14.04.2014.a. Rakvere kohtumaja, Rohuaia 8 Rakvere
Tsiviilasja number
2-12-45896
Tsiviilasi
BIGBANK AS hagiavaldus I L vastu võla nõudes
Menetlusosalised, esindajad
HAGEJA: BIGBANK AS (reg.kood: 10183757; e-post: [email protected]) Hageja esindaja: Artur Maljukov (Balti Võlgade Sissenõudmise Keskus OÜ; reg.kood: 11652332; e-post: [email protected]) KOSTJA: I L (ik: xxxx). Kostja lepinguline esindaja: Arvi Lundver
Hagi hind
4989,33 eurot
RESOLUTSIOON:
Rahuldada BIGBANK AS hagiavaldus I L vastu võla nõudes. Mõista I L’elt AS’i BIGBANK kasuks välja 4195,81 eurot, millest tagastamata krediidisumma on 3166,48 eurot, intress 631,98 eurot, võla sissenõudmisega tekkinud kulud 76,68 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 320,67 eurot. Mõista I L’elt AS’i BIGBANK kasuks välja alates 09.11.2012.a. kuni tagastamata krediidisumma tasumiseni välja viivis 25,06% tagastamata krediidisummalt (3166,48 eurot) aastas. Jätta menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. Menetlusosaline võib nõuda Viru Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates lahendi jõustumisest. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174).
Kohtuotsuse ärakiri pooltele kätte toimetada. Edasikaebamise kord: Kohtuotsusele on õigus esitada 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest põhjendatud apellatsioonikaebus Tartu Ringkonnakohtule.
Menetluse käik ja poolte seisukohad:
1.09.11.2012.a. saabus Viru Maakohtule AS BIGBANK hagiavaldus I Le vastu võla nõudes. Hagiavalduses palub hageja mõista kostjalt välja 4 195,81 eurot, millest 3 166,48 eurot on tagastamata krediidisumma, 631,98 eurot sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 76,68 eurot võla sissenõudmisega seotud kulud ja 320,67 eurot sissenõutavaks muutunud viivis; samuti palub hageja mõista kostjalt alates 09.11.2012.a. kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni välja viivis 25,06% tagastamata krediidisummalt aastas; jätta hageja menetluskulud kostja kanda, kostja menetluskulud tema enda kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 30.03.2006.a. tarbijakrediidilepingu nr 0600621/15st. Lepingu põhitingimuste kohaselt andis hageja kostjale 3195,58 eurot. Kostja oli kohustatud maksma hagejale intressi 25,01% krediidisummast ühe aasta kohta. Hageja selgitas kostjale laenulepingu allkirjastamisel laenulepingust tulenevate rahaliste maksekohustuse rikkumise tagajärgi. Kostja kinnitas laenu vastavust oma tahteavaldusele, huvidele, vajadustele ning majanduslikule seisule ning teadlikkust laenu võtmisega kaasnevatest ohtudest oma allkirjaga laenulepingul. Seoses nimetatud lepinguga on sõlmitud üks täiendav kokkuleppe. Vastavalt kokkuleppele jäi kostja käsutusse 3 817,02 eurot intressimääraga 25,06% krediidisummast ühe aasta kohta. Kostjal oli kohustus tasuda hagejale regulaarseid makseid alates 28.09.2006.a, millist kohustust kostja korduvalt rikkus. Tulenevalt eeltoodust alustas hageja võla sissenõudmise menetlust ja edastas kostjale teatised maksekohustuste meeldetuletamiseks. Kuivõrd kostja lepingulisi kohustusi korrektselt täitma ei asunud ning kohtueelses menetluses kohustuste täitmist ei saavutatud, oli hageja sunnitud lepingu üles ütlema ning oma õiguste maksmapanekuks kohtusse pöörduma. Alates detsembrist 2011 on kostja rikkunud pooltevahelise lepingu tingimusi laenu ja intresside tasumise osas, rikkumine on olnud teadlik ja pahatahtlik. Hageja hoiatas 25.04.2012.a. ja 22.05.2012.a. saadetud teatega kostjat lepingu ülesütlemisest juhul, kui kostja ei tasu 2-nädalase täiendava tähtaja jooksul võlgnetavaid summasid. Hageja pakkus kostjale võimalust alustada läbirääkimisi kokkuleppe sõlmimiseks. Kostja ei reageerinud kohustuste täitmisega sellises mahus, mis võimaldanuks lepingujärgsete kohustuste täitmist varem kokku lepitud tingimustel. Hageja ütles 19.06.2012.a. lepingu üles ning nõudis kostjalt 3 861,54 euro tasumist, s.o 3166,48 eurot tagastamata krediidisumma, 631,98 eurot sissenõutavaks muutunud intress, 51,12 eurot võla sissenõudmise kulu, 11,96 eurot viivis, 25,56 eurot ülesütlemiskirja tasu. Kuna kostja ei ole pärast lepingu ülesütlemist krediidisumma katteks tasunud ühtegi makset, on tagastamata krediidisummaks 3166,48 eurot, mis tuleb kostjalt välja mõista.
Kokkuleppe nr 1 alusel on kostja kohustatud maksma hagejale intressi 25,06% krediidisummast ühe aasta kohta. Kuna kostja ei ole hagejale pärast lepingu ülesütlemist intressidena võlgnetavate summade katteks mitte ühtegi makset tasunud, kostjalt välja mõista lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intress summas 631,98 eurot. Kostja on jätnud hagejale tasumata kostjale 29.12.2011.a. ja 20.01.2012.a. saadetud võla sissenõudmisega seotud kirjade, 25.04.2012.a. ja 22.05.2012.a. saadetud lepingu ülesütlemise hoiatuste ja 19.06.2012.a. saadetud lepingu ülesütlemisavalduse eest. Seega palub hageja kostjalt välja mõista võla sissenõudmisega seotud kulud kokku summas 76,68 eurot. Lepingu järgselt viivise määraks on lepingu tingimuste muutmise kokkuleppes nr 1 sätestatud intressimäär ehk 25,06% võlgnetavalt summalt aastas. Lepingu ülesütlemisel 19.06.2012.a. oli lepingu alusel sissenõutavaks muutunud tasumata viivis 11,96 eurot. Kostja on jätnud pärast lepingu ülesütlemist hagejale tasumata sissenõutavaks muutunud krediidisumma 3166,48 eurot, seega arvutab hageja viivist krediidisumma tasumisega viivitamiselt, määraga 25,06% võlgnetavalt summalt. 08.11.2012.a. seisuga tuleb kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis 320,67 eurot ning alates 07.11.2012.a. kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivis 25,06% tagastamata krediidisummalt aastas.
2.Viru Maakohtu 12.11.2012.a. määrusega võeti hagiavaldus menetlusse ja edastati hagimaterjalid kostjale vastamiseks. 27.11.2012.a. Viru Maakohtule saabunud vastuses on kostja seisukohal, et hageja seisukohad on paljasõnalised ning nende eesmärgiks on hageja õigustamine ja kostja halvustamine. Kostja palub jätta hageja nõue rahuldamata. Hageja ei ole esitanud ühtegi dokumenti kostja poolt hagejale tasutud summade maksmise kohta, millega saaks lükata ümber hageja väiteid maksekohustuste rikkumistest alates 2006. aastast. Maksegraafikus on näha, palju on kostja tasunud tagasi põhivõlgnevust ja intresse. Hageja ei ole peatunud kostja poolt hagejaga 2012. aasta jaanuaris algatatud läbirääkimistel, mille kostja algatas, et leida ennetähtaegne lõpp laenusuhtele. Samuti ei lisanud hageja notariaalse võlatunnistuse soovitud allakirjutamist. Hageja on püüdnud muuta kostja maksekohustused laenu põhisummaks. Kuigi hageja väidab, et tema majandustegevuse lahutamatuks osaks polevat laenulepingust tulenevate kohustuste rikkumisel tekkivate kulutuste tegemine, on hageja käitumine olnud selline, nõuda kostjalt välja maksimaalselt palju tekitatavatest kahjudest. Kostja leiab, et hageja ei taha ega suuda jõuda mõistlikule kokkuleppele hagejaga. Kostja hinnangul jätab hageja tähelepanuta Riigikohtu seisukohad, et intressi viivise suurus ei tohi ületada põhinõude summat. Vaidlustatav on ka hageja poolt hagile lisatud viivise arvestus. Kostjale jääb arusaamatuks, miks on hageja arvestanud just sellise aja eest. Kostja on nõus tasuma hagejale kogu talle võlgu oleva põhisumma ning selle pealt tasumisele kuuluva kasutusintressi 100% ulatuses. Kostja ei ole vaielnud, et ta on saanud hagejalt laenulepingu ja selle lisa alusel 60 000 krooni ehk 3 834,70 eurot, millele 100%-lise väärtuse lisandumisel saame 7 669,40 eurot. Põhimõttel 100% laenu ja 100% intresse saadava summa on kostja olnud tasuma alates 2012. aasta algusest alanud läbirääkimistest peale. Kostja on tasunud hagejale põhivõlgnevust koos intressidega kokku 7 021,42 eurot. Sellest tulenevalt puudub 200%-lisest summast 647,98 eurot, mille sõlmimiseks on kostja valmis sõlmima hageja kokkuleppe minimaalseks
perioodiks. Hageja võiks arvestada, et kostjal puudub vara ning ootab hetkel teist last. Ülaltoodud summade osas puuduvad kostjal pretensioonid hageja vastu. Küll tulevad need siis, kui hageja nõue ületab kostja poolt nimetatud nõuete summasid. 2007. aastal hakkas Eesti pangandusõiguses kehtima vastutustundliku laenamise põhimõte. Krediidiasutus kannab vastutust, kui laenu võtmise ajal pidi olema ilmne, et tagasimaksmine on küsitav või käib üle jõu. Kostja näol on tegemist naisterahvaga, kes ootab teist last ja kellel puudub vara. Hageja ei tegelenud nõuetekohaselt laenusaaja ja tema võimaluste hindamisega laenu saamisel. Hageja on laenu andmisel kasutanud ära laenuvõtja vähest teadlikkust. Ei ole usutav, et hageja veendus, et laenuvõtja saab aru olulistest asjadest nii laenu võtmisel kui ka laenu tagasimaksmisel. Kostja oli üllatanud, kui ta laenu tagasi makstes nägi, et reaalselt laenatud laenusumma ei vähene ning millise summa peab tegelikult tagasi maksma. Laenuleping võib osutuda tühiseks, kui pank ei ole järginud vastutustundliku laenamise nõudeid. Riigikohus on leidnud, et tagasimaksete intresside ja muude lisanduvate kohustuste summa ei tohi olla suurem kui laenu põhisumma. Käesolevas asjas on hageja laenanud kostjale 3 834,70 eurot, kostja on tagasi maksnud 7 021,42 eurot, kuid hageja nõuab veel 4 898,33 euro tasumist. Seda on liiga palju ega ole kooskõlas õigusaktide ning kohtulahenditega.
3.Hageja jääb 18.12.2012.a. vastuses hagiavalduses toodud nõude ja seisukohtade juurde. Kostja on oma vastuses tunnistanud hageja nõuet osaliselt, olles nõus tasuma hagejale põhisumma ning kasutusintressi 100% ulatuses. Kostja on seega tunnistanud tagastamata krediidisumma nõuet summas 3 166,48 eurot ning intressinõuet summas 631,93 eurot. Seega tuleb hagi selles osas rahuldada. Kostja tahe lepingu sõlmimiseks nähtub kostja avaldustest krediidileping ja krediidisumma suurendamise kokkulepe nr 1 sõlmida ning kostja poolt allkirjastatud krediidilepingu ja krediidisumma suurendamise kokkuleppest ning maksegraafikutest. Kostja poolt lepingu sõlmimine tõendab, et kostjal oli tahe leping sõlmida. Vastupidist ei ole kostja tõestanud. Ühe maakohtu lahend ei ole teisele maakohtule õiguse allikaks, seega on esitatud väide irrelevantne. Hageja ei nõustu kostja väitega, et enne kohtuvälise kokkuleppe leidmiseks algatatud läbirääkimisi puudus kostjal hageja ees võlgnevus. Kostja viimane maksegraafiku järgne makse oli 23.11.2011.a. Läbirääkimised algasid 09.02.2012.a. Enne läbirääkimiste algust väljastas hageja kostjale korduvalt teatise tekkinud võlgnevuse kohta. Hageja leiab, et kostja maksevõimet on korrektselt hinnatud. Kostja head maksevõimet tõendab asjaolu, et kostja tasus perioodil 10.04.2006.a. kuni 23.11.2011.a. maksegraafikujärgseid makseid igakuiselt ning korrektselt. Seega maksevõime hindamise fakt ei oma tähtsust, kuna kostja on kohustuste korrektse täitmisega tõendanud, et ta oli maksevõimeline. Samas on hageja kostja maksevõimet hinnanud nii krediidilepingu sõlmimisel kui täiendava krediidi väljastamisel. Vaidlusalune leping on sõlmitud 30.03.2006.a. Hageja on kostja maksevõimet hinnanud 27.03.2006.a. edastatud kontoväljavõtte põhjal. Täiendavalt on kostja läbiviinud päringud maksehäireteregistrisse ning portaali Ametlikud Teadaanded. Vastavalt kontoväljavõttele on kostjal olnud kindel sissetulek. Maksehäireteregistris ja Ametlike Teadaannete leheküljel puudusid võlgnevused. Lepingu tingimuste muutmise ja täiendava krediidi väljastamise leping sõlmiti 28.09.2006.a. Sellele eelnevalt on kostja 27.09.2006.a. esitanud kontoväljavõtte ning hageja on sooritanud päringud maksehäireteregistrisse ning portaali Ametlikud Teadaanded. Kostjal on olnud püsiv sissetulek, võlgnevused
maksehäireteregistris on puudunud ning kostja on enne lisalaenu väljastamist tasunud maksegraafikujärgseid makseid korrektselt. Krediidi tagastamise periood tuleneb poolte kokkuleppest ja seaduses puuduvad sellekohased piirangud. Kostja on esitanud avalduse krediidi väljastamiseks 120-ks kuuks, hageja on selle rahuldanud. Kostja on lepingu ja maksegraafikuga tutvunud ning kinnitanud tahet leping sõlmida. Kostja on kinnitanud, et maksegraafik ja selle sisu on talle arusaadav. Vaidlusaluse lepingu intressimäär 25,06% krediidisummalt aastas vastas krediidilepingu sõlmimisel poolte ühisele tahtele. Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-80-02 kohaselt ei ole võimalik intresside kindlat ülempiiri kindlaks määrata. Samuti on Riigikohus otsuses nr 3-2-1-108-02 asunud seisukohale, et kahe aasta kohta laenuintressi 72%-line kokkulepe on iseenesest vastuolus heade kommetega ja seetõttu tühine ning et laenuandjal on põhimõtteliselt õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab, nagu igal majandustegevusega tegeleval isikul on õigus kokku leppida hind tema pakutava kauba või teenuse eest. Kohtul ei ole õigust sekkuda isikute vabasse majandustegevusse ega kontrollida ilma seaduses sätestatud aluseta hinna suurust. Seega on hageja nõutav intressimäär 25,06 % krediidisummalt aastas seaduse ja Riigikohtu praktikaga kooskõlas. Lepingu ülesütlemisel on intressi sissenõutavaks muutumine peatunud ja intress kuulub tasumisele vaid sissenõutavaks muutunud tasumata intressisumma osas. Maksegraafiku järgselt on sissenõutavaks muutunud ja tasumata intressimaksed vahemikus 12.12.2011.a. kuni 19.06.2012.a, s.o intressimaksed kogusummas 631,98 eurot. Vaidlusaluse lepingu intressimäär vastab kostja lepingu sõlmimisel väljendatud tahtele. Kostja on eksinud viivise (viivitusintressi) ja intressi mõistete sisustamisel ning käsitleb neid samatähenduslikena. Hageja märgib, et Riigikohus on piiranud viivisenõude suurust hagimenetluses põhinõude suurusega. Krediidisummalt tasutavate intressimaksete kogusumma suurus on oma olemuselt piiratud lepingu kehtivuse perioodiga. Hageja on intressi arvestanud kuni lepingu ülesütlemiseni. Puuduvad piirangud intressinõude ja intressimaksete kogusummale. Intressimaksete kogusumma vastab seadusele ja Riigikohtu praktikale. 19.06.2012.a. on märgitud viivisearvestuse alguse kuupäevana, kuna sellel päeval on hageja krediidilepingu üles öelnud. Viivist on arvestatud kuni kuupäevani 08.11.2012.a, s.o kuupäev, mil hageja esitas hagi kohtusse. Viivise summale on lisatud viivis ülesütlemiskirjast. Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-66-05 põhjendanud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisega saab kahju tekkida mh saamata jäänud tuluna, mida oleks võinud teenida näiteks raha viivituse ajal pangas hoiustades või edasi laenates. Sellest tulenevalt võib pidada viivist kahju hüvitamiseks hagejale, kuna hagejal puudus maksete mittelaekumise tõttu võimalus raha edasi laenata või saada intressimakseid. Viivise suurus vastab hageja õigustatud huvile, kuna viivise suurus on samas määras, mis lepingujärgne intressimäär. Arusaamatu on kostja seisukoht, et hageja viivisenõue ületab võlgnevuse põhisummat. Hagis esitatud viivisenõue on 320,67 eurot. Võlgnevuse põhisumma suurus hagiavalduses on 3166,48 eurot. Seega ei ületa viivisenõue võlgnevuse põhisummat. Krediidisaajale, käendajale ja teistele lepinguga seotud isikutele lepingu rikkumise tõttu saadetud teadetega seotud kulud tuleb hüvitada vastavalt krediidiandja hinnakirjale. Kostjal oli võimalus hinnakirjaga tutvuda ning ta on üldtingimused allkirjastanud, väljendades sellega
krediidilepingu tingimuste suhtes oma nõustumust. Balti Võlgade Sissenõudmise Keskuse OÜ esitatud arve nr 618 on piisavalt seostatav vaidlusaluse lepingu kohtuliku arutamisega. Hageja leiab, et kostja seisukohad on kohtuvälise kokkuleppe saavutamise kohta on vasturääkivad, kohtumenetluses irrelevantsed ja tuleb jätta tähelepanuta. Hageja ei nõustu, et on tarbijakrediidilepingu ja selle raames sõlmitud kokkuleppe sõlmimisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja on krediidiväljastamisele eelnevalt hinnanud kostja kontoväljavõtet ja teinud kindlaks, et kostjal puuduvad võlgnevused teiste võlausaldajate ees. Täiendava krediidi väljastamisele eelnevalt on hageja hinnanud kostja kontoväljavõtet, teinud kindlaks, et puuduvad võlgnevused teiste krediidiandjate ees ning hinnanud kostja varasemat maksekäitumist hageja väljastatud krediidisumma tagastamisel. Hageja on kirjeldatud informatsiooni kasutanud mõistliku kohustuse suuruse ja maksekoormuse arvutamiseks. KAS-is sätestatu ei ole eraõiguslikus vaidluses kohaldatav, kuna KAS on haldusõiguse valdkonda kuuluv õigusakt. Seega ei ole KAS tsiviilõiguslikus vaidluses rakendatav. KAS jõustus 2007.a. Hageja ja kostja vahel sõlmitud krediidileping on sõlmitud 30.03.2006 ja krediidilepingu lisa nr 1 on sõlmitud 28.09.2006.a. Kuna KAS § 83 lg 3 ei oma tagasiulatuvat jõudu, ei saa see olla kohaldatav 2006.a. tehtud tehingutele.
4.11.04.2013.a. Rakvere kohtumajas toimunud kohtuistungil märkis kostja, et on saanud laenu kokku 3 834,70 eurot, sellest tagasi maksnud 7 021,42 eurot. Kostja oli valmis maksma veel 647,98 eurot. Hageja oleks pidanud laenu andmisel arvestama, et hagejal on laps. Hageja esindaja leidis, et kostja on saanud kahel korral hagejalt reaalselt raha ja et tegemist ei ole võlgnevuse refinantseerimisega. Hageja leidis, et kostja maksejõuetus ei ole tõendatud, kuna kostja maksis 5 aastat võlgnevust korrektselt tagasi.
5.Kostja märgib 13.05.2013.a. seisukohas, et kohtuistungil viidatud kompromissi ettepaneku saatis hageja kostjale alles 2013. aasta 10. mail. Kahjuks ei sisaldanud nimetatud kiri uusi mõtteid või ettepanekuid ning endiselt nõuab hageja kostja käest koos laenuga tagasimakset 250% laenusummast, millest kostja on hagejale arvuliselt tagasi maksnud nii saadud laenu kui ka selle 100% suuruse intressi. Kuna siiani pole osapooled suutelised leidma kompromissi, palub kostja, et kohus teeks õiglase ning olemasolevaid kohtulahendeid arvestava otsuse, mis rahuldab kostja taotluse rahuldada hageja hagi vaid mõistlikus suuruses, s.o laenusumma + 100% laenusummaga võrdsustatud intressi summa. Kostja on seisukohal, et on piisava selgusega esitanud Tartu Maakohtu poolt tema otsuses analoogilises vaidluses liigkasu taotleva kostja ja eraisiku vahel. Kostja palub kohtul võtta vastu kostja poolt tõendina esitatud kohtulahend tsiviilasjas nr 2-10-51956. Kostja viitab taas vastutustundliku laenamise põhimõttele. Kostja on maksejõuetu naisterahvas, kellel on kaks alaealist last ning kellel puudub mistahes kinnisvara või väärtuslikud esemed ning töökoht. Oma taotluse esitamisel esitas kostja hagejale taotluse ühe laenusumma saamiseks, kuid hageja otsustas anda teise summa ning seda kahel korral. Kostjale jääb arusaamatuks, kust on hageja saanud kostja väljavõtte pangatoiminguteks. Hageja kasutas kostja laenuvõimelisuse kontrollimiseks kalkulaatorit, mis arvestas vaid kostja
poolt teenitud palgasummat ega arvestanud sellega, et kostja kasvatada olid alaealised lapsed. Alles 2012. aasta juunis esitas hageja kostjale küsimustiku, mille kostja täitis ning hagejale esitas. Küsimustik võis olla kaaluks sellele, et hageja otsustas minna kostja kaasusega kohtusse, kuna kostjal puuduvad vahendid selleks, et saada endale õigusabi. Hageja ei ole kostjale laenu saamise otsustamisel ja andmisel järginud kohustust hinnata, kas laen sobib laenuvõtja vajaduste ja maksevõimega laenu taotlemise ajal ning ka ettenähtavas tulevikus. Hinnata kostja laenuvõimekust vaid saadava töötasu arvelt ei näita, millised on kostja tarbimisharjumused. Oma seisukohtade ja kostja maksejõulisuse kirjeldamiseks on kostja lisanud koopia kostja 2012. aasta tuludeklaratsioonist, koopia 2013.aasta 06. mail koostatud kostja majandusliku seisundi teatisest ning koopia kostjale väljastatud Töötukassa tõendist. Hageja laenamistegevuse üheks oluliseks kohustuseks on kohustus selgitada kostjale, mis on kostja laenulepingu põhisisu ja millised on laenuga seotud riskid. Kostja ei mäleta, et laenuandja oleks kostjat hoiatanud, et kostja finantsolukord võib tulevikus muutuda ja kui selle tagajärjel võivad tekkida laenu tagasimaksmisega raskusi, siis missugused on hageja lepinguga seonduvad rikkumise tagajärjed.
6.Hageja jäi 04.06.2013.a. esitatud seisukohas esitatud nõuete ja seisukohtade juurde, märkides järgmist. Hageja, olles analüüsinud kostja poolt esitatud ning andmebaasidest kogutud andmeid, tegi laenuotsuse, mille vastavust tema tahteavaldusele kostja kinnitas krediidilepingu ja krediidisumma suurendamise kokkuleppe ning mõlema lepingu lahutamatuks lisaks oleva maksegraafiku ning lepingu üldtingimuste allkirjastamisega. Kostja ei ole tõendanud, et hageja sundis teda endaga lepingut sõlmima. Kostjal oli vaba valik otsustada, kas ja mis tingimustel ta lepinguid sõlmib. Kostjal oli võimalik keelduda lepingu sõlmimisest, tutvuda lepinguga, saada hagejalt selgitusi ning läbi rääkida selle tingimuste üle, kui lepingus sätestatud tingimused olid kostja jaoks liiga koormavad. Kostja ei ole lepingu ja kokkuleppe sõlmimisel hagejale avaldanud tahet neid mitte sõlmida või sõlmida need teistsugustel tingimustel. Majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Seejuures on pooled, vabad kokku leppima, missuguse intressimääraga krediidileping sõlmitakse. Kostja maksevõimet on korrektselt hinnatud tema enda poolt esitatud ning registritest kogutud andmete alusel. Kostja ei esitanud laenutaotluste esitamisel hagejale andmeid enda maksejõuetuse kohta. Kostja maksevõimet mõjutavate asjaolude teadmise vajadus ja selle info olulisus on üheselt arusaadav ning põhjendatud. Hagejal ei olnud alust lepingu ja kokkuleppe sõlmimise hetkel kahelda kostja maksevõimes. Kostja viide, et kostjal on kaks alaealist last ning puudub kinnisvara, ei ole mõjuvaks põhjuseks jätta laenutaotlus rahuldamata. Mitte ühestki õigusaktist ei tulene, et lapsevanem ja/või kinnisvara mitte omav isik kvalifitseerub koheselt krediidivõimetu isikuna. Kostja ise esitas 27.03.2006.a. ja 27.09.2006.a. laenu taotledes hagejale enda pangakonto väljavõtted. Hagejal endal puudub ligipääs kostja SEB panga kontole. Hageja on krediidi väljastamisele eelnevalt hinnanud kostja kontoväljavõtet ja teinud kindlaks, et kostjal puuduvad võlgnevused teiste võlausaldajate ees. Hageja on informatsiooni kasutanud kostjale mõistliku kohustuse suuruse ja maksekoormuse arvutamiseks.
7.Viru Maakohtu 13.03.2014.a. määrusega määras kohus lahendada tsiviilasi kirjalikus menetluses ning andis pooltele tähtaja tähtsust omavate ja seni esitamata avalduste ja
dokumentide või võimaliku kompromisslepingu esitamiseks. Hageja jäi esitatud nõude juurde ning kostja juba esitatud vastuväidete juurde. Kohtu seisukoht ja põhjendused
8.Kohus, tutvunud poolte seisukohtade ning esitatud tõenditega, leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti.
9.Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asjaolude osas. Pooled sõlmisid 30.03.2006.a. tarbijakrediidilepingu nr 0600621/15st, mille alusel hageja väljastas kostjale krediidisummana 50 000 krooni ehk 3 195,58 eurot. Vastavalt lepingule oli intressimäär ühe aasta kohta 25,01% krediidisummast. Lepingule oli lisatud maksegraafik, mille kohaselt tuli kostjal tasuda lepingu sõlmimisel lepingu sõlmimise tasu 500 krooni ning alates aprillist 2006 kuni aprillini 2016 igakuiselt krediidi tagasimakseid ja intressi. Seoses nimetatud krediidilepinguga sõlmisid pooled 28.09.2006.a. kokkuleppe nr 1, vastavalt millele suurendati krediidisaaja kasutuses olevat krediidisummat 10 000 krooni võrra. Alates kokkuleppe sõlmimisest loeti uueks intressimääraks 25,06% uuest krediidisummast aasta kohta. Kokkuleppele lisati maksegraafik, vastavalt millele tuli septembris 2006, s.o tasuda lepingu sõlmimise tasu ning alates oktoobrist 2006 kuni septembrini 2016 igakuiselt krediidi tagasimakseid ja intressi. Hageja on kostjale edastanud võlateatised 29.12.2011.a. ning 20.01.2012.a. Vastavalt teatistele oli kostjal 27.12.2011.a. seisuga tasumata 111,33 eurot ning 18.01.2012.a. seisuga 235,44 eurot. Summadele lisandus võla sissenõudmisega seotud kulu. 25.04.2012.a. ning 22.05.2012.a. edastas hageja kostjale lepingu ülesütlemise hoiatused. 19.06.2012.a. ülesütlemise avaldusega ütles hageja tarbijakrediidilepingu üles, nõudes koheselt 3 861,54 euro tasumist. Kostja vastuse ning kohtuistungil öeldu kohaselt on kostja koos intressidega tasunud hagejale tagasimakseid 7 021,42 euro ulatuses. Nimetatud asjaolu ei ole hageja vaidlustanud.
10.Kostja heidab hagejale ette, et hageja ei ole esitanud dokumente kostja poolt tasutud summade osas, et lükata ümber hageja väiteid kostjapoolsest maksekohustuse rikkumisest 2006. aastast. Hageja poolt kohtule esitatud võlateatistest nähtub, et kostja sattus viivitusse detsembris 2011, võlgnevuse jääk 27.12.2011.a. seisuga oli 111,33 eurot. Kohus märgib, et kuivõrd hageja on esitanud tõendid laenusuhte olemasolu ning võlgnetava summa osas, on tõendamiskoormisest lähtuvalt kostja kohustus tõendada, et võlgnevus on tasutud. Kohtu hinnangul ei ole kostja väide selle kohta, et hageja ei ole esitanud dokumente kostja poolt tasutud summade osas, asjakohane. Nimetatud asjaolu peab tõendama kostja.
11.Samuti on hageja kostja arvates jätnud ebaõiglaselt märkimata asjaolu, et kostja on proovinud jõuda hagejaga kokkuleppele, kuid hageja ei taha mõistlikule kokkuleppele jõuda. Hageja on hagiavalduses märkinud, et pakkus kostjale võimalust alustada läbirääkimisi kokkuleppe saavutamiseks. Maakohtu hinnangul ei oma ka see asjaolu käesolevas tsiviilasjas tähtsust. Poolte suutmatus kokkuleppele jõuda ei näita poole pahatahtlikkust ega mõjuta asja sisulist lahendust.
12.Kostja hinnangul ei tohi, juhindudes Riigikohtu lahendist, intressi ja muude lisanduvate kohustuste suurus ületada põhinõude summat. Kõrvalnõudeid on esitatud kokku summas 1 029,33 eurot, lisandub tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis. Põhinõudeks on tagastamata krediidisumma 3 166,48 eurot. Kohus märgib, et käesolevas asjas ei ületa kõrvalnõuded põhinõude suurust, mistõttu ei ole kostja sellekohane etteheide põhjendatud. Kohtul puudub võimalus kostja poolt hagejale juba tasutud summasid arvestades vähendada kõrvalnõudeid.
13.Kostja palub käesoleva tsiviilasja juurde võta tõendina Tartu Maakohtu otsus nr 2-1051956, leides, et tegemist oli sarnase vaidlusega ning tegemist on õigustloova lahendiga. Maakohus leiab, et nimetatud Tartu Maakohtu lahendit ei saa käesolevas asjas käsitleda tõendina. Kohus selgitab, et Eesti õigus ei tunne pretsedendiõigust. Teises tsiviilasjas tehtud sama astme kohtu lahend ei saa mingil juhul olla käesolevas asjas siduvaks, kuivõrd tegemist on teise õigussuhtega. Asjaolu, et olukord näib sarnasena või et hageja isik on sama, ei oma antud juhul tähtsust.
14.Hageja väidab, et KAS ei kohaldu eraõiguslikus suhtes. Kohus on seisukohal, et põhimõtteliselt on Krediidiasutuste seadus (KAS) kohaldatav tsiviilõigusliku vaidluse lahendamisel. KAS-i reguleerimisala on krediidiasutuse asutamine, tegevus, lõpetamine, vastutus ning järelevalve teostamine krediidiasutuse üle. KAS § 83 lg 1 kehtestab nõuded laenudele. Nimetatud paragrahvi esimese lõike kohaselt loetakse käesoleva seaduse tähenduses laenuks krediidiasutuse vara või bilansivälist kohustust, mis tuleneb lepingust, mille kohaselt laenuandja annab või kohustub andma raha või muu vara laenusaajale või lepingust tulenevalt muule õigustatud isikule, laenusaaja aga kohustub laenuandjale raha või muu vara tagastama kindlaksmääratud tingimustel. Kolmanda lõike kohaselt on krediidiasutus kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Kohus leiab, et nimetatud säte kohaldub tsiviilõiguslike vaidluste puhul ning ei ole mõeldud vaid haldusmenetlusele. Samas jõustus KAS alles 2007. aastal. Hageja ja kostja vahel on sõlmitud krediidileping 30.03.2006.a. ja krediidilepingu lisa nr 1 28.09.2006.a. Kuna KAS § 83 lg 3 ei oma tagasiulatuvat jõudu, ei saa see olla käesoleval juhul kohaldatav.
15.Kostja arvates on hageja kostjale krediiti väljastades rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
Kohus selgitab veelkord, et vaidlusaluse lepingu ja selle lisa sõlmimisel 2006. aastal KAS-i vastutustundlikku laenamise põhimõtet reguleeriv säte puudus. Seega puudus lepingu sõlmimisel vastav põhimõte ning põhimõtte rikkumist ei saa tagasiulatuvalt hagejale ette heita. Kohus märgib täiendavalt, et isegi juhul kui jaatada nimetatud põhimõtte kehtivust käesolevas vaidluses, ei ole hageja tarbijakrediidilepingu sõlmimisel käitunud vastutustundetult kostja maksevõime hindamisel. Hageja on esitanud kohtule väljavõtted selle kohta, et kontrollis enne kostjaga lepingu sõlmimist andmeid kostja kohta väljaandest Ametliku Teadaanded ning kostja konto väljavõtteid. Seega on hageja kostja maksevõimet kontrollinud hoolimata sellekohase seadusest tuleneva kohustuse puudumisest. Kostja poolt kohtule esitatud tõendid kostja majandusliku olukorra kohta puudutavad aastaid 2012 ning 2013, Kohtu hinnangul ei näita need isiku majanduslikku olukorda lepingu ega täiendava kokkuleppe sõlmimise ajal ning ei ole seega asjakohased.
16.Kohus leiab, et kostja väited selle kohta, et hageja ei ole talle piisavalt selgitanud tema finantsolukorra võimalikku muutumist tulevikus või lepingu rikkumisega seonduvaid tagajärgi, ei ole asjakohased. Poolte vahel sõlmitud lepingus on sätestatud lepingu rikkumise tagajärjed. Kostjal oli lepingu sõlmimisel võimalus nimetatud tingimustega tutvuda ning lepingut allkirjastades väljendas nõusolekut olla tingimustega seotud. Kohus on seisukohal, et kostja lepingut sõlmides ja tagasimaksegraafikut 10 aastaks seades pidi arvestama võimalusega, et tema majanduslik olukord võib muutuda, sh näiteks ülalpeetava lisandumisel.
17.Seega hageja vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud ei ole. Käesoleval juhul kohaldub tarbijakrediidilepingule 2006. aastal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seadus. Seega saab kõnealust tarbijakrediidilepingut hinnata aastal 2006 kehtinud TsÜS-i kontekstis. Tarbijakrediidilepingu ja täiendava kokkuleppe sõlmimise hetkel kehtinud TsÜS § 86 kohaselt on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Maakohus on seisukohal, et intressimäära 25,06% (või 25,01%) ei saa lugeda heade kommetega vastuolus olevaks. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt võisid pooled sellises intressimääras kokku leppida. Lepingut ei saa pidada heade kommete vastaseks üksnes seetõttu, et laenusaajal on kaks last. Lepingute sõlmimise hetkel oli kostja maksevõimet kontrollitud, kuigi sellist kohustust laenuandjal ei olnud. Makseraskused tekkisid alles aastal 2011. Seega ei saa laenulepingu sõlmimist pidada selle sõlmimise ajal kehtinud TsÜS-i valguses heade kommetega vastuolus olevaks. Kohus möönab, et kostja poolt tasumisele kuuluv summa on ligikaudu 3 korda suurem sellest summast, mille hageja kostjale laenas. Samas ei ole kohtu hinnangul ainuüksi kõrge intressija viivisemäär aluseks hagi rahuldamata jätmisele.
18.Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole toimunud laenulepingute refinantseerimist selliselt, et hageja oleks raskendanud kostja olukorda üha uute laenulepingute sõlmimisega. Lepingu sõlmimise hetkel oli kostja maksevõimet kontrollitud ning hageja tasus laenumakseid igakuiselt ligi viie aasta vältel. Kostja oli lepingu ja selle lisa sõlmimisel teadlik
intressimäärast ja igakuiselt tagasimakstavatest summadest, mistõttu on asjakohatud kostja väited nagu olid igakuiste kohustuste suurused üllatavad.
19.VÕS § 8 lg 2 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg. l kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 101 lg l p l ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda võlgnikult kohustuse täitmist ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 järgi on võlausaldajal õigus arvestada rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingust tuli kostjale kohustus tagastada krediidisumma ja intressid vastavalt lepingule lisatud maksegraafikule. Kostja sattus makseraskustesse 2011. aasta detsembris. Kokkuleppe mittesaavutamise järgselt 19.06.2012.a. ütles hageja lepingu üles, mistõttu hageja nõudis koheselt kogu tasumata krediidisumma ning kõrvalnõuete tasumist lepingu punkti 6.3 alusel. Kostja ei ole nimetatud kohustust täitnud, mistõttu kuulub hagi rahuldamisele. Kohtu hinnangul on hagis esitatud nõuded põhjendatud ja tõendatud hagile lisatud tõenditega. Kostja vastuväiteid, et talle jääb arusaamatuks hageja viivisearvestus ei ole asjakohased. Viivisearvestus on hagile lisatud, kohtu arvates on see seaduslik ja viivise nõue kuulub rahuldamisele. Kostjalt kuulub väljamõistmisele hageja kasuks tagastamata krediidisumma 3 166,48 eurot, intress summas 631,98 eurot, võla sissenõudmisega tekkinud kulud summas 76,68, sissenõutavaks muutunud viivis summas 320,67 eurot, alates 09.11.2012.a. kuni tagastamata krediidisumma tasumiseni välja viivis 25,06% tagastamata krediidisummalt aastas.
20.Menetluskulude osas märgib kohus järgmist. Vastavalt TsMS § 162 lg-le 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad menetluskulud täies ulatuses kostja kanda.
Kohtunik
/digitaalselt allkirjastatud/
Maido Roots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.