Muud › Muud hagiasjad

2-13-56074

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule Viru Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul käesoleva kohtumääruse kättesaamise päevale järgnevast päevast alates. Määruskaebust ei saa esitada peale viie kuu möödumist määruse tegemisest arvates. Kohus selgitab, et menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

OÜ Joaorg esitas 26.11.2013 Viru Maakohtule hagi UÜ Neeva Ehitus (pankrotis) vastu hüvitise 60 eurot nõudes. Hagiavalduse kohaselt teavitas hageja 13.10.2013 kostja esindajat, et vastavalt VÕS § 78 lgle 1 kavatseb täita kolmanda isikuna Maksu- ja Tolliameti nõude kostja vastu summas 55989,06 eurot osaliselt või täies ulatuses (tl 6). 13.10.2013 teatas kostja esindaja, et ei ole vastu kui kolmas isik rahuldaks Maksu- ja Tolliameti nõude (tl 7). 14.11.2013 täitis hageja kolmanda isikuna Maksu- ja Tolliameti nõude kostja vastu osaliselt summas 60 eurot (tl 8). 14.11.2013 teatas hageja kostja esindajale, et vastavalt VÕS § 78 lg-le 1 täitis ta kolmanda isikuna Maksu- ja Tolliameti nõude kostja vastu summas 60 eurot (tl 9). 14.11.2013 nõudes palus hageja kostjalt nimetatud kulude hüvitamist. Kostja ei vastanud hageja nõudele. Hageja leiab, et vastavalt VÕS § 1018 ja § 1023 saab ta nõuda kostjalt asjaajamisel tehtud kulude hüvitamist ulatuses, milles need on mõistlikult vajalikud. Hageja on oma seisukohtade kinnitamiseks viidanud Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-102-12 (p 14), 3-2-1-57-13, 3-2-1-6313, 3-2-1-56-08. Hageja leiab, et kehtib praktika, mille kohaselt „...soodustatud isikuks tunnistatakse isik, kes säästis seetõttu, et käsundita asjaajaja kandis need tema eest“. Antud juhul on selliseks isikuks kostja. Hageja palus mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis summas 60 eurot. Kohus võttis hagi 29.11.2013 määrusega menetlusse (tl 13). Kostja vaidles oma kirjalikus vastuses hagile vastu (tl 22-23), leides, et hageja nõude aluseks on hageja väidetav käsundita asjaajamine kostja suhtes. Kostja on viidanud VÕS § 1018 lg-le 2, mille kohaselt käsundita asjaajamisega ei ole tegemist, kui isikul puudub tahe tegutseda teise isiku kasuks ning selles seadusesättes ettenähtud asjaolude osas lasub tõendamiskoormis hagejal. Hageja ei tõendanud VÕS § 1018 lg-s 1 sätestatud asjaolud, mis on käsundita asjaajamise tekkimise eelduseks. Hageja ei tõendanud, et kostja on asjaajamist heaks kiitnud. Kostja ei vaidlusta asjaolu, et hageja teavitas kostjat kavatsusest täita kolmanda isiku nõuded kostja vastu osaliselt või täielikult, kuid hageja teatest ei selgu, et ta kavatseb tegutseda kostja huvides ja küsib kostja nõusoleku käsundita asjaajamiseks kostja huvides. Kostja leiab, et hageja vastavast teatest nähtub, et ta kavatseb tegutseda kas Maksu- ja Tolliameti või iseenda huvides. Võlausaldajate nõude summa osaline või täielik maksmine ei kahjusta teiste 2(6)

2-13-56074 võlausaldajate huve ega vähenda võlgniku (kostja) vara, seetõttu ei olnud kostja esindaja sellele vastu. Samas ei ole kostja soodustatud isik. VÕS § 1019 kohaselt kui käsundita asjaajaja ei tea, kes on soodustatu, või kui ta peab soodustatuks ekslikult vale isikut, tulenevad asjaajamisest õigused ja kohustused tegelikult soodustatule. Makstes Maksu- ja Tolliametile tema nõude kinni, tegutses hageja Maksu- ja Tolliameti, mitte kostja huvides. Soodustatud isikuks on Maksu- ja Tolliamet. Kostja viitab VÕS § 1022 lg-le ning leiab, et antud hagi esitamisega tegutseb hageja vastuolus hea usu põhimõttega ja pankrotimenetluse eesmärkidega. Kostja viitab pankrotiseaduse §-le 2 ning leiab, et haginõude rahuldamisel kostja vara väheneb nõutava summa võrra, mis näitab, et hageja tegevus on suunatud kostja tegelikku tahte vastu. Pankrotimenetluses nõude rahuldamist ei saa käsitleda käsundita asjaajamisena ning hageja poolt Maksu- ja Tolliametile makstud summa ei ole käsundita asjaajamisel tehtud kulu, vaid Maksu- ja Tolliameti nõue kostja pankrotimenetluses. Hageja ei tõendanud käsundita asjaajamist, kostja kasuks kulutuste tegemist ega väidetavate kulude mõistlikkust ja vajalikkust. Ei saa lugeda mõistlikuks ja vajalikuks pankrotimenetluses kolmanda isikuna võlausaldaja nõude osalist rahuldamist, kui nõude rahuldanud isik nõuab pankrotivõlgnikult sama summa hüvitamist. Kostja leidis, et hageja tegevus on pahatahtlik ja suunatud pankrotimenetluse venitamisele. Antud hagimenetluse tõttu ei saa haldur esitada lõpparuannet. Hageja esitas 13.12.2013 oma kirjalikud seisukohad kostja vastuväidete suhtes (tl 28-30), milles viitab Riigikohtu otsusele nr 3-2-1-102-12 (p 13) ning leiab, et hageja poolt kostja eest rahalise makse tegemine Maksu- ja Tolliametile on käsitatav hageja asjaajamisena VÕS § 1018 lg 1 mõistes. Hageja leidis ka, et kostja seisukohad on vastuolulised: ühes kohas eitab kostja, et tegemist on käsundita asjaajamisega ning teises nõuab, et käsundita asjaajaja arvestaks kostja kui soodustatud isiku hüve. Hageja leidis, et sellega on kostja ise tunnistanud, et antud asjas on tegemist käsundita asjaajamisega. Hageja seisukohalt ei vasta tõele kostja väide, et hageja tegevus oli suunatud kostja tegeliku tahte vastu. Käsundita asjaajajana täitis hageja (osaliselt) kostja kohustusi võlausaldajate ees vastavalt VÕS § 78 lg-le 1, arvestades sealjuures kostja huvidega, kuna kostja oli huvitatud kohustuste täitmisest tema võlausaldajate ees. Kostja on korduvalt väljendanud tahet, et keegi kolmas isik rahuldaks tema võlausaldajate nõuded. Kostja esindaja (pankrotihaldur) on 13.10.2013 heaks kiitnud A. F poolt kolmanda isikuna 13.06.2013 OÜ Narsil nõude täitmist kostja vastu. Kostja väide, et kostja nõude täitmine hageja poolt on kostja tahte vastu on vastuolus tema eelnevate tahteavalduste ja tegudega. Kostja väidab, et ei ole antud asjas soodustatud isik. Hageja on viidanud Riigikohtu otsusele nr 3-2-1-102-12 (p 14), millest tulenevalt käsundita asjaajajal on õigus nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused, sh kulutused, mida soodustatu säästis seetõttu, et käsundita asjaajaja kandis need tema eest. Seetõttu on kostjal kohustus hüvitada hagejale tema eest tehtud sissemakse. Kuigi pooltel ei olnud kokkulepet, kuidas ja mil viisil kulutused hüvitatakse, ei saanud sellest järeldada, et hageja tasutud sissemakset ei tule üldse hüvitada. Hageja leiab, et kehtib valitsev kohtupraktika, mille kohaselt soodustatud isikuks tunnistatakse isik, kes säästis seetõttu, et käsundita asjaajaja kandis kulutused tema eest. Kostja säästis seetõttu, et hageja kandis tema eest kulud seoses Maksu- ja Tolliameti nõude osalise rahuldamisega ja seetõttu on kostja soodustatuks isikuks. Hageja leidis, et hageja asjaajamise tagajärjena on vähenenud nii kostja vara kui tema võlakoormis. Kostja lähenemine, et pankrotistunud isiku kohustute täitmine võlausaldajate eest on võimalik vaid pankrotimenetluse kaudu ja võlausaldajate nõude rahuldamine kolmanda isiku poolt on pankrotimenetluse eesmärkide vastu on hageja seisukohalt vastuolus VÕS §-ga 78, mis ei piira pankrotistunud isiku võlausaldajate nõude rahuldamist kolmanda isiku poolt. Neid piiranguid ei tulene ka pankrotiseadusest. Hageja viitab siinkohal kostja esindaja käitumisele OÜ Narsil nõude suhtes kostja vastu. Ekslikud on kostja väited, et 3(6)

2-13-56074 pankrotimenetlus muudab soodustatud isiku poolt asjaajamisel tehtud kulutuste hüvitamise korda. VÕS § 78, VÕS-i teised sätted ega pankrotiseadus ei erista võlausaldajate nõude täitmist kolmanda isiku poolt või asjaajamisel tehtud kulutuse hüvitamise korda, olenevalt sellest, kas võlgnik on pankrotis või mitte. Kostja vaidles hageja seisukohtadele vastu (tl 35-36), leides, et PankrS § 154 lg 1 järgi on jaotis suhtarv, mis näitab kui suurele osale pankrotivara müügist laekunud rahast on võlausaldajal õigus (vastavas rahuldamisjärgus tunnustatud nõude alusel). Kostjal puudusid rahalised kohustused Maksu- ja Tolliameti ees enne jaotusettepaneku kinnitamist. Hageja tasus Maksu- ja Tolliametile nõudesumma enne kostjal kohustuse tekkimist. Kohtuistungil 17.02.2014 jäid pooled oma seisukohtade juurde (tl 48-49). Kostja leidis, et kuna kostja suhtes on välja kuulutatud pankrot siis kõik nõuded esitatakse pankrotimenetluses. Jaotusettepanek on juba kinnitatud kohtu poolt. Hageja tegevus, kui ta enne tasub kostja võlgnevuse kolmanda isiku ees ära ja siis nõuab sama summa kostjalt tagasi jäi kostja esindajale arusaamtuks ning ta peab hageja sellist käitumist ebamõistlikuks ning pahatahtlikuks, kuna sellega põhjustatakse kostjale täiendavaid kulusid, sh läbi menetluskulusid, mis kaasnevad kostja esindajal antud hagimenetluses osalemisega. Hageja leidis, et tema nõue on masskohustuse nõue PankrS § 148 lg 1 p 4 või 5 tähenduses ning PankrS § 149 lg 1 järgi tuleb masskohustuse täitmist nõuda üldkorras ehk hagimenetluses. Oma täiendavates seisukohtades leidis hageja, et võlasuhe poolte vahel on tekkinud 14.11.2013 ehk pärast UÜ Neeva Ehitus pankroti väljakuulutamist. PankrS § 43 lg-st 2 tulenevalt tuleb jätta hagi läbi vaatamata, kui hagimenetlus on alanud enne pankroti väljakuulutamist. Seetõttu leiab hageja, et ei PankrS § 43 lg 2 antud juhul kohaldada ei saa ning ei esine sellest sättest tulenevaid hagi läbivaatamata jätmise aluseid. Kuna nõue kostja vastu on tekkinud pankrotimenetluse kestel, siis hagejal on õigus nõuda kostjalt tekkinud kohustuste täitmist üldkorras sh antud kohtumenetluses (tl 66) . Oma täiendavates seisukohtades leidis kostja, et antud asjas esineb hagi läbivaatamata jätmise alus TsMS § 423 lg 2 p 2 järgi, kuna kohtuistungil väljendas hageja hagi esitamise eesmärki, milleks on kontrollida selliste tehingute seaduslikkust, kas põhimõtteliselt on võimalik võlgniku kohustuse täitmine kolmanda isiku poolt võlgniku pankroti puhul. Kostja järeldab sellest, et hageja tegelik eesmärk on tuvastada hagiga mitteseotud asjaolusid, selleks et kasutada need tuvastatud faktis tulevikus. Kostja märgib, et kui hageja eesmärk on mingi soorituse saamine tulevikus, siis ei menetle kohus tuvastusnõuet sooritusnõudest eraldi. Hagi aluseks oleva asjaolu tuvastamine eraldi menetluses ei ole hageja õiguste kaitseks piisav ja kohtupraktika kohaselt ei anna riik sellisel eesmärgil esitatud hagile õiguskaitset (tl 63).

KOHTU SEISUKOHT

Kohus, kuulanud ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et hagi tuleb jätta läbivaatamata. Pooled ei vaidle selle üle, et UÜ Neeva Ehitus suhtes on välja kuulutatud pankrot ning pärast UÜ Neeva Ehitus pankroti väljakuulutamist on hageja tasunud Maksu- ja Tolliametile 60

4(6)

2-13-56074 eurot (selgitusega „Maksu- ja Tolliameti nõude UÜ Neeva Ehitus (pankrotis) reg kood 10549781 vastu summas 55989,06 eurot osaline täitmine kolmanda isiku poolt“ – tl 8). Hageja leiab, et ülaltoodud Maksu- ja Tolliameti nõude osalise tasumisega on hageja tegutsenud VÕS § 1018 lg 1 p 1 ja 2 alusel käsundita asjaajajana ning saab nõuda kostjalt kulude hüvitamist VÕS § 1023 lg 1 alusel. Hageja seisukohalt on tema nõue masskohustuse nõue PankrS § 148 lg 1 p 4 või 5 mõistes, mille täitmist võib ta nõuda kostjalt PankrS § 149 lg 1 kohaselt üldkorras ehk väljaspool pankrotimenetlust hagimenetluses. PankrS § 35 lg 1 p 1 kohaselt moodustub pankroti väljakuulutamisega võlgniku varast pankrotivara ja hagejal kui pankrotivõlausaldajal on õigus esitada oma nõuded võlgniku vastu ainult pankrotiseaduses sätestatud korras. PankrS § 44 lg 1 ls 1 kohaselt pärast pankroti väljakuulutamist võivad pankrotivõlausaldajad esitada oma nõudeid võlgniku vastu ainult PankrS-s sätestatud korras. Kohtu seisukohalt käsundita asjaajamisel tehtud kulude hüvitamise nõue ei vasta oma olemuselt PankrS § 148 lg 1 p-s 4 sätestatud nõuetele, kuna hageja pole tuginenud sellele ning asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks pankrotimenetluse ajal õigusvastaselt kahju tekitanud. PankrS § 148 lg 1 p 5 suhtes ei osanud hageja aga viidata milline pankrotiseaduse säte loeb käsundita asjaajamisel tekkinud kulude hüvitamise kohustust massikohustuseks. Eeltoodu alusel leiab kohus, et hageja väidetava käsundita asjaajamisel tehtud kulude hüvitamise nõue ei ole massikohustus PankrS § 148 lg 1 p 4 või 5 mõistes. Seega puudub kohtu arvates PankrS § 149 lg-st 1 tulenev alus nõuda selle täitmist üldkorras ehk hagimenetluses. Hageja on kohtuistungil viidanud sellele, et täitis pankrotivõlgniku kohustuse kolmanda isiku (võlausaldaja) ees, mis on tekkinud enne pankrotimenetluse algatamist. Siinkohal märgib kohus, et kehtiva kohtupraktika kohaselt ei võimalda pankrotiseadus lugeda enne pankroti väljakuulutamist tekkinud kohustusi massikohustuseks (RKTKm nr 3-2-1-59-12, p 10). PankrS § 2 järgi rahuldatakse võlausaldajate nõuded pankrotimenetluse kaudu pankrotiseaduses ettenähtud korras. Väljaspool pankrotimenetlust võlausaldaja nõude täitmine, mis ei ole massikohustus, kahjustab teiste võlausaldajate huve (RKTKm nr 3-2-1116-09, p 10). PankrS § 43 lg 2 kohaselt kui enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetluses on varaline nõue võlgniku vastu, mille kohta ei ole veel otsust tehtud, jätab kohus nõude hagimenetluses läbi vaatamata. Selle sätte alusel tuleb niisugune nõue esitada pankrotimenetluses, sest nõue ei kuulu läbivaatamisele hagimenetluses (RKHKm nr 3-3-1-8806, p 15). Eeltoodu alusel leiab kohus leiab, et hageja esitatud nõue ei ole massikohustus ning hageja ei saa nõuda selle täitmist hagimenetluse korras vaid pankrotimenetluses. Kohtu seisukohalt esitatud hagi tuleb jätta läbivaatamata TsMS § 423 lg 3 ja PankrS § 43 lg 2 alusel. Lähtuvalt TsMS § 423 lg 3 võib kohus jätta hagi läbi vaatamata ka muul seaduses nimetatud juhul. Kohus leiab, et antud juhul esineb PankrS § 43 lg-st 2 tulenev hagi läbivaatamata jätmise alus. Nimetatud säte paikneb pankrotiseaduse 2. peatüki („Ajutise halduri nimetamine ja pankroti väljakuulutamine“) 2. jaos („Pankroti väljakuulutamine ja pankroti väljakuulutamise tagajärjed“). PankrS § 43 kannab pealkirja „Pankrotimenetlusega seonduv kohtumenetlus“. Kohtu seisukohalt PankrS § 43 lg 2 süstemaatilise tõlgendamise korral tuleb kohtul jätta läbivaatamata hagimenetluses ka selline nõue, mis oli esitatud kohtule ja milles kohtumenetlus oli alanud pärast pankroti väljakuulutamist. Ülaltoodud 5(6)

2-13-56074 kohtupraktikast tulenevalt kõik nõuded, välja arvatud massikohustused, tuleb pankrotimenetluse kestel esitada pankrotimenetluse kaudu, mitte hagimenetluses. Seega, kohtul tuleb jätta läbivaatamata nii enne kui pärast pankrotimenetluse väljakuulutamist alanud kohtumenetlus pankrotivõlgniku vastu esitatud varaline nõudes, mis ei ole massikohustus. Eelnevalt on kohus tuvastanud, et antud juhul ei ole tegemist massikohustusega. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 426 lg 1 hagi läbivaatamata jätmise korral loetakse, et hagi ei ole kohtu menetluses olnud ja hageja võib pöörduda hagiga sama kostja vastu samal alusel vaidluses sama hagieseme üle kohtusse. TsMS § 427 kohaselt maakohtu või ringkonnakohtu määruse peale, millega hagi jäetakse läbi vaatamata, võib esitada määruskaebuse. Menetluskulud TsMS § 173 lg-st 1 tulenevalt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagi jäetakse läbi vaatamata. Vastavalt TsMS § 168 lg 2 hageja kannab menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata. Kohus leidis, et hagi tuleb jätta läbi vaatamata ning seetõttu jäävad menetluskulud täies ulatuses hageja kanda. Vastavalt TsMS § 150 lg 1 p 3 tasutud riigilõiv tagastatakse, kui avaldus jäetakse läbi vaatamata. TsMS § 150 lg-te 4 ja 6 kohaselt Riigilõivu tagastab kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti. TsMS § 150 lõike 1 punktides 2 ja 3 nimetatud juhul arvatakse tagastatavast summast maha asja läbivaatamise kulud. Riigilõiv tagastatakse menetlusosalisele, kes selle pidi tasuma, või tema korraldusel muule isikule. Riigilõivu tagastamise nõue lõpeb kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 174 lg-le 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohtumääruse avalikult teatavakstegemine TsMS § 452 lg 1 kohaselt tehakse kohtuotsus avalikult teatavaks kuulutamisega või kohtukantselei kaudu. TsMS § 453 lg 1 ja 2 kohaselt kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemine ei välista ega piira kohtu kohustust toimetada kohtuotsus menetlusosalistele kätte, kui seda ei anta talle kätte TsMS § 453 lõikes 1 nimetatud viisil. TsMS § 463 lg 2 alusel kohaldatakse määrusele vastavalt otsuse kohta sätestatut, kui seadusest või määruse olemusest ei tulene teisiti. Eeltoodud põhjendustel tehakse kohtumäärus avalikult teatavaks Viru Maakohtu Narva kohtumaja kantseleis 6.03.2014 kell 16.00 ja toimetatakse menetlusosalistele kätte.

/allkirjastatud digitaalselt/ Deniss Minzatov kohtunik 6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.