Eesistuja Jaak Luik, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
AS-i Viimsi Vesi hagi AS-i Morrison Invest vastu vee- ja kanalisatsioonitrasside ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni osaks olemise ning AS-i Morrison Invest isikliku kasutusvalduse seadmiseks nõusoleku andmise kohustuse tuvastamiseks. AS-i Morrison Invest vastuhagi AS-i Viimsi Vesi vastu õiguse puudumise ning hüvitise ja tasu maksmise kohustuse tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 30. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-23642
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS-i Morrison Invest kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
47 091 eurot 63 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja AS Viimsi Vesi (registrikood 10461699), esindaja vandeadvokaadid Tõnu Tuulas ja Heidi Rajamäe-Parik Kostja AS Morrison Invest (registrikood 10378065), esindaja vandeadvokaat Eerik Entsik
Asja läbivaatamise kuupäev
10. veebruar 2014. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-23642 osas, millega jäeti rahuldamata vastuhagi nõuded tuvastada, et AS-il Viimsi Vesi ei ole ASi Morrison Invest kinnisasjal asuvate vee- ja -kanalisatsioonitrasside suhtes AS-iga Morrison Invest kokkuleppimata tegevuseks õiguslikku alust, sh õigust takistada AS-i Morrison Invest piiramast nende trasside kasutamist kinnistute suhtes, millel ei ole trasside omanikuga sõlmitud liitumislepingut, või alternatiivselt tuvastada, et AS-il Viimsi Vesi ei ole selleks õiguslikku alust, mis ei tulene tema vee-ettevõtjaks olekust. Samuti tühistada ringkonnakohtu otsus osas, milles jäeti rahuldamata vastuhagi nõue tuvastada AS-i Viimsi Vesi kohustus tasuda AS-ile Morrison Invest trasside kasutamise eest igal kuul hüvitist trasside amortisatsioonisumma ulatuses, ning menetluskulude jaotuse osas. Saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks
läbivaatamiseks.
2.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-23642 ja Harju Maakohtu 19. veebruari 2013. a otsus samas tsiviilasjas osas, milles rahuldati hagi ja tuvastati, et AS-il Morrison Invest on kohustus anda nõusolek kanda kinnistu (registriosa nr 393402) registriosa kolmandasse jakku piiratud asjaõigusena AS-i Viimsi Vesi kasuks isiklik kasutusõigus, mille kohaselt on AS-il Viimsi Vesi tähtajatu isiklik kasutusõigus kinnistut, sh selle maapõue, vallata ja kasutada kõikide ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniseaduses toodud ning sellest tulenevate vee-ettevõtja kohustuste täitmiseks. Jätta hagi selle nõude osas läbi vaatamata.
3.Jätta ringkonnakohtu otsus muutmata osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse, millega maakohus rahuldas hagi nõude tuvastada, et Viimsi vallas Haabneeme külas asuval transpordimaal (kinnistu registriosa nr 393402) asuvad maa-alused vee- ja kanalisatsioonitrassid on Viimsi Valla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni osaks, ning jättis rahuldamata vastuhagi nõude tuvastada, et kui AS-ile Morrison Invest kuuluva veetorustikuga on liidetud uusi tarbijaid, on AS-il Viimsi Vesi kohustus tasuda 15. oktoobri 1998. a liitumislepingu p-s 5 ettenähtud tasu osana magistraaltorude ehituskuludest vastavalt nende osale kõikide tarbijate arvust.
4.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
5.Tagastada ADVOKAADIBÜROO ENTSIK & PARTNERID OÜ-le (konto nr 221025119153, AS Swedbank) AS-i Morrison Invest kassatsioonkaebuselt 1. juulil 2013 tasutud kautsjon 100 (ükssada) eurot.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.AS Viimsi Vesi (hageja) esitas 21. mail 2009 Harju Maakohtule AS-i Morrison Invest (kostja) vastu hagi, milles palus tuvastada, et Viimsi vallas Haabneeme külas asuval transpordimaal (kinnistu registriosa nr 393402) asuvad maa-alused vee- ja kanalisatsioonitrassid on Viimsi Valla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni (ÜVK) osaks ning kostjal on kohustus anda nõusolek kanda kinnistu registriosa kolmandasse jakku piiratud asjaõigusena hageja kasuks isiklik kasutusõigus, mille kohaselt on hagejal tähtajatu isiklik kasutusõigus kinnistut, sh selle maapõue, vallata ja kasutada kõikide ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniseaduses toodud ning sellest tulenevate vee-ettevõtja kohustuste täitmiseks. Hagi kohaselt on kostja Viimsi vallas Haabneeme külas Heldri teega ja Heldri põiguga külgnevate kinnistute juurde viiva transpordimaa omanik. Heldri teega ja Heldri põiguga külgnevatel kinnistutel asuvate elamute veevarustus ja kanalisatsioon toimub kostja kinnistule rajatud ühisveevärgi ja kanalisatsioonitorustiku (torustik) kaudu. Torustiku rajas detailplaneeringu alusel Aktsiaselts Renover Ehitus. 9. juunil 1998 sõlmis Aktsiaselts Renover Ehitus liitujana aktsiaseltsiga H Vee Käitlus liitumislepingu, millega lepiti kokku kanalisatsioonitrassi ühendamine aktsiaseltsi H Vee Käitlus kanalisatsioonivõrguga. 15. oktoobril 1998 sõlmis Aktsiaselts Renover Ehitus liitujana aktsiaseltsiga
Tamult liitumislepingu, mille kohaselt ühendati veetorustik aktsiaseltsi Tamult veevarustussüsteemiga. Pooled on täitnud nende lepingute alusel toimivat kokkulepet, mille kohaselt on kostja andnud torustiku hageja kui vee-ettevõtja valdusesse ja hageja on endale võtnud kohustuse trasse hooldada. Viimsi vald on määranud, et Heldri elamurajoon kuulub hageja kui vee-ettevõtja tegevuspiirkonda. Hageja on liitumislepingutest lähtudes sõlminud vee- ja kanalisatsiooniteenuse osutamise lepingud Heldri teel ja Heldri põigus asuvatele kinnistutele vee- ja kanalisatsiooniteenuse osutamiseks. Hageja kasutab torustikku kui ÜVK osa lepingu alusel. Sel põhjusel ei kohaldu asjaõigusseaduse (AÕS) § 1581. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniseaduse (ÜVVKS) § 10 lg 1 kohaselt ei ole kellelgi peale vee-ettevõtja või tema volitatud isikute õigust ÜVK osaks olevaid veeja kanalisatsioonitrasse hooldada. Seda kinnitavad ka ÜVVKS § 31 lg-d 1 ja 3.
2.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja leidis, et hageja ei ole tõendanud seda, et torustiku kaudu teenindatavate elanike arv oleks vähemalt 50, mis on ÜVVKS § 2 järgi torustiku ÜVK-sse kuulumise eelduseks. Juhul, kui hagejal ongi vee-ettevõtja õigused, ei anna see hagejale alust nõuda enda kasuks servituudi seadmist. Vee-ettevõtja õigused tulenevad seadusest ja tal ei ole õigust nõuda lisaks sellele kasutusvalduse seadmist. Hagejat ei ole määratud vee-ettevõtjaks kooskõlas ÜVVKS § 7 lg-tega 21 ja 4, kuivõrd kostja ÜVK omanikuna ei ole teinud ettepanekut hageja määramiseks vee-ettevõtjaks.
3.Kostja esitas 19. novembril 2009 vastuhagi. Vastuhagi terviktekstis palus kostja tuvastada, et hagejal ei ole torustike suhtes kostjaga kokkuleppimata tegevuseks õiguslikku alust, sh õigust takistada kostjat piiramast torustiku kasutamist kinnistute suhtes, millel ei ole kostjaga sõlmitud liitumislepingut, või alternatiivselt tuvastada, et hagejal ei ole selleks õiguslikku alust, mis ei tulene tema vee-ettevõtjaks olekust. Samuti palus kostja tuvastada hageja kohustus tasuda kostjale torustiku kasutamise eest igal kuul hüvitist torustiku amortisatsioonisumma ulatuses ja kui torustikuga on liidetud uusi tarbijaid, siis tasuda 15. oktoobri 1998. a liitumislepingu p-s 5 ettenähtud tasu osana magistraaltorude ehituskuludest vastavalt nende osale kõikide tarbijate arvust. Vastuhagi kohaselt on kostja kinnistu ja sellel asuva torustiku omanik. Hageja on kasutanud torustikku ilma lepinguta. Kostja on sellega nõustunud tingimusel, et hageja hooldab ja remondib torustikku. Kuna hageja kanalisatsioonitrassi ei parandanud, nõudis kostja hagejalt torustiku kasutamise ees tasu 18 384 krooni kuus, millele lisandub käibemaks. Tegemist on torustiku amortisatsioonikuluga. Hagejal ei ole õigust kostja omandis olevat torustikku kasutada, ilma selle eest kostjale mõistlikku hüvitist maksmata. Hageja on kostjale kuuluva torustiku kaudu osutanud veeja kanalisatsiooniteenust ka majavaldustele, mille kohta ei ole kostjaga sõlmitud liitumislepinguid, ning on teinud kostjale takistusi selle peatamiseks. Samuti on hageja takistanud kostjal torustikke hallata ning teinud kostja kinnistul kostja nõusolekuta kaeve- ning remonditöid. Hageja on liitnud torustikuga ka teisi piirkondi peale Heldri elurajooni. 15. oktoobri 1998. a liitumislepingu kohaselt on kostjal õigus torustiku ehituskulud liitumiste kaudu tagasi teenida. Hageja ei ole aga kostjale selles osas torustiku ehituskulusid hüvitanud.
4.Hageja ei tunnistanud vastuhagi ja palus jätta selle läbivaatamata või rahuldamata. Hageja kasutab torustikku 9. juuni ja 15. oktoobri 1998. a lepingute alusel tasuta, seega ei ole kostjal võimalik nõuda torustiku kasutamise eest tasu, tuginedes alusetu rikastumise sätetele. Hageja ei ole osutanud teenuseid isikutele, kellega ei ole liitumislepingut sõlmitud. Torustiku endine omanik M. Valdes on liitumislepinguid sõlminud ka nende kinnistute kohta, mille kohta kostja väidab, et liitumislepingut ei ole sõlmitud. ÜVVKS § 31 lg 2 p-dest 1 ja 2 tulenevalt on ÜVK valdus üksnes vee-ettevõtjal. Kostjal ei ole ÜVVKS § 8 lg 41 järgi õigust katkestada vee andmist ning reo- ja sademevee vastuvõtmist nimetatud kinnistute suhtes. Hagejal on õigus torustikku vallata tulenevalt vee-ettevõtjaks olekust. Kostja peab taluma AÕS §-de 158 ja 1581 kohaselt enda kinnistul asuvaid tehnovõrke. Hageja ei varusta torustiku kaudu teisi piirkondi. Samuti ei tulene 15. oktoobri 1998. a lepingust hagejale kohustust hüvitada kostjale torustiku ehituskulu. Kostja nõue on ebaselge ja kostjal ei ole sellise tuvastusnõude esitamiseks õiguslikku huvi. Kostja väidetav nõue oleks aegunud.
5.Harju Maakohus rahuldas 19. veebruari 2013. a otsusega hagi ja jättis vastuhagi rahuldamata. Maakohus leidis, et ÜVK määratlemisel ei ole oluline torustiku omand. ÜVK määratakse torustiku tegeliku funktsiooni järgi. 19. juuni 1998. a leping viitab torustiku ühendamisele kanalisatsioonivõrguga ja 44 eramu kanaliseerimisele teekinnistul oleva torustiku kaudu. Seega juhitakse Heldri tee kanalisatsioonitorustiku kaudu ära nende kinnistute reovesi ning tegemist on ühiskanalisatsiooniga. 15. oktoobri 1998. a liitumislepingu kohaselt toimub liitumine „veevarustussüsteemi" (lepingu p 1); liidetakse veetorustik kuni iga maja haruseadme sulgemisseadmeni (lepingu punkt 4). Järelikult on tegemist veetorustiku osaga, mille kaudu varustatakse kinnistuid veega. Seega on tegemist ühisveevärgiga. Pooled ei vaidle selle üle, et torustik on kostja omandis. Viimsi Vallavolikogu määrusega on hageja torustiku suhtes vee-ettevõtjaks. Kostja ei ole Viimsi Vallavolikogu määrust vaidlustanud, seega on haldusakt kehtiv. Kuna hageja kasutab torustikku lepingu alusel, ei ole torustiku omandiõigus asja lahendamisel tähtis. Kuna torustik on ÜVK osa, on see hageja kui vee-ettevõtja täiel vastutusel. Eeltoodust tulenevalt kuulub torustik ÜVK-sse ja hagejal on õigus vallata kostjale kuuluvat kinnistut ulatuses, milles tal on vajalik ÜVK-rajatisi hooldada, parendada ja vallata. Seega tuleb hagi rahuldada. Ühisveevärgi valdus on ainult vee-ettevõtjal ning tema volitatud isikutel ja mitte kellelgi teisel. Hageja valdab torustikku 19. juuni 1998 a ja 15. oktoobri 1998. a lepingute alusel. Lepingud on sõlmitud tähtajatult ja lepingud ei ole lõppenud. Hageja valdus tuleneb ka ÜVVKS § 7 lg-st 3, mille kohaselt kehtestab vee-ettevõtja tegevuspiirkonna kohaliku omavalitsuse volikogu oma otsusega. Viimsi Vallavolikogu on määranud hageja Viimsi valla sh ka torustiku suhtes vee-ettevõtjaks. Hageja ei ole lepinguid rikkunud. Kõik tarbijad on tasunud liitumistasu M. Valdesele. Seega tuleb vastuhagi esimene nõue jätta rahuldamata. Kostja vastuhagi teine nõue on aegunud. Enne 1. juulit 2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 116 kohaselt algab aegumistähtaja kulg päevast, mil isik sai teada või pidi teada
saama oma õiguse rikkumisest. Kuna torustik on liidetud teiste torudega aastatel 2000 ja 2001, siis algas kostja väidetava lepingulise tasu nõude aegumistähtaeg hiljemalt 31. detsembril 2001. Kostja teadis oma väidetava nõude aegumisest alates Taluranna võrgu ehitamisest aastatel 2000 ja 2001, sest oli piirkonnas tegev arendaja, hooldaja ja ehitaja. Kostja 3. märtsi 2004. a kirjast nähtub, et ta oli teadlik võrkude ehitamisest ümbruskonnas vähemalt eelnimetatud ajal. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg 2 järgi, kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Kostja esitas vastuhagi 19. novembril 2009, seega pärast väidetava nõude aegumistähtaja möödumist
1.juulil 2005.
6.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks või teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi.
7.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tallinna Ringkonnakohus jättis 30. mai 2013. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega. Ringkonnakohus leidis, et hageja vajab isikliku kasutusõiguse seadmist selleks, et ta saaks täita seadusest tulenevaid kohustusi kohaliku omavalitsuse määratud vee-ettevõtjana piirkonnas, kus asub kostja kinnistu. Hageja kasuks seatud isiklik kasutusõigus annab talle valduse piiratult, st üksnes ulatuses, mis on talle vajalik ÜVK-rajatiste hooldamiseks ja parendamiseks. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, mis kinnitaksid tema väiteid, et isikliku kasutusõiguse seadmine hageja kasuks takistab kostjal oma kinnistu sihipärast kasutamist. Maakohus leidis õigesti, et torustik ei ole TsÜS § 54 lg 2 järgi kostja kinnistu oluliseks osaks. Põhjendatud on kohtu seisukoht, et ÜVK määratakse trasside tegeliku funktsiooni, mitte omandi alusel. Iseenesest on õige, et torustikku ei ehitatud kinnisasjale asjaõiguse alusel, kuid ka selle suhtes kehtib seadusest tulenev talumiskohustus. AÕS §-st 158, §-st 1581 ja asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) §-st 152 ei tulene, et seaduse alusel kehtiv talumiskohustus võiks kehtida üksnes olukorras, kus kinnistu omanik ja tehnovõrgu omanik või valdaja on erinevad isikud. Talumiskohustus on määratav trasside tegeliku funktsiooni järgi. On oluline, et hageja kasutab trasse 19. juuni 1998. a ja 15. oktoobri 1998. a lepingute alusel, lepingud on tähtajatud ja need kehtivad. Maakohus leidis õigesti, et hageja valduse seaduslikuks aluseks saab olla ka ÜVVKS § 7 lg 3. Hageja on määratud Viimsi valla, sh torustiku suhtes vee-ettevõtjaks. Torustiku ehitamise aeg ei ole AÕS § 158 ja § 1581 ning AÕSRS § 152 lg-te 1 ja 2 kohaldamisel tähtis.
Kostja ei tuginenud maakohtu menetluses asjaolule, et tema kasuks on 4. veebruaril 2008 seatud isiklik kasutusõigus. Kuna kostja ei põhjendanud esimest korda apellatsioonimenetluses uue asjaolu esitamise lubatavust, tuleb see TsMS § 652 lg 4 alusel jätta tähelepanuta. Maakohus ei leidnud otsuses, et torustik eksisteerib käibes iseseisvalt, nagu kostja apellatsioonkaebuses väidab. Maakohus leidis, et torustik on ÜVK osa, millele laieneb ÜVVKS regulatsioon. Seega ei saa see iseseisvalt käibes olla. Pooled ei vaidle selle üle, et torustiku kaudu osutatakse 44 kinnistule vee- ja kanalisatsiooniteenust. On ebatõenäoline, et 44 kinnistul elab vähem kui 50 elanikku, keda vee-ettevõtja teenindab, ja mis välistaks ÜVVKS § 2 lg 1 järgi vaidlusaluste trasside käsitamise ÜVK osana. Hagejal oli õigus esitada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 368 lg 1 alusel tuvastushagi ja nõuda TsÜS § 68 lg 5 järgi tahteavalduse tegemise kohustuse tuvastamist. Maakohus leidis õigesti, et hagejal on kostja kinnistu kasutamiseks hageja piiritletud ulatuses seaduslik alus, seega on tal õigus nõuda ka oma õiguse kandmist kinnistusraamatusse AÕS § 65 lg 1 alusel. Hageja õigus vallata kinnistut vastab AÕS-is isikliku kasutusõiguse kohta sätestatule (AÕS § 225 lg 1), mistõttu on hageja õigusega nõudnud isikliku kasutusõiguse kohta märke tegemist kinnistusraamatusse. Maakohus leidis põhjendatult, et kohaldada tuleb AÕS § 213, mille kohaselt määratakse kasutusvaldusest tulenevad õigused ja kohustused kasutusvalduse tekkimise aluseks oleva seaduse või tehinguga. Nimetatud sättest tuleneb, et isikliku kasutusõiguse sisu peab kindlaks määrama ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse järgi, ning maakohus on seda ka teinud. Kuna maakohus rahuldas hagi, välistab see samadel põhjendustel vastuhagis esitatud esimese nõude (valduse kaitse) rahuldamise. Vastuhagis esitatud teise nõude kohta, milles kostja palus tuvastada hageja kohustuse tasuda 15. oktoobri 1998. a liitumislepingu p-s 5 ettenähtud tasu, leidis maakohus õigesti, et see nõue on aegunud. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Kohus leidis õigesti, et nõude aegumine hakkas kulgema hiljemalt
31.detsembril 2001 (nõue muutus siis sissenõutavaks) ja nõue aegus VÕSRS § 9 lg 2 kohaselt
1.juulil 2005. Aegumise kohaldamisel ei ole tähtis, kas AS Tamult või hageja tema õigusjärglasena esitas lisandunud tarbijatele magistraaltorustiku ehituskulude hüvitamise nõudeid ja kas need kulud on arvatud liitumistasu hulka. Igakuise hüvitise tasumise nõue ei põhine seadusel ega lepingul. 19. juuni 1998. a ja 15. oktoobri 1998. a lepingute järgi kasutab hageja torustikku tasuta. Tegelikult maksis kostja hagejale tasu selle eest, et hageja võtaks trasside teenindamise üle ja teeks vajalikud kulutused. Kostja ei esitanud vastuhagi terviktekstis nõuet alusetu rikastumise sätete alusel. Seetõttu on alusetud etteheited, et kohus sellist nõuet ei lahendanud. Kui saakski lähtuda sellest, et alusetu rikastumise sätted on tuvastushagi aluseks, oleks nõue ka sel juhul aegunud. Kuna teiste piirkondade varustamiseks liideti torud aastatel 2000 ja 2001, algas ka väidetava alusetu rikastumise nõude aegumine hiljemalt 31. detsembril 2001 ja nõue aegus 1. juulil 2005.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja leiab, et kohtud on kohaldanud valesti TsÜS § 54 lg-t 2. Torustik ei ole ehitatud kostja kinnisasjale asjaõigusseaduse alusel. Samuti ei kehti selle suhtes talumiskohustust, kuivõrd nii AÕS § 158 lg 1, § 1581 kui ka AÕSRS § 152 mõttes on talumiskohustuse eelduseks asjaolu, et kinnisasja ja tehnovõrgu omanikud on erinevad isikud. Seega ei ole TsÜS § 54 lg 2 kohaldatav ning torustik on kostja kinnisasja oluline osa. Samuti on ringkonnakohus põhjendamatult jätnud arvestamata kostja väitega, et torustikule on juba seatud isiklik kasutusõigus kostja kasuks. Sellises olukorras ei saa hageja kasuks sama eseme kohta teist isiklikku kasutusõigust seada. Kostja esitas selle väite juba maakohtus. Detailplaneeringust ega 19. juuni 1998. a ja 15. oktoobri 1998. a liitumislepingutest ei tulene hageja õigust torustikku vallata. Liitumislepingud reguleerivad torustike liitmist ÜVK-ga ega anna õigust torustikku vallata. Sellist õigust ei oleks saanud liitumislepingutega ka anda, kuivõrd lepingud sõlminud AS Renover Ehitus ei olnud kinnisasja omanik ning torustik on kinnisasja oluline osa. Ka detailplaneeringuga ei saa kehtestada omaniku kohustust anda üle mingi rajatise valdus. Seadusest ei tulene vee-ettevõtja õigust vallata teise isiku omandis olevat ÜVK-d. Ringkonnakohus ei ole selgelt tuvastanud, et torustik teenindab rohkem kui 50 elanikku. Ainult sellest, et piirkonnas on 44 kinnistut, seda järeldada ei saa. Seega pole tuvastatud ÜVVKS § 2 lg-s 1 sätestatud eeldus, et torustik oleks ÜVK osa. Isegi kui torustik oleks määratletav ÜVK-na, ei tulene seadusest, et vee-ettevõtjal oleks õigus vallata kõiki ehitisi ja seadmeid, mis on määratletavad ÜVK-na. Isegi kui hagejal oleks õigus torustikku lepingu alusel vallata, ei anna see õigust nõuda isikliku kasutusõiguse kandmist kinnistusraamatusse. Ringkonnakohus on ekslikult kohaldanud AÕS § 65 lgt 1. AÕS § 641 kohaselt peaks isikliku kasutusõiguse seadmiseks olema poolte kokkulepe. Seadusest ei tulene hageja õigust nõuda isikliku kasutusõiguse seadmist. Kuna hagejal ei ole õiguslikku alust torustikku vallata, on kostjal õigus nõuda AÕS § 44 lg 1 järgi hagejalt valduse rikkumisest hoidumist. Kohtud on jätnud tuvastamata, kas hageja 15. oktoobri 1998. a liitumislepingu p 5 kohaselt uutelt tarbijatelt üldse liitumistasu nõudis. Samuti on jäetud tuvastamata, millal muutus kostja nõue sissenõutavaks. Kostja nõue muutus sissenõutavaks ajast, mil ta sai teada, et on võetud liitumistasu uutelt tarbijatelt, kes on liidetud lepingus nimetatud magistraaltorustikuga. Ringkonnakohus on valesti sidunud aegumistähtaja alguse Taluranna võrgu ehitamisega. Kohtud on jätnud lahendamata kostja nõude saada hagejalt hüvitist selle eest, et hageja kasutab kostjale kuuluvat torustikku ilma õigusliku aluseta. Vale on ringkonnakohtu seisukoht, et kostja ei esitanud nõuet alusetu rikastumise sätetele tuginedes. Isegi kui see oleks nii olnud, oleksid kohtud pidanud ise kostja nõude õiguslikult kvalifitseerima. Kuna kostja on esitanud igakuise hüvitise saamise nõude torustiku kasutamise eest, ei saa see olla aegunud, nagu leidis ringkonnakohus.
10.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega jäeti rahuldamata vastuhagi nõuded tuvastada, et hagejal ei ole kostja kinnisasjal asuvate veeja kanalisatsioonitrasside suhtes kostjaga kokkuleppimata tegevuseks õiguslikku alust, sh õigust takistada kostjat piiramast nende trasside kasutamist kinnistute suhtes, millel ei ole trasside omanikuga sõlmitud liitumislepingut, või alternatiivselt tuvastada, et hagejal ei ole selleks õiguslikku alust, mis ei tulene tema vee-ettevõtjaks olekust. Samuti tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada osas, milles jäeti rahuldamata vastuhagi nõue tuvastada hageja kohustus tasuda kostjale trasside kasutamise eest igal kuul hüvitist trasside amortisatsioonisumma ulatuses. Nende nõuete osas tuleb asi saata TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Nii ringkonna- kui ka maakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 3 alusel tühistada osas, millega rahuldati hagi ja tuvastati, et kostjal on kohustus anda nõusolek hageja kasuks isikliku kasutusõiguse kinnistusraamatusse kandmiseks. Selle nõude osas tuleb hagi jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbivaatamata. Ringkonnakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel muutmata osas, millega rahuldati hageja nõue tuvastada, et torustik on Viimsi Valla ÜVK osa, ning jäeti rahuldamata vastuhagi nõue tuvastada, et kui kostjale kuuluva veetorustikuga on liidetud uusi tarbijaid, on hagejal kohustus tasuda
15.oktoobri 1998. a liitumislepingu p-s 5 ettenähtud tasu osana magistraaltorude ehituskuludest vastavalt nende osale kõikide tarbijate arvust.
12.Kolleegium käsitleb esmalt hageja nõuet tuvastada kostja kohustus anda nõusolek hageja kasuks isikliku kasutusõiguse kinnistusraamatusse kandmiseks. Põhjendatud on kassatsioonkaebuse väide, et AÕS § 641 kohaselt on kinnisasja koormamiseks asjaõigusega, sh isikliku kasutusõigusega, nõutav õigustatud isiku ja teise poole kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse, kui seadus ei sätesta teisiti. Seega on ekslik kohtute käsitlus, et kinnisasja koormamiseks piiratud asjaõigusega piisab sellest, et õigustatud isikul on kas võlaõiguslikust lepingust või seadusest tulenev õigus asja vallata või kasutada. Neid õigusi ei saa samastada piiratud asjaõigusega, mistõttu on ka ekslik ringkonnakohtu viide AÕS § 65 lg-le 1, mis reguleerib nõusoleku saamist kinnistusraamatu ebaõige kande parandamiseks.
13.Kuna hageja ei ole hagiavalduses tuginenud sellele, et kostja oleks andnud nõusoleku hageja isikliku kasutusõiguse seadmiseks, siis ei ole võimalik hagi rahuldada AÕS § 641 alusel. Samuti ei esine hagi rahuldamiseks muud seadusest tulenevat alust. Avalikes huvides ehitatavate tehnovõrkude või -rajatiste talumise kohustust reguleerib AÕS § 1581, mis on erisätteks AÕS § 158 suhtes (vt Riigikohtu 12. novembri 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-08, p-d 9-11). AÕS § 1581 lg 1 kohaselt tekib tehnovõrgu talumiskohustus sundvalduse seadmisega. See säte ei anna õigust nõuda isikliku kasutusõiguse seadmist. Ka AÕSRS § 152 ei sätesta vee-ettevõtja õigust nõuda kinnisasja omanikult isikliku kasutusõiguse seadmist. Sellist õigust ei tulene ka ÜVVKS-ist. Seega ei ole hagejal võimalik hagis selle nõudega taotletud eesmärki saavutada ning nõue tuleb jätta TsMS § 371
lg 2 p 2 alusel läbivaatamata.
14.Kolleegium leiab, et kohtud on õigesti rahuldanud hageja teise nõude tuvastada, et torustik on ÜVK osa. 9. juuni ja 15. oktoobri 1998. a liitumislepingute esemeks oli liita torustik Viimsi valla veeja kanalisatsioonivõrguga. Pooled ei vaidle selle üle, et torustik ei ole mõeldud kostja kinnisasja (transpordimaa) veega varustamiseks ja sellelt reovee ärajuhtimiseks, vaid kostja kinnisasjaga piirnevatel kinnisasjadel asuvate elamute veega varustamiseks ja neilt reovee ärajuhtimiseks. Seega ei ole tegemist ÜVVKS § 11 lg 1 mõttes kinnistu veevärgiga, mis ei ole ÜVK osa. Seega on torustik liitumislepingutega ühendatud ÜVK-ga. Seejuures ei ole oluline, kas torustik iseseisvalt vastab ÜVVKS § 2 lg-s 1 sätestatud ÜVK tunnustele, vaid see, et Viimsi valla vee- ja kanalisatsioonivõrk, millega torustik liitumislepingutega liideti, vastab neile nõuetele. Kolleegium leiab, et hagejal oli sellise tuvastushagi esitamiseks ka tuvastushuvi TsMS § 368 lg 1 mõttes, kuivõrd torustiku kuulumisest ÜVK-sse sõltuvad mitmed poolte õigused ja kohustused. Näiteks ei ole kostjal sellest tulenevalt õigust AÕSRS § 152 lg 3 teise lause kohaselt omaabi korras torustikku kõrvaldada isegi siis, kui tal ei ole seadusest tulenevat kohustust seda taluda.
15.Ringkonnakohus jättis rahuldamata kostja vastuhagi nõude tuvastada hageja kohustus tasuda kostjale torustiku kasutamise eest igal kuul hüvitist torustiku amortisatsioonisumma ulatuses. Ringkonnakohus leidis, et hagejal on õigus torustikku 9. juuni ja 15. oktoobri 1998. a liitumislepingute alusel tasuta kasutada. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu aga põhjendused, kuidas ringkonnakohus selle järelduseni jõudis. Neid põhjendusi ei ole ka maakohtu otsuses. Liitumislepingute tekstist selgelt sellist hageja õigust ei nähtu. Olukorras, kus lepingu tekstist otseselt mingit õigust või kohustust ei nähtu, peab kohus põhjendama, miks ta lepingut sel viisil tõlgendab. Seda tegemata jättes on kohtud olulises ulatuses rikkunud TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Selline rikkumine on TsMS § 669 lg 1 p 5 järgi oluline menetlusõiguse normi rikkumine, mis tingib ringkonnakohtu otsuse eelnimetatud osas tühistamise ja asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise.
16.Kolleegium märgib kostja eelmises punktis käsitletud nõude kohta veel järgmist. Kui lepingust ei tulene hageja õigust torustikku tasuta kasutada, peaks vastuhagi rahuldamata jätmiseks tulenema see õigus seadusest. Kohtud on tuvastanud, et torustik kuulub kostjale. Selle üle pooled ei vaidle. Seega on välistatud torustiku talumiskohustus AÕSRS § 152 lg 2 järgi, sest selle sätte kohaldamise eeldab tehnovõrgu kuulumist võrguettevõtjale. Pooled ei ole ka väitnud, et kostja kinnisasjale oleks seatud sundvaldus AÕS § 1581 lg 1 alusel. Juhul kui hagejal ei ole õigust kasutada torustikku lepingu alusel (vt käesoleva otsuse p 15), kasutab ta kostja torustikku ilma õigusliku aluseta. Sellisel juhul on kostjal õigus nõuda VÕS § 1037 lg 1 alusel rikkumise teel saadu (kostja osutatava teenuse) hariliku väärtuse hüvitamist. Kolleegium leiab, et selleks saaks eelkõige olla eelduslikult sama suure tasu nõudmine, mida kostjal oleks õigus saada juhul, kui hageja kasutaks torustikku seaduslikul alusel. Kui hageja leiab, et kostja nõutud tasu on
liiga suur, siis peab ta tõendama, et tasu on suurem kui teenuse väärtus. Olukorras, kus tehnovõrk kuulub kostjale ja asub kostja kinnisasjal, saab avalikes huvides vajaliku tehnovõrgu kasutamise õiguslik alus lisaks lepingule tuleneda eelkõige torustikule sundvalduse seadmisest või selle sundvõõrandamisest ÜVVKS § 12 alusel ja AÕS § 1581 lg 1 kohaselt kostja kinnisasjale sundvalduse seadmisest. ÜVVKS § 12 näeb ette, et sundvõõrandamise või sundvalduse seadmise eest tuleb maksta õiglane hüvitis. Kinnisasja omaniku õiguse saada tasu sätestab AÕS § 1582 lg 1 (vt tasu suuruse kohta ka Riigikohtu 17. aprilli 2012. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-25-11).
17.Kolleegium märgib, et kostja vastuhagi nõue on osaliselt ebaselge. Sellest ei nähtu, millisteks tegevusteks õigusliku aluse puudumist soovib kostja tuvastada. Selge on ainult kostja soov, et hageja ei takistaks kostjal piirata ilma liitumislepinguta tarbijatel torustiku kasutamist. Ringkonnakohtul on TsMS § 3401 lg 1 järgi võimalik asja uuel läbivaatamisel anda kostjale võimalus oma vastuhagiavaldust täpsustada. Kostja palus vastuhagis ka tuvastada, et hagejal ei ole torustike suhtes kostjaga kokkuleppimata tegevuseks õiguslikku alust, sh õigust takistada kostjat piiramast torustiku kasutamist kinnistute suhtes, millel ei ole kostjaga sõlmitud liitumislepingut, või alternatiivselt tuvastada, et hagejal ei ole selleks õiguslikku alust, mis ei tulene tema vee-ettevõtjaks olekust. Kohtud põhjendasid selle nõude rahuldamata jätmist sellega, et hagejal on õigus torustikku vallata liitumislepingutest tulenevalt. Nagu kolleegium otsuse p-s 15 leidis, on selle järelduse tegemisel oluliselt rikutud otsuse põhjendamise kohustust. Lisaks leidsid kohtud, et hageja õigus torustikku vallata tuleneb ÜVVKS § 7 lg-st 3, kuna hageja on määratud piirkonna vee-ettevõtjaks. Kolleegium sellise käsitlusega ei nõustu. Ainuüksi see, et mingi piirkond on määratud ÜVVKS § 7 lg 3 kohaselt vee-ettevõtja tegevuspiirkonnaks, ei anna vee-ettevõtjale õiguslikku alust vallata või kasutada kõiki selles piirkonnas asuvaid ÜVK osi, mis vee-ettevõtjale ei kuulu ja mille suhtes ei ole seadusest tulenevat talumiskohustust. Nagu kolleegium otsuse p-s 16 märkis, saab selline õiguslik alus tekkida lepingulise aluse puudumise korral AÕS § 1581 lg 1 ja ÜVVKS § 12 alusel sundvalduse seadmisel või sundvõõrandamisel. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus ka selle nõude osas tühistada.
18.Kolleegium leiab, et kohtud on õigesti jätnud aegumise tõttu rahuldamata vastuhagi nõude tuvastada, et kui kostjale kuuluva veetorustikuga on liidetud uusi tarbijaid, on hagejal kohustus tasuda
15.oktoobri 1998. a liitumislepingu p-s 5 ettenähtud tasu osana magistraaltorude ehituskuludest vastavalt nende osale kõikide tarbijate arvust. Kolleegium nõustub selles osas kohtute põhjendustega. Kohtud on tuvastanud nõude aegumistähtaja alguse TsÜS § 116 järgi, rikkumata tõendite hindamisel menetlusõiguse norme.
19.Kolleegium märgib, et kostja on vastuhagis märkinud ekslikult enda nõuded mittevaraliseks. Sellest tulenevalt on valesti märgitud ka vastuhagi hind. Kohtud ei ole seda viga parandanud. Kostja on esitanud vastuhagis kolm tuvastusnõuet. TsMS § 125 esimese lause järgi määratakse tuvastushagi hind hüve väärtusega, mida hageja on hagi rahuldamise korral eeldatavalt õigustatud saama. Üksnes
juhul, kui hüve väärtust ei ole võimalik kindlaks määrata, loetakse haginõue TsMS § 125 teise lause kohaselt hagihinna mõttes mittevaraliseks nõudeks. Kolleegiumi arvates on vähemalt kostja nõude osas – tuvastada hageja kohustus maksta torustiku kasutamise eest tasu – võimalik saadava hüve väärtus kindlaks määrata. Kostja on märkinud amortisatsioonikuluks, mida ta hagejalt saada soovib, 18 384 krooni kuus. TsMS § 129 lg 1 kohaselt on korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõude üle toimuvas vaidluses hagihind kohustuste koguväärtus, kuid mitte suurem kui kohustuste aastase koguväärtuse kolmekordne summa. Seega on selle nõude hind 36 kuud * 18 384 krooni = 661 824 krooni. Kui lugeda kostja ülejäänud kaks nõuet TsMS § 125 teise lause järgi mittevaraliseks, siis nende nõuete hinnaks on vastuhagi esitamise ajal kehtinud TsMS § 132 lg 1 järgi eelduslikult 25 000 krooni. TsMS § 134 lg 1 järgi tuleb vastuhagi hinna saamiseks selles sisalduvate nõuete hinnad omavahel liita. Seega on vastuhagi hind kokku 2 * 25 000 krooni + 661 824 krooni = 711 824 krooni (45 493 eurot 85 senti). Apellatsioonkaebuse ja kassatsioonkaebuse hinnale lisandub veel TsMS § 137 lg 2 esimese lause järgi hageja nõude tuvastada, et torustik on ÜVK osa, hind, kuivõrd see nõue ei välista vastuhagi nõudeid. Kuna tsiviilasja hind oli määratud valesti, on kostja tasunud ettenähtust vähem riigilõivu nii vastuhagi kui ka apellatsioonkaebuse esitamisel. Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel nõudma kostjalt TsMS § 147 lg 3 esimese lause ja § 3401 lg 1 järgi täiendava riigilõivu tasumist. Riigilõivu ringkonnakohtu määratud tähtajaks tasumata jätmisel tuleb vastuhagi ja apellatsioonkaebus jätta TsMS § 147 lg 3 teise lause ja § 3401 lg 1 järgi läbi vaatamata. Kolleegium märgib, et arvestades seda, et suur hulk alates 2009. aastast kehtinud riigilõivumäärasid on põhiseadusvastaseks tunnistatud, peaks ringkonnakohus kostjalt lõivu tasumist nõudes kaaluma ka vastuhagi esitamise ajal kehtinud riigilõivumäära põhiseaduspärasust.
20.Tulenevalt eelmises punktis märgitust on kostja tasunud ka kassatsioonkaebuselt ettenähtust vähem kautsjoni. Kuna kassatsioonkaebus osaliselt rahuldatakse, tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel nagunii tagastada.
21.Menetluskulude jaotus määratakse TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi kindlaks asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest. Jaak Luik, Henn Jõks, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.