Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.
4.Tühistada Harju Maakohtu 12.09.2012 määrusega hagi tagamise abinõuna seatud kohtulik hüpoteek MV ́le kuuluvale 1⁄4 kinnistule asukohaga XXXXXXXXX XXX XX XXXXXXXXXX XXXX XXXXXX XXXXX XXXXXXXXX (reg/osa nr XXXXXXX) summas 59 328.74 eurot.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Asjaolud ja hageja nõue
1.05.07.2012 esitas AV (hageja) Harju Maakohtule MV (kostja) vastu hagi alusetult saadu hüvitamiseks. Hageja palus kostjalt välja mõista 59 328.74 eurot ja menetluskulud.
2.Müüja ning hageja ja kostja ostjatena sõlmisid 05.04.2010 kinnistu võlaõigusliku müügilepingu ja avalduse eelmärke kinnistamiseks (notariaalakt nr 666), millele järgnes 17.05.2010 koostatud ja tõestatud notariaalakt nr 1053 „Avaldus eelmärke kustutamiseks, asjaõigusleping kinnistu mõttelise osa omandi üleandmiseks“. Lepingute alusel said hageja ja kostja kumbki kinnistu asukohaga XXXXXXXXX XXX XX XXXXXXXXXX XXXX XXXXXX XXXXX XXXXXXXXX (registriosa nr XXXXXXX) 1⁄4 mõttelise osa kaasomandi kaasomanikeks ehk kinnistul asuva paarismaja kaasomanikeks. Kinnistu ostuhinnaks oli 1 850 000 krooni (118 236.55 eurot), mille tasus hageja. Samuti tasus hageja ainuisikuliselt tulenevalt 05.04.2010 lepingu punktidest 9.1.1 ja 9.1.2 ning 17.05.2010 lepingu punktidest 8.1.1 ja 8.1.2 notaritasud kokku 4506 krooni (287.99 eurot) ning riigilõivu omaniku muutmise kandmise eest kinnistusraamatusse 2080 krooni (132.94 eurot). Kostja ei oleks saanud kinnistu omanikuks, kui hageja ei oleks tema eest tasunud 1⁄2 ostuhinnast, 1⁄2 notaritasudest ja 1⁄2 riigilõivust omanikukande muutmise eest kinnistusraamatus.
3.17.05.2010 sõlmitud lepingu preambulas on nimetatud hagejat Ostjaks 2 ja kostjat Ostjaks 1, keda edaspidi nii ainsuses kui mitmuses nimetati Ostjateks, mis tähendab, et tegemist on solidaarvõlgnikega. 17.05.2010 lepingu punktis 3.3 on nimetatud Ostjat 1 ja Ostjat 2 eraldi ja selle punkti kohaselt hageja Ostjana 2 avaldas, et on nõus asjaoluga, et osa tema poolt Tallinna notar Sirje Velsbergi notarikontole hoiustatud summast läheb Ostja 1 poolt omandatava 1⁄2 mõttelise osa lepingu eseme eest tasumiseks. Kostja ei ole tasunud tema poolt omandatud kinnistu 1⁄4 mõttelise osa ostuhinda müüjale ega ka hagejale, samuti ei ole kostja tasunud notaritasusid ega riigilõive. Hageja on korduvalt nõudnud võla tasumist, millest kostja on keeldunud. Hageja leidis, et kostjal lasub ostuhinna tasumise kohustus tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 lõikest 1, § 69 lõikest 1, § 78 lõikest 4, §-st 1041 ja § 1042 lõikest 1. Hageja ja kostja said kumbki kinnistu 1⁄4 mõtteliste osade kaasomanikeks. Lepingutest ei tulene, et kostjal olnuks õigus ostuhinna tasumise kohustus jätta täitmata või et hageja ja kostja oleksid kokku leppinud teisiti. Tulenevalt VÕS § 208 lõikest 1 lasus kostjal ostuhinna tasumise kohustus temale langevas osas, mida kostja ei teinud, seega sai kostja kinnistu kaasomanikuks ilma selle eest tasumata. Hageja on vaid
andnud nõusoleku selleks, et osa tema poolt Tallinna notar Sirje Velsbergi notarikontole hoiustatud summast läheb kostja poolt omandatavata 1⁄2 mõttelise osa lepingu eseme eest tasumiseks, muid kokkuleppeid ei olnud. Seega on teinud hageja kostja esemele õigusliku aluseta kulutusi ning kostja on rikastunud hageja arvel kokku summas 59 328.74 eurot.
4.Poolte abielu sõlmiti 29.07.2010 ehk kinnistu omandati enne abielu. Abielulahutus vormistati 20.04.2012, kuid abielulised suhted lõppesid varem. Oluline ei ole, millal poolte suhted alguse said. Isegi, kui antud asjas on tegemist seltsinguliste suhetega, siis ei oma see tähendust, kuna tehing on sõlmitud notariaalses vormis ja kostja pidi olema teadlik, millised on tagajärjed. Kõik tehinguga seotu on toimunud kostja teadmisel ja heakskiidul, kuna kostja ajas asju seoses lepingu sõlmimise ja notari aegade panemisega. Ka tingimused on lepingusse seadnud kostja.
5.Kostja on käitunud pahatahtlikult ja hea usu põhimõtte vastaselt, viies kinnistult ära poolte ühiselt soetatud vara, öeldes, et need olid tema ainuomandis. Samuti ei ole kostja peale kaasomandilt väljakolimist ega ka kaasomanikuks olemise aja jooksul kandnud kaasomandi valitsemisega seotud kulutusi. Asjakohatud on väited, et hageja nõue ei ole sissenõutavaks muutunud. Isegi kui need väited oleksid asjakohased, siis hagi esitamise ajaks oli mõistlik aeg kohustuse täitmiseks möödunud tulenevalt VÕS § 82 lõikest 7.
6.Antud vaidlusesse ei puutu küsimused laste kasvatamisest, kuna need on perekonnaõiguslikud küsimused ning laste kasvatamine ei saa olla panuseks väidetavasse seltsingusse. Lisaks on hageja osalenud laste kasvatamises ja teeb seda käesoleva ajani. Kostja vastuväited
7.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja ja kostja suhtlus algas 29.12.2006 ning nad hakkasid elama vabaabielulistes suhetes 2007. aasta aprillist. Poolte esimene ühine laps R sündis 04.04.2008 ja teine laps R 07.01.2010. Pärast teise lapse sündi leidsid hageja ja kostja, et senine elamispind ei võimalda rahuldada kasvanud pere vajadusi ja otsustasid osta ühiselt elamu, milleks valiti välja paariselamuosa XXXXXXXXX XXX XX, millist müüdi lõpliku siseviimistluseta. Kinnistu osteti 2010. aasta mais. 29.07.2010 pooled abiellusid, kuid seoses hageja kaugtöö ja alkoholilembusega pooled lahutasid 20.04.2012 ja kostja koos lastega kolis elamust välja ning see jäi hageja ainukasutusse. Alles peale abielulahutust teavitas hageja, et kostja on kohustatud talle tagastama 1⁄2 kinnistu ostuhinnast.
8.Kostja ei nõustu hagejaga, et ostuhinna tasumine oli solidaarkohustuse täitmine. Hoolimata ostu tingimustest esinesid hageja ja kostja mitte solidaarvõlgnikena, vaid iseseisvate ostjatena. Solidaarkohustus oleks tekkinud, kui ostutehingust oleks tekkinud ühisomand. Lisaks ei pea perekondlikest suhetest tulenevaid solidaarkohustusi, arvestades nende olemust, VÕS § 69 lõike 1 kohaselt täitma võrdsetes osades ning nende täitmisel ei saa täidetut tagasi nõuda. Solidaarkohustus välistaks alusetu rikastumise normide kohaldamise. Hageja ei ole 05.04.2010 võlaõiguslikku ega 17.05.2010 asjaõiguslikku müügilepingut üles öelnud või sellest taganenud, seega ei ole hageja nõue saanud tekkida kujundusõiguste kasutamise tagajärjena. Lepingulise nõude olemasolul ei saa reeglina deliktilisele nõudele tugineda.
9.Võlaõiguslik müügileping sõlmiti vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) tehingute ja tahteavalduste kohta käiva reeglite ja VÕS-i kohaselt. Võlaõiguslikku müügilepingut sõlmides tegid pooled notarile otsese tahteavalduse lepingu punktis 3.1, kus kinnitasid, et ostja I ostab 1⁄2 mõttelise osa lepingu esemest ja ostja II ostab 1⁄2 mõttelise osa lepingu esemest ning avaldasid punktis 5.4 soovi kanda Harju Maakohtu Kinnistusosakonna
Harju kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriossa XXXXXXX kolmandasse jakku MN-le kuuluva kaasomandiosale esimesele vabale järjekohale omandiõiguse üleandmise nõuet tagav eelmärge 1⁄2 suuruses mõttelises osas kostja ja 1⁄2 suuruses mõttelises osas hageja kasuks. Asjaõiguslepingu punkti 3, kus on kirjeldatud lepingut ja selle täitmist, alapunktis 3.3 on hageja avaldanud, et ta on nõus, et osa tema poolt notarikontole hoiustatud summast läheb kostja poolt omandatava 1⁄2 mõttelise osa lepingu esemest tasumiseks. Alapunktis 3.4 sätestati, et arvestades eeltoodut, on asjaõiguslepingu sõlmimise eeldused täidetud. Eeltoodust selgub üheselt, et notar on hagejale selgitanud, et kostja müügihinna tasumisega loetakse võlaõiguslik leping nõuetekohaselt täidetuks ning täidetakse eeldused asjaõiguslepingu sõlmimiseks, mis kajastub punktis 4. Poolte tahe oli osta paariselamu kaasomandisse.
10.Kostja hinnangul oli hageja poolt kinnistu ostuhinna tasumine perekondlikest suhetest tulenev kõlbelise mittetäieliku kohustuse täitmine. Arvestades poolte vabaabielulist kooselu, kostja panust kodu korrashoidu ja laste kasvatamisse ning poolte soovi luua ühine kodu, tuleb hageja sooritust tõlgendada kui mittetäielikku kohustust VÕS § 4 lõike 2 punkti 2 tähenduses. Vabaabielus pooltel on sisuliselt samad suhted kui abielus, see tähendab pooled tegutsevad koos ja jälgivad ühise toimetuleku ning kooselu eesmärke ja huve. Vabaabielusuhtest tulenevad sooritused teineteiste kohustuste täitmiseks on seda laadi sooritused, mille täitmist ei saa pool, kelle seaduslikku/lepingulist kohustust teine täidab, täitjalt tagasi nõuda, kuid mida peetakse ühiskonnas aktsepteeritavaks ning heakskiidetavaks. Üldteada on asjaolu, et tehingute tõestamisel on notari ülesandeks selgitada välja tehingu tegemiseks olulised asjaolud ning kui õiguslikud eesmärgid on välja selgitatud, nõustub notar tehingu osalisi tehingu tegemise erinevate võimaluste kohta ning selgitab, millised on ühe või teise lahenduse eelised või puudused, milline lahenduskäik on antud juhtumil kõige õigem, kindlam ja otstarbekam ning sõnastab tehinguosaliste tahteavaldused. Käesoleval juhul on hageja tahteavalduse – tasuda kostja poolt omandatava 1⁄4 suuruse mõttelise osa eest – notar sõnastanud notariaalses vormis sõlmitud lepingutes. Hageja ei ole kostjalt nõudnud omandatud majaosa hinna tasumist. Tavapäraseks saab lugeda, et olukorras, kus pooled otsustasid soetada XXXXXXXXX XXX XX asuva majaosa eesmärgiga parandada pere elamistingimusi ning kostja ei käinud arvates esimese lapse sünnist 04.04.2008 kuni teise lapse 1,9-aastaseks saamiseni 01.11.2011 tööl ja kasvatas poolte ühiseid lapsi, hoidis korras poolte ühist kodu ja majapidamist viisil, et hagejal oli võimalik töötada aastaid Soomes, tasus hageja oma elukaaslase ehk kostja kaasomandi osa eest. Hageja täitis kohustuse vabatahtlikult ega andnud mingilgi moel kostjale märku, et kostjal võiks tekkida sellest hageja ees kohustused. Hageja käitumine on tõlgendatav mittetäieliku kohustuse täitmisena VÕS § 4 sätestatud alusel, mille täitmist ei saa tagasi nõuda.
11.Arvestades poolte vabaabielulisi suhteid ning kinnistu omandamist, oli poolte vahel kuni abiellumiseni 29.07.2010 seltsing VÕS §-de 580 ja 581 tähenduses. Seltsingulepingu eesmärgiks oli ühine kooselu ja ühiste laste kasvatamine ning ühise kodu loomine ja majandamine. Pooled tegutsesid koos, elades ühiselt eesmärgiga parandada oma elamistingimusi ja selle eesmärgi saavutamiseks tegi kumbki pool panuseid. Kostja panustas seltsingusse olulises osas tööd ja aega seoses organiseerimisega, majapidamise korrahoiuga, ühiste laste kasvatamisega jne, samuti emapalgast saadavaid rahalisi vahendeid. Kostjapoolne panus võimaldas hagejal töötada väljaspool Eestit ja panustada seltsingusse rahalisi vahendeid. Seltsinglaste panustamine võib toimuda erinevalt, mis tähendab seda, et poolte rahalised panused ei pea olema võrdsed. Kostja leidis, et arvestades pooltevahelisi suhteid, tuleb seltsingusuhet hinnata selliselt, et hageja ja kostja on VÕS § 603 lõikest 1 tuleneva nõudeõiguse kokkuleppeliselt välistanud. Üldisest elukogemusest lähtuvalt tuleb mitteabielulise kooselusuhte raames sõlmitud kokkulepet, mille kohaselt üks
elukaaslane võimaldab teisel elukaaslasel kodus olla ja väikesi lapsi kasvatada, mõista selliselt, et teine elukaaslane ei eelda, et ühel päeval, kui pooled peaksid kooselu lõpetama, peab teine elukaaslane kõik teise elukaaslase poolt tehtud kulutused hüvitama. Paariselamu soetati ühise eluasemena seltsingu kehtivuse ajal ehk tegemist on seltsinguvaraga. Seda näitavad ka kinnistu omandamise asjaolud.
12.Hageja ei andnud kostjale laenu kinnistu omandamiseks. Vastavad väited on paljasõnalised ja tõendamata. Usutav ei ole, et kui hageja avaldas notarile, et ostjad on kokku leppinud, et hageja poolt kostja eest makstav müügihind on laen, siis notar sõnastas poolte tahteavaldused kujul, nagu see on lepingutes märgitud. Samuti ei ole hageja esitanud kostjale laenulepingu ülesütlemisavaldust ega väidetavat laenu tagasi nõudnud. Hageja on kostjalt nõudnud üksnes kaasomandi üleandmist või alusetult saadud kinnistu tänasest turuväärtusest 1⁄2. Hageja ei tõendanud laenu kokkuleppe olemasolu ja selle tingimusi. Esimese astme kohtu otsus
13.Harju Maakohus jättis 24.10.2013 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lõike 1 alusel hageja kanda.
14.Pooled ei vaidle, et: • elasid vabaabielulistes suhetes alates aastast 2007 kuni 29.07.2010; • olid abielulistes suhetes 29.07.2010 kuni 20.04.2012; • 04.04.2008 sündis ühine poeg R ja 07.01.2010 ühine poeg R; • otsustasid osta kaasomandisse kinnistu asukohaga XXXXXXXXX XXX XX XXXXXXXXXX XXXX XXXXXX XXXXX XXXXXXXXX, milleks sõlmisid 05.04.2010 notariaalse kinnistu võlaõigusliku müügilepingu asja avalduse eelmärke kinnistamiseks (t I kd lk 24-40, sama leping sama sisuga ka t I kd lk 49-65, 86-102, 129145) ning 17.05.2010 notariaalse avalduse eelmärke kustutamiseks, asjaõiguslepingu kinnistu mõttelise osa omandi üleandmiseks (t I kd lk 41-41, sama leping sama sisuga ka t I kd lk 66-73, 103-110, 146-153); • hageja tasus ainuisikuliselt kinnistu ostuhinna, notaritasud ning riigilõivud (t I kd lk 113117, 156-160); • 25.05.2010 kanti hageja Harju Maakohtu Kinnistusosakonna Harju Kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriossa number XXXXXXX teise jakku 1⁄4 mõttelise osa kaasomanikuna ja kostja 1⁄4 mõttelise osa kaasomanikuna (t I kd lk 10-11, sama väljavõte ka t I kd lk 111-112, 154-155); • 09.04.2012 esitas hageja kostjale nõude 1⁄2 ostuhinnast, notaritasudest ja riigilõivust hüvitamiseks (t I kd lk 13-15).
15.Pooled vaidlevad, kas kostja on kohustatud hagejale tasuma 1⁄2 ostuhinnast, notaritasudest ja riigilõivust ning kui, siis millise õigussuhte alusel.
16.Hageja on seisukohal, et hageja ja kostja puhul on tegemist solidaarvõlgnikega ning et kostja on hageja arvelt alusetult rikastunud. Samuti on hageja väitnud vande all antud ütlustes (t II kd lk 159), et andis kostjale kinnistu ostmiseks laenu ja pooled sõlmisid suulise laenulepingu. Hageja tugineb VÕS § 69 lõikele 1, § 78 lõikele 4, § 208 lõikele 1, §-le 1041 ja § 1042 lõikele 1.
17.Kostja on seisukohal, et ei ole kohustatud hagejale tasuma, kuna tegemist on mittetäieliku kohustuse täitmisega. Lisaks oli poolte vahel seltsinguleping kinnistu ostmise ajal ja nõudeõigus on kokkuleppeliselt välistatud. Kostja tugineb VÕS § 4 lõikele 1, lõike 2 punktile 2 ja lõikele 3, § 581 lõikele 1 ning § 603 lõikele 1.
18.Kohus leidis, et antud asjas on oluline välja selgitada pooltevaheline suhe ning poolte tahe ja arusaam kinnistu ostulepingute sõlmimisel ja kinnistu eest ostuhinna tasumisel. Puudub vaidlus ning poolte vande all antud ütlustega (t II kd lk 159, 161-162) ja tunnistaja ütlustega (t II kd lk 165) on tõendatud, et hageja ja kostja tutvusid 2006. aasta lõpus ning asusid koos elama 2007. aastal. Pooled vaidlevad, kas kooselu alustati aprillis 2007 või sügisel 2007, kohus leidis, et nimetatu ei oma pooltevahelise suhte hindamisel tähendust. Pooltel sündis 04.04.2008 ühine poeg R ja 07.01.2010 ühine poeg R. Kostja viibis kodus esimese lapse sünnist kuni teise lapse poolteiseaastaseks saamiseni ning sai emapalka 15 000 krooni ja tegeles sel ajal majapidamise ning laste kasvatamisega. Hageja töötas Soomes ja teenis perele rahalisi vahendeid. Kevadel 2010 otsustasid pooled osta perele suurema eluaseme, mille otsinguga tegeles kostja. Kinnistu otsustati osta kaasomandisse, mida kinnitavad nii hageja kui kostja vande all. Uude elamusse kolisid pooled 2010. aasta mai lõpus. 29.07.2010 pooled abiellusid ja 20.04.2012 lahutasid.
19.Kohus leidis, et poolte vabaabielulisi suhteid saab käsitleda seltsinguna. Seltsing on käsitletav seltsingulepingu alusel seltsinglaste vahel tekkiva erilise seosena. Seltsingulepingu võib sõlmida suulises vormis, kuna selle vormi osas kehtib lepinguõigusele omane üldine vormivabaduse põhimõte. Arvestades asjas esitatud faktilisi asjaolusid, nähtub, et poolte vahel oli suuline seltsinguleping, mille eesmärgiks oli ühine kooselu ja ühiste laste kasvatamine ning ühise kodu loomine ja majandamine. Pooled tegutsesid ühise eesmärgiga kasvatada lapsi, pidada ühist majapidamist ja parandada oma elamistingimusi, millise eesmärgi saavutamiseks tegi kumbki pool panuseid. Poolte seltsingulepingut kinnitab kaudselt ka asjaolu, et pooled hiljem otsustasid abielluda.
20.Poolte eesmärgiks oli kinnistu 1⁄2 mõttelise osa omandamine kaasomandisse, mida pooled ka tegid ja mille eest tasus ainuisikuliselt hageja. Kostja sai kinnistu kaasomanikuks selle eest tasumata. 17.05.2010 lepingu punktist 3.3 (t I kd lk 44) nähtub, et notar on selgitanud hagejale, et kostjapoolse müügihinna tasumisega loetakse võlaõiguslik leping nõuetekohaselt täidetuks ning täidetakse eeldused asjaõiguslepingu sõlmimiseks. Hageja on vabatahtlikult avaldanud 17.05.2010 lepingu punktis 3.3, et on nõus, et osa tema poolt notarikontole hoiustatud summast läheb kostja poolt omandatava 1⁄2 mõttelise osa lepingu esemest tasumiseks. Kohus, arvestades pooltevahelisi seltsingulepingulisi suhteid enne kinnistu ostmist ning suhteid peale kinnistu ostmist ja lepingutes sätestatut, asus seisukohale, et hagejal puudub alus nõuda 1⁄2 ostuhinna tagastamist.
21.Kohus viitab VÕS § 78 lõikele 4 märkides, et üksnes seadusest ei tulene, et kostja peab hüvitama 1⁄2 ostuhinnast. Hagejal on kohustus tõendada, et poolte vahel oli kokkulepe, et kostja maksab hagejale pool kinnistu ostuhinnast. Käesoleval juhul ei ole hageja kohtule esitanud tõendeid, et pooltel oli kokkulepe, et kostja hüvitab hagejale 1⁄2 ostuhinnast. Hageja on vabatahtlikult otsustanud tasuda kostja omandatud kinnistu kaasomandi osa eest. Notar on hagejale selgitanud ja notariaalsesse lepingusse sisse kandnud hageja tahte. Hageja ei ole kohtule esitanud tõendeid, et ta oleks kostjalt nõudnud 1⁄2 ostuhinna tasumist varasemalt, kui peale abielu lahutamist. Seega asus kohus seisukohale, et vastavasisuline kokkulepe, et kostja tasub hagejale 1⁄2 ostuhinnast, puudus.
22.Riigikohus on leidnud, et ühise tegutsemise lepingu järgi kohustuvad pooled ühiselt tegutsema ühise majandusliku eesmärgi saavutamiseks ning sellisel juhul tasuvad lepinguosalised eesmärgi saavutamiseks osamaksu rahas või muus varas või töise osavõtu teel. Lepinguosaliste ühise tegutsemine tulemusena loodud ja omandatud vara on nende kaasomandis (vt Riigikohtu 20.12.2002 otsus kohtuasjas 3-2-1-142-05, punkt 13). Käesoleval juhul on kostja panustanud seltsingusse olulise osa tööd ja aega seoses organiseerimisega, majapidamise korrashoiu ja ühiste laste kasvatamisega. Samuti on kostja
panustanud seltsingusse emapalgast saadavaid rahalisi vahendeid. Hageja panustas seltsingusse rahalisi vahendeid, seega on ka arusaadav, et hageja on tasunud majale langevad kulud. Normaalne ja aktsepteeritav on, et tööl käiv vanem panustab rahalisi vahendeid ja teine vanem, kes on kodune lastega, panustab enda aega ja teenuseid. Ei saa eeldada, et olukorras, kus üks elukaaslane ja vanem võimaldab teisel vanemal ja elukaaslasel kodus olla ja väikesi lapsi kasvatada, hakkab nõudma kodus oleval vanemalt tagasi enda poolt tehtud kulutusi. Kohus leidis, et pooltevahelist seltsingusuhet tuleb hinnata selliselt, et hageja ja kostja on VÕS § 603 lõikest 1 tuleneva nõudeõiguse kokkuleppeliselt välistanud, mistõttu puudub hagejal ka nimetatu alusel õigus kostjalt 1⁄2 ostuhinna ja notaritasude ning riigilõivude tagasinõudmiseks.
23.Hagejal puudub alus ostuhinna tagasinõudmiseks, kuna tegemist on mittetäieliku kohustuse täitmisega. Käesolevast asjast nähtub, et pooltel ei olnud üksnes õiguslik kokkulepe kinnistu kaasomandisse ostmiseks, vaid tehing kannab ka teisi sotsiaalseid eesmärke. Mittetäielikud on kohustused, mis tulenevad kõlbelistest kohustustest või viisakusest, sündsustundest, isiklikest suhetest. Kohus on tuvastanud, et pooled on tegutsenud koos ja jälginud ühise toimetuleku ning kooselu eesmärke ja huve. Sellisest suhtest tulenevad sooritused teineteise kohustuste täitmiseks on sellised, mille täitmist ei saa pool, kelle seaduslikku/lepingulist kohustust teine täidab, täitjalt tagasi nõuda tuginedes õigusnormile, kuid mida peetakse ühiskonnas aktsepteeritavaks ning koguni heakskiidetavaks (t II kd lk 109, tsiviilasja nr 209-10779 01.06.2010 otsus). Kohus leidis, et tegemist on ka mittetäieliku kohustuse täitmisega hageja poolt, mille alusel üleantut ei saa tulenevalt VÕS § 4 lõikest 3 tagasi nõuda.
24.Seoses hageja vande all antud ütlustega, mille kohaselt on pooled sõlminud suulise laenulepingu, mille alusel hageja andis kostjale laenu poole kinnistu omandamiseks, märkis kohus, et vastavad väited on paljasõnalised ja tõendamata. Kohtule ei ole esitatud tõendeid laenu andmise ega laenulepingu sõlmimise kohta. Samuti ei nähtu laenu andmine notariaalselt tõestatud lepingutest ning usutav ei ole, et hageja, kes soovis käsitleda temapoolset ostuhinna tasumist kostjale antava laenuna, märgib vabatahtlikult notari juures, et on nõus, et 1⁄2 tema tasutud ostuhinnast läheb kostja poolt omandatava 1⁄2 mõttelise osa lepingu eseme eest tasumiseks. Lisaks ei ole hageja kohtule esitanud tõendeid, et hageja on üldse kunagi kostjalt laenu tagastamist nõudnud. Apellatsioonkaebus
25.Kaebuses palub hageja tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada, või saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Maakohus kohaldas vääralt õigusnorme ja rikkus menetlusnorme ega hinnanud õigesti tõendeid.
26.Kohus on väljunud hagi raamidest ja andnud hinnangu õigussuhtele, mis ei olnud hagi aluseks. Kohtul ei ole sellist õigust lähtudes TsMS §-st 439.
27.Kohus on hinnanud õigussuhet ka valesti. Pooltevaheline leping oli kaasomandisse soetatud kinnistu ostu-müügileping. Kohus on andnud otsuses omavoliliselt hinnangu lepingulise suhte olemusele, mis ei ole põhjendatud, kuna lepingu olemust ei ole keegi seadnud kahtluse alla, seega leping kehtib ja kuulub täitmisele. Juhul, kui kohus annab hinnangu pooltevahelisele suhtele, ei muuda see olematuks kirjalikult sõlmitud lepinguliste kohustuste olemasolu ja õigusi. Kohus on sellest lähtudes eksinud materiaalõigusnormi kohaldamisel. Kostja ei ole toonud välja, mis oli seltsingulises suhtes tema panuse suuruseks. Kostja vande all antud ütlusi ei saa võtta tõsikindla tõendina, kuna isik annab endale soodsamaid ütlusi. Poolte seltsingulist suhet ei ole võimalik laiendada kaasomanike vahelistele suhetele. Kohus on hinnanud kostja vande all antud ütlusi olulisemaks ja
tõenduslikumaks kui hageja vande all antud ütlusi vastavat teguviisi põhjendamata. Seega on kohus kohelnud pooli ebavõrdselt ja teinud väära lahendi. Kostja ütluste usaldusväärsus on kaheldav ka sel põhjusel, et pooltele küsimustele ei vastanud kostja isiklikult, vaid tema esindaja, kes sosistas ja kirjutas kostjale vastused ette. Kostja esindaja enda küsimused olid suunavad ja seega ei ole antud tõendeid kogutud kooskõlas menetlusnormidega ning neid ei ole võimalik asja lahendamisel arvestada.
28.Kaevatavast otsusest võib järeldada, et kohtu hinnangul oli poolte seltsingulepingu eesmärgiks laste kasvatamine. Hageja leiab, et laste kasvatamine ja maja ostmine on kaks eraldiseisvat õigussuhet. Seltsingu eesmärk võis olla laste kasvatamine, kuid kaasomandisse soetatud maja ostmise eesmärgiks oli omandisuhete, mitte seltsinguliste suhete reguleerimine. Sellisel juhul oli pooltel võimalik osta maja ka seltsinguvarasse, mille tulemusena ei oleks olnud tegu mitte kaasomandi, vaid ühisvaraga. Kohtu väited ja õiguse tõlgendus on hageja jaoks arusaamatud ja ülekohtused. Kohus on ajanud segi perekondlikud ja võlaõiguslikud suhted.
29.Kui kohus väidab, et tegemist ei olnud kaasomandi ostu-müügilepinguga, vaid mingi muu lepinguga, siis oleks tegemist tehingu vormi järgimata jätmisega ja tehing oleks algusest peale tühine ning kostja peaks tühise tehingu puhul endiselt saadu tagastama tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 alusel. Kohus on oma otsuse sellest tulenevalt rajanud täiesti valele õiguslikule alusele ja see on vastuolus TsÜS-i põhimõtetega tehingu sõlmimisest. Nii seltsingu- kui kaasomandileping tulnuks TsÜS § 82 kohaselt sõlmida notariaalselt. Notaris on sõlmitud leping kaasomanike, mitte seltsinglaste vahel.
30.Kohus jättis välja selgitamata, kas ja kui suures ulatuses on kostja panustanud seltsingusse emapalgast saadavaid rahalisi vahendeid. Kohtu väide on oletuslik. Sel põhjusel ei ole võimalik anda hinnangut, et pooled on teineteise vastu nõuded välistanud VÕS § 603 lõike 1 alusel. Hageja ei ole sellist kokkulepet kunagi kostjaga välistanud, kohus on omaalgatuslikult omistanud hagejale tahteavaldusi. Hageja jääb oma seisukoha juurde, et tema panus vaidlusaluse kaasomandi soetamisse on olnud 100%-line, kostja ei ole kunagi täitnud oma kaasomaniku kohustusi tasuda kaasomandil lasuvate kommunaalteenuste eest. Antud asjaolu näitab selgelt kostja pahausksust.
31.Kohus rikkus selgitamiskohustust ja tegi hageja jaoks üllatusliku otsuse. Kohus on asjas toimunud istungitel märkinud, et ei taha kuulda midagi seltsingulepingust. Ometi jõudis kohus kaevatavas lahendis justnimelt sellisele seisukohale. Seega on kohtu käitumine üllatuslik ega ole kooskõlas TsMS §-s 7 sätestatud põhimõtetega.
32.Seltsingulepingulistele suhetele tuginemine on vastuolus lepingu sõlmimise eesmärgiga ning seda suhet ei tohi ega saa arvestada käesolevas asjas, sest seltsinguleping oleks pidanud sõlmitama kirjalikus vormis, võimalik seltsinguleping lõppes poolte vahel abielu sõlmimisega ning seltsingulepingust tulenevate nõuete esitamise tähtaeg on aegunud.
33.Hageja esitas menetluses ka vastuväite kohtu tegevuse kohta tunnistaja ülekuulamiseks ja leiab, et kohus, jättes antud vastuväite rahuldamata, eksis tõendite kogumisel menetlusnormide vastu. Tunnistaja ütlused, mida kohus kogus, ei olnud asjassepuutuvad, tunnistaja ülekuulamine oli põhjendamatu, seega tuleb kogutud tõendid toimikust eemaldada.
34.Kohus on tõendeid hinnates asunud arusaamatult väärale seisukohale, et kostja panus võimalikku seltsingusse oli sama suur, kui hageja maksis kostja eest. Kohtul puudusid tõendid hindamaks, mis oli kostja rahaline või mitterahaline panus seltsingusse ning milles
see seisnes. Isegi juhul, kui kostja kasvatas lapsi, siis on poolte seltsinguliste suhete eest kostja panus sellises suuruses ilmselgelt proportsioonist väljas. Tähtsust ei oma laste kasvatamine, vaid see, kas pooltevaheline väidetav seltsinguleping sisaldas poolte kokkuleppeid ka selle kohta, et kostjal puudub kohustus tema kaasomandi eest hageja poolt tasutud raha tagastamiseks. Kohus ei ole nimetatud asjaolu tuvastanud, samuti ei ole kostja andnud ütlusi selle kohta, et väidetavad kokkulepped oleks üldse sõlmitud. Seega puudus poolte vahel seltsinguleping selles osas, mis oleks sisaldanud kostja kaasomandi eest hageja poolt tasutud ostuhinna tagastamise kohustuse puudumist. Kostja on hageja arvel alusetult rikastunud, kuna hageja on täitnud kostja eest kohustuse ning on õigustatud seda tagasi nõudma.
35.Käesoleva asja menetlus on e-toimikus poolik ega vasta nõuetele, mis seadusandja etoimiku olemusele on kehtestanud. Toimikus sisalduvad poolikud dokumendid ja osad vastused on üldse sisestamata. E-toimik näitab tänaseni hagi 79 893.13 euro hüvitamise nõudes, mis oli hageja esialgne nõue ja mille kohta kohus tegi puuduste kõrvaldamise määruse. Käesolev hagi sai esitatud mitte puuduste kõrvaldamisena, vaid täiesti iseseisva uue hagina. Seega oleks kohus pidanud antud asja menetlusse võtma ja jätkama menetlust tsiviilasjana nr 2-12-35869, mitte numbriga 2-12-26050. Algselt 05.07.2012 esitatud avalduses oli tsiviilasja nr 2-12-26050, 10.09.2012 esitatud asja numbriks sai 2-12-35869. Kohus oleks pidanud hagi asjas nr 2-12-26050 jätma läbi vaatamata, kuna hageja jättis puudused tähtaegselt kõrvaldamata, kuna menetluslikult otstarbekam oli esitada uus hagi. Teadmata põhjustel on asjad omavahel liidetud, millist määrust aga hageja toimikust ei leidnud. Hageja hinnangul on tegemist menetlusnormide rikkumisega.
36.Täielikult arusaamatu ja asjassepuutumatu on kohtu viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1142-05. Viidatud lahendis toodud asjaolud ei klapi kuidagi käesoleva vaidluse tehioludega ega sobitu argumentidega käesoleva vaidlusega sarnasuse toomiseks. Vastustaja seisukoht
37.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
38.Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse resolutsiooni tühistamiseks või muutmiseks alused puudub, kuid muuta tuleb otsuse põhjendusi osas, milles maakohus leidis, et ka kinnisasja ostmine kuulub pooltevahelisse seltsingulepingusse. Kaebuse läbivaatamisel võtab kolleegium aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta.
39.Kolleegium ei nõustu apellandiga selles, nagu oleks maakohtu otsus seltsinguliste suhete tuvastamise osas olnud poolte jaoks üllatuslik. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et juba esimeses vastuses hagile (t II kd lk 5-10) käsitles kostja poolte vabaabieluliste suhete ja seltsingu teemat ning käsitlus jätkus kohtuistungitel ja ka hageja enda kohtukõneteesides (t II kd lk 168-174). Vastates TsMS § 442 lõike 8 alusel poolte väidetele ja tuvastades TsMS § 438 alusel pooltevaheliste õigussuhete olemust oli maakohus kohustatud võtma seisukoha ka võimaliku seltsingusuhte kohta.
40.Kolleegium nõustub maakohtuga, et poolte suhetele enne abiellumist ühist majapidamist pidades ja ühiselt lapsi kasvatades (ühist pereelu elades) on kohaldatavad seltsingulepingu sätted. Selliselt on kohtupraktika mitteabielulist kooselu käsitlenud alates VÕS-i kehtima hakkamisest, kus esmakordselt reguleeriti seltsinguleping eraldiseisva õigusinstituudina
tagamaks mittejuriidilise isikuna tegutseva isikuteühingu moodustamise, tegutsemise ja lõppemise põhimõtete määratlemine. Kohtupraktika on asunud üheselt seisukohale, et seltsinglaste ühiseks eesmärgiks saab olla ühiste laste kasvatamine, ühise eluaseme renoveerimine, ühise majapidamise pidamine, ühiste jõupingutuste tegemine ühise eluaseme kasutamise võimaldamisse jmt (vt lahendid tsiviilasjades nr 2-06-25913, 2-04573, 2-05-23596, 2-08-58233, 2-11-33881, 2-07-18461).
41.Küll aga on maakohus jätnud tähelepanuta, et käesolevas asjas on notariaalselt sõlmitud kinnisvara omandamise tehinguga ja poolte vande all antud seletustega tõendatud, et nende tegelikuks ühiseks tahteks VÕS § 29 lõike 1 mõttes ei olnud kinnisasja omandamine selliselt, et see kuuluks ühisomandina neile mõlemale (mida saaks lugeda seltsinguvaraks VÕS § 589 lõike 1 alusel), vaid selliselt, et kummalegi kuuluks kindlaksmääratud mõtteline osa. Selline poolte tahe nähtub muuhulgas 05.04.2010 lepingu punktist 3.1, mille kohaselt müüja müüb ja ostja 1 ostab 1⁄2 mõttelist osa lepingu esemest ja ostja 2 ostab 1⁄2 mõttelist osa lepingu esemest. Kostja vande all antud seletuse kohaselt soovisid nad soetada maja ühiselt ja notar selgitas neile korduvalt, et kuna nad ei ole abielus, on võimalik soetada maja kaasomandisse ning et sellisel juhul läheb maja võrdselt mõlemale; hageja oli nõus tasuma ostuhinna täielikult (t II kd lk 156-157). Kaasomanikena on pooled sisse kantud ka kinnistusraamatusse. Seega puudub alus lugeda omandatud kinnisasja seltsinguvara hulka kuuluvaks.
42.Esmalt tugines hageja tagasinõude esitamisel poolte kui kinnisvara omandamise lepingutes solidaarvõlgnike sisesuhtele ja leidis, et kuna tema täitis kostja maksekohustuse müüja ees, on tal tagasinõudeõigus alusetu rikastumise või käsundita asjaajamise alusel (t I kd lk 8283). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja tagasinõudeõigus tõendamist ei leidnud.
43.05.04.2010 lepingu punktidest 3.2-3.5, 4.1, 4.3 jt tuleneb tõepoolest, et poolte tahe ostjatena oli esineda suhtes müüjaga solidaarvõlgnikena. VÕS § 69 lõike 1 kohaselt peavad solidaarvõlgnikud omavahelises suhtes kohustuse täitma võrdsetes osades, kuid seda vaid juhul, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti. Eelkõige on määrav solidaarvõlgnikevaheline kokkulepe omavahelise vastutuse jagunemise kohta, kusjuures kokkulepe võib olla saavutatud ka kaudsete tahteavalduste tulemusena. Hageja esindaja kinnitas veel ringkonnakohtu istungil, et hageja maksis kogu ostuhinna põhjusel, et soovis anda kostjale turvatunde. Kuna kostja näol oli tegemist tema elukaaslasega ja 2 väikese poja emaga, kellega oli vähemalt 2 aastat koos elatud ja kellega planeeriti kohe-kohe abielluda ning ostetav kinnistu oligi mõeldud perekonna ühiseks elamiseks, siis on esiletoodud põhjus mõistlik, inimlik ja arusaadav. Selline oligi poolte tegelik tahe kinnistu ostmisel ja vastupidist hageja tõendada ei suutnud. Sisuliselt kinkis hageja tol ajal oma laste emale ja tulevasele abikaasale rahasumma, mille eest viimane omandas 1⁄2 mõttelist osa omandatavast kinnistust. Kinnisasja ostmisel ei ajanud hageja seega kogu ostusummat ülekandes mitte võõrast asja, vaid kokkuleppel elukaaslasega kandis viimasele kingitud rahasumma otse notarile ja elukaaslane tasus sellega enda osa eest. Raha andmine toimus pooltevahelisel kokkuleppel, mida ei ole tühistatud ega see ei ole muul alusel lõppenud. Eeltoodust tulenevalt ei ole ka alust rääkida hagejapoolsest käsundita asjaajamisest ega kostjapoolsest alusetust rikastumisest.
44.Apellatsioonkaebuses esiletoodud muud võimalikud menetlusnormide rikkumised (asjakohatu tunnistaja ülekuulamine, e-toimikus kõigi esitatud menetlusdokumentide mitte sisaldumine; hilisema hagiavalduse käsitlemine esmases hagiavalduses puuduste kõrvaldamisena ja uue tsiviilasja mittealgatamine) ei oma asja õige lahendamise seisukohalt tähendust, mistõttu jätab kohus need tähelepanuta. Kolleegium ei näe alust kahelda kostja
poolt vande all antud ütluste tõepärasuses. Hagejal oli võimalik omapoolsete tõenditega kostja väited ümber lükata, kuid hageja seda võimalust ei kasutanud (ka mitte enda vande all ülekuulamist taotledes).
45.TsMS § 386 lõike 4 alusel tuleb hagi tagamata jätmisel tühistada maakohtu poolt rakendatud hagi tagamise abinõu.
46.Kaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsiooniastme menetluskulud TsMS § 171 lõike 1 alusel apellandi kanda.
Gaida Kivinurm
Mare Merimaa
Imbi Sidok-Toomsalu
Jõustunud Riigikohtu 03.12.2014 otsuses toodud muudatustega
RESOLUTSIOON
1.Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 7. aprilli 2014. a otsuse (tsiviilasi nr 2-12-26050) õiguslikku põhjendust. Muus osas jätta nimetatud otsus muutmata.
2.Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Menetluskulud kõigis kohtuastmetes jätta A. V kanda.
4.Merle Kuusekännu poolt 16. aprillil 2014 A. V eest tasutud kautsjon 593 eurot 30 senti arvata riigituludesse.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.