Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
OÜ Robertson Invest avaldus avalikult kasutatavale teele juurdepääsu määramiseks ja märkuse kandmiseks kinnistusraamatusse
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-20861
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Ingi Nageli ja Jaano Maaski määruskaebused
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Määruskaebuse esitaja (puudutatud isik) Ingi Nagel, lepinguline esindaja vandeadvokaat Vesse Võhma Määruskaebuse esitaja (puudutatud isik) Jaano Maask, lepinguline esindaja vandeadvokaat Merle Järvala Vastustaja (avaldaja) OÜ Robertson Invest (registrikood 11340897), seaduslik esindaja Maire Järvala Puudutatud isik Lembit Toomasson Puudutatud isik Johannes Mee Puudutatud isik Ants Vihmand Puudutatud isik Lembo Piibar Puudutatud isik Sulev Piibar Puudutatud isik Zoja Katšajeva Puudutatud isik Kaidar Kivi Puudutatud isik Kaarsilla Kinnisvara OÜ (registrikood 10081732), lepinguline esindaja advokaat Anne Tammer Puudutatud isik Ülenurme vald (vallavalitsuse kaudu)
Asja läbivaatamise kuupäev
18. aprill 2016. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.
Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-20861 osas, millega kohus jättis Klaose kinnistu igakordsele omanikule juurdepääsutee talumise kohustuse
eest tasu määramata, samuti osas, millega Robertson Invest OÜ-lt mõisteti Ingi Nageli kasuks välja lepingulise esindaja kulu 100 eurot ja Ingi Nageli menetluskulud ringkonnakohtus jäeti tema enda kanda.
2.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-20861 osas, millega kohus määras Oja kinnistu igakordsele omanikule juurdepääsutee talumise kohustuse eest tasu 300 eurot aastas, samuti osas, millega jäeti Jaano Maaski menetluskulud ringkonnakohtus tema enda kanda.
3.Saata tsiviilasi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
4.Muus osas jätta ringkonnakohtu määrus muutmata. Riigikohtu määrusega jõustuvad ringkonnakohtu määruse resolutsiooni p-d 1 ja 2 ning p-s 4 kajastatu järgmises osas: „1. Määrata juurdepääs Ojaääre kinnistule (registriosa nr 3937204, asukoht Lemmatsi küla Ülenurme vald Tartumaa) Lemmatsi-Leilovi riigimaanteelt üle järgmiste kinnistute: Klaose (registriosa nr 514004), Asu (registriosa nr 262804, Ränisoo teelõik 2, katastritunnus 94901:005:1699), Lina (registriosa nr 569104), Laane (registriosa nr 568904), Oja (registriosa nr 458604).
2.Juurdepääs Ojaääre kinnistule (registriosa nr 3937204) üle Klaose (registriosa nr 514004), Asu (registriosa nr 262804), Lina (registriosa nr 569104) ja Laane (registriosa nr 568904) kinnistute määrata järgmiselt:
2.1.Juurdepääs kulgeb mööda Ränisoo teed (Ülenurme Vallavalitsuse 27. märtsi 2014 määruse nr 8 tähenduses).
2.2.Juurdepääs on tähtajatu ja ööpäevaringne ning kasutamiseks nii jalgsi kui sõidukitega.
3.Juurdepääs Ojaääre kinnistule (registriosa nr 3937204) üle Oja kinnistu (registriosa nr 458604) määrata järgmiselt:
3.1.Juurdepääs kulgeb mööda Ränisoo teed (Ülenurme Vallavalitsuse 27. märtsi 2014 määruse nr 8 tähenduses) ning seejärel Ränisoo teelt Ojaääre kinnistuni (registriosa nr 3937204) Kallaku kinnistu (registriosa nr 943504) piirist 10 m kaugusel vastavalt käesoleva määruse lisaks oleval Maa-ameti kaardiserveri väljatrükil märgitule.
3.2.Juurdepääs on tähtajatu, ööpäevaringne, kasutamiseks nii jalgsi kui sõidukitega ning sellel liiklemisel kehtib õueala kiirusepiirang.
3.3.Ränisoo teelt Ojaääre kinnistuni rajatav juurdepääs peab vastama ohutusnõuetele.
3.4.Ränisoo teelt Ojaääre kinnistuni rajatava juurdepääsu laius on kuni 3 m.
3.5.Ränisoo teelt Ojaääre kinnistuni juurdepääsu rajamise ja rajatava juurdepääsu hooldamise kulud kannab Ojaääre kinnistu omanik.
4.Kohustada Ojaääre kinnistu igakordset omanikku taastama Ränisoo tee (Ülenurme Vallavalitsuse 27. märtsi 2014 määruse nr 8 tähenduses) sõidukiga liiklemiseks vajalik seisund juhul, kui tee ei ole sõidukiga liiklemiseks vajalikus seisundis (sõidukiga läbitav) tulenevalt Ojaääre kinnistu igakordse omaniku (või temaga seotud isikute) tegevusest (tegevusetusest).
5.Kohustada Ingi Nagelit, Ants Vihmandit, Johannes Meed ja Lembit Toomassoni andma nõusolek märkuse kandmiseks vastavalt Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosade nr 514004 (Klaose), 262804 (Asu), 569104 (Lina) ja 568904 (Laane) III jakku juurdepääsu kohta kinnistule registriosa nr-ga 3937204 (Ojaääre) selle igakordse omaniku kasuks määruse p-s 2 määratud tingimustel. Käesolev määrus asendab Ingi Nageli, Ants Vihmandi, Johannes Mee ja Lembit Toomassoni tahteavaldusi.
6.Kohustada Jaano Maaski andma nõusolek Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr 458604 (Oja) III jakku märkuse kandmiseks juurdepääsu kohta kinnistule registriosa nr-ga 3937204 (Ojaääre) selle igakordse omaniku kasuks määruse p-s 3 määratud tingimustel. Käesolev määrus asendab Jaano Maaski tahteavaldust.
7.Jätta menetluskulud Robertson Invest OÜ kanda.
8.Välja mõista Robertson Invest OÜ-lt lepingulise esindaja kulu 405 eurot Kaarsilla Kinnisvara OÜ kasuks. Robertson Invest OÜ-l tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
9.Käesoleva määruse lahutamatuks lisaks on maa-ameti kaardiserveri väljatrükk, millele on märgitud juurdepääsu asukoht."
5.Puudutatud isikute Ingi Nageli ja Jaano Maaski määruskaebused rahuldada osaliselt.
6.Tagastada Ingi Nagelile ja Jaano Maaskile määruskaebustelt tasutud kautsjonid.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Robertson Invest OÜ (avaldaja) esitas 30. mail 2014. a Tartu Maakohtule avalduse ja 1. detsembril 2014. a täpsustatud avalduse, milles palus määrata Ojaääre kinnistule 3 m laiuse juurdepääsu avalikult kasutatavalt teelt üle Oja kinnistu ööpäev läbi ning kasutamiseks nii jalgsi kui ka sõidukitega. Avaldaja palus määrata, et juurdepääsutee kulgeks üle Oja, Laane, Lina, Asu ja Klaose kinnistute Lemmatsi-Leilovi riigimaanteele. Alternatiivselt palus avaldaja määrata juurdepääsu Lemmatsi-Leilovi riigimaanteele üle Kuusiku I talu kinnistu Kitse katastriüksuse ja Ränisoo tee katastriüksuse ning Kallaku, Oja, Laane, Lina, Asu ja Klaose kinnistute. Avaldaja palus teha juurdepääsutee kohta asjaõigusseaduse (AÕS) § 63 lg 1 p 4 ja § 141 lg 3 alusel kinnistusraamatusse märkuse. Avalduse kohaselt on avaldaja Ojaääre kinnistu omanik ja soovib sellele ehitada väikese maja. Teed kinnistu juurde ei ole, kinnistu ei piirne ühegi teega. Avaldajal on vaja jõuda Ojaääre kinnistuni avalikult kasutatavalt Lemmatsi-Leilovi riigimaanteelt. Selleks tuleb kõigepealt tagada juurdepääs Ojaääre kinnistult Ränisoo teeni ning selleks on kaks alternatiivset võimalust. Kuna Ojaääre katastriüksus tekkis Oja maaüksuse jagamise tulemusena, on esimese alternatiivina Oja kinnistu omanik kohustatud tagama juurdepääsu üle oma maaüksuse AÕS § 156 lg 2 alusel. Teine juurdepääsuvõimalus on Kuusiku I talu kinnistu Kitse katastriüksuse kaudu, mis on määratav AÕS § 156 lg 1 järgi. Kitse katastriüksus on põllumaa, kus ei ole elamuid, seal asuvad elektriliinid ja
mast. Juurdepääs Kitse katastriüksuse kaudu oleks mõistlik, vähekoormav ja odavam kui tee rajamine Oja kinnistu kaudu. Juurdepääsutee rajamisega seotud kulud on nõus tasuma avaldaja.
2.Oja kinnistu omanik Jaano Maask vaidles avaldusele vastu. Vastuväidete kohaselt ei ole Ojaääre kinnistul kunagi olnud juurdepääsu avalikule teele üle Oja kinnistu ning AÕS § 156 lg 2 ei ole seetõttu asjakohane. Tee rajamine üle Oja kinnistu on ka objektiivselt, tehniliselt ja maakorralduslikult võimatu. Tee rajamisega kaasneks ulatuslik kahju kinnistu olukorra halvenemise tõttu. Eelkõige oleks mõeldav juurdepääs üle Kaarsilla kinnistu, samuti tuleb kaaluda võimalust rajada juurdepääsutee üle Kuusiku I talu kinnistu Kitse või Kuusiku katastriüksuste. Kui rajada juurdepääs üle Oja kinnistu, tuleb nii olemasolev Ränisoo tee lõik kui ka rajatav tee katta tolmuvaba teekattega. Jaano Maask palus määrata juurdepääsu talumise eest tasu minimaalselt 500 eurot kuus ning tõsta tasu 10% aastas. Ojaääre kinnistule tuleb seada hüpoteek Oja kinnistu igakordse omaniku kasuks juurdepääsutasu maksmise tagamiseks koos kohesele sundtäitmisele allumise kohustusega.
3.Ülenurme vald leidis, et kuivõrd Ojaääre katastriüksus tekkis Oja maaüksuse jagamise tulemusena, tuleb kohaldada AÕS § 156 lg-t 2 ning avaldus juurdepääsu rajamiseks üle Oja kinnistu on põhjendatud.
4.Kuusiku I talu kinnistu kaasomanik Sulev Piibar leidis, et juurdepääs Ojaääre kinnistule tuleks leida Kuusiku ja Kitse katastriüksuste omanike huve kahjustamata. Kuusiku I talu kinnistu teine kaasomanik Kaidar Kivi leidis, et avaldaja pääseks tema kinnistu kaudu oma kinnistule kõige lähemale, kuid tee pikeneb 600 m võrra ja lõpeb õuealal. Kuusiku I talu kinnistu kolmas kaasomanik Lembo Piibar ei pidanud võimalikuks Ojaääre kinnistule juurdepääsu rajamist üle oma kinnistu.
5.Kallaku kinnistu omanik Zoja Katšajeva leidis, et juurdepääs üle Oja kinnistu ei ole vastuvõetav, sest juba praegu on Oja kinnistu ja Zoja Katšajeva õue sissesõidu tee vahele jääva maatüki harimine raskendatud. Vastuvõetavaks juurdepääsuks on juurdepääs üle Kuusiku I talu kinnistu Kitse katastriüksuse.
6.Klaose kinnistu omanik Ingi Nagel palus jätta avalduse rahuldamata. Avaldaja ei ole juurdepääsu alternatiive põhjendanud, samuti ei ole avalduses välja toodud ühtegi tingimust selle kohta, mida avaldaja pakub puudutatud isikule kinnisasja koormamise eest.
7.Asu kinnistu omanik Ants Vihmand teatas, et tal ei ole rajatava tee ega olemasoleva teekasutuse suhtes mingeid pretensioone.
8.Lina kinnistu omanik Johannes Mee oli nõus seadma oma kinnistule teeservituudi Ojaääre kinnistu kasuks tingimusel, et kinnistu igakordne omanik võtab osa teeservituudi alla jääva tee hooldusest ja remondist.
9.Laane kinnistu omanik Lembit Toomasson seisukohta ei esitanud.
10.Kaarsilla kinnistu omanik Kaarsilla Kinnisvara OÜ vaidles vastu enda puudutatud isikuna kaasamisele, kuna vaidluse lahendamine ei puuduta tema kinnisasja. Puudutatud isikule kuuluv Kaarsilla kinnisasi ei piirne avalikult kasutatava teega ning selle maatüki kaudu ei ole võimalik maanteele pääseda. Juurdepääsutee rajamine üle Kaarsilla kinnistu oleks ebamõistlikult kallis. Kõige
otstarbekam oleks juurdepääs mööda Kuusiku ja Kitse katastriüksuste vahelist piiri Ränisoo teele.
11.Tartu Maakohus tegi 2. aprillil 2015. a määruse, millega määras Ojaääre kinnistule juurdepääsu Lemmatsi-Leilovi riigimaanteelt üle Klaose, Asu, Lina, Laane ja Oja kinnistute. Kohus määras, et juurdepääs üle Klaose, Asu, Lina ja Laane kinnistute kulgeb Ränisoo teed mööda, on tasuta, tähtajatu ja ööpäevaringne ning kasutamiseks nii jalgsi kui sõidukitega. Üle Oja kinnistu määras kohus juurdepääsu selliselt, et see kulgeb mööda Ränisoo teed ning seejärel Ränisoo teelt Ojaääre kinnistuni Kallaku kinnistu piirist 10 m kaugusel vastavalt kohtumääruse lisaks oleval Maa-ameti kaardiserveri väljatrükil märgitule. Juurdepääs on tähtajatu, ööpäevaringne, kasutamiseks nii jalgsi kui ka sõidukitega ning sellel liiklemisel kehtib õueala kiirusepiirang. Juurdepääsu tasu osas määras kohus, et Ojaääre kinnistu igakordne omanik on kohustatud tasuma Oja kinnistu igakordsele omanikule juurdepääsutasu 300 eurot aastas alates juurdepääsuõiguse kinnistusraamatusse kandmisest. Samuti määras kohus, et Ränisoo teelt Ojaääre kinnistuni rajatav juurdepääs peab vastama ohutusnõuetele ning kinnistuni rajatava juurdepääsu laius on kuni 3 m. Ränisoo teelt Ojaääre kinnistuni juurdepääsu rajamise ja rajatava juurdepääsu hooldamise kulud kannab Ojaääre kinnistu omanik. Maakohus kohustas Jaano Maaski, Ingi Nagelit, Ants Vihmandit, Johannes Meed ja Lembit Toomassoni andma nõusolek juurdepääsu kohta märkuse kandmiseks neile kuuluvate kinnistute kinnistusregistriosade III jakku Ojaääre kinnistu igakordse omaniku kasuks. Määrust põhjendades märkis kohus, et juurdepääs Ojaääre kinnistule avalikult kasutatavalt teelt puudub. Sellele kinnistule on vaja jõuda Lemmatsi-Leilovi riigimaanteelt. Selleks tuleb kõigepealt tagada juurdepääs Ojaääre kinnistult Ränisoo teele, mis läbib Klaose, Asu, Lina, Laane ja Oja kinnistuid. Arvestada tuleb sellega, et Ojaääre kinnistu on tekkinud Oja kinnistu jagamisel kaheks reaalosaks ja avaldaja omandas Oja kinnistu Jaano Maaskilt. Oja ja Ojaääre kinnistu paiknevad kõrvuti ning kuigi Oja kinnistul ei ole Ojaääre kinnistuni väljakujunenud teed, toimus ühendus Ojaääre kinnistu eraldamiseni üle praeguse Oja kinnistu. Juurdepääsu täpsema asukoha määramisel kaalus kohus mõlema kinnisasja omaniku huve. Maakohus märkis, et andis puudutatud isikutele tähtaja seisukohtade esitamiseks nende kinnistuid läbiva juurdepääsu tingimuste ja tasu kohta ning hoiatas, et kui seisukohta ei esitata, loeb kohus, et isikud ei soovi juurdepääsu eest tasu. Ingi Nagel teatas, et soovib igal juhul juurdepääsu eest tasu ning seda, et määrataks tingimused tee kasutamiseks ja hooldamiseks, kuid ei esitanud ühtki konkreetset seisukohta ega põhjendust tasu ja muude tingimuste kohta. Kohus leidis, et Klaose kinnistu omanikule ei tule juurdepääsutasu määrata. Kohus arvestas, et üle Klaose, Asu, Lina ja Laane kinnistute on juurdepääs mööda olemasolevat Ränisoo teed, mida kasutatakse ka nt Oja, Kallaku ja Kuusiku I talu kinnistutele saamiseks. Puudub alus arvata, et kui sama teed kasutab ka avaldaja, siis see suurendaks koormust oluliselt. Samuti arvestas kohus seda, et nendest kinnistutest Ränisoo tee alla jäävale juurdepääsu pindalale vastav maamaks on vastavalt 50 senti, 0 eurot, 20 senti ja 20 senti ning teed on seni hooldanud Ülenurme vald, kes kavatseb seda teha ka edaspidi. Asjaolude muutumise korral on koormatud kinnistu omanikul õigus taotleda juurdepääsutasu ja tingimuste
muutmist. Oja kinnistul paikneva juurdepääsu eest tasu määramise kohta on maakohus märkinud, et tasu koosneb kahest komponendist - hüvitis omandi väärtuse vähenemise eest ning juurdepääsu talumise ja korrashoiuga kaasnevate kulude eest. Oja kinnistu pindala on 8,15 ha, millest Ränisoo tee alla jääb 0,09 ha, millele vastab maamaks 35 senti. Rajatava juurdepääsu pikkus on ca 180 m ja laius 3 m, selle alla jääks seega ca 0,054 ha, millele vastab maamaks 21 senti. Rajatava tee alla jääva maa väärtuseks saab pidada 5400 eurot. Samas ei kaota J. Maask juurdepääsu rajamise korral omandiõigust teealusele maale. Rajatav juurdepääs on vajalik vaid avaldajale. Tegemist on tähtajatu ja sisuliselt piiranguteta juurdepääsuga, mis ilmselgelt vähendab Oja kinnistu väärtust ning piirab Oja kinnistu privaatsust ja kasutamist. Samas tekkis Ojaääre kinnistu Oja kinnistu jagamise tulemusel ning võõrandamisel pidi J. Maask arvestama sellega, et Ojaääre kinnistule on vajalik ka juurdepääs. Juurdepääsu rajamise ja rajatava juurdepääsu korrashoiukulud jäävad täies ulatuses avaldaja kanda. Ränisoo tee puhul on tegemist olemasoleva ja väljakujunenud juurdepääsuga, mida kasutatakse lisaks teistele kinnistutele pääsemiseks ja mille korrashoiuga on seni tegelenud J. Maask koos Kuusiku I talu kinnistu omanikuga. Talihooldust on Ränisoo teel teinud vald ja kavatseb seda teha ka edaspidi. J. Maask ise on nõudnud ühesugust tasu sõltumata sellest, kas juurdepääs kulgeb vaid mööda olemasolevat teed või tuleb rajada täiendav juurdepääs. Puudub alus arvata, et Ojaääre kinnistule juurdepääsu võimaldamisega intensiivistuks oluliselt Ränisoo tee kasutamine. Arvestades asjaolusid kogumis, on põhjendatud määrata Oja kinnistul kulgeva juurdepääsutasu suuruseks 300 eurot aastas. Kui tasu määramise aluseks olevad asjaolud muutuvad, on Oja kinnistu omanikul õigus nõuda tasu muutmist. Menetluskulud jättis maakohus avaldaja kanda ja mõistis avaldajalt välja lepingulise esindaja tasu Kaarsilla Kinnisvara OÜ kasuks 405 eurot ning Ingi Nageli kasuks 100 eurot.
12.Puudutatud isikud Ingi Nagel ja Jaano Maask esitasid määruskaebused, milles palusid maakohtu määruse tühistada ja jätta avalduse esitatud kujul rahuldamata.
13.Avaldaja vaidles määruskaebustele vastu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
14.Ringkonnakohus rahuldas 5. oktoobri 2015. a määrusega Ingi Nageli määruskaebuse osaliselt ja jättis Jaano Maaski määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus täiendas maakohtu määruse resolutsiooni punktiga, millega pani Ojaääre kinnistu igakordsele omanikule kohustuse taastada Ränisoo tee sõidukiga liiklemiseks vajalik seisukord juhul, kui tee ei ole sõidukiga liiklemiseks vajalikus seisundis tulenevalt Ojaääre kinnistu igakordse omaniku või temaga seotud isikute tegevusest või tegevusetusest. Samuti märkis ringkonnakohus määrust täiendades, et kohtumäärus asendab Ingi Nageli, Ants Vihmandi, Johannes Mee, Lembit Toomassoni ja Jaano Maaski tahteavaldusi. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata.
15.Vastuseks Ingi Nageli määruskaebusele märkis ringkonnakohus, et ei pea põhjendatuks kaebuses esitatud tingimusi, millele peaks juurdepääs kaebaja arvates vastama. Samas pidas ringkonnakohus
õigustatuks määruskaebuse esitaja seisukohta, et kui Ränisoo tee kasutamiskõlbmatuks muutumine on tingitud Ojaääre kinnistu igakordse omaniku või temaga seotud isikute tegevusest või tegevusetusest, siis peaks Ojaääre kinnistu igakordne omanik tee kasutamiskõlbliku seisukorra omal kulul taastama. Ringkonnakohus ei nõustunud kaebaja seisukohaga, et kuna avalduses ei ole välja toodud, kas avaldaja on püüdnud juurdepääsu küsimust lahendada kohtuväliselt, siis ei olnud kohtul alust avaldust menetlusse võtta. Avalikult kasutatavale teele juurdepääsu määramise asjades ei ole seadusega sätestatud eelnevat kohtuvälise lahendamise kohustuslikku korda ning seetõttu oli avalduse esitamine kohtule õigustatud. Ringkonnakohus pidas alusetuks ka määruskaebuse väidet, nagu oleks maakohus juurdepääsu eest tasu määramisel rikkunud õiglase kohtumõistmise põhimõtet. Maakohus on jätnud õigesti juurdepääsu eest üle Klaose, Asu, Lina ja Laane kinnistute tasu määramata. Maakohus on määrust piisavalt põhjendanud ning õige ei ole määruskaebuse esitaja seisukoht, nagu oleksid maakohtu seisukohad meelevaldsed, paljasõnalised ja põhjendamata. Klaose kinnistu väärtust ei vähenda asjaolu, et sellel paiknevat Ränisoo teed kasutab lisaks teistele ka avaldaja, sellises ulatuses, et see õigustaks tasu määramist Ingi Nageli nõutud suuruses. Asjaolu, et teed kasutab avaldaja, ei suurenda tee koormust oluliselt ega riiva kinnistu omanike õigusi rohkem kui seni. Andmeid selle kohta, kui palju on Klaose, Asu, Lina ja Laane kinnistute omanikud kandnud kulutusi Ränisoo tee korrashoiuks ja hooldamiseks, ei ole esitatud ning see ei selgunud ka ringkonnakohtu istungil. Kuna Ränisoo tee korrashoiu-, hooldus- ja remondikulude kandmine ei ole tõendatud, ei saa panna avaldajale kohustust neid kanda. Juurdepääsutasu on oma olemuselt hüvitis omandi väärtuse vähenemise eest ning hüvitis juurdepääsu talumise ja korrashoiuga kaasnevate kulude eest. Lähtudes tasu olemusest, ei saa see olla kõigi puudutatud isikute suhtes ühesugune. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on Ingi Nageli menetluskulud õigesti kindlaks määranud.
16.Vastuseks Jaano Maaski määruskaebusele märkis ringkonnakohus, et ei nõustu väitega, nagu oleks maakohus lubanud avaldaja esindajana osaleda menetluses isikul, kellel puudub selleks seaduses sätestatud õigus. Maakohus on avaldaja esindaja esindusõigust kontrollinud ja leidnud õigustatult, et esindajal on esindusõigus olemas. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on õigesti vaidluse lahendamisel kohaldanud AÕS § 156 lg-t 2 ning määruskaebuses esitatud vastupidised väited on alusetud. Kuna ümbritsevate kinnistute omanikud ei ole nõus avaldaja alternatiivselt taotletud juurdepääsudega üle enda kinnistute ja Oja kinnistu omanik peab lubama seadusest tulenevalt juurdepääsu Ojaääre kinnistule oma kinnistu kaudu, siis on maakohus õigesti jätnud analüüsimata avaldaja alternatiivse taotluse. Määruskaebuse väidet, et juurdepääsu avalikult kasutatavale teele ei ole Ojaääre kinnistul üle Oja kinnistu kunagi olnud, pidas ringkonnakohus alusetuks, kuna enne võõrandamist oli Ojaääre kinnistu Oja kinnistu osa ning ühendus avalikult kasutatava teega toimus Oja kinnistu kaudu. Juurdepääsutee rajamine üle Oja kinnistu maakohtu määratud kohas on objektiivselt, tehniliselt ja maakorralduslikult võimalik. Kitsenduste olemasolu (elektriliinid) ei välista juurdepääsu rajamist. Juurdepääsu asukoht on
maakohtu määrusele lisatud Maa-ameti kaardiserveri väljatrükil tuvastatav ning määruskaebuse esitaja vastupidine seisukoht on põhjendamatu. Määruskaebusest nähtub, et vastupidiselt oma väidetele on ka kaebuse esitaja juurdepääsutee asukohast täpselt aru saanud. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et puudub alus panna vallale kohustus eraomandis oleva Ränisoo tee hooldamiseks, kuna õigusaktidest ei tulene vallale sellist kohustust. Samuti on maakohus piisavalt põhjendanud, miks ei ole mõistlik kohustada avaldajat rajama juurdepääsuteed tolmuvaba kattega. Õiged on ka maakohtu põhjendused Oja kinnistu omanikule määratud juurdepääsutasu suuruse osas. Maakohus on õigesti märkinud, et kui tasu määramise aluseks olevad asjaolud muutuvad (nt Ränisoo tee korrashoiukulud suurenevad vms), on Oja kinnistu omanikul õigus nõuda tasu muutmist. Põhjendatuks ei saa pidada ka hüpoteegi seadmist Ojaääre kinnistule tasu maksmise tagamiseks koos kohesele sundtäitmisele allumise kohustusega. Selline taotlus on vastuolus seadusega ning maakohus on jätnud selle õigesti rahuldamata. Maakohus on paikvaatluse teinud 6. oktoobril 2014. a ning vaja ei olnud teha täiendavat paikvaatlust pärast talve lõppu. Kuna menetlusosalised ei ole kompromissi sõlminud, siis ei ole asjakohased kaebuse väited, mis käivad Jaano Maaski maakohtus esitatud kompromissi kohta.
17.Ringkonnakohus jättis maakohtu määratud menetluskulude jaotuse muutmata ning vaidluse sisu arvestades ringkonnakohtus kantud menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
18.Puudutatud isikud Ingi Nagel ja Jaano Maask esitasid määruskaebused, milles palusid ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata tsiviilasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
19.Ingi Nageli määruskaebuse põhjenduste kohaselt on kohtud kohaldanud valesti AÕS § 156 lg-t 1. Kaebaja soovis juurdepääsu talumise eest tasu, kuid kohtud ei ole seda määranud ega seda küsimust sisuliselt käsitlenud. Olukorras, kus teeniva kinnisasja omanik vaatamata kohtu ettepanekule ei avalda, kui suurt tasu ta soovib juurdepääsu määramise eest saada, peab kohus ise koguma tõendeid, et määrata kindlaks õiglane tasu. Kohtul on õigus teha menetlusosalistele ka konkreetseid ettepanekuid. Juurdepääsu määramine vähendab avaldaja kinnistu turuväärtust ja ta soovib juurdepääsutasu 350 eurot aastas. Asjaolu, et teed kasutavad ka teised isikud, võib mõjutada tasu suurust, kuid see ei anna alust jätta tasu üldse määramata. Ringkonnakohus on asja lahendades rikkunud ka menetlusnorme. Menetluskulud on suures osas jäetud vastuolus TsMS § 172 lg-ga 1 kaebuse esitaja kanda. Arvestades kaebaja kulusid mõlemas kohtuastmes, on tema enda kanda jäänud menetluskulu 675 eurot (õigusabikulu maakohtus 300 eurot, õigusabikulu ringkonnakohtus 325 eurot ja riigilõiv 50 eurot). Selline kulude jaotus ei ole õiglane. Kohtud jätsid menetluskulude jaotamisel põhjendamatult arvestamata selle, et avaldaja ei pöördunud juurdepääsu lahendamiseks kohtueelselt puudutatud isikute poole. Samuti on ringkonnakohus
täiendanud määrust ja asendanud kaebuse esitaja tahteavalduse märkuse kandmiseks menetluspiire ületades (TsMS § 651 lg 1). Sellist määrust maakohus ei teinud ja avaldaja maakohtu määrust selles osas ei vaidlustanud.
20.Jaano Maaski määruskaebuse kohaselt on kohtud kohaldanud valesti AÕS § 156 lg-d 1 ja 2. Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et juurdepääsuks oleks pidanud saama teine arutlusel olnud alternatiiv, kuna üle Oja kinnistu ei ole kunagi juurdepääsu olnud ning Oja kinnistu ise ei ole ühenduses avaliku teega. Kohtud on jätnud tähelepanuta Maa-ameti väljatrüki kinnistul lasuvate kitsenduste kohta. Tee rajamisega võetakse kaebuse esitajalt ära märkimisväärne osa maast selle eest mõistlikku tasu määramata. Tegemist on intensiivse omandipõhiõiguse riivega. Kohtud on jätnud ebaõigesti Ränisoo teelõigu tasu kinnistute omanikele määramata ja otsuses käsitlemata. Kohtud on jätnud Ränisoo tee hoolduse kulud kaebaja kanda ega ole tee talumise kohustuse eest tasu määranud. Kaebaja taotluse kontrollida Ränisoo teelõigu vastupidavust teeehitusmasinate, traktorite vm rasketehnika koormuse talumise kohta on kohtud jätnud põhjendamatult rahuldamata. Põhjendamata on ka seisukoht, et vallale ei saa panna kohustust teed hooldada olukorras, kus vald on pidanud kõiki isikuid õigustatuks teed kasutama. Õige ei ole rajada tolmuvaba katteta teed. Ringkonnakohus on lubanud avaldaja esindajana menetlusse isiku, kellel puudub kohtumenetluses osalemiseks vajalik kvalifikatsioon. Läti magistridiplomit ei ole Eestis tunnustatud. Asjatundmatu esindaja osavõtt menetlusest on viinud ebaselge kohtulahendini, kuna tee asukoht on jäänud üheselt mõistetavalt kindlaks määramata. Maakohtu määrusele lisatud kaardimaterjali sisust ei ole võimalik aru saada ja see ei saa olla kinnistusraamatu kande aluseks.
21.Avaldaja vaidles määruskaebustele vastu, palus jätta need rahuldamata ja menetluskulud kaebuste esitajate kanda.
22.Ingi Nagel pidas Jaano Maaski määruskaebust õigeks osas, milles taotletakse kohtumääruste tühistamist. Jaano Maask pidas Ingi Nageli määruskaebust põhjendatuks.
23.Puudutatud isik Lembo Piibar leidis, et Jaano Maaski määruskaebus ei ole põhjendatud. Ülenurme vald pidas mõlemaid määruskaebusi põhjendamatuteks. Teised puudutatud isikud määruskaebuste kohta seisukohta ei esitanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
24.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 ning § 695 järgi materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osaliselt tühistada. Ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada osas, milles jäeti Klaose kinnistu kui teeniva kinnisasja igakordsele omanikule juurdepääsuõiguse eest tasu määramata. Samuti tuleb määrus tühistada osas, millega avaldajalt mõisteti Ingi Nageli kasuks välja lepingulise esindaja kulu 100 eurot ning jäeti Ingi Nageli ringkonnakohtus kantud menetluskulud tema enda kanda. Ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada ka osas, millega Ojaääre kinnistu igakordset omanikku
kohustati tasuma Oja kinnistu igakordsele omanikule juurdepääsuõiguse eest tasu 300 eurot aastas ning jäeti Jaano Maaski ringkonnakohtus kantud menetluskulud tema enda kanda. Tühistatud osas tuleb asi saata TsMS § 701 lg 3 teise lause alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Muus osas jätab kolleegium ringkonnakohtu määruse muutmata.
25.Kuna ringkonnakohtu määruse on vaidlustanud üksnes puudutatud isikud Ingi Nagel (Klaose kinnistu omanik) ja Jaano Maask (Oja kinnistu omanik), kontrollib kolleegium TsMS § 688 lg 1 järgi ringkonnakohtu lahendi õigsust üksnes Ingi Nageli ja Jaano Maaski määruskaebustes esitatud väidete ulatuses.
26.Esmalt käsitleb kolleegium teeseaduse (TeeS) kehtetuks tunnistamise tõttu tee korrashoiu kohustuse ja juurdepääsu eest määratava tasu osas kujunenud õiguslikku olukorda (I), seejärel käsitleb kolleegium juurdepääsu eest tasu määramisega seotud senise praktika muutmist (II) ning lahendab puudutatud isikute Ingi Nageli ja Jaano Maaski määruskaebused (III ja IV). Lõpuks lahendab kolleegium menetluskulude jaotamise küsimused ja teeb menetluslikud otsustused (V). I
27.AÕS § 156 lg 1 järgi on omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldi seisvalt osalt, õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu määratakse kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus. Juurdepääsu määramisel tuleb arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve. Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et AÕS § 156 lg 1 mõtte kohaselt tuleb juurdepääsutasu kindlaks määrata ja välja mõista avaldajalt puudutatud isikute kasuks, et selleks tuleb välja selgitada asjaolud, mis on vajalikud juurdepääsutasu määramise diskretsiooniotsuse tegemiseks ning et tasu üle otsustamiseks tuleb kohtul kaaluda tasu määramise põhjendamiseks esitatud erinevaid asjaolusid (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
16.jaanuari 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-12, p-d 10-12). Samuti on Riigikohus TeeS § 25 lg-s 4 sätestatud eratee omaniku omandis oleval teel teehoiu korraldamise ja ohutu liiklemise tingimuste loomise kohustusele ja TeeS § 37 lg-s 3 sätestatud eratee kasutajalt tee kasutamisega seotud kulude katteks hüvitise nõudmise õigusele osutades leidnud, et teeomanikul on õigus nõuda tee kasutajatelt tasuna vähemalt TeeS § 37 lg 3 järgses ulatuses tee kasutamisega seotud kulutuste hüvitamist ning et arvestada tuleb ka tee omamisega kaasnevaid kohustusi, mis tulenevad TeeS-st. Seejuures on eratee omanikul õigus nõuda tee kasutajatelt tasuna vähemalt TeeS § 37 lg 3 järgses ulatuses tee kasutamisega kaasnevate kulutuste ja tee omaniku kohustuste täitmiseks vaja minevate kulutuste hüvitamist ka juhul, kui erateed kasutatakse AÕS § 156 alusel määratud juurdepääsu teena. Sellisel juhul on määratav hüvitis osaks AÕS § 156 lg 1 kolmandas lauses sätestatud juurdepääsutasust (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16. jaanuari 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-21-170-12, p 12; 16. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-11, p 14; 12. oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-11, p-d 11 ja 12; 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 28).
28.Alates 1. juulist 2015. a on TeeS tunnistatud kehtetuks. TeeS tühistanud ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse (EhSRS) eelnõu SE 572 seletuskirja kohaselt sisalduvad edaspidi tee ehitamisele ja teele kui ehitisele kehtestatud nõuded ehitusseadustikus (EhS) ning liikluskorraldust puudutavad nõuded liiklusseaduses (LS). Seletuskirja järgi ei ole seadusandja eesmärgiks olnud sisuliste muudatuste tegemine. Seega ei ole võrreldes varasemaga soovitud muuta ka tee korrashoiu kohustuse ja tee kasutamisega kaasnevate kulutuste jaotamise põhimõtteid (vt selgitus eelnõu § 52 juures). Kuigi EhS-s ei ole eratee mõistet avatud, võib nii EhSRS eelnõu seletuskirja (vt nt selgitus eelnõu § 22 juures) kui ka EhS eelnõu SE 555 seletuskirja põhjal (vt nt selgitus eelnõu § 115 juures) järeldada, et sisuliselt ei ole tahetud muuta varem TeeS §-s 52 sätestatut, mille kohaselt eratee oli tee, mis paikneb juriidilise või füüsilise isiku kinnisasjal.
29.EhS § 3 lg 1 järgi on ehitis inimtegevuse tulemusel loodud ja aluspinnasega ühendatud või sellele toetuv asi, mille kasutamise otstarve, eesmärk, kasutamise viis või kestvus võimaldab seda eristada teistest asjadest. Sama paragrahvi lõike 2 esimese lause kohaselt võib ehtis olla hoone või rajatis. Rajatisteks on kõik EhS § 3 lg 1 tunnustele vastavad asjad, mis ei ole hooned. Viidatud sätete järgi on ka tee rajatis, kui see on inimtegevuse tulemusel loodud ja aluspinnasega ühendatud või sellele toetuv ning seda saab eristada teistest asjadest. Sellisele teele kohaldub ehitise kohta sätestatu. Nõuded ehitise seisundile näeb ette EhS § 11 lg 1, mille järgi peab ehitis kogu oma kasutusea vältel vastama selle kasutamise nõuetele ja olema olemasolu vältel ohutu. Korrashoiu kohustuse sisu on sätestatud EhS §-s 6, mille järgi hõlmab ehitise korrashoid toiminguid, mille eesmärk on säilitada või taastada seisund, mille korral ehitis säilitab oma toimivuse ja kasutatavuse ning vastab ehitise kavandatud otstarbe täitmiseks esitatud tingimustele. EhS § 16 lg 1 järgi tuleb ehitise olemasolu vältel tagada selle ohutu seisund ja kui asjakohane, siis ka visuaalne korrasolek. EhS § 19 alusel lasub ehitise korrashoiu kohustus ehitise omanikul. EhS § 19 lg 1 kohaselt peab omanik tagama ehitise, ehitamise ja ehitise kasutamise vastavuse õigusaktidest tulenevatele nõuetele. Muuhulgas peab omanik EhS § 19 lg 1 p 4 järgi tagama ehitise korrashoiu ja kasutamise ohutuse. Teeomaniku kohustus tagada tema omandis oleval teel ohutu liiklemine on sätestatud LS § 6 lg-s 4, mille kohaselt peab liikluse korraldamise ning liikluskorraldusvahendite õige paigutuse ja korrasoleku tagama teeomanik või teehoiu korraldamise eest vastutav isik.
30.Eespool toodust nähtub, et eratee kui rajatise omaniku kohustused ei ole TeeS kehtetuks tunnistamisega sisuliselt muutunud ja eratee omanik on ka pärast 1. juulit 2015. a kohustatud korraldama tema omandis oleval teel teehoidu ning looma tingimused ohutuks liiklemiseks. Seadusandja tahet seni kehtinud põhimõtted säilitada on selgitatud ka EhS eelnõu SE 555 seletuskirjas, milles on eelnõu § 116 lg-te 5 ja 6 juures märgitud, et TeeS-st tulenenud eratee omaniku kohustused on üldjoontes üle võetud. Põhjenduses on lisatud ka viide Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 7. juuni 2011. a määruse p-le 28 tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, milles tee omaniku kohustusi on varem käsitletud.
31.Kuna eratee omaniku eratee korrashoiu ja sellel ohutu liikluse tagamise kohustus on endiselt säilinud, ei ole TeeS kehtetuks tunnistamine tinginud seniste põhimõtete muutmist osas, mis
puudutab juurdepääsutee korrashoiu ja ohutuse tagamisega tee omanikule kaasnevate kulutuste hüvitamist. Seega on eratee omanikul jätkuvalt õigus nõuda eratee teistelt kasutajatelt tasuna vähemalt tee kasutamisega kaasnevate ja tee omaniku kohustuste täitmiseks vajalike kulutuste hüvitamist. Tasu määramisel kehtivad endiselt Riigikohtu poolt senises praktikas välja kujundatud põhimõtted, mille järgi tuleb kohtul tee kasutamise eest määratava tasu suuruse üle otsustamisel arvestada, millised abinõud on igal üksikul juhul tee omanikule tee korrashoiu ja ohutu liiklemise tagamiseks mõistlikult vajalikud. Sõltuvalt abinõudest ja nende maksumusest kujuneb kulutuste suurus, mida eratee omanik peab regulaarselt kandma, et neid kohustusi täita (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16. jaanuari 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-12, p 12; 16. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-11, p 14; 12. oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-11, p-d 11 ja 12; 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 28). Samuti saab jätkuvalt pidada tee omamisega kaasnevaks kohustuseks maamaksu tasumise kohustust maa eest, mis vastab kasutatava tee pindalale (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16. jaanuari 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-17012, p 12). Riigikohtu varasema seisukoha järgi ei välista eratee omaniku tasunõuet juurdepääsu taotlenud tee kasutaja vastu asjaolu, et tema ise või mõni muu isik kasutab sama teed (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12. oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-11, p 12). Sellisel juhul tuleb tasu suuruse määramisel arvesse võtta iga isiku osa tee kasutamisel, kusjuures neid osi tuleb eelduslikult pidada võrdseteks (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16. jaanuari 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1170-12, p 12; 16. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-11, p 14). Ka seda seisukohta ei mõjuta asjaolu, et TeeS tunnistati kehtetuks. Praeguses asjas ei vaielda selle üle, kellel on juurdepääsutee korrashoidmise kohustus. Seetõttu ei käsitle kolleegium seda, kellele ja mis asjaoludel saab kohus sellise kohustuse panna. II
32.Kolleegium peab vajalikuks muuta osaliselt senist praktikat, mis puudutab AÕS § 156 järgi määratava juurdepääsutasu osana hüvitist teise isiku teekasutuse tõttu kinnistu turuväärtuse vähenemise eest.
33.Kolleegium leiab jätkuvalt, et lisaks juurdepääsutee korrashoiu ja liikluskorralduse tagamise kulutuste hüvitamisele peab koormatava kinnisasja omanikule määratav hüvitis põhimõtteliselt sisaldama ka hüvitist omandiõiguse riive eest. Omand on põhiõigusena kõrgendatud kaitse all ja seepärast tähendab iga sunniviisiline kinnisomandi kitsendamine omandipõhiõiguse riivet (vt Riigikohtu üldkogu 30. augusti 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-15-10, p 44; 31. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-69-09, p 57). Kitsendustega koormatava kinnisasja omaniku ja kitsendustest kasu saaja huvide tasakaalustamise seisukohalt on hüvitamine põhjendatud. Seda eriti juhtudel, kui riivatakse tuntavalt omandi sisu ja ulatust, nagu kinnisasja koormamine juurdepääsuga seda üldjuhul teeb. Sellistel juhtudel on tasu või hüvitise maksmine vajalik proportsionaalsuse taastamiseks. Kui omandi kitsendustega ei kaasneks põhimõttelist õigust saada kompensatsiooni, muutuks omandi kaitse
illusoorseks ja ebaefektiivseks. Kohustust arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve rõhutab otsesõnu AÕS § 156 lg 1 neljas lause.
34.Senises praktikas on Riigikohus juurdepääsu eest määratava tasu osaks pidanud ka hüvitist omandi kitsendamisega kaasneva vara väärtuse vähenemise eest. Riigikohus on leidnud, et juurdepääsutasu suuruse kindlakstegemisel tuleb arvestada, kui palju väheneb koormatud kinnistu turuväärtus juurdepääsu olemasolu tõttu (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12. oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-11, p 10; 16. jaanuari 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-12, p 12; sisuliselt on sellega arvestatud nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27. septembril 2005 tsiviilasjas nr 3-21-85-05 ja 27. mail 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-47-08 tehtud otsustes, millega jäeti muutmata madalama astme kohtute lahendid osas, milles oli mh analüüsitud kinnistu turuväärtuse vähenemist või suurenemist). Seejuures on Riigikohus selgitanud, et diskretsiooniotsuse tegemisel juurdepääsutasu suuruse kohta võib kohus muu hulgas hinnata koormatud kinnisasja väärtuse vähenemist juurdepääsu tõttu, kuid eratee omanik, kes peab AÕS § 156 lg 1 järgi lubama teed kasutada teisel isikul, võib nõuda hüvitist teise isiku teekasutuse tõttu kinnistu turuväärtuse vähenemise eest vaid ulatuses, milles see on suurem tee kasutamise kulutuste ja tee korrashoiu tagamiseks makstavast hüvitisest (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12. oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-11, p 12).
35.Kolleegium muudab oma senist seisukohta juurdepääsuga koormatud kinnisasja turuväärtuse vähenemise eest hüvitise arvestamise osas ja leiab, et see osa tasust tuleb asendada hüvitisega, mis tuleb koormatava kinnisasja igakordsele omanikule maksta kinnistu ainukasutusõiguse kaotuse eest.
36.Senise seisukoha muutmise vajaduse selgituseks märgib kolleegium, et kuigi juurdepääsu määramine üle koormatava kinnisasja võib selle väärtust vähendada, on vääruse vähenemise arvesse võtmine juurdepääsu eest määratava tasu ühe osana liiga problemaatiline. Seda näitab mh asjaolu, et kuigi senises kohtupraktikas on selle komponendiga mõnel juhul püütud arvestada, ei ole siiski selle arvesse võtmise selget metoodikat välja kujunenud. Erinevalt juurdepääsutee seadmisega kaasnevast omandiõiguse riivest ja tee korrashoiu kulude katmise vajadusest, mis on perioodilise iseloomuga, tuleks koormatud kinnisasja väärtuse vähenemine omanikule eelduslikult hüvitada kohe ja ühekordse maksega. Senises kohtupraktikas ei ole aga tasu osi selliselt eristatud ning kohtud on püüdnud mahutada kõik tasukomponendid ühte, kindla rahalise suurusega perioodilisse maksesse. Koormatava kinnisasja väärtuse vähenemisega arvestamise muudab keeruliseks selle hüvitamise korra kindlaksmääramiseks sobiva lahenduse puudumine. Kuigi juurdepääsuga koormatud ja koormamata kinnisasja väärtuste vahe on võimalik kohtumenetluses suuremate raskusteta kinnisvara hindamise abil selgeks teha, põhjustab raskusi kohtulahendis hüvitise maksmise kohustuse täitmise korra määramine. Kui lähtuda eeldusest, et hüvitis juurdepääsu talumise eest peaks tervikuna olema perioodiline igaaastane rahaline makse, on selle täpse suuruse määramine keeruline ka siis, kui koormatud kinnisasja väärtuse vähenemise suurus on selgelt tuvastatav, kuna puudub kriteerium, mille järgi määrata hüvitise osamakseteks jaotamise perioodi. Korduvate samasisuliste kohtuvaidluste pidamise vältimiseks peaks juurdepääsu õiguse kestus olema üldjuhul ajaliselt piiramatu ja seepärast ei ole
väärtuste vahena tuvastatud summa jaotamine piiramatule ajavahemikule võimalik. Sama problemaatiline oleks määrata väärtuste vahe tasumine ühekordse maksena, sest see ei pruugiks olla juurdepääsu taotlejale jõukohane ja võiks nii põhjendamatult piirata tema AÕS § 156 järgse õiguse teostamist. Lisaks sellele ei pruugi vajadus kohtu määratud juurdepääsu järele olla püsiv ning asjaolude muutumisel võib selle kasutamine lõppeda. Nt võib vajadus kohtu määratud juurdepääsu kasutamiseks kaduda juhul, kui kinnistu piirini rajatakse EhS § 92 lg 5 tähenduses avalikult kasutatav tee või muudetakse mõni juurdepääsu võimaldav eratee EhS § 94 lg 1 järgi avalikult kasutatavaks. Samuti võib valitseva kinnisasja omanik kaotada huvi senise juurdepääsu vastu juhul, kui ta saavutab kokkuleppe mõne teise naaberkinnisasja omanikuga ligipääsuks, olgu siis sobivamatel tingimustel vms põhjusel. Juhul, kui teeniva kinnisasja omanik on enne seda maksnud juurdepääsuga koormatud kinnisasja omanikule ühekordse maksega hüvitise kinnisasja väärtuse vähenemise eest, võib tekkida asjatu vaidlus selle üle, kas ja kui, siis millises ulatuses tuleks tasutud hüvitis tagasi maksta. Kuna juurdepääsu tegeliku vajalikkuse kestus ei ole üldjuhul prognoositav, oleks problemaatiline ka väärtuse vähenemise hüvitise jaotamine kindla arvu aastate peale. Sel juhul oleks kohtu määratud hüvitise maksmise ajavahemiku ja juurdepääsu tegeliku kasutusaja kokkulangemine vähetõenäoline ja see võiks juurdepääsu kasutamise vajaduse lõppemise korral samuti põhjustada erimeelsusi seni tasutud hüvitise põhjendatud ulatuse üle.
37.Kohtu poolt AÕS § 156 alusel juurdepääsu määramisega tekib juurdepääsu taotlejal õigus kasutada koormatud kinnisasja avalikult kasutatavalt teelt juurdepääsuks oma kinnisasjale. Koormatud kinnisasja omaniku jaoks tähendab see kohtulahendi alusel tekkivat kitsendust (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30. märtsi 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-04, p 22), mis toob kaasa juurdepääsu alla jäävas osas kinnisasja ainukasutamise õiguse lõppemise. Selline kitsendus tähendab, et kinnisasja omanik jääb vastavas osas ilma kinnisasja kasutuseelisest tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 62 lg 1 mõttes (vrd Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-09, p 14; 13. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-05, p-d 15, 16 ja 19;
30.novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-05, p 28).
38.Kohtu poolt juurdepääsu määramine on kitsenduse seisukohast võrreldav AÕS § 148 lg 2 teises lauses reguleeritud olukorraga, kus on sätestatud kinnisasja omaniku õigus saada hüvitist naabri poolt ilma asjaõiguseta, kuid heauskselt üle kinnisasja ehitatud ehitise talumise kohustuse eest. Samuti on juurdepääsu talumise kohustus võrreldav AÕS §-des 158 ja 1581 sätestatud tehnovõrkude ja -rajatiste talumise kohustusega, mille eest on koormatud kinnisaja omanikul õigus saada perioodilist hüvitist (vrd nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-189-13, p 16). Ka neil juhtudel ei ole tegemist eeskätt mitte kinnisasja väärtuse vähenemise hüvitamisega, vaid kinnisasja ainukasutamise õiguse kaotusega, mis tuleb koormatud kinnistu omanikule õiglases määras hüvitada. Sarnaselt üle-ehituse ning tehnovõrgu või -rajatise talumise eest määratava perioodilise hüvitisega võimaldab ka juurdepääsu alla jääva maatüki ainukasutusõiguse perioodiline hüvitamine arvestada koormatud kinnistu väärtuse võimalikku vähenemist ja aitab seda ära hoida või leevendada. Samas saab sellise hüvitise tasumise koormatud kinnisasja kasutamise vajaduse lõppemise korral
lõpetada, ilma et kerkiks makstud hüvitise tagasimaksmise küsimust. Eeltoodud kaalutlusi arvestades peab kolleegium juurdepääsu eest tasu määramisel sobivaks koormatava kinnisasja igakordsele omanikule perioodilise hüvitise maksmist kinnisasja ainukasutusõiguse kaotuse eest. Kinnisasja omanik, kes jääb vastavas osas ilma kinnisasja kasutuseelisest TsÜS § 62 lg 1 mõttes, peab saama selle eest hüvitist. Asja kasutuseeliseks on kõik need eelised, mis tulenevad asja kasutamisest valduse abil.
39.Kuna juurdepääsu määramisega tekib valitseva kinnisasja omanikul õigus kasutada koormatud kinnisasja avalikult kasutatavalt teelt juurdepääsuks oma kinnisasjale, kaotab koormatud kinnisasja omanik juurdepääsu alla jääva maatüki osas võimaluse maad kasutada muul viisil kui juurdepääsuna. Sellest tulenevalt on kinnisasja koormamisel juurdepääsuga kasutuseelise kaotamise hüvitamise eesmärk tagada kinnisasja omaniku samasugune seisund, milles ta oleks olnud, kui ta oleks saanud juurdepääsualust maatükki juurdepääsuta ise kasutada, sh kasutada tee alla jäävat maad mõnel muul otstarbel. Seda silmas pidades tuleb hüvitise suuruse määramisel hinnata, kuidas ja millise kasu saamiseks võiks kinnisasja omanik juurdepääsualust maad kasutada, arvestades maatükil paiknevaid ehitisi, ehituslikke, muinsuskaitselisi, maa otstarbest tulenevaid jms piiranguid ning kõiki muid selles osas tähtsaid asjaolusid (vrd Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21. mai 2008, a otsus tsiviilasjas nr 3-2-141-08, p 23). Juurdepääsu talumise eest tuleb koormatud kinnisasja omanikule maksta tasu ka juhul, kui juurdepääs määratakse mööda olemasolevat erateed, ning samuti siis, kui koormatud kinnisasja omanik hakkab juurdepääsuõiguse alusel rajatavat teed ka ise kasutama. Sellistel juhtudel ei ole põhjust rääkida koormatud kinnisasja omanikul juurdepääsutee alla jääva maatüki kasutamise võimaluse kaotusest, küll aga säästaks juurdepääsu taotleja oma vara, kui ta saaks juurdepääsuteed tasuta kasutada. Seda silmas pidades peab makstav hüvitis kõnealustel juhtudel hõlmama juurdepääsu taotleja kulutusi, mida ta on AÕS § 156 kohaldamisega koormatud kinnisasja omaniku kulul saadud kasutuseelise ulatuses säästnud, ehk saadavat kasutuseelist kui kasu TsÜS § 62 lg 1 mõttes. Riigikohus on ka varasemas praktikas selgitanud, et kasutuseelise suuruse määramisel võib lähtekohaks olla kasu, mida nõude esitaja võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks oleks pidanud tegema (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 3. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-09, p 13; 13. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-05, p 16). Hindamise aluseks on kasutuseelise objektiivne väärtus, mille saab leida abstraktselt - võrreldes kasutusõiguse väärtust sarnase asja kasutusõiguse keskmise väärtusega (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-05, p 13). Kinnisasjade või nende osade puhul saab kasutuseelise arvestamisel lähtuda nt eeldatavast keskmisest üürihinnast, arvestades seejuures ka vajalikke kulutusi, mida üürides tuleks teha. Silmas tuleb seejuures pidada mitte lihtsalt maa kasutusõiguse keskmist väärtust, vaid konkreetse kinnisasjaga võimalikult sarnaste maatükkide kasutusõiguse väärtust (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-146-09, p 14; 13. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-05, p 16).
40.Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada ka juurdepääsu taotleja huve, talle hüvitise
maksmisega kaasnevat koormist ja juurdepääsu taotlemise asjaolusid. Eelkõige tuleb võtta arvesse seda, millistel asjaoludel on juurdepääsu taotleja jäänud ilma juurdepääsust avalikule teele. Kui juurdepääsu puudumine on tingitud juurdepääsu taotlejast sõltumatutest asjaoludest, nt maareformist, võib see anda alust hüvitise vähendamiseks. Kui aga juurdepääsu puudumise on tinginud juurdepääsu taotlejast sõltunud valitseva kinnisasja tükeldamine või on kinnisasi soetatud teadmisega, et sellele puudub ligipääs avalikult kasutatavale teele, ei saa juurdepääsu taotleja arvestada sellega, et juurdepääs tagatakse talle tasuta või hüvitise eest, mis on väiksem, kui summa, mida ta peaks maksma, arvestades juurdepääsu näol saadavat kasutuseelist kui kasu TsÜS § 62 lg 1 mõttes. Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et minimaalne hüvitis, mida õigustatud kinnisasja omanik peaks maatüki kasutamise eest koormatud maatüki omanikule maksma, ei või olla väiksem, kui juurdepääsualuse maatükiosa maamaksu suurus (vrd Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-08, p 23; vt 16. jaanuari 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-12, p 12). III
41.Järgnevalt käsitleb kolleegium puudutatud isiku Ingi Nageli määruskaebust ning leiab, et kohtud on jätnud valesti Klaose kinnistu igakordsele omanikule juurdepääsu eest tasu määramata. Ingi Nageli määruskaebus tuleb osaliselt rahuldada.
42.Riigikohus on varasemas praktikas korduvalt selgitanud, et AÕS § 156 lg 1 mõtte kohaselt tuleb juurdepääsu kindlaksmääramise korral üldjuhul alati määrata teeniva kinnisasja omanikule juurdepääsu talumise eest tasu ning see koormatud kinnisasja igakordse omaniku kasuks välja mõista. Samuti on Riigikohus mitmel korral selgitanud, et tasu välja mõistmata jätmine on erandina lubatav üksnes juhul, kui teeniva kinnisasja omanik on väljendanud kohtule selgelt, et ta tasu ei soovi. Olukorras, kus juurdepääsuga koormatava kinnisasja omanik ei avalda vaatamata kohtu ettepanekule, kas ja kui suurt tasu ta soovib juurdepääsu eest saada, peab kohus ise koguma tõendeid, et õiglane juurdepääsutasu kindlaks määrata (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-172-13, p 16; 16. jaanuari 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-12, p 11). Kohtu selline kohustus tuleneb sellest, et avaldus, millega taotletakse juurdepääsu avalikult kasutatavale teele, tuleb TsMS § 475 lg 1 p 131 kohaselt lahendada hagita menetluses. Sellest tulenevalt peab kohus TsMS § 5 lg 3 esimese lause järgi lahendi tegemiseks vajalikud asjaolud ise välja selgitama ja koguma ka vajalikud tõendid. TsMS § 477 lg 5 kohaselt ei ole kohus hagita menetluses seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ja asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele. Sama paragrahvi lg 7 järgi tuleb kohtul kontrollida avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole vastuväiteid esitatud.
43.Tsiviilasja toimikust nähtub, et maakohus on andnud puudutatud isikutele 17. veebruari 2015. a määrusega seitsmepäevase tähtaja seisukoha esitamiseks üle nende kinnistute kulgeva juurdepääsu tingimuste ja tasu kohta, mh tasu suuruse ja selle arvutamise aluseks olevate asjaolude kohta. Kohus on hoiatanud, et kui seisukohta ei esitata, loeb kohus, et koormatavate kinnistute omanikud ei soovi
juurdepääsu eest tasu (II kd, tl 83). Toimikust nähtub samuti, et Klaose kinnistu omanik Ingi Nagel teatas kohtule 26. veebruari 2015. a menetlusdokumendis, et soovib igal juhul juurdepääsu eest tasu (II kd, tl 101-102), ning on jäänud menetluses selle seisukoha juurde. Kuna puudutatud isik väljendas kohtule, et ta soovib juurdepääsu eest tasu, on maakohus ekslikult jätnud Ingi Nagelile juurdepääsu talumise eest tasu määramiseks vajalikud asjaolud välja selgitamata, ringkonnakohus ei ole aga rikkumist kõrvaldanud. Kohtud oleksid pidanud AÕS § 156 lg-s 1 sätestatud eeldused välja selgitama ning nendest lähtudes täpsustama Ingi Nageli seisukohti juurdepääsutasu osas, tehes talle mh ettepaneku esitada tasu suuruse kindlaksmääramiseks vajalikke tõendeid.
44.Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul juurdepääsutasu suurus kindlaks määrata ning see Klaose kinnistu igakordse omaniku kasuks Ojaääre kinnistu igakordselt omanikult välja mõista. Menetlusosalistele tuleb anda võimalus esitada tasu määramiseks vajalike asjaolude kohta seisukohti ja tõendeid ning vajadusel peab kohus tõendeid ise koguma. Juurdepääsutasu suuruse määramisel tuleb arvestada Klaose kinnistu igakordse omaniku õigusega saada hüvitist omandiõiguse riive eest, selgitades välja kasutuseelise väärtuse (vt II osa). Samuti tuleb arvestada eratee omaniku õigusega nõuda eratee teistelt kasutajatelt tasuna vähemalt tee kasutamisega kaasnevate ja tee omaniku kohustuse täitmiseks vajalike kulutuste hüvitamist, arvestades mh seda, et asja materjalidest nähtuvalt kasutab Ränisoo teelõiku juurdepääsuna mitu isikut (vt I osa). Et Ränisoo teelõiku kasutab juurdepääsuna mitu kinnisasjaomanikku, sh ka koormatud kinnisasja omanik ise, tuleb juurdepääsutasu suuruse määramisel arvestada ka Riigikohtu varasema seisukohaga, mille järgi ei välista eratee omaniku tasunõuet juurdepääsu taotlenud tee kasutaja vastu asjaolu, et tema ise või mõni muu isik kasutab sama teed (vt otsuse p 31 teine lõik).
45.Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et kohus võib tasu määramisel kokkuleppe saavutamise eesmärgil teha menetlusosalistele ettepanekuid juurdepääsutasu suuruse kohta. Avaldaja ja teeniva kinnisasja omanik võivad kokku leppida tasu suuruses ka tingimuslikult, st juhuks, kui kohus rahuldab avalduse ja määrab juurdepääsu vaatamata teeniva kinnisasja omaniku vastuseisule. Selline võimalus on otsesõnu sätestatud AÕS § 156 lg-s 1. Kui selline kokkulepe saavutatakse, peab kohus sellega arvestama ega pea juurdepääsutasu määramiseks ise tõendeid koguma. Kui teeniva kinnisasja omanik on tasu suuruse avaldanud, ei või kohus määrata tasuks juurdepääsu eest sellest suuremat summat (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-172-13, p 16; Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-172-13, p 16; 30. märtsi 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-04, p 22).
46.Kolleegium ei nõustu määruskaebuse väitega, nagu oleks ringkonnakohus juurdepääsust puudutatud isikute tahteavalduste asendamisega ületanud avalduse ja määruskaebuste piire. Avaldaja on nii 30. mai 2014. a esialgses avalduses kui ka 1. detsembri 2014. a avalduse täienduses palunud juurdepääsu kandmist kinnistusraamatusse (I kd, tl 3 ja 168). Juurdepääsu kandmiseks kinnistusraamatusse on kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 lg 1 ja lg 2 p 1 järgi nõutav kinnisasja omaniku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa juurdepääsutee kohta kanne tehakse. Seepärast on nende puudutatud isikute, kelle kinnistuid juurdepääsutee läbib, tahteavalduste asendamine
KRS § 341 lg 8 ja TsÜS § 68 lg 5 järgi juurdepääsutee kandmiseks kinnistusraamatusse kohtumääruse täitmiseks obligatoorne. Pidades silmas kohtulahendi täidetavuse tagamist, ei saa maakohtu lahendis esinenud kõnealuse puuduse kõrvaldamist ringkonnakohtus pidada menetluspiiridest väljumiseks. IV
47.Puudutatud isiku Jaano Maaski suhtes tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada osas, mis puudutab juurdepääsutasu kindlaksmääramist ja menetluskulude jaotust. Maakohtu määruse põhjenduste järgi ei ole võimalik selgelt mõista, kas kohus on Oja kinnistu igakordsele omanikule iga-aastase 300 euro suuruse tasu määranud nii Ränisoo teelõigu kui rajatava juurdepääsu talumise eest ning kuidas on hüvitatud omandiõiguse kitsendus, mis kaasneb juurdepääsu määramisega üle Oja kinnistu. Ringkonnakohus on maakohtu põhjendustega nõustunud, ilma et oleks ebaselguse kõrvaldanud. Kolleegium leiab, et asja uuel läbivaatamisel tuleb juurdepääsutasu Oja kinnistu igakordsele omanikule mõista avaldajalt välja nii Ränisoo teelõiku kui ka rajatavat juurdepääsu arvestades, seda otsuses selgelt märkides. Lisaks sellele tuleb ringkonnakohtul tasu uuel määramisel arvesse võtta Riigikohtu seisukohti osas, mis puudutavad koormatud kinnisasja omaniku omandiõiguse riive hüvitamist ja selle juures varasema praktika muutmist (vt I ja II osa).
48.Muus osas jätab kolleegium Jaano Maaski määruskaebuse rahuldamata. Vastuseks määruskaebusele märgib kolleegium, et kohtud on väljaspool Ränisoo teed juurdepääsu asukoha määramisel õigesti kohaldanud AÕS § 156 lg-t 2, mis sätestab, et kui kinnisasja osalise võõrandamise tagajärjel võõrandatud või allesjäänud osa kaotab ühenduse avalikult kasutatava teega, peab selle osa omanik, mille kaudu ühendus seni toimus, võimaldama teise osa omanikul ühendust pidada oma kinnisasja kaudu AÕS § 156 lg-s 1 nimetatud tingimustel. Selle sätte eesmärgiks on säilitada tavana väljakujunenud ühendus avalikult kasutatava teega, koormamata omanikke, kelle kinnisasja ei ole avalikult kasutatava teega ühenduse pidamiseks kasutatud. AÕS § 156 lg-st 2 tuleneb, et juurdepääsu määramise võimalusi ühenduse pidamiseks avalikult kasutatava teega kaalutakse selle kinnisasja piires, mille kaudu ühendus seni toimus (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-10, p 29; 28. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-09, p 10). Kohtud on tuvastanud, et enne Oja kinnistust Ojaääre kinnistu eraldamist oli kinnisasjal ligipääs avalikult kasutatavale teele olemas ja ühendus on katkenud seetõttu, et Ojaääre kinnistu on Oja kinnistust eraldatud, ilma et avalikule teele juurdepääsu küsimust oleks lahendatud. Seda arvestades on kohtud õigesti taganud AÕS § 156 lg 2 alusel ühenduse avalikult kasutatavale teele üle Oja kinnistu, kaaludes, milline juurdepääsu asukoht on Oja kinnistu omanikule kõige vähem koormav. Seejuures ei ole oluline, et Oja kinnistult pääses avalikult kasutatavale teele teiste kinnistute kaudu.
49.Kohtud on üle Oja kinnistu juurdepääsu määramisel õigesti arvestanud avalikult kasutatavale teele juurdepääsu nõude rahuldamise üldiste eeldustega, milleks on juurdepääsu taotleja kinnisasjal avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu
juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 3. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-10, p 22; 21. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-08, p 20; 26. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-06, p 25;
27.septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-05, p 16). Kolleegium nõustub kohtutega, et juurdepääsu lubamine Oja kinnistu kaudu ei takista seda kinnistut sihipäraselt kasutamast ning puudutatud isiku Jaano Maaski põhjendused juurdepääsu keelamiseks ei kaalu üles avaldaja huvi pääseda oma kinnisasjale ja tagada selle korrapärane majandamine. Kolleegium arvestab määruskaebuse lahendamisel seda, et valitseva ja teeniva kinnisasja omanike vastandlike huvide kaalumine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse saab kõrgema astme kohus sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 26. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-06, p 28; 27. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-05, p 22). Kolleegium leiab, et kohtud ei ole Oja kinnistu kaudu juurdepääsutee asukoha kindlaksmääramisel diskretsiooni piire ületanud, samuti ei ole kohtud asjaolude tuvastamisel ja tõendite hindamisel rikkunud menetlusõiguse norme. TsMS § 688 lg-test 3-5 tuleneb, et Riigikohtul ei ole pädevust ise asjaolusid tuvastada ja tõendeid hinnata.
50.Määruskaebuse väide, et kohtute määratud asukohta ei ole õige juurdepääsuteed rajada, kuna seal ei ole kunagi teed olnud, ei anna alust juurdepääsu asukohta muuta. AÕS § 156 lg-te 1 ja 2 järgi ei eelda juurdepääsu määramise nõude rahuldamine, et taotletud juurdepääsu asukohas juba paikneks tee. Juurdepääsu määramine ise võib olla alles tee rajamise aluseks (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-10, p 31).
51.Määruskaebuses esitatud seisukoht, et maakohtu määruse ja sellele lisatud kaardimaterjali järgi ei ole juurdepääsu asukoht Oja kinnistul üheselt selge, ei ole põhjendatud. Kolleegiumi hinnangul on maakohtu ja ringkonnakohtu määruste resolutsioonid piisavalt selgelt sõnastatud ja tee asukoht on maakohtu otsusele lisatud Maa-ameti kaardiserveri väljatrükil hõlpsasti arusaadav. Samas on ringkonnakohtu lahendi resolutsiooni p 10 kohaselt selle lahutamatuks lisaks Maa-ameti kaardiserveri väljatrükk, mis ringkonnakohtu otsusele on ekslikult jäetud lisamata. Asja uuel läbivaatamisel tuleb see viga kõrvaldada.
52.Määruskaebuse väide, et avaldaja esindajal puudus kohtumenetluses osalemiseks vajalik kvalifikatsioon, ei pea samuti paika. Kohtud on kontrollinud avaldaja esindaja kvalifikatsiooni esitatud haridust tõendavate dokumentide alusel (I kd, tl 11-12) ja leidnud õigesti, et Sergei Desjatnikovi haridus vastab TsMS § 218 lg 1 p 2 nõuetele. V
53.Kuna Ingi Nageli määruskaebus rahuldatakse osaliselt ja menetlus juurdepääsutasu kindlaksmääramise osas jätkub apellatsioonimenetluses, tuleb ringkonnakohtul TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi lahendada uuesti ka avaldajalt puudutatud isikute Ingi Nageli ja Jaano Maaski kasuks välja mõistetud menetluskulude ja ringkonnakohtus kantud menetluskulude jaotamise küsimus, aga samuti otsustada Riigikohtus kantud menetluskulude jaotuse üle. Et menetluskulude kindlaksmääramine
selles osas sõltub asja uue lahendamise tulemusest, jätab kolleegium tähelepanuta Ingi Nageli ja Jaano Maaski etteheited, mis puudutavad menetluskulude senist kindlaksmääramist. Teisi menetlusosalisi puudutavas osas jätab kolleegium menetluskulude jaotuse muutmata.
54.Puudutatud isikute Ingi Nageli ja Jaano Maaski määruskaebuste osalise rahuldamise tõttu tuleb neile määruskaebuste esitamisel tasutud kassatsioonikautsjonid TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.