usaldusväärsuse seisukohast tuleb möönda, et kuna tegemist on hageja endise abikaasaga, kelle ütluste põhjal võib järeldada, et tal on hagejaga vaidlus ühisvara jagamise osas, siis ei ole ta usaldusväärne tunnistaja. Kostja ema xxxxxxxxxxšxxx ja sugulase E. K. ütlused selle kohta, et lambad hakkasid kostja juures koheselt surema ning suri vähemalt kolm lammast, on kooskõlas teiste tõenditega vaid osaliselt – PRIA tõendi kohaselt on 01.07.2008 loomapidaja A. L. juures tapetud kaks lammast. Asjaolu, et loomaarst käis xxxxxxxxxxxxxxx hobuseid ning ta tegi 19.08.2008 süsti ka nõrgaks jäänud lambale, ei tõenda, et lambad olid enne üleandmist haiged. Kuna tunnistajate ütluste järgi ei tehtud nõrkadele lammastele analüüse, pole teada, kas nõrgad lambad olid haiged. Seega ei tõenda tunnistajate xxxxxxxxxxšxxx ja E. K. ütlused, et lammaste nõrkus oli tingitud haigestumisest hageja juures, lambad võisid haigestuda pärast seda, kui nad olid kostjale üle antud. Ka tunnistaja N. S. on kinnitanud, et J. K. juurde toodud lambad olid haiguse tunnustega ja kõhnad, kuid arvestades, et selleks ajaks olid lambad olnud kostja valduses rohkem kui 1,5 kuud, ei saa tunnistaja ütluste alusel teha järeldust, et lambad olid haiged juba hagejalt kostjale üleandmise ajal. Hinnates kohtu poolt uuritud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses leiab kohus, et tuleb tõendatuks lugeda hageja ja kostja vahel loomade (lammaste) müügilepingu sõlmimine tingimusel, et kostja saab enda valdusse 58 lammast (sealhulgas 50 emast ja 8 isast) ning

9 (11)

lambakasvatuseks vajaliku inventari – kaks pügamismasinat, värkimistangid, kõrvamärkide paigaldamise tangid, kastreerimistangid, viis lakukivi ja 50 kg koti mineraalsoolasid. Kostja pidi tasuma saadud asjade eest järgnevatel aastatel (alates 2009.aastast) hagejale lamba lihakerede andmisega. Kuna kostja lepingut ei täitnud – hagejale mitte ühtegi lihakeret ega ka noorlooma ei andnud, samuti ei ole ta hüvitanud saadud loomade väärtust, siis tuleb lugeda leping VÕS § 196 alusel üles öelduks alates hagi esitamisest, s.o 15.06.2011. Kostja kohustust ei ole täitnud ka kolmas isik. PRIA tõendiga lammastega seotud sündmuste kohta on tõendatud, et loomapidaja J. K. juures on lisaks kolmele 2008.a. hukkunud lambale ajavahemikul 01.04.2011 -04.01.2012 tapetud lihaks 40 lammast, 9 lammast on jäänud kadunuks ja 4 lammast on 28.12.2011.a. hädatapetud. Väärib märkimist, et lammaste likvideerimine algas pärast seda, kui hageja esindaja oli pöördunud 27.01.2011 kohtuväliselt A. L. poole üleantud lammaste eest tasu nõudega (tl.38). Seega kostja ei ole täitnud hageja ees oma lepingust tulenevat kohustust , mille olemasolu on eelpoolkirjeldatud tõenditega tõendatud. VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast VÕS §-s 82 lg 3 nimetatud kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhetest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 108 lg 1 järgi võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmist, kui võlgnik seda rikub. VÕS § 113 lg 1 alusel võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kui lepingus ei ole ette nähtud teisiti, siis loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. TsMS § 367 alusel võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus on seisukohal, et kostjal on õigus keelduda lepingu täitmisest – lammaste müügihinna hüvitamisest kahe lamba osas, millised surid (hädatapeti) samal päeval, kui nad kostjale üle anti, kuna ilmselgelt ei vastanud üleantud loomad lepingu tingimustele. Kohus jätab rahuldamata ka hageja nõude loomapidamisinventari eest tasumiseks, sest hageja ei ole tõendanud et nimetatud asjade eest nõutav hind on seda liiki lepinguliste kohustuste täitmise eest tavaliselt tasutav hind. Tõendamata on inventariga seotud hinnakokkuleppe sõlmimine ning kuna kostja on esile toonud, et andis inventari lammastega kaasa kui temale mittevajaliku, võib eeldada, et lammaste eest tasumise viis hõlmas ka inventari maksumuse. Eeltoodu tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 3579,05 eurot (56 000 krooni) 01.07.2008.a. üleantud 56 lepingu tingimustele vastava lamba eest. Põhjendatud on ka viivise nõue seaduses sätestatud ulatuses, kuna poolte vahel ei ole suulise lepinguga viivise määras kokku lepitud. Hageja poolt on arvestatud viivis alates 14.02.2011, s.o kuupäevast, mil kostja esindaja sai kätte hageja poolt kohtueelselt esitatud nõude kuni hagi esitamiseni 14.06.2011 0,02 % põhinõudest , s.o. 99,70 eurot. Viivise arvestamisel on aluseks võetud põhinõudena 4154,26 eurot. Kuna kohus peab põhjendatuks hageja nõuet 3579,05 euro ulatuses, siis kuulub vähendamisele ka viivis.

10 (11)

Kohus on arvestanud välja TsMS § 367 alusel viivise alates 14.02.2011 kuni kohtuotsuse tegemiseni 05.09.2012 VÕS § 113 lg 1 2.lauses sätestatud määras. Ajavahemikul 14.02.2011-01.07.2011 oli Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär 1,0% , millele lisandub 7% aastas. Ajavahemikul 01.07.2011.- 01.01.2012 oli vastav intressimäär 1,25 %, millele lisandub 7 % aastas ning alates 01.01.2012 kuni käesoleva ajani kohaldub intressimäär 1% + 7% aastas. Seega seaduses sätestatud viivise määr ajavahemikel 14.02.2011-01.07.2011 ja 01.01.201205.09.2012 on 8% aastas, s.o. 0,022 % päevas ja ajavahemikul 01.07.2011-01.01.2012 on 8,25 % aastas s.o 0,023 % päevas. Kostja on olnud viivituses müügilepingust tuleneva põhinõude –3579,05 eurot tagastamisega ajavahemikel 14.02.- 01.07.2011 ja alates 01.01.2012 kuni kohtuotsuse tegemiseni 05.09.2012.a. 384 päeva ja ajavahemikul 01.07.2011-01.01.2012 184 päeva. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista seadusjärgse viivisena kohustuste täitmisega viivitamise eest kuni kohtuotsuse tegemiseni 454,24 eurot (3579,05x 0,022% x 384 =303,36 + 3579,05x0,023% x 184) ning edasiselt kuni põhinõude täitmiseni viivis VÕS § 113 lg 1 2.lauses sätestatud määras. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lõigete 1 ja 4 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Käesolevas asjas on kohus hageja põhinõudest rahuldanud ca 86 %. Seetõttu leiab kohus, et õiglane on ka menetluskuludest jätta 86 % kostja kanda ning 14 % hageja enda kanda. Vastavalt TsMS § 174 lg 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Epp Tombak Kohtunik

11 (11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.