Võtta tsiviilasja toimikusse hageja 14. juuli 2014 menetlusdokumendi lisa nr 1, aga mitte käsitleda seda dokumentaalse tõendina. Keelduda menetlemast kostjate 24. juuli 2014 taotlust täiendava dokumentaalse tõendi vastuvõtmiseks ja tagastada tõend kostjatele otsuse jõustumisel. Kohustada kostjaid XXX (isikukood XXX), XXX (isikukood XXX), XXX (isikukood XXX), XXX(isikukood XXX) ja XXX(isikukood XXX) andma hagejale XXX OÜ (registrikood XXX) üle kinnistu asukohaga Harjumaal Tallinna linnas Nõmme linnaosas XXX(registriosa nr XXX) valdus ja sellest keeldumise korral tõsta kostjad kinnistust välja. Mõista kostjatelt XXX, XXX, XXX, XXX ja XXX hageja XXX OÜ kasuks solidaarselt välja 11 080 eurot resolutsiooni punktis 3 nimetatud kinnistu kasutamise eest perioodil alates 1. juulist 2011 kuni 1. juulini 2014). Hagi rahuldada osaliselt. Rahuldada hageja taotlus kohtuotsuse osaliselt viivitamata täidetavaks tunnistamiseks ja tunnistada resolutsiooni punkt 3 viivitamata täidetavaks. Jätta menetluskuludest 10% hageja ja 90% solidaarselt kostjate kanda.
Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn, e-posti aadress [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Kohtu selgitused Apellatsioonkaebuse esitamisel on kostjatel õigus põhistatud avalduses ringkonnakohtult taotleda, et lahendi täitmine peatatakse tagatiseta või tagatise vastu, lahendi täitmine võib jätkuda üksnes tagatise vastu või juba tehtud täitetoiming tühistatakse tagatise vastu. Pool võib nõuda Harju Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist otsuses sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse Harju Maakohtule (Kentmanni 13, Tallinn, e-posti aadress [email protected]). Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtuasja menetlusega. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes otsuse peale edasi kaevates.
MENETLUSE KÄIK
1.Osaühing XXX (esialgne hageja) esitas 21. märtsil 2014 veebilehe www.e-toimik.ee kaudu kohtule hagiavalduse XXX, XXX, XXX, XXX ja XXX(kostjad) vastu Tallinnas aadressil XXX asuva kinnistu (registriosa nr XXX, edaspidi „vaidlusalune kinnistu”) valduse saamise, kostjate väljatõstmise ja 8 400 euro nõudes. Kohus võttis hagiavalduse 1. aprilli 2014. aasta määrusega menetlusse ja toimetas selle kostjatele kätte. Kostjad esitasid 19. mail 2014 ühise vastuse hagile, milles vaidlesid sellele vastu.
2.XXX OÜ (hageja) esitas 2. juunil 2014 kohtule avalduse, milles teatas, et ta on omandanud vaidlusaluse kinnistu ja soovib menetlusse astuda esialgse hageja asemel. Samas menetlusdokumendis sisaldus hageja arvamus. Kohus lubas hagejal esialgse hageja asemel menetlusse astuda 9. juuni 2014. aasta määrusega. Sama määrusega andis kohus kostjatele tähtaja esitada hagiavalduses nõutud andmed. Kostjad esitasid nõutud andmed ja seisukohad 17. juuni 2014 menetlusdokumendis. Kõik pooled nõustusid asja lahendamisega kirjalikus menetluses.
3.Kohus määras 4. juuli 2014. aasta määrusega lahendada tsiviilasi kirjalikus menetluses ja andis pooltele sellega seonduvad tähtajad. Hageja suurendas oma nõuet tõendite ja taotluste esitamise tähtaja jooksul 14. juulil 2014 suurendades rahalise hüvitise nõuet summani 12 600 eurot. Hageja täpsustas, et nõuab hüvitist vaidlusaluse kinnistu kasutamise eest 2 (8)
2-14-12596 perioodil alates 1. juulist 2011 kuni 1. juulini 2014. Hageja jäi oma taotluse juurde tunnistada kohtuotsus vaidlusaluse kinnistu valduse üleandmise ja kostjate väljatõstmise nõudes viivitamata täidetavaks ning tasus kohtu arvele tagatiseks 300 eurot. Ka kostjad esitasid
14.juulil 2014 oma täiendava seisukoha. Kohus võttis suurendatud nõude menetlusse 15. juuli 2014. aasta määrusega, andis kostjatele täiendava vastuse esitamise tähtaja ja määras otsuse viivitamata täidetavaks tunnistamise tagatisest (10 000 euro hoiustamine kohtu määratud arvel) veel puuduva osa (9 700 eurot) maksmiseks hagejale tähtaja. Pooled esitasid
24.juulil 2014 vastused vastaspoole seisukohtadele ja kostjad taotlesid veel ühe täiendava tõendi vastuvõtmist (kättesaadavad vastaspoolele e-toimikus dokumentidena nr 18 ja 28; kostjatele, kes ei ole kohtule teatanud oma e-posti aadresse, saadab kohus hageja menetlusdokumendi ärakirja koos otsusega). Hageja maksis kohtu nõutud tagatise summa.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Hageja nõuded ja väited
4.Hageja nõuab kostjatelt järgmist: − kohustada kostjaid üle andma vaidlusaluse kinnistu valdus hagejale ja kinnistu valduse üleandmisest keeldumise korral tõsta kostjad kinnistust välja (esimene nõue); − välja mõista solidaarselt kostjatelt 12 600 eurot kinnistu kasutamise eest (1. juuli 2011 – 1. juuli 2014) hageja kasuks (teine nõue).
5.Hageja põhiväited on järgmised: − esialgne hageja oli alates 14. novembrist 2005 (sh hagi esitamise ajal) vaidlusaluse kinnistu omanik; menetluse kestel võõrandas esialgne hageja kinnistu hagejale; − vaidlusalust kinnistut kasutavad ja valdavad kostjad; − esialgse hageja ega hageja ja kostjate vahel ei ole sõlmitud lepingut, mis annaks kostjatele aluse vaidlusaluse kinnistu valdamiseks ja kasutamiseks; samuti ei ole sellist lepingut sõlmitud vaidlusaluse kinnistu varasema omaniku ja kostjate vahel; − kostjad ei maksnud esialgsele hagejale ega maksa ka hagejale vaidlusaluse kinnistu kasutamise eest tasu; − esialgne hageja ja kostjad pidasid 2013. aastal läbirääkimisi kinnistu üürilepingu sõlmimiseks, valmistades ette notariaalse kinnistu üürilepingu lähtudes üürist 380 eurot kuus, samuti kokkuleppe ostueesõiguse seadmiseks, aga läbirääkimised nurjusid ja lepingut ei sõlmitud; − esialgne hageja saatis 12. novembril 2013 kostjatele kohtueelse nõude vaidlusaluse kinnistu valduse üleandmiseks ja võla tasumiseks, aga kostjad ei ole kinnisasja valdust üle andnud ega selle kasutamise eest tasunud; − kinnistu kasutusõiguse turuhind ehk keskmine üürihind on 350 eurot kuus, mille tasumist hageja nõuab kostjatelt kui kinnistu kasutajatel solidaarselt alates
1.juulist 2011.
6.Lisaks taotleb hageja esimese nõude osas otsuse viivitamata täidetavaks tunnistamist. Hageja leiab, et kuna kostjad ei ole kinnistu omanikud ja neil puudub alus kinnistut vallata, siis on hagejal õigus viivitamata saada kinnistu valdus.
7.Menetluskulud palub hageja panna kostjate kanda. Kostjate vastuväited
8.Kostjad vaidlevad hagile vastu. Kostjate peamised vastuväited on järgmised:
3 (8)
2-14-12596 − vaidlusaluse kinnistu müük endiselt omanikult Margus Roosileht (edaspidi „endine omanik”) esialgsele hagejale võis olla näilik tehing; − kostja XXX ja endine omanik leppisid 2005. aastal kokku, et XXX on õigus kasutada vaidlusalust kinnistut elukohana, millest endine omanik teavitas ka esialgset hagejat; − kostjad XXX ja XXX on eakad inimesed, kes on enamuse oma elust elanud vaidlusalusel kinnistul; − esialgne hageja asus kinnistu valdust ja selle kasutamise eest tasu nõudma alles kaheksa aasta möödumisel omanikuks saamisest; − esialgse hageja nõudel on kostjad talle 2013. aasta septembrist detsembrini tasunud vaidlusaluse kinnistu kasutamise eest 1 520 eurot.
9.Menetluskulud paluvad kostjad panna hageja kanda.
KOHTU PÕHJENDUSED
10.Kohus tutvus poolte väidete ja asjas esitatud tõenditega ning leiab, et hagi saab rahuldada osaliselt. Menetluskulud jaotab kohus vastavalt hagi rahuldamise ulatusele.
11.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 5 sätestab muu hulgas, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte veel lahendamata taotlused. Käesolevas asjas on seni lahendamata hageja 14. juuli 2014 ja kostjate 24. juuli 2014 dokumentaalsete tõendite esitamise taotlused. Kohus leiab, et hageja 14. juuli 2014 menetlusdokumendi lisa nr 1 (kohtutäituri abi seisukoht, tlk 145) ei ole käsitletav dokumentaalse tõendina. Hageja esitas selle sooviga põhjendada esimese nõude raames ka kostjate väljatõstmise taotluse märkimist hagiavalduse resolutsioonis, ühelegi hagi alusesse kuuluvale asjaolule hageja seoses selle dokumendiga ei viita. Kohus võtab esitatud seisukoha toimikusse, aga ei hinda seda tõendina. Kostjate 24. juuli 2014 taotluse menetlemisest tuleb kohtu hinnangul keelduda ja esitatud tõend kostjatele tagastada. Poolte avalduste ja taotluste esitamise tähtaega menetluses reguleerib TsMS § 330, mille lg 1 sätestab, et avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited tuleb esitada enne eelmenetluse lõppemist või kirjalikus menetluses enne taotluste esitamise tähtaja möödumist. Pärast eelmenetluse lõppemist või kirjalikus menetluses pärast taotluste esitamise tähtaja möödumist esitatud uusi asjaolusid või taotlusi sisaldavat avaldust, samuti tõendeid menetletakse TsMS § 330 lg 3 kohaselt sama seadustiku §-s 331 sätestatud juhul ja korras. TsMS § 331 lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist või sama seadustiku §-s 329 või 330 sätestatut rikkudes esitab avalduse, taotluse, tõendi või vastuväite, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Täiendava dokumentaalse tõendi taotluse lahendamine põhjustaks menetluse viibimise, sest selle kohta tuleks küsida hageja seisukoht. Kostjad ei ole toonud esile ühtegi põhjust tõendi nii hiliseks esitamiseks. Sisuliselt puudutab see samu asjaolusid nagu esialgsele vastusele lisatud endise omaniku avaldus. Kohus selgitas 4. juuli 2014. aasta määruses senise tõendi ebapiisavust ja määras tähtaja tõendite esitamiseks, mida kostjad ei järginud. Kostjad ei ole toonud esile mõjuvat põhjust TsMS § 331 lg 1 tähenduses. Eeltoodud kaalutlustel keeldub kohus viidatud sätte alusel menetlemast kostjate 24. juuli 2014 taotlust täiendava dokumentaalse tõendi vastuvõtmiseks. Tõend tuleb kostjatele tagastada otsuse jõustumisel, tõend on seni hoiul kohtutoimikus (lk 162–163). Tõendi tagastamisel asendab kohus tõendi vastava õiendiga.
12.Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle, mis kohus loeb TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks.
4 (8)
2-14-12596 − hageja (tlk 103) on vaidlusaluse kinnistu omanik; ta omandas selle esialgselt hagejalt (tlk 29) menetluse kestel (tlk 8, 90–91, 101–102), esialgne hageja omakorda ostis kinnistu 28. oktoobri 2005 lepingu alusel endiselt omanikult XXX(tlk 83–89); − vaidlusalune kinnistu on kostjate valduses (tlk 9–10); − esialgne hageja ja kostja pidasid 2013. aastal läbirääkimisi vaidlusaluse kinnistu kasutamise ja ostueesõiguse kohta lepingu sõlmimiseks, aga need nurjusid (tlk 11–15); − esialgne hageja edastas kostjatele 2013. aasta novembris nõude kinnistu vabastamiseks ja selle kasutamise eest tasu maksmiseks; kostjad said nõudekirja kätte, aga selles esitatud nõudmisi ei täitnud (tlk 16–18); − lisaks ei vaidle pooled selle üle, et hageja mõlema nõude osas on nõudeõigus esialgselt hagejalt läinud üle hagejale.
13.Esimese nõudega taotleb hageja vaidlusaluse kinnistu valduse saamist. Sellise nõude õiguslik alus on asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg-d 1 ja 2, mille kohaselt omanikul on nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab, kusjuures omaniku nõue on suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse. Tulenevalt AÕS § 82 lg-st 1 peab omanik vaidluse korral tõendama, et valdaja valdab temale kuuluvat asja. Käesolevas asjas ei ole hageja omandiõigus ega kostjate valdus vaidlusalused. Kuigi kostjad peavad hagivastuse p-s 3 võimalikuks endise omaniku ja esialgse hageja vahelise müügilepingu tühisust, siis möönavad nad p-s 5, et esialgne hageja sai vaidlusaluse kinnistu omanikuks. Kuna võlaõigusliku müügitehingu kehtivus ei mõjuta asjaõiguskokkuleppe kehtivust ja praegune hageja on esitanud oma omandiõiguse kohta kinnistusraamatu väljavõtte (tlk 101–102), siis tuvastab kohus, et vaidlusalune kinnistu kuulub hagejale.
14.AÕS § 83 lg 1 sätestab, et valdaja võib asja väljaandmisest keelduda, kui tal on omaniku suhtes õigus asja vallata. Kostjad väidavad, et endine omanik ja XXX sõlmisid 2005. aastal üürilepingu vaidlusaluse kinnistu kasutamiseks. Kostjad ei ole viidanud teiste kostjate õigusele vaidlusalust kinnistut vallata. Hageja vaidleb kostjate väitele üürilepingu sõlmimise osas vastu. Kohtu hinnangul ei ole kostjate väide üürilepingu sõlmimise kohta tõendatud. Endise omaniku nimel kirjutatud 19. mai 2014 kinnitus (tlk 92) ei ole selle asjaolu kohta piisav tõend. Endine omanik on 28. oktoobri 2005. aasta lepingu p-s 1.4.1 kinnitanud, et vaidlusalune kinnistu ei olnud sel ajal koormatud mh üürilepinguga ja seda kasutas XXX ilma õigusliku aluseta. Kohus selgitas 4. juuli 2014. aasta määruses, et endise omaniku kinnituse põhjal ei saa kohus kontrollida, kas viidatud avalduse on allkirjastanud endine omanik, samuti ei nähtu sellest üürilepingule iseloomulik kokkulepe üüri suuruse kohta ega üürilepingu sõlmimise aeg. Kohus tegi kostjatele ettepaneku oma väidet XXX ja endise omaniku vahelise üürilepingu kohta täpsustada ja täiendavalt tõendada ning määras tõendite esitamise tähtaja. Kostjad viidatud tähtaja jooksul täiendavaid tõendeid ei esitanud ja kohus keeldus eespool p-s 11 märgitud põhjustel menetlemast kostjate hilinenud taotlust. Kuna üürileping on võlaõigusseaduse (VÕS) § 271 järgi vastastikune tasuline leping, siis tuli kostjatel muu hulgas esile tuua ja tõendada kokkulepe üüri suuruse kohta. Kostjad selgitasid 24. juuli 2014 menetlusdokumendis, et endine omanik andis vaidlusaluse kinnistu XXX kasutusse sisuliselt tasuta (viidatud menetlusdokumendi p 5). Kinnistu majandamisega seotud kulutuste kandmine ei vasta kohtu hinnangul üüri mõttele, mida kasutaja maksab omanikule õiguse eest kasutada omanikule kuuluvat asja. Kui ka on õige kostjate väide, et nad võisid kasutada kinnistut tasuta sel ajal, kui see kuulus veel endisele omanikule, siis ei läinud sellise kasutusõigusele vastav kinnisasja omaniku kohustus üle esialgsele hagejale ega ka hagejale. Nimelt ei sisalda VÕS
21.ptk võrreldavat sätet nagu on VÕS § 291 üürilepingu puhul. Samuti ei anna kostjatele kinnistu jätkuva valdamise õigust eakate kostjate XXX ja XXX pikaajaline elamine kinnistul. Seega ei tuvasta kohus kostjate õigust vaidlusalust kinnisasja vallata. 5 (8)
2-14-12596
15.Kohus ei nõustu kostjatega, et esialgse hageja pikaaegase tegevusetuse tõttu on esialgne hageja või hageja minetanud vaidlusaluse kinnistu valduse saamise nõudeõiguse. Hageja nõuab kinnistu valdust omanikuna. Hageja ega ka esialgne hageja ei ole talle kuuluva kinnistu valdust nõudma asudes rikkunud hea usu põhimõtet. Hagiavalduse esitamine ei ole üldjuhul vastuolus hea usu põhimõttega, kui hagi esitatakse seaduses sätestatud aegumistähtaegu järgides ning kahju ei suurene selle tekkimisest kuni hagi esitamiseni. Omaniku nõue asja väljaandmiseks aeguks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 155 lg 1 järgi 30 aastaga. Kostjad ei ole esile toonud selliseid erilisi asjaolusid, mis lubaks arvata, et hageja on oma nõudeõigust kuritarvitanud, st kostjad ei ole esile toonud asjaolusid, mis võimaldaks neil õigustatult arvata, et hageja nende vastu nõuet ei esitagi (vrd Riigikohtu 15. novembri 2006. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-06, p 15).
16.Hageja on esimeses nõudes eraldi märkinud kostjate väljatõstmise taotluse. Kinnisasja väljaandmist reguleerib täitemenetluse seadustiku § 180, mille kolmas lõige näeb ette, et kui võlgnik ei täida täitedokumenti ettenähtud aja jooksul vabatahtlikult, võtab kohtutäitur kinnisasja võlgniku valdusest ära ja annab sissenõudja valdusse. Väljatõstmisele kuuluvad nii asjad kui ka isikud. Vajaduse korral kaasab kohtutäitur kinnisasja väljaandmiseks politsei. Kohus ei tähelda otsest põhjust, miks peaks kohtuotsuse resolutsioonis kostjate väljatõstmist eraldi otsustama, vaid eeldatavasti on piisav kohustada kostjaid vaidlusalune kinnistu hagejale üle andma – nagu hageja taotleb sama nõude esimeses pooles. Samas nähtub hagejate esitatud kohtutäituri abi seisukohast (tlk 145) ja kohtupraktikast (vt nt Harju Maakohtu 28. septembri 2012. aasta tagaseljaotsus tsiviilasjas nr 2-12-12967; 15. märtsi 2013. aasta otsus tsiviilasjas nr 2-11-57895 ja 21. juuni 2013. aasta otsus tsiviilasjas nr 2-12-27769), et kohtud on samaaegselt kinnisasja väljaandmisega otsustanud ka kostja(te) väljatõstmise. TsMS § 442 lg 5 teise lause kohaselt peab otsuse resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Seetõttu ei näe kohus takistust hageja nõude sel kujul rahuldamiseks nagu hageja selle esitas.
17.Hageja taotleb esimese nõude osas otsuse viivitamata täidetavaks tunnistamist. Kohtu hinnangul ei esine käesoleval juhul TsMS § 468 lg-s 1 loetletud olukorda, st kohus saab otsuse (ka osaliselt) tunnistada viivitamata täidetavaks TsMS § 469 lg 1 alusel. Sellisel juhul tuleb hagejal anda tagatis, mille suuruse määrab kohus. Kohus määras tagatise suuruseks 10 000 eurot ja hageja on nõutud tagatise andnud. TsMS § 469 lg 1 ei võimalda kohtul kaalutlusõiguse alusel valida, kas otsus tunnistada viivitamata täidetavaks või mitte. Kui pool on esitanud kohtuotsuse viivitamata täidetavaks tunnistamise taotluse, peab kohus kohustama hagejat maksma tagatist TsMS § 469 lg 2 järgi, määrates kindlaks ka tagatise liigi, selle suuruse ja maksmise tähtaja. Kohtuotsust ei või viivitamatule täitmisele pöörata enne seda, kui hageja on andnud kohtu määratud tagatise (vt Riigikohtu 23. veebruari 2011. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-158-10, p 9 teine lõik). Seega tuleb hageja taotlus rahuldada ja tunnistada otsus esimese nõude osas viivitamata täidetavaks. Kohus selgitab pooltele, et kui viivitamata täitmisele kuuluva lahendi peale esitatakse apellatsioonkaebus, siis võib ringkonnakohus põhistatud avalduse alusel vastavalt TsMS § 472 lg-le 1 määrata, et lahendi täitmine peatatakse tagatiseta või tagatise vastu, lahendi täitmine võib jätkuda üksnes tagatise vastu või juba tehtud täitetoiming tühistatakse tagatise vastu.
18.Teise nõudega soovib hageja saada kostjatelt hüvitist vaidlusaluse kinnistu õigusvastase kasutamise eest. Sellise nõude õiguslik alus on hageja märgitud asjaoludel ühe võimalusena VÕS § 1037 lg 1, mille kohaselt õigustatud isiku nõusolekuta muu hulgas tema omandit või valdust kasutamisega rikkunud isik (rikkuja) peab õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. AÕS § 68 lg 1 sätestab, et omand on isiku täielik õiguslik võim asja üle. Omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist (vt nõude sel alusel
6 (8)
2-14-12596 võimalikkuse kohta vt nt Riigikohtu 20. detsembri 2005. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13605, p 31). Samuti võib hageja teise nõude õiguslik alus olla VÕS § 1043, mille kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. Hageja tugineb õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamisele ja nõuab hüvitist kolme aasta, st 36 kuu eest lähtudes igakuisest summast 350 eurot. Hüvitamisele kuuluva kahju ja kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb mh arvestada VÕS §-des 127 ja 128 sätestatut. Võõra vara ebaseadusliku valdamise korral hüvitatakse deliktiõiguse alusel tulenevalt valduse rikkumist keelava sätte (VÕS § 1045 lg 1 p 5) kaitse-eesmärgist (vt VÕS § 127 lg 2) eelkõige kaotatud kasutuseelised TsÜS § 62 lg 1 tähenduses (vt Riigikohtu 13. juuni 2005. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-05, p-d 16 ja 19, ning 30. novembri 2005. aasta otsus tsiviilasjas nr 32-1-123-05, p-d 23 ja 28). Kaotatud kasutuseelise arvestamisel võib lähtekohaks olla kasu, mida hageja võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks pidi tegema (vt Riigikohtu 13. juuni 2005. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-05, p 16, samuti kokkuvõtvalt 21. mai 2009. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-09, p 15).
19.Kostjad ei ole hageja rahalisele nõudele vastuväiteid esitanud, kuid märkisid, et 2013. aasta septembrist detsembrini tasusid nad esialgsele hagejale 1 520 eurot. Kuna poolte vahel ei ole erimeelsusi vaidlusaluse kinnistu kasutamise hariliku väärtuse ega kasutuseelise väärtuse osas, siis tuvastab kohus viidatud väärtuseks 350 eurot kuus. Kohus võtab siinjuures arvesse, et nii poolte varasematel läbirääkimistel 2013. aastal kui ka kohtumenetluse jooksul on kostjad olnud nõus tasuma vaidlusaluse kinnistu kasutamise eest 380 eurot koos, samast summast lähtusid kostjad 2013. aasta teisel poolel esialgsele hagejale tasumisel (1520 : 4 = 380). Samuti ei ole vaidlust selles, et kostjad on kasutanud kinnistut hageja rahalise nõude alusena märgitud perioodil, st 1. juulist 2011 kuni 1. juulini 2014. Kohus tuvastas esimese nõude lahendamisel, et kostjatel puudus selleks õiguslik alus. Hageja valitud õigusliku alternatiivi alusel on teine nõue järelikult sisuliselt põhjendatud. Kokku on hagejal õigus nõuda kõnealuse perioodi eest kostjatelt hüvitist 12 600 eurot ( = 36 × 350), millest tuleb maha arvata kostjate poolt sel perioodil juba tasutud 1 520 eurot. Kostjate maksetest 2013. aasta nelja kuu jooksul saab koosmõjus VÕS §-ga 294 järeldada, et need olid mõeldud tasumiseks kas samade või vahetult eelnenud kuude eest. Hageja ei ole kohtule teatanud, et esialgne hageja oleks VÕS § 88 lg-s 4 sätestatud korras määranud täitmist mõne muu (nt varasema) kohustuse) katteks. Nii hageja kui ka kostjate poolt väidetud läbirääkimistest samal perioodil ja kokkuleppena varasema võlgnevuse lepingu alusel tasumisest järeldab kohus, et kõnealused maksed tehti 2013. aasta eest, mis tervikuna sisaldub hageja nimetatud nõudeperioodis. Teise nõude saab kohus niisiis rahuldada osaliselt summas 11 080 eurot ( = 12600 – 1520). Sarnaselt eespool p-s 15 märgituga ei ole hageja ka teise nõude osas nõudeõigust minetanud, sest kasutustasul põhineva hüvitise nõude aegumisele tuleks kohaldada TsÜS § 154 ja hageja nimetatud perioodi eest ei olnud nõue hagi esitamise ajaks aegunud.
20.TsMS § 238 lg-te 5 ja 1 alusel jätab kohus otsuse tegemisel arvestamata hageja esitatud ajaleheartikli (tlk 19–22), kokkuvõtte Riigikohtu otsusest (tlk 23–25), XXX e-kirja (tlk 26) ja Pärnu Maakohtu e-kirja (tlk 27), sest neist ei nähtu asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud.
21.Tsiviilasja hind on TsMS § 134 lg 1, § 124 lg 1 ning § 132 lg 11 ja lg 4 p 3 alusel 16 100 eurot. Kohus asub seisukohale, et ka sellise hagi puhul, milles üks nõue vastab TsMS § 132 lg 11 tunnustele tuleb hagihinna leidmiseks esmalt liita igalt nõudelt määratud hinnad ja seejärel leida summaarse hagihinna järgi tasumisele kuuluv lõiv riigilõivuseaduse (RLS) § 57
7 (8)
2-14-12596 lg 1 ja lisa 1 järgi. TsMS § 134 lg 1 esimene lause sätestab, et hagihinda arvutades liidetakse ühes hagis sisalduvad nõuded. See norm ei sisalda otseselt piiranguid erinevat liiki nõuete (nagu käesoleval juhul kaasomandi lõpetamine ja raha maksmine) liitmiseks. Samas ei sätesta TsMS ega RLS piisavalt selgelt, kas eelviidatud liitmise reegel kehtib ka sel juhul, kui vähemalt ühe nõude hind on määratud TsMS § 132 lg 11 järgi. Nimelt võib TsMS § 134 lg 1 esimest lauset tõlgendada ka sel viisil, et liidetakse tõesti üksnes nõuded, mitte aga nõuetelt määratud hagihinnad. Riigikohus on senises praktikas pidanud võimalikuks TsMS § 134 lg 1 esimese lause alusel kahe mittevaralise nõude hinna liitmist (28. aprilli 2010. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 32; 25. mai 2011. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-11, p 17), samuti eriliigiliste nõuete puhul hindade liitmist, kui üks nõuetest on mittevaraline (3. juuni 2010. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-10, p-d 45 ja 46) ning lõpuks ka käesoleva asjaga enim võrreldavalt rahalise ja mittevaralise hagihinna liitmist (6. oktoobri 2010. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-10, p 58; 12. märtsi 2014. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-189-13, p 19). Siiski on kõik viidatud lahendid tehtud TsMS ja RLS sätete kohta, mis kehtisid enne
1.juulit 2012, kui jõustus riigilõivuseaduse muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus, millega kehtestati hagi esitamise ajal kehtinud RLS § 57 lg 3 ja TsMS § 132 lg 11. TsMS § 134 lg 1 sõnastus ei muutunud. Viidatud muutmise seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt nähakse TsMS § 132 lg-ga 11 ette fikseeritud riigilõivuga nõuete hagihind selle määramise lihtsustamise huvides (206 SE, lk 17). Riigikohus on leidnud, et TsMS § 134 lg 1 esimene lause järgi erinevate nõuete hindade liitmine motiveerib hagejat esitama erinevate kostjate vastu suunatud üheliigilised nõuded ühes menetluses, mis lihtsustab nõuete menetlemist ja tagab nõuete lahendamise võimalikult väikeste kuludega, sh üldjuhul ka väiksema riigilõivu maksmise kohustusega, kuna hagiavalduse esitamisel tasutakse riigilõivu RLS § 57 lg 1 järgi üldjuhul hagihinnast lähtudes (Riigikohtu 20. märtsi 2013. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-13, p 20 esimene lõik). Eeltoodust järeldab kohus, et seadusandja tahe ei olnud RLS § 57 lg 3 ja TsMS § 132 lg 11 kehtestamisel muuta TsMS § 134 lg 1 senist eesmärki ega kohaldamise praktikat. Järelikult saab ka alates 1. juulit 2012 kehtiva menetlusõiguse kohaselt liita erinevat liiki nõuetelt määratud hagihinnad. Sellise käsitluse korral tuli hagejal tasuda hagi esitamisel riigilõivu 450 eurot. Pärast nõude suurendamist vastas uuele hagihinnale nõude suurendamise ajal kehtinud RLS lisa 1 järgi lõiv 700 eurot. Hageja on kokku tasunud lõivu suuremas summas ja maakohtu hinnangul võib hageja taotleda enammakstud lõivu tagastamist TsMS § 150 lg 1 p 1 alusel. Kuna eelkirjeldatud õiguslik käsitlus võib olla vaieldav, siis lahendab kohus lõivu tagastamise taotluse pärast käesoleva otsuse jõustumist.
22.Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt, siis jaotab kohus menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi vastavalt hagi rahuldamise ulatusele. Võttes arvesse muu hulgas eelmises punktis esitatud seisukohti juhindub kohus kulude jaotamisel hagi hinnast. Rahuldatud nõudele vastab hagi hind 14 580 eurot ja rahuldamata jääb nõue 1 520 euro saamiseks. Rahuldatud nõudele vastav hind moodustab ca 90% tsiviilasja hinnast 16 100 eurot. Seetõttu jääb menetluskuludest 90% kostjate ja 10% hageja kanda. TsMS § 165 lg 3 alusel vastutavad kostjad nende kanda jäänud kulude tasumise eest solidaarselt. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing kohtunik
8 (8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.