Pankrotiõigus › Füüsilise isiku võlgadest vabastamise menetlus

Võlgnik taotles kohtult kohustustest vabastamise menetluse algatamist. Võlausaldaja Swedbank AS palus jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetlus algatamata PankrS § 171 lg 2 p 4 alusel. Pankrotihaldur toetas võlausaldaja seisukohta. Võlausaldajate üldkoosolek ei toetanud võlgniku enda nimetamist usaldusisikuks. S V ei nõustunud Swedbank AS ja endise pankrotihalduri Peeter Sepperi arvamusega, mille kohaselt tuleks võlgniku kohustustest vabastamise menetlus jätta algatamata, kuna ta ei ole rahalisi vahendeid tahtlikult või raskest hooletusest raisanud. Pankrotihalduri aruandes kui ka lõpparuandes puudub mistahes viide võlgniku poolt raha raiskamisele või liigsele kulutamisele. Võlausaldaja ei ole tõendanud ega tsiviilasjas ei ole dokumente, mis tõendaksid raha raiskamisel võlgniku tahtlust või rasket hooletust. Esimese astme kohtu määrus Maakohus jättis rahuldamata S V avalduse võlgniku kohustustest vabastamiseks. PankrS § 169 kohaselt võidakse füüsilisest isikust võlgnik vabastada pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. PankrS § 170 lg 2 kohaselt peab võlgnik avalduses kinnitama, et talle ei ole teada asjaolusid, mis võiksid kohustustest vabastamise välistada ja et ta kohustub täitma PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi. PankrS § 171 lg 2 p 4 järgi võib kohus jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata, kui võlgnik on viimase aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist või pärast seda tahtlikult või raske hooletuse tõttu takistanud võlausaldajate nõuete rahuldamist. Võlausaldajate huvide kahjustamiseks loetakse muu hulgas vara raiskamist. PankrS § 171 lg 1 p 4 eeldab võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele suunatud tegevust. Samuti eeldab nimetatud sätte kohaldamine võlgniku süülist käitumist – kas tahtlust või rasket hooletust. VÕS § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Eelnevast tulenevalt on PankrS § 171 lg 2 p-s 4 sätestatud eeldus võlgniku pahatahtlikkust iseloomustav asjaolu. Võlgadest vabastamise menetlus on nähtud ette neile võlgnikele, kelle käitumine ei ole suunatud võlausaldajate huvide süülisele kahjustamisele. Ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt sõlmiti võlgniku ja tema abikaasa vahel 08.06.2011 abieluvaraleping ja ühisvara jagamise kokkulepe. Tulenevalt lepingu punktis 2.5 sätestatust tasus võlgniku abikaasa S Vle hüvitist summas 87 056,47 eurot, mille kohta on võlgnik esitanud käsikirjalise koopia „akt peredatši deneg“ 08.06.2011, milles pooled kinnitavad, et üks pool andis üle ja teine pool võttis vastu nimetatud summa. Võlgnik on oma haldurile 10.05.2010 edastatud ekirjas tunnistanud, et alates 2009 aastast kulutas ta liigselt raha endale ja lapsele, kuna soovis lapsele kõige paremat ja kallimat osta. 2011 juulis käis võlgnik perega reisil Saksamaal, outletis asju ostmas, 2011 augustikuus käis võlgnik reisidel Soomes ja Rootsis ja kulutas lisaks 17 000 eurot heale elule. Seega on võlgnik ise tunnistanud, et viimase aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist ja juba tükk aega enne seda elas ta väga pillavalt ning raiskas raha valimatult, kuigi oli teadlik, et tal on vaja täita laenulepingust tulenevad kohustused võlausaldaja ees. Alates 2010 augustikuust võlgnik laenulepingust tulenevaid kohustusi enam ei täitnud. Seega võlgnik on ise selgesõnaliselt tunnistanud, kuidas ta ka 2011. aastal, s.o aasta enne ajutise pankrotihalduri nimetamist valimatult raha raiskas ning antud asjaoluga on piisavalt tõendatud, et võlgnik takistas viimase aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist tahtlikult või raske hooletusega võlausaldaja nõude rahuldamist, kahjustades võlausaldaja huve vara raiskamise teel. Kuna võlgnik on ise raha valimatut raiskamist tunnistanud olukorras, kus tal lasusid rahalised 2(4)

kohustused võlausaldaja ees, siis tuleb sellist tegevust pidada võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele suunatud süüliseks tegevuseks. Pankrotihaldur oma 08.08.2013 esitatud seisukohas märkis, et võlgnik elas nn „head elu“ ja tegelikke finantsvõimalusi mittearvestavat elulaadi, teades, et kulutatud rahasumma laekus võlgnikule ühekordselt kompensatsioonina ühisvara jagamisega seoses ning sarnaseid suuri laekumisi ei olnud võlgnikul tulevikus ette näha. Seega võlgnik omas rahalisi vahendeid ning võlgnikul olid kõik võimalused selleks, et oma kohustusi nõuetekohaselt täita ning tal oli võimalus mõjutada sündmuste käiku nõnda, et kohustused võlausaldaja ees oleks õigeaegselt täitetud. Kuna PankrS § 171 lg 2 p-s 4 sätestatud tähtaja kestel võlgnik raiskas raha ning see on takistanud võlausaldaja nõude rahuldamist, siis esineb alus jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetlus PankrS § 171 lg 2 p 4 alusel algatamata. Määruskaebus S V palub tühistada maakohtu määruse, rahuldada tema avaldus ja algatada tema suhtes kohustustest vabastamise menetlus. Käesolevas menetluses ei ole kohus ega pankrotihaldur tuvastanud asjaolusid, mis viitaksid määruskaebuse esitaja süülisele käitumisele ning õigustaksid võlgadest vabastamise menetluse algatamata jätmist. Samuti ei tõenda ükski tõend S V poolt raha raiskamist ega toeta määruse põhjendusi. Asjaolu, et määruskaebuse esitaja kulutas 2009 ja 2010 raha iseendale, oma lastele ja perekonnale olukorras, kus puudusid igasugused viited või ilmingud maksejõuetusest, veelgi enam püsivast maksejõuetusest, on igati normaalne ja tavapärane. Esimesed võlgnevused tekkisid võlausaldaja ees alles 2010 augustis ning ajutine haldur nimetati alles 25.04.2012. Seetõttu ei ole käesoleva asja lahendamise seisukohast oluline raha kulutamine 2009. ja 2010. aastal, mistõttu ei ole nimetatud perioodidele viitamine asjakohane ega põhjendatud. Määrusest ei nähtu, kas kohus on määruskaebuse esitaja tegevust kvalifitseerinud tahtlusena või raske hooletusena. Nii ajutise pankrotihalduri aruandes kui ka lõpparuandes puudub mistahes viide määruskaebuse esitaja poolt raha raiskamisele või liigsele põhjendamatule kulutamisele. Veel vähem seda olukorras, kus määruskaebuse esitaja oleks maksejõuetu või püsivalt maksejõuetu. Kohus on määruses küll viidanud pankrotihalduri seisukohale, mille kohaselt elas võlgnik „head elu“, kuid see ei ole kuidagi seotud ega tõenda raha raiskamist või liigset põhjendamatut kulutamist. S V tegevuses puudub tahtlus või rakse hooletus. Vastupidi. 08.06.2011 sõlmitud abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppe alusel saadud hüvitise eest tasus ta võlgu, remontis vanemate maja, investeeris (kahjuks ebaedukalt) edasisse majandustegevusse jne. Määruskaebuse esitaja tegevus 2011 oli igati suunatud tulevikku ning sissetuleku säilitamisele. Sellele viitab kasvõi asjaolu, et võlausaldaja esitas kohtule pankrotiavalduse alles 05.04.2012. Pankrotihaldur Peeter Sepper vaidleb määruskaebusele vastu. Swedbank AS palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud võlgniku kanda Ringkonnakohtu määruse põhjendused Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja esitatud määruskaebusega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659 järgi tuleb maakohtu määrus jätta muutmata.

3(4)

Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ja järgib neid, siis TsMS § 654 lg 6 järgi ei kuulu kordamisele maakohtu määruse põhjendused. PankrS § 171 lg 2 p 4 järgi võib kohus jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata, kui võlgnik on viimase aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist või pärast seda tahtlikult või raske hooletuse tõttu takistanud võlausaldajate nõuete rahuldamist. Võlausaldajate huvide kahjustamiseks loetakse muu hulgas vara raiskamist. Kolleegium nõustub maakohtuga, et võlgnik on aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist takistanud võlausaldajate nõuete rahuldamist. S. V pankrotimenetluses nimetati 25.04.2012 ajutine haldur. 18.06.2011 sõlmiti võlgniku ja tema abikaasa vahel ühisvara jagamise kokkulepe, mille p. 2.5 kohaselt sai võlgnik oma abikaasalt 87 056,47 eurot. S. V on ajutisele haldurile saadetud e-kirjas selgitanud, et saadud rahast maksis ta 2 000 euro ulatuses vanu võlgasid, tegi vanemate maja katuse korda, käis perega Saksamaal outletis ostusid tegemas, augustis 2011 perega reisidel Soomes ja Rootsis ja lisaks kulutas heale elule 17 000 eurot (I kd lk 102). Samal ajal jättis võlgnik tagastamata laenu AS-le Swedbank. Kolleegiumi arvates annavad eeltoodud asjaolud aluse, et jätta PankrS § 171 lg 2 p 4 järgi S. V suhtes kohustustest vabastamise menetlus algatamata. Määruskaebuses on S. V maakohtu määrusele ette heitnud, et sellest ei tulene järeldust, kas kohtu arvates tegutses võlgnik tahtlikult või raskelt hooletult. Maakohus on vaidlustatud määruses leidnud, et võlgnik on süüliselt takistanud võlausaldajate nõuete rahuldamist ühe aasta jooksul enne ajutise halduri määramist. VÕS § 104 lg 1 järgi on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. Kolleegiumi arvates käitus võlgnik raskelt hooletult, jättes täitmata sissenõutavaks muutunud laenu tagastamise kohustuse ja lihtsalt raiskas talle ühisvara jagamise kokkuleppe alusel makstud raha ostudele ja reisimisele. Tsiviilkäibes nõutavat hoolsust järgides oleks võlgnik saadud rahast tasunud eelkõige sissenõutavaks muutunud laenumaksed võlausaldajale. Seoses määruskaebuse rahuldamata jätmisega tuleb TsMS § 171 lg 1 järgi määruskaebuse läbivaatamise kulud jätta määruskaebuse esitaja kanda.

Margo Klaar

Ande Tänav

Iko Nõmm

4(4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.