Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

2-13-10818 hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue XXX OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Ly Müürsoo esitas 04.03.2013 hagi OSAÜHING XXX vastu rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmiseks summas 1687,26 eurot. Hagiavalduse kohaselt algatas 29.01.2010 Pärnu Maakohus võlgniku XXX OÜ pankrotiavalduse alusel pankrotimenetluse ning 05.03.2010 kuulutati välja XXX OÜ pankrot. Perioodil 29.10.2009 kuni 29.01.2010, so vähem kui kolm kuud enne pankrotimenetluse algust on XXX OÜ (pankrotis) poolt tehtud väljamaksed kostjale kokku summas 1687,26 eurot. Hageja leiab, et kuivõrd kostja ei ole pankrotimenetluses nõudeavaldust esitanud, siis on XXX OÜ (pankrotis) kostja nõude rahuldamisega eelistanud kostjat teistele võlausaldajatele ja selliselt kahjustanud teiste võlausaldajate huve, mis annab aluse tehingu tagasivõitmiseks. Eeltoodu alusel ja juhindudes PankrS § 109 lg 1 ja § 113 lg 1 p 2 palub hageja kohtul tunnistada kehtetuks 29.10.2009 ja 27.11.2009 toimunud rahaliste kohustuste täitmine XXX OÜ (pankrotis) poolt kostjale kogusummas 1687, 26 eurot ja kohustada kostjat tagastama vastav summa XXX OÜ (pankrotis) pankrotivara hulka. Hageja esitas koos hagiavaldusega taotluse menetlusabi saamiseks, milles hageja taotles enda vabastamist riigilõivu tasumisest hagiavalduse esitamisel. Kohus jättis hageja menetlusabi saamise taotluse 13.03.2013 määrusega rahuldamata. Hageja tasus 08.04.2013 riigilõivu 225, 00 eurot. Kostja vastuväited Kostja esitas kohtule 27.05.2013 vastuse hagiavaldusele, mille vaidleb hagile vastu. Hagiavalduses esitatud andmed hageja ja kostja kohta ei võimalda isiku tuvastamist. Kostja on seisukohal, et hageja oleks pidanud hagiavalduses selgelt väljendama kes ja kelle vastu hagi on suunatud. 07.10.2013 vastuses hagiavaldusele palub kostja jätta hagiavaldus rahuldamata. Kostja märgib, et oli võlgnikuga sõlminud äriruumide üürilepingu 27.07.2009. Kostja esitas võlgnikule hageja poolt tagasinõutavaid üüriarveid kokku 1687,27 euro ulatuses ja hageja tasus need õigeaegselt. Kostja ei olnud teadlik võlgniku halvast majanduslikust olukorrast. Hageja on hagiavalduses esile toonud asjaolu, et kostja ei ole hagejale pankrotimenetluses nõudeavaldust esitanud. Samas ei ole hageja antud väidet põhjendanud. Kostja on seisukohal, et nõudeavalduse mitteesitamine ei saa olla kohustuse täitmise tagasivõitmise aluseks. Kostja peab oluliseks rõhutada, et PankrS § 113 lg 1 p 2 alusel võla tagasinõudmise kohustuslikuks tingimuseks on teiste võlausaldajate huvide kahjustamine. Pankrotiseaduse eesmärk ei ole soodustada pankrotiohus isikuga tehingute tegemisest hoidumist. Ühtlasi märgib kostja, et mõlemapoolne kohustuste täitmine toimus majandustegevuses tavalise tähtaja jooksul. Kostja leiab, et maksete tegemisel ei ole võlgnik eelistanud kostjat teistele võlausaldajatele.

2-13-10818

Hageja täiendavad seisukohad Hageja XXX OÜ (pankrotis) täpsustab 05.06.2013 hagiavaldust ja palub lugeda 04.03.2013 esitatud hagiavalduses rahalise kohustuse tagasivõitmiseks kostja OÜ XXX registrikoodiks nr XXX ja asukohaks ning aadressiks XXX, Tallinn. Hageja märgib 11.10.2013 seisukohtades, et hageja nõude õiguslikuks aluseks on PankrS § 109 lg 1 ja § 113 lg 2 p 1. Käesoleval juhul on hagi esitatud põhjusel, et rahaline kohustus täideti 3 kuu jooksul enne ajutise pankrotihalduri nimetamist. Hageja märgib, et võlausaldajate kahjustamisena on käesoleval juhul käsitletav võlgniku poolt kostjale tasutud üürimaksed samal ajal, kui võlgnikul oli juba täitmata kohustusi mitmete võlausaldajate ees, kelle nõuded olid küll samas rahuldamisjärgus, kuid kellele võlgnik jättis arved tasumata. Hageja ja kostja vahel oli sõlmitud 27.07.2009 äriruumide üürileping, kostja esitas võlgnikule üüriarveid kokku 1687, 27 euro ulatuses. Seega on hageja seisukohal, et üüri arveid makstes halvendas võlgnik enda majanduslikku olukorda ning kahjustas sellega teadlikult võlausaldajate huve. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud asjas esitatud kirjalike tõenditega ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et hagi on põhjendamata ja tõendamata ning tuleb seetõttu jätta rahuldamata. Vaidlustamata asjaolude kohaselt: • XXX OÜ (pankrotis, edaspidi võlgnik) on tasunud kostjale: 29.10.2009 summas 13 200 krooni; 27.11.2009 summas 13 200 krooni, kokku summas 26 400 krooni ehk 1687,26 eurot (tl 16); • 27.01.2010 esitas XXX OÜ (pankrotis, edaspidi võlgnik) maakohtule pankrotiavalduse (tl 9); • 29.01.2010 määrusega algatati pankrotimenetlus ja nimetati ajutine pankrotihaldur (tsiviilasi nr 2-10-4107, tl 8-10); • 05.03.2010 määrusega kuulutati välja võlgniku pankrot (tl 11-15); • 04.05.2011 määrusega on kinnitatud pankrotivara jaotusettepanek (tl 17-23). Hageja leiab, et kostjale täidetud rahaline kohustus kuulub tagasivõitmisele. Pankrotiseaduse (PankrS) § 113 lg 1 p 2 järgi kohus tunnistab kehtetuks rahalise kohustuse täitmise võlausaldajale, kui kohustus täideti kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui täitmine toimus ebatavalise maksevahendiga või enne täitmise tähtpäeva või üht võlausaldajat teisele eelistades, samuti kui võlgnik oli täitmise ajal maksejõuetu ja võlausaldaja teadis või pidi võlgniku maksejõuetusest teadma. PankrS § 109 lg 1 järgi tagasivõitmisel tunnistab kohus käesoleva seaduse §-des 110-114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Hageja viitab oma arvamuses Riigikohtu 21.05.2012 otsusele nr 3-2-1-62-12 punktile 10, mille kohaselt võlgnik kahjustab teadlikult võlausaldajate huve, kui ta huvide kahjustamist oma õiguslike toimingutega soovis või oma käitumise võimaliku tagajärjena ette nägi. Kohus selgitab, et käesolevas asjas ei esine PankrS § 109 lg 2 sätestatud võlausaldajate huvide kahjustamise eeldust, mistõttu tuleb hagejal seda asjaolu tõendada. Hageja toob nõude alusena välja asjaolud, et rahalise kohustuse täitis võlgnik kostjale kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist. Ajal, mil võlgnik täitis kohustuse kostjale, oli võlgnikul sissenõutavaks muutunud kohustusi vähemalt viie võlausaldajate ees, milliste täitmisele eelistas võlgnik täita kostja kohustuse (tl 116-117). Hageja tugineb Riigikohtu lahendis nr 3-2-13

2-13-10818 87-08 p-s 11 toodud seisukohale, et võlausaldajate huvide kahjustamise eeldus on täidetud ka siis, kui kas või ühe võlausaldaja huvid on kahjustatud ning seda sõltumata tema nõude rahuldamisjärgust. PankrS § 113 lg 1 p 2 kohaldamise eelduseks on võlausaldajate huvide kahjustamine. Võlgniku võlausaldajate kahjustamist ei saa kohtu hinnangul põhjendada sellega, et kostjale maksete tegemisega ei suutnud hageja enam teha makseid teistele võlausaldajatele, sest see kordab PankrS § 113 lg 1 p 2 nimetatud makse tagasivõitmise ühte eeldust – ühe võlausaldaja eelistamist teisele (vt Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-43-07 p 9). Ka siis, kui kostjat on teistele võlausaldajatele eelistatud, kuna temale tasuti võlg, kuid võlausaldajatele, kelle nõuded on varasemates järkudes või samas järgus, milles saaks olla kostja võlanõue, võlga ei tasutud, ei saa sellist ühe võlausaldaja eelistamist teistele pidada iseenesest teiste võlausaldajate kahjustamiseks (vt Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-58-03 p 8). Kostja vastusest nähtuvalt oli võlgnikuga sõlmitud bürooruumi üürileping 27.07.2009 (tl 92). Kostja esitas võlgnikule kahe kuu üüriarved kokku 26 400 krooni ulatuses, mis on võlgniku poolt õigeaegselt tasutud, maksekorraldused nr 5910 ja nr 5955 summas 2 x 13 200 krooni (tl 16). Kohus ei pea ebatavaliseks, et kostja esitas võlgnikule üüriarveid kolm kuud enne pankrotimenetluse algust ja need tasuti 29.10.2009 ning 27.11.2009 enne pankrotiavalduse esitamist, so 27.01.2010. Üürnik kohustub maksma üürileandjale asja kasutamise eest tasu (üüri), VÕS § 271. Hageja ei ole väitnud, et kostjal ei olnud õigust võlgnikult tasu nõuda. Kohus leiab, et võlgnik tegi kostjale üürimakseid igapäevase majandustegevuse raames. Kostja ei olnud teadlik võlgniku halvast majanduslikust olukorrast (tl 86). Hagejal on teiste võlausaldajate huvide kahjustamise tõendamiskohustus. Kostja võib kasutada hagi vastu kaitsena vastuväiteid omapoolseid tõendeid esitamata seni, kuni hageja tõendeid ei esitanud. Kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväiteid omakorda tõendada (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-53-10 p 13). Kohus ei nõustu hageja tõendamata väitega, et kostjale tasutud bürooruumi üüriarved ei olnud võlgniku tavapärase majandustegevuse arendamiseks ega säilitamiseks vajalikud. Võlgnik võttis rendile bürooruumi, mis koosnes bürooruumist, kabinetist, nõupidamiste ruumist, sekretäri nurgast, WC-st, köögi niššist ja panipaigast ning võlgnik tasus kostjale üüripinna eest üüri. Hageja ei ole väitnud, et ruumide üürileandmist võlgnikule ei osutatud. Kohus on seisukohal, et võla tasumist kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist ei saa alati lugeda toimunuks ühe võlausaldaja eelistamist teistele. Riigikohus on leidnud, et selleks, et otsustada, kas võlgniku rahalise kohustuse täitmisel ühe võlausaldaja eelistamisega kahjustati teiste võlausaldajate huve, tuleb võrrelda erinevate kohustuste täitmise olulisust võlgniku majandustegevuse jätkamise seisukohalt (vt Riigikohtu lahend nr 311-49-11 p 34; 3-2-1-63-09 p 11) ning pankrotiseaduse eesmärgiks ei ole soodustada pankrotiohus isikuga tehingute tegemisest hoidumist, mis võib võlgniku majandustegevuse halvata (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-58-03 p 9). Ajutise halduri aruande kohaselt oli võlgniku maksejõuetuse põhjuseks tellijalt laekumata arved, mille tagajärjel tekkisid makseraskused ning majanduslangusest tekkinud tellimuste vähenemine (tl 14). Eeltoodud asjaolusid arvestades on igati mõistetav, et võlgnik püüdis majandustegevust jätkata lootuses teenida rahalisi vahendeid, mille arvel vähendada võlgnevusi võlausaldajate ees. Kohus leiab, et PankrS § 113 lg 1 p 2 mõttest ei tulene, et makseraskuste tekkimisel tuleks võlgniku majandustegevus peatada. Nimetatu tooks endaga põhjendamatult kaasa võlgnikul lasuvate kohustuste mahu suurenemise. Kohus leiab, et hageja ei ole kohtule tõendanud, et üürimaksed kostjale oleks ebatavaline võrrelduna võlgniku muu majandustegevusega. Asja lahendamisel ei oma tähtsust, et kostja ei esitanud võlgniku pankrotimenetluses nõudeavaldust. Seega asjaolu, et kostjale rahalise kohustuse täitmise ajal oli võlgnikul rohkem

2-13-10818 kui üks võlausaldaja, ei täida PankrS § 113 lg 1 p 2 kohaldamise eeldust, sest kohus ei ole esitatud asjaoludel tuvastanud teiste võlausaldajate huvide kahjustamist. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jätab menetluskulud täies ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 alusel menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

/allkirjastatud digitaalselt/ Fred Fisker Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.