2-13-45468/4 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

2-13-45468 Edasikaebamise kord Kostja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul Tartu Maakohtu Tartu kohtumajale kirjaliku kaja, kui: 1) hagile vastamata jätmise puhul oli hagi kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt; 2) kohtuistungile ilmumata jäämise puhul oli kohtukutse toimetatud kostjale või tema esindajale kätte teisiti kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või kohtuistungil; 3) tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kaja peab vastama tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 416 lg 1-3 sätestatule. Kaja esitamisel tuleb tasuda kautsjon vastavalt TsMS §-le 142 Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr 10220034796011 (SEB Pank) või arvelduskontole nr 221023778606 (Swedbank), mõlemal juhul viitenumber 3100057455. Menetluse käik Kaupmehe Järelmaks OÜ esitas 30.09.2013. a kohtule hagiavalduse Mxxx Mxxxxx vastu võla ja viivise nõudes. Hageja palus kohtul kostjalt tema kasuks välja mõista 754,12 eurot, millest 604,67 eurot on tagastamata krediidisumma, 37,17 eurot sissenõutavaks muutunud tasumata järelmaksuintress, 9,27 eurot tasumata krediidiintress, 51,12 eurot võla sissenõudmisega seotud kulud ja 51,89 eurot sissenõutavaks muutunud viivis. Lisaks palus hageja kostjalt välja mõista alates 17.09.2013. a sissenõutavaks muutuva viivise 27 % tagastamata krediidisummalt aastas kuni nõude täitmiseni. Kohus võttis hagi 03.10.2013. a määrusega menetlusse, edastas hagimaterjalid kostjale ja kohustas kostjat hagile kirjalikult vastama 21 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. Kostjat hoiatati TsMS § 407 järgi võimalikest õiguslikest tagajärgedest. Hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõude määrus toimetati 04.10.2013. a kostja elukoha aadressil kätte tema emale Axxxxxx Mxxxxxxx. TsMS § 322 lg 1 näeb ette, et kui menetlusdokumendi saajat ei saada tema eluruumis kätte, loetakse dokument saajale kättetoimetatuks ka kättetoimetamisega tema eluruumis elavale või perekonda teenivale vähemalt neljateistkümneaastasele isikule. Seega loeb kohus menetlusdokumendid kostjale kättetoimetatuks 04.10.2013. a. Kostja kohtu poolt antud tähtpäevaks ega hiljem hagile vastanud ei ole. Hageja taotles hagiavalduses hagi rahuldamist tagaseljaotsusega, kui kostja kohtu poolt määratud tähtajaks hagile ei vasta. Kohtu seisukoht ja põhjendused Vastavalt TsMS § 407 lg-le 1 võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohus leiab, et ei esine TsMS § 407 lg-s 5 nimetatud tagaseljaotsuse tegemist välistavaid asjaolusid ning hagi on võimalik rahuldada tagaseljaotsusega õiguslikult põhjendatud ulatuses. TsMS § 444 lg 3 alusel jätab kohus käesolevast otsusest välja kirjeldava osa ja esitab põhjendavas osas vaid õigusliku põhjenduse. Vastavalt TsMS § 468 lg 1 p-le 2 tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks. Hagimaterjalide põhjal on pooled sõlminud 04.02.2013. a järelmaksulepingu, mille alusel finantseeris hageja kostja poolt kauba soetamist ONOFF Eesti AS-ilt. Hageja andis kostjale krediiti summas 699,50 eurot, millest 681 euro eest soetas kostja endale ONOFF Eesti AS-ist teleri ja 3D prillid ning 18,50 eurot kuulus poolte kokkuleppel tasaarveldamisele lepingu

2-13-45468 sõlmimise tasuga. Lepingu järgi kohustus kostja hagejale tagastama krediidi osade kaupa maksegraafiku alusel koos intressiga 14,90 % aastas. Poolte vahel sõlmitud leping vastab tarbijakrediidilepingu tunnustele. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 401 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 402 järgi on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustab andma tarbijale krediiti või laenu – tarbijakrediidileping. Hageja nõuab kostjalt lepingust tulenevate kohustuste täitmist, muu hulgas, tasumata krediidisummat, intressi, võla sissenõudmise kulu ja viivist. Kohus leiab, et hageja nõue on õiguslikult põhjendatud osaliselt. Põhjendatud on hageja nõue tagastamata krediidisumma saamiseks. Puudub vaidlus selle üle, et kostja rikkus lepingust tulenevat maksekohustust ja ei tasunud krediidimakseid nõuetekohaselt, mistõttu ütles hageja lepingu ennetähtaegselt üles. Kostja ei ole hagile vastanud. TsMS § 407 lg 1 alusel saab lugeda hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. VÕS § 101 lg 1 p- 1 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuse rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja tagastamata krediidisumma 604,67 eurot. Kohus leiab, et hageja intressi ja viivisenõue on põhjendatud osaliselt. Kostja ei ole küll esitanud hageja nõudele vastuväiteid, kuid kuna kostja on tarbija, on kohtul kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust. TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsust tehes kohus otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele; kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta ning TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 438 lg-t 1 ja § 436 lg-t 7 tuleb tõlgendada kooskõlas Euroopa Ühenduse Nõukogu direktiivi (edaspidi direktiiv) 93/13/EMÜ artiklis 6. sätestatud eesmärgiga, mis nõuab liikmesriikidelt siseriiklikes õigusnormides sätestamist, et ebaõiglased tingimused ei ole tarbijale siduvad. Direktiivis sätestatu kohaselt ei ole oleks seda võimalik saavutada, kui tarbija ise oleks kohustatud tõendama selliste tingimuste ebaõiglast olemust. Seetõttu tuleb TsMS § 438 lg 1 ja § 436 lg 7 koosmõjus mõista selliselt, et tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel on kohtul kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas tarbija ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. VÕS § 401 lg 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 397 lg 1 järgi tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks muutunud tasumata järelmaksuintressi summas 37,17 eurot ja krediidiintressi summas 9,27 eurot. Kohtu hinnangul ei ole õiguslikult põhjendatud eraldi krediidiintressi nõue. Pooled on järelmaksulepingus kokku leppinud, et järelmaksu intress on 14,90 % järelmaksusummast aasta kohta. Lisaks on pooled kokku leppinud, et õigeaegselt tagastamata järelmaksu intressimäär on 27 % aastas. Kohtu hinnangul saab käsitleda intressimäärana lepingus kokkulepitud järelmaksu intressi ehk 14,90 % tasumata krediidisummalt aastas. Ka krediidisumma tagasimaksmiseks kokkulepitud maksegraafikus on arvestatud tagasimakstavalt summalt intressi nimetatud määras ehk 14,90 % aastas. Tagastamata järelmaksult intressimäära kokkulepet saab käsitleda leppetrahvina maksete tasumisega viivitamise korral. VÕS § 415 lg 1 järgi on kokkulepe, millega võimaldatakse tarbijalt nõuda maksetega viivitamisel eelkõige käsiraha või leppetrahvi, on tühine. Eeltoodu alusel on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista lepingu ülesütlemise seisuga sissenõutavaks muutunud intress 14,90 % tasumata krediidisummalt aastas, mille

2-13-45468 suuruseks on hageja arvestanud 37,17 eurot. Krediidiintressi nõue summas 9,27 eurot tuleb jätta rahuldamata. Hageja nõuab kostjalt viivist määras 27 % võlgnetavalt summalt aastas. Kohus leiab, et viivisenõue sellises ulatuses ei ole põhjendatud. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja juhul, kui võlgnik on kohustust rikkunud, nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 näeb ette, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Poolte vahel sõlmitud lepingu intressimääraks on 14,90 % krediidisummalt aastas. Seega on põhjendatud hageja viivisenõue üksnes lepinguga ettenähtud intressimääras. Hageja nõuab kostjalt viivist perioodi eest alates 23.05.2013. a. TsMS § 367 näeb ette, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Perioodi 23.05.2013. a kuni kohtuotsuse tegemiseni, s.o kuni 13.12.2013. a kujuneb viivise suuruseks 49,20 eurot (604,67 eurot x 14,90 % aastas x 205 päeva), mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kohus leiab, et põhjendamata on hageja nõue võla sissenõudmise kulude saamiseks. Hageja nõuab kostjalt võla sissenõudmise kulu summas 51,12 eurot. Hagiavalduse kohaselt on nimetatud kulud kostjale saadetud kirjade ja võla menetlemise kulud. hageja on saatnud kostjale 02.04.2013. a võla sissenõudmiskirja, 02.05.2013. a lepingu ülesütlemise hoiatuse ning 22.05.2013. a lepingu ülesütlemisavalduse. Kohus leiab, et nõue on põhjendatud. VÕS § 101 lg 1 p 3 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse rikkumise korral nõuda kahju hüvitamist. Eeltoodu alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 742,16 eurot, millest moodustab 604,67 eurot tagastamata krediidisumma, 37,17 eurot intress, 49,20 eurot 13.12.2013. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis ja 51,12 eurot sissenõudmise kulud. Lisaks mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise pärast kohtuotsuse tegemist 14,90 % tagastamata krediidisummalt aastas kuni krediidisumma tasumiseni. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud üldjuhul pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohus rahuldas hageja nõude ca 98 protsendi ulatuses, seega jätab kohus menetluskulud 98 % ulatuses kostja kanda ja 2 % ulatuses hageja kanda. Hageja on esitanud hagis menetluskulude kindlaksmääramise taotluse ja menetluskulude nimekirja, mille kohaselt palub välja mõista kostjalt menetluskuludena 125 eurot hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu eest ja 114 eurot õigusabikulude eest. Kohus on seisukohal, et hageja menetluskulud on põhjendatud ja vajalikud. Riigilõivu on tasutud seadusega ettenähtud määras ja hageja lepingulise esindaja kulu on asjaolusid arvestades mõistlik ja jääb Vabariigi Valitsuse 04.09.2008. a määrusega nr 137 kehtestatud teistelt