Eesistuja Malle Seppik, liikmed Henn Jõks ja Villu Kõve
Kohtuasi
A. V hagi M. V vastu 59 328 euro 74 sendi saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 7. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-26050
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A. V kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
59 328 eurot 74 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja A. V, esindaja vandeadvokaat Viktor Turkin Kostja M. V
Asja läbivaatamise kuupäev
27. oktoober 2014. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 7. aprilli 2014. a otsuse (tsiviilasi nr 2-12-26050) õiguslikku põhjendust. Muus osas jätta nimetatud otsus muutmata.
2.Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.
Menetluskulud kõigis kohtuastmetes jätta A. V kanda.
4.Merle Kuusekännu poolt 16. aprillil 2014 A. V eest tasutud kautsjon 593 eurot 30 senti arvata riigituludesse.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.A. V (hageja) esitas 5. juulil 2012 Harju Maakohtule hagi M. V (kostja) vastu, paludes mõista kostjalt enda kasuks välja 79 893 eurot 13 senti. 10. septembril 2012 esitatud täpsustatud hagiavalduses palus hageja mõista kostjalt välja 59 328 eurot 74 senti. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hageja väitel sõlmisid müüja ning pooled ostjatena 5. aprillil 2010 müügilepingu (müügileping) ja
17.mail 2010 asjaõiguslepingu kinnistu mõttelise osa omandi üleandmiseks (asjaõigusleping), mille alusel sai kumbki pool Harjumaal Xxxxxx vallas Xxxxxxxxxx külas asuva Xxxxxxxxx xxx XX kinnistu (registriosa nr XXXXXXX (kinnistu) 1⁄4 mõttelise osa kaasomanikuks ja seega kinnistul
asuva paarismaja kaasomanikuks. Hageja tasus kogu ostuhinna 1 850 000 krooni, samuti notaritasu 4506 krooni ja riigilõivu 2080 krooni. Lepingutest tulenevalt on pooled solidaarvõlgnikud. Kostja ei tasunud tema omandatud mõttelise osa eest ei müüjale ega hagejale, samuti ei ole ta maksnud notaritasu ega riigilõivu. Seega on kostja saanud kinnistu kaasomanikuks selle eest tasumata ja hagejal on kostja vastu nõue alusetu rikastumise alusel 59 328 euro 74 sendi saamiseks (tasutud summad eurodes jagatud kahega). Hageja täitis kostja kohustuse, olemata selleks õigustatud ega kohustatud ja tegi kostja esemele õigusliku aluseta kulutusi.
2.Kostja ei tunnistanud hagi ning palus jätta selle läbi vaatamata või rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja väitel hakkasid pooled 2007. a aprillist elama vabaabielulises suhtes ja neil sündisid 2008 ja 2010 lapsed. Pärast teise lapse sündi otsustati osta ühiselt elamu. Pooled sõlmisid abielu 29. juulil 2010. Alles pärast abielulahutust 20. aprillil 2012 teatas hageja, et kostja on kohustatud talle tagastama poole ostuhinnast. Poolte vahel oli abiellumiseni seltsing. Paariselamu soetati ühise eluasemena seltsingu kehtivuse ajal, st tegu on seltsinguvaraga. Hageja tasus ostuhinna, täitmaks perekondlikest suhetest tuleneva kõlbelise mittetäieliku kohustuse, mistõttu ei saa üleantut ka sel põhjusel tagasi nõuda. Seda, et hageja tasus oma elukaaslase kaasomandi osa eest, saab lugeda tavapäraseks olukorras, kus majaosa osteti pere elamistingimuste parandamiseks ning kostja ei käinud tööl, kasvatas ühiseid lapsi ja hoidis kodu korras, sel ajal kui hageja töötas aastaid Soomes. Pooled ei ole solidaarvõlgnikud. Ka ei pea pooled omavahelisest suhtest tulenevalt täitma müügihinna tasumise kohustust võrdsetes osades. Kuna poolte vahel oli leping, ei saa kohaldada alusetu rikastumise sätteid, ka ei ole rikastumise väljaandmise nõude eeldused täidetud.
3.Harju Maakohus tagas 12. septembri 2012. a määrusega hageja taotlusel hagi ja seadis kostjale kuuluvale 1⁄4 mõttelisele osale kinnistust hageja kasuks 59 328 euro 74 sendi suuruse summaga kohtuliku hüpoteegi. Kostja määruskaebust määruse peale maakohus ei rahuldanud. Ka Tallinna Ringkonnakohus jättis määruskaebuse 26. novembri 2012. a määrusega rahuldamata ja hagi tagamise muutmata.
4.Harju Maakohus jättis 24. oktoobri 2013. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse põhjendustel tuleb poolte suhetele enne abiellumist kohaldada seltsingulepingu sätteid (võlaõigusseaduse (VÕS) § 580 jj). Tuvastatud asjaoludel asusid pooled koos elama 2007. a-l ning neile sündis kaks last. 2010. a kevadel ostsid pooled perele suurema eluaseme, mille otsinguga tegeles kostja. Uude elamusse koliti 2010. a mai lõpus. 29. juulil 2010 pooled abiellusid ja lahutasid abielu 20. aprillil 2012. Pooled sõlmisid suulise seltsingulepingu, mille eesmärgiks oli ühine kooselu ja ühiste laste kasvatamine ning ühise kodu loomine ja majandamine. Ühise eesmärgi saavutamiseks tegi kumbki pool panuseid. Ka kinnisasja omandamine kuulub seltsingulepingusse. Võlaõiguslepingust ja asjaõiguslepingust nähtuvalt oli poolte eesmärgiks kinnistu 1/2 mõttelise osa omandamine kaasomandisse, mida pooled ka tegid ja mille eest tasus hageja. Arvestades pooltevahelisi seltsingulepingulisi suhteid enne
kinnistu ostmist ning suhteid pärast kinnistu ostmist, samuti lepingutes sätestatut, ei ole hagejal alust nõuda poole ostuhinna tagastamist. Seltsingusuhet tuleb hinnata selliselt, et pooled on VÕS § 603 lgst 1 tuleneva nõudeõiguse kokkuleppeliselt välistanud, mistõttu tuleb jätta hagi rahuldamata. Hageja ei ole tõendanud kokkulepet, et kostja maksab hagejale pool ostuhinnast. Hageja on vabatahtlikult tasunud kostja omandatud kinnistu kaasomandi osa eest ega ole esitanud tõendeid, et ta oleks kostjalt nõudnud poole ostuhinna tasumist enne abielu lahutamist. Kostja on panustanud seltsingusse olulise osa tööd ja aega, samuti emapalgast saadavat raha. Hageja panustas seltsingusse raha, seega on ka arusaadav, et hageja on tasunud majale langevad kulud. Ei saa eeldada, et olukorras, kus üks elukaaslane ja vanem võimaldab teisel vanemal ja elukaaslasel kodus olla ja väikesi lapsi kasvatada, hakkab ta nõudma kodus olevalt vanemalt tagasi enda tehtud kulutusi. Lisaks on hageja täitnud mittetäielikku kohustust, mille alusel üleantut ei saa tulenevalt VÕS § 4 lg-st 3 tagasi nõuda. Tõendamata on hageja väited kostjale suuliselt laenu andmisest mõttelise osa omandamiseks ja laenu tagasinõudmise kohta.
5.Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks ning jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 7. aprilli 2014. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus tühistas ka hagi tagamise abinõu ja jättis apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et poolte suhetele enne abiellumist ühist majapidamist pidades ja ühiselt lapsi kasvatades (ühist pereelu elades) on kohaldatavad seltsingulepingu sätted. Maakohtu otsuse põhjendusi tuleb muuta aga osas, milles kohus leidis, et ka kinnisasja ostmine kuulub seltsingulepingusse. Võlaõiguslepingu (p 3.1) ja poolte vande all antud seletustega on tõendatud, et poolte tegelikuks ühiseks tahteks ei olnud kinnistu omandamine selliselt, et see kuuluks ühisomandina neile mõlemale (mida saaks lugeda seltsinguvaraks VÕS § 589 lg 1 alusel), vaid selliselt, et kummalegi kuuluks kindlaksmääratud mõtteline osa. Kaasomanikena on pooled kantud ka kinnistusraamatusse. Seega ei ole alust lugeda kinnistu seltsinguvara hulka. Maakohtu otsus seltsingusuhte tuvastamise kohta ei olnud pooltele üllatuslik. Maakohus leidis õigesti, et hageja tagasinõudeõigus ei ole tõendatud. Võlaõiguslepingust tuleneb, et poolte tahe ostjatena oli esineda suhtes müüjaga solidaarvõlgnikena. VÕS § 69 lg 1 kohaselt peavad solidaarvõlgnikud omavahelises suhtes kohustuse täitma võrdsetes osades, kuid seda vaid juhul, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti. Eelkõige on määrav solidaarvõlgnike vaheline kokkulepe vastutuse jagunemise kohta, kusjuures kokkulepe võib olla saavutatud ka kaudsete tahteavalduste tulemusena. Hageja esindaja kinnitas veel ringkonnakohtu istungil, et hageja maksis kogu ostuhinna põhjusel, et soovis anda kostjale turvatunde. See põhjus on mõistlik, inimlik ja arusaadav, sest kostja oli hageja elukaaslane ja kahe väikese poja ema, kellega oli vähemalt kaks
aastat koos elatud ja kellega planeeriti kohe-kohe abielluda. Ostetav kinnistu oligi mõeldud perekonna ühiseks elamiseks. Selline oligi poolte tegelik tahe kinnistu ostmisel ja vastupidist hageja tõendada ei suutnud. Sisuliselt kinkis hageja tol ajal oma laste emale ja tulevasele abikaasale raha, mille eest viimane omandas 1/2 mõttelist osa omandatavast kinnistust. Kinnistu ostmisel ei ajanud hageja kogu ostusummat üle kandes seega mitte võõrast asja, vaid kokkuleppel elukaaslasega kandis viimasele kingitud rahasumma otse notarile ja elukaaslane tasus sellega enda osa eest. Raha andmine toimus kokkuleppel, mida ei ole tühistatud ja mis ei lõppenud ka muul alusel. Eeltoodust tulenevalt ei ole ka alust rääkida hageja käsundita asjaajamisest ega kostja alusetust rikastumisest. Apellatsioonkaebuses esiletoodud muudel võimalikel menetlusnormide rikkumistel ei ole asja õige lahendamise seisukohalt tähtsust, mistõttu need jäävad tähelepanuta. Alust ei ole kahelda kostja vande all antud ütluste tõepärasuses. Hagejal oli võimalik enda tõenditega kostja väited ümber lükata, kuid ta ei kasutanud seda võimalust (ka mitte enda vande all ülekuulamist taotledes).
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada, hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja arvates leidis ringkonnakohus õigesti, et tegemist ei olnud seltsingulepingulise varaga ja et pooltele kui solidaarvõlgnikele tuleb kohaldada VÕS § 69 lg-t 1. Ringkonnakohus jagas aga valesti tõendamiskoormuse, kui leidis, et hageja peab tõendama selles sättes nimetatud eeldust (et kohustus tuleb täita võrdsetes osades). Ringkonnakohus väljus menetlusõiguse norme rikkudes hagi piirest, kvalifitseerides pooltevahelise õigussuhte kinnistu soetamisel kinkelepinguks. Pooled ei ole esile toonud, et hageja kinkis kostjale raha, mille eest viimane tasus kinnistu ostmisel enda osa eest. Ühtlasi jättis ringkonnakohus täitmata selgituskohustuse. Samuti ei hinnanud ringkonnakohus kinkelepingu tuvastamisel tõendeid nõuetekohaselt, kui jättis hageja vande all antud ütlused tähelepanuta ja lähtus vaid kostja vande all antud ütlustest. Kostja vastuväited on vastuolulised ja paljasõnalised. Kinkeleping ei ole tõendatud. Samuti rikkus ringkonnakohus siinkohal põhjendamiskohustust.
8.Kostja palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse õiguslikku põhjendust tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 5 ja § 692 lg 2 alusel muuta. Muus osas jääb otsus muutmata. Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata.
10.Kolleegium käsitleb esmalt hageja nõuet ja olulisi asjaolusid (I) ning seejärel abieluvälises kooselus elavate isikute suhetele seltsingu sätete kohaldamise võimalusi ja ulatust (II). Edasi analüüsib kolleegium pooltevahelisi suhteid ja lahendab kaebuse (III). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (IV).
I
11.Hageja palub mõista kostjalt kokku välja 59 328 eurot 74 senti, mis on pool kinnistu mõtteliste osade omandamise eesmärgil hageja makstud 118 657 eurost 47 sendist (1 856 586 kroonist), sh: • 1 850 000 krooni ostuhind; • 4506 krooni notaritasu; • 2080 krooni riigilõiv.
12.Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle: • 2007. a aprillist elasid pooled abieluvälises kooselus (vabaabielulises suhtes) (sellest sündisid 2008 ja 2010 ka lapsed), seejärel abiellusid nad 29. juulil 2010 ja lahutasid abielu 20. aprillil 2012; • poolte kooselu ajal hageja töötas, kostja ei töötanud esimese lapse sünnist kuni teise lapse pooleteise aastaseks saamiseni, kasvatas lapsi ja hoidis kodu korras; • müüja ning pooled ostjana sõlmisid 5. aprillil 2010 kinnistu 1/2 mõttelise osa müügilepingu, mille järgi pidi kumbki pool omandama ostjana mõttelisest osast omakorda poole ühise ostuhinnaga 1 850 000 krooni; • 17. mail 2010 sõlmisid müüja ja pooled asjaõiguslepingu ning esitasid ühise kinnistamisavalduse kummagi poole kasuks 1⁄4 kinnistu mõttelise osa üleandmiseks ja kinnistamiseks; • 25. maist 2010 on hageja ja kostja kantud kinnistusraamatusse kumbki kinnistu 1⁄4 kaasomanikuna; • hageja tasus nii ostuhinna 1 850 000 krooni kui ka tehingutelt arvestatud notaritasu 4506 krooni ja riigilõivu 2080 krooni; • hageja nõudis kostjalt poole ostuhinna ning notaritasu ja riigilõivu tasumist esimest korda
9.aprillil 2012. II
13.Kolleegium ei nõustu kohtutega, et mehe ja naise püsivat ühise majapidamisega abieluvälist kooselu (vabaabielu) saaks iseenesest lugeda seltsinguks ja seega kohaldada sellele VÕS § 580 jj (vt maakohtu otsuse p 23, ringkonnakohtu otsuse p 40). See põhjendus jäetakse ringkonnakohtu otsusest välja.
14.Kuigi seltsingulepingu eesmärk on VÕS § 580 lg-s 1 formuleeritud laialt (isikud kohustuvad seltsingulepinguga tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks), nähtub seltsingu ülejäänud regulatsioonist, et tegu on eelkõige ühisele majanduslikule eesmärgile orienteeritud lepinguga. Seda kinnitab mh panuste tegemise nõue (VÕS § 581), juhtimise korraldus (VÕS §-d 582–587), seltsingu orienteeritus kasumi teenimisele ja jaotamisele ning sellega seotud aruandluse nõuded (mh VÕS §-d 586, 591, 592). Sellise regulatsiooni kohaldamiseks peavad pooled olema ka tahet avaldanud. Ainuüksi isikute abieluväline kooselu kolleegiumi arvates seltsingu kriteeriumitele ei vasta. Sellest ei teki isikutele siduvaid kohustusi, st võlasuhet VÕS § 2 mõttes. Sellise kooselu puhul ei ole vähemasti eelduslikult tegu ka võlaõigusliku lepinguga VÕS § 8 lg 1 mõttes, mis eeldab poolte ühist tahet õiguslikult siduvalt kohustuda midagi tegema või tegemata jätma. Kui sellises kooselus elavad isikud
ei ole sõlminud abielu, saab eeldada nende ühist tahet mitte kohaldada abielu kohta kehtivaid sätteid, mh varaühisuse kohta sätestatut. Seltsingu sätete laiendava või perekonnaseaduse (PKS) analoogia alusel kohaldamise kaudu ei tohiks jõuda tagajärgedeni, milles isikud ei ole kokku leppinud ja mida ei saa eeldada nende ühise tegeliku tahtena. Abieluvälisest kooselust ei tulene seaduse alusel sarnaseid kohustusi nagu abielust, mh ei ole pooled kohustatud vastastikuseks toetuseks ja ühise majapidamise korraldamiseks nagu abikaasad PKS § 15 alusel.
15.Kolleegiumi arvates ei õigusta seltsingu sätete kohaldamist ka ainuüksi see, et pooled on lisaks kooselule korraldanud ka ühise majapidamise. Ei saa eeldada, et ühist majapidamist korraldades on poolte tahteks teha seda seltsingu juhtimise ja aruandluse ning kasumi jaotamise ja kahjumi katmise sätete alusel.
16.Eelnev ei tähenda siiski, et abieluvälises kooselus elavad isikud ei saaks seltsingulepingut üldse sõlmida. Riigikohus on leidnud, et ka abikaasadel võib olla omavahel nõudeid lepingute alusel, mh seltsingulepingu alusel, kui see ei ole vastuolus abikaasade varasuhtega (vt Riigikohtu 3. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-193-13, p 11). Seltsingusuhe on kolleegiumi arvates võimalik ka abieluvälise kooselu poolte vahel. Seda on Riigikohus tunnustanud vabaabielu poolte puhul ka seltsingulepingu regulatsioonile sarnast Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 438 lg 1 järgset ühise tegutsemise lepingu regulatsiooni kohaldades (nt Riigikohtu 20. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-05, p 13). Seltsinguleping võib tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 77 lg 1 ja VÕS § 11 lg 1 järgi olla sõlmitud mh suuliselt. Seltsingulepingu olemasolu peab TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi tõendama pool, kes sellele tugineb.
17.Abieluväline kooselu ei muuda iseenesest poolte omandisuhteid. Kumbki isik jääb enda asjade omanikuks. Kooselu ajal omandatud asjad omandatakse asjaõiguse üldreeglite järgi, st kas kummagi poole ainuomandisse või kaasomandisse. Seltsingulepingu olemasolul lähevad selle alusel tehtud panused ja seltsingu jaoks omandatud vara seltsinguvarana VÕS § 589 lg 1 järgi seltsinglaste ühisomandisse. Ühisvara ei ole aga seltsingu vältimatu tunnus, nagu on ekslikult leidnud ringkonnakohus (vt ringkonnakohtu otsuse p 41). Ka see põhjendus jäetakse ringkonnakohtu otsusest välja. Seltsingulepingu pooled võivad kokku leppida, et vara omandatakse asjaõiguslikult nende kaasomandisse või ka ühe poole ainuomandisse, see ei välista seltsingu sätete kohaldamist. Sel juhul võib olla sõlmitud kokkulepe kasutada vara seltsingu eesmärgil, st majanduslikus mõttes ühisvarana. Riigikohus on ka varem leidnud, et VÕS § 589 lg 1 on dispositiivne norm, ja märkinud lisaks, et seltsinglased võivad ka ühisvara soetamise kokkuleppel välistada (Riigikohtu 14. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-11, p 20).
18.Kolleegium on seda meelt, et abieluvälise kooselu lõppemisel ei peaks toimuma kõikehõlmav likvideerimismenetlus panuste tagastamise ja kogu seltsingusse soetatud vara jaotamisega, nagu see on ette nähtud VÕS §-des 603 ja 604.
Selline varasuhte likvideerimine võiks tähendada veel ulatuslikumat tagasitäitmist kui ühisvara jagamine abielu lahutamise korral. Selline tagajärg oleks abieluvälise kooselu puhul ilmselgelt ebaõige. Ei saa eeldada poolte tahet, et nende varalised suhted oleksid tihedamad ja varalise suhte lõpetamine viiks kaugemaleulatuvate tagajärgedeni kui varaühisuse puhul abielu korral.
19.Seltsingu sätteid saab kohaldada eelkõige mingi konkreetse varalise eesmärgi puhul, nagu vara ühine soetamine või parendamine kooselu eesmärgil mõlemapoolsete panustega või samal eesmärgil ühine kulutuste kandmine. Riigikohus on näinud TsK § 438 lg 1 järgse ühise tegutsemise lepingu puhul poolte ühise majandusliku eesmärgina nt elamu korruse väljaehitamist (Riigikohtu 9. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-09, p 15). Seltsingu likvideerimissätteid saab kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete (nt kinnisasi) jaotamisele, kui: • mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused; • pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks. Seltsingu likvideerimise sätete kohaldamist ei välista see, et asjaõiguslikult on vara seltsingu kasuks soetatud poolte kaasomandisse või ühe poole ainuomandisse (vt käesoleva otsuse p 17). Pooltevahelises suhtes (sisesuhtes) saab vara eelkirjeldatud tingimustel lugeda ühisvaraks, mille saab kooselu lõpetamisel ka jagada.
20.Kolleegiumi arvates saab seltsingu likvideerimise sätetest kohaldada eelkõige VÕS § 600 lg 1 teist lauset, mille järgi kohaldatakse eelduslikult kaasomandi jaotamise sätteid (eelkõige asjaõigusseaduse § 77 asja jagamise viiside kohta). Samuti saab kohaldada VÕS § 602, mis näeb seltsingu likvideerimisel ette esmalt seltsingu kohustuste täitmise seltsinguvarast (st nt ühiselt vara soetamiseks võetud laenu tagastamine). Pärast kohustuste täitmist ülejäänud seltsinguvarast tuleb VÕS § 603 lg 1 järgi tagastada seltsinglaste panused. Kui panust ei ole võimalik tagastada, tuleb VÕS § 603 lg 3 esimese lause järgi hüvitada panuse tegemise aegne väärtus. VÕS § 603 lg 3 teise lause järgi ei maksta hüvitist panuse eest, mis seisnes seltsingule teenuse osutamises või eseme kasutusse andmises. Pärast ühiste kohustuste täitmist ja panuste tagastamist järelejäänud vara kuulub VÕS § 604 järgi seltsinglastele vastavalt nende osadele kasumi jaotamises, st VÕS § 592 lg 1 järgi vastavalt poolte panustele ehk VÕS § 581 lg 2 järgi eelduslikult võrdsetes osades. Kui poolte panused vara soetamisel on oluliselt erinevad, tuleb seda arvestada.
21.Nagu kolleegium märkis (vt käesoleva otsuse p-d 14, 18), ei saa seltsingu likvideerimise sätete kohaldamine viia ühisvara osas ulatuslikumate tagajärgedeni kui ühisvararežiimiga abielu lahutuse puhul. Nimelt ei kuulu abikaasade ühisvara hulka PKS § 27 lg 1 järgi kummagi abikaasa lahusvara. Selle moodustavad PKS § 27 lg 2 p 2 järgi mh esemed, mis olid abikaasa omandis enne abiellumist või mille abikaasa omandas abielu kestel tasuta käsutuse, sh kinke alusel või pärimise teel, ning p 3 järgi
esemed, mille abikaasa omandab oma lahusvarasse kuuluva õiguse alusel või hüvitisena lahusvarasse kuuluva eseme hävimise, kahjustamise või äravõtmise eest või lahusvaraga tehtud tehingu alusel. Eelnevat arvestades ei ole vähemalt eelduslikult alust sellist vara arvata ka abieluvälise kooselu poolte ühisvarasse. Küll saab sarnaselt PKS § 27 lg-ga 3 arvata ühisvarasse nende kulutuste väärtuse, mille kumbki pool on kooselu kestel varalt kasu saamiseks varaliste soorituste näol teinud (vajalikud ja kasulikud kulutused). Riigikohus on ka varem lugenud TsK § 438 lg 1 järgse ühise tegutsemise lepingu puhul jagatavaks varaks mh asja väärtuse juurdekasvu poolte kokkuleppe järgse ühise tegutsemise tulemusel (vt Riigikohtu 13. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-05, p 14;
9.detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-09, p 15).
22.Kui pooled on esmalt elanud abieluvälises kooselus, seejärel aga abiellunud ning edasi abielu lahutanud ja kooselu lõpetanud, tuleb abieluvara jagada perekonnaseaduse sätete alusel ja võimalik enne abielu kooselu ajal omandatud vara seltsingusätete alusel (kui on täidetud käesoleva otsuse ps 19 nimetatud kriteeriumid). Eeldada ei saa poolte tahet, et seltsingusätete alusel tuleks abieluvälise kooselu kestel omandatud vara jagada abiellumisel. Vastupidi, abiellumine eelduslikult kinnitab poolte tahet senist kooselu ja ühist majapidamist tugevdada. III
23.Kohtud on ekslikult leidnud (vt käesoleva otsuse p 13), et poolte kooselule saab üldiselt kohaldada seltsingu sätteid. Samuti on ringkonnakohus ekslikult leidnud, et seltsingusätete kohaldamise poolte suhtele välistab see, et poolte tahe oli omandada kinnistu mõttelised osad kaasomandisse, mitte ühisomandisse (vt käesoleva otsuse p 17). Seltsingu likvideerimise sätete kohaldamiseks vaidlusaluste kinnistu mõtteliste osade suhtes tuli kindlaks teha mh mõlema poole rahaliselt hinnatavad panused ja poolte ühine tahe omandada kinnistu mõttelised osad (vähemasti majanduslikus mõttes) poolte ühisvarasse. Määrav ei ole, et asjaõiguslikult kuulub kummalegi poolele 1⁄4 suurune kinnistu mõtteline osa, need mõlemad on poolte omavahelises suhtes põhimõtteliselt võimalik lugeda ühisvaraks (eeldusel mh, et mõlemad pooled on sinna rahaliselt hinnatavalt panustanud).
24.Vaidluse all mitteolevatel asjaoludel (vt käesoleva otsuse p 12) on hageja tasunud mõlema poole omandatud kinnistu mõttelise osa eest ning kandnud sellega seotud tehingukulud üksinda ja kostja ei ole sinna ka muul viisil rahaliselt hinnatavalt panustanud. Seetõttu ei ole alust jagada kinnistu mõttelisi osi poolte kooselu lõppemisel seltsingu sätete alusel (vt käesoleva otsuse p 19). Nii on leidnud, olgugi eksliku põhjendusega, ka ringkonnakohus. Kolleegium muudab vastavalt ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.
25.Kolleegium märgib, et tõenäoliselt põhjendamatu oli jätta käesoleva asjaga liitmata hageja hagi kinnistu kaasomandi lõpetamiseks ja tema makstava hüvitise tasaarvestamiseks käesolevas asjas taotletud hüvitisega (I kd, tl 182–187). Kui hageja hüvitisenõuet oleks saanud lugeda seltsingusse tehtud panuse tagastamise nõudeks ja sellega kaasnenuks seltsingu likvideerimise sätete kohaldamine poolte õigussuhtele, võinuks see
osaliselt kattuda kaasomandi lõpetamise nõudega ja nii tekkida vastuoluliste kohtulahendite risk. Seega olnuks mõistlik asjad liita või vähemasti peatada kaasomandi lõpetamise hagi menetlemine käesoleva asja lahendamiseni. Siiski ei mõjuta see käesoleva asja lahendust.
26.Kuna seltsingusätted pooltevahelisele suhtele ei kohaldu, tuleb hageja hüvitisenõue lahendada muude tsiviilõiguslike sätete alusel. Kuna hageja tasus üksinda kogu ostuhinna ja kandis tehingukulud, võis põhimõtteliselt olla tegu kahe erineva olukorraga. Esiteks võis hageja täita nii kostja kohustuse müüja ees VÕS § 78 lg 1 alusel. Sel juhul võinuks hageja esitada kostja vastu VÕS § 78 lg 4 järgi tagasinõude või nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või pooltevahelisest suhtest, mh tulenevalt alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest. Teisalt aga võisid pooled olla ostuhinna tasumise kohustuse osas müüja ees solidaarvõlgnikud ning kohustuse täitis hageja üksinda. Sel juhul saaks hagejal olla kostja vastu tagasinõue VÕS § 69 lg 2 alusel või kulutuste hüvitamise nõue VÕS § 69 lg 5 alusel.
27.Ringkonnakohus on müügilepingule tuginedes leidnud, et pooled olid müüja suhtes solidaarvõlgnikud. Kuigi müügilepingu vastuolulisest sõnastusest (vt mh müügilepingu p-d 3.1 ja 3.2) võib teha erinevaid järeldusi, saab olukorras, kus müüja müüb kinnisasja mõttelise osa ühiselt mitmele isikule, eeldada poolte tahet määrata ostuhind selle eest ühiselt ka siis, kui asjaõiguslikult see mõtteline osa omakorda jagatakse ostjate vahel. Solidaarkohustuse eeldus tuleneb VÕS § 65 lg 4 järgi ka sellest, kui pooled kohustuvad lepinguga kohustust ühiselt täitma. Hageja on ka hagis tuginenud sellele, et pooled olid müüdud 1/2 kinnistu mõttelise osa ostuhinna tasumise suhtes solidaarvõlgnikud ega ole vastavat ringkonnakohtu järeldust kassatsioonkaebuses kahtluse alla seadnud. Seega lähtub kolleegium asja lahendamisel samuti solidaarkohustuse olemasolust ega käsitle hageja võimalikku VÕS § 78 lg-st 4 tulenevat nõuet.
28.Omavahelises suhtes peavad solidaarvõlgnikud VÕS § 69 lg 1 järgi kohustuse täitma võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti. Solidaarkohustuse täitnud võlgnikule läheb VÕS § 69 lg 2 järgi üle võlausaldaja nõue teiste võlgnike vastu (solidaarvõlgniku tagasinõue), välja arvatud talle endale langevas osas. Solidaarvõlgnik võib VÕS § 69 lg 5 esimese lause järgi teistelt solidaarvõlgnikelt nõuda tema poolt kohustuse täitmisel tehtud mõistlike kulutuste hüvitamist vastavalt neile langevatele osadele. Seega tuleneb seadusest eeldus, et solidaarkohustuse täitnud solidaarvõlgnik võib esitada tagasinõude või kulutuste hüvitamise nõude teise solidaarvõlgniku vastu ning seda kahe solidaarvõlgniku puhul pooles osas. Nõude rahuldamata jätmist õigustava kokkuleppe või muu asjaolu olemasolu peab tõendama teine solidaarvõlgnik. Vastupidisele tõendamiskoormuse jaotusele viitav seisukoht ringkonnakohtu otsuse p-s 43 jäetakse sellest välja.
29.Eelnev ei mõjuta siiski asja lahendust, kuna ringkonnakohtu otsuse järgi on kostja tõendanud nõudeid välistava kokkuleppe olemasolu poolte vahel. Ringkonnakohus leidis, et poolte tegelik ühine
tahe kinnistu mõtteliste osade ostmisel oli see, et hagejal ei oleks solidaarkohustust täites õigust kostja vastu nõudeid esitada, kuna ta soovis anda kostjale turvatunde, sest ostetud eluase oli mõeldud poolte ühiseks eluasemeks, pealegi olid pooltel ühised lapsed ja kavatsus kohe abielluda. Kolleegiumi arvates ei ole ringkonnakohus poolte ühise tahte tuvastamisel oluliselt menetlusnorme rikkunud. Eksitav on siiski ringkonnakohtu otsuse p-s 44 märgitu, et hagejat ei ole menetluses vande all üle kuulatud, kuigi tegelikult seda tehti (II kd, tl 154). Kolleegiumi arvates ei saa sellest siiski järeldada, et tõend oleks menetluses üldse hindamata jäetud või et see oleks võinud mõjutada asja lahendamist. Kolleegium ise ei saa TsMS § 688 lg-test 3–5 tulenevalt asjaolusid tuvastada ja tõendeid hinnata. Seega on ringkonnakohus kolleegiumi arvates tuvastatud asjaoludel õigesti leidnud, et pooltevahelisest kokkuleppest tulenevalt oli nii hageja tagasinõue kui ka kulutuste hüvitamise nõue kostja vastu välistatud. Kolleegium märgib, et vabaabielusuhtes ühist majapidamist omavate solidaarvõlgnike puhul, kellest üks töötab ja teenib raha ning teine peab majapidamist ja hoiab lapsi, võib lisaks ka eeldada ühist tahet, et kulutused kannab omavahelises suhtes just teeniv pool.
30.Kolleegium nõustub hagejaga, et ringkonnakohus viitas otsuses ka pooltevahelisele kinkelepingule, ilma et pooled oleksid sellele tuginenud või sellist õiguslikku kvalifikatsiooni oleks menetluses pooltega arutatud. Kolleegium jätab seetõttu viited kinkelepingule ringkonnakohtu otsuse p-st 43 välja. See ei mõjuta aga asja lahendust, kuna ringkonnakohus kasutas kinkelepingule tuginemist vaid täiendava (või alternatiivse) põhjendusena tagasinõude välistamise kokkuleppe sisustamiseks. Sellele, et solidaarvõla olemasolul ei ole pooltel selle võrdse täitmise kohustust, tugines kostja juba maakohtus (II kd, tl 9). IV
31.Kuna nii hagi kui ka hageja apellatsioonkaebus ja kassatsioonkaebus jäävad rahuldamata, kannab TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel menetluskulud hageja.
32.Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu arvatakse tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel riigituludesse. Malle Seppik, Henn Jõks, Villu Kõve
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.