Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

eurot,

muutes

osaliselt

maakohtu

otsuse

põhjendusi.

ning

rahuldada

osaliselt

L.

S.

apellatsioonkaebus.

Rahuldada

L.

S.

hagi

Sihtasutus

Ida-Viru

Keskhaigla vastu mittevaralise kahju väljamõistmiseks ning mõista Sihtasutuselt Ida-Viru Keskhaigla L. S. kasuks välja õiglane mittevaralise kahju hüvitis kohtu äranägemisel

11 520

(üksteist

tuhat

viissada

kakskümmend) eurot.

vastu

tulevikus

tekkiva

kahju

väljamõistmiseks kohtu äranägemisel.

Jätta

Sihtasutus

Ida-Viru

Keskhaigla

apellatsioonkaebusega

seotud

menetluskulud

ringkonnakohtus Sihtasutus Ida-Viru Keskhaigla kanda ning L. S. apellatsioonkaebusega seotud menetluskulud ringkonnakohtus 11% ualatuses L.S. kanda ja 89% Sihtasutus Ida-Viru Keskhaigla kanda. Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

kompuutertomograafiline uuring ning hagejal diagnoositi abstsessid (mädakogumid) kõhuõõnes ja baariumperitoniit, s.o baariumist tingitud kõhukelme põletik. Kuna baariumi ei ole võimalik täielikult kõhuõõnest välja loputada, on see korduvalt põhjustanud peritoniidi teket ja uusi kõhukoopa abstsesse. Hagejal on diagnoositud krooniline baariumperitoniit ning ta on veel neljal korral viibinud ravil TÜK abdominaalkirurgia osakonnas. Abstsessi raviks on mäda eemaldamine kirurgiliselt või läbi naha viidud dreeni kaudu. Dreneerimine on äärmiselt valus ja ebamugav protsess. Hageja kannatuste põhjuseks on M. Ižnini poolt 08.10.2009 tehtud raviviga, s.o baariumi andmine. Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni (TKE) 28.01.2010 eksperthinnangust nähtub, et „IVKH arstid oleksid pidanud hagejal kahtlustama sooleperforatsiooni võimalust, kuna tal oli eelmisel lõikusel vigastatud soolt ja kõhuõõnes esines palju liiteid, seetõttu oli baariumi andmine suu kaudu kindlasti vastunäidustatud. Haiguse edasi arenedes sattus baarium koos soolesisuga kõhuõõnde ja seda ei õnnestunud täielikult välja loputada ning see põhjustas haigel hiljem korduvaid uusi kõhukoopa abstsesse või eelmiste ägenemisi.“ Seega M. Ižnini tegevus hagejale baariumi manustamisel ei vastanud arstiteaduse üldisele tasemele ning ta ei osutanud raviteenust tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Hageja diagnoosimisel tulnuks kasutada vesilahustuvat kontrastainet või kompuutertomograafi. Samuti ei täitnud raviarst patsiendi teavitamise ja temalt nõusoleku saamise kohustust, kuna M. Ižnin ei selgitanud hagejale baariumi manustamise võimalikke ohte. Hageja seisundi halvenemisel oleks raviarst pidanud ta omal algatusel suunama kõrgema etapi raviasutusse. Hageja varalise kahju moodustab hageja TÜK-i transportimise kulu 2400 krooni; kulutused kütusele perioodil 09.11.2009–12.02.2010 4060 krooni; kulutused ravimitele 10 667 krooni; IVKH visiiditasud 280 krooni; taastusravi AS-s Toila Sanatoorium 06.09.2010–15.09.2010 5600 krooni ja õigusabikulu 500 krooni, kuna 04.11.2009 pöördus hageja tütar konsultatsiooni saamiseks hagejale osutatud meditsiiniteenuse osas Sergei Gromtsevi poole. Mittevaralise kahju hüvitise puhul tuleb arvestada, et hageja viibis 09.10.2009–12.02.2010 tugevate valudega haiglaravil 69 päeva. Talle tehti neli kompuutertomograafia uuringut, 19 röntgenülesvõtet ja üks magnetresonantstomograafia ning paigaldati kehasse dreenid. Hageja pidi võtma kangeid antibiootikume ja valuvaigisteid. Ta kaotas kehakaalust 11 kilo ja langes tugevasse depressiooni. Kuna hagejal on diagnoositud krooniline baariumperitoniit, siis suure tõenäosusega kannatused jätkuvad. Hageja on sunnitud igakuiselt pöörduma perearsti poole, kaebusteks nõrkus, südamepekslemine, valud urineerimisel. Peritoniit võib põhjustada hilisemalt raskeid tüsistusi, üheks selliseks on uute liidete tekkimine. Kostja osutatud mittenõuetekohane tervishoiuteenus on põhjustanud hageja elukvaliteedi ja heaolu olulise languse, kuivõrd ta on sunnitud elama pidevates valudes ning tal esineb depressioon.

objektiivne ja erapooletu, kuna kirurgiaekspert Karl Kull on hagejale tervishoiuteenust osutanud ning oleks pidanud komisjoni tööst taanduma. Hageja varalise kahju nõue ei ole põhjendatud. Mittevaralise kahju hüvitis 63 911,65 eurot ei ole mõistlik.

MAAKOHTU LAHEND

ilmselt vältida, eeldatakse, et kahju tekkis vea tagajärjel. Terviserikkest tulenevat kahju peab ka sel juhul tõendama patsient. Diagnoosi- või raviviga tähendab praegusel juhul VÕS § 762 või § 763 rikkumist kostja poolt. Kostja tegevuses esines nii diagnoosiviga (kompuutertomograafi kasutamata jätmine) kui ka raviviga (kontrastainena baariumi manustamine ilma hageja nõusolekuta), samuti jättis kostja hageja TÜK-i eriarsti juurde suunamata, mis sai teoks ainult hageja sugulaste pealekäimisel (M. Ižnini ütlused). Kostja raviviga on tuvastatud isiku komisjoniekspertiisiaktiga, mille p 4 b ja c järgi tekkis hagejal operatsioonijärgses perioodis peensoole mulgustus soolesisu lekkega kõhuõõnde, mida arst sai ette näha, kuid mitte ära hoida. Uuringul baariumit sisalduva kontrastaine leket kõhuõõnde sai arst ette näha ja ära hoida. P 11 kohaselt ei ole seedetrakti röntgenoloogilisel uuringul lubatud baariumit sisalduva kontrastaine kasutamine soole seina mulgustumise või selle kahtluse korral, et ära hoida selle leket kõhuõõnde. Kohus leidis, et peensoole mulgustuse kahtlus pidi arstil tekkima seetõttu, et ta vigastas sapipõie eemaldamise ajal peensoolt (ka M. Ižnini ütlustest selgus, et ta mõtles pidevalt peensoole peale). Kostja diagnoosiviga tuleneb ekspertiisiakti p-st 5, mille järgi suunati hageja TÜK-i operatsioonijärgse soolesulguse raviks, millest järeldub, et hagejal jäi peensoole perforatsioon IVKH-s diagnoosimata, küll aga diagnoositi see koos kaugelearenenud kõhukelmepõletikuga hageja TÜK-i saabudes. Sama on tõendatud TKE otsustega, hageja meditsiinidokumentidega ning tunnistajate M. Ižnini, A. Teini ja T. Sillakivi ütlustega. Riigikohus on selgitanud (3-2-1-171-10), et tervishoiuteenuse osutamise raames patsiendile vale diagnoosi määramist saab pidada tervishoiuteenuse osutamise eesmärgist tulenevalt sellest lepingust tuleneva kohustuse rikkumiseks. Kui tervishoiuteenuse osutaja rikkumine seisneb diagnoosi- või raviveas, tähendab see eelkõige seda, et tervishoiuteenuse osutaja määras hooletult või tahtlikult vale diagnoosi või ravi, sh jättis õige diagnoosi ja ravi määramata. Lisaks on Riigikohus leidnud (3-2-1-78-06), et kui ravivõtet kasutanud arsti tegutsemise kvaliteet oli madalam kui vastava eriala haritud ja kogenud arsti oma, siis võis tegemist olla raviveaga. M. Ižnini madalamat kvalifikatsiooni tõendab TKE otsus, millega M. Ižnin suunati täiendkoolitusele. Kahju hüvitamise osas on Riigikohus leidnud (3-2-1-171-10), et mittevastava tervishoiuteenusega tekitatud kahju hüvitamist saab kannatanu nõuda eelkõige tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise tõttu, s.o lepingu alusel. Haiguse diagnoosimisel või ravimisel tehtud viga toob endaga kaasa tervishoiuteenuse osutaja varalise vastutuse siiski üksnes juhul, kui selle tagajärjel tekib patsiendile kahju. Kui kannatanule tekitati kehavigastus või kahjustati tema tervist, tuleb nii enne 31.12.2010 kehtinud VÕS § 130 lg 2 kui ka 31.12.2010 jõustunud VÕS § 134 lg 2 järgi maksta mittevaralise kahju hüvitamiseks kannatanule alati välja mõistlik rahaline hüvitis. Tervishoiuteenuse osutaja peab hüvitama patsiendile üldjuhul diagnoosi- ja raviveast tingitud kahju, sh kahju, mis tekkis haiguse diagnoosimata jätmisest, kui haiguse diagnoosimine oli arstiteaduse üldist taset arvestades ja tavalist hoolsust järgides võimalik. Tervishoiuteenuse osutaja poolt õige diagnoosi määramata jätmist saab üldjuhul pidada patsiendi haiguse süvenemisega kaasneva mittevaralise kahju põhjuseks. Hüvitatava kahju suurust peab tõendama kahju nõudja. Tervishoiuteenuse osutaja vastutuse üle otsustades tuleb arvestada ka tervishoiuteenuse osutaja vastutust välistavaid asjaolusid. Tervishoiuteenuse osutaja vastutab VÕS § 770 lg 1 järgi üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest. Hageja on tõendanud varalise kahju suurust esitatud arvetega ja tunnistaja A. B. ütlustega summas 1502,37 eurot, mille kohus luges põhjendatuks. Kostja vastuväited tuleb lugeda mitteasjakohasteks, kuna VÕS § 770 lg 4 järgi eeldatakse, et hagejal tekkis kahju ravivea tagajärjel. Kostja vabaneb vastutusest süü puudumise korral, kuid kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit oma süü puudumise kohta.

Mittevaralise kahju suuruse määramisel on suures osas tegemist kohtu diskretsiooniõigusega. Arvestades Eesti Vabariigi majanduse olukorda, on hüvitis 63 911,65 eurot tervishoiuasutusele väga suur summa. Kahjuhüvitise eesmärk ei ole tervishoiuteenuse osutaja pankrotti ajamine, vaid hagejale mittevaralise kahju hüvitamine. Ka kahjustaks liiga suur hüvitis teiste kostja patsientide ja potentsiaalsete patsientide õigust kvaliteetsele arstiabile, mille tõttu jättis kohus hageja 63 911,65 euro suuruse mittevaralise kahju nõude rahuldamata. Kaaludes, milline oleks õiglane mittevaralise kahju hüvitis, tuleb arvestada hageja kannatusi, üleelamisi ning tervislikku ja varalist seisundit. Isiku komisjoniekspertiisiakti p 9 kohaselt olid hageja vaevused – tugevad valud viibimisel haiglaravil 09.10.2009–12.10.2010 otseses põhjuslikus seoses IVKH-s tehtud operatsiooniga ja sellele järgnenud raviga, kuid kõiki neid vaevusi ei oleks saanud vältida. Hageja on pensionär ja ei tööta. Hageja selgitas, et varem oli tal raamatupidamisteenuseid osutav firma, kuid enam tal jaksu sellega tegeleda ei ole. Kohus leidis, et hageja tervise halvenemine ei ole tingitud mitte ainult kostja raviveast, vaid ka hageja vanusest. Kohus asus seisukohale, et õiglane hüvitis hagejale mittevaralise kahju eest on töövõimelise Eesti inimese minimaalpalk kolme aasta eest, mis moodustab 11 520 eurot (360 eurot x 36 kuud). Nimetatud hüvitis on mõistlik, kuna hagejal ei tekkinud kostja ravivea tagajärjel jäävat tervisekahjustust ega organi kaotust. Hüvitis ei ole ilmselt koormav ka kostjale, ei riiva üldsuse huve ning lubab kostjal ka tulevikus osutada patsientidele arstiabi. Põhjusliku seose kindlakstegemisel hagejal tekkinud kahju ja selle tekitanud teo vahel tuleb kasutada nn conditio sine qua non testi. Põhjuslik seos on olemas juhul, kui ilma isikule etteheidetava teota ei oleks kahju tekkinud. Ilma kostja raviveata ei oleks hagejal olnud vajalik võtta täiendavaid ravimeid, sõita korduvalt TÜK-i kõhukoopa puhastusele, ravida ennast Toila sanatooriumis, tellida kiirabitransporti jne, samuti ei oleks hagejal olnud kannatusi ja üleelamisi, mis olid moraalse kahju hüvitise väljamõistmise aluseks.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

kvaliteedi ekspertkomisjoni töökord, tervishoiuteenuse kvaliteedile hinnangu andmise kord ja komisjoni moodustamine“ § 3 järgi oleks K. Kull pidanud hinnangu andmisel komisjoni tööst taanduma. Eksperdi erapoolikust tuleb sellisel juhul eeldada. Ekspert mitte ainult ei pea olema objektiivne ja aus, vaid ta peab selline ka välja nägema. K. Kull ei saa olla hageja raviarsti tegevuse osas ka tunnistaja, sest ta on TKE-s eksperdina hinnanud hageja raviarsti tegevust. K. Kulli ei ole hoiatatud vastutuse eest, mis kaasneb teadvalt vale arvamuse andmisega. Seega ei ole tema kirjalikud ütlused (mis on kvalifitseeritavad asjatundja arvamusena) kasutatavad; 5) ei ole kostja väitnud, et raviviga ei esinenud põhjusel, et puudub ravijuhend. Ravijuhendi puudumine on iseenesest oluline asjaolu ja muudab arsti tegevusele hinnangu andmise keerulisemaks; 6) jättis kohus andmata õigusliku hinnangu reale asjaoludele ning jättis tähelepanuta kostja faktiväited (TsMS § 436 lg 7; § 438 lg 1 ja § 442 lg 8 rikkumine). Peritoniidi tekitas mulgustuse tõttu kõhuõõnde valgunud soolesisu, mitte uuringu tegemiseks kontrastainena kasutatud baarium. Selle kohta, et peritoniidi tekitab soolesisu, mitte baarium, andsid ütlusi nii ekspert A. Tein kui ka tunnistaja T. Sillakivi. Hageja haigusloo osaks olevast õendusloo väljavõttest tuleneb, et hagejal oli juba 1980. a peritoniit, mistõttu teda opereeriti (enne kostja juurde ravile tulekut oli hagejat opereeritud kuuel korral). Raviarstil oli hageja sümptomite ja röntgenülesvõtte põhjal põhjendatud kahtlus, et hagejal on tekkinud peensoole sulgus, mitte perforatsioon. Alternatiivselt oleks võinud uuringul kasutada kontrastainena joodi, kuid kuna hagejal on diagnoositud astma, siis oli joodi kasutamine allergilise reaktsiooni ohu tõttu vastunäidustatud. Nõustuda ei saa seisukohaga, et arst oleks pidanud kahtlustama sooleperforatsiooni. Ainsana on TKE ekspert K. Kull leidnud, et raviarst oleks pidanud soolerebendi esinemist ette nägema. Asjatundja K. Kull on tunnistajana väljunud TKE arvamuse raamest ning andnud ekspert A. Teini ja tunnistaja T. Sillakivi ütlustega vastuolus olevaid seisukohti. Tunnistaja T. Sillakivi kinnitas, et M. Ižnin pidi kahtlustama pigem soolesulgust, mitte perforatsiooni. Isiku komisjoniekspertiisiakti kohaselt oleks arst mitte pidanud ette nägema, vaid võis seda ette näha. Istungil eksperdiarvamust täpsustades ütles A. Tein, et õmmeldud soole puhul on rebenemise võimalus väga väike. Kohtu seisukoht, et arst pidi sellises situatsioonis kasutama tomograafi, ei tulene ühestki tõendist. Ei A. Tein ega T. Sillakivi ei ole väitnud, et röntgeni kasutamine oli väär diagnostikameetod ning et tomograaf oleks taganud sooleperforatsiooni avastamise. Ka see, kas perforatsioon tekkis IVKH-s või transpordil TÜK-i, on tuvastamata (ekspertiisiakti p 19); 7) ei saa TKE ettepanek suunata M. Ižnin täiendkoolitusele tõendada arsti madalat kvalifikatsiooni ja ei anna iseenesest alust asuda seisukohale, et raviteenuse kvaliteet oli nõutavast tasemest madalam. Tervishoiuteenuse korraldamise seaduse § 502 lg-st 1 tulenevalt ei ole see ettepanek ei arstile ega raviasutusele kohustuslik; 8) ei põhine ühelgi tõendil väide, et kostja oleks pidanud hageja üle viima kõrgema etapi haiglasse. Juhul, kui patsient ei oleks avaldanud soovi üleviimiseks, siis oleks teda opereeritud IVKH-s. Arst tuli patsiendile vastu ja suunas ta TÜK-i. Hageja lahkus IVKH-st 09.10.2009 kell 13.00, kuigi haigla transport pidi ta peale võtma samal päeval kell 14.00; 9) informeeriti hagejat enne operatsiooni võimalikest tüsistustest kirjalikult ja lisaks informeeris raviarst teda ka jooksvalt. Kuna arstil on raske jooksvat informeerimist tõendada, siis lasub hagejal kohustus M. Ižnini ütlused ümber lükata ning hageja paljasõnalisest väitest selleks ei piisa. Hageja kinnitas vande all, et arst seletas talle, et baariumi manustatakse röntgenuuringu tegemiseks. Kui põhjalikult tuleb patsienti informeerida, ükski õigusakt ei reguleeri, seega piisab ka napisõnalisest informatsioonist ning patsient võib ise juurde küsida. Kohus pole analüüsinud kostja süüd väidetava informeerimiskohustuse rikkumise toimepanemisel, selle tagajärjel kahju tekkimist, põhjuslikku seost rikkumise ja kahju vahel

ning seda, kas kahju tekkimine oli kostja jaoks ettenähtav. Lisaks puudub õiguspraktika, mille järgi tuleks informeerimiskohustuse rikkumise korral patsiendile hüvitist maksta; 10) ei ole tõendatud kostja tegevusest hagejale püsiva tervisekahjustuse tekkimine, mistõttu pole alust talle ka materiaalset kahju hüvitada. Lisaks: - puudus hagejal vajadus tellida transport kõrgema etapi haiglasse, kuna tema seisundist tulenevalt puudus selleks vajadus ja kostja oli transpordi juba organiseerinud; - kuna hageja ei ole tõendanud seost väidetava ravivea ja pärast seda korduvalt ravile pöördumise vajaduse vahel, ei ole põhjendatud hageja kulutused kütusele. Sellises ulatuses kütusekulu (4060 krooni) sõitudeks Kohtla-Järve ja Tartu vahel ei saa olla põhjendatud; - ei saa südamehaiguse ja astma ravimid olla seotud väidetava raviveaga: - ei saa visiiditasud olla seotud väidetava raviveaga. Tulenevalt IVKH 26.01.2011 tõendist on hageja pöördunud ajavahemikus 2005–2009 septembrini (enne väidetavat raviviga) peaaegu kõigi haigla eriarstide poole kokku 70 korral, mida ei saa pidada mõistlikuks ja tavapäraseks; - ei ole tõendatud Toila sanatooriumis viibimise vajadus ja seos peritoniidiga. Kuna hageja on ülaltoodud vastuväidetest vaikides mööda läinud, on ta need TsMS § 231 lg 4 alusel omaks võtnud. Kohus kohaldas varalise kahju väljamõistmisel vääralt VÕS § 770 lg-t 4 ja TsMS §-i 231, leides, et hageja ei pea oma nõuet tõendama ainuüksi seetõttu, et kostja ei ole esitanud tõendit süü puudumise kohta. Ravivea tagajärjel kahju tekkimist küll eeldatakse, kuid see ei tähenda, et hageja ei peaks tekkinud kahju ja kulude vahelist seost tõendama; 11) kohaldas kohus vääralt enne 31.12.2010 kehtinud VÕS § 130 lg-t 2 ja pärast seda jõustunud VÕS § 134 lg-t 2, kuna väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis ei ole mõistliku suurusega. Hageja mittevaralise kahju hüvitise nõue on ilmselgelt ülepaisutatud ja alusetu. Apellant viitab Riigikohtu seisukohtadele lahendites nr 3-2-1-19-08, 3-2-1-85-08, 3-2-1-152-09 ja 3-2-1-159-09 ning märgib, et hagejal ei ole tekkinud pöördumatut ja pidevalt tema igapäevaelu segavat tervisekahjustust, nagu on jäseme kaotus või liikumispuue. Väide, et hagejal on ravivea tõttu oht liidete tekkimisele, ei saa olla õige, sest hagejal oli varem olnud kuus kõhukoopa operatsiooni. Eksperdid leidsid (ekspertiisiakti p 9), et hageja kannatusi ei saanud ära hoida. Operatsiooni sapipõie eemaldamiseks ega soolemulgustuse likvideerimiseks ei saanud vältida. Väide, et hageja kannatas TÜK-is ravil olles tugevat valu, ei saa olla õige, sest talle manustati valuvaigisteid. Hageja ei kaotanud töövõimet ega sissetulekut seoses väidetava raviveaga, kuna ta oli juba enne töövõimetu invaliidsuspensionär ning ei töötanud. Seetõttu asjaolu, et hageja töötas kunagi raamatupidajana, ei ole asjakohane, pealegi pole selle kohta esitatud ühtegi tõendit. Seega ei ole hageja põhjendanud oma sissetulekute vähenemist ja vajaduste suurenemist kostja juures ravil viibimisega ning kohus on hüvitise määramisel kasutanud ebakohast metoodikat. Hagejal puuduvad ülalpidamiskohustused. Ka ei ole väidetava rikkumise laad ja raskus võrreldavad olukorraga, kus arst oleks toime pannud kuriteo. Hüvitise suurus ei vasta ühiskonna üldise heaolu tasemele ja kohtupraktikale. Isegi inimesele raske tervisekahjustuse tekitamise või surma põhjustamisega mittevaralise kahjuna väljamõistetud hüvitised ei ületa 20 000 eurot. Kohus ei ole kohtupraktikat analüüsinud. Apellant viitab Riigikohtu seisukohtadele lahendites nr 3-2-1-19-08, 3-2-1-85-08, 3-2-1-152-09, 3-2-1-159-09 ja 3-2-1-171-10 ning märgib, et arusaamatuks jääb kohtu väide, et hüvitis 11 500 eurot ei ole kostjale ilmselt koormav. Kostja ei tegutse kasumi teenimise eesmärgil ning kulutab kõik vahendid raviteenuse osutamisele. Sellise suurusega hüvitise väljamõistmine vaid patsiendi kannatuste eest soodustab edaspidi raviteenuse osutajate nõuetega ülekoormamist ja maksejõuetuks muutmist. Väär on ka hüvitise arvutamisel märgitud miinimumpalga summa, milleks peaks olema 320 eurot kuus. Lisaks on tegemist brutosummaga, millest oleks tulnud maksuosa maha arvestada;

12) rikkus kohus oluliselt menetlusnorme (TsMS § 436 lg 1; § 442 lg 8; § 399 p 5) ka sellega, et jättis otsuses tõendid analüüsimata. Kohus asus ilma tõendite analüüsita seisukohale, et kostja rikkus tervishoiuteenuse osutamise lepingut. Samuti jättis kohus istungil dokumentaalsed tõendid uurimata. Otsuses puudub analüüs kostja lepingulist vastutust kaasa toovate elementide (süü, kahju tekkimine, põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel) esinemise kohta. Ka ei käsitlenud kohus kahju tekkimise ettenähtavuse küsimust (VÕS § 127 lg 3); 13) vaidleb kostja vastu ka hageja nõudele tulevikus tekkivate kulutuste hüvitamiseks, sest hageja ei ole tõendanud, et tal oleks tekkinud tulenevalt kostja väidetavast raviveast püsivaid tervisekahjustusi, mille tõttu on hageja sunnitud tulevikus kulutusi tegema.

1) esines M. Ižnini tegevuses tervishoiuteenuse osutamisel nii raviviga – baariumsulfaadi manustamine, kui ka diagnoosiviga – perforatsiooni diagnoosimata jätmine (VÕS § 770 lg 1). Kehatüve traumade ravijuhendis ja ägeda kõhu ravijuhendis on rõhutatud, et perforatsiooni või lekke kahtlusel tuleb kasutada vesilahustuvaid kontrastaineid, mitte baariumi. Kuivõrd M. Ižnin kasutas soolesulguse diagnoosimiseks baariumi olukorras, kus ta pidi kahtlustama ja tema kinnitusel ka kahtlustas perforatsiooni, ei vasta osutatud tervishoiuteenus arstiteaduse üldisele tasemele. Lisaks jättis raviarst hagejal diagnoosimata sooleperforatsiooni ning sellest tingitud kõhukelmepõletiku. Tegemist on arsti poolt seadusest (VÕS § 762) tuleneva kohustuse rikkumisega. Kostja rikkus ka patsiendi teavitamise ja temalt nõusoleku saamise kohustust, manustades hagejale baariumi tema tahte vastaselt ning teavitamata patsienti baariumi manustamise võimalikest ohtudest (VÕS § 766 lg 1, 3); 2) tuleb TÜK-i arste T. Sillakivi ja K. Kulli käsitleda eriteadmistega isikutena, kes on tunnistajatena üle kuulatud (K. Kull kirjalikult). T. Sillakivi hoiatati enne ütluste andmist vastutusest teadvalt vale ütluse andmise eest. TsMS § 293 lg 2 sätestab, et eriteadmistega isiku ülekuulamisele asjaolu või sündmuse tõendamiseks, mille kogemiseks olid vajalikud eriteadmised, kohaldatakse tunnistaja ülekuulamise kohta sätestatut. Kui menetlusosaline on kohtule esitanud eriteadmistega isiku kirjaliku arvamuse ja isikut ei kuulata üle tunnistajana, hinnatakse arvamust dokumentaalse tõendina; 3) on kostja viited TKE eksperdi erapoolikuse eeldusele alusetud. TKE koostab hinnangud kollegiaalselt. TKE eksperthinnangust nähtuvalt juhatas istungit Peeter Mardna ja osales 11 eksperti, lisaks oli kutsutud Terviseameti peadirektor. Mitte millelgi ei põhine kostja väide, et ühe eksperdi arvamus omas suuremat kaalu. Ekspert K. Kulli taandumiseks puudus alus, tegemist on täiesti erapooletu isikuga. Kostja kinnituse kohaselt on K. Kull mittepraktiseeriv kirurg (TÜ emeriitprofessor), kes ei ole juba ca 30 aastat tegelenud erakorralise kirurgiaga. Regulatsiooni eesmärk on välistada juhtumid, kus ekspertidele võiks juhtumi lahendus kasuks tulla, kuivõrd eksperdid on tervishoiuteenuse osutamisel midagi tegemata jätnud; 4) on nähtuvalt TKE 28.04.2011 vastusest hageja järelpärimisele, tunnistajate K. Kulli, T. Sillakivi ja A. Teini ütlustest ning isiku komisjoniekspertiisiaktist ebaõige kostja väide, et baariumi manustamisel puudub peritoniidiga seos. Baariumi manustamine raskendab oluliselt patsiendi seisundit, operatsiooni läbiviimist ja kestust ning operatsioonijärgse perioodi kulgu, tekitades mädakoldeid ning soolte uut liitumist, mis tingib omakorda soolesulguse arenemise; 5) oli M. Ižnin hagejale baariumi manustades raskelt hooletu, kuna raviarst pidi hagejal perforatsiooni tekkimise võimalust ette nägema ja tema ütluste järgi ta seda ka tegi. Et lisaks soolesulgusele pidi raviarst kahtlustama perforatsiooni, on rõhutanud TKE, K. Kull, A. Tein, T. Sillakivi ja kohtu määratud eksperdid. A. Teini ütluste kohaselt on sooleperforatsiooni tekke tõenäosus tavasituatsioonis väga väike. Arvestades hageja sooltevahelisi liiteid, asjaolu, et hagejale olid varasemalt tehtud operatsioonid kõhukoopa avamisega, pidi raviarst suhtuma patsienti kõrgendatud hoolsusega ja kasutama kompuutertomograafi, kuivõrd selle informatiivsus on oluliselt suurem. Ka TKE märkis 28.04.2011 vastuses hageja järelpärimisele, et otstarbekas oleks olnud teha kompuutertomograafiline uuring. A. Teini selgitusest ja ekspertide märgitust nähtuvalt ei saa pelgalt selle pinnalt, et kõhuõõnes vaba gaasi ei täheldata, perforatsiooni välistada, kuivõrd 25% juhtudest perforatsiooni korral vaba gaasi kõhuõõnes ei esine. T. Sillakivi ja A. Teini ütlustest tulenevalt ei oleks raviarst tohtinud välistada perforatsiooni pelgalt seetõttu, et ilma kontrastaineta tehtud röntgenülesvõttel soole leket ei täheldatud, kuivõrd röntgenülesvõttel ei ole kõiki soole osi näha. Ka juhul, kui lähtuda eeldusest, et selleks ajaks ei olnud perforatsiooni tekkinud, ei saanud raviarst eeldada, et hagejal soolevalendikus kasvava rõhu tingimustes perforatsiooni ka ei teki. T. Sillakivi märkis, et allergilise reaktsiooniga tuleb arvestada, kuid ainuüksi sel põhjusel ei jäeta uuringuid teostamata. A. Tein kinnitas, et joodi kasutamine ei põhjusta astma seisundit.

Ka isiku komisjoniekspertiisiaktist nähtuvalt oleks tulnud kasutada veeslahustuvat kontrastainet ning et astma ei ole absoluutne vastunäidustus joodkontrastaine kasutamiseks. Pärast baariumi manustamist tehti hagejale kahel korral klistiiri, millega suruti baarium koos soolesisuga kõhuõõnde. Nii TKE kui ka T. Sillakivi märkisid, et kui ilmneb, et haigel on tegemist sooleseina mulgustumisega või esineb kahtlus sellele, siis klistiiri teha ei tohi. Kuivõrd peritoniidi tekkimine pärast perforatsiooni võtab M. Ižnini, T. Sillakivi, A. Teini ja K. Kulli kinnitusel aega vähemalt 6 tundi, pidi perforatsioon tekkima juba IVKH-s. TKE oli seisukohal, et hagejal esines perforatsioon juba baariumi manustamisel 08.10.2009, mil teda oleks pidanud koheselt opereerima. TÜK-i jõudis hageja alles 09.10.2009 kell 14.43. Viimane röntgenülesvõte IVKH-s tehti 09.10.2009 kell 8.22. Pärast seda kuni kella 13.30-ni ei pidanud M. Ižnin vajalikuks teostada täiendavaid uuringuid ega patsienti läbi vaadata. M. Ižnini ükskõikne suhtumine hagejasse, mis seisneb nii raviveas kui ka diagnoosiveas, tingis ohu hageja elule ning oluliselt raskema operatsioonijärgse perioodi. Apellandi väide, et hagejal kahju tekkimine ei olnud kostjale ettenähtav, on esmakordne. TKE ekspertarvamusest ning T. Sillakivi ja K. Kulli ütlustest tuleneb, et kuivõrd M. Ižnin pidi arvestama sooleõmbluse lahtimineku ohuga, pidi ta ette nägema baariumi manustamise võimalikke tagajärgi; 6) selgus M. Ižnini ütlustest, et IVKH-s puudus 08.10.2009 pädev isik kompuutertomograafi pildi lugemiseks. Kuna seetõttu ei suutnud arst tuvastada patsiendi seisundi halvenemise põhjust, oleks kostja pidanud suunama hageja kõrgema etapi raviasutusse. Nii kohtu määratud eksperdid kui ka K. Kull pidasid hageja üleviimist põhjendatuks. Nõustuda ei saa kostja seisukohaga, et juhul, kui hageja ei oleks avaldanud soovi üleviimiseks TÜK-i, oleks teda opereeritud IVKH-s. TKE kinnitas, et IVKH-s ei oleks hagejat saanud opereerida, kuivõrd raviarst ei suutnud diagnoosida hageja seisundit. Vastustaja viitab Riigikohtu seisukohale tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10 ning märgib, et saatekirjast ja isiku komisjoniekspertiisiaktist nähtuvalt saadeti hageja TÜK-i diagnoosiga sapikivi muu koletsüstiidiga (sapipõiepõletik), sooleliiteid koos ummistusega ja segatüüpi astma. Seega jättis M. Ižnin hagejal diagnoosimata perforatsiooni, mistõttu määrati ka vale ravi – konservatiivne operatiivse asemel; 7) rikkus kostja patsiendilt tervishoiuteenuse osutamiseks nõusoleku saamise kohustust, kuna hagejale ei selgitatud, mis eesmärgil baariumi manustatakse ja millised on ohud. Esitatud patsiendi nõusolek on enne sapipõie eemaldamise operatsiooni antud üldsõnaline nõusolek tervishoiuteenuse osutamiseks. Kostja rõhutas, et perforatsiooni ja seega ka peritoniidi ohtu M. Ižnin ei kahtlustanud, mistõttu ei saanud ta sellest ka hagejat teavitada. Hageja kinnitas, et talle manustati baariumi vastu tema tahtmist, mida ta selgelt väljendas. Sõltumata asjaolust, kas M. Ižnin pidi perforatsiooni ohtu teadvustama, vastutab kostja baariumi manustamise tagajärjel tekkinud kahju eest, kuivõrd puudus nõusolek hagejale aine manustamiseks; 8) on hageja varalise kahju hüvitamise nõue põhjendatud. Hageja selgitas, milles seisneb ravija diagnoosivea tagajärjel tekkinud varaline kahju ning esitas tõendid (hagiavalduse lisad 11–16). VÕS § 770 lg-st 4 tuleneb, et kui tegemist on diagnoosi- või raviveaga ja patsiendil tekib terviserike, mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida, eeldatakse, et kahju tekkis vea tagajärjel. Vastustaja viitab Riigikohtu seisukohtadele lahendites nr 3-2-1-171-10 ja 3-2-1-85-08 ning märgib, et tunnistajad ja eksperdid on kinnitanud, et hageja kannatused on otseses põhjuslikus seoses kostja ravi- ja diagnoosiveaga. Hageja kirjeldas oma kannatusi vande all. Praeguseks hetkeks on hageja pärast baariumi manustamist juba viiel korral viibinud haiglaravil TÜK-is (põhidiagnoosid: äge supuratiivne peritoniit, täpsustamata soolesulgus ehk iileus, sooleliited (paelad) koos ummistusega, krooniline baariumperitoniit, tüsistusena abstsessid, muu peritoniit, baariumperitoniit). Kuivõrd M. Ižnin ei suutnud hageja seisundit diagnoosida, olid hageja üleviimine ja sellega seonduvad kulud vältimatud. Ravimite ostukviitungitel on hagejale pärast IVKH-s tehtud operatsiooni välja kirjutatud ravimid. Tegemist ei ole allergiaravimitega. Südame arütmia, paanikahood, tugevad peavalud,

pearinglus, depressioon jne tekkisid pärast IVKH-s ravil viibimist, mis nähtub hageja vande all antud ütlustest, tunnistaja S. V. ütlustest ja kiirabikaartidest; 9) ei ole väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis kohtupraktikat arvestades ülemäärane ega vastuolus ühiskonna heaolu tasemega. Hageja kinnitas vande all, et enne 2009 oktoobrit osutas ta raamatupidamisteenust ja sai sellest tulu. Tsiviilasjas nr 2-09-41583 mõistis kohus isiku kasuks, kellel tekkis liiklusõnnetuse tagajärjel liikumispuue, mittevaralise kahju hüvitisena välja 30 000 eurot; tsiviilasjas nr 2-03-22159, kus kaebusteks olid ratsapükste taoline tundehäire jalgadel ning mõõdukas põie- ja pärasoole funktsiooni häire, mõistis kohus mittevaralise kahju hüvitisena välja 200 000 krooni. Vastustaja viitab Riigikohtu seisukohtadele lahendites nr 3-2-1-19-08 ja 3-2-1-19-08 ning märgib, et kannatas nii ravil viibides kui kannatab ka tänasel päeval tugevate valuhoogude käes ning on pöördunud tugevate valudega mitmel korral TÜK-i ravile. IVKH-s olid valud nii väljakannatamatud, et patsient röökis. Hageja viitab siinkohal tunnistaja S. V. ütlustele ja Riigikohtu seisukohale lahendis nr 3-2-1-85-08. Komisjoniekspertiisiaktist nähtuvalt süvendasid tekkinud tüsistused eelnevate kõhuõõne operatsioonidega tekkinud liitelisi protsesse, mis põhjustavad ravimatu terviserikke (kuna ei saa välistada soolesulguse teket), ning hagiavalduses toodud vaevused – tugevad valud viibimisel 09.10.2009–12.02.2010 haiglaravil, on otseses põhjuslikus seoses IVKH-s tehtud operatsiooniga ja järgnenud raviga; 10) vaidleb kostja apellatsioonkaebuses vastu ka nõudele tulevikus tekkivate kulutuste hüvitamiseks, kuigi hageja ei ole selles osas kohtuotsust vaidlustanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

rõhutab, et menetluskulude jaotus peab olema eelkõige õiglane ning arvestades vaidluse tähendust hageja jaoks ja hagi rahuldamata jäetud osa (tulevikus tekkiv varaline kahju), jätab ringkonnakohus menetluskuludest maakohtus 11% hageja ja 89% kostja kanda. Ringkonnakohus põhjendab sellist menetluskulude jaotust muu hulgas sellega, et tegemist oli tervishoiuteenuse osutamise lepingust tuleneva kahju nõudega ning maakohus on tuvastanud kostja tegevuses nii diagnoosi- kui ravivea, samuti hagejalt nõusoleku saamise ja teavitamise kohustuse rikkumise. Oluline on rõhutada sedagi, et asja materjalidest nähtuvalt vaidlesid pooled maakohtus peamiselt kostja kohustuste rikkumise üle, mitte hageja nõude suuruse üle. Ülaltoodud põhjendustel ei nõustu ringkonnakohus L. S. apellatsioonkaebusega selles, et menetluskulud maakohtus tuleks täies ulatuses jätta kostja kanda.

sattus baarium koos soolesisuga kõhuõõnde ja seda ei õnnestunud täielikult välja loputada ning see põhjustas haigel hiljem korduvaid uusi kõhukoopa abstsesse või eelmiste ägenemisi. Baariumsulfaadi kasutamine seedeelundite haiguste diagnostikas on vastunäidustatud juhtudel, kui mingil põhjusel on tekkinud söögitoru, mao või soole seina mulgustamine või esineb kahtlus mulgustamisele. Baariumsulfaat koos soolesisuga võivad tekitada hiljem kõhuõõnes põletikulisi abstsesse ning kui abstsesse ei tekigi, siis ikkagi põhjustavad baariumi jäägid kõhuõõnes liiteid või ka granuloome. Seetõttu võib haige jääda pikemaks ajaks põdema ning ravi aeg oluliselt pikeneda. Passaaži kontroll oleks tulnud teha vees lahustuva kontrastainega, mille sattumine kõhuõõnde ei kujuta endast mingit ohtu. Veel nähtub eelmärgitud protokollidest, et hageja haigusjuhtumi käsitlemiseks olid IVKH olemas kõik vajalikud diagnostika- ja ravivõimalused, kuid kõiki neid ei kasutatud (näiteks ei tehtud kõhukoopa kompuutertomograafilist uuringut), mistõttu jäi diagnoosimata peensoole perforatsioon ja selle tagajärjel tekkinud peritoniit. Seetõttu tehti ka vale otsus rakendada konservatiivne ravi. TKE protokollides kajastatud järeldustega on kooskõlas 26.04.2012 isiku komisjoniekspertiisiaktis nr 4 (I kd, t.l 180-195) sisalduv ekspertide arvamus. Nii nähtub arvamusest, et IVKH arst sai ette nähta operatsioonijärgses perioodis tekkinud peensoole mulgustust peensoole lekkega kõhuõõnde, samuti sai arst ette näha ja ära hoida operatsioonijärgses perioodis radioloogilisel uuringul baariumit sisaldava kontrastaine leket kõhuõõnde (antud juhul ei olnud selle kasutamine õigustatud). Hagejal raviti TÜK-s peensoole mulgustusest tekkinud ägedat mädast peritoniiti ning hilisematel ravil viibimistel baariumperitoniiti. Baariumperitoniidi tekke põhjuseks on konkreetsel juhul ebaõige kontrastaine valik seedetrakti radioloogiliseks uuringuks. Hagejal tekkinud tüsistused süvendasid eelnevate kõhuõõnte operatsioonidega tekkinud liitelisi protsesse, mis põhjustavad ravimatu terviserikke (kuna ei saa välistada soolesulguste teket), kõhuõõnes. Samuti tõendab ekspertide arvamus, et hagiavalduses toodud hageja vaevused – tugevad valud viibimisel 09.10.2009-12.02.2010 haiglaravil – on otseses põhjuslikus seoses IVKH-s tehtud operatsiooniga ja sellele järgnenud raviga (baariumit sisaldava kontrastaine leket kõhuõõnde oleks saanud vältida). Lisaks nähtub ekspertide arvamusest, et baariumi sattumisel kõhuõõnde tekib keemiline peritoniit (baariumpetitoniit) ning antud juhul oli baariumi sattumine kõhuõõnde raskendav faktor, sooleseina vigastamine operatsiooni käigus on perforatsiooni soodustavaks teguriks ning antud juhul oleks pidanud kindlasti arvestama sooleperforatsiooni võimalikkust. Eksperdid on kinnitanud ka seda, et hagejale tehti TÜK-s 09.10.2009 operatsioon ägeda mädase peritoniidi tõttu ning operatsiooniga viivitamisel kaasnes oht patsiendi elule. Vastavalt TsMS § 303 lg-s 3 sätestatule võivad pärast eksperdiarvamuse uurimist menetlusosalised kohtuistungil eksperdile arvamuse täpsustamiseks küsimusi esitada. Antud asjas kuulas maakohus kohtuistungil ära ekspert A. Teini ning nähtuvalt eksperdi vastustest menetlusosaliste küsimustele (II kd, t.l 100-106) jäi ekspert A. Tein kui üks ekspertkomisjoni liige kirjaliku ekspertarvamuse juurde. Muu hulgas kinnitas ekspert A. Tein, et gaaside peetus võis viidata soole sulgusele, kuid reeglina viitab see soole mulgustusele ning kui baariumi ei oleks kasutatud, oleks saanud hagejale kahjulikke tagajärgi ära hoida. Tunnistaja T. Sillakivi ütlustest (Ii kd, t.l 166-168) nähtub, et hagejal oli soolemulgustuse oht ning soolesulgus suurendab sooleõmbluse lahtiminekut. Hagejal diagnoositi Tartus perforatsioon ning arvestades põletiku näitajate tõusu, on vähetõenäoline, et see oleks tekkinud viimase 1-2 tunni jooksul. Kõik nimetatud tõendid kinnitavad, et antud juhul esines kostja poolt hagejale tervishoiuteenuse osutamisel nii raviviga (baariumsulfaadi manustamine) kui diagnoosiviga (perforatsiooni diagnoosimata jätmine) ning IVKH apellatsioonkaebuses esitatud vastupidised

väited on paljasõnalised. See, et baariumperitoniidi põhjustas kontrastaine ebaõige valik (baariumi kasutamine), on tõendatud nii TKE protokollidest kui ekspertide arvamusest ning vastupidist ei ole kinnitanud ka tunnistaja T. Sillakivi. Apellant ei ole vastupidist tõendanud. Apellandi väide, et M. Ižninil oli põhjendatud kahtlus diagnoosida peensoole sulgust, mitte perforatsiooni, on ümber lükatud TKE protokollide ja ekspertide arvamusega, samuti M. Ižnini enda ütlustega (II kd, t.l 107-113), millest nähtuvalt ta kahtlustas hagejal perforatsiooni esinemist ning et tema arvates baarium ei kujutanud endast määravat osa põletiku tekkimisel. M. Ižnini ütlused selles, et ta otsustas hagejal ravida soolesulgust (mitte perforatsiooni) ning et tema arvates hagejal enne Tartusse jõudmist peritoniiti ei olnud, on ümber lükatud ekspertide arvamuse ja TKE protokollidega. Maakohtu seisukohta, et M. Ižninil oli antud juhul võimalus kasutada hageja kõhukoopa uuringuteks kompuutertomograafilist uuringut, kinnitab tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni 28.04.2001 protokoll ning apellandi väide, et maakohtu seisukohta ei kinnita ükski tõend, on ebaõige. Samuti nähtub TKE protokollidest, ekspertide arvamusest ja tunnistaja T. Sillakivi ütlustest, et hagejal esines perforatsioon juba IVKH-s ning apellandi väide, et see võis tekkida hageja transportimisel Tartusse, on paljasõnaline. Põhjendamata ja esitatud tõenditega vastuolus on apellandi väide, mille kohaselt kostja ei pidanud hagejat üle viima kõrgema etapi haiglasse (TÜK-i). TKE protokollist nähtub, et kuna hagejal jäi diagnoosimata peensoole perforatsioon ja selle tagajärjel tekkinud peritoniit (ning tehti vale otsus rakendada konservatiivset ravi), siis oli hageja tütre nõudmine viia ema üle kõrgema etapi raviasutusse õigustatud. Ekspertide arvamuses on muu hulgas märgitud, et operatsiooniga viivitamisel kaasnes oht patsiendi elule. Seega ei ole õige ka apellandi see seisukoht, et puuduvad tõendid, millest nähtuks M. Ižnini kohustus viia hageja üle kõrgema etapi haiglasse. Apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, mille kohaselt TKE hinnangud ei saa olla objektiivsed ja erapooletud, kuna K. Kull ühe komisjoni liikmena on varasemalt osutanud hagejale tervishoiuteenust, on põhjendamatu. Esmalt märgib ringkonnakohus, et ekspertkomisjoni protokollides kajastatud hinnangud on kollegiaalsed ega ei sõltu ühe eksperdi arvamusest. Asjaolu, et K. Kull on varasemalt osutanud hagejale tervishoiuteenust, ei tõenda samuti K. Kulli erapoolikust. Lisaks nähtub asja materjalidest, et ekspertkomisjoni kollegiaalsed hinnangud on kooskõlas 26.04.2012 komisjoniekspertiisiaktis sisalduva ekspertide arvamusega. Nähtuvalt tsiviilasja materjalidest on T. Sillakivi kuulatud maakohtus üle tunnistajana ning teda on hoiatatud vastutusest teadvalt valeütluste andmise või seadusliku aluseta ütlustest andmisest keeldumise eest (II kd, t.l 164, 167-168). Ringkonnakohtul puudub alus kahelda tunnistaja T. Sillakivi ütluste usaldusväärsuses. Apellandi seisukoht, mille kohaselt käsitles maakohus T. Sillakivi ütlusi asjatundja arvamusena, on ekslik ning paljasõnaline. K. Kulli kirjalik vastus (II kd, t.l 84-87) on käsitletav dokumentaalse tõendina TsMS § 272 tähenduses. Maakohtu otsuse põhjendavast osas nähtuvalt ei ole maakohus sellele tõendile tuginenud. Apellandi seisukoht, et hageja 01.10.2009 antud nõusolekuga (I kd, t.l 60 pöördel) on ta täitnud VÕS § 766 lg-tes 1 ja 3 sätestatud hageja teavitamise ja temalt nõusoleku saamise kohustuse, on ekslik. Kuna nimetatud nõusolek on saadud 01.10.2009, s.o vahetult enne sapipõie eemaldamise operatsiooni, siis nimetatud nõusoleku puhul on tegemist sapipõie eemaldamise operatsiooniks antud nõusolekuga. M. Ižnini ütlused, et ta teavitas hagejat jooksvalt ka pärast 01.10.2009, on vastuolus teiste tõendite ja asjas tuvastatud faktiliste asjaoludega ning seetõttu ei ole need usaldusväärsed. Ekspertide arvamusest (I kd, t.l 192) nähtub, et kirjalikud andmed, kas ja kuidas selgitati hagejale operatiivse ravi kulgu ja võimalikke tagajärgi/tüsistusi, puuduvad. L. S. on vande all kinnitanud (II kd, t.l 198), et: „Meditsiiniõde tõi klaasi baariumiga. Ma ütlesin, et ma ei hakka seda jooma. Õde ütles, et arst määras selle, milline arst, seda ei öeldud. Ma jõin kuidagimoodi selle ära.“ L. S. ütlustest ei nähtu, et keegi oleks teda teavitanud baariumi manustamise võimalikest komplikatsioonidest

või perforatsiooni ohust. L. S. ütluste usaldusväärsust kinnitab asjaolu, et kuna M. Ižnin lõppkokkuvõttes perforatsiooni ja peritoniidi välistas, siis ei saanudki ta hagejat baariumi manustamise võimalikest ohtudest teavitada ning vastavat nõusolekut küsida.

peritoniit ja baariumpenitoniit süvendasid eelnevate kõhuõõnte operatsioonidega tekkinud liitelisi protsesse, mis põhjustavad ravimatu terviserikke kõhuõõnes; operatsiooniga kaasnenuks oht patsiendi elule) on ilmne, et sellistest asjaoludest teavitamisel ei oleks hageja nõustunud baariumi manustamisega ning sel juhul olnuks hageja tervise kahjustamine välistatud.

Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Praeguses asjas ongi maakohus mõistnud kostjalt hageja kasuks välja õiglase mittevaralise kahju hüvitise kohtu äranägemisel summas 11 520 eurot. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-19-08 rõhutanud, et üldjuhul ei saa vaidlustada hüvitise väljamõistnud kohtu otsust ainuüksi hüvitise suuruse põhjendamatusele tuginedes. Lahendis nr 3-2-1-18-13 on Riigikohus märkinud, et maakohtu otsust hüvitise ebaõiglasele suurusele tuginedes on õigus vaidlustada juhul, kui kohus on hüvitise määramisel oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, sealhulgas näiteks juhul, kui kohus on selgelt rikkunud diskretsiooni piire ja mõistnud välja ilmselgelt sümboolse hüvitise. Asja materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks mittevaralise kahju väljamõistmisel rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme või ületanud diskretsiooni piire. Seetõttu puudub alus muuta maakohtu poolt väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise suurust. Oluline on siinjuures märkida, et kostja ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, milline võiks antud juhul olla õiglane mittevaralise kahju hüvitise suurus. Lahendis nr 3-2-1-19-08 on riigikohus asunud seisukohale, et seaduse järgi on mittevaralise kahju juhtumid „reastatud“, lähtudes mittevaralise kahju tekkimise eeldatavast tõenäosusest ja kahju tekitamise aluseks oleva rikkumise intensiivsusest. Olulisimaks mittevaralise kahju juhtumiks on VÕS kohaselt VÕS § 130 lg 2, mille kohaselt tuleb mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta kannatanule alati välja mõistlik rahaline hüvitis, kui kannatanule tekitati kehavigastus või kahjustati tema tervist. Selline õigushüvede „gradatsioon“ väljendab muu hulgas erinevate õigushüvede erinevat hindamist ka rahalises mõttes, st juhtudel, kui mittevaralise kahju hüvitamine on ette nähtud piiranguteta (isikukahju tekitamise juhud), peaks ka väljamõistetavad hüvitised olema üldjuhul suuremad kui juhtudel, kui mittevaralise kahju hüvitamine on piiratud. Küll tuleb hüvitise kui valuraha suuruse määramisel arvestada erineva tervisekahjustuse tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat „valu suurust“. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on 11 520 euro suuruse hüvitise määramisel eelmärgitud põhimõtteid arvestanud (hagejale tekitatud terviserikke tõsidus, mis põhjustas ravimatu terviserikke kõhuõõnes; hageja viibimine tugevate valudega haiglaravil kokku 69 päeva) ning väljamõistetud 11 520 kroonine hüvitis on põhjendatud ja õiglane ning vastab samas ka ühiskonna üldisele heaolu tasemele ja on üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks sarnastel asjaoludel võrreldav.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi c Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.