Saneerimine › Saneerimisasjad

Saneerimisnõustajad esitasid 26. juulil 2012. a. maakohtule saneerimisnõustajate kulude aruande ning täiendava kulude selgituse. REC Varad AS ja saneerimisnõustajad sõlmisid

Advokaadibüroo Eversheds Ots&Co kulu puhul on järgmiste teenuste osutamise kujul tegemist SanS § 16 lg. 3 punktide 3 - 7 saneerimisnõustaja kohustustega, mistõttu tegemist on saneerimisnõustaja tasuna määratava hüvitisena, mitte saneerimisnõustaja kuluga, ning nimetatud kulude eest on põhjendatud PankrS § 62 lg. 4 analoogia kasutamine ning saneerimisnõustaja poolt oma tasu arvelt tasu maksmine. Põhjendamatult on esitatud järgmised saneerimisnõustaja Randu Riibergi kulutused (kokku 23.636, 99 eurot): 4. jaanuari 2011. a. kokkusaamine ettevõtjaga (3, 5 tundi), kokkusaamine nõustajatega (1 tundi), ettevalmistumine (0, 5 tundi), kokku 703, 02 eurot; 7. jaanuaril 2011. a. kohtule senise tegevuse ülevaade, hagiga tutvumine, suhtlemine võlausaldajatega (5, 4 tundi) kokku 759, 29 eurot; 11. jaanuaril 2011. a. kokkusaamine ettevõtja juures (6 tundi) kokku 843, 66 eurot; 21. jaanuaril 2011. a. telefonikõne nõustajatega, analüüs tagatise restruktureerimise osas, tagamisabinõude kustutamise, Elveso pärast Kohila täitmise osas jne. (2, 2 tundi), seoses saneerimiskava koostamisega (2 tundi), kokku 526, 64 eurot;

esitamiseks vajalike materjalide ettevalmistamine ja koostamine, muudatused, läbirääkimised tasude osas, EMTA-ga suhtlemine, EE-ga suhtlemine (7 tundi), kokku 984, 27 eurot. Eeltoodust tulenevalt on Advokaadibüroo Eversheds Ots&Co kasuks saneerimisnõustajate kulude hüvitamise taotlus põhjendamata (2. veebruari 2011. a. dokumendi vormistamise eest (5 tundi) 125 + 23.636, 99) 23.761, 99 euro ulatuses ning piirmäärade korra § 3 alusel on põhjendatud saneerimisnõustaja kuluna Advokaadibüroo Eversheds Ots&Co kulutused (37.000 – 23.761, 99) 13.238, 01 eurot. Eeltoodud saneerimismenetluse kulud on tehtud läbi büroo, mis on käibemaksukohustuslane, mistõttu tuleb kulutustele lisada käibemaks. Ebaõiged on ka OÜ Advokaadibüroo Eversheds Ots&Co kulude spetsifikatsioonis toodud 8. veebruari 2011. a. tööd osas, mis puudutavad kohtunikuga suhtlemist. Kohus ei ole seoses asjaga suhelnud OÜ-ga Advokaadibüroo Eversheds Ots&Co, kes ei ole tsiviilasjas menetlusosaliseks, vajadusel on kohus suhelnud määratud saneerimisnõustajatega. Saneerimisnõustaja ja ettevõtja vahel kokku lepitud saneerimisnõustajate kulude suurus kahjustab ilmselgelt võlausaldajate huve, ei ole põhjendatud ning on ebamõistlikult suur. Kuna saneerimismenetlus on maksejõuetusmenetluse eriliik, siis on analoogia põhjal kohaldatav PankrS § 65 lg. 1, mille kohaselt analoogia korras saneerimisnõustaja taotlusel määrab kohus saneerimisnõustaja kulu büroole, mille kaudu saneerimisnõustaja tegutseb. Tulenevalt eeltoodust ja saneerimisnõustaja ning eksperdi tasude ja hüvitamisele kuuluvate kulutuste arvestamise kord ning tasude piirmäärade § 8 lg. 3 alusel tuleb saneerimisnõustaja Randu Riibergi tehtud kulud hüvitada OÜ-le Advokaadibüroo Eversheds Ots&Co summas 13.238, 01 eurot, millele lisandub käibemaks. Saneerimisnõustajad ei ole esitanud taotlust saneerimisjärelevalve teostamise eest tasu maksmiseks. Nad on 4. oktoobril 2012. a. täiendavalt välja toonud, et ettevõtja ei ole saneerimisnõustajatele edastanud andmeid, mis võimaldaksid koostada saneerimisnõustajate järelevalve aruannet. Eeltoodust tulenevalt jääb saneerimisnõustajatele tasu järelevalve teostamise eest välja mõistmata. Määruskaebus Saneerimisnõustaja Randu Riiberg palub määruskaebuses maakohtu määruse tühistada osas, millega määrati kindlaks tema tasu ning kulutuste hüvitamine advokaadibüroole Eversheds Ots&Co ning teha uus määrus, millega määrata saneerimisnõustaja Randu Riibergi tasuks 1000 eurot, kulutuste hüvitamiseks 37.000 eurot ja järelevalve tasuks 3250, 68 eurot, millele lisandub käibemaks, hüvitades need summad OÜ-le Advokaadibüroo Eversheds Ots&Co. Saneerimiskava koostamiseks tuli läbi viia mahukas juriidiline audit. Saneeritava ettevõtja puhul oli tegemist äriühinguga, kellele kuulus saneerimismenetluse alguses 7 kinnistut, millest mitme puhul oli tegemist arenduskinnistutega, s. h. Tervise arendus ja Kohila arendus. Ettevõtjale kuulusid osalused mitmes äriühingus, s. h. Stude REC Eood, mis oli registreeritud Bulgaarias. Ettevõtja kinnistud olid koormatud erinevate hüpoteekidega (AS Marfin Bank, AS Swedbank, AS Elveso, Narva 9a Development OÜ jne.), mis asusid erinevate kinnistutel erinevatel järjekohtadel. Saneerimiskava koostamiseks tuli erinevate võlausaldajatega pidada mahukaid läbirääkimisi, et leida lahendus, mis võimaldas saavutada vajaliku toetuse saneerimiskavale. Ettevõtja oli seotud mitmete kohtuvaidlustega, s. h. kohtuvaidlustega NEOF Narva 9 a Development OÜ ja Clearstream Banking S. A.ga, millest esimese osas saavutati kompromiss saneerimismenetluse ajaks ning teise nõuet ei hõlmatud kavaga. AS Swedbank ja AS Marfin Bank kasutasid läbirääkimistel juriidiliste nõustajate abi, mis tingis täiendava ajaressursi läbirääkimiste teostamisel. Saneerimiskava tuli tõlkida inglise keelde. Saneerimiskavaga hõlmati läbirääkimiste lõpuks 36 võlausaldajat, kellest saneerimiskava poolt hääletas 30 võlausaldajat (s. h. nii AS Swedbank kui ka AS Marfin Bank), vastu ei hääletanud mitte ükski võlausaldaja ning hääletamata jättis 6 võlausaldajat). Ümber kujundatud nõuete kogumaht oli 15.665.231, 73 eurot. Äärmiselt ajamahukas oli ettevõtja, AS-i Swedbank ja AS Marfin Bank vaheliste läbirääkimiste vahendamine, lahenduse ja konsensuse leidmine, mis oli tingitud eelkõige keerulisest olukorrast

seoses Kinga maja hüpoteekidega. Viidatud kinnistu realiseeriti edukalt saneerimiskava kehtivuse ajal. AS REC Varad omas osalust ja finantseerimiskohustust Uusaarenduse OÜ-s, mille osas tuli saavutada kokkulepe AS-iga Swedbank. Kirjeldatud asjaolud kui ka saneerimiskavas väljatoodu tingisid vajaduse rakendada kava ettevalmistamisse enamate isikute ressurssi, kui suutsid panustada oma muude kohustute kõrvalt saneerimisnõustajad. Tuleb arvestada, et lähtuvalt SanS § 10 lg. 2 punktist 3 ja § 28 lõikest 1 on viidatud loetletud tegevusteks aega vaid 60 päeva ning vaid saneerimisnõustajate panusega ei olnud võimalik seatud eesmärki, s. o. võlausaldajate toetust saneerimiskavale, saavutada. Nimetatud periood hõlmab ka erinevaid menetluslikke kohustusi, s. h. nõuete väljaselgitamist, saneerimisteadete esitamist, saneerimiskava koostamist jms. Siinjuures tuleb arvestada, et arusaadavalt ei olnud saneerimisnõustajatel võimalik viidatud perioodil pühendada saneerimisnõustaja kohustuste täitmisele kogu oma ajaressurssi, kuivõrd saneerimisnõustaja kohustused on ajutised ning ka muud kutsetegevusest tulenevad kohustused vajasid täitmist. Ülaltoodud asjaolusid arvestades ei olnud saneerimisnõustajatel võimalik füüsiliselt ise seadusega saneerimisnõustajatele pandud kohustusi kogu ulatuses täita. Seda ei eelda ka SanS. See oleks saneerimismenetluse ülesannete mahtu, nende teostamise ajalist kattuvust ning erinevaid osapooli arvesse võttes võimatu. Saneerimismenetluse alguses lepiti peamiste võlausaldajatega (s. h. Marfin Bank ja Swedbank) ning ettevõtjaga kokku, et saneerimisnõustajatel on õigus kasutada OÜ Advokaadibüroo Eversheds Ots&Co teenuseid lähtuvalt reaalsest ajakulust. OÜ Advokaadibüroo Eversheds Ots&Co teenuste kasutamise tingis asjaolu, et saneerimisnõustaja vandeadvokaat Randu Riiberg on advokaadibüroo partner ning see tagas kõige operatiivsemalt ettevõtja ja võlausaldajate huvide arvestamise ning võimaldas piiratud aja jooksul täita saneerimisnõustajale pandud ülesanded ja kohustused. Seega oli advokaadibüroo kasutamise vajadus tingitud tegevuste ajamahukusest, kattuvusest (saneerimisnõustaja poolt läbirääkimiste ajal oli võimalik kaasatud advokaatidel analüüsida varasid puudutavat, koostada saneerimiskava jne.) ning asjaolust, et peamised ülesanded olid juriidilise iseloomuga. Advokaadibüroo on eesmärgi saavutamiseks, s. o. esmaselt saneerimiskava vastuvõtmine ja kinnitamine, kaasanud vandeadvokaat Tarmo Repp’i, kellel on pikaajaline kogemus maksejõuetusmenetluste nõustamisel, ning vandeadvokaadi Lauri Liiva, kellel on kogemus tehingute, s. h. kinnisvaratehingute nõustamisel. Viimane hõlmab ka juriidiliste analüüside läbiviimist. Saneerimisnõustaja Randu Riiberg vastutab mõlema viidatud valdkonna eest advokaadibüroos. Justiitsministri 9. jaanuari 2009. a. määruse nr. 1 „Saneerimisnõustaja ja eksperdi tasude ja hüvitamisele kuuluvate kulutuste arvestamise kord ning tasude piirmäärad“ § 5 lg. 2 kohaselt oleks saneerimisnõustaja tasude minimaalse piirmäära regulatsiooni kohaselt saneerimisnõustajatel olnud õigus saneerimisnõustaja tasule summas 391.630 eurot (2, 25% x 15.665.231, 73). Arvestades ühelt poolt saneerimisnõustajate ülesannete mahukuse, keerukusega ja ajalise raamistikuga ning teiselt poolt võlausaldajate ja ettevõtjate huvidega, nähti algselt saneerimiskavaga ette saneerimisnõustajate tasude ja kulude maksimaalse kogusummana 120.000 eurot. Viidatud maksimaalse kulu (s. o. nii tasud kui ka kulud) suuruse kiitsid võlausaldajad ka saneerimiskava poolt hääletamisega heaks. Nimetatud kulu moodustanuks 0, 76% ümberkujundatud nõuetest. Piirmäärade § 5 lg. 5 kohaselt ei või tasu suurus olla väiksem kui üks protsent saneerimiskavaga ümberkujundatavate nõuete kogusummast. Seega juba viidatud summa oli väiksem kui minimaalne ettenähtud tasu. Tuginedes nii kohtunõudele, Tallinna Ringkonnakohtu 10. veebruari 2012. a. määrusele, Riigikohtu lahendile 3-2-1-25-11 kui ka asjaolule, et järelevalvemenetluse käigus muutus küsitavaks ettevõtte suutlikkus kava täita, tegid saneerimisnõustajad kompromissi nii tasude kui ka kulude osas. Nimelt tunnistasid saneerimisnõustajad ja ettevõtja kokkuleppega varem sõlmitud tasu ja kulude kokkulepet, kuid vähendasid saneerimisnõustajate tasu suurust kokku 3000 euroni

ning hüvitatavate kulude suurust 37.735 euroni (millistele summadele lisandus käibemaks). Selline kokkulepe oli sõlmitud eesmärgiga kaitsta võlausaldajate huve, arvestades samas ka saneerimisnõustajate reaalse panusega ettevõtja saneerimismenetlusse. See tähendab, et kokkuleppes sätestatud saneerimisnõustajate tasud ja hüvitatavad kulud kokku (40.735 eurot, arvestamata Andres Juhkami tasult makstavat tulu ja sotsiaalmaksu) moodustasid ümberkujundatavatest nõuetest vaid 0, 24%. Eeltoodust nähtub seega, et hoolimata varasemast võlausaldajate heakskiidust oluliselt suurematele tasudele ja kuludele, mis võlausaldajate ega ettevõtja hinnangul ei kahjustanud ettevõtte ega võlausaldajate huve, viidi kokkuleppega saneerimisnõustajate tasud ja hüvitatavad kulud miinimumini. Kokkuleppes sätestatud tasude ja hüvitavate kulude suurus on kooskõlas SanS §-s 18 ning piirmäärade määruses sätestatuga. Kohtu poolt välja toodud dokumentide koostamiseks kulunud aeg on kirjendatud, lähtudes tegelikult selleks kulunud ajast. Nimelt tuli äärmise ajasurve juures lahendada erinevad küsimused, s. h. tagatiste vabastamisega seonduv (hüpoteegid, kohtulikud hüpoteegid, täiturite keelumärked), tasumise järjekord, intressid, saneerimisabinõud jne. Ühe või teise osapoole poolt välja pakutud muudatused tingisid erinevate saneerimiskava punktide korduva muutmise. Kuivõrd erinevate kava punktide koostamisega tegelesid erinevad inimesed (näit. valdkondadeks olid jaotatud nõuete suuruste hindamine ja analüüs, võlausaldajatega läbirääkimised, täitemenetluste ja koormatiste kustutamise tagamine saneerimismenetluse jooksul müügil, dokumentide võlausaldajatele edastamise tagamine, lisade koostamine jms.), oli kogu info haldamiseks ja koondamiseks vajalik teostada ka administratiivseid funktsioone, ilma milleta ei oleks saneerimiskava edukas lõpuni viimine olnud võimalik. Samuti tuleb arvestada, et tulenevalt võlausaldaja AS-i Swedbank poolt esitatud kava muutmise ettepanekust, mis esitati pärast kava vastuvõtmiseks esitamist võlausaldajate poolt, olid saneerimisnõustajad (s. o. peamiselt Advokaadibüroo Eversheds Ots&Co advokaadid, kes kokkuleppel võlausaldajatega ning ettevõtjaga aitasid kaasa tulemuse saavutamisele) sunnitud edastama muudetud kava veelkord võlausaldajatele vastuvõtmiseks. Viimane tähendas kogu dokumentatsiooni muutmist ning täiendavat edastamist. Viidatud tööde teostamiseks esitatav kogu tõendusmaterjal osutuks ka saneerimisnõustajat ennast ebamõistlikult koormavaks. Kummastust tekitav on maakohtu poolt saneerimisnõustajate ja ka advokaadibüroo poolt kulutatud aja kahtluse alla seadmine, seda eriti olukorras, kus kohus ei ole enne 12. juulit 2013. a. pöördunud saneerimisnõustajate poole viidatud asjaolude väljaselgitamiseks. Määruses esitatud seisukohad ja kohtu kontrollimata hinnangud on üllatuslikud. Nii saneerimisnõustaja kui ka advokaadibüroo advokaadid on lähtunud oma tunnitasu puhul tunnitasudest, mida rakendatakse sarnaste tööde puhul ja rakendatud ei ole tavapärasest tunnitasust kõrgemaid tunnitasusid. Tasu või kulude vähendamise aluseks ei saa olla ka kava kinnitamata jäämine, sest kohus on kava kinnitanud ning seda ka täideti üle ühe aasta. Ekslik ja väär on maakohtu seisukoht, mille kohaselt ei ole saneerimisnõustajad taotlenud järelevalve tasu väljamõistmist. Saneerimisnõustajad on edastanud kohtule järelevalve aruanded, andnud nõusolekud kinnistute võõrandamiseks kavas sätestatud korras, jälginud vajalike laenude kaasamist kava täitmiseks, samuti taotlenud kava tühistamist järelevalve tegevuse tulemusena rohkem kui 1 aasta pärast saneerimiskava kinnitamist kohtu poolt. Kohtule koos taotlusega esitatud kokkuleppe punktis 6 märgitakse, et saneerimisnõustajale on tasutud järelevalvega seonduva töö eest 3250, 68 eurot (millele lisandus käibemaks), lähtuvalt järelevalve funktsioonideks reaalselt kulunud ajast. Kuivõrd kohus ei olnud viidatud ajahetkeks järelevalve tasude küsimust lahendanud, siis on ebamõistlik eeldada, et saneerimisnõustaja peaks temale seadusega pandud kohustusi tasuta täitma. Lähtutud on saneerimisnõustaja otsesest ajaliselt kulust, mitte piirmäärade § 9 lõikes 2 sätestatud piirmääradest. Lähtuvalt piirmäärade § 1 lõikest 1 võtab kohus omal algatusel tarvitusele abinõud ja selgitab välja asjaolud, millel on tähtsust saneerimisnõustaja ja eksperdi tasu ja hüvitamisele kuuluvate kulutuste suuruse määramisel ning korraldab selleks vajalike tõendite kogumise.

Arvestades asjaolu, et saneerimismenetlusest on möödas enam kui üle 2 aasta, on äärmiselt keeruline ja ajamahukas taastada saneerimisnõustaja ja tehtud kulude arvestust. Saneerimisnõustaja on valmis taotlema ning esitama nii võlausaldajate kui ka ettevõtjate kinnitused osas, mis puudutab saneerimiskulude aktsepteerimist ning asjaolu, et ettevõtja ega võlausaldajad ei pea viidatud kulu neid kahjustavaks. Tulenevalt asjaolust, et saneerimisnõustaja pikaajaline haigusleht lõppes augusti lõpus, ei olnud võimalik tõendeid kohtule esitada koos määruskaebusega. Saneerimisnõustaja on siiski eksinud piirmäärade § 1 lg. 2 regulatsiooni vastu, mille kohaselt tasu ja hüvitatavate kulutuste arvestust peetakse eraldi. Viidatud minetus on olnud tingitud ühtse ajaarvestusprogrammi kasutamisest ning seega pidanuks osa ajaarvestuses toodud ajast olema toodud välja saneerimisnõustaja tasuna, mitte hüvitamisele kuuluvate kulutustena. Samas ei kahjusta selline minetus ei võlausaldajaid ega ettevõtjat. Nimelt on aja kirjendamisel lähtutud kokkuleppest ettevõtja ja võlausaldajatega (kulud hüvitatakse lähtuvalt reaalselt kuluvast ajast) ning seetõttu ei kahjusta tasu ja kulude jaotusest kinni pidamata jätmine ettevõtja ega võlausaldajate huve - nii maksuarvestuslikult kui ka tasu suuruse osas on kulud nii ettevõtja kui ka võlausaldajate jaoks ühe suurusega sõltumata sellest, kas nad on kirjendatud tasuna või kulutuste osana. Edasine menetluse käik Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja saatis selle TsMS § 663 lg. 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Tsiviilkolleegiumi määruse põhjendused Määrust ei ole vaidlustatud osas, millega maakohus on määranud tasu ja kuluhüvitise AS-i REC Varad saneerimisnõustajale Andres Juhkamile. Samuti ei ole esitatud määruskaebust, milles taotletaks maakohtu poolt saneerimisnõustajale Randu Riibergile määratud tasu ja kuluhüvitise vähendamist. Vastavalt TsMS §-le 659 ja § 651 lõikele 1 kontrollib ringkonnakohus määruskaebuse alusel esimese astme kohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Seega ei kontrolli kolleegium määrust Andres Juhkami tasusse ja hüvitisse puutuvas osas. Randu Riibergile tasu ja hüvitise määramise osas kontrollib ringkonnakohus maakohtu määrust üksnes osas, millega tema tasu ja kuluhüvitis määrati väiksemana taotletust. Vaidlustatud osas määruse tühistamiseks või muutmiseks ei anna määruskaebus alust. Kolleegium järgib maakohtu määruse põhjendust ega korda seda (TsMS § 659 ja § 654 lg. 6). Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium, et määruskaebuses tuginetakse saneerimisnõustajate Andres Juhkami ja Randu Riibergi, saneeritava ettevõtja ja advokaadibüroo vahelisele 17. juuli 2012. a. kokkuleppele (kd. IV, tl. 236 jj.), mille kohaselt Randu Riibergi tasu suuruseks on 1000 eurot (+ käibemaks) ja kulutuste suuruseks 37.000 eurot (+ käibemaks). Saneerimisnõustaja tasuks on maakohus vaidlustatud määruses määranud 1000 eurot, millele lisandub käibemaks, nagu seda oligi taotletud, määruskaebuses ei ole maakohtu määrust tasu suuruse osas ka vaidlustatud. Vaidlustatud on kulutuste hüvitamise ulatust. Kolleegium leiab, et eespoolosundatud asjaosaliste kokkulepe ei anna kohtule alust määrata Randu Riibergile hüvitamisele kuuluvate kulutuste ulatus erinevalt maakohtu määruses märgitust. Nii on SanS § 18 lg. 2 kohaselt saneerimisnõustajal tema vabastamisel või saneerimiskava kinnitamisel õigus saada oma kohustuste täitmiseks tehtud vajalike ja põhjendatud kulutuste eest hüvitist ja tasu oma ülesannete täitmise eest. Sama paragrahvi lg. 3 lauses 1 sätestatud põhimõtte kohaselt otsustab kohus tasu ja kulutuste hüvitise suuruse saneerimisnõustaja tegevuse ja kulutuste aruande alusel, kusjuures lõikes 4 sisaldub volitusnorm, mille kohaselt saneerimisnõustaja tasu ja hüvitamisele kuuluvate kulutuste arvestamise korra ning tasu piirmäärad protsentides kehtestab justiitsminister määrusega. Justiitsminister on 1. detsembri 2010. a. määrusega kehtestanud saneerimisnõustaja ja eksperdi tasude ja hüvitamisele kuuluvate kulutuste arvestamise korra ja

tasude piirmäärad. Nimetatud õigusaktis on kehtestatud tasu arvestamiseks ja kulutuste hüvitamiseks erinevad põhimõtted. Saneerimisnõustajale tasu määramisel lähtub kohus saneerimisnõustaja ja ettevõtja vahelisest kokkuleppest saneerimisnõustaja tasu kohta, kui aga selline kokkulepe puudub või kokkuleppes ettenähtud tasu suurus kahjustab kohtu hinnangul ilmselgelt võlausaldajate huve, määrab kohus saneerimisnõustaja tasu suuruse, lähtudes nõustaja ülesannete täitmisele kulunud ajast ja hinnates töö mahtu, keerukust ja kutseoskusi saneerimisnõustaja esitatud aruande alusel, hinnates selle andmete vastavust tegelikkusele ning tagades, et tasu ei ületaks määruses kehtestatud piirmäära (eespoolosundatud korra §-d 2 ja 4 – 6). Saneerimisnõustajale hüvitamisele kuuluvate kulutuste arvestamist on käsitletud korra §-s 8, mille kohaselt tuleb iga aruandes märgitud kulu kohta näidata selle liik, suurus, tekkimise põhjus või alus ja tekkimise aeg (lg. 1). Aruandes tuleb näidata, millised teenuse osutamise lepingud, näiteks õigusala nõustamise, audiitor- või raamatupidamisteenuse saamiseks, on saneerimismenetluse käigus sõlmitud (lg. 2). Kohtul on kohustus kontrollida saneerimisnõustaja kohustuste täitmiseks tehtud kulutuste vajalikkust ja põhjendatust, kinnitades vajalike ja põhjendatud kulutuste suuruse (lg. 3 lause 1) ning kulutuste suuruse arvestamisel tuleb seejuures lähtuda heast raamatupidamistavast ja säästlikkuse põhimõttest (lg. 4). Seega ei saa kuluhüvitise suuruse üle otsustamisel juba iseenesest lähtuda asjaosaliste kokkuleppest, nagu see on ette nähtud tasu määramise puhuks, vaid hinnata tuleb tehtud kulutuste vajalikkust ja põhjendatust, nagu maakohuski on leidnud. Kulude vajalikkuse ja põhjendatuse üle otsustamisel tuleb arvestada eelkõige saneeritava võlausaldajate huvidega, ka sellest seisukohast ei ole siin ettevõtjaga sõlmitud kokkulepetel tähtsust. Maakohus leidis samuti õigesti, et Randu Riiberg on muuhulgas taotlenud kuluhüvitist taolise teenuse eest, mida taotluse kohaselt on osutanud advokaadibüroo, kuid mis kattub saneerimisnõustaja seadusest tulenevate ülesannetega ja mida saneerimisnõustaja pidi täitma vähemalt põhiosas isiklikult. Iseenesest võivad õigusalase nõustamise kulud tulla saneerimisnõustaja vajalike kulutustena arvesse ja kuuluda ka hüvitamisele, näiteks võiks kõne alla tulla õigusnõustamine mingis spetsiifilises õigusvaldkonnas vmt. Iga taolise kulu vajalikkust konkreetse menetluse kontekstis tuleb aga eraldi põhjendada ja tõendada. Seda ei ole taotluses ega ka määruskaebuses tehtud. Taotluses (kd. IV, tl. 232) on kulutusi põhjendatud üksnes üldsõnaliselt ja selliselt ei oleks need kontrollitavad. Hiljem on esitatud küll advokaadibüroo poolt osutatud teenuse lahtikirjutus (kd. IV, tl. 262 jj.), kuid mitte sisulisi selgitusi, millest iga väidetavalt osutatud teenuse vajalikkus nähtuks. Nõustuda ei saa määruskaebuses tehtud etteheitega, nagu ei oleks maakohus saneerimisnõutajatelt teenuse kohta selgitusi küsinud, sest 22. juuni 2012. a. kirjas (kd. IV, tl. 217 – 218), mille saneerimisnõustajad samal päeval kätte on saanud (kd. IV, tl. 219, 220), on kohus juhtinud tähelepanu taotluse puudustele. Muuhulgas on maakohus kirjas märkinud, et kuna Randu Riiberg on õigusteenust osutanud advokaadibüroos tegutsev advokaat ja eeldades, et saneerimisnõustaja osutab teenust isiklikult, siis jääb arusaamatuks ja argumenteerimatuks näidatud kulutuste suurus üldsõnalisele ja üldistava viitega õigusteenuse sisseostmisele ettevõtja ja advokaadibüroo vahelise kokkuleppe alusel. Kohus on ka märkinud, et muuhulgas peab nõustaja aruandes märkima, millist teenust, miks ja kellelt ning millises mahus ja maksumuses telliti. Nii maakohtule esitatud taotlusest kui määruskaebusest nähtub, et saneerimisnõustaja ei ole kasutanud õigusteenust mingite spetsiifilisi õigusteadmisi nõudvate probleemide lahendamiseks, vaid on oma seadusest tulenevate ülesannete täitmise sisuliselt delegeerinud advokaadibüroole. SanS § 15 lõikes 3 on loetletud isikud, kes võivad saneerimisnõustajana tegutseda ning advokaadiühingud ei ole nende hulgas. Seaduse eesmärgiga kooskõlas ei oleks see, kui saneerimisnõustajaks nimetataks osundatud sätte nõuetele vastav isik, kuid tegelikult täidaks saneerimisnõustaja ülesanded kolmas isik, keda saneerimisnõustajaks ei ole määratud ja kes ka seaduse nõuetele ei vasta. Niisugusel juhul kaotaksid SanS § 15 lõiked 3 – 7 igasuguse mõtte. Oma seadusest tulenevate ülesannete täitmise kolmandale isikule panekut ei saa saneerimisnõustaja põhjendada väitega, et ta on väga hõivatud isik ja tal on ka muid kohustusi, nagu määruskaebuses on tehtud. Saneerimisnõustajaks ei saa määrata kedagi tema enda

nõusolekuta (SanS § 15 lg. 6) ja määruskaebuses ei olegi väidetud, nagu oleks seda tehtud. Üksnes määruskaebuse esitaja ise sai nõusolekut andes hinnata oma võimet saneerimisnõustaja ülesannete täitmisega toime tulla, olgu siis teadmistest, oskustest või hõivatusest tulenevalt. Piirmäärad on nii SanS § 18 lg. 4 kui eespoolosundatud justiitsministri kinnitatud korra kohaselt kehtestatud üksnes saneerimisnõustaja tasule (korra § 5), hüvitamisele kuuluvad kulutused tuleb kindlaks määrata nende vajalikkuse ja põhjendatuse hindamise alusel, arvestades säästlikkuse põhimõtet (korra § 8 lõiked 3 ja 4). Määruskaebuse esitajale määratud tasu puhul piirmäära küsimust ei kerki, määruskaebuse väited seoses kulutuste vastavusega piirmäärale ei ole aga asjakohased. Siiski märgib kolleegium, et kui piirmäär oleks oluline, tuleks lähtuda mitte ümberkujundatavate nõuete summast, nagu määruskaebuses on leitud, vaid nõuete kogusummast, mis saneerimiskava alusel rahuldatakse (vt. 3-2-1-25-11 p. 87 lg. 2). Määruskaebuses on nõustutud sellega, et eksitud on eespoolosundatud korra § 1 lg. 2 vastu, mille kohaselt tasu ja hüvitatavate kulutuste arvestust peetakse eraldi. Et seda nõuet ei ole täidetud, siis on ka kulutuste vajalikkuse ja põhjendatuse üle otsustamine raskendatud. Niisuguses olukorras on maakohus teinud oma parima, et kindlaks teha, millises ulatuses saab osutatud õigusteenust pidada õigustatuks ja arvesse võtta põhjendatud ja vajaliku kuluna. Määruskaebuses ei sisalda etteheiteid mingite konkreetsete kulutuste kohta.

Gaida Kivinurm

Kaupo Paal

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.