Kohtunikud Malle Seppik, Gaida Kivinurm ja Fred Fisker
Otsuse tegemise aeg ja koht
4. detsember 2013. a., Tallinn
Tsiviilasja number
2-11-62796
Tsiviilasi
Sushi Cat Planet OÜ hagi Sushi Kitty OÜ vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 12. aprilli 2013. a. otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
6370 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Sushi Kitty OÜ apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja) Sushi Kitty OÜ (RK 11961122, asukoht Imanta 39 - 3, Tallinn), seaduslikud esindajad M L ja M T, lepinguline esindaja adv. Risto Käbi Vastustaja (hageja) Sushi Cat Planet OÜ (RK 12108292, asukoht Kurna tee 31a, Kiili vald, Harjumaa), seaduslikud esindajad Anders Sven-Olof Englund ja Evelyn Mikomägi
Kohtuistung
28.oktoobril ja 18. novembril 2013. a.
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 12. aprilli 2013. a. otsus Sushi Cat Planet OÜ hagis Sushi Kitty OÜ vastu võlgnevuse väljamõistmiseks tühistada. Uue otsusega jätta hagi rahuldamata.
Menetluskulud jätta hageja Suchi Cat Planet OÜ kanda.
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
1(12)
S e l g i t u s e d:
1.Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.
2.Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
3.Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
4.Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest.
Hageja nõue Sushi Cat Planet OÜ esitas 21. detsembril 2011. a. Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Sushi Kitty OÜ vastu võla väljamõistmiseks. Kohus tegi maksettepaneku, millele kostja esitas vastuväite. 12. närtsi 2012. a. määrusega lõpetas kohtunikuabi maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja menetluse jätkamiseks üle Harju Maakohtule.
27.märtsil 2012. a. esitas hageja Harju Maakohtule hagi Sushi Kitty OÜ vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt on poolte vahel sõlmitud frantsiisileping, millega kostja sai õiguse kasutada kaubamärki Sushi Cat ja muud sellega seotud intellektuaalset omandit. Kuigi kirjalik frantsiisileping sõlmiti 16. augustil 2011. a., oli suuline frantsiisileping sõlmitud juba varem.
29.oktoobril 2010. a. saatis Anders Sven-Olof Englund kostjale e-kirja, milles andis ülevaate vajalikest töödest, mida peab tegema enne sushirestorani avamist aadressil Tartu mnt. 47 ning esitas ligikaudse hinnangu tööde maksumuse kohta. 29. oktoobril 2010. a. vastas kostja, et pakutud hind tööde teostamiseks on mõistlik ning andis oma nõusoleku tööde tegemiseks. Anders Sven-Olof Englund ja temaga seotud isikud teostasid remonttööd ja muud vajalikud tööd ning kostja sushirestoran avati 2011. a. aprillis. Tasunõue remonttööde eest on loovutatud hagejale. Hageja esitas kostjale remonttööde eest 27. oktoobril 2011. a. arve nr. 1006 summas 6370 eurot (käibemaksuta). Arve tasumise tähtpäev oli 5. november 2011. a. Kostja ei ole siiani arvet tasunud. Kuna kostja ei ole arvet tasunud, võlgneb ta seadusest tulenevat viivist 27. märtsi 2012. a. seisuga 200, 40 eurot. Kui eeldada, et kokkulepe tööde eest tasumise tähtaja osas puudus, siis tuleb tööde eest tasuda seetõttu, et hageja on kostja lepingurikkumise tõttu pooltevahelise frantsiisisuhte
2(12)
5.detsembri 2011. a. avaldusega alates 31. detsembrist 2011. a. erakorraliselt üles öelnud. Pärast sushirestorani avamist hakkasid ilmnema kostjapoolsed lepingurikkumised: kokk tegutses tagaruumis, mis ei ühti hageja kontseptsiooniga; kostja muutis menüüd; kostja kasutas catering tellimuse täitmiseks hageja poolt heaks kiitmata tarnijate tooteid; kostja korraldas restoranis tegevusi, mis ei ole seotud frantsiisilepingus defineeritud äritegevusega; kostja pakkus kaupu ja teenuseid kvaliteediga, mis ei vasta lepingus sätestatud nõuetele; kostja keeldus hagejale esitamast sushirestorani äritegevust puudutavaid dokumente; kostja ei täitnud õigusakte seoses maksudega; kostja rikkus kohustust pidada nõuetekohast raamatupidamist; kostja ei pidanud korrektset personaliarvestust. Pooled arutasid rikkumisi
16.augustil 2011. a. toimunud kohtumisel ning otsustasid koostööd jätkata. Kostja jätkas siiski frantsiisilepingu rikkumist ka pärast seda: kostja rikkus kohustust teatada hagejale, et ta reserveerib sushirestorani teatud ürituse jaoks; kostja rikkus kohustust saata kõik tööalased meilid läbi xxxxxxxxxx e-postiaadressi; kostja ei esitanud hagejale põhivarade ja seadmete nimekirja; kostja ei võimaldanud hagejal tutvuda äritegevusega seonduvate dokumentidega; kostja on rikkunud kohustust anda e-kirja vahendusel hagejale ülevaade oma tegevusest; kostja on rikkunud laenu tagastamise kohustust; kostja ei ole pidanud nõuetekohast tööaja arvestust; kostja on rikkunud kehtivaid õigusakte seoses maksudega ega pidanud nõuetekohast raamatupidamist.
16.augustil 2011. a. sõlmisid hageja, hagejaga seotud isikud ja kostja kokkuleppe erimeelsuste lahendamiseks. Kokkuleppe punktis 15 sisalduv laenusumma ei hõlma kõiki pooltevahelisi rahalisi suhteid. Arvet nr. 1006 ei ole lepingu punktis 15 nimetatud laenu hulka arvestatud. Laenusumma sisse läksid kõik summad, välja arvatud tööraha vaidlusaluste remontööde teostamise eest. Kui kohus leiab, et pooltevahelised rahalised suhted on 16. augusti 2011. a. kokkuleppe punktiga 15 ümber kujundatud laenuks, siis tuleb hagi rahuldada seetõttu, et kõik pooltevahelised suhted on hageja poolt alates 31. detsembrist 2011. a. üles öeldud ja kostja kohustus laen tagastada saabunud. Hageja palus kostjalt välja mõista põhivõlg 6370 eurot, seaduses sätestatud viivis 27. märtsi 2012. a. seisuga 200, 40 eurot ja seaduses sätestatud viivis põhivõlalt alates
28.märtsist 2012. a. kuni põhivõla tasumiseni. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Anders Sven–Olof Englundi ja tema meeskonna töö oli tehtud abistamise korras ja tasuta. Tehtavate tööde kohta puudus täpne kokkulepe. Olulise osa töödest tegid ära kostja ise ja tema abilised. Ka osa asjade ja tööde eest tasus kostja.
29.oktoobri 2010. a. e-kirja ei ole kostja saatnud. Isegi kui lähtuda asjaolust, et poolte vahel oli kokkulepe remonttööde eest tasumiseks, tuleb arvestada, et 16. augusti 2011. a. kokkuleppega lepiti kõik selleks ajaks tekkinud võlasuhted kokku üheks laenuks. Hageja seisukoht, et kostja rikkus frantsiisilepingut, on alusetu. Frantsiisiandja poolt koostatud käsiraamatut ei ole hageja kunagi kostjale üle andnud. Kostjale ei saa heita ette eksimusi dokumendi vastu, mida ei ole talle antud. Etteheited menüüst kõrvalekaldumise ja heaks kiitmata isikutelt kaupade ostmise kohta on põhjendamatud. Samuti on alusetu hageja väide kostja pakutud teenuse ebakvaliteetsuse kohta. Kostja on andnud hagejale ülevaateid sushirestorani tegevusest. Majandustegevusega seotud dokumentide üle andmata jätmine ei ole selline rikkumine, mis annaks õiguse lepingu lõpetada. Põhjendamatud on hageja väited maksu- ja raamatupidamisalaste rikkumiste kohta. 16. augusti 2011. a. kokkulepet ei saa tõlgendada nii, et kui saadetakse kiri isiklikult e-posti aadressilt, siis on see aluseks lepingu lõpetamisele. Lisaks ei ole hageja andnud kostjale võimalust väidetavad lepingurikkumised heastada. Kuna enne 16. augustit 2011. a. ei olnud selget kokkulepet frantsiisilepingu tingimuste osas, siis ei saanud kostja enne seda ka lepingut rikkuda.
3(12)
16.augustil 2011. a. sõlmitud lepingud on kostjat ebamõistlikult kahjustavad tüüplepingud. Lepingud sõlmiti tingimustes, kus kostjal puudus võimalus oma huve tõhusalt kaitsta. Lepingu sõlmimata jätmisel oleks kostja olnud olukorras, kus frantsiisi oleks saanud lühikese etteteatamistähtajaga lõpetada ja kõik võlad oleksid olnud koheselt sissenõutavad. Pooltevaheline frantsiisileping on lõppenud 1. mail 2012. a. kostjapoolse ülesütlemisega, kuna hageja rikkus lepingut. Laenulepingut ei ole üles öelnud kumbki pool. Esimese astme kohtu otsus Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 6370 eurot, viivise 27. märtsi 2012. a. seisuga 110, 84 eurot ja viivise põhivõla tasumata osalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg. 1 teises lauses sätestatud määras alates
28.märtsist 2012. a. kuni põhivõla tasumiseni. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt sõlmisid pooled 16. augustil 2011. a. frantsiisilepingu kaubamärgi Sushi Cat ja sellega seotud intellektuaalse omandi kasutamiseks. Frantsiisileping andis kostjale õiguse pakkuda Sushi Cat kaubamärgi all toitlustusteenust. Pooltel puudub vaidlus selles, et enne kirjaliku frantsiisilepingu sõlmimist oli neil sõlmitud suuline frantsiisileping. 16. augustil 2011. a. sõlmisid hageja ja temaga seotud isikud ühelt poolt ning kostja ja kostjaga seotud isikud teiselt poolt kokkuleppe, mille eesmärgiks oli lahendada frantsiisisuhte täitmisest tulenev vaidlus. Kokkuleppe punktist 15 nähtuvalt on hagejaga seotud isikud andnud kostjale ühiselt laenu summas, mille ligikaudne suurus on 25.000 eurot. Lepinguosalised leppisid kokku, et lõplik laenusumma püütakse kinnitada enne
1.oktoobrit 2011. a. Laenu pidi kostja tagasi maksma hageja pangakontole igakuiste maksetena alates 15. novembrist 2011. a. Makse suurus pidi moodustama 3% eelmise kuu käibest, kuid ei tohtinud olla väiksem kui 300 eurot kuus. Kostja ei ole tõendanud, et 16. augusti 2011. a. frantsiisileping ja kokkulepe on kostjat ebamõistlikult kahjustavad tüüplepingud. Hageja on väitnud, et lepingutingimuste üle toimusid rasked läbirääkimised. Kostja ei ole tõendanud, et lepingu tingimused ei olnud eraldi läbi räägitud ning et kostja ei olnud võimeline mõjutama lepingu sisu. Pooltel puudub vaidlus selles, et 16. augusti 2011. a. kokkuleppe punktis 15 märgitud laenusumma hõlmab nii rahalisi ülekandeid kostjale kui ka kostja arvete tasumist ja kostja kulude kandmist. VÕS § 396 lg. 2 sätestab, et isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Hageja väitel läksid laenusumma sisse kõik summad, välja arvatud tööraha vaidlusaluste remontööde teostamise eest (s. o. summa, mida hageja nõuab käesolevas hagis). Kostja väitel lepiti üheks laenuks kokku kõik selleks ajaks tekkinud võlasuhted. Lepingupunkti 15 sõnastusest ilmneb, et kostjale on antud ühiselt laenu ligikaudu 25.000 eurot. Sellest sõnastusest tuleneb, et punktis 15 märgitud (ja hiljem täpsustamisele kuuluv) laenusumma hõlmab kõiki summasid, mida selleks ajaks kostjale või kostja eest on tasutud. Kokkuleppes ei ole ühtegi viidet sellele, et kostjal võiks peale punktis 15 märgitu olla laenuandjate ees veel mingeid võlgnevusi. Kui laenusummast oleks jäetud mingid summad välja, siis oleks seda lepingus ka sõnaselgelt kajastatud. Seda eriti olukorras, kus lepingu sõlmimise eesmärgiks oligi frantsiisisuhtest tekkinud vaidluste lahendamine.
5.detsembril 2011. a. on hageja esitanud kostjale frantsiisilepingu erakorralise ülesütlemise avalduse, millega ütles frantsiisilepingu üles alates 31. detsembrist 2011. a. Hagiavalduse kohaselt on frantsiisisuhte ülesütlemise üheks aluseks see, et kostja rikkus dokumentide esitamise kohustust. Tulenevalt frantsiisilepingu punktist 10. 3 peab kostja võimaldama hagejal igal ajal tutvuda kõikide äritegevusega seonduvate ja tegevuskohas frantsiisivõtja tegevuse kohta käivate andmetega, mida frantsiisiandja võib tema poolt määratud vormis nõuda. 27. septembri 2011. a. e-kirjas on hageja palunud kostjat esitada muuhulgas järgmised dokumendid: kassaraamat, septembri ja augusti bilanss ja
4(12)
kasumiaruanne, lao nimekiri kuulõpu seisuga, möödunud kuude müügitabelid ja töötundide arvestuse tabeli. Nimetatud dokumendid palus hageja kostjal esitada kahe nädala jooksul ja edaspidi igakuiselt järgneva kuu 20. kuupäevaks. Ka 3. novembri 2011. a. e-kirjas kostjale on hageja märkinud, et äritegevust puudutavad dokumendid, sealhulgas igakuised käibearuanded, on esitamata. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks eelnimetatud dokumendid hagejale esitanud. VÕS § 114 lg. 1 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja anda võlgnikule kohustuse täitmiseks täiendava mõistliku tähtaja. Kui võlausaldaja nõuab kohustuse täitmist, kuid ei määra selleks täiendavat tähtaega, eeldatakse, et täitmiseks on antud mõistlik täiendav tähtaeg. VÕS § 116 lg. 6 sätestab, et kui oluliselt rikutakse kestuslepingut, võib kahjustatud lepingupool selle vastavalt seaduse §-s 196 sätestatule üles öelda. Vastavalt VÕS § 116 lg. 2 punktile 5 on olulise lepingurikkumisega tegemist eelkõige juhul, kui teine lepingupool ei täida oma ükskõik millist kohustust seaduse §-s 114 nimetatud täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul või teatab, et ta selle tähtaja jooksul kohustust ei täida. VÕS § 196 lg. 1 kohaselt võib kestuslepingu kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda eelkõige, kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). VÕS § 196 lg. 2 sätestab, et kui mõjuv põhjus seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Frantsiisilepingu punkti 15. 4 (b) kohaselt võib lepingu üles öelda, kui pool on andnud rikkumise lõpetamiseks teisele poolele tähtaja vähemalt 14 päeva ja rikkuv pool ei ole tähtajaks rikkumist lõpetanud. Kuna kostja ei esitanud dokumente ka pärast täiendavat tähtaega, siis on kostja frantsiisilepingut oluliselt rikkunud ja hagejal oli õigus frantsiisileping erakorraliselt üles öelda. Ka frantsiisilepingu p. 15. 2 kohaselt võib kumbki pool lepingu korraliselt üles öelda, teatades teisele poolele kolm kuud ette. Seega, kui hagejal oleks puudunud alus lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks, saaks hageja 5. detsembri 2011. a. frantsiisilepingu ülesütlemise avaldust käsitleda lepingu korralise ülesütlemise avaldusena, mistõttu oleks sellisel juhul frantsiisileping lõppenud kolme kuu möödumisel ülesütlemisavalduse saamisest. Arvestades 16. augusti 2011. a. kokkuleppe eesmärki ja selle tingimusi, saab
16.augusti 2011. a. kokkulepet käsitleda frantsiisilepingu osana. Kokkuleppe punktis 15 sisaldub ka laenuleping. Frantsiisilepingu ülesütlemisega ütles hageja üles ka frantsiisilepingus sisaldunud laenulepingu. Vaidlust ei saa olla selles, et kostja sai laenu frantsiisilepingu täitmiseks. Laenuandjate huvi laenu anda ning laenuvõtja huvi laenu võtta oli seotud üksnes frantsiisisuhtega. Ilma frantsiisilepinguta ei oleks olnud ka laenusuhet. Lisaks nähtub hageja tahe laenuleping üles öelda ka 5. detsembri 2011. a. ülesütlemisavaldusest, milles hageja nõuab laenu tagastamist. Tulenevalt VÕS § 196 lõikest 4 ja § 189 lõikest 1 tuleb lepingu ülesütlemise korral kostjal laen tagastada. Hageja nõuab kostjalt põhivõlga 6370 eurot. Kokkuleppe punkti 15 kohaselt oli laenusumma ligikaudu 25.000 eurot. Kostja selgitas 5. märtsi 2013. a. istungil, et laenust on tagastatud 6085, 68 eurot. Seega on 6370 eurot igal juhul tagastamata. Kuna hageja nõue 6370 euro väljamõistmiseks on põhjendatud ainuüksi seetõttu, et selles summas on laen tagastamata, siis puudub asja lahendamiseks vajadus tuvastada, kas oli sõlmitud kokkulepe sushirestoranis tehtud remonttööde eest tasumiseks ning hinnata vastavaid tõendeid. Samal põhjusel ei ole vaja tuvastada, kui suur on laenusumma täpne suurus. Kuna kostja on viivitanud põhivõla tasumisega, siis on hagejal õigus nõuda kostjalt ka viivist. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis ajavahemiku eest 1. jaanuarist kuni
27.märtsini 2012. a. summas 110, 84 eurot. Lisaks tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista
5(12)
viivis põhivõla tasumata osalt VÕS § 113 lg. 1 teises lauses sätestatud määras alates
28.märtsist 2012. a. kuni põhivõla tasumiseni. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg. 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades asja lahendamise tulemust, tuleb kõik menetluskulud jätta 1% ulatuses hageja ja 99% ulatuses kostja kanda. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kui ringkonnakohus leiab, et asja õigeks otsustamiseks on vajalik tunnistajate ärakuulamine ja maakohtu poolt käsitlemata tõendite uurimine, tuleb asi saata maakohtule tagasi. Maakohus on jätnud lahendamata nõude, mille hageja esitas ning lahendanud selle asemel hoopis teise nõude. Hageja on alates nõude esmakordsest esitamisest nõudnud kostjalt raha konkreetsete kostja huvides tehtud tööde eest (vaieldav on olnud nende väärtus, samuti kokkuleppe olemasolu nende teostamiseks tasu eest; kostja on pidanud neid valdavalt frantsiisiandja kohustuste täitmiseks ja sõprade poolseks abistamiseks tasu eelduseta). Hagi aluse lahutamatuks osaks on olnud hageja tehtud tööd, mitte laenukokkulepe 25.000 eurot. Hageja selge positsioon on olnud, et tööde eest tuleb tasuda lisaks laenukokkuleppele, s. t. hageja eesmärk on olnud kostjalt kasseerida mitte ainult 25.000 eurot laenuna, vaid tööde eest veel lisaks 6370 eurot. 23. novembril 2012. a. esitatud hagi täpsustuse mõtteks on hageja soov veenda kohut, et tööde eest nõutav raha ei sisaldu laenukokkuleppes, vaid tasumisele kuuluvad mõlemad eraldi. Isegi hageja nn. alternatiivne käsitlus seob rahalise nõude tööde sisaldumisega laenus, mitte laenuga üldiselt (laenusuhte aluseks olid hageja enda poolt määratletuna valdavalt hagejaga seotud isikute poolt kostjale antud raha ja kostja eest kantud kulutused). Kohus on täielikult jätnud uurimata hageja nõude aluseks olevad põhilised asjaolud (s. h. tööde väärtus; võimaliku maksekohustuse vähenemine seoses tegelikult kandmata käibemaksukulu sisaldumisega tööde hinnas; kostja enda poolt tehtud tööde võimalik nõuet vähendav mõju; tõendid (eelkõige e-kirjavahetus hageja ja kostja vahel), mis näitavad, et tööde eest tasumist ei olnud kokku lepitud, s. h. kostja väidetav, ebaselge kuupäevaga e-kiri, mille kohta hageja teenusepakkuja ei saa kinnitada ei selle saatmist kostja ega vastuvõtmist hageja poolt). Selle asemel on maakohus abstraktselt välja mõistnud hageja nõutud summa laenukokkuleppe alusel, täpsustamata isegi, milline osa laenusuhtes sisalduvatest kuludest seal sisaldub. Maakohus ei ole arvestanud, et ka laenukokkuleppe summa on vähemalt osaliselt vaidlusalune küsimus. Täiesti vastuseta jäi küsimus, kas hageja poolt seoses tööde tegemisega seotud rahaline nõue on kohtu arvates põhjendatud või mitte. Ometi oli see nii kohtueelses menetluses esitatud nõude kui haginõude põhisisuks. Õige on maakohtu järeldus, et 16. augusti 2012. a. lepingu punktis 15 kokku lepitud laenusuhte väliselt ei saanud hageja ühtegi selleks hetkeks tekkinud nõuet kostja vastu realiseerida. Maakohus ei ole pööranud tähelepanu sellele, et toimingud, mis laenukokkuleppe kohaselt tuli hageja poolt teha, on hagi aluseks olevate tööde osas tegemata, s. t. hageja ei ole teinud mingisugust tahteavaldust selleks, et tööd laenukokkuleppe hulka lülitada. Kui maakohus leidis, et laenukokkuleppe väliselt ei saanud hagejal nõudeid olla, tulnuks arvestada hageja vastava tahteavalduse puudumist (nii 2011. a. kui kogu menetluses), et tööde eest nõutavat summat laenukokkuleppe alusel fikseerida. Enne, kui maakohus sai leida, et hageja esitatud nõue tehtud tööde eest on saanud laenukokkuleppe osaks, oleks kohus vältimatult pidanud tegema kindlaks, et nõue üldse eksisteerib (kas oli kokkulepe, kas kokkulepe oli tasuline, kas tööd tehti vastavalt
6(12)
kokkuleppele, milline oli tööde väärtus jne). Kohtuotsuses on igasugune seos tööde kui hagi aluseks oleva põhiasjaoluga kadunud. Hagis nõutavate tööde lugemiseks 16. augusti 2012. a. lepingu p. 15 kohase laenu hulka tuli teha sellele punktile vastavaid tahtavaldusi, mida hageja ei ole teinud. Lepingu p. 15 nägi ette protsessi laenusumma kindlakstegemiseks ja see seisnes hageja kohustuses esitada laenusummat kinnitavad dokumendid kostjale kontrollimiseks ja vajadusel selgituste andmises. Summad ei saanud automaatselt laenu hulka loetud saada, vaid selleks tuli need vastava tahteavaldusega laenuna kooskõlastada. Kui hageja ei oleks esitanud ühtegi summat ega dokumenti laenusumma kooskõlastamiseks, ei oleks kostjal tekkinud kohustust laenu tasumiseks ning see oleks oma sisult olnud kostja vastu suunatud nõudest loobumine. Just seda on hageja hagis tööde eest nõutava summa osas teinud – loobunud selle nõudmisest kostjalt laenulepingu alusel. Teatud kulude osas on hageja lepingu p. 15 järgset kooskõlastamisprotsessi alustanud, kuigi kostja ei ole rahul hageja puuduliku koostööga ühiselt laenusumma kinnitamiseks. See, et hageja oma laenu hulka loetavate nõuete osas kostjale andmeid esitas, kinnitab poolte tahet laenusumma kooskõlastamisprotsess just sellisena läbi viia, kus hageja määratleb laenu hulka minevad kulud. Hagi aluseks olevate tööde puhul ei ole hageja ei 2011. a. sügisel ega hiljem teinud ühtegi tahteavaldust, et neid laenu hulka lisada. Hageja on hoopis väitnud ja seda veel 2012. a. novembris kostja esindaja küsimusele vastates, et laenusumma sai fikseeritud
1.oktoobril 2011. a. ja protsessi uuesti ei avata. Laenusumma suuruse kindlaksmääramise protsessi uuendamine oleks olnud vältimatu, kui hageja sooviks alternatiivselt tugineda asjaolule, et hagisumma on osa lepingu p. 15 järgsest laenust. Sõltumata sellest, kas hagejal oli alus frantsiisilepingu ülesütlemiseks
5.detsembril 2011. a. ja kas frantsiisi- ning laenusuhte lõpp olid omavahel seotud või mitte, kui hagis nõutud summat ei ole laenu hulka arvatud, ei saa seda neil asjaoludel nõuda ei laenukokkuleppe väliselt ega selle osana. Hagejal oli laenukokkuleppe kirjaliku sõlmimise järgselt valik, kas anda hagi aluseks olevad tööd (kui ta pidas neid tasulisteks) laenukokkuleppe alusel tasumisele kuuluvatena üles või mitte. Hageja valis teise tee ja oletatavasti oli põhjuseks tagada nõude kohene sissenõutavus (laenukokkulepe nägi tasumise ette väikeste osade kaupa ja hageja poolt nõude esmakordse esitamise ajaks (27. oktoobril 2011. a.) ei olnud laenu tagastamise kohustus veel alanudki) ja vältida probleeme seoses sellega, et ka hageja kinnitas laenukokkuleppes laenusumma umbkaudseks suuruseks 25.000 eurot, mille sisse täiendav nõue teostatud tööde eest kuidagi ei mahu. Kohene sissenõutavus ja summa suurendamine teenisid aga ilmset eesmärki kostjalt äri tasuta üle võtta. Kohus ei saa asuda hagejale tegutsemisviisiga vastupidist tahet omistama. Kui pooled on leppinud frantsiisilepingu punktis 15. 1 kokku, et see lõpeb vaid lepingus endas toodud alustel, ei saa kohus asuda hageja ülesütlemisõigust põhistama VÕS üldsätetega (§ 114, 116, 196 jne.), mille osas on pooled lepingus ilmselt avaldanud tahet seadusest erinevalt kokku leppida. Pooled leppisid lepingu punktis 1 kokku määratleda frantsiisilepingus selle olulised rikkumised ja selle eesmärgiks oli näha erineva raskusastmega rikkumiste osas ette erinevad õiguslikud tagajärjed. Frantsiisilepingu ülesütlemise eelselt tulnuks pooltel vastavalt 16. augusti 2012. a. lepingu punktile 1 leppida kokku, mis on need olulised lepingurikkumised, mis annavad aluse frantsiisilepingu ülesütlemiseks. Sellist kokkulepet ei ole hageja soovinud sõlmida. Nii ei saa frantsiisilepingu p. 15. 4 (b) kohaldamisel lähtuda mistahes rikkumisest, vaid tuleb arvestada võimalusega, et ka seda sätet soovisid pooled pidada kohalduvaks vaid frantsiisilepingu oluliste rikkumiste korral. Hageja ei esitanud kohtule nõuet lahtiste lepingutingimuste määratlemiseks VÕS § 26 lg. 9 p. 1 alusel ja kohus ei ole neid ka määratlenud. Menetluses ei ole oluliste frantsiisilepingu rikkumiste võimalikku loetelu üldse käsitletud, need on jätkuvalt kindlaks
7(12)
määramata. Isegi kui hageja oleks esitanud VÕS § 26 lg. 9 p. 1 alusel nõude oluliste rikkumiste kindlaksmääramiseks, on küsitav, kas lepingu olulisest rikkumisest saab rääkida enne nende määratlemist. Kostjal ei olnud kokkuleppe puudumisel selgust, millised rikkumised võivad kaasa tuua lepingu ülesütlemise ja ta ei saanud oma tegevuses sellega arvestada. Frantsiisilepingu puhul oleks ilmseks oluliseks rikkumiseks, näit., kaubamärgi kahjustamine. Tähtsusetu aruande väidetav tähtajal esitamata jätmine olulise rikkumisena ei ole sugugi ilmne. Maakohtu järeldus, et kui kohustus on lepingus kokku lepitud, on see ka oluline, eirab 16. augusti 2012. a. lepingu punktis 1 sisalduvat kokkulepet. Maakohus ei ole otsuses käsitlenud kostja esitatud väidet, et majandusinfo kostja tegevuse kohta oli hagejale kättesaadav läbi elektroonilise kassasüsteemi, millele hagejal oli juurdepääs. Lisaks kasutas hageja ära tema ja kostja ühist raamatupidajat ning tal oli raamatupidaja mõjutamise kaudu ebaseaduslik juurdepääs kostja majandusinfole. Kuigi selline tegevus oli kostja põhiõigusi rikkuv, on vastuvõetamatu maakohtu järeldus, et salaja majandusinfoga tutvuv isik saab lepingu ülesütlemisel tugineda info talle esitamata jätmisele kui rikkumisele. Aruannetel ei olnud hageja jaoks väidetava rikkumise hetkel tähtsust, kuna nende alusel ei kuulunud veel maksmisele frantsiisitasu. Kostja on info esitamisega viivitamist põhjendanud asjatundmatu ja ebalojaalse raamatupidaja väljavahetamisega ja raamatupidamisarvestuse ülevõtmisega uue teenusepakkuja poolt, mis on olemuselt ühekordne probleem. Miks kokkulepitud viieaastase tähtajaga lepingus omab väheolulise info esitamise viibimine sellist olulisust, jääb maakohtu otsusest arusaamatuks. Hageja käitumine ei vastanud hea usu põhimõttele. Hageja tegeles juba neli päeva pärast kokkuleppe sõlmimist tegevusega, mis ei haakunud heauskse koostööga sõlmitud lepingute raames. Selle tõendamiseks taotles kostja menetluses lisaks tunnistajana V Si ülekuulamist. 5. märtsi 2013. a. istungil jättis kohus rahuldamata kõik kostja taotlused tunnistajate ülekuulamiseks ega andnud kostjale võimalust oma väiteid tõendada. Maakohus ei ole pidanud oluliseks arvestada hageja pahausksust ja läbinähtavat eesmärki koostöö ja kokkulepped kohe pärast nende sõlmimist lõpetada. Terve 2011. a. sügise keskendus hageja koostöö lõpetamisele, sealhulgas tingimustel, kus kostjale ei maksta isegi
16.augusti 2012. a. lepingu punktis 4 kokku lepitud miinimumhüvitist 12.500 eurot. Muuhulgas rikkus hea usu põhimõtet hagis nõutud tööde eest eraldi tasu nõudmise alustamine pärast laenukokkuleppesse minevate kulude saatmist kostjale. Samuti ei olnud heauskne kostja koormamine alusetu leppetrahvinõudega. Kostjal oli õigus oma võimaliku aruandekohustuse täitmisest keelduda, kui hageja oli omapoolses rikkumises lepingu p. 16 ja hea usu põhimõtte alusel. Lisaks koostöö kohesele nurjamisele suunatud tegevusele oli hageja rikkumises erinevate kohustustega. Näit. ei olnud ta andnud kostjale üle frantsiisi puudutavat dokumentatsiooni. Koostöö pilootfrantsiisi avamiseks toimus mõlemapoolse kogenematuse tingimustes ja hageja poolt kohtumenetluses kujutatud standardid frantsiisile ei vasta hageja enda võimekusele ja tegelikule tegevusele. Hageja rikkumised olid tunduvalt raskemad sel ajal tähtsusetust aruandekohustusest ja rikkumiste tõttu oli kostjal VÕS §-de 110 ja 111 alusel õigus oma kohustuse täitmisest keelduda. Hageja esitas oma nõudmised kostjale 27. septembri 2011. a. e-kirjaga, samal ajal info kostja huvides soetatud vara osas oli alles hageja valduses (laenukokkuleppe osaks olevad hageja ja temaga seotud isikute poolt tehtud kulud esitas hageja kostjale 1. oktoobril 2011. a.). Õige oleks olnud hinnata hageja etteheiteid sisutu pretensiooni ja ettekäändena. Maakohus jättis tähelepanuta, et 16. augusti 2012. a. lepingu p. 4 nägi vara nimekirja lisamist kokkuleppele eeldatavasti mõlema poole kohustusena teha seda koostöös. Frantsiisilepingu p. 15.4 (b) kohaldamise eelduseks oli lepingurikkumise lõpetamiseks vähemalt 14-päevase tähtaja andmine. Hageja 27. septembri 2011. a. e-kirjas ei anta kostjale tähtaega rikkumise lõpetamiseks (hageja vastav dokumendinõue kostjale oli esmakordne, kuigi koostöö algas juba 2010. a. ja restoran avati 2011. a. aprillis), vaid dokumentide
8(12)
esitamiseks. Hageja viitab nõudmise mittetäitmise järelmina vaid leppetrahvile (mitte ülesütlemisele), mille kohaldamine tuleb kõne alla pärast dokumentide esitamise tähtaja möödumist. Tähtsust ei oma, et hageja viidatud leppetrahvikokkulepe frantsiisilepingus tegelikult puudus. Hageja viitab küll, et teatud dokumentide esitamise tähtaeg olevat olnud
26.augustil 2011. a., aga nende näol oli tegu dokumentidega, mida puudutav info oli hageja kui asjade soetaja valduses ja kostjale selleks hetkeks esitamata ning mis tuli pooltel ühiselt lisada 16. augusti 2012. a. lepingule selle p. 4 alusel. Maakohus ei tuvastanud, millal andis hageja kostjale nõutava 14-päevase tähtaja rikkumise lõpetamiseks. Maakohtu viide hageja esindaja 3. novembri 2011. a. e-kirjale on ebapiisav, kuna selles kirjas tähtaega rikkumise kõrvaldamiseks ei anta. Hageja kiri oli vastus kostja korduvale arupärimisele, miks hageja ei konkretiseeri, millised on ületamatud erimeelsused, mis koostöö lõpetamise tingivad. Hageja ei suutnud ka selles küsimuses kostjale sirgjoonelisi seisukohti esitada. Et lepingu lõpetamine on tõsiste õiguslike tagajärgedega õiguskaitsevahend, siis pidi hageja kostjale ühemõtteliselt teada andma, et aruannete esitamata jätmisega võib selline tagajärg kaasneda. Hageja tahteavaldused ei ole käsitletavad frantsiisilepingu p. 15.4 (b) eelduste täitmisena. Arvestades, et frantsiisilepingu p. 15.4 (b) oli samuti hageja kohaldatav tüüptingimus, siis tuleb kahtluse korral eelistada tõlgendust kostja kasuks. 5. detsembri 2011. a. ülesütlemist ei saa pidada kehtivaks. Maakohtu viide frantsiisilepingu punktile 15. 2 korralise ülesütlemise alusena ei arvesta 16. augusti 2012. a. lepingu punktis 1 tehtud kokkulepet, et frantsiisilepingu p. 15. 2 sõnastuses ei ole kokkulepet saavutatud. Maakohus kohaldas sätet, mida ei ole õiguslikult olemas. Maakohus ei ole samuti arvestanud, et tehes 5. detsembril 2011. a. ülesütlemisavalduse lepingu lõppemisega alates 1. jaanuarist 2012., a. ei ole täidetud frantsiisilepingu p. 15. 2 kohane kolmekuuline etteteatamise nõue. Kui hageja teeb lepingu ülesütlemise avalduse kostja rikkumise põhjendusel aluseta, siis ei pea kostja käsitlema seda lepingu korralise lõpetamise tahteavaldusena. Maakohus ega hageja ei ole osundanud ühelegi poolte vahel kokku lepitud sättele, kust nähtuks kohustus laen frantsiisilepingu lõppemisel koheselt tagastada. Maakohus on leidnud, et frantsiisileping ja laenukokkulepe on õiguslikult lahutamatud, kuid põhjendused selles osas on ebapiisavad. 16. augustil 2011. a. toimunud läbirääkimistel olid pooled olukorras, kus nendevahelised õigussuhted olid kirjalikult reguleerimata. Frantsiisileping oli isegi allkirjastamise ajaks ilmselgelt lõpetamata vormis. See, et pooled vormistasid 16. augustil 2011. a. õigusliku selgusetuse lõpetamiseks kiiruga kokkuleppe ja üks punkt puudutas laenukokkulepet, ei anna tunnistust poolte vankumatust tahtest need kaks lepingut lahutamatult siduda. Tegu ei olnud põhjalikult läbi mõeldud struktuuriga dokumendiga. Ühte dokumenti sattumine on asjaoludest tingitud ja poolte tahte tõlgendamisel piiratud tähendusega. Muuhulgas reguleeris 16. augusti 2012. a. lepingu p. 10 M T ja M L ning Sushi Cat OÜ (mitte hageja või kostja) vahelise töölepingu lõpetamist ja p. 11 nende eraellu mittesekkumist, millel puudub seos frantsiisisuhtega. 16. augusti 2012. a. lepingu ja laenusuhte kujundamise kokkuleppe osaliste ring on ka tunduvalt laiem kui frantsiisilepingul, mille poolteks on vaid hageja ja kostja. Ka oma olemuselt on frantsiisisuhe ja laenusuhe erinevad ning üks ei eelda teise olemasolu. Laenusuhe ei kuulu olemuslikult frantsiisisuhte hulka (nagu näiteks intellektuaalomandi kasutamise kokkulepe) ega vastupidi. Maakohtu käsitlus nende kokkulepete lahutamatust seotusest läheb lisaks eelnevale vastuollu ka frantsiisilepingu endaga. Selle p. 16. 3 reguleerib laenu tagastamist, nähes ette kohese tagastamise vaid juhul, kui frantsiisivõtja ütleb frantsiisilepingu üles korraliselt. Sellist juhtu ei ole kummagi poole käsitluses esinenud ja sellise sisuga sätteks oleks puudunud vajadus, kui poolte selge tahe oleks olnud õigussuhted omavahel lahutamatult siduda. Frantsiisilepingu p.
16.3 tasakaalustab poolte huve ja seab frantsiisivõtja vabatahtliku lahkumise tingimuseks
9(12)
frantsiisiandja tehtud kulude kohese hüvitamise. Muudel juhtudel ,näiteks, kui leping lõpeb seoses frantsiisiandja rikkumisega, ei oleks niisugune tagajärg mõistetav. Maakohus ei ole tuvastanud, et kostja oleks laenukokkulepet rikkunud ja oleks esinenud alus selle ülesütlemiseks. Kostja on menetluses korduvalt esitanud tõendeid, et tagastab laenu hagejale vastavalt kokkulepitud tingimustele. Maakohus viitab, et laenukokkulepe on kehtivalt üles öeldud, kuna see nähtub hageja
5.detsembri 2011. a. ülesütlemisavaldusest ja jätab arvestamata, et kokkulepete sisu tuleb määratleda mõlema poole tahet hinnates. Väide, et frantsiisilepinguta ei oleks olnud la laenusuhet, peegeldab eeskätt hageja vaatenurka. Samamoodi võib väita, et mõistlikel tingimustel laenukokkuleppeta (mis kostja huvisid arvestades võiks anda talle mõistliku kindluse, et laenuandja ei saa kergelt seada teda fakti ette, et kogu summa tuleb koheselt tagastada) ei oleks kostja frantsiisisuhtesse astunud. Maakohus leidis ekslikult, et kostja ei ole tõendanud, et frantsiisileping ja 16. augusti 2012. a. lepingu on hageja kohaldatavad tüüptingimused. Frantsiisilepingu küljel on nähtavad lepingu koostaja kommentaarid, muuhulgas järgmised: „See osa lepingust välja. Jääb template’i“, „[s]eda sätet ei soovita teiste frantsiisijate lepingusse jätta“, „[t]eistesse lepingutesse ei soovita“, „[s]oovitatav kasutada teistes lepingutes“, jne. Need ei jäta kahtlust, et frantsiisilepingu tekst valmistati ette kasutamiseks mitte ainult hageja ja kostja vahelises lepingus, vaid hageja frantsiisides üldiselt. Hageja nimetab Tartu mnt. restorani menetluses läbivalt „pilootfrantsiisiks“, s. t., et tal oli kavatsus avada rohkem frantsiise. 16. augusti 2012. a. lepingu tekst, milles sisalduvad nõuded (hageja õigus piiranguteta jälgida kostja kui teise ettevõtja e-kirjavahetust, ööpäevaringne kaameravalve kostja tegevuse üle; arusaamatu luba elada isiklikku elu ja puhata, jms) juba iseenesest viitab sellele, et hagejal oli läbirääkimiste protsessis võime dikteerida tehingu tingimused ja kostjal jäi vaid üle need tekkinud õiguslikult äärmiselt ebakindlas ja tagatisi mittepakkuvas olukorras vastu võtta. Kostja 13. detsembri 2012. a. vastuse punktis 2. 1. 7 on esile toodud hageja juhatuse liikme käitumine ja seda kinnitavad tõendid vahetult enne kokkulepete sõlmimist: hageja juhatuse liige viitas kirjalike kokkulepete puudumisele ja ilmselt üllatas kostjat varem räägitust erinevate kokkulepete pakkumisega. See kinnitab, et kostja oli 2011. a. suvel olukorras, kus hageja võis kiiresti lõpetada suulise frantsiisilepingu ning nõuda tehtud kulude kohest tagastamist. Selles osas on maakohus jätnud seisukoha võtmata. Maakohus ei juhtinud kordagi kostja tähelepanu sellele, et peab mõnda asjaolu tõendamatuks või ebapiisavalt tõendatuks, ega teinud ettepanekuid esitada kokkulepete tüüptingimustel sõlmituse kohta täiendavaid tõendeid. VÕS § 39 lg. 1 kohaselt tõlgendatakse kahtluse korral tüüptingimusi nende kasutaja kahjuks. Vähemalt kahtlus mõlema poole tahtes laenuleppe ja frantsiisilepingu õiguslikult lahutamatuks sidumiseks on kindlasti olemas. Kuna laen ei ole muutunud täielikult sissenõutavaks ja kostja on täitnud oma maksekohustust, ei olnud maakohtul alust hagi rahuldamiseks ei põhinõudes ega viivise osas. Tüüplepinguteks olemise korral tuleb kokkulepetele rakendada VÕS § 39 tõlgendamispõhimõtteid. Isegi tüüplepinguteks mitteolemise korral tuleb arvestada VÕS § 29 lg. 5 punktis 1 sätestatuga, arvestades lepingu sõlmimise asjaolusid. Poolte taotletud tunnistajaid üle kuulamata jättes rikkus kohus menetlusõiguse norme. Maakohus on menetluskulud jaotanud ebaõigesti isegi siis, kui otsus hagi kohta on õige. Hageja on menetlust alustanud ja suur osa menetlusest on läbi viidud tingimustes, kus haginõudel alust ei olnud. Kohus on rahuldanud hagi, lähtudes sellest, et hagi täpsustuses on esitatud alternatiivselt nõue laenulepingu alusel. Poolte vahel ei ole vaidlusküsimuseks olnud laenusuhte olemasolu. Laenusuhet puudutavalt on osaliselt olnud vaidluse all selle summa ja küsimus, kas laenusuhe on lõppenud. Vaidluse ressurss on kulutatud suures osas küsimusele, kas hageja tehtud tööd kuuluvad tasumisele (s. h. laenulepingu väliselt), milline on neid
10(12)
puudutav kokkulepe jne. Maakohus leidis, et nendel asjaoludel puudub asjas üldse tähtsus. Tingimustes, kus hageja on üritanud lisaks laenusummale sisse nõuda täiendava laenusuhte välist summat ja spekuleerinud 16. augusti 2012. a. lepingu p. 15 välise krediidisuhte olemasoluga ning esitanud menetlusse maakohtu otsuse seisukohalt mittevajalikke tõendeid ja seisukohti, esineb alus TsMS § 162 lg. 4 kohaldamiseks ja menetluskulud tuleks suures osas jätta hageja kanda ka hagi rahuldamise korral. Vastustaja seisukoht Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et vaidlust lahendades on maakohus jõudnud ebaõigele lõppjäreldusele ja otsus tuleb seetõttu kooskõlas TsMS § 657 lg. 1 punktiga 2 tühistada. Kolleegium saab teha asjas uue otsuse, millega hagi jäetakse rahuldamata. Poolte menetluskulud jäävad hageja kanda. Maakohus tuvastas ja pooled ei vaidle selle üle, et 16. augustil 2011. a. sõlmisid nad kirjaliku frantsiisilepingu kaubamärgi Sushi Cat ja sellega seotud intellektuaalse omandi kasutamiseks (kd. I, tl. 33 jj.) ning et enne kirjaliku lepingu sõlmimist oli pooltel suuline frantsiisileping. Frantsiisileping andis kostjale õiguse pakkuda Sushi Cat kaubamärgi all toitlustusteenust. Pooled tegid koostööd, et kostjal õnnestuks avada restoran Tallinnas Tartu mnt. 47 asuvates ruumides ning hageja panustas sellesse nii rahaliselt kui oma tööga. Restoran avati aprillis 2011. a. Samal päeval kirjaliku frantsiisilepingu sõlmimisega sõlmisid hageja ja temaga seotud isikud ühelt poolt ning kostja ja temaga seotud isikud teiselt poolt kokkuleppe, mille eesmärgiks oli lahendada frantsiisisuhte täitmisest tulenev vaidlus (kd. I, tl. 161 – 163; tõlge kd. II, tl. 58 – 60). 16. augusti 2011. a. kokkuleppe punkti 15 kohaselt on hagejaga seotud isikud andnud kostjale laenu summas, mille ligikaudne suurus on 25.000 eurot. Lepinguosalised leppisid kokku, et lõplik laenusumma püütakse kinnitada enne 1. oktoobrit 2011. a. ning laenu pidi kostja tagasi maksma hageja pangakontole igakuiste maksetena alates 15. novembrist 2011. a. Makse suurus pidi moodustama 3% eelmise kuu käibest, kuid ei tohtinud olla väiksem kui 300 eurot kuus. Vaidlusalust rahanõuet põhjendades tõi hageja esile, et hageja ja temaga seotud isikud finantseerisid kostja huvides kulutusi 6370 euro ulatuses Tallinnas Tartu mnt. 47 asuvate ruumide remondiks ning et kostja pidi kokkuleppe kohaselt need kulud hagejale hüvitama 2011. a. sügisel (kd. I, tl. 20, p. 1. 5). Hageja väitel tegid remonditööd hageja ja tema poolt palgatud isikud ning apellatsioonikohtu istungil kinnitas hageja esindaja, et töid ja kulutusi tehti ajavahemikul 2010. a. septembrist 2011. a. maini. Remonditööde eest tasumiseks esitas hageja kostjale 27. oktoobril 2011. a. arve summas 6370 eurot, kostja aga arvet ei tasunud. Hageja leidis, et tegemist on rahasummaga, mille tasumise kohta oli pooltel eraldi kokkulepe ja mille kostja peab talle tasuma lisaks poolte poolt 16. augusti 2011. a. kokkuleppes märgitud rahasummale. Kostja ei eitanud hageja poolt remonditööde ja kulutuste tegemist, kuid selgitas, et 16. augusti 2011. a. kokkulepe sisaldab kõiki selleks ajaks tekkinud kostja võlgnevusi hageja ja temaga seotud isikute ees ning lisaks selles märgitule ei ole hagejal kostja vastu nõuet. Maakohus leidis 16. augusti 2011. a. kokkulepet hinnates, et lepingupooled leppisid selle punktis 15 üheks laenuks kokku kõik lepingupoolte vahelised võlasuhted ning sellest tuleneb, et punktis 15 märgitud (ja hiljem täpsustamisele kuuluv) laenusumma hõlmab kõiki summasid, mida selleks ajaks oli kostjale või tema eest tasutud. Kolleegium nõustub maakohtupoolse hinnanguga ega pea võimalikuks seda muuta. Apellatsioonikohtu istungil ei suutnud hageja mõistetavalt selgitada seda, miks võeti kokkuleppe sõlmimisel arvesse küll kõik muud hageja ja temaga seotud isikute poolt seni kostja huvides tehtud kulutused, nagu hageja on väitnud, kuid jäeti arvesse võtmata need kulutused, mille hüvitamist hageja hagis 11(12)
väljaspool laenuna kokkulepitut nõuab. Vaidlusalused kulutused olid kokkuleppe sõlmimise ajaks hageja enda väidetel tehtud ning arvestades kokkuleppe eesmärki – lahendada kõik pooltel ja nendega seotud isikutel kokkuleppe sõlmimisele eelnevalt tekkinud erimeelsused – oli loogiline leppida kokku lõplikus võla suuruses. Hageja ei ole toonud esile asjaolusid, mis võimaldaksid uskuda, et see nii ei olnud. Et kokkuleppeosalised soovisid kokkuleppe punktis 15 kajastada kõiki kostjal selleks ajaks tekkinud võlgu, nähtub sellestki, et kokku lepiti koguvõla ligikaudses suuruses, mille pooled pidid lõplikult täpsustama 1. oktoobriks 2011. a. Selle üle, et kostja on täitnud oma laenuna vormistatud võla tagastamise kohustust vastavalt kokkuleppe punktis 15 märgitule, ei ole pooltel vaidlust. Eespooltoodust nähtub, et hageja ei ole tõendanud, et kostjal oleks tema ees enne 16. augustit 2011. a. tekkinud võlgu, mida kostja peaks tasuma lisaks selle kuupäeva kokkuleppe punktis 15 märgitule. Hagi täiendavate kulutuste hüvitamiseks tuleb juba ainuüksi sellest tulenevalt jätta rahuldamata ning vaidluse lahendamiseks ei ole oluline tuvastada seda, kas või milliseid konkreetseid kulutusi hageja ja temaga seotud isikud faktiliselt tegid, kes oli kulutuste tegija, kas nõudeid on hagejale loovutatud vmt. Et hageja nõuab kostjalt raha maksmist, mida kokkuleppe punktis 15 sisalduv laenuleping ei hõlma, siis ei saanud maakohus rahuldada hagi sellest laenulepingust tulenevalt. Hageja poolt alternatiivsena esitatud nõude, mida ta küll apellatsioonikohtu istungil ei toetanud, rajas hageja samale väitele, et tema poolt nõutav rahasumma 16. augusti 2011. a. laenulepingus ei kajastu ning see tuleks tasuda lisaks laenulepingus kokkulepitule. Viidanud küll 16. augusti 2011. a. laenulepingu ülesütlemisele ja sellest laenulepingust nähtuva laenu sissenõutavusele, ei nõudnud hageja siiski osundatud laenulepingus märgitud laenu tagastamist, vaid seda, et kostjalt mõistetaks välja hagisumma, mille sisuks on restorani remontimisele tehtud kulutused, mida eespoolosundatud laenuleping ei sisalda. Selliselt oli alternatiivsena esitatud nõue vastuoluline ning sedagi ei olnud võimalik rahuldada. Et hagi laenu tagastamiseks ei ole esitatud ja apellatsioonikohtu istungitel jäi hageja selle juurde, et laenulepinguna vormistatud laenu tema nõue ei puuduta, siis ei ole vaidluse lahendamiseks vajadust käsitleda põhjalikumalt alternatiivse nõudega seonduvaid asjaolusid ega anda hinnangut sellele, kas hageja on kostjaga sõlmitud laenulepingu kehtivalt üles öelnud või kas tal oleks alus nõuda laenu tagastamist. Et põhivõla väljamõistmiseks esitatud nõue jääb rahuldamata, siis ei saa kerkida küsimust viivisenõude rahuldamisest. Et hagi jääb rahuldamata, tuleb poolte poolt nii maa- kui ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulud TsMS § 162 lg. 1 ja § 171 lg. 1 põhimõtetest tulenevalt jätta hageja kanda.
Fred Fisker
Gaida Kivinurm
Malle Seppik
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.