Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

avalikult teatavaks tegemisest. Hageja nõue Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 27.12.2006.a. laenulepingu nr xxxx2 100 000 krooni ( 134 214,46 eurot) saamiseks. Hageja ja kostja II sõlmisid samal kuupäeval käenduslepingu nr xxxxantud laenulepingust tulenevate kohustuste tagamiseks. Laenulepingu täitmise tagamiseks on seatud hüpoteegid hageja kasuks kostjale I kuuluvale Xxxx kinnistule Harjumaal xxxx külas ja Xxxxkuuluvatele korteriomanditele nr 37, 39 ja 40 Tallinnas Xxxx tänaval. Kostja I ei täitnud oma lepingust tulenevaid kohustusi kohaselt. Hageja saatis 02.10.2008.a. kostjale I nõude võlgnevuse tasumiseks ja hoiatas laenulepingu ülesütlemisega. Kostja I kohustust ei täitnud. Hageja ütles 05.12.2008.a. pooltevahelise laenulepingu üles ja nõudis kogu võla tasumist summas 142 620,93 eurot (2 231 532,64 eurot). Hageja saatis laenulepingu ülesütlemsie koopia ka käendajale. Kostjad võlgnevust ei tasunud. Käendaja vastutuse maksimummäär on 134 214,46 eurot. 29.11.2011.a. seisuga on kostja I võlgnevus hageja ees 272 963,31 eurot, millest 134 214,46 eurot on põhiosa, 4 380,03 eurot on intressid ja 211 991,74 eurot on viivised perioodi 11.01.2009.a. kuni 29.11.2011.a. eest. Hageja vähendab viivise nõuet kuni 134 214,46 euroni. Hageja palub nimetatud summa kostjalt I välja mõista. Kostjalt II palub hageja välja mõista 134 214,46 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda. Hageja palub kostjatelt välja mõista viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras kuni menetluskulude tasumiseni. Kostja II vastuväited Hageja tegevus oli tarbijalepingu sõlmimisel vastuolus heade kommetega. Hageja oma tegevusega 27.12.2006.a tarbijalepingu sõlmimisel viis kostjat II eksitusse. Kui vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis eeldatakse, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest (TsÜS § 86 lg 3). Kostja II leiab, et tarbijaleping sõlmitud hageja ja kostja II vahel on tühine heade kommete vastasuse tõttu, kuna lepingu sõlmimise asjaolud ja hageja tegevus mõjutasid ja piirasid kostja II tahte vaba ja teadlikku kujundamist. Tarbijakäendusleping on vastuolus heade kommetega ka seoses sellega, et käenduslepinguga on kostjale II pandud ebamõistlikult suur kohustus, mille täitmiseks tal ilmselgelt puudusid ja puuduvad võimalused (vara ja sissetulek). Hageja oli teadlik tarbijalepingu sõlmimisel, et kostjal II ei ole vara ja sissetulekut. Tarbijakäenduslepingu tühisus tuleneb ka asjaoludest, kuidas leping oli sõlmitud. Antud lepingu tekst ei olnud kostjale II teatavaks tehtud. Leping on koostatud eesti keeles. Kostja II ei valda eesti keelt. Vaatamata sellele hageja ei tõlkinud kostjale II antud lepingu teksti ja ei seletanud lepingu sisu. Hageja kasutades seda, et kostja II ei valda eesti keelt ja temal puuduvad kogemused käenduslepingute sõlmimise osas, mõjutas teda võtma endale ebamõistlikult suurt kohustust ja allkirjastama lepingut. Hageja käitus antud lepingu sõlmimisel pahatahtlikult, kuna toimingud tehti kiirendatud tempos, sellisel moel, et kostja II isegi ei saanud aru, millised dokumendid ta allkirjastab ja mis toimub.

Kostja II mõistis, et tema sõlmis tarbijakäenduslepingu ja võttis endale kohustuse 134 214,46 eurot alles siis, kui sai kätte Harju Maakohtu 21.12.2012 kohtumääruse menetluse algatamise kohta tsiviilasjas 2-11-58889 koos hagiavaldusega. Kostja II täiendavate vastuväidete kohaselt oli detsembris 2006 OSAÜHINGU-s Xxxx planeeritud juhatuse ja omaniku vahetamine ja uute äriplaanide käivitamine. Uus juhatus esitas hagejale äriplaani, mille järgi OSAÜHINGU-s Xxxx äritegevuse arendamiseks oli vaja saada laenu. Hageja nõustus OSAÜHING-u Xxxx uue juhatuse ettepanekuga ja nõustus andma OSAÜHING-ule Xxxx laenu 2 100 000 krooni. Kuna tol hetkel juhatuse ja omaniku vahetus veel ei olnud toimunud, siis hageja nõudis, et laenulepingu allkirjastaks OSAÜHING-u Xxxx vana juhatuse liikmed. Detsembris 2006.a hageja ja OSAÜHING Xxxx uute juhatuse liikmete vahel (Xxxx) toimusid läbirääkimised laenulepingu sõlmimise küsimuses. Xxxx läbirääkimistes ei osalenud ja ei teadnud läbirääkimiste asjaolusid ja tingimusi. 27.detsembril 2006.a. Xxxx helistati pangast ja teatati, et tema peab viivitamatult tulema hageja juurde laenulepingu allkirjastamiseks, kuna ta on OSAÜHING Xxxx juhatuse liige ja ilma tema allkirjata pangal ei ole võimalik anda laenu. Xxxx palus Xxxxsõidutada teda panka, seoses sellega, et teda paluti viivitamata sinna tulla. Tulles pangakontorisse Xxxx paluti edasi minna panga ruumisse, kus olid pangatööaja ja OSAÜHING Xxxxuued juhatused liikmed, s.h. Xxxx. Pangatöötaja ütles Xxxx , et ta peab allkirjastama laenulepingu OSAÜHING Xxxx juhatuse liikmena ja andis temale allkirjastamiseks eestikeelsed paberid. Xxxx eesti keelt ei valda ja ei ole nende paberite sisuga tutvunud. Dokumente ei tõlgitud. Kõik toimus väga kiiresti. Kuna pangatöötaja ütles, et see oli OSAÜHING Xxxx ja panga vaheline laenuleping ja uus juhatuse liige Xxxx ütles, et selle laenulepingu täitmisega hakkab tegelema uus juhatus, siis Xxxx rahulikult allkirjastas kõik temale pangatöötaja poolt antud paberid arvates, et see on laenuleping, mida sõlmitakse hageja ja OSAÜHING Xxxx vahel. Xxxx ei teadnud, et nende dokumentide seas oli ka tarbijakäendusleping nr xxxx. Kostja II palub menetluskulud jätta hageja kanda. Hageja täiendavad seisukohad Hageja täiendavate seisukohtade kohaselt oli kostja II hagejaga laenu- ja käenduslepingu sõlmimise ajal kostja I osanik ja juhatuse liige. Kostja II ei ole VÕS § 34 mõttes tarbija. Kostja I poolt sõlmitud laenuleping sõlmiti eesmärgiga laiendada osaühingu majandustegevust. Kostja II väide, et tuli hageja kontorisse koos kostja I uute juhatuse liikmetega, on väär. Kostja II oli kostja I ainuosanik ja juhatuse liige kuni 20.03.2007, ehk veel ligi 3 kuud pärast lepingute sõlmimist. Kostja II ei ole viie aasta jooksul lepingute sõlmimisest kordagi vaidlustanud temaga sõlmitud lepinguid, küll aga on asunud seda tegema nüüd, kui hageja on esitanud tema vastu nõude. Hageja leiab, et selline tegevus viitab kostja II soovile vabaneda vastutusest lepingust tulenevate kohustuste täitmisel. Menetluse käik Menetluse käigus võttis kostja I kui laenusaaja hagi õigeks ja kohus lahendas hagi kostja I vastu 15.10.2012.a. õigeksvõtul põhineva otsusega. Kohus jätkas menetlust kostja II kui käendaja vastu. 13.11.2013.a. toimunud kohtuistungil jäi hageja oma nõude juurde ja palus selle rahuldada. Kostja II vaidles hagile vastu kirjalikes vastuväidetes esitatud põhjendustel. Kohtuotsuse põhjendused

Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja ja kostja I sõlmisid 27.12.2006.a. laenulepingu nr xxxx 2 100 000 krooni ( 134 214,46 eurot) saamiseks. Hageja ja kostja II sõlmisid samal kuupäeval käenduslepingu nr xxxx antud laenulepingust tulenevate kohustuste tagamiseks. Pooled vaidlevad selle üle, kas vaidlusalune käendusleping on vastuolus heade kommetega ja kas tegemist on tarbijakäenduslepinguga. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 alusel majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel võlausaldaja võib võlgniku poolt lepingu rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist ning p 6 kohaselt annab võlausaldajale võimaluse nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Enne 5. aprilli 2011.a. kehtinud VÕS § 143 lg 1 redaktsiooni järgi on tarbijakäendusleping käendusleping, kus käendajaks on tarbija. Sama paragrahvi lõike 2 järgi on tarbijakäendusleping tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse maksimumsummas. VÕS § 34 järgi on tarbija isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevusega. Tarbija mõistet täiendab tarbijakaitseseaduse § 2 lg 1, mille kohaselt on tarbija füüsiline isik, kellele pakutakse või kes omandab või kasutab kaupa või teenust eesmärgil, mis ei seondu tema majandus- või kutsetegevusega. Riigikohus on 5. novembri 2008. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-89-08, mis puudutas VÕS § 155 järgi garantii andmist, märkinud, et juhul, kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses VÕS § 155 lg 1 järgi juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks. Nimetatud eelduse ümberlükkamise koormus lasub äriühingu kohustust taganud sama äriühingu osanikust või aktsionärist juhatuse liikmel. 23. märtsi 2006. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-8-06 on Riigikohus asunud seisukohale, et osaühingu osaniku ja juhatuse liikme osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmitud lepingule ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitse sätted, kuna leping osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmiti huvist ühingu majandustegevuse vastu ning osaühingu juhatuse liige ei olnud lepingus tarbija. 23. märtsi 2011. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-177-10 on kolleegium leidnud, et kokkulepe, millega äriühingu juhatuse liige võtab endale kohustuse vastutada äriühingu lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest, ei ole praktikas ebaharilik. Seega on Riigikohus leidnud, et äriühingu osanikule ja juhatuse liikmele ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitsesätted. Vaidlus puudub selles, et kostja II sõlmis hagejaga kui kostja I juhatuse liige laenulepingu nr xxxx 27.12.2006.a. Samal päeval sõlmis kostja II laenulepingu täitmise tagamiseks hagejaga ka käenduslepingu nr xxxx. Kostja II oli lepingute sõlmimise ajal kostja I ainuosanik. Kostja I registrikaardi väljavõttega on tõendatud, et kostja II oli alates 26.07.2004.a. kuni 12.03.2007.a. kostja I ainuosanik ja juhatuse liige alates 16.08.2004.a. kuni 20.03.2007.a. Laenuleping sõlmiti kostja I tegevuse laiendamiseks. Seega sõlmis kostja II hagejaga käenduslepingu huvist äriühingu majandustegevuse vastu. Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et kostja II ei sõlminud käenduslepingut tarbijana vaid oma majandus- ja kutsetegevuses. Kostja II vastupidist tõendanud ei ole. TsÜS § 86 lg 2 järgi on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas siis, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust (sundolukorrast), ja

kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või on pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kohus leiab, et kostja II kui kostja I juhatuse liige pidi olema teadlik juhatuse liikme vastutusest, olles tegutsenud äriühingu juhtorgani liikmena juba mitmeid aastaid. Kohus leiab, et kostja II väide, et ta ei saanud aru, millisele dokumendile ta alla kirjutab, ei ole eluliselt usutav ja on ka ümber lükatud tunnistaja Xxxx ütlustega, mille kohaselt vene keelt kõnelevale tehinguosalisele tõlkis ta alati lepingu olulised punktid vene keelde ja küsis, kas sisu on arusaadav, kui lepingu poolel oli küsimusi, siis vastas ta küsimustele, kui küsimusi ei olnud, siis allkirjastati leping kohapeal. Kuivõrd tunnistaja emakeel on vene keel, ei ole alust arvata, et tõlge oleks olnud ebaselge või ebapiisav. Tunnistaja ei mäletanud küll vaidlusaluse tehingu üksikasju, kuid andis veenvaid ütlusi selle kohta, kuidas tavapäraselt laenu-ja käenduslepingute vormistamine toimus. Tunnistajale ei jäänud antud lepingute sõlmimine meelde erilisena, seega toimus ka sel juhul kõik tavapärasel moel. Kohtul ei ole alust kahelda tunnistaja Xxxx ütluste usaldusväärsuses. Kohus leiab, et tunnistaja Xxxx ütlustega on ümber lükatud kostja II vastuväited selle kohta, et antud tunnistaja viibis laenu- ja käenduslepingu sõlmimise juures ja oli juba pangas, kui kostja II sinna saabus. Tunnistaja ütluste kohaselt tema laenulepingu allkirjastamise juures ei viibinud. Seega on vastavad kostja II vastuväited ebaõiged ja kohut eksitavad. Kohus leiab, et asjaolu, kes äriühingu nimel pangaga laenu saamiseks läbirääkimisi pidas, asja lahendamisel tähendust ei oma. Kohus on seisukohal, et kostja II ei ole mingilgi moel kohtule tõendanud, et hageja oleks viinud kostjat II eksitusse, oleks tema kogenematust ära kasutanud või mõjutanud kosja II vaba tahte kujunemist laenu- ja käenduslepingu sõlmimisel. Kostja II on oma allkirjaga ülalnimetatud tehingutes kinnitanud saadud laenu ja käenduse vastavust tema tahteavaldusele. Kohus leiab, et tõendamata ja paljasõnaline on ka kostja II vastuväide tema vara ja sissetulekute puudumise kohta ning selle kohta, nagu oleks hageja olnud sellest teadlik. TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool tõendama oma väiteid ja vastuväiteid. Kostja II ei ole usaldusväärsete tõenditega hageja tõendeid ümber lükanud. VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Vaidlus puudub selles, et laenu- ja käenduslepingust tulenev võlgnevus on täies ulatuses tasumata. Hageja 02.10.2008.a. kirjaga on tõendatud, et hageja saatis kostjale I nõude võlgnevuse tasumiseks ja hoiatas laenulepingu ülesütlemisega. Kostja I kohustust ei täitnud. Hageja ütles 05.12.2008.a. pooltevahelise laenulepingu üles ja nõudis kogu võla tasumist summas 142 620,93 eurot (2 231 532,64 krooni). Hageja saatis laenulepingu ülesütlemise koopia ka käendajale. VÕS § 108 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kostja II vastutuse maksimummäär on vaidlusaluse käenduslepingu p 2.1 kohaselt 134 214,46 eurot. Antud käenduslepingu p 2.1 ja VÕS § 145 lg 1 alusel vastutavad põhivõlgnik ja käendaja kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et hageja nõue kostja II vastu on põhjendatud ja tuleb rahuldada täies ulatuses.

Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi rahuldamise tõttu tuleb menetluskulud jätta kostja II kanda. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. TsMS § 174 lg 1 alusel võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Mõtsnik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.