Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

1(6)

Selgitused:

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud T V esitas 19. detsembril 2012. a. Harju Maakohtule hagi K L vastu laenulepingust tuleneva põhivõla 25.564, 66 euro, hagi esitamise hetke seisuga viivise 2268, 22 euro ja sellele lisanduva viivise protsendina põhinõudest väljamõistmiseks. Hageja ja kostja sõlmisid 2. septembril 1999. a. laenulepingu, mille kohaselt kostja sai hagejalt laenu 400.000 krooni. Laenu tagastamise tähtajaks oli 1. jaanuar 2010. a. Kostja ei ole vaatamata nõudmisele siiani hagejale laenu tagastanud. Tsiviilkoodeksi (TsK) § 231 lg. 1 kohaselt on rahalise kohustise täitmisega viivitanud võlgnik kohustatud maksma viivitamisaja eest aastas kolm protsenti viivitatud summalt, kui seaduse või lepinguga ei ole kindlaks määratud teistsugust protsendimäära. Tulenevalt määrast 0, 0082% päevas on hagiavalduse esitamise hetkeks muutunud sissenõutavaks viivis 1082 viivitatud päeva eest summas 35.489, 96 krooni ehk 2268, 22 eurot. Edasiulatuvalt tuleb kostjalt viivis välja mõista 0, 0082% põhinõudelt päevas kuni kohustuse nõuetekohase täitmiseni. Menetluse kestel selgitas hageja, et poolte vahel oli küll sõlmitud laenuleping, mille kohaselt laenu tagastamise tähtaeg oli 10 aasta pärast, kuid kohustuse täitmises perioodiliste maksetena kokku ei lepitud. Samas ei ole hagejal vastuväiteid selle kohta, et käsitleda sõlmitud laenulepingut kestuslepinguna ning kohaldada asja lahendamiseks võlaõigusseadust (VÕS). Hageja möönas, et laenulepingus on terminid „laenutaja“ ja „laenaja“ ära vahetatud. Asjaolu, et tegelikkuses sai kostja hagejalt laenu vaatamata lepingus poolte äravahetamisele, tõendab ka hageja ja kostja vahel samal päeval sõlmitud pandileping. Selles lepingus on 2(6)

kirjas, et eespool nimetatud laenulepingu alusel hageja annab kostjale laenu 400.000 krooni. Selge on see, et juhul kui hoopis hageja oleks saanud kostjalt laenu, ei oleks hageja alusetut ja teadlikult valedel väidetel põhinevat hagiavaldust kohtusse esitanud. Kostja ei ole ka kunagi laenulepingut käsitlenud selliselt, nagu oleks tema hagejale laenu andnud ega ole ka kunagi nõudnud laenu tagastamist. Hageja teist nõuet laenu tagatiseks olnud korterilt pandi ümbervormistamiseks hüpoteegiks menetleb Harju Maakohus tsiviilasjas 2-12-49729. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg. 1 kohaselt peab laenulepingu rahatust tõendama pool, kes sellele väitele tugineb, seega kostja. Kostja vastus Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Kostjale jääb selgusetuks hageja tuginemine TsK sätetele, kui kehtib võlaõigusseadus (VÕS), milline ka muuhulgas reguleerib laenusuhteid. TsK § 272 lg. 2 kohaselt oli laenuleping reaalne ehk hakkas kehtima rahasumma reaalsest üleandmisest. VÕS § 396 lg. 1 kohaselt on laenuleping konnsensuaalne ehk loetakse sõlmituks kokkuleppe saavutamisel. Hageja valitud loogikale tuginedes saab esitada kostja väite laenulepingu rahatuse kohta, millise tulemusena lasub hagejal kohustus tõendada laenu tegelik üleandmine. Täiendavalt lisas kostja, et ei eita laenulepingu sõlmimist, kuid hageja esitatud laenulepingu alusel ei ole kostja hagejalt laenu saanud. Hageja ei ole esitanud pandilepingus nimetatud laenulepingut kohtule. Hageja esindaja väide, et ekslikult on laenulepingus pooled ära vahetatud, ei vasta tegelikkusele. Lepingu p. 1 kohaselt andis laenutaja (kostja) laenu laenajale (hageja). Lepingu p. 2 kohaselt kinnitab laenaja (hageja) laenu kätte saamist. Maakohtu otsus Harju Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 25.564, 66 eurot, viivise 2431, 73 eurot seisuga 6. märts 2013. a. ning viivise 0, 0082% päevas põhinõudest (25.564, 66 eurot) alates 7. märtsist 2013. a. kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jäid kostja kanda. Pooled vaidlevad selle üle, kas pooltevahelisest laenulepingulisest suhtest on kostjal kohustusi hageja ees. Vaidlusalune laenuleping on sõlmitud enne 1. juulit 2002. a., kuid laen tuli tagastada pärast 1. juulit 2002. a. Laenulepingu täitmisega seonduvat tuleb seega hinnata võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 2, § 11 ning § 12 lõigete 1 ja 2 järgi nii enne 1. juulit 2002. a. kehtinud kui ka pärast 1. juulit 2002. a. kehtivate õigusaktide järgi. Laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud TsK § 272 lg. 1 kohaselt laenulepingu järgi annab üks pool (laenutaja) teisele poolele (laenajale) omandusse raha või liigitunnustega piiritletud asjad, laenaja aga kohustub laenutajale sama summa raha või võrdse koguse sama liiki ja sama kvaliteediga asju tagastama. TsK § 272 lg. 2 järgi laenuleping loetakse sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist. Alates 1. juulist 2002. a. sätestab VÕS § 396 lg. 1, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Poolte vahel on laenulepingust tulenev võlasuhe, millest tulenevalt on kostjal täitmata kohustused hageja ees. Kuigi 2. septembri 1999. a. laenulepingus on kostja märgitud terminiga „laenutaja“ ja hageja terminiga „laenaja“, kellele lepingu p. 1 järgi anti laenu 400.000 krooni, tuleneb 2. septembri 1999. a. pandilepingu punktist 1, et hageja on andnud kostjale laenu 400.000 krooni tähtajaga 1. jaanuar 2010. a. Pandilepingus on kajastatud

3(6)

Kuna pandileping kinnitab, et laenajaks on kostja, siis laenulepingu p 2 järgi on kostja saanud raha kätte enne laenulepingu sõlmimist. Kostja ei ole oma väiteid laenulepingu rahatuse kohta tõendanud. Hageja nõuab täitmata kohustuselt viivist 0, 0082% päevas kuni 1. juulini 2002. a. kehtinud TsK § 231 lg. 1 järgi. Kohtu hinnangul tuleb sissenõutavaks muutunud viivisenõude rahuldamisel lähtuda hageja poolt märgitud viivisemäärast, kuna see on väiksem VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määrast. Tegemist on hageja õigusega nõuda viivist osaliselt protsendina põhinõudest. Õige on hageja arvestus, et 18. detsembri 2012. a. seisuga on kostja kohustuse täitmisega viivitanud 1082 päeva. Perioodil 19. detsembrist 2012. a. kuni 6. märtsini 2013. a. on kostja olnud viivituses 78 päeva ning sissenõutavaks muutunud viivisele lisandub 163, 51 eurot. Kostjalt tuleb välja mõista viivisena 2431, 73 eurot ning alates 7. märtsist 2013. a. viivis protsendina põhinõudest 0, 0082% päevas kuni põhinõude täitmiseni. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule. Hageja esitas kostja vastu laenu nõude 400.000 krooni tagastamiseks. Hageja tugines oma nõudes 2. septembril 1999. a. koostatud lepingudokumendile. Maakohus on hinnanud nimetatud lepingudokumenti ebaõigesti. VÕS § 29 lg. 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Milline oli lepingupoolte ühine tegelik tahe, seda peab tõendama TsMS § 230 lg. 1 järgi pool, kes sellele tahtele tugineb. Juhul kui ei ole võimalik kindlaks teha poolte ühist tahet, siis VÕS § 29 lg. 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Seega peab pool, kes tugineb lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lõikele 3, tõendama, et tema poolt mõistetud lepingutingimuse tähendust teine lepingupool lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma. Juhul, kui lepingut ei saa tõlgendada VÕS § 29 lõigete 1 ega 3 järgi, siis tuleb lepingut VÕS § 29 lg. 4 kohaselt tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Pooled võivad tõendada VÕS § 29 lõikes 5 nimetatud asjaolusid, millest lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda. Maakohus on eeltoodud sätteid rikkudes tuvastanud, et poolte vahel oli laenulepingust tulenev võlasuhe, millest tulenevalt on kostjal täitmata kohustused hageja ees. Laenulepingu kohta koostatud käsikirjalises dokumendis on selgesõnaline p. 1, mille kohaselt 400.000 krooni laenaja on hageja, kellele kostja nimetatud summa laenas. Lepingudokumendi punktis 2 kinnitab hageja laenajana, et tema on nimetatud 400.000 krooni täielikult kätte saanud enne lepingu sõlmimist. Lepingudokumendi punktis 3 on sätestatud hageja kui laenaja õigus tagastada laenatud raha kostjale, kes on sellisel juhul kohustatud selle vastu võtma. Lepingudokumendi p. 4 kohaselt, kui hageja laenajana nimetatud rahasummat tähtajaks ei tagasta, on laenutajal õigus esitada leping sissenõudmiseks täitevametile. Kõik nimetatud lepingu punktid on sõnastatud selgelt ja ühemõtteliselt ning nende mõte ja sisu ei ole teineteisega vastuolus, vaid näitavad seda, kes lepingudokumendi osalistest on laenaja ja kes laenu andja. Nimetatud lepingudokumendi kohaselt on 400.000 krooni laenajaks ja nimetatud rahasumma saajaks hageja. Hageja ei ole tõendanud asjaolu, et vaatamata lepingudokumendis väljendatule oli hoopis tema laenutaja ja kostja laenaja. Maakohtu põhjendus, et pooltevahelises pandilepingus on kajastatud 2. septembri 1999. a. laenuleping ning seega on pandilepinguga tõendatud pooltevaheline võlasuhe ning sellest tulenev kohustus, ei ole hagi rahuldamiseks piisav. Pandileping ei ole laenuleping. Maakohtul tuli asi lahendada laenulepingu sätete kohaselt, kuna hageja esitatud nõue tugines laenusuhtele ja laenu kohta 2. septembril 1999. a. koostatud lepingudokumendile.

4(6)

Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et kostja on hagejalt saanud 2. septembril 1999. a. sularaha 400.000 krooni. Lepingudokumendi punktis 2 kinnitab hageja laenajana, et tema on nimetatud 400.000 krooni täielikult kätte saanud enne lepingu sõlmimist. Nimetatud kinnitus ei tõenda, et kostja oleks hagejalt saanud mingit raha. Laenuleping kui reaalne leping loetakse TsK § 272 lg. 2 alusel sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist. Kostja esitas kohtule vastuväite, et tema ei ole hagejalt raha saanud ning et laenajaks oli hageja, mitte kostja. Hageja pole selle kohta kohtule mingeid tõendeid esitanud. Selliseks tõendiks ei ole lepingudokumendi punktis 2 sätestatud hageja kinnitus raha kättesaamise kohta kostjalt. Maakohtu otsus on selles osas vastuoluline ega lähtu 2. septembril 1999. a. koostatud lepingudokumendi tegelikust sisust. Vastustaja seisukoht Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus on õige ja piisavalt põhjendatud, apellatsioonkaebus ei anna selle tühistamiseks alust. Vaidlustatud otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kolleegium järgib maakohtu otsuse põhjendust ja kooskõlas TsMS § 654 lõikega 6 ei korda seda. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et nõustub maakohtu poolt 2. septembri 1999. a. lepingudokumendile ja muudele tõenditele, sealhulgas samal päeval sõlmitud pandilepingule koosmõjus antud hinnangule ega pea võimalikuks hinnata tõendeid teisiti, kui neid hindas maakohus. Kolleegium nõustub ka maakohtu järeldusega, et poolte endi poolt koostatud lihtkirjalikus laenulepingus on poolte tähistused „laenaja“ ja „laenutaja“ segamini aetud, kuid tõendeid koosmõjus hinnates on ilmne, et raha andis hageja kostjale, mitte vastupidi, vastasel juhul oleks laenu tagastamise tagamiseks pandi seadmine kostja varale mõistetamatu. Ka on notariaalselt tõestatud pandilepingu punktis 1 sõnaselgelt märgitud, et laenu on andnud pandipidaja ehk vaidlusaluses asjas hageja, laenu on saanud aga pantija ehk vaidlusaluses asjas kostja (tl. 28). Kostja väited osundatud laenulepinguga seoses on olnud ka vastuolulised, sest tuginenud esialgses vastuses hagiavaldusele küll nõude tõendamatusele, ei väitnud kostja siiski, nagu ei oleks ta raha saanud (tl. 19), ometi oleks just see vastuväide olnud enesestmõistetav juhul, kui tegelikult ei oleks kostja raha saanud. Alles kostja 8. veebruari 2013. a. e-kirjast, mille ta saatis vastuseks kohtu pöördumisele, võib välja lugeda, et kostja vaidlustab mitte üksnes raha saamist, vaid peab hoopis end võlausaldajaks (tl. 23). Siiski ei selgitanud kostja ka siis vaidlusaluse laenusuhte tekkimise (sealhulgas vastaspoolele laenu andmise) asjaolusid, vaid leidis üksnes, et esitatud tõendid ise tõendavad, et hoopis võlgnik on esitanud hagi võlausaldaja vastu. Oma täiendavas vastuses (tl. 32) väitis kostja vaid, et tegelikkusele ei vasta, nagu oleksid laenulepingus pooled ära vahetatud, ei lisanud aga oma varasematele üldistele seisukohtadele mingeid faktilisi asjaolusid; ka ei ole kostja andnud selgitusi pandilepingu sõlmimise asjaolude kohta eeldusel, et laenulepingujärgseks võlgnikuks ei ole tema. Kostja taolised seisukohad toetavad maakohtu järeldusi, mis puudutab tõenditele antud hinnangut. Kostja ei ole esile toonud mingeid asjaolusid ega esitanud mingeid tõendeid, mille alusel tuleks pooltevahelist laenulepingut tõlgendada teisiti, kui maakohus seda tõlgendas. Arvestades eespoolkirjeldatut, mille kohaselt laenulepingus on laenu andjat ja saajat tähistatud ebaõige tähistusviisiga, mis ei muuda lepingu sisu (VÕS § 29 lg. 2), sisaldab lepingu p. 1 kinnitust kostja poolt hagejalt 400.000 krooni saamise kohta. Tegemist ei ole laenulepingu tingimusega, vaid lepingudokumendis sisalduva kostja poolt hagejale antud täitmise kviitungiga VÕS § 95 tähenduses. Niisuguse tõendi olemasolul tuli kostjal, kes tugines laenulepingu rahatusele, tõendada, et ta tegelikult raha ei saanud. Kostja ei ole selle kohta esitanud mingeid tõendeid. Maakohus on hagi õigesti rahuldanud. 5(6)

Maakohus määras õigesti TsMS § 133 lõigete 1 ja 2 alusel tsiviilasja hinnaks maakohtu menetluses 28.599, 82 eurot (põhinõue 25.564, 66 eurot, viivis hagi esitamise seisuga 2268, 22 eurot ja TsMS § 367 alusel protsendina nõutud viivis ühe aasta eest 766, 94 eurot). Et apellatsioonkaebuses on vaidlustatud maakohtu otsust täies ulatuses, on apellatsioonkaebuse hind vastavalt TsMS 137 lõikele 1 samuti 28.599, 82 eurot. Varasemates määrustes on ringkonnakohus apellatsioonkaebuse hinna määramisel eksinud, kuid see ei ole toonud kaasa apellatsioonkaebuselt seaduse kohaselt tasumisele kuuluva riigilõivu suuruse ebaõiget määramist. Apellatsioonkaebuse esitamisel vabastati apellant menetlusabi korras riigilõivu tasumisest. Kohus selgitas apellandile, et menetlusabi andmine ei välista tema kohustust kohtukulud kohtulahendi alusel hiljem siiski kanda. TsMS § 190 lõikest 5 tuleneb, et kui kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Et apellandi kaebust ei rahuldatud, tuleb tal riigituludesse tasuda riigilõiv 1000 eurot, mis apellatsioonkaebuse esitamisel jäi tasumata.

Gaida Kivinurm

Kaupo Paal

Malle Seppik

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.