A.L. hagi M. B. vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks ning M. B. vastuhagi A.L. vastu laenulepingu õigussuhte puudumise tuvastamiseks
Tsiviilasja hind
11 248,45 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 7. juuni 2013 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
M. B. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
11. veebruar 2014
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja/vastuhagis hageja) – M. B. esindaja Deniss Matvejev Vastustaja (hageja/vastuhagis kostja) – A.L. esindaja Marina Dubovskaya
RESOLUTSIOON
Jätta Viru Maakohtu 7. juuni 2013 otsus muutmata,
(ik: XXXX), (ik: XXXX),
muutes maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus
Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta apellandi kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.A.L. (hageja) esitas 7. oktoobril 2011 maakohtule M. B. (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista hageja kasuks põhivõlgnevus 11 248,45 eurot ja viivis kohtuotsuse tegemise päeva (30. september 2011) seisuga moodustab viivis 4708,24 eurot). Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 17. novembril 2009 laenulepingu, mille alusel andis hageja kostjale laenu 176 000 krooni (11 248,45 eurot). Kostja kohustus raha tagastama nelja maksega 1. detsembriks 2010. Makse õigeaegsel mittelaekumisel kohustus kostja tasuma jääksummalt viivist 0,1% iga viivitatud päeva eest. Kostja ei ole teinud hagejale ühtegi makset.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hageja andnud kostjale
17.novembril 2009 laenulepingu alusel raha 176 000 krooni. Hageja kandis perioodil 2. maist kuni 12. juulini 2007 OÜ-le Sporina üle 273 828,60 krooni (17 500,84 eurot) käibevahenditeks ettevõtte arendamisel ja edasise kasumi saamise eesmärgil. Hageja sundis kostjat võtma OÜ Sporina arvelt välja sularaha 25. mail 2007. a 150 000 krooni (9586,74 eurot) ja 21. septembril 2009. a 100 000 krooni (6391,16 eurot), kokku 250 000 krooni (15 977,91 eurot) ning andma hagejale. Pärast 2008. a finantskriisi otsustas hageja OÜ-sse Sporina investeeritud raha tagasi saada, vormistades selle kostja võlakohustusena. Kostja allkirjastas 17. novembri 2009 dokumendi hageja survel. Kostja esitas 6. jaanuaril 2012 vastuhagiavalduse, milles palus tuvastada, et poolte vahel puuduvad laenulepingujärgsed kohustused, mis tulenevad 17. novembri 2009 lepingust. Vastuhagiavalduse kohaselt on hageja ja kostja, kes tegutses OÜ Sporina seadusliku esindajana, vahel seltsingulepingust tulenevad õigussuhted. Hageja ja OÜ Sporina kostja isikus tegutsesid ja tegutsevad (seltsing ei ole lõppenud) ühise eesmärgi saavutamiseks – saada kasumit ettevõtte kauplusest Motojazz. Kostja tegi seltsingusse järgmise panuse: andis raha, juhtis, tagas ja arendas kaupluse Motojazz tegevust. Hageja tegi seltsingusse järgmise
panuse: andis raha, juhtis ja kontrollis kaupluse Motojazz tegevust. Hageja ja OÜ Sporina vahel oli kokkulepe, et hageja teeb seltsingusse rahalise panuse sularahas kostja kaudu, kuna seltsingu rahalisi voogusid teostati OÜ Sporina pangakonto kaudu. Hagejal oli internetipangast juurdepääs OÜ Sporina pangakontole ning osa tehingutest tegi hageja ise. Hageja lõpetas töölepingu ettevõtte töötajaga. 17. novembril 2009 andis kostja OÜ Sporina seadusliku esindajana allkirja selle kohta, et hageja tagastamata panus seltsingusse on 176 000 krooni. Seega ei ole hagejal alust nõuda kostjalt 176 000 krooni, kuna see oli hageja panus seltsingusse. Seltsingult ei saa hageja raha tagastamist nõuda enne, kui seltsing on lõppenud.
3.Hageja kostja vastuhagi ei tunnistanud. Hageja vastuväidete kohaselt ei ole hageja kostja ega OÜ-ga Sporina seltsingulepingut sõlminud. Hageja firmadel TÜ Eelbis Kaubandus ja OÜ Locobalt olid OÜ-ga Sporina kaubanduslikud suhted. Kostja märgitud rahasummad kandis OÜ Sporina arvele perioodil 24. mai – 12. juuli 2007 kostja ise. Hagejal oli juurdepääs OÜ Sporina arveldusarvele, et kontrollida arvel seoses kauba hankimisega vajalike rahasummade olemasolu. OÜ Sporina rentis OÜ-lt Locobalt 1/3 kontoriruumi, tasus telefoni, interneti ja bürootehnika eest. Hageja ja kostja vahel olid sõbralikud suhted, hageja abistas sõpra nõuga ning andis laenu 176 000 krooni.
MAAKOHTU LAHEND
4.Viru Maakohus mõistis 7. juuni 2013 otsusega M. B. välja A. L. kasuks võlgnevuse summas 15 956,69 eurot, sh põhinõue 11 248,45 eurot ja viivis 4708,24 eurot. M. B. vastuhagi jättis maakohus rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel M. B. kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt kohustus kostja 17. novembri 2009 laenulepingu järgi tagastama hagejale raha nelja maksega: 1. märtsiks 2010. a 40 000 krooni, 1. juuniks 2010. a 60 000 krooni, 1. septembriks 2010. a 40 000 krooni ja 1. detsembriks 2010. a 36 000 krooni. Võlakirjale on käsikirjas märgitud, et käesolev võlakiri on ainus dokument, mis tõendab laenuvõtmist M. B. ja OÜ Sporina poolt A. L. ja temaga seotud firmadelt. Kohus oli seisukohal, et allkirjaleht rahaliste vahendite saamise kohta on laenuleping ja/või võlatunnistus, mille pooled sõlmisid selleks, et tõendada laenu andmist ja/või võla olemasolu. Asjaolu, et tehingusse oli kaasatud tunnistaja, kinnitab poolte tahet vastav leping/võlatunnistus vormistada. Kostja väide, et tunnistaja kaasati tehingusse seetõttu, et kinnitada laenulepingu rahatust, ei ole usutav, kuna kohus ei tuvastanud, et kostjat oleks sunnitud laenulepingut sõlmima. Poolte ühine tahe oli sõlmida laenuleping või võlatunnistus, mida kinnitavad ka tunnistaja T.V. ütlused. Tunnistaja ütluste kohaselt pani ta oma allkirja dokumendile kostja, kes palus teda „olla tunnistajana“, palvel. Kohus käsitas esitatud laenulepingut võlatunnistusena võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 ja § 396 lg 1 mõttes. Tõenditest nähtub, et kostja kirjutas 17. novembril 2009 vabatahtlikult alla laenulepingule, mille alusel ta võlgneb 176 000 krooni (11 248,45 eurot). Kostja väitel oli laenulepingu mõtteks vormistada varem OÜ-le Sporina hageja poolt antud raha võlakirjana. Juhul, kui kostja OÜ Sporina esindajana oleks võtnud 25. mail 2007 välja sularaha 150 000 krooni (9586,74 eurot) ja 21. septembril 2009. a 100 000 krooni (6391,16 eurot) hagejale võla tasumiseks, ei oleks tal olnud põhjust sõlmida 17. novembril 2009 võlakirja, kuna võlg oleks olnud tasutud. Kostja väited raha ära maksmise kohta ei ole usutavad, kuna need ei ole vastavuses tema tegevusega. Hageja ei kinnita raha saamist ja OÜ Sporina kontoväljavõtted ei tõenda, et sularaha anti üle hagejale. Kostja juhatuse liikmena pidi korraldama raamatupidamist ning eelkõige ise seisma selle eest, et ta suudaks tõendada hagejale raha maksmist. Raamatupidamise seaduse §-dest 7 ja 12 tulenevalt ei saa dokumentaalse tõendita tõendada raha laekumist kassasse, kontole või füüsilisele isikule.
Äriregistri teabesüsteemi järgi on OÜ Sporina juhatuse liige kostja, kes esindab osaühingut üksinda. 2010. majandusaasta aruande järgi ettevõttel majandustegevus puudus. Tunnistajate L.R. , V.B. , T.V. ja V.P. ütlustest nähtub, et kaupluse Motorjazz tööga tegelesid kõik ülekuulatud töötajad vastavalt nende ülesannetele, kuid nende ütluste alusel ei ole võimalik tuvastada, et hageja ja OÜ Sporina vahel oli sõlmitud seltsinguleping. Kohtule esitatud dokumendid: OÜ Sporina raamatupidamisprogrammid (I kd tl 133, 135, 137), kaupluse revisjon (I kd tl 139), raha kulu arvestus 2006. a eest (I kd tl 143), Danske Bank AS filiaali teatis (I kd tl 144) ei kinnita, et poolte vahel oli sõlmitud seltsinguleping. Raamatupidamise ja arvete esitamisega tegelesid tunnistajad T. I. ja V. P. . Hagejal oli juurdepääs OÜ Sporina arveldusarvele, et kontrollida arvel seoses kauba hankimisega vajalike rahasummade olemasolu. Seoses kostja seisukohaga, et tunnistaja T. I. ütlustega on tõendatud, et kostja on tasunud hagejale vähemalt 47 686 krooni (3027,69 eurot), märkis kohus, et kostja OÜ Sporina juhatuse liikmena pidi korraldama raamatupidamist ning eelkõige ise seisma selle eest, et ta suudaks tõendada raha maksmist osaühingu kassast teise firma kassasse või teisele isikule. Tulenevalt raamatupidamise seaduse §-dest 7 ja 12 ei saa dokumentaalse tõendita tõendada raha laekumist kassasse või kontole. Kohus leidis, et kostja vastuhagi ei ole tõendanud, mistõttu tuleb hagi rahuldada ja jätta vastuhagi rahuldamata. Kohus ei hinnanud kostja väiteid seltsingulepingu lõpetamise osas, kuna kohus tuvastas, et poolte vahel ei ole sõlmitud seltsingulepingut. Kostja on rikkunud raha tagastamise kohustust ja hagejal on õigus nõuda kostjalt VÕS § 113 lg 1 järgi ka viivist. Hageja on viivist arvestanud 4708,24 eurot, s.o 0,1% iga viivitatud päeva eest alates 1. märtsist 2010 kuni 30. septembrini 2011. Hageja täiendavat viivisearvestust kohtule ei esitanud ja sellelt riigilõivu ei tasunud, mistõttu tuleb viivise väljamõistmisel lähtuda esitatud viivisearvestusest. Kostja viivise arvestusele vastu ei vaielnud.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.M. B. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 7. juuni 2013 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta A. L. hagi rahuldamata ja rahuldada M. B. vastuhagi. Menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) kinnitas apellant, et: a) vastustaja, apellandi ja OÜ Sporina vahel oli sõlmitud seltsinguleping ning vastustaja ei andnud apellandile laenu, vaid kandis selle raha sissemaksena üle OÜ-le Sporina; b) laenulepingu alusel apellandile raha ei antud ja dokumendis märgitud rahasumma oli vastustaja poolt OÜ-sse Sporina sisse kantud varasemalt. Apellant viitas laenulepingus märgitud kokkuleppele, et võlakiri on ainus dokument, mis tõendab laenuvõtmist apellandi ja OÜ Sporina poolt vastustajalt ja temaga seotud firmadelt. Kohus ei analüüsinud nimetatud kokkulepet. Arvestades, et lepingus on olemas kolmandaid isikuid (OÜ Sporina, mille juhatuse liikmeks on apellant, ja vastustajaga seotud firmad) puudutav kokkulepe, pidi kohus välja selgitama, kellena pooled laenulepingu sõlmimisel esinesid – kas füüsiliste isikutena või juriidiliste isikute seaduslike esindajatena; 2) on kohtu järeldused vastuolulised ja kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme. Kohus viitab vastustaja nõude alusena VÕS §-le 30, mis sätestab konstitutiivse (abstraktse) võlatunnistuse alusel iseseisva kohustuse tekkimise. Samas põhjendab kohus hagi rahuldamist sellega, et poolte vahel on sõlmitud laenuleping VÕS § 396 lg 1 tähenduses. VÕS § 396 reguleerib deklaratiivset võlakohustust. Ühte ja sama asjaolu ei saa üheaegselt klassifitseerida nii VÕS § 30 kui ka § 396 lg 1 järgi;
3) hindas kohus vääralt tunnistaja T. I. ütlusi. Tunnistaja kaastati tehingusse selleks, et tõendada laenulepingu alusel raha üleandmist. See on selgelt tuletatav laenulepingust, kus on kirjas, et raha on üle antud tunnistaja T. I. juuresolekul. Tunnistaja osalemise kokkulepe oli saavutatud varasemalt, mis nähtub asjaolust, et osa lepingu tekstist on trükitud, kuid tunnistaja andmed on sisse kantud käsikirjas, kuna tunnistajaks võis olla ükskõik milline inimene, kes parajasti kohal viibis. Tunnistaja kaasati protsessi selleks, et tõendada laenulepingu rahatust. T. I. kinnitas, et raha tema juuresolekul üle ei antud ja tema raha ei näinud. Kohus oleks pidanud tunnistaja ütlustest tegema järelduse, et laenuleping on rahatu, st vastustaja apellandile raha üle ei andnud, või siis et lepinguga oli vormistatud VÕS § 396 lg 2 alusel mingi muu asjaolu. Kohus rikkus selgitamiskohustust, kuna kohus ei selgitanud pooltele, kas tegemist on konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistusega ning milliseid asjaolusid pidid menetlusosalised tõendama; 4) hindas kohus ebaõigesti tunnistaja V. B. ütlusi. V. B. andis ütlusi, mille kohaselt vastustaja osales koosolekutel, kus võeti vastu otsuseid mototehnika ja varuosade sisseostmise küsimustes ning vastustajal oli koosolekutel vetoõigus; et vastustaja remontis kaupluse töökojas oma muruniidukit ja mootorsaagi; et V. B. on pöördunud vastustaja poole suurte probleemide tekkimisel ja katkiläinud mototehnika maanteelt kauplusesse transportimiseks; et vastustaja osales kaupluse sulgemisel töölepingu lõpetamisel ning kaupluse sulgemisel andis tunnistaja kaupluse võtmed vastustajale. Tunnistaja ei oleks andnud kaupluse, kus oli nii suur kaubajääk (tunnistaja V. P. sõnade järgi umbes 200 000 krooni), võtmeid võõrale inimesele. Need ütlused kinnitavad, et vastustaja osales seltsingus kauplus Motojazz seltsinglasena nii seltsingu tegevuse juhtimises kui ka seltsingu igapäevases tegevuses ning sai seltsingu tegutsemisest otsest materiaalset kasu; 5) selgitas tunnistaja T. I. , et vastustajale kuuluv OÜ Locobalt müüs OÜ-le Sporina mototehnikat 5%-lise hinnalisaga. Need ütlused kinnitavad, et vastustaja sai seltsingus osalemisest otsest materiaalset kasu, kuna see kindlustas tema äriühingule müüki ja tulu; 6) hindas kohus ebaõigesti Danske Bank AS filiaali teatist, mis kinnitab, et vastustaja tegi arveldusarvelt ka ülekandeid. Ligipääs arveldusarvele ja pangaoperatsioonide teostamine tõendab iseenesest vastustaja seltsingu tegevuses osalemist seltsinglasena; 7) hindas kohus ebaõigesti tunnistaja T. I. ütlusi, kus tunnistaja kinnitas, et raamatupidamisdokumendil oleva kirje „saadud hagejalt 58 500 ja tagastatud 106 186“ (I kd tl 142–143) on kirjutatud T. I. poolt, kes tegeles arvetega; 8) ei hinnanud kohus tunnistaja V. P. ütluseid, millistest on võimalik teha järeldus, et vastustajale tagastati 100 000 krooni. Kohus pidi tuvastama, kas selle summaga tagastati vastustajale tema panus seltsingust või tagastati apellandi poolt laenatud raha. Nimetatud tunnistaja ütlused kogumis dokumentaalsete tõenditega I kd tl 133, 135, 137, 139, 143 ja 144 tõendavad poolte vahel suulise seltsingulepingu sõlmimist; 9) kuna laenuleping on rahatu ja kajastab rahasummat, mille vastustaja andis rahalise sissemaksena seltsingusse ning seltsing ei ole lõppenud vastavalt VÕS §-dele 596–609, ei ole vastustajal õigust nõuda apellandilt raha tagastamist ja viivisenõue on põhjendamatu; 10) saatis apellant 21. märtsil 2013 kohtule taotluse dokumentaalsete tõendite lisamiseks.
25.märtsi 2013 kohtuistungil jättis kohus taotluse suulise määrusega rahuldamata, kuna taotlus ei olnud esitatud seitse päeva enne asja arutamist kohtuistungil. TsMS § 330 lg 3, millele kohus tugines, ei kehti alates 1. jaanuarist 2013. Kuna asi ei olnud ette valmistatud niisuguse põhjalikkusega, et asja oleks saanud katkematult lahendada ühel kohtuistungil, oli
21.märtsi 2013 taotlus esitatud enne eelmenetluse lõppemist ehk tähtaegselt TsMS § 330 lg 1 järgi. Kohus ei põhjendanud suulises määruses, miks ta ei nõustu apellandi põhjendustega, miks taotlus esitatakse 21. märtsil 2013. Apellandi vastuväite jättis kohus määrusega rahuldamata. Määruse kohaselt kohus märkis 24. jaanuari 2013 kohtuistungi kohtukutses, et
uusi asjaolusid või taotlusi sisaldav avaldus tuleb esitada selliselt, et selle saaks teisele menetlusosalisele edastada vähemalt seitse päeva enne asja arutamist kohtuistungit. Seega
11.detsembril 2012 kohtukutset väljastades oli antud tähtaeg kõigi avalduste ja tõendite esitamiseks. 11. detsembri 2012 kohtukutses oli sätestatud eriregulatsioon tõendite esitamiseks: „Avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited, mille suhtes ei ole vastaspoolel esitatuga tutvumata tõenäoliselt võimalik seisukohta võtta, tuleb esitada enne asja arutamiseks määratud kohtuistungit nii, et vastaspoolel oleks võimalik esitatuga vajalikul määral tutvuda ja kujundada oma arvamus.“ Esitades kohtukutses erinevad korraldused tõendite esitamise kohta viis kohus apellandi eksitusse. Peale selle on kohtukutse sisu määratud TsMS § 344 lg-s 1 ja seadus ei anna kohtule võimalust määrata kohtukutsega tähtaegu. Kohtu diskretsiooniõigust ei tohi rakendada nii, et muuta seadusega imperatiivselt sätestatut. Ülaltoodu alusel tuleb 21. märtsil 2013 esitatud tõendid võtta asja juurde.
6.A. L. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) analüüsis kohus detailselt esitatud laenulepingut ja põhjendas, miks ta ei nõustu apellandi väidetega. Kohus andis lepingu viidetele pooltega seotud firmadele seletuse määruses, millega jäeti rahuldamata taotlus kolmandate isikute kaasamiseks. OÜ-d Sporina nimetati lepingus võla tagastamise täiendava garantiina. VÕS § 65 lg-st 1 tulenevalt on vastustajal õigus nõuda kohustuse täitmist apellandilt sõltumata sellest, kas on olemas ka teised solidaarvõlgnikud; 2) on ekslik apellandi seisukoht, et ühte ja sama asjaolu ei saa üheaegselt klassifitseerida VÕS § 30 ja § 396 lg 1 järgi. Vaidlusalusel dokumendil on nii võlatunnistuse kui ka laenulepingu tunnused. See, et dokument on kirjutatud alla mõlema poole ja tunnistaja poolt, vastab laenulepingu tunnustele, apellandi omakäeline allkiri ja tahe dokumendi allkirjastamisel (tahe on suunatud raha tagastamisele) viitab võlatunnistusele. Mõlemal juhul on õiguslikud tagajärjed samad: apellandil on kohustus tagastada vastustajale 176 000 krooni; 3) andis tunnistaja T. I. ütlusi, et dokumendi arutamine ja allkirjastamine toimus töö ajal kabinetis, kus ta töötas arvutiga; ta kuulis, et pooled rääkisid rahast ning kui apellant palus tal olla tunnistaja ja panna oma allkiri, ta nõustus; ta ei näinud, et raha üle anti, kuna oli tööga hõivatud. Seega apellandi väide, et T. I. andis ütlusi, et tema juuresolekul raha ei ole antud, on väär; 4) ei oma tunnistaja V. B. ütlused, mille järgi tema ei tundnud huvi firma juhtimist puudutavate küsimuste vastu, tähtsust küsimuses, kas seltsinguleping oli sõlmitud või mitte. Vastustaja remontis apellandi töökojas oma muruniidukit ja mootorsaagi, kuid arusaamatuks jääb, mis side on sellel seltsingulepinguga. Kohus viitas tunnistaja T. I. ütlustele, et OÜ Locobalt müüs OÜ-le Sporina mototehnikat 5%-lise hinnalisaga, kuid see kinnitab ainult seda, et poolte firmade vahel olid ärisuhted. Kohus hindas Danske Bank AS filiaali teatist koos teiste tõenditega, eriti tunnistaja V. P. (raamatupidaja) ütlustega. Tunnistajad kinnitasid, et kaupluse Motojazz töötajatega töölepingu lõpetamise allkirjastas apellant; 5) ei rikkunud kohus menetlusõiguse norme. Apellant venitas protsessi ja kuritarvitas oma menetlusõigusi. Apellant esitas mitmelehelisi dokumente viimasel hetkel – kas paar päeva enne kohtuistungit või kohtuistungil. Apellandi esindaja peab teadma ka ilma kohtumääruseta, et taotlused ja tõendid tuleb esitada selliselt, et kohus saaks need edastada teisele poolele mõistlikul ajal enne kohtuistungit. Kui apellant esitab dokumendid kohtule 21. märtsil 2013 (neljapäeval) ja kohtuistung toimub 25. märtsil 2013 kell 13.00, siis kohtul pole nelja päeva, et edastada dokumendid teisele poolele, vaid ainult üks päev – 22. märts 2013 (reede).
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus nõustub maakohtu lõppjäreldusega, et hagi põhivõla 11248.45 euro ja viivise väljamõistmiseks tuleb rahuldada ja vastuhagi tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus muudab osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
8.Pooltel on vaidlus selles, kas hageja võlgneb kostjale 17. novembri 2009 võlakirja alusel 176 000 krooni ehk 11 248, 45 eurot. Ringkonnakohus lähtub asja lahendamisel I kd lk 146 asuvast võlakirja tõlkest eesti keelde (vandetõlk Viire Kirjasto), sest võlakirja tõlge eesti keelde, mis asub I kd tl 4 on osas „käesolev võlakiri on ainus dokument, mis tõendab laenuvõtmist M. B. ja OÜ Sporina poolt A.L. ja temaga seotud firmadelt“, ebatäpne. Vandetõlk on tõlkinud sama lause järgnevalt: “see võlakiri on ainus nõue M. B. ja OÜ Sporina suhtes A.L. ja temaga seotud firmade poolt“.
9.Maakohus on põhjendatult leidnud, et 17. novembri 2009 dokument, milles kostja kohustus tasuma hagejale nelja maksena 176 000 krooni, on käsitletav võlatunnistusena. Samas pole maakohus võtnud seisukohta selles, ka tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega VÕS § 30 järgi või konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 396 lg 2 järgi. Maakohtu otsuse põhjendusi tuleb muuta osas, milles maakohus leidis, et 17. novembri 2009 dokumenti tuleb käsitleda üheaegselt nii konstitutiivse kui ka deklaratiivse võlatunnistusena VÕS § 30 ja § 396 lg 2 mõttes. Riigikohus on korduvalt selgitanud (Riigikohtu otsused nr 3-2-1-149-11, nr 3-2-1-21-06 p 13, 15), et võlatunnistus võib olla konstitutiivne (abstraktne) VÕS § 30 mõttes, kui sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid. Võlatunnistus võib aga olla ka deklaratiivne, kui sellega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist Mõlema võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormuse muutmine poolte kokkuleppel, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse. VÕS § 396 lg 2 järgi võib isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Selle sätte rakendamine tähendab deklaratiivse võlatunnistuse andmist (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-14611). Deklaratiivse võlatunnistuse puhul tähendab tõendamiskoormuse ümberpööramine seda, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15). Konstitutiivse võlatunnistuse puhul peab võlgnik aga võlast vabanemiseks esitama vastunõude võlatunnistuse tagastamiseks alusetu rikastumise tõttu, kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 13; 9. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-07, p 16; 17. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-11, p 10). Kui võlausaldaja on esitanud hagi konstitutiivse võlatunnistuse alusel, saab võlgnik esitada vastuväiteid võlale üksnes vastuhagi vormis. Võlatunnistuse olemasolul tuleb eeldada, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, ja poolte tahet leppida kokku konstitutiivses võlatunnistuses peab tõendama võlausaldaja (vt nt Riigikohtu 6. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, p 13; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 17).
10.Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas tuleb eeldada deklaratiivse võlatunnistuse olemasolu. Maakohus on lõppkokkuvõttes asjas kõiki tõendeid kogumis hinnates põhjendatult leidnud, et 17. novembri 2009 võlakirja eesmärk oli tõendada võla olemasolu. Kostja ei ole tõendanud võlatunnistusega tunnistatud võla puudumist. Seetõttu on maakohus hagi põhjendatult rahuldanud ning jätnud vastuhagi laenulepingust tulenevate kohustuste puudumise tuvastamiseks rahuldamata. Asjas on üle kuulatud tunnistajana T. I. , kes on ka võlakirjale tunnistajana alla kirjutanud. Arusaamatu on apellandi väide, et tunnistaja kaasati (võlakirja koostamise) protsessi selleks, et tõendada laenulepingu rahatust. Tunnistaja ise on andnud ütlusi selles (II kd lk 87), et ta kirjutas tunnistajana kostja palvel alla 176 000 krooni osas, pooled rääkisid rahast, tunnistaja juuresolekul raha üle ei loetud. Tunnistaja väitis, et ta ei saanud aru oma allkirja tähendusest. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et nimetatud ütlused ei tõenda ei laenulepingu rahatust ega pooltevahelist seltsingulepingut. Maakohus ei ole hinnanud valesti ka tunnistaja T. I. ütlusi I kd lk 142-143 asuval raamatupidamisdokumendil oleva kirje kohta. Tegemist on märkustega 2006. aasta kohta. Kostja väidete kohaselt on võlg hagejale tasutud aastatel 2007 ja 2009 (I kd lk 33), seega ei saa 2006. aasta maksed olla asjakohased tõendamaks deklaratiivse võlakohustuse täitmist. Seoses vastuhagiga laenulepingu õigussuhte puudumise tuvastamiseks peab ringkonnakohus vajalikuks juhtida tähelepanu Riigikohtu seisukohale, et tuvastushagi esitamiseks puudub isikul õiguslik huvi, kui vastuhagina esitatud tuvastushagi on sisult sama (olgugi vastusuunaline) hagis esitatud nõudega (vt nt Riigikohtu otsused tsiviilasjas nr 3-2-1-65-08 ja 3-2-1-97-13). Seega oleks maakohus võinud jätta vastuhagi läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel.
11.Apellant väidab, et maakohus oleks pidanud hindama, kellena pooled laenulepingu sõlmimisel esinesid. Maakohtu menetluses ei ole kostja väitnud, et võlakirja pooleks oleks muu isik, kui kostja füüsilise isikuna. Vastupidi, kostja avaldas, et ta kirjutas võlakirjale alla hagejapoolse surve tõttu. Ka võlakirja tekstist nähtub üheselt, et laenuandjaks ja laenusaajaks olid füüsilised isikud, hageja ja kostja, kelle isikukoodid on võlakirjas ära märgitud. Puuduvad viited, et nimetatud isikud esinesid võlakirjas juriidiliste isikute esindajatena. Asjaolu, et võlakirjas on ära märgitud ka OÜ Sporina, saab tähendada seda, et kostja poolt deklaratiivses võlakirjas kokkulepitud võla tasumisel puuduvad hagejal ka nõuded OÜ Sporina vastu.
12.Vastuseks apellandi väidetele suulise seltsingulepingu sõlmimise kohta poolte ja/või OÜ Sporina vahel kaupluse Motojazz pidamise ja sellisest tegevusest tulu saamise eesmärgil, märgib ringkonnakohus järgmist. VÕS § 580 lg 1 kohaselt seltsingulepinguga kohustuvad kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. Tuvastamaks seltsingulepingu sõlmimist, peab kohus tuvastama lepingupoolte tegutsemise ühise eesmärgi saavutamise nimel. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Apellant ei ole maakohtu menetluses ega ka kaebuses avaldanud, mis ajal väidetav seltsinguleping sõlmiti. Ringkonnakohtule jääb ka ebaselgeks, kes on apellandi arusaama kohaselt väidetavas seltsingus seltsinglasteks: kas üksnes hageja ja kostja või ka OÜ Sporina, keda esindas kostja. Kostja on selles osas andnud
maakohtu menetluses vastukäivaid seletusi (I kd lk 79, 153). Maakohus on põhjendatult tuvastanud, et seltsingulepingut ei ole sõlmitud. Kuna asjas ei ole selge seltsingulepingu sõlmimise aeg ja seltsinglased, siis ei ole kohtutel võimalik tuvastada lepingupoolte poolt kokkuleppe saavutamist lepingu sõlmimiseks VÕS § 9 lg 1 tähenduses, samuti lepingu sõlmimise järgselt lepingupoolte tegutsemist väidetava ühise eesmärgi saavutamise nimel. Ringkonnakohus märgib, et seltsingu eesmärgiks ei saa üldjuhul olla kolmandate isikute vaheline kokkulepe äriühingule kuuluva ettevõtte (kaupluse) pidamises ja sellest tegevusest kasumi saamises. Käesoleval juhul pidas kauplust (ettevõtet) OÜ Sporina, kellele kauplus kuulus ja nimetatud äriühingule kuulus seaduse järgi ka võimlik kasum, mille jaotamine sai toimuda üksnes äriseadustikus sätestatud korras. Äriregistri andmetel oli vaadeldaval perioodil (2007 -2009) OÜ Sporina juhatuse liikmeks ja ainuosanikuks kostja. Hageja seotust OÜ –ga Sporina äriregistrist ei nähtu. Pooltel ei ole vaidlust selles, et hagejal oli juurdepääs OÜ Sporina pangakontodele internetipanga kaudu. Tõendatud on ka see, et hageja on teinud OÜ Sporina arvelt ülekandeid internetipangas. Hageja ise on selgitanud oma ligipääsuõigust OÜ Sporina pangakontodele asjaoluga, et OÜ Sporina ning hageja äriühingute TÜ Eelbis Kaubandus ja OÜ Locobalt vahel olid ärisuhted ning nimetatud äriühingud müüsid OÜ-le Sporina kaupa, mistõttu soovis hageja olla kursis OÜ Sporina majandusliku olukorraga. Hageja väidetud ärisuhted on tõendatud ka dokumentaalsete tõenditega (I kd lk 47-51, 107, 155-163), kuid pooltega seotud äriühingute vahelised õigussuhted ei anna alust kvalifitseerida neid suhteid seltsinguna. Maakohus ei ole andnud selles osas ebaõiget hinnangut tunnistajate V. B. ja V. P. ütlustele. V. B. töötas kaupluses Motojazz mehhaanikuna. Asjaolu, et kaupluse sulgemisel andis kostja poolt allkirjastatud töölepingu lõpetamise teate tunnistajale üle hageja, kelle kätte andis tunnistaja kaupluse võtmed (II kd lk 76), ei tõenda seltsingulepingu sõlmimist. Viimast ei tõenda ka hageja poolt mootorniiduki ja mootorsaagi parandamine kaupluse töökojas. Ebaselge ja arusaamatu on tunnistaja väide hageja vetoõiguse kohta koosolekutel. Tunnistaja V. P. oli OÜ-t Sporina teenendav raamatupidaja, kes avaldas, et ta ei tea, milline roll oli hagejal (L. ) OÜ Sporina tegevuses (II kd lk 89-90). Samuti ei ole maakohus hinnanud ebaõigesti dokumentaalseid tõendeid, sh Danske Bank filiaali teatist (I kd lk 144), mis kinnitab, et vastustaja tegi OÜ Sporina arvelt ka ülekandeid ja teisi dokumentaalseid tõendeid (OÜ Sporina raamatupidamisprogrammi väljatrükid, taotlus tõendite osas I kd lk 129) kogumis. Ka nimetatud tõendid ei tõenda apellandi poolt väidetava seltsingulepingu sõlmimist poolte osavõtul. Äriühingu juhatuse liikmel on alati õigus volitada teisi isikuid pangatoimingute tegemiseks, selleks ei pea nimetatud isikuga sõlmima seltsingulepingut.
13.Kostja on avaldanud (I kd lk 79 p-s 7), et käesoleval ajal seltsing ei tegutse, kuid ei ole lõpetatud, kuna käesoleva ajani ei ole täidetud VÕS § 596 lg 1 p-des 1-7 sätestatud eeldused. Tunnistajate V. B. ja V. P. ütluste kohaselt kauplus Motojazz suleti sügisel 2009, mistõttu oleks seltsingulepingu (eesmärgiga saada kasumit kaupluse pidamisest) olemasolul tekkinud ka alus seltsingu lõppemiseks VÕS § 596 lg 1 p 5 alusel, mis tooks sellisel juhul kaasa ka seltsinglaste panuste tagastamise (VÕS § 603). Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et kuigi seltsingu lõppemisel on seltsingu likvideerimine ja vara jaotamine seltsinglaste vahel, sh kohustuste täitmine ja panuste tagastamine, reguleeritud VÕS § 600 jj sätetega, ei välista nimetatud regulatsioon seltsinglaste vahelisi muid kokkuleppeid, sh võlakirjana VÕS § 396 lg 2 alusel.
14.Apellant on apellatsioonkaebuses avaldanud, et kuna maakohus eksis TsMS § 330 lg 3 (redaktsioon alates 1. jaanuarist 2013) kohaldamisel ning jättis vastu võtmata kostja poolt
21.märtsil 2013 esitatud tõendid (II kd lk 42), siis tuleb nimetatud tõendid võtta ringkonnakohtu poolt asja juurde. Taotletavad tõendid asuva toimikus II kd lk 43-66, kuid maakohus jättis selle taotluse protokollilise määrusega 25. märtsi 2013 istungil TsMS § 330 lg-le 1 tuginedes rahuldamata ja tõendid (poolte e-kirjad) asja juurde võtmata. Maakohus jättis rahuldamata ka kostja vastuväite (II kd lk 100). Ringkonnakohus leiab, et iseenesest on põhjendatud apellandi väide selles, et maakohus kohaldas 21. märtsil 2013 esitatud kirjalike tõendite vastuvõtmisest keeldumisel TsMS § 330 vana redaktsiooni. Nimelt eeldas TsMS 330 lg 3 kuni 1. jaanuarini 2013 kehtinud redaktsioon, et uusi asjaolusid või taotlusi sisaldav avaldus tuleb esitada selliselt, et selle saaks teistele menetlusosalistele edastada vähemalt seitse päeva enne asja arutamist kohtuistungil. Samas lähtus maakohus põhjendatult nimetatud redaktsioonist 11. detsembril 2012 kohtukutse edastamisel kohtuistungile, mis pidi toimuma 24. jaanuaril 2013 (II kd lk 8). Tõendite esitamise ajal kehtinud TsMS § 330 lg 1 järgi tuleb avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited esitada enne eelmenetluse lõppemist või kirjalikus menetluses enne taotluste esitamise tähtaja möödumist. Käesoleval juhul oli eelmenetlus lõppenud ja kohus oli määranud kohtuistungi 24. jaanuariks 2013, milline istung lükati edasi kostja taotlusel (II kd lk 15). Seega oli kostja esitanud täiendavad tõendid TsMS § 330 lg 1 (1. jaanuarist 2013 kehtinud redaktsioonis) sätestatud tähtaega rikkudes. TsMS § 330 lg 3 kohaselt pärast eelmenetluse lõppemist esitatud uusi asjaolusid või taotlusi sisaldavat avaldust, samuti tõendeid menetletakse TsMS §-s 331 sätestatud juhul ja korras. Viidatud paragrahvi lõike 1 kohaselt, kui menetlusosaline pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist või TsMS §-s 330 sätestatut rikkudes esitab avalduse, taotluse, tõendi või vastuväite, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tõendite hilisemaks eitamiseks puudus kostjal mõjuv põhjus. Kaaluda tuleb, kas tõendite vastuvõtmine oleks võinud põhjustada menetluse viibimist. Asja materjalidest nähtub, et tõendite esitamise järgselt pidas maakohus kohtuistungeid 25. märtsil, 28. märtsil, 27. mail 2013. Vastuväite lahendamise ajal 10. aprillil 2013 oli maakohtule teada, et asjas on planeeritud veel üks kohtuistung, mistõttu ei oleks nimetatud tõendite vastuvõtmine põhjustanud menetluse lahendamise viibimist. TsMS § 236 lg 3 järgi peab menetlusosaline tõendi esitamisel või tõendite kogumise taotlemisel põhjendama, millise asjas tähtsust omava asjaolu tõendamiseks ta soovib tõendit esitada või tõendite kogumist taotleb. Ringkonnakohus jätab taotletavad tõendid vastu võtmata ja hindamata põhjusel, et kostja/apellant ei ole kohtutele piisavalt selgitanud, millist asjas tähtsust omavat asjaolu ta soovib 21. märtsil 2013 esitatud dokumentaalsete tõenditega tõendada. Taotluse kohaselt peaksid need tõendid (e-kirjad) tõendama hageja, kostja ja/või OÜ Sporina vahelist suulist seltsingulepingut kaupluse Motojazz pidamisest kasu saamiseks, samuti seda, et hageja poolt nõutav rahasumma on hageja panus seltsingusse, mille hageja edastas seltsingusse kostja kaudu. Ringkonnakohus peab taotluses esitatud tõendi vajalikkuse põhistatust liiga üldiseks ja ebapiisavaks. Ringkonnakohus märgib, et tõendina esitatud e-kirjad on kõik koostatud perioodil 30. november 2010 kuni 14. jaanuar 2011, ehk siis perioodil, mil kaupluse Motojazz tegevus, mis oli väidetava seltsingu eesmärgiks, oli lõppenud.
15.Maakohus on kostjalt välja mõistnud viivisena 4708,24 eurot. Viivise arvestusele ei ole apellatsioonkaebuses vastu vaieldud. Kuna maakohtu otsus põhinõude rahuldamise osas jääb muutmata, siis ringkonnakohus nõustub viivise väljamõistmise osas maakohtu otsuse põhjendustega ja ei pea neid vajalikuks korrata.
16.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 järgi apellandi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
jäävad
kõik
menetluskulud
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.