Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist

HAGIAVALDUSE ASJAOLUD

Harju Maakohtu menetluses on XXXhagi pankrotihaldur Sirje Taela ja XXXe vastu nõude tunnustamiseks OÜ XXX (pankrotis) pankrotimenetluses. Harju Maakohtu määrusega (tsiviilasi nr 2-10-66057) on välja kuulutatud OÜ XXX, reg.kood XXX pankrot

Viivised 343 814,80 krooni (21 973,77 eurot) 1 011 220,39 x 0,5 % = 5 056,10 kr/päevas Viivitatud päevad 09.03.2011.a. seisuga on 68 päeva 5 056,10 kr/p x 68 p = 343 814,80 krooni (21 973,77 eurot) Kokku on võlgnevus 09.03.2011.a. seisuga: 1 011 220,39 + 216 401,08 + 343 814,80 = 1 571 436,19 krooni (100 433,07 eurot)

Hageja taotleb tunnustada hageja XXXnõuet summas 100 433,07 eurot. 13.02.2014 kohtuistungil hageja vähendab oma nõuet, nõudeks jääb 50 000 eurot.

13.02.2013 KOSTJA I SEISUKOHT XXXesitas 05.05.2011 a nõude summas 100 433,07 EUR ning palub nõuet tunnustada tähtaegselt esitatud ehk nn II järgu nõudena summas 100 433,07 EUR. Pankrotihaldur esitas 16.05.2011 a XXXle ettepaneku nõude põhistamiseks, paludes põhistada, et XXXon andnud laenu võlgnikule tema poolt näidatud ulatuses. Pankrotihaldur viitas ettepanekus Riigikohtu lahendile 3-2-1-147-05. 26.05.2011 a saabus XXXvastus halduri ettepanekule nõude põhistamiseks. Oma vastuse p-s 2 märkis järgmist: „/.../ Laenulepingu 02.01.2010.a. laenu summaks on tähtajaliselt täitmata jäänud kohustused laenulepingutest 29.12.2004.a. 950 000 krooni ja 16.02.2005.a. 850 000 krooni. Nimetatud lepinguid ei ole vaidlustatud ja seega pole tekkinud vajadust tõendada nende lepingute rahatust (lepingud on Teile varem juba esitatud). Teie nõue esitada põhistavad dokumendid seoses asjaoluga, et füüsilisel isikul oli antud rahasumma laenu andmiseks on seega alusetu ja põhjendamatu. Mina ei pea tõendama, et mul oli raha laenamiseks. See on tõendatud juba poolte allkirjastatud lepingutega.“ OÜ XXX pankrotimenetluses toimus 08.09.2011 a nõuete kaitsmise koosolek. Pankrotihaldur esitas hageja nõudele vastuväite täies ulatuses, s.o 100 433,07 EUR. XXXvaidles nõudele vastu summas 100 433,07 EUR. Harju Maakohus teavitas pankrotihaldurit, et XXXon esitanud hagi OÜ XXX (pankrotis) pankrotihalduri Sirje Tael ja XXX vastu nõude tunnustamiseks summas 100 433,07 EUR ts.asjas 2-11-48386. Hageja nõue ei ole põhistatud. XXX peab tõendama, et füüsilisel isikul oli olemas selline rahasumma, mis võimaldas anda laenu lepingutes toodud summades. Taolisele põhimõttele on andnud tähenduse Riigikohus. Vastavalt Riigikohtu lahendile ts.asjas 3-2-1-147-05 p 13 järgi laenaja üheks võimaluseks laenulepingu rahatuse tõendamisel on ka asjaolu tõendamine, et laenuandjal puudus laenamiseks raha, sest kui laenuks antavat raha ei olnud, ei olnud võimalik ka selle üleandmine laenajale. Sissetuleku order ei tähenda veel seda, et raha oleks üle kantud. XXXesitas oma vastuses halduri ettepanekule nõude põhistamiseks korteriomandi XXX, Tallinn müügilepingu, mille p-s 2.1. on märgitud, et „Müüja müüb lepingu eseme Ostjale hinnaga üheksasada viiskümmend tuhat (950 000) krooni, milline summa on Müüjale tasutud enne käesoleva lepingu sõlmimist.“ XXXpoolt esitatud korteriomandi XXX, Tallinn müügilepinguga ei ole aga tõendatud, et XXXon lepingus nimetatud rahasumma reaalselt saanud, kuna lepinguga ei ole võimalik kontrollida raha reaalset liikumist. Kontroll oleks olnud võimalik juhul, kui raha oleks näiteks kantud notari deposiiti või nähtuks arvelduskontodelt. Pankrotihaldur peab vajalikuks märkida, et nimetatud korteriomand on perioodil 2002-2007 a võõrandatud XXXja XXXning nendega seotud isikute vahel alljärgnevalt: Omanik XXX(sünd. XXX)

Kande alus 02.05.2002 kinnistamisavalduse alusel sisse kantud

XXX(isikukood XXX) OÜ XXX (reg.kood XXX, asuk Tallinn) Osaühing XXX(reg.kood XXX, Tallinn) XXX(isikukood XXX)

22.10.2002. 11.05.2004 kinnistamisavalduse alusel sisse kantud 09.06.2004. 29.12.2004 kinnistamisavalduse alusel sisse kantud 11.01.2005. 21.06.2005 asjaõiguslepingu alusel sisse kantud 12.07.2005. 12.09.2007 asjaõiguslepingu alusel sisse kantud 19.09.2007.

XXX, OÜ XXX ja XXXon lähikondsed pankrotiseaduse § 117 lg 2 mõttes. XXXon olnud OÜ XXX osanik perioodil 03.11.2004-02.11.2006 a. Samal ajal oli juhatuse liige XXX. Lisaks on XXXja XXXseotud mitme äriühingu kaudu. XXXja XXXseotuse tõttu on tõenäoline, et korteriomandi müügi puhul ei ole rahad reaalselt liikunud ning XXXei ole müügist reaalset raha saanud. XXXja OÜ XXX lähikondsuse tõttu on oluline kontrollida rahade reaalset liikumist, kuna poolte vahel toimunud tehingud, m.h laenu andmine võivad olla näilikud tehingud. Hagejal on laenuandmise perioodil puudunud ka sissetulekud (lisa 3). Hageja on saanud sissetulekuid alates mai 2007 a. Tööandjaks oli XXXOÜ, kes on samuti hageja lähikondneXXX on nimetatud äriühingus osanik ning XXX juhatuse liige. Märkimisväärne on m.h asjaolu, et XXX, olles vaid 20-aastane, on omanud niivõrd suures ulatuses rahalisi vahendeid ning teinud niivõrd suuri tehinguid. Pankrotihaldur on andnud XXX võimaluse oma nõude põhistamiseks, kuna halduril puudub juurdepääs kolmandate isikute arvelduskontodele. Seega XXX oli võimalus põhistada, et tal olid olemas sellised vahendid laenu andmiseks (võimalus oli esitada nt arvelduskonto väljavõte vms). Kuna XXX poolt ei ole esitatud dokumente, mis tõendaksid asjaolu, et tal olid olemas nii suures ulatuses rahalised vahendid laenu andmiseks, esitas pankrotihaldur nõudele täies ulatuses vastuväite. Võlgniku majandusaasta aruanne ei kajasta laenukohustusi. Hageja poolt esitatud laenulepingud on sõlmitud 29.12.2004 a ja 16.02.2005 a. Nimetatud laenukohustused peavad kajastuma ka OÜ XXX majandusaasta aruannetest. Pankrotihaldur on kontrollinud võlgniku majandusaasta aruandeid alates 2005, kuid ühestki aruandest ei nähtu väidetav XXX poolt antud laenukohustus. Aruannetes ei kattu XXX poolt väljastatud laenude summad ega ka laenude tagastamise tähtajad. Seega ei ole tõendatud, et OÜ XXX on XXX nimetatud ulatuses laenu saanud. Eelpool toodust tulenevalt hageja ei ole suutnud tõendada raha üleandmist võlgnikule, pankrotihaldur on põhistanud, et XXX vahendid nii suures ulatuses laenu andmiseks puudusid, mistõttu puudub hagejal laenulepingutest tulenev nõue.

15.03.2013 hageja vastus kostja I vastusele Hageja jääb kõikide 04.03.2013.a. esitatud vastuste ja seisukohtade juurde ning ei pea neid käesolevas vastuses vajalikuks korrata, kuivõrd Kostja I ja Kostja II vastuväited ja seisukohad on vägagi sarnased. Samas peab Hageja vajalikuks esitada oma täiendavad vastuväited ning juhtida kohtu tähelepanu järgmistele asjaoludele. Kostja I on märkinud oma vastuses, et Hageja peab tõendama, et füüsilisel isikul oli olemas selline rahasumma, mis võimaldas anda laenu lepingutes toodud summades. Samuti on Kostja I

märkinud, et „XXX ja XXX seotuse tõttu on tõenäoline, et korteriomandi müügi puhul ei ole rahad reaalselt liikunud ning XXX ei ole müügist reaalset raha saanud“. Hageja nimetatud väidtega ei nõustu. Kostja I poolt esitaud vastuse lisast nr 1 (XXX nõude täiendus) nähtub, et juba 26.05.2011.a. juhtis Hageja Kostja I tähelepanu asjaolule, et Hageja ei pea tegelikkuses tõendama asjaolu, et tal oli vahendeid laenu andmiseks, kuid samas on Hageja esitanud Kostjale kinnistu müügi lepingu, millest nähtub, et XXX sai temale kuulunud korteriomandi müügist 29.12.2004.a.950 000 krooni. Korteriomandi müügilepingust nähtub ja mõlemad pooled on notari juures kinnitanud, et nimetatud rahasumma tasuti Hagejale enne lepingu sõlmimist notari juures. Seega ei saa olla vähimatki kahtlust asjaolus, et nimetatud rahasumma ka tegelikkuses Hagejale tasuti. Samas juhib hageja kohtu ja Kostjate tähelepanu asjaolule, et 02.01.2010.a. sõlmitud Kokkuleppe ja Laenulepingu allkirjastamisega leppisid pooled kokku uues võlasuhtes – OÜ XXX tunnistas, et võlgneb XXX 1 011 220,39 krooni, millise summa osas sõlmitakse uus laenuleping. Ühtlasi on hagiavaldusele lisatud 02.01.2010.a. sõlmitud laenuleping, milles lepitakse kokku, et Hageja annab OÜ-le XXX laenu summas 1 011 220,39 krooni. Riigikohus on oma 23.01.2006.a. lahendis nr 3-2-1-146-05 märkinud, et võlatunnistuse olemasolu korral ei tule tuvastada, kas kohustus, mille olemasolu tunnistati, oli tegelikult olemas. VÕS §-s 30 sätestatud võlatunnistuse järgi tekib abstraktne iseseisev kohustus, mis iseenesest võlaõiguslikku alust ei vaja. Sarnase seisukohani on riigikohus jõudnud oma 17.01.2012.a. lahendis nr 3-2-1-146-11 märkides, et kohus ei pea hindama, kas võlatunnistuse andnud isik oli võlatunnistuse saajale tegelikult võlgu võlatunnistuses märgitud rahasumma. Seega ei oma antud juhul tegelikkuses vähimatki tähtsust asjaolu, kas hagejal esialgsete laenude andmise ajal oli vahendeid laenu andmiseks või ei. Kostja 1 on oma vastuse lisana 3 esitanud kohtule tõendina informatsiooni XXX sissetulekute kohta perioodil 2004-2010.a. Nimetatud päringust nähtub, et päringu on sooritanud Sirje Tael, kuid jääb ebaselgeks, millisel alusel ja milliste õigustega on Sirje Tael nimetatud päringu teinud. Hagejale teadaolevalt ei ole pankrotihalduritel automaatselt ligipääsu Maksu- ja Tolliameti infosüsteemi, kust oleks võimalik saada informatsiooni füüsilise isiku tööandjate, sotsiaalmaksuga maksustavate väljamaksete ja muude maksude kohta. Juhul kui Sirje Tael on nimetatud päringu teinud Kohtutäiturina, kellel selline ligipääs on, siis on Pankrotihaldur Sirje Tael ilmselgelt ületanud oma volituste piire ning on küsitav, kas Kostjal I üldse oli õigus nimetatud päringu sooritamiseks. Isegi juhul kui Kostjal I kui pankrotihalduril oleks nimetatud päringu tegemise õigus, siis ilmselt oleks selline õigus Kostjal I ainult pankrotivõlglast puudutava isiku suhtes, mitte suvalise kohtuvaidluse raames suvalise isiku suhtes. Ühtlasi on antud andmete näol tegemist siiski väga isiklike andmetega, milliste avaldamine muuhulgas ka Kostjale II, ei ole põhjendatud mitte ühelgi juhul. Eelnevast tulenevalt palume Kohtul Kostja I poolt 13.02.2013.a. vastuse lisana esitatud lisa nr 3 kohtu materjalide juurde mitte võtta. Samas peame vajalikuks selgitada, et ainuüksi Maksu- ja Tolliametis kajastatavad andmed ei anna ülevaadet isiku sissetulekute kohta – isikul võib olla kinnisvara mida müüa, pärandid, dividendide väljamaksed jmt, milliseid sissetulekud ei ole sotsiaalmaksuga maksustatavad ja ei ole seega kajastatud maksu—ja Tolliametis.

võlatunnistuse andnud isik oli võlatunnistuse saajale tegelikult võlgu võlatunnistuses märgitud rahasumma. Kostja I nimetatud väitega ei nõustu. Kostja I on seisukohal, et sellise võlasuhte sõlmimine on olnud pahatahtlik, kuivõrd tõendamiskoormis on niivõrd oluliselt muutunud, mistõttu hageja väidete kohaselt võlausaldaja ei peagi võla sissenõudmisel esitama muid tõendeid peale võlatunnistuse. Tehingu eesmärgiks oli viia hageja tõendamiskoormis miinimumini. Pooled ei saa kokku leppida selliselt, et laenusuhe on olemas, kuid ei pea tõendama, et laenu oleks ka tegelikult antud. Selline kokkulepe on ilmselgelt vastuolus ühiskonnas valitsevate arusaamade ning heade kommetega lähtudes TsÜS § 86 lg-st 1 ja 2. Kokkulepe on sõlmitud OÜ-le XXX äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, kahjustades oluliselt võlgniku huvisid. Enamus laenu on antud sularahas, mistõttu tuleb põhistada laenu reaalset andmist. Oluline on asjaolu, et enamus laenu on antud sularahas. Halduril ei ole võimalik kontrollida, et hageja poolt näidatud summa oleks reaalselt kostjale I üle antud, kuna summade laekumised ei nähtu arveldusarvelt. Sissetuleku order ei tähenda veel seda, et raha oleks reaalselt üle antud. Seetõttu tuleb kontrollida muid asjaolusid, mis tõendaksid, et laen on reaalselt üle antud ning esitatud nõue vastab tegelikkusele (kontrollida nt hageja majanduslikku võimelisust). Kuivõrd hageja puhul on tegemist võlgniku lähikondsega, võivad pooled kokku leppida kõiges, on pankrotihalduril kõrgendatud kohustus kontrollida nõude põhistatust. Lisaks tuleb arvestada asjaolu, et hageja puhul on tegemist füüsilise isikuga, kes väidab, et tal on olnud niivõrd suures ulatuses rahalisi vahendeid. Käesolevaks ajaks ei ole XXXtõendanud tema poolt näidatud rahasumma olemasolu. XXXei ole põhistanud, et tal olid reaalselt olemas nii suures ulatuses rahalised vahendid.

29.01.2013 Kostja II seisukoht hagile Kostja II hagi ei tunnista ja vaidleb sellele täies ulatuses vastu. Kostja on seisukohal, et hageja poolt esitatud laenulepingud ja kassa sissetuleku orderid on võltsitud s.t. koostatud hiljem ning tegelikkuses ei ole hageja poolt OÜ-le XXX laenu andmist toimunud, mistõttu puudub hagejal nõue OÜ XXX ( pankrotis ) vastu. OÜ XXX majandusaasta aruannetest ei nähtu täitmata laenukohustust hageja ees. OÜ XXX, kui laenusaaja on esitanud registripidajale 2005, 2006, 2007, 2008 ja 2009. majandusaasta aruanded, millest ühestki ei nähtu laenu saamine hagejalt. Hageja väidete kohaselt andis ta OÜ-le XXX laenu 29.12.2004.a. summas 950 000 krooni ning 16.02.2005.a. andis hageja veel täiendavalt laenu summas 850 000 krooni. Kokku seega anti hageja poolt OÜ-le XXX laenu summas 1 800 000 krooni. Laenu tagastamise tähtaeg oli määratud 31.12.2007.a. OÜ XXX on asutatud 15.10.2004.a. ning sellest tulenevalt on OÜ XXX esitanud registripidajale oma esimese majandusaasta aruande perioodi 15.10.04.a. kuni 31.12.2005.a. kohta. Seega peaks 950 000 ja 850 000 krooni suurune laen kajastuma OÜ XXX majandusaasta aruandes. Sellise kohustuse olemasolu OÜ XXX 2004 ja 2005 majandusaasta aruandest ei nähtu ( lisa 1 ). Nimetatud aruandes on passivas kajastatud küll võlakohustust summas 850 000 krooni, kuid majandusaruande lisas nr. 6 on märgitud, et tegemist on võlakohustusega XXXOÜ ees, mitte aga hageja ees. Seisuga 31.12.2005.a. on kajastatud ka

kohustuste all kohustust summas 950 000 krooni, kuid tegemist on võlgnevusega tarnijatele, mitte aga laenukohustusega hageja ees. Isegi, kui asuda seisukohale, et seisuga 31.12.2005.a. kajastatud võlad tarnijatele 950 000 krooni ja kohustus OÜ XXX ees summas 850 000 krooni olid OÜ XXX laenulepingust tulenevateks kohustusteks hageja, ilmneb OÜ XXX 31.12.2006.a. majandusaasta aruandest, et nimetatud kohustused on 2006. majandusaastal täidetud ( lisa 2 ). Passivas on mõlemad kohustuste read võlakohustused summas 850 000 krooni ja võlad tarnijatele summas 950 000 krooni seisuga 31.12.2006.a. 0,00 krooni. Lisaks ilmneb, et kohustused summas 1 800 000 krooni on täidetud ka 2006. majandusaasta aruande lisas nr. 14, kus tehingute all seotud osapooltega on samuti märgitud, et saldo osanikuga on seisuga 31.12.2006.a. 0,00 krooni. Kuni 03.11.2006.a. oli OÜ XXX osanikuks hageja, ning sealt edasi hagejale kuuluv osaühing XXX. Hageja on kinnitanud osanikuna 2006 majandusaasta aruande, seega on hageja ise kinnitanud OÜ XXX kohustuste puudumist seisuga 31.12.2006.a. enda ees. 2007. majandusaasta aruandest samuti ei nähtu, et OÜ-l XXX oleks täitmata laenu tagastamise põhikohustus hageja ees ( lisa 3 ). 2007. majandusaasta aruandes ei ole kohustust hageja ees summas 1 800 000 krooni kajastatud. Hageja on nimetatud majandusaasta allkirjastanud ja heaks kiitnud, seega on hageja ise kinnitanud , et OÜ XXX puuduvad kohustused hageja ees seisuga 31.12.2007.a. Registripidajale esitatud ja hageja poolt allkirjastatud 2008. majandusaasta aruandest samuti ei nähtu, et OÜ-l XXX oleks täitamata laenu tagastamise põhikohustusi summas 1 800 000 krooni ( lisa 4 ). Märkimisväärne on ka asjaolu, et ka pikaajaline pangalaen on 2008 majandusaastal tagastatud, seega puuduvad seisuga 31.12.2008.a. OÜ-l XXX üldse mistahes laenu põhiosa tagastamise kohustused. Vastavalt majandusaasta aruande lisale nr. 4 on laenukohustuste saldo seisuga 31.12.2008.a. null krooni. Registripidajale esitatud 2009. majandusaasta aruandest samuti ei nähtu, et OÜ-l XXX oleks täitamata laenu tagastamise põhikohustusi summas 1 800 000 krooni ( lisa 5 ). Seega on OÜ XXX, kes väidetavalt omas täitmata kohustusi hageja ees seisuga 31.12.2010.a. vähemalt summas 1 800 000,00 krooni avaldanud viie aasta vältel registripidajale, et selliseid kohustusi ei eksisteeri. Kusjuures algselt on majandusaasta aruanded allkirjastanud osanikuna ja kinnitanud kohustute puudumist enda ees, ka hageja ise.

04.03.2013 Hageja vastus Kostja II vastusele Kostja II peamised vastuväited Hageja nõudele tulenevad asjaolust, et väidetavalt ei ole OÜ XXX majandusaasta aruannetes Hageja nõuet ühelgi aastal kajastatud ning sellest tulenevalt süüdistab Kostja II Hagejat justkui dokumentide võltsimises. Hageja ei nõustu esiteks väitega, et Hageja nõuet ei ole ühelgi aastal majandusaasta aruannetes kajastatud ning samuti on Hageja seisukohal, et isegi kui nõuet ei oleks majandusaasta aruannetes kajastatud ei tähendaks see automaatselt seda, et Hagejal ei võiks OÜ XXX (pankrotis) vastu nõuet olla. Hageja juhib kohtu ja Kostjate tähelepanu asjaolule, et 02.01.2010.a. sõlmitud Kokkuleppe ja Laenulepingu allkirjastamisega leppisid pooled kokku uues võlasuhtes – OÜ XXX tunnistas, et võlgneb XXX 1 011 220,39 krooni, millise summa osas sõlmitakse uus laenuleping. Ühtlasi

on hagiavaldusele lisatud 02.01.2010.a. sõlmitud laenuleping, milles lepitakse kokku, et Hageja annab OÜ-le XXX laenu summas 1 011 220,39 krooni. VÕS § 30 lg 1 kohaselt leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Seega oli 02.01.2010.a. kokkuleppe kohaselt tegemist võlatunnistusega, mille eesmärgiks oli fikseerida Hageja nõude suurus OÜ XXX vastu ning ühtlasi sõlmida kohustuse täitmiseks uus laenuleping. Riigikohus on oma 23.09.2008.a. lahendis nr 3-2-1-72-08 märkinud, et poolte tahe luua iseseisev kohustus peab kokkuleppest selgelt nähtuma. Hageja on seisukohal, et 02.01.2010.a. kokkuleppest nähtub selgelt, et poolte sooviks on tunnistada, et OÜ XXX võlgnevus 29.12.2004.a. ja 16.02.2005.a. laenulepingutest tulenevalt on 1 011 220,39 krooni ning pooled sõlmivad nimetatud võlgnevuse tasumiseks uue laenulepingu. Seega on ilmne, et poolte soov oli luua uus iseseisev kohustus. Riigikohus on oma 23.01.2006.a. lahendis nr 3-2-1-146-05 märkinud, et võlatunnistuse olemasolu korral ei tule tuvastada, kas kohustus, mille olemasolu tunnistati, oli tegelikult olemas. VÕS §-s 30 sätestatud võlatunnistuse järgi tekib abstraktne iseseisev kohustus, mis iseenesest võlaõiguslikku alust ei vaja. Sarnase seisukohani on riigikohus jõudnud oma 17.01.2012.a. lahendis nr 3-2-1-146-11 märkides, et kohus ei pea hindama, kas võlatunnistuse andnud isik oli võlatunnistuse saajale tegelikult võlgu võlatunnistuses märgitud rahasumma. Seega ei oma antud juhul tegelikkuses vähimatki tähtsust asjaolu, millises ulatuses Hageja esialgsete laenulepingute alusel OÜ-le XXX laenu andis ning kas ja millises ulatuses on nimetatud laenukohustust kajastatud OÜ XXX majandusaasta aruannetes. Ühtlasi juhime tähelepanu Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-149-11, milles kohus on märkinud, et „Võlatunnistus võib olla konstitutiivne (abstraktne) VÕS § 30 mõttes, kui sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid (vt Riigikohtu 24 aprilli 2006.a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p13). Mõlema võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormuse muutmine poolte kokkuleppel, st. võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse.“ Seega antud juhul ei peagi hageja tõendama oma nõuet ühegi muu dokumendiga peale 02.01.2010.a. sõlmitud Kokkulepe ning Kostjad peaksid tõendama seda, et nimetatud kohustust tegelikult ei eksisteeri. Peame vajalikuks märkida, et Kostja 2 väited selle kohta, et nimetatud kohustust ei ole kajastatud OÜ XXX (pankrotis) majandusaasta aruannetes, ei vasta tõele. Kostja II on oma vastuses märkinud „Seega on OÜ XXX, kes väidetavalt omas täitmata kohustusi hageja ees seisuga 31.12.2010.a . vähemalt summas 1 800 000 krooni avaldanud viie aasta vältel registripidajale, et selliseid kohustusi ei eksisteeri.“ Nimetatud väide on eksitav. Hageja on oma vastuses eeldanud, et nii 2007, 2008 kui ka 2009.a. majandusaasta aruande kohaselt pidi kogu põhivõlgnevus summas 1 800 000 krooni olema kajastatud kõikides aruannetes. Samas tundub, et Kostja II ei ole arvestanud asjaoluga, et osaliselt võidi kohustust täita, kohustusele lisandusid intressid ja viivised, millest tulenevalt ongi ilmselt majandusaasta aruannetes kajastatavad summad muutunud. Ühtlasi võis raamatupidaja kajastada laenulepingutest tulenevaid kohustusi erinevatel aastatel erinevatel kontodel. Samas peab Hageja veel kord vajalikuks rõhutada, et kohustuse kajastamine, osaline kajastamine või kajastamata jätmine majandusaasta aruannetes ei tee kohustust olematuks.

27.03 2013 kostja II seisukoht XXXvastusele

Kostja II nõustub kostja I käsitlusega, mille kohaselt 02.01.2010.a. võlatunnistus on vastuolus heade kommetega ja sellest tulenevalt tühine. Juhul, kui kohus leiab, et 02.01.2010.a. kokkulepe ei ole tühine on kostja II arvates tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, mitte konstitutiivse võlatunnistusega nagu ekslikult leiab hageja. 02.01.2010.a. lepingu puhul on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega Oma 04.03.2013.a. vastuse p.2.3. on hageja asunud seisukohale, et poolte sooviks oli tunnistada, et OÜ XXX võlgnevus 29.12.2004.a. ja 16.02.2005.a. laenulepingutest tulenevalt on 1 011 220,39 krooni ning pooled sõlmivad nimetatud võlgnevuse tasumiseks uue laenulepingu. Hageja on teinud sellest aga kahetsusväärselt ebaõige ja Riigikohtu selgete juhistega vastuolus oleva järelduse, et seega on 02.01.2010.a. laenulepingu näol tegemist konstitutiivse võlatunnistusega. Kostja II sellega ei nõustu ja on seisukohal, et olukorras, kus lepingu osapooled fikseerivad kahe väidetava lepingu järgse võlgnevuse ja lepivad kokku uuesti selle võlajäägi tasumises VÕS § § 396 lg 2 kohaselt on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Riigikohus on oma lahendis nr. 3-2-1-146-11 selgelt märkinud, et VÕS § 396 lg 2 järgi võib isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Selle sätte rakendamine tähendab deklaratiivse võlatunnistuse andmist. Sama seisukohta on Riigikohus korranud ka eelnevalt korduvalt oma lahendites nr. 3-2-1-21-06, 3-2-1-58-06 ja 3-2-1-69-06. Seega on Riigikohus andnud hinnangu olukorrale, kus VÕS § 396 lg 2 alusel lepitakse kokku, et võlgnetav rahasumma võlgnetakse laenuna. Hageja on ise tuginenud asjaolule, et 02.01.2010.a. laenulepingu eesmärgiks oli fikseerida olemasolevate laenulepingute ( 29.12.2004.a. ja 16.02.2005.a. ) alusel võlgnevus ning leppida kokku uues laenulepingus VÕS § 396 lg 2 alusel. Tulenevalt Riigikohtu juhistest on sellisel juhul tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Lisaks on Riigikohus on oma lahendis nr. 3-2-1-149-11 sedastanud, et võlatunnistuse olemasolul tuleb eeldada, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, ja poolte tahet leppida kokku konstitutiivses võlatunnistuses peab tõendama võlausaldaja (vt nt Riigikohtu 6. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, p 13; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 17). Hageja ei ole tõendanud kooskõlas TsMS § 230, et poolte tahe oli leppida kokku konstitutiivses võlatunnistuses. Hageja on vaid andnud 02.02.2010.a. lepingule omapoolse hinnangu, mis on aga vastuolus Riigikohtu juhistega samale olukorrale. Kostja II soovib tõendada, et 02.01.2010.a. deklaratiivse võlatunnistuse aluseks olevat kohustust ei ole olemas. Riigikohus on märkinud oma lahendis nr. 3-2-1-146-11, et deklaratiivne võlatunnistuse andnud isik vabaneb võlatunnistuses märgitud võla tasumisest, kui ta tõendab, et kohustust ei olnud olemas (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15; 6. septembri

2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, p-d 13 ja 15; 8. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-22-09, p 11). Oma lahendis nr. 3-2-1-58-06 on Riigikohus ka rõhutanud, et deklaratiivsele võlatunnistusele saab esitada ka püsima jäävast esialgsest võlasuhtest tulenevaid vastuväiteid. Kostja II on soovib tõendada seda, et kohustust 29.12.2004.a. ja 16.02.2005.a. laenulepingutest ei ole tekkinud kohustust summas 1 800 000 krooni ja/või kohustus on igal juhul lõppenud täitmisega. Kostja II on seisukohal, et esiteks ei ole 29.12.2004.a. ja 16.05.2005.a. hageja poolt OÜ-le XXX laenu antud. Kostja II soovib seda tõendada sellega, et hagejal puudusid 2004 aasta lõpus ja 2005 aasta alguses reaalsed rahalised vahendid laenu andmiseks kokku summas 1 800 000 krooni. Riigikohtu lahendi nr. 3-2-1-147-05 kohaselt on laenusaaja üheks võimaluseks tõendada, et laenu ei ole antud, tõendite esitamine, mis kinnitavad , et väidetaval laenuandjal puudusid vahendid laenu andmiseks. Kui laenuandjal puudusid rahalised vahendid laenu andmiseks ei ole ka võimalik laenu andmine.

13.02.2014 kostja II kirjalik kohtukõne 02.01.2010.a. sõlmitud kokkulepe ja laenuleping on tühised TsÜS § 86 kohaselt, kuna nendes on deklareeritud kohustuse olemasolu, mida tegelikkuses ei eksisteerinud. Selliste kokkulepete sõlmimine on vastuolus heade kommetega ja seega tühine. Hageja on esitanud nõude OÜ XXX (pankrotis) pankrotimenetluses 02.01.2010.a. laenulepingu ja kokkuleppe alusel. Nimetatud tehingutega on OÜ XXX deklareerinud kohustuse olemasolu ja leppinud kokku selle kajastamises laenuna. Kostja II on seisukohal, et tegemist on tühise tehinguga TsÜS § 86 mõttes, kuna tehing , milles kinnitatakse olematu kohustuse olemasolu ja lubatakse see tasuda on vastuolus heade kommetega. Isegi, kui lugeda 02.01.2010.a. tehinguid kehtivateks on nende näol tegemist deklaratiivsete võlatunnistustega ( v.t. kostja II 26.03.2013.a. seisukohad) ning võlast vabanetakse, kui tõendatakse, et kohustust ei ole olemas ( v.t. RK lahend nr. 3-2-1-146-11). Hageja ei ole tõendanud, et oleks OÜ-le XXX andnud laenu 29.12.2004.a. summas 950 000 krooni ja 16.02.2005.a. summas 850 000 krooni Olenemata sellest, kas 29.12.2004.a. ja 16.02.2005.a. on hageja poolt laen üle antud või mitte on avalikest registritest näha, et OÜ XXX poolt on kohustused täidetud. Isegi, kui asuda seisukohale, et seisuga 31.12.2005.a. kajastatud võlad „tarnijatele“ 950 000 krooni ja kohustus „OÜ XXX“ ees summas 850 000 krooni olid OÜ XXX laenulepingust tulenevateks kohustusteks hageja XXXeest (mida kostja II ei tunnista), ilmneb OÜ XXX 2006.a. majandusaasta aruandest, et nimetatud kohustused seisuga 31.12.2006. täidetud (29.01.2013.a. seisukohtade - lisa 2).

2006 majandusaasta aruandes on passivas mõlemad kohustuste read (võlakohustused summas 850 000 krooni ja võlad tarnijatele summas 950 000 krooni) seisuga 31.12.2006.a. 0,00 krooni. Lisaks ilmneb, et kohustused summas 1 800 000 krooni on täidetud ka 2006. majandusaasta aruande lisas nr. 14, kus tehingute all seotud osapooltega on samuti märgitud, et saldo osanikuga on seisuga 31.12.2006.a. 0,00 krooni. Kuni 03.11.2006.a. oli OÜ XXX osanikuks hageja XXX(v.t. OÜ XXX 2005 majandusaasta aruande osanike nimekiri ja 2006 aruande tegevusaruanne ja osanike nimekiri). Alates 03.11.2006.a. kuni 23.09.2008.a. oli OÜ XXX ainuosanikuks XXXle 100 % -lt kuuluv osaühing XXX. Sellest järelduvalt tuleb asuda seisukohale, et hageja XXXise on kinnitanud OÜ XXX kohustuste puudumist enda ees seisuga 31.12.2006.a. allkirjastades nii 2006 majandusaasta aruande. Ei saa pidada eluliselt usutavaks ega mõistuspäraseks olukorda, kus äriühingul on osaniku ees kohustusi kokku summas 1 800 000 krooni aga majandusaasta aruandes kajastatakse kohustusi ilma mistahes põhjuseta täidetuna. Kostja II on seisukohal, et tegemist ei saa olla eksitusega majandusaasta aruannetes, vaid tegelikkusele vastava asjaoluga, mida kajastati aruande koostamisel õigesti. Asjaolu, et tegemist ei olnud juhusega, kinnitab ka asjaolu, et ka 2007. majandusaasta aruandest ei nähtu jätkuvalt, et OÜ-l XXX oleks täitmata laenu tagastamise põhikohustus hageja ees (29.01.2013.a. seisukohtade - lisa 3). 2007. majandusaasta aruandes ei ole kohustust hageja ees summas 1 800 000 krooni kajastatud. Jällegi on hageja ka nimetatud majandusaasta aruande (2007) allkirjastanud ja heaks kiitnud, seega on hageja ise kinnitanud, et OÜ-l XXX puuduvad kohustused hageja ees ka seisuga 31.12.2007.a. Registripidajale esitatud ja hageja poolt allkirjastatud 2008. majandusaasta aruandest samuti ei nähtu, et OÜ-l XXX oleks täitamata laenu tagastamise põhikohustusi summas 1 800 000 krooni (29.01.2013.a. seisukohtade 4 lisa 2). Märkimisväärne on ka asjaolu, et ka varasemates aruannetes eksisteerinud pikaajaline pangalaen on 2008 majandusaastal tagastatud, seega puuduvad seisuga 31.12.2008.a. OÜ-l XXX üldse mistahes laenu põhiosa tagastamise kohustused. Vastavalt majandusaasta aruande lisale nr. 4 on laenukohustuste saldo seisuga 31.12.2008.a. null krooni. Registripidajale esitatud 2009. majandusaasta aruandest ei nähtu samuti, et OÜ-l XXX oleks täitamata laenu tagastamise põhikohustusi summas 1 800 000 krooni (29.01.2013.a. seisukohtade - lisa 5). Hagejal puudusid vahendid laenu andmiseks. Samuti on tsiviilasja toimikus hageja pangakonto väljatrükk, millest nähtub, et hagejal ei olnud arveldusarvel rahalisi vahendeid, mille arvelt oleks ta saanud anda sularahas laenu summas 1 800 000 krooni. Hagejale on küll laekunud arveldusarvele kahel korral 150 000 krooni, kuid see on kohe ka edasi kantud kolmandatele isikutele. 05.11.2004.a. on hagejale laekunud 500 000 krooni, kuid arveldusarvelt ei nähtu, et hageja oleks selle summa laenu andmiseks sularahas välja võtnud. Hageja ei ole ka tõendanud nõude kujunemist.

Samuti ei ole hageja esitanud mistahes tõendeid nõude kujunemise või suuruse osas, hageja ei ole tõendanud millistes kogustes ja millal on väidetavat laenu tagastatud, mistõttu ei ole ka hageja nõue TsMS § 230 alusel tõendatud ega ka kontrollitav. Kui hageja väidab, et laenusumma oli seisuga 31.12.2009.a. 1 011 220,39 krooni, siis lasub hagejal kohustus tõendada, et laenusumma oli 1 800 000 krooni pealt jõudnud 1 011 220,39 kroonini ning millest nimetatud laenusumma koosneb (kas viivised, intressid või põhiosa). Hageja ei ole seda teinud, mistõttu on väidetava laenu suurus täies ulatuses tõendamata.

KOHTU PÕHJENDUSED

PankrS § 106 lg 1 kohaselt kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, mille rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud haldur , on kostjaks haldur, kellel on kõik võlgniku kui kostja õigused ja kohustused. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud võlausaldaja, on kostjaks võlausaldaja, kes nõudele, selle rahuldamisjärgule või pandiõigusele vastu vaidles. Hagi võib esitada ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil koosolek jättis nõude või pandiõiguse tunnustamata. Hageja nõude kohus jätab rahuldamata, kuna esiteks hageja ei ole tõendanud laenu üleandmist 29.12.2004.a. ega ka 16.02.2005.a. laenulepingute kohaselt; teiseks tõenditest nähtub, et hagejal puudusid vahendid laenu andmiseks ( puudus vastav sissetulek ja arveldusarvelt ei nähtu sellise summa olemasolu ega ka sularahas väljavõtmine) ning hageja ei ole tõendanud rahaliste vahendite olemasolu; kolmandaks hageja enda poolt kinnitatud OÜ XXX 2005.a. majandusaasta aruannetest ei nähtu laenu saamine; neljandaks hageja poolt kinnitatud OÜ XXX 2006, 2007 ja 2008 majandusaasta aruannetest nähtub, et kõik kohustused on OÜ XXX poolt täidetud. Poolte vahel puudub vaidlus, et Harju Maakohtu määrusega tsiviilasjas nr 2-11-48386 on välja kuulutatud OÜ XXX pankrot. Vaidlust ei ole ka selles, et 08.09.2011 toimus OÜ XXX (pankrotis) nõuete kaitsmise koosolek, kus XXXnõudele 100 433.07 € esitab vastuväite pankrotihaldur Sirje Tael ja võlausaldaja XXXesitab samuti XXXnõudele 100 433.07€ vastuväite (I kd 122-130). XXXon esitanud hagiavalduse nõude tunnustamiseks OÜ XXX ( pankrotis ) pankrotimenetluses summas 100 433,07 eurot (1 571 436,19 krooni). 13.02.2014 kohtuistungil hageja vähendab nõuet 50 000 eurole. Nõude põhistuste kohaselt tuleneb hageja nõue 29.12.2004.a. ja 16.02.2005.a. sõlmitud laenulepingutest, mis olid väidetavalt OÜ XXX poolt täitmata ja mille täitmiseks sõlmisid pooled 02.01.2010.a. uue laenulepingu (I kd lk 7-18). TsMS § 231 lg 2 kohaselt kohus loeb eelpool märgitud asjaolud tõendatuks, kuna nende osas pooltel vaidlus puudub. Vaidlust ei ole ka selles, et kostjad hagi ei tunnista ja vaidlevad sellele täies ulatuses vastu. Kostjad on seisukohal, et hageja ei ole veenvate tõenditega tõendanud laenulepingute järgset raha üleandmist ega rahaliste vahendite olemasolu laenu andmiseks, hageja ei ole esitanud ka tõendeid väidetava nõude kujunemise kohta. Hageja on piirdunud laenulepingute ja ühepoolselt allkirjastatud kassa sissetuleku orderite esitamisega. Kostjad on esitanud väidetava laenusaaja majandusaasta aruanded, mis on koostatud ja esitatud enne OÜ XXX (pankrotis) pankrotimenetluse algust ning milledest ei nähtu sellesisulise nõude olemasolu, samuti on esitatud hageja pangakonto väljatrükk ja maksuameti tõend, mis mõlemad kinnitavad, et hagejal puudusid rahalised vahendid laenu andmiseks summas 1 800 000 krooni (I kd 179-188,

II kd, II kd lk 9-25, II kd lk 54-56, II kd lk 49-52 ja 13.02.2014 kohtuistungil esitatud kohtukõne kirjalikud teesid). Hageja on hagis väitnud, et andis OÜ-le XXX laenu juba 29.12.2004.a. summas 950 000 krooni ja 16.02.2005.a. summas 850 000 krooni. Kostjad selle hageja väitega ei nõustu. Hageja on esitanud eelpool toodu kohta so sularaha üleandmise põhistamiseks küll kaks kassa sissetuleku orderit (I kd lk 14,15) ( üks summas 950 000 krooni ja teine 600 000 krooni), kuid muid tõendeid raha üleandmise kohta ega ka selle kohta, et hagejal oleks olnud võimalik sellises summas laenu anda ei ole esitatud. Samuti ei nähtu sellise summa väljavõtmine hageja arveldusarvelt. Hageja poolt esitatud kassa sissetuleku orderid on allkirjastatud ühepoolselt (allkirjastatud üksnes XXXpoolt), nende allkirjastamise aeg ei ole teada ning need on vastuolus teiste tõenditega. Seega eelpool märgitud tõendid, kohus loeb TsMS § 238 lg 5 kohaselt, kassa sissetuleku orderid tõenditeks millega asja lahendamisel mitte arvestatavaiks (291204/01 ja 160205/01), kui ebausaldusväärsed tõendid. Laenuleping on reaalne leping, mis hakkab kehtima alates lepinguobjekti, s.o raha üleandmisest. Raha üleandmise kohta on esitatud hageja order kviitungid ning maksekorraldus. Kohus leiab, et hageja koostatud order kviitungid raha saamise kohta ei ole usaldusväärsed, kuna need ei ole usaldusväärselt ja objektiivselt kontrollitavad. Objektiivsetest allikatest on näiteks kontrollitavad pangatehingud, kuivõrd nende tehingute tegemist kinnitab erapooletu kolmas isik – krediidiasutus. Kohtule on arusaamatu ning hageja ei ole selgitanud, miks toimus väidetav laenu andmine just sularahas, mitte aga arveldusarve vahendusel, mis selliste summade puhul oleks tavapärane. Kui lähtuda asjaolust, et väidetav laen on antud sularahas ja seda lähikondsete vahel sellega, et hagejal puudus nimetatud laenude andmise ajal sissetulek, mille arvelt laenu anda (v.t. tuludeklaratsioonid) ning pangakontolt ei nähtu samuti sellise summa olemasolu või väljavõtmine ( v.t. hageja Swedpanga kontot), tuleb asuda seisukohale, et tegelikkuses ei ole toimunud laenude üleandmist 29.12.20014.a. ja 16.05.2005.a. OÜ-le XXX summas 1 800 000,00 krooni. Summa 250 000 krooni, mis on hageja poolt OÜ-le XXX üle kantud 16.02.2005.a. ei seondu hageja poolt esitatud laenulepingutega ( 29.12.2004.a. ja 16.02.2005.a.), samuti ei ole ülekande selgitusest näha, et tegemist oleks olnud laenuga (Ikd lk 13). Asjaolu, et XXXja XXXon lähikondsed kinnitab asjaolu, et XXXoli 02.11.2004 kuni 02.06.2006 OÜ XXX ainuosanik ning kuni 23.09.2008 oli OÜ XXX ainuosanikuks OÜ XXX, mille ainuosanik ja juhatuse liige on XXXja mille juhatuse liikmeks ja osanikuks on olnud XXX, kes käesoleval ajal on XXXnõukogu liikmeks (I kd lk 179-188). OÜ XXX majandusaasta aruannetest ei nähtu, et OÜ XXX oleks võtnud laenu XXX (hagejalt). Hageja väidete kohaselt andis ta OÜ-le XXX laenu 29.12.2004.a. summas 950 000 krooni ning 16.02.2005.a. andis hageja veel täiendavalt laenu summas 850 000 krooni. Kokku seega anti hageja poolt OÜ-le XXX laenu summas 1 800 000 krooni. Laenu tagastamise tähtaeg oli vastavalt hagi lisana esitatud lepingutele 31.12.2007.a.

OÜ XXX on asutatud 15.10.2004.a. ning sellest tulenevalt on OÜ XXX esitanud registripidajale oma esimese majandusaasta aruande perioodi 15.10.04.a. kuni 31.12.2005.a. kohta. Seega peaks 950 000 ja 850 000 krooni suurune laen kajastuma OÜ XXX majandusaasta aruandes laenuna. Sellise kohustuse olemasolu OÜ XXX 2004 ja 2005 majandusaasta aruandest aga ei nähtu (I kd lk 179-18). Nimetatud 2005.a. aruandes on OÜ XXX bilansis passivas kajastatud küll võlakohustust summas 850 000 krooni, kuid majandusaruande lisas nr. 6 on täpsustavalt märgitud, et tegemist on võlakohustusega XXXOÜ ees, mitte aga hageja XXX ees. Seisuga 31.12.2005.a. on kajastatud ka passivas kohustuste all kohustust summas 950 000 krooni, kuid tegemist on võlgnevusega tarnijatele, mitte aga laenukohustusega XXX ees. Seega 03.07.2006.a. esitatud aruandest, mille on ka hageja ise allkirjastanud, ilmneb, et seisuga 31.12.2015.a. puudusid OÜ-l XXX kohustused XXX ees. Ebausutavate dokumentide kaudu hageja näidab teiste isikute nõudeid enda nõuetena OÜ XXX vastu, et omandada seeläbi eelistatud positsiooni OÜ XXX (pankrotis) pankrotimenetluses. Ei ole ka usutav, et majandusaasta aruande esitamisel on kajastatud omaniku (XXX oli OÜ XXX ainuosanik) poolt antud laenusid hoopis teistel kontodel ja teiste selgitustega. Kohtule järeldub esitatud materjalidest, et majandusaasta aruandes on kajastatud kohustusi õigesti ja OÜ-l XXX olid kohustused tarnijate ja OÜ XXX ees, mitte aga hageja XXX ees. See on ka mõistetav, et 20 aastasel XXXl puudusid väidetava laenu andmise ajal rahalised vahendid laenu andmiseks (maksuameti tõend ja panga väljavõtted II kd tl 102-150). Kohtu poolt välja nõutud maksuameti tõendid kinnitavad, et XXXl puudus sissetulek, mille arvelt oleks olnud võimalik laenu andmine sularahas summas 1 800 000 krooni. Seega on OÜ XXX, kes väidetavalt omas täitmata kohustusi hageja ees seisuga 31.12.2009.a. vähemalt summas 1 011 220,39 krooni avaldanud viie aasta vältel registripidajale, et selliseid kohustusi ei eksisteeri. Kusjuures algselt on majandusaasta aruanded allkirjastanud osanikuna ja kinnitanud kohustute puudumist enda ees, ka hageja XXX ise (I kd lk 179-267). Riigikohus on oma lahendis nr. 3-2-1-147-05 p 13 märkinud, et laenusaaja üheks võimaluseks laenulepingu rahatuse on ka asjaolu tõendamine, et laenuandjal puudus laenamiseks raha, sest kui laenuks antud raha ei öelnud ei olnud võimalik ka laenu üleandmine laenajale. Seega ei maksuameti tõendist ega ka hageja arveldusarvelt ei nähtu sellises ulatuses rahaliste vahendite olemasolu, mille arvelt oleks võinud anda laenu summas 1 800 000 krooni. Kuna hageja ei ole kooskõlas TsMS § 230 selgitanud ega tõendanud käesolevas menetluses, kust ta sularaha laenu andmiseks sellises koguses sai, on kohus seisukohal, et hagejal puudub ka nõue, mille tunnustamist hageja OÜ XXX (pankrotis) pankrotimenetluses taotleb. Kuna mingeid ülekandeid poolte vahel tegelikult ei toimunud, ega toimunud seda ka sularaha üleandmisena, jätab kohus tähelepanuta ja analüüsimata kas käesolevas vaidluses on tegemist deklaratiivsete võlatunnistustega (II kd lk 49-52). Võlast vabanetakse, kui tõendatakse, et kohustust ei ole olemas Riigikohtu lahend 3-2-1-146-11). Menetluskulud jäävad TsMS § 162lg 1 alusel hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi

menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetlus kulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohtu tehtud lahendi jõustumisest.

/allkirjastatud digitaalselt/

Lukiina Vismann Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.