Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Margo Klaar ja Tiit Kollom
Otsuse tegemise aeg ja koht
12.07.2016, Tallinn
Tsiviilasja number
2-15-5364
Tsiviilasi
VA hagi VK vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 07.03.2016 otsus
Tsiviilasja hind 20 000 eurot apellatsioonimenetluses Kaebuse esitaja ja kaebuse VA apellatsioonkaebus liik Menetlusosalised ja nende Hageja (apellatsioonimenetluses apellant): VA (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Artur Politanov esindajad Kostja (apellatsioonimenetluses vastustaja): VK (isikukood
XXXXXXXXXXX),
lepinguline esindaja Tamara Vologžanina Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 07.03.2016 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Ringkonnakohtu menetluskulud jätta VA kanda.
3.Välja mõista VA-lt VK kasuks 356,50 eurot ringkonnakohtu menetluskulu hüvitamiseks.
4.Mõista VA-lt riigituludesse välja apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 750 eurot (TsMS § 190 lg 2). Menetluskulude tasumiseks vajalikud pangarekvisiidid ja viitenumber on kättesaadavad otsusele lisatud makseinfos.
5.Selgitada, et kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik peab lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul, nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 179 lg-d 5 ja 9).
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.VA (hageja) esitas 09.04.2015 Harju Maakohtule hagiavalduse VK (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt elasid pooled aastatel 1988 – 2014 vabaabielus. Kostja on kantud kinnistusraamatusse XXX, Tallinn asuva korteri omanikuna, kuid hageja leiab, et korter on tegelikkuses kaasomandis, kuna korter oli soetatud poolte vabaabielu kestel. Korteriomand on soetatud seltsingulepingu alusel seltsinglaste huvideks (mõlemale seltsinglasele elamiseks). Pooltel oli ühine majapidamine. Hageja töötas või sai pensioni ning panustas selle arvelt kostja korterisse. Hageja hinnangul on korteriomandi turuhind umbes 40 000 eurot.
3.Hageja palus anda korteriomand kostjale, pannes kostjale kohustuse maksta hagejale välja tema osa rahas 20 000 eurot (asjaõigusseadus (AÕS) § 77) või alternatiivselt mõista kostjalt välja hageja poolt kostja korterile tehtud kulutused summas 20 000 eurot (võlaõigusseadus (VÕS) § 1042 lg 1). Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja vastuväited hagile
4.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
5.Pooled elasid koos umbes 1990. aastast, kuid poolte suhted lõppesid juba üle kümne aasta tagasi. Kostja omandas korteriomandi asukohaga XXX, Tallinn võõrandades talle kuulunud korteriomandi XXX, Tallinn. Korteriomand XXX oli omandatud täielikult kostja vahendite arvel ning seda ei ole käesoleva ajani remonditud.
6.Mis puudutab kostja poolt korteri aadressil XXX, Tallinn soetamist, siis kostja erastas selle korteri enda erastamisväärtpaberite eest 07.07.1995 ning hageja selle korteri soetamises kuidagi ei osalenud.
2(6)
7.Hageja väited, et poolte vahel oli seltsing kuni 2014. aastani, on alusetud. Hageja ei osalenud kostja poolt vara soetamises ega panustanud sellesse midagi. Kostjal ei olnud tahet soetada vara hagejaga ühiselt ning hageja ei teinud sellesse panuseid. Isegi, kui oletada, et poolte vahel olid kunagi seltsingulepingulised suhted, siis need lõppesid juba üle kümne aasta tagasi. Seega on hageja nõue aegunud.
8.Poolte vahel ei olnud kokkulepet, mis oleks suunatud seltsingulepingu sõlmimisele. Kostja ei ole selleks tahet avaldanud. Asjaolu, et kostja lasi hageja elama oma korterisse, ei tähenda seltsinglepingu sõlmimist. Samuti ei ole kostja sellest kasumit saanud ja seetõttu ei ole midagi jagada, mingeid aruandeid pooled üksteisele ka ei teinud. Seadusest tulenevalt pidi varem kehtinud seaduse ja praegu kehtiva seaduse (AÕS § § 641, 119 lg 1) kohaselt olema korteri omandamiseks ja mistahes viisil käsutamiseks (sh koormamiseks, pantimiseks, seltsingu loomiseks jne) mõeldud leping sõlmitud notariaalses vormis. Hageja sellist lepingut oma väidete tõendamiseks ei esitanud. Sellist lepingut ka ei eksisteeri, kuna poolte vahel ei olnud kokkuleppeid kostja korteri osas. Kõik hageja sellekohased väited on paljasõnalised. Esimese astme kohtu otsus
9.Harju Maakohtu 07.03.2016 otsusega jäeti hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 2041,25 eurot. Maakohus mõistis hagejalt Eesti Vabariigi kasuks välja 830 eurot. Maakohus määras, et 830 euro tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
10.Pooled vaidlevad selle üle, kas Tallinnas, XXX asuva korteriomandi näol oli tegemist poolte ühisvaraga ning kas hageja on teinud korterile kulutusi, mille hüvitamist tal on õigus nõuda.
11.AÕS § 119 lg 1 kohaselt peab tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, olema notariaalselt tõestatud. Käesoleval juhul on notariaalselt tõestatud lepinguga kõnealuse korteriomandi omandanud üksnes kostja ning hageja vastava lepingu osapool ei olnud. Seega ei ole hageja saanud asjaõiguslepingu alusel korteriomandi omanikuks. Juhul, kui poolte vahel leiaks tõendamist suulise seltsingulepingu olemasolu, ei tähendaks see hageja poolt korteriomandi omandiõiguse tekkimist, kuna AÕS § 119 lg-st 1 tulenevalt saab kinnisasja omanikuks üksnes notariaalselt tõestatud lepingu alusel. Perekonnaseaduse (PKS) §-st 25 tulenevalt lähevad varaühisuse puhul abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused. PKS §-st 25 lähtuvalt on ühisvara tekkimise vältimatu eeldus asjaolu, et tegemist on abikaasadega. Antud asjas puudub vaidlus, et hageja ja kostja näol oli tegemist elukaaslastega, kes abielu sõlminud ei olnud. Seega ei saanud kostja omandatud korter minna poolte ühisomandisse ka lähtuvalt perekonnaseaduse sätetest.
12.Tallinnas XXX asuva korteriomandi näol ei olnud tegemist poolte ühisvaraga ning hageja ei ole selle omanikuks kunagi saanud. Seetõttu ei ole hagejal võimalik nõuda ka korteri suhtes kaasomandi lõpetamist ning kostja kohustamist hagejale poole korteri väärtuse hüvitamiseks, kuna AÕS § 77 kohaselt on kaasomandi lõpetamist võimalik nõuda üksnes ühel kaasomanikest.
13.Ei ole võimalik asuda seisukohale, et käesoleval juhul oli hageja ja kostja vahel sõlmitud seltsinguleping. Poolte vahel oli abieluna mitte registreeritud lähedane suhe, kuid Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-109-14 selgitanud, et sellisest suhtest ei teki isikutele siduvaid kohustusi, s.o võlasuhet VÕS § 2 mõttes. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et hageja ja kostja vahel oli kokkulepe, mis oli suunatud ühisele majanduslikule eesmärgile ning pooltel oli kokku lepitud panuste tegemine, juhtimise
3(6)
korraldus, orienteeritus kasumi teenimisele ja jaotamisele ning sätestatud aruandlus. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et poolte vahel ei olnud sõlmitud seltsingut VÕS § 580 lg 1 mõttes, kuna antud asjas ei ole esitatud asjaolusid ega tõendeid, mis võimaldaksid tuvastada, et täidetud olid Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-109-14 nimetatud seltsingulepingu tunnused.
14.Tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 151 lg-st 1 oleks hagejal õigus alusetu rikastumise sätete alusel nõuda tagasi kulutusi, mida hageja on teinud pärast 09.04.2012. Maakohus jättis hageja nõude kulutuste hüvitamiseks alusetu rikastumise sätete alusel (VÕS § 1042 lg 1) rahuldamata, kuna hageja ei ole tõendanud VÕS § 1042 alusel teise isiku esemele kulutuste tegemist. Apellatsioonkaebus
15.Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja saata tsiviilasi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
16.Kostja poolt aegumise vastuväitele tuginemine on vastuolus hea usu põhimõttega (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-169-15, p 11). Hageja on pikema aja jooksul teinud kostjale makseid, kostja on need vastu võtnud ja on seejuures korduvalt lubanud, et võimaldab hagejal korteris elada (kostja on teinud 12.01.1996 testamendi hageja kasuks). Seetõttu on hageja kostjat usaldanud ja ei ole nõudnud enda kandmist kinnistusraamatusse korteriomandi kaasomanikuks.
17.Sellega, et kostja tegi 27.04.2014 hagejale võimatuks korteri kasutamise, on kostja rikkunud VÕS § 580 lg-t 2 (ei ole arvestanud teiste seltsinglaste huvidega). 27.04.2014 on kostja öelnud üles seltsingulepingu ning seega algas aegumine 28.04.2014 (TsÜS § 135 lg 1).
18.Hageja leiab, et tema nõue tuleb rahuldada alusetu rikastumise sätete alusel. Pooled elasid koos üle 20 aasta ning see tõendab hageja poolt kulutuste tegemist. Hageja on panustanud kostja korterisse raha. Dokumentaalsed tõendid selle kinnitamiseks hagejal puuduvad. Kostja 12.01.1996 notariaalselt tõestatud testament on peamine tõend selle kohta, et hageja on kuni 09.04.2012 korteriomandile XXX kulutusi teinud (ja selle korteriomandi müümisest saadud raha eest on soetatud korteriomand XXX) ning et poolte vahel on sõlmitud seltsinguleping. Hageja leiab, et kui inimesed on elanud vabaabielus 26 aastat ning soetanud korteriomandi ning üks on teise kasuks testamendi teinud, siis tuleb lugeda, et nende inimeste tahe oli oma elutingimusi paremaks muuta ning nende vahel on sõlmitud suuline seltsinguleping.
19.Maakohus ei ole asja lahendamisel ebaõigesti arvestanud tõendina 12.01.1996 testamenti ning ei ole seda põhjendanud. Seejuures ei ole kohus kohelnud pooli võrdselt, kuna on asja lahendamisel arvestanud kostja peamise tõendiga – kinnistusraamatu väljavõte.
20.Maakohus on jätnud ebaõigesti rahuldamata hageja taotluse tunnistajate ülekuulamiseks. Vastustaja seisukoht
21.Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud hageja kanda.
Ringkonnakohtu põhjendused
22.Tsiviilkolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses asja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle
4(6)
tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.
23.Maakohus jättis hagi rahuldamata tõendamatuse tõttu, mitte aegumise tõttu, mistõttu on asjakohatud apellatsioonkaebuse aegumist puudutavad väited.
24.Asjaolu, et pooled elasid koos üle 20 aasta, ei tõenda iseenesest seda, et poolte vahel on sõlmitud seltsinguleping ega hageja poolt panuste tegemist. Maakohus viitas õigesti Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 2-12-26050, milles Riigikohus on selgitanud, et ainuüksi isikute abieluväline kooselu seltsingu kriteeriumitele ei vasta. Sellest ei teki isikutele siduvaid kohustusi, st võlasuhet VÕS § 2 mõttes. Riigikohtu arvates ei õigusta seltsingu sätete kohaldamist ka ainuüksi see, et pooled on lisaks kooselule korraldanud ka ühise majapidamise. Ei saa eeldada, et ühist majapidamist korraldades on poolte tahteks teha seda seltsingu juhtimise ja aruandluse ning kasumi jaotamise ja kahjumi katmise sätete alusel. Seltsingulepingu olemasolu peab TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi tõendama pool, kes sellele tugineb. Hageja seda teinud ei ole.
25.Maakohus ei ole rikkunud selgitamiskohustust. 04.01.2016 määruses selgitas maakohus hagejale seltsingu regulatsiooni. Samuti juhtis hageja tähelepanu sellele, et hageja nõue võib põhineda alusetu rikastumise sätetel. Kohus selgitas hagejale oma väidete tõendamise kohustust. Kohus osundas, et hageja saaks kulutusi tõendada konkreetsete dokumentaalsete tõenditega, millelt on näha kulutuse tegemise aeg ja summa.
26.Hageja väide, et ta on panustanud kostja korterisse raha, jäi paljasõnaliseks. Hageja märgib ka ise apellatsioonkaebuses, et dokumentaalsed tõendid selle kinnitamiseks tal puuduvad. 12.01.1996 notariaalselt tõestatud testament, millele hageja tugineb kui oma peamisele tõendile, ei tõenda kuidagi hageja poolt kostja korteriomandile kulutuste tegemist.
27.Maakohus ei kohelnud pooli ebavõrdselt tõendite hindamisel. Kinnistusraamatu väljavõte tõendab korteriomandi kuulumist kostjale. Kostja poolt tehtud testament ei tõenda hageja poolt kulutuste tegemist. Maakohus ei jätnud ebaõigesti rahuldamata hageja taotlust tunnistajate ülekuulamiseks. TsMS § 238 lg 1 p 2 alusel võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab sellise tõendi kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Hageja esitas taotluse kuulata üle tunnistajad, kes saavad anda ütlusi asjaolu kohta, et hageja ja kostja elasid vabaabielus alates 1988 kuni 2012 XXX korteris. Maakohus jättis põhjendatult taotluse rahuldamata, kuna selle asjaolu tuvastamine ei oma asjas tähtsust. Pealegi ei olnud pooltel vaidlust selle üle, et pooled elasid abieluvälises kooselus. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
28.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse.
29.Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ja ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud samuti hageja kanda.
30.Maakohus määras kostja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks 2449,50 eurot, mille moodustavad õigusabikulud. Hageja ei ole kostja menetluskulu suurusele vastuväiteid esitanud. Maakohus on hageja esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust hinnanud ning ringkonnakohtul pole põhjust seda ümber hinnata.
5(6)
31.13.06.2016 esitas kostja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude nimekirja. Esitatud nimekirja kohaselt on kostjale osutatud apellatsioonimenetluses õigusteenust kokku 3,7 h ulatuses, sh 1 h apellatsioonkaebusega tutvumine ja analüüs; 2,1 h apellatsioonkaebusele vastuse koostamine; 0,6 h menetluskulude nimekirja ja seisukoha kostja menetluskuludele koostamine. Kostjale on osutatud õigusteenust apellatsioonkaebusega tutvumise ja analüüsi ning sellele vastuse koostamise eest tunnihinnaga 115 eurot/h ning menetluskulude nimekirja koostamise ja seisukoha kostja menetluskulude nimekirjale koostamise eest tunnihinnaga 95,83 eurot/h. Kostja kinnitas, et ta ei ole käibemaksukohuslane ning et kõik menetluskulud on kantud seoses käesoleva menetlusega. Kostja palus mõista hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu summas 414 eurot [(3,1 h x 115 eurot/h) + (0,6 x 95,83 eurot/h)]. Hageja esindaja Artur Politanov on kostja menetluskulude nimekirja kätte saanud 15.06.2016, kuid vastust menetluskulude nimekirjale ei esitanud.
32.Ringkonnakohus leiab, et kostja õigusabikulu ei ole põhjendatud menetluskulude nimekirja koostamist puudutavas osas. Riigikohus on leidnud, et menetluskulude kindlaksmääramise avalduse koostamine ja selle kohtule esitamine on menetlusosalise kohustus selleks, et menetlusosaline saaks oma menetluskulud hüvitatud. Kuna selle avalduse ja menetluskulude nimekirja koostamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ja need saab kohtule esitada menetlusosaline ka ise ilma lepingulise esindajata, ei ole tegemist põhjendatud ja vajalike kuludega TsMS § 175 lg 1 mõttes (RKTKm 11.11.2014, 3-2-1-77-14, p 12). Seega tuleb väljamõistmisele kuuluvat õigusabikulu vähendada 57,50 euro võrra (0,6x95,83).
33.Ülejäänud osas on õigusabikulu põhjendatud. Ringkonnakohus leiab, et arvestades tsiviilasjas keerukust ja mahtu, on hageja esindaja tasu 3,1 h ulatuses põhjendatud ja vajalik kulu ega ole ülepaisutatud. Ka hageja esindaja tunnitasu 115 eurot koos käibemaksuga on kohtupraktikas aktsepteeritava suurusega.
34.Seega tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista õigusabikulu 356,50 eurot.
35.Tallinna Ringkonnakohtu 20.04.2016 määrusega on jätkatud hagejale menetlusabi andmist ja loetud ta TsMS § 184 lg 4 alusel vabastatuks riigilõivu 750 euro tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel.
36.TsMS § 190 lg 2 sätestab, et pool, kelle kahjuks lahend tehti, kannab oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on kohtukulude kandmisest vabastatud või kui talle on antus menetlusabi kohtukulude tasumiseks. Vastavalt TsMS § 190 lg-le 4, kui hageja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamata jätmise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Seega tuleb hagejalt välja mõista riigituludesse riigilõiv summas 750 eurot.
/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Kollom
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.