Võlaõigus › Töövõtulepingud

ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti seisukohti ja vastuväiteid teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta.

Asjaolud ja menetluse käik Nordecon AS esitas 13. septembril 2013. a. Harju Maakohtule Tivoli Arendus OÜ vastu hagi, esitades järgmised nõuded: tuvastada Tivoli Arendus OÜ poolt 1. veebruaril 2013. a. Nordecon AS-le projekteerimis-ehitustööde töövõtulepingu nr. 02.12.017A lõpetamiseks esitatud ülesütlemise avalduse tühisus; tuvastada Nordecon AS-i poolt 13. juunil 2013. a. Tivoli Arendus OÜ-le projekteerimis-ehitustööde töövõtulepingu nr. 02.12.017A lõpetamiseks esitatud taganemisavalduse kehtivus; tuvastada Tivoli Arendus OÜ-l õiguse puudumine pöörata täitmisele 31. mail 2012. a. Swedbank AS-i poolt väljastatud garantiikirjaga nr 12-035940-GF antud garantii; kohustada Tivoli Arendus OÜ-d tagastama Nordecon AS-le tema poolt lepinguliste kohustuste täitmise tagatisena töövõtulepingu nr. 02.12.017A punkti 12.1 alusel antud garantii (st. garantiist tulenev nõudeõigus); mõista Tivoli Arendus OÜ-lt Nordecon AS-i kasuks välja 174 551, 04 eurot; mõista Tivoli Arendus OÜ-lt Nordecon AS-i kasuks välja hagi esitamise päeva seisuga sissenõutavaks muutunud viivis põhinõudelt summas 8201, 32 eurot ning alates hagi esitamisest viivis põhinõudelt seadusjärgses määras kuni põhinõude tasumiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja (töövõtjana) ja kostja (tellijana) 21. mail 2012. a. töövõtulepingu Tivoli elamurajooni korterelamute projekteerimiseks ning ehitamiseks. Töövõtja kohustuste täitmistagatiseks väljastas Swedbank AS 31. mail 2012. a. garantiikirja nr 12-035940-GF, millega teatas, et tagab 1 306 232, 90 euro suuruses summas lepingust tulenevaid hageja kohustusi kostja ees. Garantii kehtib kuni 21. märtsini 2014. a. Kuna kostja visioon korterelamute parkimislahendusest oli vastuolus kehtiva detailplaneeringuga ning hõlmas sealjuures ka kostjale mittekuuluva naaberkrundi kasutamist, venis ehitusloa taotlemisele eelnev kooskõlastuste hankimise protsess eeldatust pikemaks. Viivituse tekkimise ajal olid pooled üksmeelel, et tähtaegade ületamine ei ole tingitud hagejast (ehitusloa taotlemine oli kostja lepinguline kohustus) ning et projekti jätkatakse viivitusest hoolimata. Just siis, kui oleks olnud võimalik reaalselt esitada taotlus ehitusloa saamiseks, esitas kostja hagejale üllatuslikult alusetu töövõtulepingu ülesütlemisavalduse, süüdistades tähtaegade järgimise võimatuks muutumises hagejat. Hageja vaidles töövõtulepingu ülesütlemisele vastu ja püüdis seejärel kostjaga töövõtulepingu täitmise jätkamises kokkuleppele jõuda, millele järgnes mitmekuuline kostjapoolne põhjendamatu vaikimine. 2013. aasta juunis sai hagejale meedia vahendusel teatavaks, et kostja on Tivoli kinnistud, millele korterelamute ehitamist nägi ette poolte vahel sõlmitud töövõtuleping, hoopis maha müünud (kostja ei teavitanud hagejat müügist). Olukorras, kus projekt enam ilmselgelt jätkuda ei saanud ja lepingu täitmine oli kostja tegevuse tõttu muutunud võimatuks, kasutas hageja töövõtulepingus sätestatud õigust lepingust taganeda. Soovimata oma raskest majandusseisust tulenevalt projektiga jätkata ja muutnud ise töövõtulepingu täitmise võimatuks, esitas kostja 2013. aasta septembris hageja vastu alusetuid nõudeid ning ähvardas realiseerida töövõtulepingu täitmise tagatiseks antud garantii. Hageja ei ole töövõtulepingut

rikkunud ning kostjal ei ole tema vastu nõudeid. See ei välista aga kostja võimalust garantiid pahatahtlikult realiseerida. Kuna kostja näol on tegemist üksnes konkreetse (“Tivoli”) projekti jaoks loodud äriühinguga, kes on kohustuste täitmiseks võõrandanud oma ainsaks varaks olnud Tivoli kinnistud, on väga ebatõenäoline, et hageja garantii pahausksest realiseerimisest tekkinud kahju hiljem hüvitatud saab. Käesoleva hagi eesmärk on vältida sellise kahju tekkimist hagejale ning ühtlasi luua selgust töövõtulepingu lõppemise asjaoludes olukorras, kus mõlemad pooled on teinud avaldused lepingu lõpetamiseks. Ühtlasi esitas hageja hagiavalduses hagi tagamise taotluse ja palus keelata teha Swedbank AS-il Tivoli Arendus OÜ-le väljamakseid 31. mail 2012. a. väljastatud garantiikirja nr 12-035940-GF alusel kuni kohtuotsuse jõustumiseni käesolevas tsiviilasjas. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-74-10 punktis 11 leidnud, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 377 lg. 2 alusel ning TsMS § 378 lg. 1 punktis 4 kirjeldatud hagi tagamise abinõu kasutades saab keelata garandil tegemast väljamakseid garantii alusel. Sama lahendi punktis 13 rõhutas Riigikohus, et selline hagi tagamise abinõu on kohaldatav tuvastushagi tagamiseks, millega palutakse kohtul tuvastada, et kostjal puudub õigus garantiid täitmisele pöörata. Lahendi nr 3-2-1-9-12 punktis 9 on Riigikohus leidnud, et sellise hagi tagamiseks, millega nõutakse kostjalt garantii tagastamist hagejale seoses hagejapoolse lepingust taganemisega, võib samuti hagi tagada selliselt, et garandil keelatakse garantii alusel väljamaksete tegemine kostjale, kuna sellisel juhul muudaks garantii alusel väljamakse tegemine kohtuotsuse hilisema täitmise võimatuks. Lahendi 3-2-1-74-10 punktis 14 on Riigikohus leidnud, et selline hagi tagamise abinõu kohaldamine on mõistlik, kui garantiil on käimasoleva vaidlusega tihe side, garantii realiseerimine põhjustaks hagejale olulisi kulutusi ning garantii realiseerimise peatamine ei oleks kostjate huve arvestades ebaproportsionaalne, mh. kui on tagatud, et kostjad ei kaota seeläbi faktilist võimalust garantiinõuet realiseerida, kui hagi jääb rahuldamata. Lahendis 3-2-1-7-12 on Riigikohus neid eeldusi täiendanud, lisades, et selliselt võib hagi tagada juhul, kui garantii realiseerimine kostja poolt oleks hageja ja kostja vahelises suhtes vastuolus töövõtulepingus kokkulepituga. Käesoleval juhul on garantii tihedalt seotud käimasoleva vaidlusega, kuna kaks hagis esitatud nõuetest seonduvad otseselt garantiiga ning mõlema nõude täitmine muutub hagi rahuldamise korral tõenäoliselt võimatuks, kui hagi ei tagata. Samuti on täidetud eeldus, et garantii realiseerimine kostja poolt oleks vastuolus pooltevahelises lepingus kokkulepituga ning kujutaks endast lepingu rikkumist kostja poolt. Lepingu punktis 12.1 on pooled leppinud kokku, et täitmistagatis tagab kõiki kostja lepingust tulenevaid nõudeid. Seega, olukorras, kus kostjal ei ole hageja vastu ühtegi lepingust tulenevat nõuet, ei ole tal õigus garantiid täitmisele pöörata ning vastupidine käitumine kujutaks endast lepingu rikkumist ning oleks lisaks ka pahauskne. Hagi tagamine oleks proportsionaalne ning hagi tagamata jätmisest tekiksis hagejale oluliselt kahjulikumad tagajärjed kui kostjale hagi tagamisest. Lahendi 3-2-1-9-12 punktis 9 on Riigikohus öelnud, et kostjale vähemkoormav on keelata garandil teha garantii alusel väljamakset kui keelata kostjal nõuda garandilt väljamakset, kuna viimasel juhul võib garantii tähtajalisuse tõttu hagi tagamine välistada garantiist tuleneva nõude hilisema esitamise. Seega on hagi tagamine TsMS § 378 lg. 1 punktis 4 kirjeldatud abinõu abil garantii realiseerimist takistavatest abinõudest kostja huve kõige vähem kahjustav variant. Hagi tagamata jätmise puhul muutuks hageja nõuete täitmine hagi rahuldamise korral võimatuks ning lisaks kannataks hageja olulist varalist kahju, kuna peaks sisesuhtest tulenevalt hüvitama väljamaksmisele kuuluva summa Swedbank AS-le. On väga ebatõenäoline, et hagejal õnnestuks kostjalt alusetult saadud raha hiljem tagasi saada. Hagi tagamine seevastu ei põhjustaks kostjale kuigivõrd kahjulikke tagajärgi, kuna hagi rahuldamata jätmise korral säiliks tema õigus ja võimalus pöörata garantii täitmisele ning hüvitada kõik oma võimalikud nõuded hageja vastu selle arvelt. Samuti on erinevalt kostjast hageja näol tegemist

majanduslikult kindla ning püsivate traditsioonidega ettevõttega, kelle võimes oma kohustusi täita ei ole põhjust kahelda. Lahendi 3-2-1-7-12 punktis 13 ja lahendi 3-2-1-86-12 punktis 10 on Riigikohus märkinud, et hagi tagamise otsustamisel tuleb hinnata ka seda, kas kostja on võimeline hagejale hiljem garantii õigustamatust realiseerimisest tekkinud kahju hüvitama. Käesoleval juhul on väga ebatõenäoline, et kostja selleks võimeline oleks. Kostja näol on tegemist ühe konkreetse („Tivoli“) projekti läbiviimiseks loodud äriühinguga. Kuna see projekt on praeguseks nurjunud ning vastavad kinnistud võõrandatud, likvideeritakse tõenäoliselt selleks loodud äriühing. Nagu tuleneb 2011. aasta majandusaasta aruandest, finantseeritakse ettevõtet investoritelt saadud laenudega ning ettevõtte omakapital on negatiivne. Kostja ainus vara, milleks olid ehitusobjektiks olnud kinnistud, on nüüdseks võõrandatud. Garantii väljamaksmise keelamine menetluse ajaks ei mõjutaks samas kostja majandustegevust, sest kostja kui ühe kinnisvaraarendusprojekti jaoks loodud äriühing ei ole seotud teiste projektidega, millega seoses tal võiks olla jooksvaid kohustusi kolmandate isikute ees. Juhul, kui hagi ei tagata, on väga tõenäoline, et kostja realiseerib menetluse ajal garantii. Kuna hagejal tekivad seejärel sisesuhtest tulenevad kohustused garandi ees, tuleb hagejal tekkinud kahju hüvitamiseks esitada uus hagi kahju või alusetu rikastumise nõudes kostja vastu. Sel juhul taotleb hageja kindlasti ka hagi tagamist kostja konto arestimise näol. Selline hagi tagamise abinõu oleks aga esiteks kostjale koormavam, kuna tal ei oleks võimalik oma kontot kasutada, ning teiseks ei piisaks sellest kardetavasti hageja õiguste kaitseks, kuna on tõenäoline, et kostja vabaneb laekunud garantiisummast kiiremini, kui jõutakse kohaldada hagi tagamist. Seega põhjustaks hagi tagamata jätmine äärmiselt tõenäoliselt menetlusökonoomia põhimõttega vastuolus oleva olukorra, kus hageja on sunnitud esitama kostja vastu kaks erinevate nõuetega, kuid sisuliselt sama vaidluse kohta käivat hagi. Samuti on väga tõenäoline, et selles olukorras jääksid hageja õigused faktilise kaitseta, kuna tema nõuet ei oleks võimalik realiseerida. Esimese astme kohtu määrus

Seega on käesoleval juhul täidetud tingimused hagi tagamise taotluse rahuldamiseks ja hageja poolt nimetatud hagi tagamise abinõude rakendamiseks. Määruskaebus Tivoli Arendus OÜ palub maakohtu määruse tühistada või alternatiivselt teha hagi tagamise jätkumine sõltuvaks tagatise andmisest Tivoli Arendus OÜ-le tekkiva kahju hüvitamiseks, kohustada Nordecon AS-i tasuma 14 päeva jooksul kohtu deposiitkontole 200 000 eurot ning tühistada hagi tagamine, kui Nordecon AS tagatist tähtaegselt ei tasu. Kostja ja hageja sõlmisid projekteerimis-ehitustööde töövõtulepingu nr. 02.12.017A. Hageja oli tulenevalt lepingu punktidest 2.1, 2.3, 2.5.1, 2.5.2, 2.5.3 ja 2.5.4 teadlik algse parkimislahenduse muutmisest ja sellest tingitud vajadusest pakkuda välja õiguspärane lahendus ning teha vastavad muudatused eelprojekti selliselt, et oleks võimalik taotleda ehitusluba. Seoses sellega, et hageja nõudis ehituslubade väljastamise tähtaegadele viidates

pooltevahelist lepingut (vt RKTKo 3-2-1-7-12 p. 12,13). Käesoleval juhul puudub igasugune võimalus pidada kostja poolt garantiist tuleneva õiguse rakendamist lepingu rikkumiseks. Kohus ei ole lepingu võimalikku rikkumist kostja poolt määruses analüüsinud. Sellega on maakohus eksinud TsMS § 377 lg. 1 vastu, kuivõrd ei ole näidanud hagi tagamise nõuetekohast alust. Hagi tagamine on kostjale ebamõistlikult koormav. Kostja puhul on tegemist kinnisavaraarendusega tegeleva ühinguga, kelle vastu on nõuded ainult tema osanikel. Tulenevalt hagejapoolsetest lepingurikkumistest on kostja olnud sunnitud taganema lepingust ja ei ole saanud realiseerida lepingu esemeks olnud kinnisvaraarendusest tekkivaid majanduslikke väljavaateid. Seniste nõuete rahuldamiseks on kostja pidanud võõrandama lepinguga seotud kinnisvara. Kuivõrd kostja leppetrahvinõue on seotud garantiinõudega, siis on selge, et pooled on lepingus näinud ette leppetrahvi ja lepingu rikkumise seose just selleks, et tagada kostja lepingu täitmisega seotud kulutusi kinnisvarale ja muude kohustuste täitmise võimekust. Vaidluse tuumaks olev garantiikohustuse täitmisele pööramine on muu hulgas seotud leppetrahvi kokkuleppega lepingus (kostjal on hageja vastu ka kahju hüvitamise nõue). Kostja on taganemisavalduses nõudnud leppetrahvi tasumist ja hageja ei ole leppetrahvi tasunud. Kuivõrd võlasuhte aluseks oleva lepingu ja pooltevaheliste kohustuste struktuurist nähtub, et garantii eesmärk on tagada leppetrahvi nõude realiseeritavaks muutumisel selle faktiline viivitamatu täitmine garandi poolt, siis ilmneb, et garantii täitmisele pööramise keelamine kohtu poolt on kostja suhtes ebamõistlikult koormav, kuivõrd leppetrahvi eesmärk on kostja jaoks majandustegevuse jätkamise (sh uute äriplaanide realiseerimise võimaldamine) ning kohustuste täitmise võimaldamine olukorras, kus hageja on lepingut rikkunud. Maakohus on jätnud põhjendamatult nõudmata hagi tagamise tagatise kostjale tekkiva kahju hüvitamiseks TsMS § 383 lg. 1 alusel. On põhjendamatu, et kohus ei ole niivõrd olulise mõjuga hagi tagamise puhul nõudnud hagejalt tagatist, kuivõrd: garantiikirjast tuleneva õiguse puudumise tuvastamine on seotud kahe teise tuvastushagiga moel, mil hüpoteetiliselt on õiguse puudumise tuvastamine võimalik ainult juhul, kui kohus ka kahe teise tuvastushagi puhul hageja nõutud otsuse teeb; tegemist on olulise suurusega rahalise nõudega, mille vastu võib hageja olla motiveeritud vaidlema juba puhtalt selle rahalisest suurusest tulenevalt; garantiikirjast tuleneva õiguse rakendamise keelamine mõjutab olulisel määral kostja majandustegevust ning piirab väga olulises mahus rahaliste vahendite kasutamist majandustegevuses. Menetlusnormi rikkumine maakohtu poolt seisneb ka asjaolus, et maakohus ei ole teinud diskretsioonil põhinevat otsust mitte kohustada hagejat andma tagatist kostjal tekkiva võimaliku kahju hüvitamiseks. Maakohtu määrusest ei nähtu, et maakohus oleks kaalunud TsMS § 383 lg. 1 kohaldamist, vaikimist ei saa aga käsitada diskretsiooniõiguse teostamisena. Riigikohus on lahendi 3-2-1-9-12 punktis 11 sedastanud, et TsMS § 383 lg. 1 kohaselt võib kohus teha hagi tagamise või tagamise jätkumise sõltuvaks tagatise andmisest vastaspoolele tekkiva võimaliku kahju hüvitamiseks. Kostja kahju võib sellisel juhul seisneda maksmisele kuuluvalt garantiisummalt arvestatavas viivises. Garantii väljamaksmine summas 1 306 232, 90 eurot on keelatud alates 16. septembrist 2013. a. Kooskõlas VÕS § 94 ning § 113 ja vastavalt Ametlikes Teadaannetes avaldatule on seadusjärgne viivisemäär 8, 5% aastas. Aastane viivis on seega 111.029, 80 eurot. Tsiviilasjas menetlust lõpetava jõustunud lahendini jõudmine nõuab minimaalselt kaks aastat. Seega tekib kostjale garantii väljamaksmise keelamisel minimaalselt ca 222.000 euro suurune kahju. Eeltoodut arvestades palub kostja kohustada hagejat tasuma hagi tagamisega tekkiva kahju hüvitamiseks tagatis summas 200.000 eurot, kui kohus otsustab hagi tagamise määruse jõusse jätta. Kohus ei ole tagatise määramisel seotud TsMS §-st 3831 tuleneva 32.000 euro suuruse piiranguga, mis kohaldub üksnes rahalise nõudega hagi tagamisele ning hagidele, mille tagamise esemeks on arest või elukohast lahkumise keelamine.

Kohus on jätnud poolte huvid täielikult kaalumata. Maakohus on eksinud TsMS § 377 lg 1 kohaldamisel. Pelk õiguskaitse saamise võimatus ei põhjenda hagi tagamise vajalikkust. Kohus pidanuks lähtuma TsMS § 377 lg-st 2 ning hindama, kas hagejale kahju tekkimise võimalus on olemas (st. tõendatud). Maakohtu seisukoht, et kuna kaks nõuet on seotud garantiiga, siis hagi tagamata jätmine muudaks nende täitmise võimatuks, on vastuolus Riigikohtu seisukohaga, et piisav ei ole hagi tagamise põhjendamine sellega, et hagi tagamata jätmise korral ei ole hagejal võimalik õiguskaitset saavutada. Praeguse hagi korral ei ole hagi tagamise eesmärgiks kohtulahendi täitmise tagamine, vaid pooltevahelise vaidlusaluse õigussuhte esialgne reguleerimine TsMS § 377 lg. 2 järgi (3-2-1-86-12, punkt 11). Maakohtu määruse põhjendustest ei nähtu, et tagamine oleks vajalik olulise kahju või omavoli vältimiseks või muul põhjusel. Hageja ei ole hagi tagamise avalduses kahju tekkimist põhistanud, väites üksnes, et kannataks olulist varalist kahju, kuna peaks sisesuhtest tulenevalt hüvitama väljamaksmisele kuuluva summa Swedbank AS-ile. Tegemist on paljasõnalise väitega. VÕS § 155 lg. 5 kohaselt on garantii andjal juhul, kui ta on garantiist tuleneva kohustuse täitnud, tagasinõudeõigus võlgniku vastu üksnes juhul, kui see tuleneb nendevahelisest suhtest. Kuivõrd hageja ei ole tagasinõudeõiguse olemasolu tõendanud ning väidetava kahju tekkimist ei saa eeldada, tuleb hagi jätta tagamata ka TsMS § 377 lg. 2 alusel. Riigikohus on lahendis 3-2-1-7-12 p. 13 toonitatud, et garantiinõude täitmise keelamisel peab hindama, kas garantii väljamaksmine ei põhjusta garantii andja maksejõuetust ja kas garantii saaja on võimeline hüpoteetilisel garantiist tuleneva kohustuse hilisemal puudumise tuvastamisel garantii andja kasuks hüvitama garantii saaja poolt garantii andjale sellest tekkinud kahju. Samas on punktis 14 toonitanud kohus, et kaalumiseks vajalikud asjaolud peab esitama garantii andja, vajaduse korral võib hagi tagamiseks ära kuulata ka garantii saaja seisukoha. Kostja on tulenevalt kinnistute võõrandamisest saadud rahalistest vahenditest võimeline hüvitama hagejale tuleneda võivad väidetavad negatiivsed tagajärjed. Hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid, mille põhjal võiks järeldada, et garantiikohustuse täitmise lubamine iseenesest põhjustaks hageja maksejõuetuse või tooks kaasa olulised makseraskused. Eeltoodut arvestades puuduvad põhjused eelistada hageja huve. Riigikohus on selgitanud, et kui kostja suudab hagejale garantii realiseerimisest tingitud võimalikud negatiivsed tagajärjed (nt garandi tagasinõue, intressi maksmise kohustus) hüvitada (sh. ei ole kahtlust kostja maksevõimes) ja garantii realiseerimine ei põhjusta tõenäoliselt hageja maksejõuetust ega olulisi makseraskusi, ei tuleks vähemalt üldjuhul garantii kui mitteaktsessoorse õigusinstrumendi olemuse säilitamise huvides eelistada hageja huve ja selline hagi tuleb jätta tagamata (3-2-1-86-12, punkt 10). Hageja seisukoht Hageja palub jätta määruskaebuse rahuldamata. Edasine menetluse käik Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis kaebuse rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lg. 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Maakohtu määrus on hagi tagamise osas lõppjärelduselt õige, kuid määruse põhjendusi tuleb täiendada, vastates ühtlasi ka määruskaebuse väidetele. Maakohus on leidnud, et hagi tagamiseks, millega nõutakse kostjalt garantii tagastamist hagejale seoses hagejapoolse lepingust taganemisega, võib TsMS 377 lg. 1 alusel ja TsMS § 378 lg. 1 p. 4 kohaselt hagi tagada selliselt, et garandil keelatakse garantii alusel väljamaksete tegemine kostjale, sest garantii alusel kostjale väljamakse tegemisel muutuks hagi rahuldava kohtuotsuse täitmine võimatuks. Selle seisukohaga saab nõustuda, sest tegemist on sooritushagiga, mille rahuldamise korral on võimalik taotleda selle sundtäitmist ja

juhul, kui kostja enne realiseerib garantii, oleks hagi rahuldava otsuse täitmine võimatu. Ka Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-9-12 leidnud, et garantiikirja tagastamise nõuet saab tagada TsMS § 377 lg. 1 esimese lause järgi, mille kohaselt võib kohus hageja taotlusel hagi tagada, kui on alust arvata, et tagamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või teha selle võimatuks ning juhul, kui hageja on kehtivalt lepingust taganenud, siis on hagejal lepingu alusel õigus nõuda garantii tagastamist ja selle hagi rahuldamisel oleks kohtuotsuse täitmine sisuliselt võimatu, kui garant on garantiisumma välja maksnud. Kooskõlas TsMS § 378 lg. 1 punktiga 4 on maakohus keelanud teha garandil garantiikirja alusel kostjale väljamakseid kuni tsiviilasjas tehtava kohtuotsuse jõustumiseni. Hagi tagamine on põhjendatud ka asjaoluga, et hageja määruskaebuse vastuses esitatud väite kohaselt ei ole kostja seni esitanud registriosakonnale 2012. majandusaasta aruannet. Majandusaasta aruande esitamata jätmine võib olla hagi tagamise aluseks TsMS § 377 lg. 1 esimese lause järgi, sest see viitab võimalusele, et hagi tagamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või teha selle võimatuks. Põhjendatud ei ole määruskaebuse väide, et maakohus ei ole täpselt viidanud, millist hagi tagatakse. Maakohus on määruse põhjenduse kolmandas lõigus märkinud, et tagatakse hagi kahe nõude osas, mis on seotud garantiiga ja tulenevalt määruse sissejuhatavas osas märgitust on nendeks nõueteks garantii täitmisele pööramise õiguse puudumise tuvastamise ja garantii tagastamise nõue. Määruskaebuse väide, et maakohus on jätnud garantiinõude puudumise tuvastamise nõude kõrval analüüsimata taganemisavalduste tühisuse või kehtivuse nõuded, on formaalselt õige, kuid ei anna põhjust hagi tagamise määruse tühistamiseks või muutmiseks, sest esiteks on taganemisavalduste tühisuse või kehtivuse nõuded vaidlusaluses hagis seotud hagi garantii tagastamise nõudega ja teiseks, kui hagi tagamine on juba niikuinii põhjendatud garantii tagastamise nõude osas, siis taganemisavalduste tühisuse või kehtivuse nõuete osas hagi tagamise põhjendatuse eraldi hindamine ei ole menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt vajalik. Maakohus on hagi tagamisel põhimõtteliselt õigesti lähtunud just garantii tagastamise nõudest, sest lepingust taganemise tühisuse või kehtivuse nõuete aluseks on väidetav lepingu rikkumine või rikkumise puudumine, mis tuleb garantii tagastamise nõude rahuldamise või rahuldamata jätmise eeldusena vaidlusaluse tsiviilasja läbivaatamisel niikuinii tuvastada. Määruskaebuse väide, et maakohus ei ole analüüsinud lepingu võimalikku rikkumist kostja poolt, kuigi garantii realiseerimise õiguse puudumise tuvastamise hagi saab tagada ainult siis, kui garantii realiseerimine rikuks pooltevahelist lepingut, ei ole põhjendatud. Iseenesest on õige, et maakohus ei ole märkinud hagi tagamise alusena võimalikku kostjapoolset lepingurikkumist, kuid samas on hageja hagiavalduses viidanud hagi tagamise taotlemisel selgelt asjaolule, et kuna pooltevahelise lepingu p. 12. 1 järgi tagab garantii kostja kõiki lepingust tulenevaid nõudeid ja seega, kui nõudeid ei ole, siis oleks kostja poolt garantii realiseerimine käsitletav lepingurikkumisena. Seega oli hagi tagamine maakohtu poolt lõppastmes õigustatud, kuna hageja on hagiavalduses hagi tagamist taotledes lepingurikkumisele tuginenud. Asjaolu, kas kostja ka tegelikult garantii realiseerimisega lepingut rikuks, on asja sisusse puutuv küsimus, mida ei saa lahendada hagi tagamise üle otsustamisel. Määruskaebuse väide, et hagi tagamine on kostjale ebamõistlikult koormav, ei ole samuti põhjendatud. Kostja väitel nõuab ta hagejalt seoses lepingurikkumisega leppetrahvi, mida hageja maksnud ei ole ja garantii eesmärk ongi tagada leppetrahvi realiseeritavaks muutumisel selle viivitamatu täitmine garandi poolt, mis võimaldaks kostjal majandustegevuse jätkamist, sealhulgas uute äriplaanide realiseerimise võimaldamist. Nii põhjendab kostja hagi tagamise ebamõistlikku koormavust sisulise asjaoluga (hageja lepingurikkumisega), mida saab tuvastada asja sisulisel läbivaatamisel, mitte hagi tagamise üle lahendamisel.

Määruskaebuse väide, et maakohus ei ole kaalunud poolte huvisid, on iseenesest põhjendatud, kuid ei anna siiski alust maakohtu määruse tühistamiseks või muutmiseks. Määruse põhjendusi tuleb selles osas täiendada. Hageja on hagiavalduses piisavalt põhistanud talle olulise kahju tekkimise ohtu juhul, kui kostja peaks garantii õigustamatult realiseerima. Hageja märgib hagiavalduses, et peaks sel juhul pangale hüvitama garantii korras kostjale väljamakstud raha ja on väga ebatõenäoline, et hagejal õnnestuks kostjalt alusetult saadud raha hiljem tagasi saada. Hageja on hagiavalduses samuti märkinud, et kostja näol on tegemist ühe konkreetse projekti läbiviimiseks loodud äriühinguga, projekt on nüüdseks nurjunud, kostja on oma kinnistud võõrandanud, majandustegevust käesoleval ajal ei toimu ning ettevõtja omakapital on negatiivne. Kostja on määruskaebuses esitanud vastuväite, et ta on võimeline kinnistute võõrandamisest saadud rahalistest vahenditest hüvitama hagejale tuleneda võivad väidetavad negatiivsed tagajärjed ja puudub kahtlus kostja maksejõulisuses. Samas ei ole kostja esitanud hageja konkreetsetele väidetele vastuväiteid, mis hageja väited ümber lükkaksid. Kostja maksejõulisuse seab kahtluse alla ka kostja enda väide, et hagejalt nõutava leppetrahvi summa eesmärgiks on kostja jaoks majandustegevuse jätkamine. Selle väitega kostja sisuliselt tunnistab, et tal ei ole muid vahendeid majandustegevuse jätkamiseks peale hagejalt loodetava leppetrahvi (garantii realiseerimisest saadava raha). Sellega on hageja põhistanud, et temale kahju tekkimise oht on suurem ja reaalsem, kui kostjale kahju tekkimise oht. Maakohus on hagi taganud kostjat vähem koormaval viisil ja selle tulemusena ei kaota kostja võimalust pärast vaidluse lahendamist garantiid realiseerida, kui hagi peaks jääma rahuldamata. Kostja võimalik kahju võib seisneda sellisel juhul maksmisele kuuluvalt garantiisummalt arvestatavas viivises, kuid eelduslikult on see tunduvalt väiksem kui hageja võimalik nõue kostja vastu juhul, kui kostja garantii õigustamatult realiseeriks. Määruskaebuse väide, et maakohus ei ole kaalunud hagejalt tagatise nõudmist hagi tagamisega tekkida võiva kahju hüvitamiseks, on samuti põhjendatud ja ka selles osas tuleb maakohtu põhjendusi täiendada. TsMS § 383 lg. 1 järgi võib kohus teha hagi tagamise või tagamise jätkamise sõltuvaks tagatise andmisest vastaspoolele tekkiva võimaliku kahju hüvitamiseks. Kuna tegemist ei ole rahalise nõude tagamisega, siis ei rakendu käesolevas asjas kohustuslik tagatise nõudmine TsMS § 383 lg. 11 järgi. Kohus otsustab tagatise andmise vajaduse kaalutlusõiguse alusel. Poolte seni esitatud ja määruses eespool käsitletud asjaolusid arvestades ei ole alust tagatise nõudmiseks. Hageja on veenvalt põhistanud, et suudab kindlasti hüvitada kostjale hagi tagamisega tekkiva kahju, kuna tegemist on Eesti tingimustes keskmisest suurema ja aktiivse majandustegevusega ehitusettevõtjaga. Hetkel tagatise nõudmata jätmine ei välista kostja võimalust esitada tsiviilasja edasise menetluse käigus uuesti taotlus tagatise nõudmiseks.

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.