Kohtunikud Malle Seppik, Gaida Kivinurm ja Kaupo Paal OÜ Gatsby hagi AS-i TKE Grupp (pankrotis) vastu nõude ja nõude rahuldamisjärgu (pandiõiguse) tunnustamiseks TKE Kinnisomandi OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3500 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 29. aprilli 2013. a. otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Gatsby apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja) OÜ Gatsby (RK 10100978; asukoht Gonsiori 32, Tallinn), lepinguline esindaja adv. Siim Roode Vastustaja (kostja) AS TKE Grupp (pankrotis, RK 10540683), lepinguline esindaja adv. Martin Tälli
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 29. aprilli 2013. a. otsus OÜ Gatsby hagis AS-i TKE Grupp (pankrotis) vastu nõude ja nõude rahuldamisjärgu (pandiõiguse) tunnustamiseks TKE Kinnisomandi OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses osaliselt, 54.144.253 krooni (3.460.448, 40 euro) suurust nõuet ja tuvastusnõuet puudutavas osas. Tühistatud osas saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.
2.Ülejäänud osas – osas, millega hageja 7. märtsi 2007. a. kokkuleppe alusel esitatud 144.255 krooni suuruse nõude tunnustamiseks esitatud hagi jäeti rahuldamata – jätta maakohtu otsus muutmata.
4.OÜ Gatsby taotlus riigilõivu tagastamiseks jätta rahuldamata. 1(11)
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Selgitused:
1.Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.
2.Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
3.Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
4.Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest.
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud OÜ Gatsby esitas 11. veebruaril 2009. a. Harju Maakohtule Borgino Consulting Ltd ja AS-i TKE Grupp (pankrotis) vastu hagi nõude ja selle rahuldamisjärgu tunnustamiseks TKE Kinnisomandi osaühingu (pankrotis) pankrotimenetluses. Hageja taotles ka, et kohus tuvastaks, et hageja nõuet tagav kommertspandiregistrisse kantud kommertspant summas 10.000.000 krooni on kaitsmiseta tunnustatud TKE Kinnisomandi OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses. Hagivalduse kohaselt kuulutas Harju Maakohus 3. aprillil 2008. a. välja TKE Kinnisomandi OÜ pankroti. Hageja esitas 3. aprillil 2008. a. võlgniku pankrotimenetluses nõudeavalduse kogusummas 52.884.673 krooni ning palus tunnustada nõuet 10.000.000 krooni (639.116, 48 eurot) ulatuses I järgu nõudena ja 42.884.673 krooni (2.740.830, 20 eurot) ulatuses II järgu nõudena. Nõudeavalduse kohaselt tulenevad nõuded hageja ja kostja vahel sõlmitud erinevatest laenulepingutest ja nende lisadest järgnevalt: 7. märtsi 2007. a. juriidiliste kulude hüvitamise kokkuleppe alusel väljastatud arvete 28003 ja 28008 eest põhivõlgnevusega 106.200 krooni ja viivisevõlgnevusega 38.055 krooni, kokku 144.255 krooni; 7. detsembri 2007. a. võlatunnistuse alusel, mis tuleneb laenulepingust 0112, põhivõlgnevus 4.601.450 krooni, viivisvõlgnevus 3.892.827 krooni ja leppetrahv 500.000 krooni leppetrahv, kokku 8.994.277 krooni; 15. jaanuari 2008. a. võlatunnistuse alusel, mis tuleneb laenulepingust 0610, põhivõlgnevus 7.106.864 krooni ja viivisvõlgnevus 4.029.529 krooni, kokku 11.136.456 krooni; 15. jaanuari 2008. a. võlatunnistuse alusel, mis tuleneb laenulepingust 060906, põhivõlgnevus 11.526.000 krooni ja viivisvõlgnevus 3.630.690 krooni, kokku 15.156.690 2(11)
krooni; 15. jaanuari 2008. a. võlatunnistuse alusel, mis tuleneb laenulepingust 0112, põhivõlgnevus 6.421.588 krooni ja viivisvõlgnevus 3.641.041 krooni, kokku 10.062.629 krooni; 15. jaanuari 2008. a. võlatunnistuse alusel, mis tuleneb laenulepingust 2011, põhivõlgnevus 4.716.252 krooni ja viivisvõlgnevus 2.674.115 krooni, kokku 7.390.367 krooni. Täiendavalt esitas hageja nõudeavalduse 15. jaanuari 2008. a. võlatunnistuse alusel, mis tuleneb laenulepingust 1010 ja mille suuruseks peale tasaarveldust on põhivõlana 986.532 krooni ning viivisvõlgnevusega 417.303 krooni, kokku1.403.835 krooni. Kokku on hageja nõude suuruseks 54.288.508 krooni. Tagamise kokkulepe on 10. oktoobri 2006. a. kommertspandi seadmise leping. Hageja nõudele vaidlesid võlgniku nõuete tunnustamise koosolekul vastu kostja ja Borgino Consulting Ltd. Harju Maakohus jättis kostja Borgino Consulting Ltd. vastu esitatud nõude
15.märtsi 2011. a. määrusega läbi vaatamata põhjendusel, et nimetatud isik ei ole enam pankrotivõlausaldaja TKE Kinnisomandi OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses (kd. II, tl. 34 – 36). Kostja vastus Kostja hagi ei tunnistanud ning palus jätta selle rahuldamata. Hageja ei ole tõendanud nõude olemasolu. 7. märtsi 2007. a. juriidiliste kulude hüvitamise kokkuleppe osas ei ole hageja tõendanud ühtegi asjaolu, millest nähtuvalt oleks tehtud toiminguid või kulusid, mille alusel TKE Kinnisomandi OÜ-lt (pankrotis) saaks nõuda kulutuste hüvitamist. Samuti ei ole kohane rääkida kohustuse täitmise vastuvõtmisest olukorras, kus hageja ei ole selgitanud, milliseid kohustusi täideti ning millega on põhjendatud tasunõude esitamine.
7.detsembri 2007. a. ja 15. jaanuari 2008. a. võlatunnistustele põhineva nõude osas ei ole hageja tõendanud võlakohustuste olemasolu, seega ei oma viidatud võlatunnistused õiguslikku mõju ja nad on tühised vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-le 86.
7.detsembri 2007. a. kohustuse täitmata jätmise eest leppetrahvi nõudmise õiguse oli hageja minetanud, kuna hageja ei ole vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 159 lõikele 2 teatanud mõistliku aja jooksul leppetrahvi nõudmisest. Tegemist ei saa olla konstitutiivsete võlatunnistustega, kuna need tõendavad vaid muust alusest tuleneva nõude olemasolu, nagu on välja toodud võlatunnistuste punktis 1. Ebamõistlik ja põhjendamatu on võlatunnistustega põhjendatava nõude suurus tulenevalt
6.detsembril 2006. a. poolte vahel notariaalselt kinnitatud kokkuleppest, millega on tõestatud laenulepingute 0610, 1010 ja 2011 ennetähtaegne lõpetamine ning laenulepingute 0610, 1010, 2011 ja 0112 võlgnevuste põhiosad summas 4.188.000 krooni, mis koos lisandunud intresside, viiviste ja leppetrahvidega moodustas 4.452.777 krooni. Maakohtu otsus Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja tuvastas TKE Kinnisomandi OÜ (pankrotis) vallasvarale OÜ Gatsby kasuks seatud kommertspandi summas 639.116, 48 eurot. Kohus jättis rahuldamata hageja nõude tunnustada OÜ Gatsby nõuet 639.116, 48 eurot I rahuldamisjärgu nõudena ning nõuet 2.830.551, 55 eurot II rahuldamisjärgu nõudena TKE Kinnisomandi OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses. Menetluskulud jäid hageja kanda. VÕS § 29 lg. 4 kohaselt, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. VÕS § 30 kohaselt leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Pankrotiseaduse (PankrS) § 103 lg. 4 kohaselt nõuete kaitsmise koosolekul loetakse kaitsmiseta tunnustatuks nõue, mis on kohtu või vahekohtu jõustunud lahendiga rahuldatud, ja pandiõigus, mida on kohtu või vahekohtu jõustunud lahendiga tunnustatud või mis on kantud kinnistusraamatusse, laevakinnistusraamatusse, kommertspandiregistrisse või 3(11)
Eesti väärtpaberite keskregistrisse. PankrS § 107 kohaselt nõude tunnustamist kohtus võib võlausaldaja taotleda üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses kui nõude puhul, mille ta oli esitanud kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekul. PankrS § 143 lg 4 kohaselt kui pankrotimenetluses on tunnustatud pandiga tagatud nõuet, ei koosta haldur jaotusettepanekut enne, kui pandi ese on müüdud. Kommertspandiseaduse § 1 lg. 2 kohaselt kommertspant ei eelda tagatava nõude olemasolu ega lõpe nõude lõppemisega.
3.aprilli 2008. a. kuulutas Harju Maakohus välja TKE Kinnisomandi OÜ pankroti. Pooltel puudub vaidlus selle üle, et laenulepingute alusel oli TKE Kinnisomandi OÜ (pankrotis) laenanud hagejalt 4.188.000 krooni. 7. märtsil 2007. a. juriidiliste kulude hüvitamise kokkuleppe (kd. I, tl. 9) alusel väljastatud arvetes nr. 28003 ja 28008 kajastatud tööde vastuvõtmise kohta on koostatud akt (kd. I, tl. 12). Hageja on esitanud 1. aprilli 2011. a. kinnistuskirja (kd. II, tl. 102), mille kohaselt MAQS Law Firm AB osutas 2007. ja 2008. a. pankrotivõlgnikule õigusteenuseid, mille eest täies ulatuses tasus hageja. Nõude tunnustamise hagi esitamisel peab hageja tõendama nõude aluseks olevaid asjaolusid ja põhistama nõude olemasolu. Hageja ei ole põhistanud, et eespoolmärgitud advokaadibüroo poolt teenuse osutamine oli seotud 7. märtsi 2007. a. kokkuleppega ning et hageja poolt esitatud arvete aluseks oli 1. aprilli 2011. a. kinnituskirjas toodud teenuse osutamise eest tasumine. Hageja ei ole selgitanud, milliste tsiviilasjade või küsimuste raames kokkuleppest tulenevalt juriidilised kulud tekkisid ning mille alusel võlgniku esindaja kontrollis kulude suurust ja tehtud töid. Hageja ei ole 7. märtsi kokkuleppest tulenevat nõuet põhistanud ja nõue tuleb jätta rahuldamata. VÕS § 30 lõikes 1 sätestatud võlatunnistuste puhul on oluline määratleda, kas tegemist on konstitutiivse, s. t. abstraktse võladokumendiga või deklaratiivse, s. t. nõuet tunnustava võlatunnistusega. 7. detsembri 2007. a. võlatunnistus summas 4.601.450 krooni ning 15. jaanuari 2008. a. võlatunnistus summas 6.421.588 krooni tulenevad mõlemad laenulepingust 0112 ning hageja on nõude tunnustamise hagiga esitanud avalduse nii 7. detsembri 2007. a. kui ka 15. jaanuari 2008. a. võlatunnistuse tunnustamiseks. Teiste võlatunnistuste osas on 6. detsembril 2006. a. notariaalselt tõestatud kokkuleppega välja toodud laenulepingute 0610, 1010 ja 2011 ennetähtaegne lõpetamine. Laenulepingust 060906 tuleneva 15. jaanuari 2008. a. võlatunnistuse aluseks oleva lepingu kehtivus on teadmata. Vastavalt võlaõiguse teooriale (Varul, P., jt, Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2006, § 30 kommentaar, punktid 4. 1, 4. 3) on konstitutiivse võlatunnistuse eripära see, et luuakse iseseisev abstraktne kohustus, mis iseenesest võlaõiguslikku alust ei vaja ning luuakse iseseisev kohustus kõrvuti kohustusega, mida tunnustatakse, s. t. kehtima jäävad kohustused mõlemast võlasuhtest. Sellest tulenevalt tuleb võlatunnistust kui uue kohustuse võtmist eristada novatsioonist kui kohustuse asendamisest. Novatsiooni kujul on tegemist olemuslikult lepingu muutmisega, kehtima jääb ainult üks võlgnetav kohustus. Konstitutiivse võlatunnistusega ei asendata täitmist. Eeltoodust tulenevalt novatsioon ei saa olla käsitletav konstitutiivse võlatunnistusena. Hageja kinnitas 2. oktoobri 2011. a. kohtuistungil, et võlgniku tahe oli muuta nii varasem põhivõlg kui kõrvalnõuded põhivõlaks ning hageja hinnangul leidis aset kohustuste novatsioon. Samuti on võlatunnistustes otse viidatud võlatunnistuse aluseks olevatele laenulepingutele. Eeltoodust tulenevalt ning kooskõlas VÕS § 29 lõikega 4, kui poolte tahe oli suunatud võlatunnistustega olemasoleva võlgnevuse tunnistamisele ning võlgnevuse ümberkujundamisele, siis ei ole seda võimalik pidada konstitutiivseks ja iseseisvaks nõude aluseks. Nõude tunnustamise hagis toodud 7. detsembri 2007. a. ja 15. jaanuari 2008. a. võlatunnistuste kujul on tegemist deklaratiivsete võlatunnistustega ning eeltoodust tulenevalt tuleb hageja nõue jätta rahuldamata võlatunnistustega seotud osas, kuna tõendamata on nõude võlaõiguslikud alused. Hageja on palunud tuvastada, et hageja nõuet tagav kommertspandiregistrisse kantud kommertspant summas 10.000.000 krooni on võlgniku pankrotimenetluses kaitsmiseta tunnustatud. PankrS § 153 lg. 1 p. 1 kohaselt on pandiga tunnustatud nõuded esimese 4(11)
rahuldamisjärgu nõuded. PankrS § 103 lg. 4 kohaselt loetakse nõuete kaitsmise koosolekul kaitsmiseta tunnustatuks nõue, mis on kohtu või vahekohtu jõustunud lahendiga rahuldatud, ja pandiõigus, mida on kohtu või vahekohtu jõustunud lahendiga tunnustatud või mis on kantud kinnistusraamatusse, laevakinnistusraamatusse, kommertspandiregistrisse või Eesti väärtpaberite keskregistrisse. Eeltoodust tulenevalt ja vaatamata asjaolule, et OÜ-l Gatsby puuduvad nõuded TKE Kinnisomandi OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses, tuleb vastavalt kommertspandiseaduse § 1 lõikele 2 tuvastada OÜ Gatsby kasuks seatud kommertspandi olemasolu TKE Kinnisomandi OÜ (pankrotis) varadele summas 639.116, 48 eurot. PankrS § 103 lõikest 4 tulenevalt tuleb jätta hageja taotlus kommertspandi tuvastamiseks rahuldamata, kuna hagejal puuduvad nõuded, mida pandieseme arvelt rahuldada. Hageja poolt TKE Kinnisomandi OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses esitatud nõuded ning kommertspandi tuvastamine tuleb jätta rahuldamata ning seetõttu kuulub kommertspandi kanne registrist kustutamisele. Vaatamata kommertspandi tuvastamise nõude rahuldamisele ei teki selle alusel hagejal TKE Kinnisomandi OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses täiendavat nõudeõigust. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada ning menetluskulud jätta kostja kanda. Kuigi maakohus hagi osaliselt rahuldas, vaidlustab apellant otsuse täies ulatuses, kuna kohus ei rahuldanud hagi vastavalt hageja nõudele. Maakohus on ebaõigesti ja vastuolus asjas kogutud tõenditega leidnud, et võlgniku poolt väljastatud võlatunnistused on deklaratiivsed. Samuti on kohus jaganud ebaõigesti tõendamiskoormise ning leidnud seetõttu, et hageja ei ole põhistanud võlatunnistuse andmise aluseks olevaid võlaõiguslikke suhteid. Ka hindas kohus ebaõigesti tõendeid juriidiliste kulutuste hüvitamise kokkuleppele tuginenud nõude osas. Kohus on viidanud ebaõigesti 2. oktoobri 2011. a. istungile, istung toimus
2.oktoobril 2012. a. Viidatud istungil hageja ei väitnud, et võlatunnistuste puhul oli tegemist võlakohustuste novatsiooniga. Samuti ei nähtu sellise väite esitamist istungi protokollist. Kohtu seisukoht ei põhine seega asjas kogutud tõenditel. Võlgnik on äriühing ja tegutses võlatunnistuse väljaandmisel majandus- ja kutsetegevuses. Võlgnik kinnitab võlatunnistuses otsesõnu, et tegemist on konstitutiivsete võlatunnistustega. Kostja ei esitanud menetluses mistahes tõendeid, mis annaksid alust võlgniku tahteavalduse muul moel tõlgendamiseks, kui see on grammatiliselt väljendatud. Puudub alus arvata, et majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isikuna on võlgniku tahe olnud suunatud deklaratiivse võlatunnistuse väljastamisele. Selles osas, kas võlgnik annab konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistuse, ei oma tähendust asjaolu, kas pooled viitavad võlatunnistuse tekstis varasemale võlakohustuse tekkimise alusele. Määrava tähendusega võlatunnistuse andmisel on asjaolu, kas pooled soovivad anda võlatunnistusele sellise kvaliteedi, et sellega luuakse iseseisev kohustus või mitte. Poolte tahet tuleb hinnata asjaolude kogumis (Riigikohtu lahend 3-2-1-21-06). Nõude aluseks olevates võlatunnistustes on üheselt märgitud, et väljaandja tahe oli suunatud iseseisva kohustuse loomisele (konstitutiivsed võlatunnistused VÕS § 30 tähenduses). Eelnimetatu on juba piisavaks tõendiks asjaolule, et poolte tahe oli suunatud abstraktse kohustuse loomisele ja seega konstitutiivse võlatunnistuse andmisele. Riigikohus on otsuses 3-2-1-146-05 asunud seisukohale, et võlatunnistuse olemasolu korral ei ole vaja tuvastada, kas kohustus, mille olemasolu tunnistati, oli tegelikult olemas. VÕS §-s 30 sätestatud võlatunnistuse järgi tekib abstraktne iseseisev kohustus, mis iseenesest võlaõiguslikku alust ei vaja. Võlatunnistuse järgi on kohustatud isikul võimalik hagi korras VÕS § 1028 lg. 1 ja § 1032 lg. 1 järgi võlausaldajalt nõuda viimasele võlatunnistusega antud õiguse tagasiandmist juhul, kui võlatunnistusega tunnistatud kohustust tegelikult ei ole.
5(11)
Eelviidatu alusel tõendas hageja, et nõude aluseks on konstitutiivsed võlatunnistused. Vastavat seisukohta toetab ka Riigikohtu lahend tsiviilasjas 3-2-1-146-11, mille kohaselt abstraktse võlatunnistuse puhul peavad pooled olema väljendanud selget tahet sellise võlatunnistuse sõlmimiseks. Seda on võlgnik ka otsesõnu teinud. Samas lahendis märgib Riigikohus ka, et kui kokkulepe oli konstitutiivne võlatunnistus, tuleb hagi rahuldada, kuna kostja ei ole esitanud hagi VÕS § 1028 lg. 1 jj. alusel hagejale võlatunnistusega antud nõudeõiguse tagasisaamiseks. Kui kokkulepe oli deklaratiivne võlatunnistus, peab ringkonnakohus hindama kostja vastuväiteid selle kohta, et kostja ei olnud kohustatud hagejale kokkuleppes märgitud summat maksma. Kohtu seisukoht, et hageja ei ole kohtumenetluses põhistanud, et MAQS Law Firm Advokaadibüroo poolt osutatud teenus oli seotud 7. märtsi 2007. a. kokkuleppega ning samuti seda, et hageja esitatud arvete aluseks oli 1. aprilli 2011. a. kinnituskirjas toodud teenuse osutamise eest tasumine, on arusaamatu ega põhine asjas kogutud tõenditel. Esmalt on hageja tõendanud juriidiliste kulude hüvitamise kokkuleppe olemasolu hageja ja võlgniku vahel (leping). Hageja on tõendanud teenuse osutamise ja tema poolt kulude faktilise kandmise (kinnituskiri). Samuti on hageja tõendanud, et võlgnik on teenuse vastu võtnud ja pretensioone ei oma (üleandmise-vastuvõtmise akt). Asjakohatu ja arusaamatu on kohtu seisukoht, et hageja oleks pidanud täiendavalt nõude alust põhistama. Kohus on jätnud hageja poolt esitatud tõendid tähelepanuta ega ole neid hinnanud. Kohus on ebaõigesti jaganud tõendamiskoormuse. Olenemata asjaolust, kas võlatunnistus on konstitutiivne või deklaratiivne, on võlatunnistusel tõendamiskoormust muutev kvaliteet. Kui hageja on esitanud oma nõude tõendamiseks võlatunnistuse, on kostja kohustuseks tõendada, et võlga ei ole. Riigikohus on tsiviilasjas 3-2-1-149-11 asunud seisukohale, et mõlema võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormuse muutmine poolte kokkuleppel, s. t. võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse. Ka on Riigikohus korranud tsiviilasjas 3-2-1-146-11, et kui võlatunnistuse näol on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega, peab võlgnik võlast vabanemiseks esitama vastunõude võlatunnistuse tagastamiseks alusetu rikastumise tõttu, kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustust ei teki või see langeb hiljem ära. Juhul, kui tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, võib võlgnik kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga. Võlgnik ei ole esitanud alusetu rikastumise nõuet. Kostja ei ole tõendanud, et võlatunnistuses viidatud võlga ei ole. Ometi on kohus asunud seisukohale, et hageja ei ole võla olemasolu tõendanud. Vastustaja seisukoht Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata osas, millega hageja nõue 144.255 krooni tunnustamiseks võlgniku pankrotimenetluses jäeti rahuldamata. Ülejäänud, hageja 54.144.253 krooni (3.460.448, 40 euro) suurust nõuet puudutavas osas, samuti tuvastusnõude osas tuleb otsus tühistada, tsiviilasi aga saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada. Vaidlust ei ole selle üle, et 3. aprillil 2008. a. kuulutati välja TKE Kinnisomandi OÜ pankrot ning hageja esitas pankrotimenetluses selleks ettenähtud tähtaja jooksul kaks nõudeavaldust, milles kokku taotles oma nõude tunnustamist 10.000.000 krooni ulatuses I järgu nõudena ja 44.288.508 krooni ulatuses II järgi nõudena. Seejuures on hageja oma 144.255 krooni nõude rajanud hageja ja võlgniku vahelisele 7. märtsi 2007. a. kokkuleppele juriidiliste kulude hüvitamise kohta ja ülejäänud nõude summas 54.144.253 krooni võlgniku poolt antud võlatunnistustele, mida hageja on pidanud konstitutiivseteks. 6(11)
7.märtsi 2007. a. kokkuleppele tuginedes esitas hageja nõude 144.255 krooni, sealhulgas põhivõlg 106.200 krooni ja viivis 38.055 krooni. Osundatud kokkuleppe teksti (kd. I, tl. 9) kohaselt leppisid pooled kokku, et hageja kohustub organiseerima ja hüvitama võlgniku erinevates tsiviilvaidlustes tekkivad juriidilised kulud (p. 1), võlgnik kohustub hüvitama hagejale selle täitmisega kaasnevad kulud 10 päeva jooksul pärast arve esitamist (p. 2) ning et viivis on 0, 5% päevas (p. 3). Hageja ei toonud esile faktilisi asjaolusid, millest nähtuks, milliseid õigusabikulusid ja kellele hageja võlgniku eest tasus. Vastuseks kostja etteheidetele on hageja 1. aprilli 2011. a. menetlusdokumendis selgitanud täiendavalt vaid, et õigusteenust osutas võlgnikule 2007. ja 2008. a. MAQS Law Firm Advokaadibüroo OÜ ning et selle teenuse eest on täielikult tasunud hageja, jättes siiski kulude sisu lahti kirjutamata. Oma nõude tõendamiseks on hageja kohtule esitanud võlgnikule juriidiliste kulude hüvitamiseks väljastatud
2.jaanuari 2008. a. arve nr. 28003 summas 70.800 krooni (sealhulgas käibemaks – kd. I, tl. 10) ja 2. veebruari 2008. a. arve nr. 28008 summas 35.400 krooni (sealhulgas käibemaks – kd. I, tl. 11). Vaidlust ei ole, et arved on tasumata. Samuti on hageja esitanud kohtule hageja ja võlgniku poolt allkirjastatud 5. veebruari 2008. a. kuupäeva kandva dokumendi, mis on pealkirjastatud kui üleandmis-vastuvõtmisakt ning milles võlgnik kinnitas eespoolnimetatud arvete kättesaamist ja seda, et on kontrollinud kulude suurust ja tehtud töid ning pretensioone ei ole (kd. I, tl. 12), aga ka MAQS Law Firm Advokaadibüroo kinnituse, et see büroo osutas võlgnikule 2007. ja 2008. a. õigusteenuseid ning nende eest tasus täies ulatuses hageja (kd. II, tl. 102). Veel on esitatud võlgniku saldokinnitus, millel kuupäev 15. veebruar 2008. a. (kd. II, tl. 103) ja milles on märgitud, et võlgniku võlg vastavalt vaidlusalusele kokkuleppele on 118.590 krooni, sealhulgas põhivõlg 106.200 krooni. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et kirjeldatud tõenditega ei ole hagejal võlgniku vastu nõude olemasolu piisavalt tõendanud. Nii on võlgnikupoolse kohustuse tekkimise aluseks hageja ees nendevahelise kokkuleppe kohaselt hageja poolt õigusabikulu kolmandatele isikutele hüvitamine, hageja ei ole aga esile toonud seda, milliste võlgnikule osutatud konkreetsete teenuste eest ta kolmandale isikule tasus ega esitanud maksedokumente, millest temapoolne tasumine nähtuks. Väidetavalt teenuse osutanud isiku (advokaadibüroo) arveid ei ole samuti esitatud. Nii ei nähtu nendest tõenditest, et võlgnikul oleks tekkinud kohustus kellegi ees õigusabikulu eest tasuda. Hageja poolt võlgnikule adresseeritud arvetest (kd. I, tl. 10 ja 11) ei nähtu, milliste õigusabikulude hüvitamiseks need on esitatud, sealhulgas, et tegemist oleks teisele isikule tehtud maksete hüvitamisega. Pealegi on hageja arvetes lisanud teenuse maksumusele käibemaksu, nagu oleks tegemist temapoolse teenuse osutamisega, tuginemata vaidluses siiski sellele, nagu oleks ta ise võlgnikule teenust osutanud. Hageja ja võlgniku poolt allkirjastatud üleandmis-vastuvõtmisakti sisust (kd. I, tl. 12) ei ole samuti mõistetav, kelle poolt tehtud töid ja kaasnevate kulude suurust on võlgnik väidetavalt kontrollinud. Et hageja ei ole ise võlgnikule teenust osutanud, siis ei saa viidatud akti pidada dokumendiks töö vastuvõtu kohta. Tõendit, millest nähtuks, et võlgnik on kontrollinud advokaadibüroo poolt õigusteenuse osutamist, ei ole esitatud. Pealegi jääb hageja poolt võlgnikule arvete esitamise ja taolise akti koostamise ajaline loogika ebaselgeks: et arvete esitamiseks andis hagejale aluse omapoolne kulude kandmine, siis pidi ta eelduslikult olema arvete esitamise ajaks 2. jaanuariks ja 2. veebruariks 2008. a. kolmandale isikule teenuste eest juba tasunud, milline on aga võlgniku poolt pärast seda, 5. veebruaril 2008. a. väidetavalt tehtud kontrolli sisuline tähendus (akt kd. I, tl. 12), ei ole hageja selgitanud. Maakohus leidis põhjendatult, et oma eespooltoodud nõuet ei ole hageja piisavalt põhistanud ja hagi rahuldamiseks selles osas ei ole alust. Ülejäänud – võlatunnistustele rajatud nõude – osas ei ole otsus piisavalt põhjendatud, selle tegemisel on rikutud menetlusõiguse norme ja ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse norme. Eelmenetluse normide rikkumise ja otsuse olulises ulatuses ebapiisava põhjendatuse tõttu ei ole ringkonnakohtul võimalik selles osas uut sisulist otsust teha ning asi tuleb kooskõlas TsMS § 656lg. 1 punktiga 5 ning lõikega 2 saata uueks läbivaatamiseks maakohtule. 7(11)
Võlatunnistuste kohta leidis maakohus, et tegemist on deklaratiivsete võlatunnistustega ning apellatsioonkaebuses ei ole esile toodud asjaolusid, mille alusel saaks ringkonnakohus pidada kohtule esitatud võlatunnistusi (kd. I, tl. 13 – 17) konstitutiivseteks. Ainuüksi võlatunnistustes sisalduv punkt 5 ei ole selleks piisav. Nii ei ole võlatunnistuse sõnastus sellele hinnangu andmisel määrava tähtsusega (Riigikohtu lahend 3-2-1-15-09), muudele asjaoludele, mille põhjal võiks esitatud võlatunnistusi konstitutiivseteks pidada, ei ole hageja tuginenud, nende tõendamisest rääkimata. Nii ei ole hageja esile toonud faktilisi asjaolusid, mille põhjal saaks järeldada, et võlatunnistuste väljaandmisel oli poolte ühiseks tahteks luua iseseisev kohustus olemasolevate kohustuste kõrvale (VÕS § 30). 2. oktoobri 2010. a. kohtuistungil on hageja selgitanud, et võlatunnistustes on märgitud võlgniku varasemast õigussuhtest tekkinud ja sissenõutavaks muutunud kohustused, kusjuures kõrvalnõuded muudeti põhivõlaks ning kokku lepiti võlatunnistuses märgitud võlgnevuselt leppetrahvi ja viivise tasumises (vt. näit. kd. II, tl. 181 pöördel). Et pooled selliselt toimisid, on hageja kinnitanud ka 1. aprilli 2011. a. menetlusdokumendis (kd. II, tl. 97). Kolleegium nõustub maakohtu hinnanguga, mille kohaselt viitavad hageja poolt esiletoodud asjaolud pigem pooltevaheliste õigussuhete ümberkujundamisele. Nõustuda saab apellandiga, et konstitutiivse võlatunnistuse olemasolu korral ei ole kohtul vajalik tuvastada seda, kas kohustus, mille olemasolu tunnistati, oli tegelikult olemas. Küll tuli hagejal põhjendada ja tõendada, et poolte tahteks võlatunnistuste väljaandmisel oli taoline iseseisev ja varasematest õigussuhetest sõltumatu õigussuhe luua. Selle tõendamata jätmist ongi maakohus õigustatult möönnud. Leidnud aga, et võlatunnistused, millele hageja oma nõude alusena on tuginenud, on deklaratiivsed, jättis maakohus hagi rahuldamata põhjendusel, et nõude võlaõiguslikud alused on tõendamata. Seejuures jättis maakohus tähelepanuta, et deklaratiivsete võlatunnistuste korral pöördub tõendamiskoormis ümber ning mitte hageja ei pea tõendama, et tal on nõuded isiku vastu, kes need andis, vaid isik, kes deklaratiivses võlatunnistuses oma võlga on tunnistanud, peab tõendama, et tegelikult ei ole võlga vaatamata võlatunnistuses antud kinnitusele olemas. Vaidlusalune asi erineb tavapärasest õigussuhte poolte vahelisest vaidlusest võlatunnistuses märgitud kohustuste olemasolu üle selle poolest, et kohustuse olemasolu on vaidlustanud mitte võlatunnistuse andnud isik, vaid tema võlausaldaja võlatunnistuse järgi kohustatud isiku pankrotimenetluses. Et võlgniku võlausaldajad ei ole nende õigussuhete osalised, mille alusel pankrotimenetluses on nõuded esitatud, on võlausaldajate võimalus esitatud nõuetele vastuväiteid esitada ja neid tõendada piiratud. Sestap on PankrS-s sätestatud võlausaldajate kohustus tuua nõueavalduses muuhulgas esile nõude sisu, alus ja suurus ning lisada avaldusele selles märgitud asjaolusid tõendavad dokumendid (§ 94 lg. 1). Kolleegium leiab, et arvestades pankrotimenetluse eesmärki – rahuldada võlausaldajate põhjendatud nõuded võlgniku vara arvel võimalikult õiglaselt – ja pidades silmas võlausaldajate ühiseid huve, tuleb võlausaldajal, kes deklaratiivsele võlatunnistusele tugineb, selle aluseks olevate kohustuste olemasolu usutavaks muuta. Selleks tuleb tal esile tuua võlatunnistuses märgitud kohustuse tekkimise asjaolud ja põhjendada neid kooskõlas TsMS §-s 235 märgituga selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saaks tema väidet lugeda usutavaks. Nõudele vastuväite esitanud võlausaldajal tuleb aga tõendada, et võlatunnistuses märgitud kohustust ei ole siiski olemas. Tõendamiskoormise ümberpöördumist ja selle jaotust poolte vahelises vaidluses ei ole maakohus menetlusosalistele selgitanud, jättes selgitamiskohustuse selles osas täitmata, otsust tehes lähtus maakohus aga tõendamiskoormise ebaõigest jaotusest. Lisaks ei ole maakohus aga andnud ka mingit hinnangut asjaolule, et kostja on 2. oktoobri 2012. a. kohtuistungil kinnitanud, et hageja 4.188.000 krooni suurust nõuet ta tunnistab (kd. II, tl. 182). Otsuse põhjendavas osas on kohus tõdenud, et poolte vahel puudub vaidlus, et laenulepingute alusel oli võlgnik laenanud hagejalt 4.188.000 krooni, põhjendatud ei ole otsuses aga, miks ei tuleks selle asjaoluga arvestada või miks ei saa kostja osalist nõustumist hageja nõudega käsitleda hagi osalise õigeksvõtuna. Peale selle on kohus leidnud, et hageja nõuded ei ole tõendatud, esitatud ja toimikus olevatele tõenditele ei ole aga andnud 8(11)
mingit hinnangut. Nii on, näiteks, jäänud igasuguse tähelepanuta hageja ja võlgniku vaheline
6.detsembri 2006. a. leping (kd. II, tl. 46 – 48), ajutise halduri aruanne, sealhulgas kohustusi puudutavas osas (kd. I, tl. 61 – 63) ja muud kirjalikud materjalid (kd. I, tl. 22 – 31, kd. II, tl. 60 – 81). Samas ei nähtu otsusest ka, et viidatud kirjalikel materjalidel ei oleks asja lahendamiseks tähtsust. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul täita selgitamiskohustus ning lahendada asi esitatud asjaolusid ja tõendeid hinnates vastavalt seaduse nõuetele (TsMS § 442 lg. 8). Hagiavalduses on hageja esitanud tuvastusnõude, milles on palunud tuvastada, et tema nõuet tagav kommertspandiregistrisse kantud kommertspant summas 10.000.000 krooni on kaitsmiseta tunnustatud, kusjuures hagiavalduses ei ole põhjendatud, milline on selliselt sõnastatud nõude seos vaidlusaluse pankrotimenetlusega ning milline on taolise nõude esitamisega taotletav eesmärk ja hageja tuvastushuvi taolise nõude esitamise vastu. TsMS § 392 lg. 1 p. 1 kohustab kohut eelmenetluses muuhulgas eelkõige välja selgitama, milline on hageja nõue, maakohus on aga jätnud selle tegemata ega ole teinud hagejale ka ettepanekut oma seda nõuet selgitada ning oma tuvastushuvi vastavalt TsMS § 368 lõikele 1 põhjendada. Otsuses on maakohus leidnud, et hagejal ei ole nõudeid, mida TKE Kinnisomandi OÜ pankrotimenetluses saaks tunnustada, on aga PankrS § 153 lg. 1 punktile 1 ja § 103 lõikele 4 ning kommertspandiseaduse § 1 lõikele 2 viidates tuvastanud hageja kasuks seatud kommertspandi olemasolu TKE Kinnisomandi OÜ (pankrotis) varadele. Sellise tuvastuse tähendus vaidluse kontekstis jääb asjaga seostamatuks. Seejuures on maakohus ka ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ning rikkunud menetlusseadustiku sätteid. Esmalt ei ole põhjendatud, milline võiks olla hageja tuvastushuvi kohtuotsuses selle tõsiasja ülekordamise vastu, mis kommertspandiregistrist selgelt nähtub (TsMS § 368 lg. 1 rikkumine). Kommertspant tekib registrisse kandmisega ning selle olemasolu ei sõltu sellest, kas kohus on otsusega registrikande olemasolu tuvastanud. Hageja ei ole esile toonud ja maakohtu otsusest ei nähtu ka, milline peaks olema maakohtu tõdemuse tähendus võlgniku pankrotimenetluses eeldusel, et hagejal ei ole võlgniku vastu nõuet. PankrS § 153 lõikes 1 on sätestatud nõuete rahuldamisjärgud. Kui hagejal ei ole nõudeid, mida võlgniku pankrotimenetluses saaks tunnustada, siis ei saa tal olla ka PankrS § 153 lg. 1 punktis 1 märgitud rahuldamisjärgu nõuet. PankrS §-s 103 on sätestatud nõuete kaitsmise kord, mitte nende tunnustamise aluseid. Selle paragrahvi lõikes 4 märgitud pandiõiguse tunnustamisel on tähendus üksnes juhul, kui see tagab mõnda võlausaldajal võlgniku vastu olevat nõuet. Kui maakohus leidis, et hagejal ei ole võlgniku vastu nõuet, siis ei saa hagejal olla ka nõuet, mis oleks pandiõigusega tagatud.
7.aprillil 2014. a. esitas OÜ Gatsby ringkonnakohtule taotluse enamtasutud riigilõivu tagastamiseks. Taotlust põhjendades märkis nimetatu, et asjaolud, mille alusel maakohus määras 17. detsembri 2009. a. määrusega hagihinnaks 977.708, 70 krooni (62.486, 97 eurot), on nüüdseks muutunud, ilmnenud on, et võlgniku varade väärtus on oluliselt madalam kui see oli hagihinna määramisel, hageja määrab TsMS § 135 alusel hagihinnaks 1000 eurot ning palub, et talle tagastataks hagiavalduselt sellele hagihinnale vastavalt tasuda tulevat riigilõivu ületav osa. Alternatiivselt taotles hageja, et hagihinna määraks ringkonnakohus ning tagastaks talle enam tasutud riigilõivuosa. Millises ulatuses tuleks talle riigilõiv tagastada, on taotleja jätnud täpsustamata. Kolleegium leiab, et taotlust ei saa rahuldada. Maakohus on 17. detsembri 2009. a. määrusega määranud kindlaks tsiviilasja hinna, arvestades tsiviilasja asjaolusid (kd. I, tl. 144). Selle määruse peale esitatud määruskaebuse jättis ringkonnakohus 28. aprilli 2010. a. määrusega rahuldamata, maakohtu määrus jäi muutmata. Maakohtu vaidlustatud otsuse kohaselt on tsiviilasja hind maakohtus 62.486, 97 eurot ning otsuse õigsust selles osas ei ole apellant vaidlustanud. 30. mail 2013. a. esitas hageja ringkonnakohtule taotluse tagastada hagihinnalt 62.486, 93 eurot põhiseadusevastaselt tasutud riigilõivuosa. Ringkonnakohtu
4.juuni 2013. a. määrusega tunnistati asjakohased riigilõivuseaduse (RlvS) sätted põhiseadusega vastuolus olevaks, määrati kindlaks eespoolosundatud hinnaga tsiviilasjalt põhiseaduspäraselt tasuda tuleb lõivumäär ja tagastati hagejale seda määra ületav riigilõivuosa. Riigikohus 9(11)
tunnistas lahendiga 3-4-1-28-13 asjakohased riigilõivusätted põhiseadusevastaseks. Ringkonnakohtu 4. juuni 2013. a. määrust ei ole hageja vaidlustanud. Seega on hageja seni nõustunud maakohtu poolt määratud tsiviilasja hinnaga. Tsiviilasja hinna määrab kindlaks maakohus, kes võib hagihinda muuta veel ka asja lahendava kohtulahendiga (TsMS § 136 lg. 6), ringkonnakohus võib asja hinda muuta, kui see on alama astme kohtus määratud ebaõigesti (TsMS § 137 lg. 11). TsMS § 123 kohaselt võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg. Seega tuleb hagihind määrata kindlaks hagiavalduse esitamise aja seisuga ning ringkonnakohus saab maakohtu poolt määratud hagihinda muuta üksnes siis, kui maakohus on hagi esitamise seisuga hagihinna ebaõigesti määranud. Vaidlusaluses taotluses ei ole hageja tuginenud väitele, nagu oleks maakohus hagihinna määramisel eksinud, vaid väitnud, et tsiviilasja menetluse kestel on muutunud asjaolud, millest sõltub hageja poolt asjast loodetav hüve ehk et hagihind tuleks määrata kindlaks hilisema kui hagiavalduse esitamise aja seisuga. Viide TsMS §-le 135 ei ole samuti asjakohane, sest osundatud säte ei kohaldu olukorrale, mil hagihind on kindlaks määratud maakohtu poolt TsMS §-s 136 sätestatud põhimõtete kohaselt, nagu vaidlusalusel juhul. Et tsiviilasi saadetakse osaliselt maakohtule uueks läbivaatamiseks, siis on maakohtul iseenesest TsMS § 136 lg. 4 alusel võimalik muuta eelnevas menetluses kindlaksmääratud tsiviilasja hinda, kui poolte poolt esiletoodud asjaolud seda võimaldavad. Ringkonnakohtu poolt maakohtus määratud tsiviilasja hinna muutmiseks ei anna eespoolosundatud taotlus alust. Menetluskulud tuleb maakohtul poolte vahel jaotada tulenevalt asja uue läbivaatamise lõplikust tulemusest.
Gaida Kivinurm
Kaupo Paal
Malle Seppik
Jõustunud Riigikohtu 10.12.2014 otsuses toodud muudatustega
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 9. aprilli 2014. a otsuse (tsiviilasi nr 2-09-5724) resolutsioon muutmata, kuid muuta otsuse põhjendusi. Muuta ka selle otsuse sissejuhatust ja määrata asja hinnaks apellatsiooniastmes 62 486 eurot 97 senti.
2.Jätta kassatsioonkaebused rahuldamata.
3.Arvata riigituludesse MAQS Law Firm Advokaadibüroo OÜ 9. mail 2014 Gatsby OÜ eest tasutud kassatsioonikautsjon 100 (ükssada) eurot ja Aktsiaseltsi TKE GRUPP (pankrotis) poolt 16. mail 2014 tasutud kassatsioonikautsjon 100 (ükssada) eurot.
4.Mõista Aktsiaseltsilt TKE GRUPP (pankrotis) riigituludesse tasumata kautsjonina 523 eurot. Raha tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda käesoleva otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
10(11)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.