MTÜ Eesti Autorite Ühing hagi AS Viasat vastu televisiooniprogrammide signaali lõpptarbijatele kättesaadavaks tegemise lõpetamiseks ning 285 346,85 euro ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 27. märtsi 2012 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS Viasat apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
11.02.2014, avalik kohtuistung
Hagihind maakohtus
496 400,24 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
540 177,47 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: MTÜ Eesti Autorite Ühing (registrikood 80004182), lepingulised esindajad vandeadvokaat Ants Nõmper, vandeadvokaat Kadri Ploom ja Kalev Rattus Kostja: AS Viasat (registrikood 10308880), lepingulised esindajad vandeadvokaat Erki Vabamets ja advokaat Karmen Turk
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 27.märtsi 2012 otsus muutmata enamtasutud riigilõivu hagejale tagastamise osas. Muus osas kohtuotsus tühistada ja teha uus otsus.
2.Jätta MTÜ Eesti Autorite Ühing hagi AS Viasat vastu televisiooniprogrammide signaali lõpptarbijatele kättesaadavaks tegemise lõpetamiseks ning 285 346,85 euro ja viivise saamiseks täies ulatuses rahuldamata.
Jätta kõik menetluskulud hageja, MTÜ Eesti Autorite Ühing kanda.
RIIGILÕIVU TAGASTAMINE
1.Riigi Tugiteenuste Keskusel tagastada MTÜ-le Eesti Autorite Ühing maakohtu otsuse järgi tagastamisele kuuluv enamtasutud riigilõiv 4154,26 eurot ja lisaks sellele hagi esitamisel tasutud riigilõivust 2508,52 eurot, kokku 6662,78 eurot. Tagastamisele kuuluv riigilõiv kanda MTÜ Eesti Autorite Ühing pangakontole nr XXXXXXXXXXXXXX AS-s SEB Pank
2.AS-le Viasat tagastada apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivust 1997,23 eurot. Tagastamisele kuuluv riigilõiv kanda AS Viasat pangakontole nr 221001199618 Swedbank AS-s. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.MTÜ Eesti Autorite Ühing esitas 18.04.2011 Harju Maakohtule hagi AS Viasat vastu, paludes kohustada kostjat hoiduma hagejalt eelnevat luba (litsentsi) saamata 42 erineva teleprogrammi (sh ETV, ETV2, Kanal 2, TV3, TV6 ja Kanal 11) signaali lõpptarbijatele kättesaadavaks tegemisest ja mõista kostjalt hageja kasuks välja 263 389,50 eurot. 09.09.2011 suurendas hageja põhinõuet 436 100,37 eurole, 02.03.2012 aga vähendas 285 346,85 eurole. Lisaks põhivõlale palus hageja mõista kostjalt välja viivise põhivõlalt alates 01.01.2009 seadusjärgses suuruses kuni kohtuotsuse tegemiseni kindla summana ja edasi protsendina kuni põhinõude täitmiseni.
2.Hagiavalduse kohaselt on kostja põhitegevuseks eraklientidest lõpptarbijatele televisioonikanalite signaali kättesaadavaks tegemine. Kostja saadab videosignaali Eestist valguskaabli abil Lätisse, kus kostja üksused saadavad signaali satelliidile ja satelliidilt tagasi Maale, kus kostja kliendid selle vastu võtavad, kasutades selleks paraboolantenne ja dekodeerimissüsteemi. 18.04.2011 seisuga võimaldab kostja ligipääsu kuni 50-le telekanalile. Kostja ei ole televisiooniprogrammide taasedastamiseks Eestis sõlminud hagejaga litsentsilepinguid ja ei ole maksnud televisiooniprogrammide taasedastamise eest tasu õiguste omajatele. Kostja ei ole
sõlminud litsentsilepinguid ka muu autoreid kollektiivselt esindava organisatsiooniga, mh Lätis, kus tehakse signaal lõpptarbijatele kättesaadavaks.
3.Kostja tegevus on käsitletav taasedastamisena kaabellevivõrgus autoriõiguse seaduse (AutÕS) §
tähenduses, teleprogrammid tehakse kättesaadavaks mikrolainesüsteemi vahendusel. Kohaldatav ei ole AutÕS §-st 102 tulenev nn satelliidierand, kuna see säte puudutab signaali originaaledastajat, kostja on aga taasedastaja ega ole ka televisiooni- või raadioteenuse osutaja viidatud sätte 2. lõike mõttes. Euroopa Liidu Nõukogu 27.09.1993 direktiivi 93/83/EMÜ teatavate satelliitlevile ja kaabli kaudu taasedastamisele kohaldatavaid autoriõigusi ja sellega kaasnevaid õigusi käsitlevate eeskirjade kooskõlastamise kohta (direktiiv 93/83/EMÜ) mõte ei ole võimaldada kostjal hoiduda autoritasude maksmisest. Kostja tegevuse näol on tegemist signaali suunamisega uuele üldsusele. Ebaõige on võrdsustada taasedastamine ühe tehnilise toiminguga. AutÕS § 817 lg 1 p 2 kohaselt võib teose õigusvastase kasutamise korral muuhulgas nõuda teose õigusvastase kasutamise lõpetamist ja edasisest rikkumisest hoidumist vastavalt VÕS §-le 1055.
4.Teleprogrammide loata taasedastamise tõttu peab kostja maksma õiguste omajatele tasu. Hageja nõudis tasu ajavahemiku eest 01.01.2008 kuni 2011. aasta lõpuni. Kostja on tasu maksmata jätmisega alusetult rikastunud ja peab saadu välja andma AutÕS § AutÕS § 817 lg 1 p 3 ning VÕS §-de 1037 ja 1039 alusel, välistatud ei ole ka kahju hüvitamise sätete kohaldamine. Hageja palus kostjalt välja mõista tasu teleprogrammides sisalduvate audiovisuaalsete teoste (va muusikateosed) taasedastamise eest 154 398,02 eurot ning muusikateoste ja kujutava kunsti teoste taasedastamise eest 130 948,83 eurot, kokku 285 346 eurot 85 senti. Hageja lähtus tasunõude arvestamisel seni kaabellevivõrgus taasedastatavate teoste puhul rakendatud tasu arvutamise metoodikast ja selle aktsepteerimisest teiste turuosaliste poolt. Tasunõude aluseks on AutÕS § 13 lg 1 ja § 14 lg 1 ning § 33 lg 2. Hageja kui autorite kollektiivse esindamise organisatsiooni õigus esitada tasunõue tuleneb AutÕS § 76 lg-st 3 ja §-st 79. Teose taasedastamise õigust ei saa kostja omandada televisiooniorganisatsioonidelt ega autoritelt. Hageja kalkulatsioon põhineb kostja eeldataval aastasel klientide arvul ja abonenttasul vastavaks aastaks. Hageja on teiste samas valdkonnas tegutsevate ettevõtjatega kokku leppinud, et audiovisuaalsete teoste autoritele makstava tasu määr oli 2008. aastal 1% ja alates 2009. aastast 1,25% kaabelleviteenuse osutajale lõpptarbijatelt laekunud abonenttasult (sellele lisandub käibemaks). Muusikateoste ja kujutava kunsti teoste taasedastamise eest kaabellevivõrgus on tasumäär 1%. Muude teenuste osakaal tuleb paketi hinnast maha arvata. Lisaks tuleb kostjalt välja mõista viivis. Kostja vastuväited
5.Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Vastuväidete kohaselt hõlmab kostja tegevus televisiooniteenuste osutajatele nende kontrolli all tehnilise lahenduse võimaldamist, kus telesignaal sisestatakse televisiooniteenuse osutaja poolt katkematusse sideahelasse satelliidi ja satelliidi üleslüli vahel, läbides selle vahel vaid krüpteerimise (so kodeerimisvahendi). See ei ole esmane edastamine ega oma seega litsentsitavat sisu autoriõiguse tähenduses. 44 kanalit sisestatavad sideahelasse üleeuroopaliselt televisiooniteenuse osutajad ning seejärel jõuavad need vaatajateni pärast satelliidi üleslüli ja satelliidi läbimist. Kostja ja temaga seotud isikud administreerivad vaid kahte satelliidi üleslüli Riias ja Stockholmis. Eesti territooriumil sisestatakse katkematusse sideahelasse, selle kaudu kostja satelliidile ja sealt tagasi Maale vaid kuus kanalit, mis on kättesaadavad kõigis pakettides: Eesti Rahvusringhäälingu poolt ETV ja ETV2, Aktsiaseltsi Kanal 2 poolt Kanal 2 ja Kanal 11 ning aktsiaseltsi TV 3
poolt TV 3 ja TV 6. Televisiooniteenuse osutajad on tasunud konkreetse riigi kollektiivse esinduse organisatsioonidele teoste edastamise eest. Kostja tegevus vastab AutÕS § 102 lg-le 2 ja tema suhtes kohaldub satelliidierand, kuna programmi sisaldavad signaalid sisestatakse sideahelasse televisiooniteenuse osutaja kontrolli all ja vastutusel, tegemist on suletud (katkematu) sideahelaga ja signaal on ettenähtud avalikuks vastuvõtuks. Regulatsiooni aluseks olev direktiiv 93/83/EMÜ lähtub üle-euroopalisest sisestusõigusest, mille järgi on vaja litsents omandada vaid signaali päritolumaal, st riigis, kus signaal on sideahelasse sisestatud. Seega on autorite edastamise õiguste kasutajaks üksnes televisiooniteenuse osutajad. Kostja tegevuses puudub eraldiseisev üldsusele suunamise tegu mis tahes vahendi kaudu, mistõttu puudub esmase edastuse taasedastus, kostja tegevus ei ole litsentsitav autoriõiguse tähenduses. AutÕS § 103 ei ole kohaldatav. Direktiivis 93/83 sisalduvat mikrolainesüsteemi ei tõlgendata satelliitlevisüsteemina. Algse edastuse kõrval satelliidi vahendusel peab olema teisene edastus kaabellevivõrgu või mikrolainesüsteemi vahendusel. Kostja osutab tehnilisi toiminguid ringhäälinguorganisatsioonidele, kes edastavad signaali satelliidi kaudu. Nii välismaiste kui ka kodumaiste televisiooniteenuse osutajate signaalide puhul puudub selline uus ja laiem üldsus, mille eest ei oleks autoritele tasutud, st kellega autorid ei arvestanud, kui nad andsid ringhäälinguorganisatsioonile loa teoste kasutamiseks. Kui kohus siiski leiab, et toimub taasedastus, ei toimu see Eesti Vabariigis, vaid Lätis või Leedus ning tsiviilasja ei saa lahendada Eesti seaduste alusel Eesti kohtus. Ainsateks kohtadeks, kus mingi taasedastamisena tõlgendatav tegu toimuda saaks, on Riia ja Stockholm, kus kanalid krüpteeritakse ja saadetakse üleslüli kaudu satelliidile. Isegi kui kostja tegevus omaks autoriõiguslikku relevantsust, ei oleks selleks vaja autoriõigusi teostava organisatsiooni luba, sest kostjal on välismaiste televisiooniteenuse osutajate nõusolek tegevuseks ning Eesti televisiooniteenuse osutajad on ise satelliidi kaudu edastajaks, andes nõusoleku dekrüpteerimisvahendi kasutamiseks. Hageja rahalise nõude arvutamise metoodika on vale seetõttu, et ainult kuut kanalit edastatakse Eestist ning rahalist nõuet tuleb vähendada seaduses nõutava õiglase summani, so hagiavalduse esitamise seisuga 24 144 eurot. Õiguslikult ei ole põhjendatud arvutada tasu nende kanalite eest, mille on sideahelasse sisestanud välisriigi televisiooniteenuse osutajad, sest nende kanalite kohta on sõlmitud litsentsilepingud nende sisestamise riikides, nt Suurbritannias ja Rootsis. Lisaks tuleb tarbijatelt kogutud abonenttasust maha arvata muude teenuste kui satelliidioperaatori teenuste (eelkõige internetiteenuse) eest kogutud tasud.
Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
10.Maakohus rahuldas hagi. Otsuse põhjenduste kohaselt on kostja või temaga seotud isikud sõlminud distributsioonilepingud televisiooniteenuse osutajatega, mille alusel teenuse osutajad, kes on ka teleprogrammi tootjad, edastavad signaali ja kostja korraldab kanalite vastuvõtu, siirdab selle üleslülisse, krüpteerib selle ja teeb signaali kasutajatele vaadatavaks. Sarnast telesignaali taasedastamist kirjeldatakse ka Euroopa Kohtu Airfeld`i otsuses.
11.Kostja tegevust tuleb käsitleda kui ühtset tegevust ning seda saab kvalifitseerida satelliidi kaudu edastamisena, sest teleprogrammi signaal sisestatakse ringhäälinguorganisatsiooni kontrolli all ja kostja tagab selle jõudmise vaatajani läbi krüpteerimise ja dekrüpteerimise. Kostja loob läbi krüpteerimise ja dekrüpteerimiskaartide müügi uue üldsuse, sest kostja mitte üksnes ei tee võimalikuks ringhäälinguorganisatsioonide edastatud programmide vaatamise, vaid koostab ka
erinevaid pakette erinevate tootjate teleprogrammidest. Euroopa Kohus on eelviidatud liidetud kohtuasjades asunud seisukohale, et krüpteerides ja hiljem dekrüpteerimist võimaldades ning teleprogrammi pakette luues loob isik uue üldsuse ja selliseks tegevuseks on vajalik luba. Seega peab kostjal olema selleks autoriõiguste omaja, käesoleval juhul asjaomase kollektiivse esindusorganisatsiooni, nõusolek. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et tal oleks nõusolek programmide edastamiseks Eestis. Asjaolu, mis on käesolevas kohtuasjas ka tõendamata, et ringhäälinguorganisatsioonid või autoriõiguste omajad on kostja emafirmale andnud nõusoleku teleprogrammide edastamiseks näiteks Suurbritannia vaatajaskonnale, ei tähenda territoriaalsuse põhimõttest lähtudes, et kostjal kui Eesti äriühingul oleks luba nende programmide edastamiseks uuele üldsusele Eestis või et tal oleks muul moel olemas õigus teoseid edastada.
12.Viidates AutÕS § 817 lg 1 p-le 2 ja VÕS §-le 1055 leidis kohus, et kostjat tuleb kohustada lõpetama teoste loata kasutamine ja hoiduma hageja eelnevat luba (litsentsi) saamata taotletud teleprogrammide signaali lõpptarbijale kättesaadavaks tegemisest.
13.Tuginedes AutÕS § 817 lg 1 p-le 1 ning VÕS § 127 lg-le 6 ja §-le 1043 leidis kohus, et ta saab määrata autoriõiguse rikkumise eest mõistliku hüvitise. Kohtule esitatud hageja ja teiste samalaadsete teenuseosutajate, nagu Elion Ettevõtted AS, AS TV3 jne vahel sõlmitud lepingutest nähtub, et teenuse osutajad maksavad hagejale litsentsitasu lepingute alusel, tasu määr on kõikidele teenusepakkujatele 2008. aasta eest 1% ja alates 2009. aastast 1,25%. Hüvitise suuruse arvestamisel on mõistlik lähtuda teiste samalaadset teenust pakkuvate isikute litsentsitasudest. Kostja ei saa olla paremas olukorras kui isikud, kes maksavad teoste edastamise eest litsentsitasu. Hüvitise suuruse arvestused tuginevad kostja enda esitatud andmetele tema klientide arvu, abonenttasu suuruse ja tulukuse kohta. Kohus nõustus hageja välja toodud tasu arvestamise valemiga ühe kuu kohta: (klientide arv) x (keskmiselt makstud abonemenditasu kuus) x tasumäär %, ning hageja arvutustega hüvitise kohta ajavahemiku 2008–2011 eest. VÕS § 113 lg 1 alusel tuleb nimetatud aastate eest kostjalt välja mõista ka viivis alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
14.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või saata asi maakohtule uueks arutamiseks.
15.Kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme ning rikkus oluliselt menetlusnorme, mis tõi kaasa ebaõige lahendi. Kohus kohaldas ebaõigesti AutÕS § 102, kuna kostja tegevus ei ole käsitletav edastamisena ega taasedastamisena, seega puudub hagejal autoriõiguse seadusest tulenev nõue kostja vastu. Ebaõige on kohtu järeldus, et kostja tegevust tuleb käsitleda kui ühtset tegevust ja seda saab kvalifitseerida satelliidi kaudu edastamisena, sest teleprogrammi signaal sisestatakse ringhäälingu-organisatsiooni kontrolli all ja kostja tagab selle jõudmise vaatajani läbi krüpteerimise ja dekrüpteerimise. Kohus tugines otsuses küll õigesti Airfield ́i otsuse põhjendustele, kuid tõlgendas otsust ekslikult. Euroopa Kohus sedastas selles kohtuasjas selgelt, et satelliidioperaatori tegevus ei ole edastamine ega taasedastamine, vaid edastamise võimaldamine tavapäraste tehniliste tegevuste kaudu ning teleprogrammide edastajaks ja seega ka autoriõiguste kasutajaks on televisiooniteenuse osutaja. Kuna kostja tegevus ei seisne edastamises ega taasedastamises, ei ole hagejal kostja vastu autoriõiguse seadusest tulenevat nõuet.
16.Kohus kohaldas ebaõigesti AutÕS § 13 lg 1 p 9, leides, et käesoleval juhul puudub autori vastav nõusolek. Kostja esitas kohtule tõendid, et vaidlusalustele
televisiooniprogrammidele juurdepääsu võimaldamine Eesti Vabariigis toimub autorite nõusolekul. Hageja ei vaidlustanud ega lükanud ümber kostja väiteid.
17.Ebaõige on kohtu järeldus, et hagejal on käesoleval juhul AutÕS § 817 lg 1 p-st 1 tulenev õigus nõuda teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti õigusvastase kasutamisega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist vastavalt VÕS §-le 1043. Arvestades, et kostja tegevus ei seisne edastamises või taasedastamises, jättis kohus lahendamata küsimuse, millise varalise õiguse kasutamise eest hageja kostjalt tasu nõuab. Airfield ́i otsusest lähtuvalt on kostja tegevus tavaline tehniline tegevus, mille käigus valmistatakse signaalid ette nende üleslüli kaudu satelliidile sisestamiseks. Seega ei hõlma kostja tegevus autori ühegi varalise õiguse (AutÕS § 13) kasutamist, mille eest saaks tasu koguda või maksta, või mis nõuaks autori nõusolekut. Tulenevalt asjaolust, et kostja ei kasuta ühtegi varalist õigust, ei ole hageja põhistanud, kust tuleneb hageja nõue autorite esindajana kostjale täiendava nõusoleku andmiseks ja tasu kogumiseks. Lisaks põhistas kostja, et juurdepääsu võimaldamine vaidlusalustele kanalitele Eesti territooriumil toimub autorite nõusolekul.
18.Kui kostja kasutaks mistahes varalist õigust (mida kostja ei tee) ja hagejal oleks autorite volitused kostjale nõusoleku andmiseks ja tasu kogumiseks (mida hagejal ei ole), on vajalik nõusolek hangitud ja tasud makstud. Seega puudub Eesti õiguses selline õigusnorm, mis saaks olla hageja nõude aluseks. Kohus kohaldas ebaõigesti AutÕS § 817 lg 1 p 1. Kohus samastas otsuses kostja tegevuse kaabelleviteenuse osutajate tegevusega, mis väljendub muu hulgas märkimises, et hüvitise suurust on mõistlik arvestada sarnaselt teiste samalaadset teenust pakutavate isikute litsentsitasuga. Samas kohustas kohus hagi rahuldamisel kostjat hoiduma eranditult kõigi televisiooniprogrammide signaali lõpptarbijale kättesaadavaks tegemisest. Kohus ei arvestanud elektroonilise side seaduse (ESS) §-st 90 tulenevat kaabelleviteenuse osutaja kohustust mitte takistada Eesti avalik-õiguslike kanalite edastamist. Televisiooniprogrammide signaali lõpptarbijale kättesaadavaks tegemisest hoidumise kohustuse seadmisega rikkus kohus eelnimetatud sätteid.
19.Kohus jättis analüüsimata kostja väited, et kostja tegevuseks on edasikandmise võimaldamine lõpptarbijani, mitte esmane edastamine või taasedastamine. Kui kostja tegevus oleks litsentsitav, on hageja mitterahalise nõude arvutamise metoodika oluliselt vale seetõttu, et ainult 6 kanalit edastatakse Eestis. Kohus jättis analüüsimata kostja väited selle kohta, et iga kostja poolt Eestis edastamiseks võimaldatud kanali osas on õiguste omajatelt nõusolek selleks juba saadud ja makstud selle eest tasu. Samuti ei käsitlenud kohus kostja väited, et tema tegevusega ei looda uut üldsust ning õiglase tasu arvestusmetoodika on ebaõige.
20.Uue üldsuse tekkimise tõendamiskoormus on hagejal, kes peab tõendama, et kostja tegevus tekitab sellise uue üldsuse, mille osas ei ole autorid andnud kostjale nõusolekut. Hageja ei tõendanud, et kostja tegevuse tulemusena tekib uus üldsus. Samas ei vaielnud hageja vastu kostja põhistusele, et kostja omandas vajalikud nõusolekud televisiooniprogrammidele juurdepääsu võimaldamiseks Eesti Vabariigi territooriumil Eesti elanikkonnale. Euroopa Kohus jõudis Airfield ́i kohtuasjas seisukohale, et uue üldsuse loomisel on vajalik ka asjaomaste õiguste omajate luba. Kohus ei arvestanud selles otsuses märgitut, et kui uut üldsust ei looda, ei ole ka täiendav luba vajalik. Lähtudes nimetatud kohtuotsusest tuleb uue üldsuse üle otsustamisel tuvastada, kas satelliiditeenuse pakkuja sihtrühm on teine sihtrühm televisiooniteenuse osutaja omast. Kostja põhistas, et uut üldsust ei tekkinud, esitades tõendina lepingud Eesti televisiooniteenuse osutajate ning hageja vahel, mis sätestavad, et televisiooniteenuse osutajal on lihtlitsents edastada televisiooni kaudu
teoseid Eesti Vabariigi territooriumil. Kostja esitas tõendina lepingud välismaiste televisiooniteenuse osutajatega, mille kohaselt edastatakse televisiooniteenuse osutaja signaal Balti riikides kostja pakettide osana ning televisiooniteenuse osutaja kinnitas, et selleks on vastav luba õiguste omajatelt ning tasu selle eest on makstud. Hageja ei vaidlustanud seda fakti, mistõttu on faktilised asjaolud hageja poolt omaksvõetud (TsMS § 231 lg 4).
21.Seega näitas kostja, et televisiooniteenuse osutajal on nõusolek edastada programmid samale sihtrühmale, millele need edastatakse ka kostja teenuseid kasutades ning kostja ei laienda nende isikute ringi, kellel on juurdepääs teleprogrammidele, ega anna seega ühelegi uuele üldsusele juurdepääsu teostele. Samas ei täitnud hageja enda kohustust vastupidist tõendada, mistõttu eeldas kohus ebaõigesti uue üldsuse tekkimist.
22.Ebaõige on kohtu järeldus, et kostja ei esitanud tõendeid selle kohta, et tal on nõusolek programmide edastamiseks Eestis. Kostja (või kostjaga seotud isikud MTG kontsernis) on sõlminud nn distributsioonilepingud MTG gruppi mittekuuluvate Eesti televisiooniteenuse osutajatega, so ERR ja Kanal 2 AS-ga, välismaiste televisiooniteenuse osutajatega on kostja või kostja nimel sõlminud sarnased lepingud muud kostjaga seotud isikud. Kostja esitas valiku vastavatest tõenditest. Hageja ei vaielnud kostja väidetele vastu. Kui kohus leidis, et tegemist on vaidlusaluse küsimusega, oleks ta pidanud sellele kostja tähelepanu juhtima. Seega on kostja nõus kohtu järeldusega, et autoril on õigus saada oma teose kasutamise eest tasu, kuid rõhutab, et selline tasu on autoritele tasutud vastavas riigis distributsioonilepingute alusel televisiooniteenuse osutajate poolt. Kohus järeldas tõenditest üllatuslikult, et kostja esitatud distributsioonilepingud tõendavad üksnes seda, et autorid on andnud nõusoleku edastamaks teleprogramme näiteks Suurbritannia vaatajaskonnale. Selline käsitlus on arusaamatu, arvestades, et kostja 26.09.2011 menetlusdokumendi lisana esitatud tõenditest tuleneb selgelt autorite nõusoleku olemasolu edastamiseks Eesti Vabariigis ehk selleks, milleks kohus leidis nõusoleku puudu olevat. Seega tegi kohus faktilistest asjaoludest ebaõiged järeldused. Vastavalt direktiivile 93/83 ja Airfield ́i otsusele teostab kostja tegevust, mille käigus avalikuks vastuvõtuks ettenähtud programmi sisaldavad signaalid sisestatakse televisiooni- või raadioteenuse osutaja kontrolli all ja vastutusel katkematusse sideahelasse satelliidi ja satelliidi maajaama vahel.
23.Kostja ei nõustu kohtu seisukohaga, et mõistlik on arvestada hüvitise suurust sarnaselt teiste samalaadset teenust pakkuvate isikute litsentsitasule. Kohtu järeldused on meelevaldsed ega tugine seadusele. Kohus sedastas oma järelduses, et kostja on samastatav kaabellevi operaatoritega, so isikutega, kelle tegevus väljendub televisiooniteenuse osutajate signaalide taasedastamises, mis on käsitletav autori varalise õiguse kasutamisena. Euroopa Kohtu hinnangul ei ole satelliidioperaatori tegevus edastamine ega taasedastamine, vaid võimaldamine ehk tavapäraste tehniliste teenuste osutamine signaalide edastamise võimaldamiseks. Sellise tegevuse osas ei tegutse täna Eestis isikut, kes oleks kohustatud saama õiguse omajalt luba või maksma tasu. Seega ei saa kostjale panna õiguste omajalt loa küsimise ja tasu maksmise kohustust, kuna materiaalõigus vastavat kohustust ette ei näe. Kohtu seisukoha järgi on kostja kohustatud tasuma kõigi tema platvormil kättesaadavate televisiooniprogrammide eest, millisel juhul saaksid autorid ühe ja sama televisiooniteenuse osutaja poolse edastuse eest litsentsitasu kahel korral, s.o siis, kui selle eest on tasunud televisiooniteenuse osutaja ja kui selle tasuks teistkordselt kostja. Kohus jättis tähelepanuta kõik kostja väited selle kohta, et kui hageja tõendaks, et kostja tegevuse läbi tõepoolest tekiks uus üldsus, saaks uus üldsus tekkida vaid Eesti
televisiooniteenuse osutajate programmide osas ning õiglase ja mõistliku hüvitise arvutamise aluseks saaks olla vaid Eestis sideahelasse sisestatud kanalid. Vastus apellatsioonkaebusele
24.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Menetluse vahepealne käik
25.Tallinna Ringkonnakohus jättis 31.10.2012 otsusega maakohtu otsuse muutmata ja kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata.
26.Riigikohus tühistas 29.05.2013 otsusega Tallinna Ringkonnakohtu 31.10.2012 otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
27.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata enamtasutud riigilõivu hagejale tagastamise osas (resolutsiooni p 7). Muus osas tühistab ringkonnakohus TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel maakohtu otsuse ja teeb asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega jätab hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
28.Hageja esitas kostja vastu järgmised nõuded: kohustada kostjat hoiduma hagejalt eelnevat luba (litsentsi) saamata 42 erineva teleprogrammi (sh ETV, ETV2, Kanal 2, TV3, TV6 ja Kanal 11) signaali lõpptarbijatele kättesaadavaks tegemisest; mõista kostjalt hageja kasuks välja 285 346,85 eurot samade teleprogrammide hageja loata lõpptarbijatele kättesaadavaks tegemise eest aastatel 2008–2011; mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis 285 346,85 eurolt seadusjärgses suuruses 01. jaanuarist 2009 kuni kohtuotsuse tegemiseni kindla summana ja edasi protsendina kuni põhinõude täitmiseni. Nende nõuete juurde jäi hageja ka asja uuel menetlemisel ringkonnakohtus, kuid täpsustas, et 285 346,85 euro hüvitamise nõue on esimese eelistusena alusetu rikastumise teel saadu väljanõudmine ja alternatiivselt kahju hüvitamise nõue. Hageja esitas ringkonnakohtule ka viivisearvestuse.
29.Pooled ei vaidle selle üle, et kostja majandustegevuseks on vaidlusaluste telekanalite signaali lõpptarbijatele kättesaadavaks tegemine; kostja vahendab kanalite edastamist satelliidile ja selle tagasisaatmist Maale, kus kostja kliendid selle vastu võtavad, kasutades selleks paraboolantenne ja dekodeerimissüsteemi; kuut telekanalit (ETV, ETV2, Kanal 2, Kanal 11, TV 3 ja TV 6) edastavad televisiooniteenuse osutajad kaabli kaudu Eestist Lätisse, kus signaal krüpteeritakse ja saadetakse satelliidile, ülejäänud kanaleid edastatakse ja saadetakse satelliidile mujalt; telekanalite edastamiseks on televisiooniteenuse osutajad sõlminud autorite kollektiivsete organisatsioonidega lepingud; kostja ei ole sõlminud teleprogrammide tarbijatele kättesaadavaks tegemiseks Eestis hagejaga ega muu autorite kollektiivse esindamise organisatsiooniga litsentsilepingut ega maksnud selle eest neile tasu.
30.Vaidluse põhiküsimuseks on see, kas kostja on vaidlusaluste telekanalite signaali Eestis lõpptarbijatele kättesaadavaks tegemiseks kohustatud saama hagejalt nõusoleku ja maksma talle selle eest tasu.
31.Maakohus viitas otsuses AutÕS § 13 lg 1 p-le 9 ja leidis, et kostja tegevus on hinnatav autorite õiguste rikkumisena. Kohus leidis, et kostja loob krüpteerimise ja dekrüpteerimiskaartide müügi kaudu uue üldsuse ja ta ei ole tõendanud, et teleprogrammide kättesaadavaks tegemiseks Eestis oleks kostjal autorite nõusolek. Samuti leidis maakohus, et kostja koostab ka erinevate tootjate teleprogrammidest pakette. Maakohus tugines otsuse põhjendamisel põhiliselt Euroopa Kohtu Airfield'i otsusele, jättes tähelepanuta, et nimetatud otsus väljendab seisukohti direktiivi
93/83/EMÜ sätete kohaldamise kohta ega ole otsekohaldatav nõude alusena. Sellega rikkus maakohus otsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8). Eeltoodud põhjendustest hagi rahuldamiseks ei piisa.
32.Asja uuel läbivaatamisel andis ringkonnakohus pooltele võimaluse oma seisukohti täpsustada ja esitada uusi tõendeid, võttes aluseks Riigikohtu 29.05.2013 otsuses antud juhised asja lahendamiseks, sh õigusnormi kohaldamiseks. Riigikohtu otsuses toodud juhistest ja seisukohtadest lähtub käesoleva asja lahendamisel ka ringkonnakohus.
33.Hageja leiab, et kostja rikub AutÕS § 13 lg 1 p 9 ning lisaks ka § 13l lg-t 4 ja § 14 lg-t 3. AutÕS § 13 lg 1 p 9 sätte järgi on autoril õigus lubada ja keelata edastada teos raadio, televisiooni ja satelliidi kaudu ning taasedastada kaabellevivõrgu kaudu, samuti suunata teos üldsusele muude tehnikavahendite vahendusel. Sellise autori ainuõiguse edastada teos üldsusele mh satelliidi kaudu näeb ette ka direktiivi 93/83/EMÜ art 2. AutÕS § 13l lg 4 sätestab, et teose edastamine raadio, televisiooni või satelliidi kaudu või taasedastamine kaabellevivõrgu kaudu võib toimuda ainult juhul, kui teost edastav või taasedastav isik on saanud autorilt, tema õigusjärglaselt või autorit esindavalt kollektiivse esindamise organisatsioonilt eelnevalt loa (litsentsi) teose edastamiseks või taasedastamiseks. Seega on põhimõtteliselt autori otsustada, kellele ja millistel tingimustel ta lubab oma teost kättesaadavaks teha ja see hõlmab ka teoste tarbijatele kättesaadavaks tegemist teleprogrammides satelliidi vahendusel. Vaidlus on asjas selle üle, kas selleks tuleb sõlmida kokkulepped üksnes televisiooniteenuse osutajatega või ka tarbijatele teleprogrammide satelliitvastuvõttu võimaldavate ettevõtjatega, kelleks on ka kostja.
34.Teos loetakse AutÕS § 10 lg 5 esimese lause järgi edastatuks, kui see on edastatud kaablita edastamise teel (raadio, televisiooni, satelliidi vahendusel). Teleprogrammide edastamist satelliidi kaudu reguleerib AutÕS § 102. Selle paragrahvi lg 2 järgi on edastamine satelliidi kaudu autoriõiguse seaduse tähenduses akt, mille käigus avalikuks vastuvõtuks ettenähtud programmi sisaldavad signaalid sisestatakse televisiooni- või raadioteenuse osutaja kontrolli all ja vastutusel katkematusse sideahelasse satelliidi ja satelliidi maajaama vahel. Satelliidi kaudu edastamise akt leiab AutÕS § 102 lg 3 järgi aset ainult selles riigis, kus programmi sisaldavad signaalid sisestatakse televisiooni- ja raadioteenuse osutaja kontrolli all ja vastutusel katkematusse sideahelasse satelliidi ja satelliidi maajaama vahel. Kodeeritud signaalid loetakse AutÕS § 10 lg 5 teise lause järgi edastatuks, kui nende üldsusele suunamiseks võimaldatakse televisiooni- ja raadioteenuse osutaja poolt või tema nõusolekul dekodeerimisvahendeid.
35.Eeltoodu tähendab, et kui teleprogrammi edastatakse satelliidi vahendusel televisiooniteenuse osutaja poolt (st tema kontrolli all ja vastutusel), on teleprogrammi (ühtseks) edastajaks televisiooniteenuse osutaja, kellel tuleb signaalide katkematusse sideahelasse sisestamise riigis saavutada autoritega kokkulepe teoste edastamise kohta. Sellisel juhul on satelliidi kaudu edastamise teenust võimaldav ettevõtja vaid tehnilise teenuse osutaja ega edasta ise programme autoriõiguse seaduse tähenduses. Seetõttu ei vaja ta oma tegevuseks ka autorite nõusolekut ega pea neile maksma ka tasu. Sarnaselt on AutÕS § 102 lg-le 2 vastavat direktiivi 93/83/EMÜ art 1 lg 2 lit a ja AutÕS § 10 lg 5 teisele lausele vastavat sama direktiivi art 1 lg 2 lit c tõlgendanud Euroopa Kohus Airfield`i otsuses (otsuse p-d 52, 75).
36.Maakohus tuvastas, et teleprogrammide signaalid sisestatakse sideahelasse ringhäälinguorganisatsioonide (televisiooniteenuse osutajate) kontrolli all. Seda kohtu tuvastatud asjaolu hageja vastuses apellatsioonkaebusele ja ka kassatsioonimenetluses ei vaidlustanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga ja leiab, et ERR ja
AS Kanal 2 kirjades (I kd lk 83,84, III kd lk 152,154) toodud kinnitused, mille kohaselt ei toimu ETV, ETV2 ja Kanal 2 programmide sisestamine televisiooniteenuste osutajate kontrolli all, on vastuolus ERR ja kostja vahel sõlmitud lepingu p-dega 1.1, 2.1, 2.4, 3.1, 3.2, 3.3 ja 7.1 ning AS Kanal 2 ja kostja vahel sõlmitud lepingu p-dega 1.1, 2.1, 2.4. 3.1, 3.2, 3.3. ja 7.1. Kostja tõendas, et ta on saanud televisiooniteenuste osutajatega sõlmitud lepingute alusel nõusolekud vaidlusaluste teleprogrammide satelliidi kaudu edastamise võimaldamiseks, vastava tehnilise teenuse osutamine on kostja lepingujärgne kohustus ja signaali sisestamine toimub televisiooniteenuse osutaja kontrolli all. Kostja esitas lepingutest asjassepuutuvad väljavõtted (IV kd lk 77-96, lk 99-116, tõlge lk 175-192). Hageja tutvus lepingute terviktekstidega ja ta ei ole nende lepingute alusel toonud kohtu ette asjaolusid, mis annaks alust teistsuguse järelduse tegemiseks, kui tegi maakohus.
37.Vaidluse all ei ole asjaolu, et kostja müüb tarbijatele teleprogrammide vaatamiseks dekodeerimiskaarte. See ei tähenda iseenesest seda, et kostja on vaidlusaluste televisiooniprogrammide edastaja, nagu leiab hageja. AutÕS § 10 lg 5 teisest lausest tulenevalt loetakse teleprogramm televisiooniteenuse osutaja poolt satelliidi kaudu edastatuks ka juhul, kui dekodeerimiskaarte vahendab tarbijale kolmas isik, kui ta teeb seda televisiooniteenuse osutaja nõusolekul. Seda on direktiivi 93/83/EMÜ sarnase sisuga art 1 lg 2 lit c kohta märkinud ka Euroopa Kohus Airfield'i otsuses (otsuse p-d 52 ja 68). Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, et signaali kodeerides astub kostja signaali saatmise sideahelas televisiooniteenuse osutajate asemele.
38.Hageja ei tuginenud asjaolule ja varasemas kohtumenetluses ei ole tuvastatud, et dekodeerimiskaarte oleks müüdud televisiooniteenuse osutajate nõusolekuta. Esmakordselt tugines hageja eelnimetatud asjaolule 07.10.2013 ringkonnakohtule esitatud menetlusdokumendis ning soovis seda tõendada ERR ja AS Kanal 2 kirjades sisalduvate sellekohaste kinnitustega (III kd lk 152,154). Ringkonnakohus ei pea nimetatud kinnituskirju piisavaks selleks, et tuvastada kostja poolt dekodeerimiskaartide müümine ERR ja AS Kanal 2 nõusolekuta. Kaartide müümisest pidid olema ERR ja AS Kanal 2 teadlikud ja asjas puuduvad tõendid selle kohta, et nimetatud televisiooniteenuse osutajad oleks kunagi nõudnud kostjalt dekodeerimiskaartide müümise lõpetamist. Dekodeerimiskaartide kasutamise keeldu ERR-ga ja AS-ga Kanal 2 sõlmitud lepingud ei sätesta. Vastupidi, kostja ja ERR ning kostja ja AS Kanal 2 vahel sõlmitud lepingutest nähtub, et kostjal on muu hulgas õigused ja kohustused signaali krüpteerimiseks ning ta peab tarvitusele võtma tehnilised meetmed krüpteeritud signaali vaatamise võimaldamiseks lõpptarbijale (nimetatud ka tingimusliku juurdepääsu võimaldamise meetmeteks, mis tähendab dekodeerimiskaarte). Sisult samasugused on ka teiste televisiooniteenuste osutajatega sõlmitud lepingud. Eeltoodu tõttu on televisiooniteenuse osutajatel AutÕS § 102 lg-te 2 ja 3 järgi eelduslikult kohustus leppida signaali sisestamise riigis autoritega kokku teoste edastamises satelliidi vahendusel. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mis selle eelduse kehtivuse välistaks.
39.Euroopa Kohus on direktiivi 93/83/EMÜ art-t 2 tõlgendades Airfield'i otsuses leidnud, et satelliittelevisiooni pakkuja on kohustatud omandama asjaomaste õiguste omajatelt loa selleks, et osaleda teleprogrammide edastamises, välja arvatud juhul, kui need õiguste omajad on asjaomase ringhäälinguorganisatsiooniga kokku leppinud, et kaitstud teoseid võib üldsusele edastada ka selle satelliittelevisiooni pakkuja vahendusel ning tingimusel, et viimati kirjeldatud juhul ei muuda nimetatud pakkuja osalemine asjaomaseid teoseid kättesaadavaks uuele üldsusele.
40.Airfield'i otsuse p-s 76 märkis Euroopa Kohus, et televisiooniprogrammi edastamine satelliidi kaudu televisiooniteenuse osutaja poolt direktiivi 93/83/EMÜ art 1 lg 2 lit a
mõttes ei välista, et ka teised ettevõtjad osalevad edastamises, muutes kaitstud objektid kättesaadavaks laiemale üldsusele kui see, keda pidas silmas asjaomane ringhäälinguorganisatsioon, so üldsusele, kellega teoste autorid ei arvestanud, kui nad andsid nimetatud ringhäälinguorganisatsioonile loa kõnealuste teoste kasutamiseks, millisel juhul ei hõlma sellele organisatsioonile antud luba eespool nimetatud ettevõtjate osalemist. Airfield`i otsuse p 79 järgi on uue üldsuse näol tegemist osalemisega, milleta ei oleks nimetatud abonentidel juurdepääsu levitatavatele teostele, olgugi et nad asuvad levipiirkonnas; need isikud kuuluvad satelliittelevisiooni pakkuja enda sihtrühma hulka ning nimetatud pakkuja teeb oma osaluse kaudu satelliitsides teosed kättesaadavaks üldsusele, kes lisandub asjaomase ringhäälinguorganisatsiooni sihtrühmaks olevale üldsusele.
41.AutÕS vastavaid sätteid tuleb tõlgendada vastavuses nende aluseks olevale direktiivile Euroopa Kohtu antud tõlgendusega. Seega tuleb AutÕS § 102 ja § 13 lg 1 p 9 tõlgendada koostoimes selliselt, et kuigi primaarselt on televisiooniprogrammide edastajaks televisiooniteenuse osutaja, on autorite nõusolek vajalik ka satelliiditeenuse osutajale, kui ta teeb oma teenusega teleprogrammi kättesaadavaks laiemale üldsusele kui see, mida pidasid silmas autorid ja televisiooniteenuse osutaja, kui nad sõlmisid kokkuleppe teoste edastamise kohta.
42.See ei tähenda siiski seda, et autoritelt tuleb saada luba ja maksta neile tasu ükskõik mil viisil teleprogrammi satelliidi kaudu edastamise eest, nagu maakohus sisuliselt leidis. Autoritel ei ole õigus saada mitmekordselt tasu teose samale auditooriumile edastamise eest nii televisiooniteenuse osutajalt kui ka satelliiditeenuse pakkujalt. Selleks tuleb tuvastada uue üldsuse loomine satelliiditelevisiooniteenuse osutamisega. Eestis uue üldsuse loomiseks ei piisa ainuüksi signaali krüpteerimisest ja dekodeerimiskaartide müügist. Sellist seisukohta ei ole Euroopa Kohus avaldanud ja see ei tulene ka ei autoriõiguse seadusest ega direktiivist 93/83/EMÜ.
43.Ringkonnakohtu hinnangul puuduvad asjas tõendid, mis võimaldaks teha järeldust, et kostja loob uue üldsuse, kellega õiguste omajad või nende esindajad (kollektiivse esindamise organisatsioon) ei arvestanud, kui andsid loa televisiooniteenuse osutajatele teoste kasutamiseks. Kostja ja televisiooniteenuste osutajate vahel sõlmitud lepingutest nähtuvad televisiooniteenuse osutajate kinnitused, et teoste satelliidi kaudu edastamiseks Eesti Vabariigi territooriumil on olemas autorite nõusolek, neile on selle eest tasu makstud ja kostjal ei ole autoritele tasu maksmise kohustust. Televisiooniteenuste osutajad on soovinud signaali edastamist Eesti Vabariigi territooriumil kostja pakutava satelliiditeenuse vahendusel. Puudub alus kahelda selles, et neil oli sama soov ka siis, kui nad sõlmisid lepingud autoritega või neid esindava organisatsiooniga. Autorite poolt televisiooniteenuste osutajatele antud litsentsid näitavad, et sama oli ka autorite soov. Eesti Vabariigi territooriumile satelliidiedastuse kaudu autorite teoste jõudmine ei ole midagi sellist, mida autorid ette ei näinud ja millega arvestada ei saanud.
44.Uue üldsuse loomist ei tõenda asjaolu, et kostja pakub kanaleid n-ö pakettidena. Samuti ei tõenda uue üldsuse loomist kostja koduleheküljel avaldatud teave (III kd lk 156-159, 186-191), kostja põhikiri (III kd 161-163) ja majandusaasta aruanne (III kd lk 164-186), nagu hageja leiab. Ringkonnakohus leiab, et uue üldsuse tekkimine ei ole üldse võimalik Eesti telekanalite näol, mis sisalduvad kõigis kostja pakutavates pakettides ning on ka muul viisil Eesti territooriumil kättesaadavad, sh osa neist ka piiranguteta (tasuta).
45.AutÕS §-s 102 peetakse õhu, sh satelliidi kaudu edastamise all silmas programmide esmaedastamist, mitte taasedastamist. Ka Euroopa Kohus ei ole pidanud satelliidi kaudu televisiooniprogrammi edastamist taasedastamiseks viidatud direktiivi sätte
mõttes. Asjas puuduvad tõendid, mis võimaldaks pidada kostjat vaidlusaluste televisiooniprogrammide esmaedastajaks.
46.Ringkonnakohus leiab, et kostjal ei ole vaja teleprogrammide signaali lõpptarbijale kättesaadavaks tegemiseks autoritelt luba ja ta ei pea neile tasu maksma, kuna teleprogrammide (ühtseks) edastajaks on televisiooniteenuse osutajad, kellel on autoritega sõlmitud signaalide katkematusse sideahelasse sisestamise riigis kokkulepped teoste edastamise kohta. Kostja on satelliidi kaudu edastamise teenust võimaldav ettevõtja ja ta ei edasta ise programme autoriõiguse seaduse tähenduses. Kostja osalemine teleprogrammi üldsusele edastamises piirdub üksnes niisuguste abivahendite pakkumisega, mille eesmärk on edastamist võimaldada või teostada. Kostja ei loo oma tegevusega uut üldsust ja autoritel ei ole õigus saada mitmekordselt tasu teose samale auditooriumile edastamise eest nii televisiooniteenuse osutajalt kui ka satelliiditeenuse pakkujalt. Kostja ei ole rikkunud AutÕS § 13 lg 1 p 9, § 13l lg-t 4 ega § 14 lg-t 3. Seega jäävad rahuldamata nii hageja hoidumisnõue kui ka raha saamise nõue. Kostja ei ole hageja arvel alusetult rikastunud ega talle kahju tekitanud.
47.Kuna ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse ja teeb uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata ning maakohtu otsus jääb muutmata üksnes hagejale enamtasutud riigilõivu tagastamise osas, kannab TsMS § 162 lg 1 järgi kõik menetluskulud hageja, kelle kahjuks otsus tehti.
48.TsMS § 174 lg 1 esimese lause kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Hagihinna ja apellatsioonkaebuse hinna määramine
49.Maakohus määras ebaõigesti asja hinnaks 285 346,85 eurot. Kohus ei arvestanud hagihinna määramisel kõiki hageja esitatud nõudeid. Hageja hoidumisnõude hind tuleb TsMS § 134 lg 1 esimese lause järgi liita rahalise nõude hinnale. Hageja arvestuste kohaselt on hoidumisnõude hind 211 053, 39 eurot (audiovisuaalsete teoste litsentsitasu 117 251,29 eurot + muusikateoste ja kujutava kunsti teoste litsentsitasu 93 802,10 eurot). Kokku on hagihind seega 285 346,85 eurot + 211 053,39 eurot, so 496 400,24 eurot. Kostja hageja arvestusele vastuväiteid ei esitanud.
50.Apellatsioonkaebuse esitamise ajal kehtinud TsMS § 137 lg 4 järgi võeti otsuse vaidlustamisel kaebuse hinna määramisel apellatsiooni- ja kassatsiooniastmes arvesse ka kõrvalnõuded. Seega tuleb kaebuse hinna määramisel arvesse võtta täies ulatuses ka viivisenõue. Apellatsioonkaebuse hinnaks tuleb lugeda seega põhinõuete hind 496 400,24 eurot + viivisenõude hind maakohtu otsuse tegemise seisuga järgmise arvestuse alusel: 2009.a eest viivis 6500,68 eurot, 2010.a eest 13 184,55 eurot, 2011.a eest 18 575,33 eurot, 2012.a 87 päeva eest 5516,67 eurot, kokku viivis 43 777,23 eurot. Seega on apellatsioonkaebuse hind 540 177, 47 eurot. Riigilõivu tagastamine
51.28.05.2013 esitas kostja ringkonnakohtule taotluse apellatsioonkaebuse esitamisel enam tasutud riigilõivu tagastamiseks. 15.11.2013 esitas hageja taotluse hagi esitamisel enam tasutud riigilõivu tagastamiseks. Taotluste põhjenduste kohaselt on hagiavalduse ja apellatsioonkaebuse esitamise ajal kehtinud riigilõivu määrad vastuolus põhiseadusega.
maakohtu otsuse p-s 7 otsustas kohus tagastada hagejale enamtasutud riigilõiv 4154,26 eurot. Ringkonnakohus jätab selles osas maakohtu otsuse muutmata.
53.26.04.2012 esitas kostja apellatsioonkaebuse, vaidlustades maakohtu otsuse täies ulatuses. Kaebuse esitamisel tasus kostja 25.04.2012 11 184,53 eurot.
54.Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tunnistas 20.06.2012 otsusega kohtuasjas nr 3-4-1-9-12 põhiseadusega vastuolus olevaks 01.01.2011 - 30.06.2012 kehtinud RLS § 57 lg 1 koostoimes lisaga 1 osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 447 381,53 euro kuni 511 293,18 eurot tuli tasuda riigilõivu 16 617,02 eurot. Riigilõivu suuruse määramisel tuleb aluseks võtta kuni 31.12.2008 kehtinud riigilõivuseaduse lisa 1 järgne riigilõivu määr. Hagihind 496 400,24 eurot vastab 7 766 975,90 kroonile, millelt tuli tasuda riigilõivu 135 750 krooni, so 8676,01 eurot. Kuna hageja on tasunud hagi esitamisel riigilõivu kokku 15 339,79, tuleb talle lisaks maakohtu otsuses märgitule tagastada täiendavalt 2508,52 eurot, kokku 6662,78 eurot.
55.Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tunnistas 04.11.2013 otsusega kohtuasjas nr 3-4-1-41-13 põhiseadusega vastuolus olevaks 01.01.2011-30.06.2012 kehtinud RLS § 57 lg 1 ja koostoimes lisaga 1 osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 511 293,18 euro kuni 575 204,93 eurot tuli hagiavalduse (seega ka apellatsioonkaebuse) esitamisel tasuda riigilõivu 17 895,26 eurot. Riigilõivu suuruse määramisel tuleb aluseks võtta kuni 31.12.2008 kehtinud riigilõivuseaduse lisa 1 järgne riigilõivu määr. Apellatsioonkaebuse hind 540 177,47 eurot vastab 8 451 940,80 kroonile, millelt tuli tasuda riigilõivu 143 750 krooni, so 9187,30 eurot. Kuna kostja tasus apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 11 184,53 eurot, tuleb talle tagastada 1997,23 eurot.
Tiit Kollom
Ele Liiv
Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.