Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

1(14)

S e l g i t u s e d:

Hageja nõue OÜ Lepa Kaubakeskus (pankrotis) pankrotihaldur K M esitas 7. märtsil 2011. a. Pärnu Maakohtule hagi V L vastu 31.955, 82 euro ja T L vastu 31.955, 82 euro tagasivõitmiseks. Harju Maakohtu 4. juuli 2008. a. määrusega algatati OÜ Lepa Kaubakeskus pankrotimenetlus ja määrati ajutiseks pankrotihalduriks Peep Lillemäe. Määrusega keelati ettevõte vara käsutamine ajutise pankrotihalduri nõusolekuta. Sama kohtu 10. detsembri 2008. a. otsusega kuulutati välja ettevõtte pankrot ning määrati pankrotihalduriks samuti Peep Lillemäe. Harju Maakohtu 26. juuni 2009. a. määrusega kinnitati OÜ Lepa Kaubakeskus pankrotihalduriks K M . Äriregistri andmete kohaselt kuulub mõlemale kostjale ettevõtte osa nimiväärtusega 130.000 krooni, mis moodustab kummagi kostja puhul 1/3 osakapitalist. Ajavahemikul

2(14)

a. majandusaasta kahjum summas 2.332.730 krooni ning 1.500.000 krooni otsustati jaotada dividendina (s. h. kostjaile makstud dividendid). Seisuga 31. detsember 2007. a. oli äriühingu kassas nii majandusaasta aruande kui pearaamatu järgi 1.375.670 krooni. Raha olemasolu kassas kinnitavad ka pangakonto väljavõtted, millest nähtub, et suur osa kliente maksis ettevõttele sularahas. Vaidlusaluste väljamaksete tegemise ajal 6. oktoobril 2008. a. ei olnud ettevõte suuteline täitma rahalisi kohustusi teiste võlausaldajate ees. Harju Maakohtu 4. juuli 2008. a. määruse põhjenduste kohaselt võlgnes ettevõte 23. mai 2008. a. seisuga OÜ-le HHL Rühm 2.000.000 krooni põhivõlga ja 320.000 krooni intressi, mis olid muutunud sissenõutavaks. Määruse kohaselt ei olnud ettevõte võimeline tekkinud võlgnevust tasuma ning võlgniku näol on tegemist püsivalt maksejõuetu ettevõttega. Pankrotiotsuse kohaselt oli OÜ-l Lepa Kaubakeskus 27. oktoobri 2008. a. seisuga rahaline kohustus 5.201.581 krooni Betoneks Ehitus OÜ (pankrotis) ees, mis oli muutunud sissenõutavaks ning mida hageja ei suutnud maksta. Pankrotiotsuse kohaselt ütles AS Swedbank 13. novembril 2008. a. seoses võlgnevusega üles hagejaga sõlmitud laenulepingu nr. 07-0344453-JI, millest tulenevalt muutus sissenõutavaks hageja kohustus AS-i Swedbank ees summas 40.948.254, 73 krooni.

3(14)

ja sissetulekuorderid. Ordereile, millel on küll kostjate allkirjad, on kellegi teise poolt sisu juurde kirjutatud. Samuti on hagiavalduses nimetatud 2007. a. majandusaasta aruanne kehtetu ning sellest ei tulene mingeid kohustusi hagejale ega ka kostjatele. 2007. a. majandusaasta aruanne on registripidajale esitatud 19. jaanuaril 2009. a., s. o. ajal, mil äriühingu esindamise õigus kuulus pankrotihaldurile Peep Lillemäele. Seega on majandusaasta aruande koostanud ja registripidajale esitanud isikud, kellel puudus hageja esindusõigus ning faktiliselt hagejal mingit kohustust kostjate ees ei tekkinud. Juba seetõttu ei ole kohtul võimalik olematut kohustust kehtetuks tunnistada, kuna hagejal ei olegi mingit kohustust kostjate ees tekkinud. Lisaks ei ole osanikud majandusaasta aruannet üldkoosolekul kinnitanud. Esimese astme kohtu otsus Pärnu Maakohus rahuldas hagi. Kohus tunnistas tagasivõitmise korras kehtetuks OÜ Lepa Kaubakeskus (pankrotis) osanike otsuse alusel dividendide väljamaksmisena

4(14)

tehinguid) seisundit kajastavad tõendid on kokkulangevad, s. t. kohtule esitatud 2008. a. kassa väljaminekuorderid haakuvad pearaamatu väljatrükiga, mis omakorda haakub esitatud pangakonto väljavõtetega (kohtades, kus on näha raha viimine kassast panka). Ka ajutisele pankrotihaldurile P. Lillemäele esitatud 31. oktoobri 2008. a. seisuga auditeerimata raamatupidamisbilansis (nähtub ajutise pankrotihalduri aruandest) oli kassa jäägina näidatud 275.844 krooni, mis on sama summa, nagu pearaamatu kohaselt seal olema pidigi (275.843, 63 krooni); 3) ettevõtte raamatupidamine ja kassa tegutsesid teineteisest sõltumata – raamatupidamisteenust osteti sisse (tunnistajad H. H , M. R ja E. Lepp) ning raamatupidaja ei käinud kassat kontrollimas ega asunud üldse ettevõtte kontoris. Tunnistajatena üle kuulatud administraatorid kinnitasid, et raamatupidamisse anti läbi juhatuse liikme igapäevaselt täidetud kassalehed koondsaldodega ning kassaorderid. Kunagi ei olnud raamatupidamise poolt märkusi ebaõigete arvutuste vm. vigade kohta (tunnistaja A. L). Ülevaadet sellest, mis toimus ettevõtte pangakontodel, administraatoritel ei olnud, neile toodi juhataja poolt tagasi vaid dokument raha panka jõudmise kohta (kõik administraatorid). Nimetatud tuvastatud asjaolud annavad alust järgmistele järeldustele: 1) Reaalset väljamakset kassast 6. oktoobril 2008. a. kostjaile ei tehtud, seda ei saanudki kassas selleks raha puudumisel teha. Seega ei ole võimalik ka rahuldada hagi PankrS § 113 lg. 1 p. 1 alusel, sest see säte käsitleb just asetleidnud rahalise soorituse kehtetuks tunnistamist. Ka Riigikohus on oma lahendis tsiviilasjas 3-2-1-115-07 leidnud, et PankrS § 113 alusel hagi rahuldamine eeldab üldjuhul tagasivõidetava rahalise kohustuse täitmist hageja võlausaldajale (p. 13); 2) Osanike otsus dividendide väljamaksmiseks kostjaile ja E L le oli olemas, kuigi seda füüsiliselt kohtule menetluses menetluskõlbulikult ei esitatud – see nähtub kostjate allkirjastatud kassa väljamineku orderitest, kassa pearaamatust ja 2007. a. majandusaasta aruande lõpus tehtud ettepanekust osanike üldkoosolekule. Viimases dokumendis teevad juhatuse liikmed T ja E L ettepaneku sellise otsuse vastuvõtmiseks 12. juunil 2008. a. ning hiljem vormistatakse see otsus ka läbi raamatupidamise. Otsuse tegemise soovi kinnitavad ka tunnistaja A. Li ütlused, mille kohaselt T. ja E. Lepp palusid temal 2008. a. vormistada orderid dividendide väljamaksmiseks osanikele 500.000 krooni suurustes summades, kuid tunnistaja keeldus sellest, kuna tema sellist raha ei ole näinud. Ka ettevõtte raamatupidaja on

5(14)

tähtsust. Selgelt oli selline tegevus pärast ajutise pankrotihalduri määramist võlausaldajate huve kahjustav, sest juba sel ajal oli tegemist maksejõuetu ettevõttega. Pankrotiotsuse ja ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt oli võlgnikul bilansiliselt ka pankrotiotsuse tegemise aja seisuga rohkem vara kui kohustusi (88 miljonit krooni versus 59 miljonit krooni), kuid tegemist ei olnud varaga, mille arvelt saanuks jooksvaid võlgnevusi katta. Ajutise pankrotihalduri aruandes toodud maksevõimelisuse analüüs, millele ka kohus pankrotiotsuses tugines, näitas selgelt, et ettevõttel puudusid vahendid lühiajaliste kohustuste täitmiseks, m. h. OÜ HHL Rühm nõude 2.000.000 krooni tasumiseks (maksetähtaeg 12. aprill 2008. a.), OÜ Betoneks Ehitus arvete tasumiseks 2.880.080 krooni (tähtaeg 14. august 2008. a.) ja 1.648.566 krooni (tähtaeg 12. september 2008. a.). Sellises olukorras kassa tegeliku puudujäägi varjamiseks 1.500.000 krooni vormistamine 6. oktoobril 2008. a. väljamakstud dividendidena on toiming, mis teadlikult võlausaldajate huve kahjustas ja lähikondseid (osanike näol) teistele võlausaldajatele eelistas. Selle valguses ei ole põhjust kahelda tunnistajana üle kuulatud ajutise pankrotihalduri Peep Lillemäe ütlustes, kes andis tunnistusi selle kohta, et ettevõtte juhtkond ei andnud temale üle kassat ega esitanud mingeid raamatupidamisdokumente vaatamata korduvatele nõudmistele ning alles 3. detsembril 2008. a. ehk nädal enne pankrotiotsust esitati temale ettevõtte auditeerimata bilanss. Peale pangakontodele ligipääsu puudus ajutisel pankrotihalduril tegelik info ettevõtte ja eelkõige kassas toimuva kohta. Arvestades eelnevalt tuvastatut, on ilmne, et juhatus püüdis tegelikku olukorda ka võimalikult kaua varjata, üheks meetodiks oli vastava osanike otsuse alusel dividendide väljamaksmise vormistamine. Riigikohtu lahendis tsiviilasjas 3-2-1-115-07 on viidatud varasemale Riigikohtu lahendile tsiviilasjas 3-2-1-70-05, milles väljendatud põhimõtte kohaselt saab kohus kaaluda erinevate PankrS tagasivõitmise aluste kohaldamist üksnes siis, kui hageja esitatud asjaolud seda võimaldavad. Kuna hageja on sellised asjaolud esile toonud ning esitanud alternatiivse nõudena alusetu rikastumise nõude puhuks, mil leiab tuvastamist dividendide väljamaksmise otsuse kehtetus, kuid tegelikult dividende välja ei makstud, tuleb hagi rahuldada just alternatiivsel alusel. PankrS § 110 lg. 1 p. 1 ja § 109 lg. 1 alusel tuleb kehtetuks tunnistada osanike otsuse alusel vormistatud dividendide väljamaksmise kui tehingu (toimingu), millega sisuliselt varjati/korrigeeriti kassa sularaha puudujääki, selle asemel, et viia kassa seis kooskõlla korrektselt (dokumentides) peetud raamatupidamise andmetega. Kuna kostjad on raha saamist kinnitanud, tuleb neil see tühise tehingu tõttu TsÜS § 84 lg. 1 järgi alusetult saaduna tagastada. Apellatsioonkaebus Kostjad paluvad maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse resolutsioon ei vasta seaduse nõuetele, kuivõrd kohus ei ole resolutsiooniga ühemõtteliselt lahendanud kõiki hagis esitatud nõudeid. Kohus on resolutsioonis küll märkinud, millises osas ta nõude rahuldas, kuid ei ole märkinud, millised hageja nõuded jättis rahuldamata ja seetõttu on kostjatel raske ka apellatsioonkaebust esitada. Lisaks sõltub ka menetluskulude protsentuaalne jaotus sellest, millises ulatuses kohus hagi rahuldas ja rahuldamata jättis. Kohus rahuldas nõude, mida hageja tegelikult hagis ei nõudnud. Hageja palus hagis tunnistada kehtetuks dividendide väljamaksmise kohustus kostjatele, kohus aga tunnistas tagasivõitmise korras kehtetuks OÜ Lepa Kaubakeskus (pankrotis) osanike otsuse alusel dividendide väljamaksmisena 6. oktoobril 2008. a. vormistatud tehingu. Kohus ei juhtinud eelnevalt poolte tähelepanu sellele, et ta võib hageja nõuet muuta või tõlgendada seda hagejast erinevalt. Seega ei saanud kostjad öelda menetluses oma seisukohta osas, milles kohus hagi rahuldas.

6(14)

Kohus on rajanud otsuse asjaoludele, millele kumbki pool ei ole menetluses tuginenud ja mille kohta ei olnud pooltel võimalust arvamust avaldada ning tõenditele, mida istungil ei ole uuritud (mida ei ole ka kohtutoimikus). Kohtule ei ole esitatud tõendina osanike otsust dividendide väljamaksmiseks ja sellist otsust ei ole reaalselt ka kunagi olemas olnud. Kohus on ka ise otsuses märkinud, et dividendide väljamaksmise otsust tõendikõlbulikuna kohtule esitatud ei ole, seega jääb arusaamatuks, millest kohus järeldas, et osanike otsus dividendide väljamaksmiseks 1.500.000 faktiliselt olemas oli. Lisaks ei nähtu kohtu loetletud tõenditest (kostjate allkirjastatud kassa väljamineku orderitest, kassa pearaamatust ja 2007. a. majandusaasta aruande lõpus tehtud ettepanekust osanike üldkoosolekule; 2007. a. majandusaasta aruandest), et reaalselt oleks olnud olemas osanike otsus dividendide väljamaksmiseks osanikele. See on üksnes kohtu arvamus, mis ei tugine poolte esitatud asjaoludele. Kohus ei saa otsust rajada oletustele ning otsuse tegemisel oleks tulnud analüüsida ka kostjate seisukohti, mida kohus ei teinud. Kostjad tutvusid enne apellatsioonkaebuse esitamist äriregistris osaühingu äri- ja registritoimikuga ning veendusid, et registripidaja valduses on üksnes 19. jaanuaril 2009. a. esitatud majandusaasta aruanne, seda 2007. a. majandusaasta aruannet ei ole allkirjastanud juhatuse liikmed (E L ja T L ) ega ka osanik V L . Seega ei saa seda majandusaasta aruannet samastada osanike otsusega dividendi jaotamiseks ja väljamaksmiseks. Tegemist võib olla ühe juhatuse liikme ettepanekuga kasumi jaotamiseks, aga mitte osanike otsusega. Kohus ei ole märkinud otsuses, miks ta kostjate seisukohaga ei nõustunud. Kuivõrd dividendide maksmise kohustus kostjatele on kehtetu juba seetõttu, et 2007. a. majandusaasta aruande on koostanud, allkirjastanud ja registripidajale esitanud esindusõiguseta isik, ei ole kohtul võimalik kohustust kehtetuks tunnistada. kuna hagejal ei olegi mingit kohustust kostjate ees tekkinud. Lisaks ei ole hageja juhatus 2007. a. majandusaasta aruannet ja kasumi jaotamise ettepanekut osanikele esitanud ning osanikud ei ole otsustanud aruande kinnitamist (vt. äriseadustiku (ÄS) § 157 lõiked 1 ja 4, § 179 lõiked 1 ja 2). Õige ei ole kohtu seisukoht, et kassa väljamineku orderitest nähtub, et osanike otsus dividendide väljamaksmiseks oli reaalselt olemas. Kohus on jätnud tähelepanuta kõik kostjate väited seonduvalt nimetatud orderitega ning ei ole seejuures ka põhjendanud, miks kostjate väited tuleb tähelepanuta jätta, ning on omistanud orderitele tähenduse, mida hageja ega kostjad ei ole menetluses väitnud. Tähelepanuta on jäetud kostjate väite, et hageja on orderitele tagantjärele (kohtumenetluse ajal) juurdekirjutusi teinud. Kassa väljaminekuorderid, millele hagis on viidatud ja millele kohus rajas otsuse, ei ole raamatupidamise algdokumendid ning neil puuduvad ka andmed raamatupidamises kirjendamise kohta või andmed, mis on tarvilikud tehingu toimumise tõendamiseks (juhatuse liikme ja kassapidaja allkiri tehingu toimumise kinnitamise kohta jne.). Kostjad ei ole orderite alusel mingeid summasid saanud ning seega ei ole võimalik nende alusel kostjatelt ka mingeid summasid välja mõista. Maakohus jättis kostjate eeltoodud seisukoha tähelepanuta. Kohtu järeldus, et kassaraamatust pidi nähtuma osanike otsuse olemasolu dividendide maksmiseks osanikele, ei tugine asjas kogutud tõenditele ja poolte seisukohtadele. Kohus on tähelepanuta jätnud kõik kostjate väited seonduvalt kassaraamatuga ega ole otsuses põhjendanud, miks kostjate väited tuleb tähelepanuta jätta. Hageja esitas kohtule pearaamatu konto 10111 „Kassa“ väljatrüki 1. jaanuarist 2008. a. kuni 10. detsembrini 2008. a., tõendamaks dividendide väljamaksmise kirje kajastamist raamatupidamises. Dokumendil puuduvad hageja juhatuse liikmete ja raamatupidaja allkirjad, seda ei ole kohtule esitatud originaalis ja lisaks on üldteada, et pearaamatus kajastatud andmeid võib igal ajal muuta. Hageja väiteks oli, et pearaamatu väljatrüki konto 10111 „Kassa“ tõendab asjaolu, et kostjatele maksti dividendid välja. Kostjad leidsid, et see seda ei tõenda. Kohus oli seotud poolte seisukohtadega ega saanud pearaamatu väljatrükile omistada pooltest erinevat tähendust.

7(14)

Hageja esitatud pearaamatu (kassaraamatu) väljatrükk ei sisalda andmeid, mida seadus ette näeb. Lisaks ei ole pearaamatu järgi tehtud väljamakset T L le 500.000 krooni, samuti puudub kirjend, mille kohaselt maksti välja 500.000 krooni V L le. Pearaamatus on märgitud ainult üks summa, 1.500.000 krooni. Viidete puudumise tõttu algdokumentidele (kassaorderid) ja osanike otsusele on ilmne, et kostjatele mingeid väljamakseid ei tehtud. Hageja ei ole tuginenud väidetele, et osaühingu kassas oleks olnud puudujääk, et juhatus püüdis tegelikku olukorda (ilmselt siis kassa puudujääki) võimalikult kaua varjata ning et kassa puudujäägi varjamise üheks meetodiks võis olla vastava osanike otsuse alusel dividendide väljamaksmise vormistamine, kuid kohus tunnistas hageja nõudeta kehtetuks just sellise tehingu. Kohus ei ole menetluses juhtinud ka poolte tähelepanu võimalusele, et ta kavatseb poolte poolt esile toodud asjaolusid teisiti hinnata ega andnud kostjatele võimalust avaldada väidetava kassa puudujäägi kohta oma arvamust. Järelduses, et juhatus püüdis tegelikku olukorda (ilmselt siis kassa puudujääki) võimalikult kaua varjata, tugines kohus suurel määral tunnistaja Peep Lillemäe ütlustele tema suhete kohta ühe juhatuse liikme E L ga. Maakohus jättis tähelepanuta, et V L ei ole kunagi OÜ Lepa Kaubakeskus (pankrotis) juhatusse kuulunud, vaid on üksnes äriühingu osanikuks. Seega ei ole V L l olnud võimalik tekitada väidetavat kassa puudujääki, seda varjata või viia kassa seisu kooskõlla korrektselt (dokumentides) peetud raamatupidamise andmetega. Tuvastatud ei ole ka, milline huvi oleks võinud V L l olla puudujäägi varjamiseks. Seega ei saanud kohus V L suhtes hagi rahuldada otsuses esitatud põhjendustel. Tunnistaja Peep Lillemäe ei väitnud, nagu oleks ta tuvastanud kassa puudujäägi ajal, mil ta oli ajutine haldur ega ka hiljem, s. o. ajal, mil pankrot oli välja kuulutatud. Ka tunnistaja A. L on kinnitanud, et V L ei ole pangast raha kassasse toonud, V L le ei olnud teada kassa jääk. Tunnistaja H. Hindricksoni ütluste kohaselt ei saanud V L ja T L kassast raha võtta ning tunnistaja ei ole talle mingeid summasid maksnud. Ka tunnistajate M. Rebase ja E L ütlustest nähtub, et V L l puudus juurdepääs kassale ja selles asuvatele rahalistele vahenditele ning ta ei olnud teadlik kassajäägist. Kohus jättis ka tähelepanuta, et T L kuulus äriühingu juhatusse alles alates

8(14)

sest kohus ei ole uurinud kõiki äriühingu raamatupidamise dokumente. Kostjate korduvad väited, et nad on ebavõrdses positsioonis hagejaga, kuivõrd neil puudub juurdepääs äriühingu dokumentatsioonile ning V L l ei ole seda juurdepääsu üldse kunagi olnud, jättis kohus tähelepanuta. Asjaolu, et dividende ei makstud, kinnitab ka fakt, et hagejal ei ole tekkinud täiendavat maksekohustust seoses väidetavalt väljamakstud dividendidega. Kui hageja deklareerinuks nõuetekohaselt väidetavalt väljamakstud dividende, pidanuks äriühingul tekkima maksukohustus 398.734 krooni. Peep Lillemäe koostatud ajutise halduri aruandest nähtub, et kohustus maksuhalduri ees on 151.526 krooni. Koos 26. oktoobri 2012. a. menetlusdokumendiga esitasid kostjad kohtule hageja võlausaldajate kaebuse Justiitsministeeriumile pankrotihalduri Peep Lillemäe peale seoses maksude tasumata jätmisega ning sellestki ei nähtu taolise maksukohustuse tekkimist. Küll nähtub sellest, et äriühingul puudusid vahendid ka väiksemate kohustuste täitmiseks ning välistatud on, et tulumaks ära maksti. Seegi kostjate väide on jäänud tähelepanuta. Dividendide määramise aluseks ei saa olla juhatuse ettepanek majandusaasta aruandes, vaid selleks on vajalik osanike otsus, mis puudub. Raamatupidamisele on kasumi jaotamise kande ja väljamaksete tegemise aluseks juhatuse liikme resolutsioon osanike otsusel või juhatuse kui raamatupidamist korraldava organi korraldus. Et ka selline dokument puudub, on tegemist raamatupidaja omavolilise ebaõige kandega. Hageja ei ole ka tõendanud, et äriühingu raamatupidamine kajastas dividendide väljamaksmisega kaasnevat ettevõtte tulumaksu RTJ 8 kohaselt kohustuse ja kuluna dividendide väljakuulutamise hetkel ehk siis hageja viidatud 2007. a. aastaaruande kinnitamise hetkel. Ka ei ole hageja tõendanud, et samast hetkest alates kuni väidetava väljamakse tegemiseni 6. oktoobril 2008. a. oleksid väljamaksmisele kuuluvad dividendid kajastunud hageja raamatupidamises kohustusena osanike ees. Isegi kui oletada, et algselt kostjad otsustasid jaotada dividendid eesmärgiga need hiljem välja maksta, siis vastava osanike otsuse puudumine näitab, et osanikud muutsid oma kavatsust. Kui ka selline otsus oleks olemas olnud, siis raamatupidamiskannete puudumine (kohustused maksuhalduri ja osanike ees) kinnitab, et osanikud võisid oma kavatsusest loobuda ning raamatupidaja tegi kande omavoliliselt ja ekslikult. Kohus jättis kostjate väited analüüsimata, märkimata otsuses, miks kohus nende väidetega ei nõustunud. Kui asuda seisukohale, et osanike otsus dividendide väljamaksmiseks oli tegelikult olemas, siis pidi kohus tuvastama, millal see vastu võeti, sest sellest oleks sõltunud hagi rahuldamine PankrS § 110 lg. 1 p. 1 ja § 109 lg. 1 alusel. Tähtsust omas see, kas otsus tehti ajutise halduri nimetamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni või varem. Kuivõrd kohus ei ole tuvastanud, et dividendide jaotamise ja väljamaksmise otsus tehti ajavahemikus pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni ning käsutust (rahalist sooritust) tegelikult ka ei toimunud, oleks tulnud hagi jätta üldse rahuldamata. Hageja on tõendina esitanud 2008. a. kontode väljavõtte ja kassa sissetulekuorderid, need ei kinnita aga, et hagejal oleks olnud võimalik maksta kostjatele (ja E L le) 6. oktoobril 2008. a. dividende 1.500.000 krooni. Vastupidi, nendest nähtub, et äriühingu kassast tasuti sularaha panka ning pangast omakorda väljamakseid tehtud ei ole. Ka ei tõenda nimetatud dokumendid väidetavat kassa puudujääki, pigem välistavad selle olemasolu. Kohus on vaidlustatud otsuses üleliia keskendunud E L isikule, jättes tähelepanuta, et hagi oli esitatud V L ja T L vastu ning E. Lepa tegevus või tegevusetus tema enda pankrotimenetluses ei oma tähtsust. Asjaolu, et E. Lepp ei vaidlustanud enda pankrotimenetluses mingeid nõudeid, ei muuda tema poolt tunnistajana antud ütlusi ebausaldusväärseteks ega anna võimalust ainuüksi selle asjaolu tõttu kostjate vastu suunatud nõuete rahuldamiseks. Ebaõige on kohtu otsuses väljendatud seisukoht, et osanikud kinnitasid 2008. a. oktoobris dividendide kättesaamist oma allkirjadega kassaorderitel. Nimetatud orderitel ei ole

9(14)

tõenduslikku jõudu, kuna need on fabritseeritud, neile ei ole kassaraamatus viidatud, äriühingu kassas ei ole raha olnud ning keegi pole väljamakset teinud, kostjad (ka E. Lepp) kassa juurde ise ei pääsenud. Kassaordereil puuduvad allkirjad kassast raha väljaandmise kohta. Kui kassast ei ole keegi raha välja andnud (seda kinnitasid ka tunnistajad), siis ei saanud kostjad raha ka vastu võtta ega raha saamist kinnitada. Kohus on ise samas otsuses märkinud, et tegelikult raha kostjatele ei makstud, kuna kassas ei ole iial sellist summat olnud. Nõustuda ei saa kohtu seisukohaga, et tähtsust ei oma, kas ja millal raha tegelikult kostjateni jõudis, välja võeti, kompenseeriti muude hüvedega vmt. Kui kohus asus seisukohale, et kostjad on haginõude ulatuses alusetult rikastunud, siis pidi ta ära näitama, millises summas või milliste hüvede arvel kostjad rikastusid. Kui kohus ei suutnud kostjate alusetut rikastumist tuvastada, tulnuks hagi jätta rahuldamata. Tunnistaja P. Lillemäe ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt ning kohtul tuleks tunnistaja suhtes alustada valeütluste andmise osas kriminaalmenetlust. Tunnistaja kinnitas vande all, et talle ei antud üle äriühingu dokumentatsiooni ning et esimese bilansi sai ta alles 31. oktoobril 2008. a. samas kui tema käsutuses olid kõik vajaminevad dokumendid, s. h. andmed kassa kohta, aastaaruanded, bilanss jne. See nähtub ka, näiteks, tema poolt kolmandatele isikutele saadetud kirjadest ja kostjate poolt maakohtule esitatud Betoneks Ehitus OÜ ajutise pankrotihalduri Sirje Taela aruandest Harju Maakohtule, milles muuhulgas analüüsitakse põhjalikult hageja ja tema ajutise halduri Peep Lillemäe tegevust. Õige ei ole, et Peep Lillemäe eest varjati kassa olemasolu või selle seisu. Tunnistaja poolt valeütluste andmise kohta on kostjatel esitada täiendavad tõendid. Kohus jättis menetluskulud võrdsetes osades kostjate kanda, kuid need oleks tulnud jätta täielikult poolte endi kanda, sest vastaspoole menetluskulude väljamõistmine kostjatelt oli äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik. T L ülalpidamisel on aastane tütar ja tema lapse ema. Lapse ema mingit sissetulekut ei saa. V L omakorda peab ülal oma abikaasat E L a (pankrotis), kellel puudub igasugune sissetulek. Samas nähtub kohtule esitatud materjalidest, et pankrotihaldur K M võlgneb siiani T L le ja E L le vähemalt 11.000 eurot kummalegi, mille ta olevat käesoleva nõudega tasaarveldanud. Ometi nõuet tasaarveldatud ei ole. Lisaks on äriühingul piisavalt rahalisi vahendeid, mistõttu kohus keeldus hagejale menetlusabi andmisest, pankrotihaldur K M peaks aga olema ise võimeline enda huvisid kaitsma vaidluses, mis ei ole õiguslikus mõttes keerukas. Kohus jättis ka tähelepanuta, et menetlus venis nii hageja (põhjendamatute taotluste ja vastuväidete esitamine viimasel kohtuistungil, korduv täiendavate tõendite ja hagi täienduse esitamine) kui ka tunnistaja Peep Lillemäe tegevuse tõttu. Peep Lillemäe ei ilmunud korduvalt mõjuva põhjuseta kohtusse, mistõttu kohtuistungeid tuli mitmel korral edasi lükata. Seega pidanuks kohus muuhulgas lähtuma TsMS § 69 lõikest 1. Hageja esitas kohtuvaidluse teesidega koos dokumentaalsed tõendid, mille vastuvõtmisest oli kohus korduvalt keeldunud ja hagejale tagastanud (2007. a. konto väljavõte, 1. aprilli 2008. a. otsus, koopia e-maksuametist jne). Kuivõrd kohus oli nimetatud tõendite vastuvõtmisest korduvalt keeldunud ja need hagejale tagastanud, ei saanud kohus neid tõendeid toimikusse võtta, kuna need eksitavad järgmisi kohtuastmeid. Vastustaja seisukoht Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, kuid leiab, et maakohtu otsuse põhjendus ei ole õige. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et vaidlust lahendades on maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme ja rikkunud menetlusõiguse norme ning kooskõlas TsMS § 657 lg. 1

10(14)

punktiga 3 ning § 656 lg. 1 punktiga 5 ja lõikega 2 tuleb maakohtu otsus tühistada, tsiviilasi aga saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja on esitanud kummagi kostja vastu iseseisva nõude, sõnastades selle kui dividendide väljamaksmise kohustuse kehtetuks tunnistamise ja kummaltki kostjalt pankrotivarasse 31.955, 82 euro väljamõistmise nõude. Hagi alusena tugines hageja väitele, et kostjatele dividendide väljamaksmise kohta on olemas osanike otsus ning selle otsuse alusel on kummalegi kostjale välja makstud dividende 31.955, 82 eurot. Nõuete materiaalõigusliku alusena viitas hageja PankrS § 113 lg. 1 punktile 1. Menetluse kestel esitas hageja alternatiivse nõude, mille kohaselt taotles juhul, kui kohus tuvastab vaidlustatud tehingute tühisuse või tunnistab need tagasivõitmise korras kehtetuks, kuid leiab, et kostjatele ei ole makstud dividende, mõista kostjatelt neile makstud rahasummad välja alusetu rikastumise sätete alusel. Selle nõude materiaalõigusliku alusena viitas hageja VÕS §-dele 1028 – 1042 täpsemale alusele osundamata (kd. I, tl. 101). Mingeid täiendavaid asjaolusid hageja alternatiivset nõuet esitades esile ei toonud. Maakohus tunnistas otsuse resolutsiooni kohaselt tagasivõitmise korras kehtetuks võlgniku poolt osanike otsuse alusel dividendide väljamaksmisena 6. oktoobril 2008. a. vormistatud tehingu ning mõistis kummaltki kostjalt pankrotivarasse hageja poolt nõutud rahasumma. Otsust põhjendades märkis maakohus, et osanike otsus dividendide väljamaksmise kohta osanikele oli olemas, kuid 6. oktoobril 2008. a. kostjatele raha väljamakset ei tehtud ning hagi ei saa seega rahuldada PankrS § 113 lg. 1 p. 1 alusel; PankrS § 110 lg. 1 p. 1 ja § 109 lg. 1 alusel tuleb tunnistada kehtetuks osanike otsuse alusel vormistatud dividendide väljamaksmise tehing, millega varjati (korrigeeriti) kassa puudujääki, ning kuna kostjad on raha saamist kinnitanud ja hageja on esitanud alternatiivselt nõude alusetule rikastumisele tuginedes, tuleb see neil TsÜS § 84 järgi alusetult saaduna tagastada. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus on ebaselge, vastuoluline ja seaduse kohaselt põhjendamata. Esmalt ei ole maakohtu otsuse põhjal mõistetav, kas dividendide väljamaksmisena vormistatud tehingu all, mille maakohus kehtetuks tunnistas, pidas kohus silmas osanike otsusest tulenevat dividendide väljamaksmise kohustust, nagu hageja hagis oli taotlenud, või midagi muud. Kui kohus tunnistaski kehtetuks dividendide väljamaksmise kohustuse osanike otsuse alusel, mis oli tehtud ajavahemikul ajutise halduri nimetamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni, siis ei anna see veel iseenesest alust kostjatelt raha väljamõistmiseks. PankrS § 119 lg. 1 kohaselt, kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga. Seega on niisuguses olukorras kostjatelt raha väljamõistmise eelduseks asjaolu, et kostjad on kehtetuks tunnistatud tehingu alusel raha saanud. Maakohus osundatud sätte kohaldamise eeldusi ei kontrollinud, kuid tuvastas samas, et vähemalt 6. oktoobri 2008. a. kassa väljaminekuorderite alusel, millele hageja oma nõude alusena oli tuginenud, ei ole kostjatele dividende välja makstud. Sellestki, et maakohus ei pidanud võimalikuks rahuldada PankrS § 113 lg. 1 p. 1 alusel rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmiseks esitatud hagi, võib mõista, et vaidlusalust rahalist kohustust kostjatele maakohtu hinnangu kohaselt faktiliselt ei täidetud. Kas kostjad on saanud hagetava rahasumma muudel asjaoludel muul ajal, kohtuotsusest ei selgu. Kui maakohus ei pidanud otsuse resolutsioonis märgitud dividendide väljamaksmisena 6. oktoobril 2008. a. vormistatud tehingu all silmas võlgniku kohustust osanike otsuse alusel kostjatele dividende maksta, siis ei ole otsuse põhjal mõistetav, mida on kohus selle tehingu all silmas pidanud. Ebaselgeks jääb ka otsuse põhjenduses sisalduv viide alusetule rikastumisele ja selle seosele esitatud nõude ning selle rahuldamisega. Tagasivõitmise alused pankrotimenetluses on sätestatud PankrS §-des 109 – 116 ning tagasivõitmise tagajärjed on sätestatud sama seaduse §-s 119. Tagasivõitmise tagajärgede suhtes ei ole kohaldatav TsÜS § 84, millele maakohus on viidanud. Iseenesest on pankrotihalduril pankrotimenetluses võimalus kõrvuti 11(14)

tagasivõitmise hagidega esitada ka hagisid vara tagasinõudmiseks (PankrS § 108 lg. 2) ning nende esitamine on võimalik muuhulgas ka alusetust rikastumisest tulenevalt, TsÜS § 84 ei ole aga niisuguseks nõudenormiks, mis selleks aluse annaks. Alusetust rikastumisest tulenevad nõudenormid sisalduvad VÕS 52. peatükis, nende normide kohaldamise eeldusi ei ole maakohus kontrollinud. Vaidlustatud otsusest jääb üldse ebaselgeks, millist seost on kohus näinud hageja poolt esitatud nõuete ja kostjate väidetava alusetu rikastumise vahel. Siiski on juba iseenesest ebaõige ja materiaalõigusega põhimõttelises vastuolus maakohtu otsuses sisalduv seisukoht, nagu ei oleks alusetu rikastumise nõude rahuldamise eeldusena vajalik tuvastada seda, kas rikastumine on tegelikult aset leidnud või mitte ning milles see on seisnenud. Otsustamaks, kas hagejal on õigus nõuda kostjatelt vaidlusaluseid rahasummasid alusetu rikastumise sätete alusel, tuli maakohtul esmalt hinnata, kas kostjad on nende hagisummade võrra rikastunud ning kui rikastumine on aset leidnud, siis, kas rikastumine on olnud alusetu. Maakohus ei ole otsuses tuvastanud faktilisi asjaolusid, mis võimaldaksid kostjate alusetu rikastumise kohta järeldusi teha. Selliselt ei ole maakohus otsuses tuvastanud piisavat asjaolude kogumit, mis annaks aluse raha väljamõistmiseks esitatud hagi rahuldamiseks. Lisaks sellele on maakohus otsuses leidnud, et dividendide väljamaksmise toiminguga on sisuliselt varjatud (korrigeeritud) kassa sularaha puudujääki, et seda on püütud võimalikult kaua varjata ning et sel eesmärgil dividendide väljamaksmisena vormistamine on teadlikult kahjustanud võlausaldajate huve. Milline järeldus tuleks sellest tõdemusest vaidluse lahendamise seisukohalt teha, jääb otsuse põhjal mõistetamatuks. Lisaks sellele on maakohus taolisele järeldusele jõudes võtnud aluseks asjaolud, millele kumbki pool menetluses ei ole tuginenud ja mida mõlemad apellatsioonimenetluses maakohtule ette heidavad. Hageja on korduvalt kinnitanud, et kassas puudujäägi olemasolule ei ole ta tuginenud ega soovinud ka tugineda. Lahendis 3-2-1-70-05, millele maakohus on oma lahendis viidanud, on Riigikohus muuhulgas juhtinud kohtute tähelepanu sellele, et kohus on seotud nõudega ja selle aluseks olevate asjaoludega ning et otsuse tegemisel saab kohus aluseks võtta üksnes neid asjaolusid, mida menetlusse on toonud pool oma nõude või vastuväite alusena. Maakohus ei ole seda silmas pidanud, ei ole arutanud vaidlusalust asjaolu pooltega vastavalt TsMS § 436 lõikes 4 sätestatule ega ole andnud pooltele eelnevalt võimalust avaldada selle asjaolu kohta oma seisukohti. Kohtu hinnang vaidlusalusele asjaolule on olnud pooltele üllatav ja otsuses taolisele asjaolule tuginemine ei olnud seega lubatud. Samas, isegi eeldusel, et kassa puudujääk oli olemas, ei ole otsuse põhjal mõistetav see, milles seisnes sel juhul kostjate alusetu rikastumine. Maakohtu otsus ei vasta TsMS § 442 lõikes 8 sätestatud nõuetele ka osas, mis puudutab põhjendust selle kohta, miks kohus ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega või miks ta mõnda tõendit ei arvesta. Maakohus on otsuses jätnud käsitlemata kostjate poolt hulgaliselt esitatud vastuväited ega ole samas põhjendanud, miks ta nendega ei nõustu või miks need ei ole asjas olulised. Ka on otsuses hinnang andmata reale tõenditele. Tsiviilasja materjalides on hulgaliselt dokumente, mille esitamise ja asja juurde võtmise tähendus jääb arusaamatuks. Näiteks sisaldab kd. II sadu kassa sissetulekuordereid, millele maakohus ei ole otsuses viidanud ning millega eraldivõetuna kumbki pooltest ei ole oma nõudeid või vastuväiteid seostanud. Kostja selgitas apellatsioonikohtu istungil, et soovis nende kassa sissetulekuorderitega tõendada, et kogu pangast saadud raha on kassasse laekunud, samas ei ole kostja koostanud kokkuvõtlikku dokumenti, mille põhjal võiks teha järeldusi vaidluse lahendamise jaoks olulisel ajavahemikul pangast saadud ja kassasse laekunud rahasummade ning nende võrdluse kohta. Ka hageja on esitanud hulga dokumente (näit. pearaamatu väljavõtted – kd. III, tl. 163 jj., pangatehingute väljavõte – kd. III, tl. 176 jt.), mille seost asjaoludega, millele hageja on nõude alusena soovinud tugineda, ei ole hageja selgelt põhjendanud ja millele ka maakohus ei ole otsuses mingit hinnangut andnud. Veel on toimikusse võetud dokumendid, mille vastuvõtmisest maakohus keeldus (näit. osanike otsus 12(14)

– kd. III, tl. 159) ja nõustuda võib apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, et selliselt jääb menetluslik olukord seoses nende tõenditega pooltele mõistetamatuks. Eespooltoodust nähtub, et maakohtu otsuse põhjal ei ole päriselt mõistetav, millise nõude kohus rahuldas. Selle tulemusena on muuhulgas hageja menetluslik olukord seoses otsuse peale edasikaebamisega ebaselge: hageja on küll nõus otsuse resolutsiooniga, mille kohaselt kostjatelt on tema kasuks hagetud rahasummad välja mõistetud ning see iseenesest välistab kohtupraktikas levinud seisukohast tulenevalt tema võimaluse otsuse peale edasi kaevata; samas ei ole hageja rahul tema nõuete rahuldamise põhjendusega, mis väljendub tema esimese valikuna esitatud rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmiseks esitatud nõude sisulises rahuldamata jätmises. Et maakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, siis on edasises menetluses võimalik taolist poolte jaoks ebaselget menetluslikku olukorda vältida. Kolleegium leiab, et asja lahendamine on läinud viltu juba algusest peale. Maakohus ei ole täiel määral täitnud eelmenetluse ülesandeid, mille käigus muuhulgas tuleb välja selgitada menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks (TsMS § 392 lg. 1 p. 3 ja 4). Eespool on kolleegium käsitlenud hageja esitatud nõudeid, mille eesmärk ja alus ning omavaheline seos ei ole selgelt mõistetavad. Nii ei ole üheselt mõistetav, millise eeldusega on hageja seostanud oma alternatiivse nõude (kd. I, tl. 101), kuidas see seondub tema poolt varem esitatud nõudega ja millistele faktilistele asjaoludele hageja oma selle nõude on rajanud. Esialgses hagis on hageja soovinud tagasi võita rahalise kohustuse täitmist, alternatiivse nõude eelduseks on aga pidanud tehingu tühisust või kehtetuks tunnistamist, selgitamata, milliseid tehinguid on silmas peetud. Alternatiivsena esitatud nõude alusena ei ole hageja üldse mingeid faktilisi asjaolusid esile toonud, kuigi TsMS § 363 lg. 1 p. 2 kohaselt peavad hagi aluseks olevad asjaolud ehk hagi alus kohustuslikult sisalduma hagiavalduses. Kuigi rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise ja alusetust rikastumist tuleneva nõude alused on erinevad ning eeldavad ka erinevatele faktilistele asjaoludele tuginemist, ei ole hageja seostanud alternatiivselt esitatud nõuet ka varem esitatud nõude alusena esiletoodud asjaoludega. Hageja ei ole esitanud mingit loogiliselt seostatud asjaolude käsitlust, mille põhjal võiks järeldada seda, milles hageja kostjate alusetut rikastumist näeb. Selliselt on see nõue piisavalt määratlemata ja ebaselge. Sellele vaatamata ei ole maakohus juhtinud sellele puudusele hageja tähelepanu ega teinud talle ettepanekut oma nõudeid, nende eesmärki ja alust ning nõuete omavahelist loogilist seost põhjendada (TsMS § 392 lg. 3). Maakohus lahendas vaidluse, ilma et oleks välja selgitanud, milline on see faktiliste asjaolude kogum, millele hageja oma nõuete alusena soovib tugineda. Põhjendatud on kostjate väide, et hagile konkreetsete vastuväidete esitamine on raskendatud, kuni hageja ei ole oma nõuet ja selle alust selgelt ja loogiliselt formuleerinud. Reeglina on hagi alusena piisava faktikogumi esile toomata jätmine piisav, et jätta hagi rahuldamata. Arvestades aga maakohtu poolt eelmenetluse ülesannete osalist täitmata jätmist ja asjaolu, et maakohus on hagi vaatamata selle puudustele rahuldanud, ei oleks see hageja suhtes õiglane. Ka kohtuistungil ei arutanud kohus pooltega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest, nagu seda TsMS § 351 lg. 1 kohaselt nõutakse. Et alusetu rikastumise nõude osas, mille rahuldamist maakohtu otsusest võib järeldada, on otsus seaduses sätestatud nõudeid arvestades olulises ulatuses põhjendamata, hagi alus on esile toomata ning sellele nõudele ei ole maakohtu menetluses üldse vajalikku tähelepanu pööratud, siis ei ole uue sisulise lahendi tegemine apellatsioonimenetluses võimalik. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul vastavalt eespoolkirjeldatule täita eelmenetluse seni täitmata ülesanded, välja selgitada asjas olulised asjaolud, otsustada esitatud tõendite alusel nende tuvastamise võimalikkus ja seejärel lahendada nõue seaduse kohaselt põhjendatud kohtulahendiga.

13(14)

Maakohus on tsiviilasja hinna määranud ebaõigesti. TsMS § 137 lg. 11 alusel saab ringkonnakohus maakohtu menetluses määratud hagihinda muuta. Et rahanõuet ei ole esitatud kostjate vastu solidaarselt, vaid neist kummaltki taotletakse raha väljamõistmist teineteisest sõltumatult, ei saa hagihinda määrata TsMS § 134 lg. 2 järgi kostjate vastu esitatud rahanõudeid kokku liites. Kumbki kostja esineb kohtumenetluses hageja suhtes iseseisvalt (TsMS § 207 lg. 2 lause 1) ja asjaolust, et kostjate vastu esitatud rahanõuded sisalduvad ühes hagiavalduses, ei saa järeldada, nagu oleks tegemist ühes hagis sisalduvate nõuetega. Seega ei saa hagihinda määrata ka TsMS § 134 lg. 1 alusel erinevate kostjate vastu esitatud nõudeid kokku liites. Et kummalti kostjalt hagetakse 31.955, 82 euro väljamõistmist, siis on tsiviilasja hinnaks kummagi kostja suhtes 31.955, 82 eurot. Menetluskulude jaotus menetlusosaliste vahel tuleb maakohtul otsustada asja uue sisulise läbivaatamise käigus vastavalt selle tulemusele kõiki lahendatud nõudeid arvestades.

Gaida Kivinurm

Kaupo Paal

Malle Seppik

14(14)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.