Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

2 – 10 – 61884 Edasikaebamise kord Kohtuotsust on menetlusosalistel õigus apellatsiooni korras edasi kaevata (apellatsioonkaebuse esitamisega) otse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse tervikuna apellandile (apellatsioonkaebuse esitajale) kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 633 lg 7 tuleb apellatsioonkaebuses märkida, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Apellatsioonkaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda hagi või muu avalduse esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades kaebuse ulatust ja seda, kas kaebus esitatakse elektrooniliselt veebilehe www.e-toimik.ee kaudu. Kohus selgitab, et menetlusabi taotluse esitamise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse (TsMS §187 lg.6 ja §442 lg.6). Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue L S esitas 09.12.2010.a Viru Maakohtule hagi Sihtasutuse Ida – Viru Keskhaigla vastu järgmiste nõuetega: 1) mõista SA-lt Ida-Viru Keskhaigla Liudmila Sidorenko kasuks välja varaline kahju, summas 1 502.37 eurot; 2) mõista SA-lt Ida-Viru Keskhaigla L S kasuks välja õiglane tulevikus tekkiva varalise kahju hüvitis kohtu äranägemisel; 3) mõista SA-lt Ida-Viru Keskhaigla L S kasuks välja mittevaraline kahju summas 63 911.65 eurot ning 4) alternatiivselt mõista SA-lt IdaViru Keskhaigla L S kasuks välja õiglane mittevaralise kahju hüvitis kohtu äranägemisel. Samuti palus L S panna kõik menetluskulud SA Ida-Viru Keskhaigla kanda. Hagiavalduse kohaselt põdes hageja sapikivitõbe, 01.10.2009.a. tehti hagejale SA-s Ida-Viru Keskhaigla (edaspidi kostja) sapipõie eemaldamise operatsioon (koletsüstektoomia). Hageja raviarstiks oli I M. Hagejat opereeriti lahtisel meetodil, kuna hagejal esinesid sooltevahelised liited. Liited olid tekkinud juba aastaid tagasi sooletrauma operatiivse ravi tagajärjel. Sapipõie eemaldamise operatsiooni käigus tekkis liidete vabastamisel peensoole seina vigastus – perforatsioon (mulgustus), mis suleti arsti poolt õmblusega. Kuna operatsiooni käigus oli vigastatud peensoolt, siis sai hageja kolm päeva infusioonravi. Seejärel viidi hageja intensiivravipalatist üle tavalisse palatisse ning tavalise toidu peale. Seitsmendal operatsioonijärgsel päeval 08.10.2009.a. tekkis hagejal tugev kõhuvalu, kõhupuhitus ja gaaside peetus. Patsiendile tehti kõhukoopast röntgenülesvõte, millel täheldati peensooles vedelikupeegleid, milline leid viitab soole mulgustusele. Patsiendile anti suu kaudu kahel korral baariumi soolestiku läbipääsu kontrollimiseks. Baarium on mürgine värvaine, mida kasutatakse meditsiinis kontrastainena mao ja soolte röntgenoloogilistel uurimisel (soolestiku valgustamiseks), kuid see on lubatud üksnes juhul, kui on eelnevalt kindlaks tehtud patsiendi soolte seisukord ning välistatud võimalus baariumi sattumisest kõhuõõnde. Seejärel tehti hagejale klistiiri, mille käigus viidi hageja kehasse mitu liitrit vedelikku. Hageja tervislik seisund halvenes oluliselt, mistõttu nõudis tema tütar hageja üleviimist SA-sse Tartu Ülikooli Kliinikum (edaspidi TÜK). Raviarst dr. M. I esialgu keeldus hageja tütre nõudmisest, kuid seoses patsiendi tervise seisundi edasise halvenemisega nõustus sellega vastumeelselt järgmisel päeval. Kuna kostja ei suutnud hageja üleviimiseks transporti korraldada, siis hankis hageja tütar ise transpordi koos saatjaga ja toimetas hageja omal kulul hageja TÜK abdominaalkirurgia osakonda. Hageja saabudes TÜK abdominaalkirurgia osakonda oli ta kõht puhitunud, pinges ja kogu ulatuses valulik, esines gaaside peetus. TÜK-is tehti hagejale 9.10.2009.a. kompuutertomograafiline uuring, mille tulemusel täheldati L S kõhuõõnes kontrastset materjali. Hagejal diagnoositi

2 – 10 – 61884 perforatsioon (mulgustus) ja üldperitoniit (üld-kõhukelmepõletik), mistõttu otsustati hagejale teha erakorraline operatsioon. Soolemulgustus ehk perforatsioon tekib, kui ükskõik millise soolestiku osa (söögitorust pärasooleni) seina kõik kihid purunevad. Sõltuvalt perforatsiooni suurusest ja asukohast võib tekkida ainult lokaalne põletik ning selle tagajärjel abstsess ehk mädakogum, kui rasvik katab perforatsiooni ja takistab põletiku levimist või põletik levib kõhuõõnes ja tekib peritoniit ehk kõhukelme põletik. Operatsiooni käigus täheldati hageja kõhuõõnes rohkesti fabriini- (verekiudniku) ja baariumisegust vedelikku. Ülakõhus leiti peensoole konglomeraat (kägarik). Peensoolel oli näha õmblusi, see oli tugevalt põletikuline, soolesisu leke oli nähtav vähemalt kahest kohast. Esines liiteline protsess ka peensoolte ja kõhuseina vahel. Operatsiooni käigus vaheltlõigati u. 50 cm kahjustatud peensoolt ja tehti ots-otsaga anastomoos (soolte ühendus). Peensoole kärbumist ja osalist eemaldamist oleks saanud vältida, kui kostja oleks kasutanud adekvaatseid ravimeetodeid ning pannud hagejale õige diagnoosi. Soole mulgustuse tõttu oli kõhuõõnde voolanud rohkelt hägusat baariumi- ja fibriinisegust sisaldist. Kõhuõõnt loputati mitme liitri lahusega, et võimalikult täielikult eemaldada sinna voolanud baariumi sisaldav peensoolesisu. 17.10.2009.a. tehti hagejale uus kompuutertomograafiline uuring, millise käigus tuvastati maos vedelikku – läbipääsu takistus. Peensoole sein oli paksenenud, jämesooles vana kontrastaine (baarium). Paremal caecumi läheduses leidus vedeliku kogum D 3x3 cm, sees gaasimullid ja kõrval vana kontrastaine baarium. Hagejal diagnoositi abstsessid (mädakogumid) kõhuõõnes ning baariumperitoniit, s.o. baariumist tingitud kõhukelme põletik. Kuna baariumi ei ole võimalik täielikult kõhuõõnest välja loputada, on see hagejal hiljem korduvalt põhjustanud peritoniidi teket ning uusi kõhukoopa abstsesse või eelmiste ägenemisi. Hageja on hiljem veel neljal korral viibinud ravil abdominaalkirurgia osakonnas Tartus. Abstsess kui mädapõletik põhjustab valu ning palavikku, haigusilmingud olenevad sellest, millisesse keha piirkonda abstsess on tekkinud. Abstsessi raviks on mäda eemaldamine kirurgiliselt või ultraheliuuringu käigus läbi naha abstsessi viidud toru ehk dreeni kaudu. Dreen jäetakse mäda väljumise ja paranemise soodustamiseks sageli mõneks ajaks abstsessikoopasse. Lisaks kasutatakse vastavalt infektsioonitekitajale antibiootikume. TÜK poolt väljastatud eepikriiside kohaselt oli hagejal selgelt näha kontrastaine leket kõhuõõnde, mis omakorda põhjustas korduvalt peritoniidi teket. Baarium põhjustas hagejal hiljem korduvalt peritoniiti, millega kaasnesid ka abstsessid (mädapaiseid). Liudmila Sidorenko hospitaliseeriti 28.12.2009.a. soolesulguse diagnoosiga, peale uuringute läbiviimist diagnoositi tal krooniline baariumperitoniit. Sellega on kaasnenud üha uute abstsesside teke ning nende eemaldamine dreenide kaudu. Dreneerimine on äärmiselt valus ja ebamugav protsess. Sisuliselt paigaldatakse hageja kehasse torud mille kaudu mäda välja lastakse. SA TÜK eepikriisist nr 4 nähtuvalt algas hagejal 28.12.2009.a. tugev kõhuvalu, millist valuvaigistid ei ole kõrvaldanud, samuti gaaside peetus. Kompuutertomograafilise uuringu käigus tuvastati alakõhus vedelikukogum 8,2*5,2 cm. Asetati dreen, mille kaudu eraldus hägusat materjali. 31.12.2009.a. uuringu ajaks olid lisandunud uued vedelikukogumid, millised viitasid jätkuvale lekkele peensoolest. 5.01.2010 uuringu käigus tuvastati kaks suuremat ovaalse kujuga vedelikukogumit (8*7,8*6,3 cm ja 7*7*8 cm) - abstsessid - ning üks väiksem kogum (3*2,5*1,8 cm), kõikides vedelikukogumites sisaldus gaasi. Samuti leiti kõhuõõnes hajusat baariumi. Paigaldati dreenid, mille kaudu väljus faeceselõhnalist mäda. Kuus päeva hiljem 11.01.2010 uuring enam vedelikukogumeid ei näidanud ning dreenid eemaldati. Põletikunäitajad olid langenud 290 mg/l ->22 mg/l. 15.01.2010.a. kirjutati hageja haiglast välja. 6.02.2010, mil hageja neljandat korda tugeva alakõhuvaluga SA TÜK abdominaalkirurgia osakonda statsionaarsele ravile pöördus, olid põletikunäitajad tõusnud 127 mg/l. Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon (edaspidi TKE) väljastas 04.02.2010.a. Svetlana Vidovskajale eksperthinnangu nr. 10/2 SA Ida-Viru Keskhaigla poolt Liudmila Sidorenkole osutatud tervishoiuteenuste kvaliteedi osas. Eksperthinnangust nähtub, et „IVKH arstid oleksid pidanud hagejal kahtlustama sooleperforatsiooni võimalust, kuna tal oli eelmisel lõikusel vigastatud soolt ja kõhuõõnes esines palju liiteid, seetõttu oli baariumi andmine suu kaudu kindlasti vastunäidustatud. Haiguse edasi arenedes sattus baarium koos soolesisuga kõhuõõnde ja seda ei õnnestunud täielikult välja

2 – 10 – 61884 loputada ning see põhjustas hagejal hiljem korduvalt uusi kõhukoopa abstsesse või eelmise ägenemisi. Hageja asus hagiavalduses seisukohale, et 08.10.2009.a. anti hagejale IVKH raviarsti M I juhendusel suu kaudu baariumi. Baarium e. kontrastaine on olnud ka hageja edasiste kannatuste põhjuseks. Hagejal diagnoositi 09.10.2009.a. TÜK`sse saabudes perforatsiooni (soole mulgustumist) ja üldperitoniiti (üld-kõhukelmepõletik). TKE eksperthinnangu kohaselt saab vigastatud ja kohe kinni õmmeldud soole uut mulgustumist seletada sellega, et olemasolevad sooltevahelised liited põhjustasid pärast operatsiooni passaaži (läbipääsu) häire, rõhk sooles tõusis, mistõttu üleõmmeldud soolesein ei pidanud survele vastu ja rebenes ning soolesisu valgumine kõhuõõnde tekitas üldperitoniiti. Kuna patsiendile oli antud suu kaudu ka baariumi, voolas see koos soolesisuga kõhuõõnde. Hagiavalduses on toodud hageja nõude õigusliku alusena VÕS §758 lg.1; §762; §766 lg.1 ja lg.3 ning §770 lg.1, mille kohaselt vastutavad tervishoiuteenuse osutaja ja käesoleva tervishoiuteenuse osutamisel osalev kvalifitseeritud arst, kes tegutseb tervishoiuteenuse osutajaga sõlmitud töölepingu või muu sellesarnase lepingu alusel, oma kohustuste süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest. Sama paragrahvi lg 4 sätestab, et kui tegemist on diagnoosi- või raviveaga ja patsiendil tekib terviserike, mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida, eeldatakse, et kahju tekkis vea tagajärjel. Tekitatud varalise kahju palub hageja kohtul välja mõista VÕS §128 lg.3 ja §130 alusel kokku summas 1 502.37 eurot, mis moodustub: a) hagejale haiglasse transportimisega tekitatud kahjust (TKE eksperthinnangus on asutud seisukohale, et raviarst Mihhail Ižnin oleks 09.10.2009.a. pidanud hageja omal algatusel kõrgema etapi raviasutusse üle viima. Kuivõrd kostja seda ei teinud, oli hageja tütar tulenevalt ema üha halvenevast tervislikust seisundist sunnitud ise transpordi kiirabiautoga Tartu Ülikooli Kliinikumi organiseerima. Sellega seonduvad kulutused tasus hageja OÜ-le Med. Transport); b) kulutused kütusele ja ravimitele vastavalt hageja poolt esitatud tšekkidele ja arvetele; c) perioodil 6.09.2010 – 15.09.2010.a. viibis hageja taastusravil AS-is Toila Sanatoorium, mis põhjustas kulutusi taastusravile ning d) 04.11.2009.a. pöördus hageja tütar õigusalase konsultatsiooni saamiseks hagejale osutatud meditsiiniteenuse osas FIE Sergei Gromtsev poole, mis põhjustas õigusabikulusid. Tulevikus tekkiva varalise kahju hüvitise palub hageja kostjalt välja mõista VÕS §127 lg.6 ja §136 lg.2 alusel ühekordse summana, arvestades muuhulgas asjaolu, et ainuüksi septembris, 2010, on hageja teinud ravimitele kulutusi kogusummas 2 615 krooni ning hagejal on diagnoositud krooniline peritoniit. Mittevaralise kahju palub hageja välja mõista VÕS §127 lg.6 ja TsMS §233 lg.1 ning VÕS §128 lg.5 ja §130 lg.2 alusel. Kahju hüvise väljamõistmisel tuleks, hageja arvates, käesoleval juhul eelkõige arvestada sellega, et Liudmila Sidorenko viibis vahemikul 09.10.2009.a. - 12.02.2010.a. tugevate valudega haiglaravil kokku 69 päeva. Selle aja jooksul tehti hagejale 4 kompuutertomograafia uuringut, 19 röntgenülesvõtet ja 1 magnetresonantstomograafia. Hageja pidi valude leevendamiseks sööma kangeid antibiootikume ning valuvaigisteid. Hagejale paigaldati ravi käigus kehasse dreenid, et eemaldada haiguse järel kõhuõõnde tekkinud mädapaised. Mõne kuuga kaotas hageja enda kehakaalust 11 kilogrammi ning langes tugevasse depressiooni. Kuna hagejal on diagnoositud krooniline baariumperitoniit, siis suure tõenäosusega Liudmila Sidorenko kannatused jätkuvad. Käesolevale hagiavaldusele on lisatud hageja perearsti poolt väljastatud tõend, millisest nähtub, et hageja on sunnitud igakuiselt enda perearsti poole pöörduma, kaebusteks nõrkus, südamepekslemine või valud urineerimisel, mistõttu suunati hageja uroloogi vastuvõtule. Kahjuhüvitise väljamõistmisel tuleb hageja hinnangul arvestada ka sellega, et peritoniit võib põhjustada raskeid hilisemaid tüsistusi. Üheks selliseks tüsistuseks on uute liideste tekkimine,

2 – 10 – 61884 olukorras, kus patsiendil juba niigi on liidestega probleeme. Hageja märgib, et IVKH poolt osutatud mittenõuetekohane tervishoiuteenus on põhjustanud hageja elukvaliteedi ja heaolu olulise languse, kuivõrd haiguse tagajärjel on ta sunnitud elama pidevates valudes. Hagejal esineb depressioon, millise on põhjustanud pidev muretsemine enda tervise pärast ning teadmine, et juhul, kui tema tütar ei oleks hagejat TÜK-sse üle viinud, ta tõenäoliselt enam elus ei oleks, kuivõrd hageja tervislik seisund oli selleks hetkeks enam kui kriitiline, kuid kostja selles osas midagi ette ei võtnud. TsMS § 366 sätestab, et mittevaralise kahju hüvitamise hagis võib nõutava hüvitise summa hagis märkimata jätta ja taotleda õiglast hüvitist kohtu äranägemisel. Hageja leiab, et temal tekkinud mittevaralise kahju suuruseks on 63 911.65 eurot. Alternatiivselt palub hageja mõista kostjalt tema kasuks välja õiglase hüvitise kohtu äranägemisel. Palus hagi rahuldada. Oma nõuete tõendamiseks esitas hageja kohtule järgmised dokumendid: 1) koopia operatsioonikaardist, IVKH; 2) koopia statsionaarsest eepikriisist, IVKH; 3) koopia õendusepikriisist, IVKH; 4) koopia saatekirjast SA`sse TÜK; 5) koopia eepikriisist nr 1, TÜK; 6) koopia eepikriisist nr 2, TÜK; 7) koopia eepikriisist nr 3, TÜK; 8) koopia eepikriisist nr 4, TÜK; 9) koopia eepikriisist nr 5, TÜK; 10) koopia tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni hinnangust; 11) koopia OÜ Med.Transport arvest; 12) koopiad kütuse arvetest; 13) koopiad ravimite arvetest; 14) koopiad visiiditasude arvetest; 15) koopia taastusravi tõendist; 16) koopia õigusabiteenuse arvest ning 17) koopia perearsti õiendist.

Ehk kinnituv.

2 – 10 – 61884 on näha, et kontrastaine ei valgu soolevalendikust vabasse kõhuõõnde, seega – ei esine soole mulgustumist. Kui ilmneb, et haigel on tegemist sooleseina mulgustumisega või esineb kahtlus sellele, siis klistiiri teha ei tohi, sest perforatsiooniava kaudu võidakse vabasse kõhuõõnde koos klistiiriveega suruda veelgi rohkem soolesisu. Sellega infitseeritaks kõhukelmet veelgi rohkem ja seda raskema kuluga peritoniit välja kujuneks. Hagejale tehti 8.10.2009, pärast baariumi manustamist, kahel korral klistiiri, millise tegevusega suruti baarium koos soolesisuga kõhuõõnde. TKE selgitas, et kui pärast operatsiooni on haige seisund esialgu stabiilne, kuid mõni aeg hiljem (näiteks nädala pärast) halveneb (tekivad kõhuvalud, kõhupuhitus, gaaside peetus jms), siis tuleb põhjusena lisaks dünaamilisele iileusele e. soolesulgusele kahtlustada ka sooleseina õmbluse lahtimineku võimalust. Ükskõik kui hästi on õmblus tehtud, võib liidete esinemisel kergesti tekkida dünaamiline soolesulgus, mis võib rõhku soolevalendikus tugevasti tõsta, selle tagajärjel õmbluse koht rebeneda ja soole mulgustumine tekkida uuesti. Sellepärast oleks arstid pidanud L S seisundi halvenemisel kahtlustama sooleseina õmbluse pidamatust ja võtma tarvitusele kõik abinõud selle diagnoosimiseks või väljalülitamiseks. Et selgitada, kas sooles esineb kuskil koht, kust soolesisu edasi ei pääse, tehti soolestiku passaaži uuring baariumsulfaadiga. See ei olnud TKE hinnangul õigustatud, sest tegelikult oli siiski tegemist peensoole mulgustumisega. Passaaži kontroll oleks tulnud teha vees lahustuva kontrastainega, mille sattumine kõhuõõnde ei kujuta endast mingit ohtu. TKE rõhutas, et kostja oleks pidanud tegema hagejale ka kompuutertomograafilise uuringu kõhu piirkonnast. Hageja on seisukohal, et kostja oleks pidanud soolemulgustuse võimalust kahtlustama ning perforatsiooni esinemist kontrollima, kuivõrd hagejal esinenud sümptomid just nimelt soolemulgustusele viitasid. TKE märkis, et L S haigusjuhtumi käsitlemiseks olid SA Ida-Viru Keskhaiglal olemas kõik vajalikud diagnostika- ja ravivõimalused, kuid kõiki neid ei kasutatud ära (kõhukoopa kompuutertomograafia), mistõttu jäi diagnoosimata peensoole perforatsioon ja selle tagajärjel tekkinud peritoniit. Seetõttu tehti ka vale otsus rakendada konservatiivset ravi. Sooleperforatsiooni korral on aga ainuõige operatiivne ravi. Eeltoodust nähtuvalt on Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon seisukohal, et hagejal esines perforatsioon juba baariumi manustamise ajal 8.10.2009.a., mil hagejat oleks pidanud koheselt opereerima, TÜK`sse jõudis hageja alles 9.10.2009.a. kell 14.43. TÜK-sse jõudmisel tehti L S kõhuõõnest kompuutertomograafiline uuring, mille käigus leiti kõhukoopas vaba vedelikku ja selles väljaspool soolevalendikku röntgenkontrastset ainet, samuti mullidena vaba gaasi. Selle leiu põhjal diagnoositi õõnesorgani perforatsiooni ja üldperitoniiti, mis oli näidustus koheseks operatsiooniks. Hageja ülakõhus leiti peensoole konglomeraat (kägarik) ja tugevalt põletikulise soole seinas kaks perforatsiooniava. Esines liiteline protsess ka peensoolte ja kõhuseina vahel. Operatsiooni käigus vaheltlõigati ca 50 cm kahjustatud peensoolt. TKE selgitas, et peensoole konglomeraat tekib põletikuliste soolelingude serooskelme poolt produtseeritava fabriini abil nende lingude omavahelise kokkukleepumise tõttu. Fabriin sidekoestub, moodustades lingude vahel tihedad sooli ühendavad liited. Kägarikuks liitunud soolelingude üksteisest vabastamine on raske ja ohtlik, kuna kergesti võib tekkida sooleseina kõiki kihte läbivaid vigastusi (nn mulgustumisi), nagu käesoleval juhul tekkiski. Dr T S selgitas, et „Konglomeraat on liitelise (põletikulise) protsessi tagajärg. Tegemist on soolepassaaži takistava protsessiga. Ilma takistust likvideerimata pole iileuse (s.o. soolesulgus) lahendamine võimalik ja sooleõmbluste lahtimineku tõenäosus oleks ülisuur“. TKE märkis, et peensoole vaheltlõikamine oli ainuõige lahendus, kuivõrd liidete vabastamisel tekkinuks ilmselt veel uusi sooleseina mulgustumisi, sest vabastatud soolelingude vahel tekib väga ruttu uuesti liitumine. Seetõttu oleks soolesisu passaaž raskendatud ja soolevalendikus tõusev rõhk suruks õmblused jälle lahti enne soolehaava lõplikku paranemist. TKE selgitusest nähtub, et liidete vabastamisel tekib kiiresti uus liitumine, milline tõstab rõhku sooltes ning surub õmblused lahti. Arvestades, et L S sapipõie eemaldamise operatsiooni käigus

2 – 10 – 61884 vabastati samuti sooled liidetest, soolelingude uuesti kokkukleepumine on väga tõenäoline, milline soodustab soolesulguse teket, milline omakorda soodustab perforatsiooni teket, eriti olukorras, kus soolt on eelnevalt vigastatud, pidi dr Ižnin kahtlustama sooleperforatsiooni võimalust. Seonduvalt kostja märkusega, millise kohaselt pidi TKE liige Karl Kull taanduma komisjoni tööst, kuivõrd esineb alus kahtlustada tema erapoolikust, märgib hageja, et see on alusetu. Kirurgiaekspert K K selgitas vastuses hageja teabenõudele, et „Hiljem on selgunud, et L. S on käinud 2006. ja 2007. aastal minu vastuvõtul Kohtla-Järve Polikliinikus, kus ma võtsin haigeid vastu kord nädalas, päevas 30-45 patsienti /.../ Pärast seda ei olnud mul L. S mingit kontakti. Vastuvõetavate haigete rohkuse tõttu ei saanud mul 2 aastat hiljem meeles olla patsiendi nimi, välimus ega muud asjaolud“. Kuivõrd K K ei teadnud arvamuse andmise ajal, et ta on hagejale varem tervishoiuteenust osutanud, on täiesti põhjendamatud ka kostja märkused K K võimaliku erapoolikuse osas. Lisaks rõhutab hageja veelkord, et hinnangu SA Ida-Viru Keskhaigla poolt hagejale osutatud tervishoiuteenuse kvaliteedile, samuti vastuse hageja teabenõudele on andnud Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon tervikuna. K K on aga üksnes kõnealuse komisjoni üks liikmetest. Kuigi kostja märgib, et kehatüve traumade ravijuhend ei ole asjassepuutuv, kuivõrd hageja pöördus kostja juurde plaanilisele sapipõie operatsioonile, siis asus hageja siiski seisukohale, et on tähtsusetu, kas seedetrakti vigastus tekib kehatüve trauma, operatsiooni vms tagajärjel. Oluline on, et mistahes õõsorgani vigastuse, perforatsiooni või lekke kahtlusel tuleb vältida baariumi ning kasutada vesilahustuvaid kontrastaineid või kompuuter-tomograafiat, nagu on rõhutatud nii kehatüve traumade kui ka ägeda kõhu ravijuhendites. Kostja vastuväited hagile Kostja, Sihtasutus Ida – Viru Keskhaigla, vaidles kirjalikus vastuses hagile vastu ja palus hagi jätta rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kirjaliku vastuse kohaselt võtab kostja õigeks hageja kirjelduse operatsiooni kohta, et teda opereeriti lahtisel meetodil sapipõie eemaldamiseks, mis ka kostja hinnanguil vastab tõele. Hageja viitab ka õigesti sooltevaheliste liidete olemasolule, mis komplitseerisid olukorda. Õige on ka, et liidete vabastamise käigus tekkis soole rebend, mida loetakse tavapäraseks seda liiki operatsiooni tüsistuseks ning mille tekkimist ei saa kirurgile ette heita. Seda kinnitatakse ka hageja poolt esitatud Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni hinnangu punktis 2.2.. Eelnimetatud asjaolude üle poolte vahel vaidlus puudub. Kostja leiab kirjalikus vastuses, et hageja nõuded tuginevad ühele väidetavale asjaolule, et teda opereerinud arst M I tegi ravivea, kui manustas võimaliku soolesulguse diagnoosimiseks kontrastainena baariumi. Arst kasutas kontrastainet soolesulguse diagnoosi täpsustamiseks ja raviefektiivsuse hindamiseks. Soolesulguse ravi juhend Eesti Vabariigis puudub. Kostja soovib rõhutada, et arstil ei olnud alust kahtlustada, et patsiendil esines soolemulgustus. Seetõttu ei saa väita, et arst oleks diagnoosimisel kontrastainena baariumi kasutades selgelt mingi regulatsiooni vastu eksinud. Teiseks esines arstil hagejal esinevate sümptomite ja röntgenülesvõtte põhjal igati põhjendatud kahtlus, et hagejal on tekkinud soolesulgus, seega oli arstil kohustus veenduda, et tema diagnoos on õige. Kostja on seisukohal, et hageja raviarst M I ravis hagejat vastavalt arstiteaduse üldisele tasemele. Kostja asus kirjalikus vastuses seisukohale, et hageja seisukoht nagu oleks baarium mürgine aine, on ilmselgelt väär ning seda väidet võib kummutada lihtsa väitega, et mürgiseid aineid ei viida inimese makku ja soolestikku. Diagnoosimisel kontrastainena kasutatav baarium ei saa kindlasti olla mürgine, sest vastasel korral oleks selle kasutamine keelatud ning selle keelatusele oleks viidatud ka Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni poolt. Hageja raviarsti poolt võimaliku soolesulguse diagnoosimiseks kontrastainena baariumi manustamist, kui adekvaatset

2 – 10 – 61884 diagnostikameetodit, ei pea ka Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon (TKE) raviveaks. Küll aga heidetakse komisjoni poolt arstile ette, et ta oleks pidanud kahtlustama sooleperforatsiooni (soolemulgustust) ning seetõttu oli baariumi manustamine kindlasti vastunäidustatud. Kindlasti ei saa kostja selle seisukohaga nõustuda ning vaidleb sellele seisukohale vastu. Tegemist on TKE poolt põhjendamata väitega ja kostjale jääbki arusaamatuks, millest tulenevalt pidi hageja raviarst sooleperforatsiooni ette nägema. Hageja kirjutab, et juhul, kui oleks kohaldatud adekvaatseid ravimeetodeid, siis oleks saanud kõnelauseid tüsistusi vältida. Samas ei too ei hageja välja, aga samuti ei selgu ka Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni hinnangust, milline oleks kõnealuses situatsioonis olnud see konkreetne adekvaatne diagnostikameetod, mida oleks võinud kasutatud meetodi asemel kasutada. Nagu juba ülal märgitud esines hageja raviarstil esinevate sümptomite ja röntgenülesvõtte põhjal igati põhjendatud kahtlus, et kostjal on tekkinud peensoole sulgus. Arsti poolt kasutatud diagnostikameetodi mõte ongi kontrollida, kas kontrastaine jõuab läbi soolestiku jämesoolde või on tekkinud soolesulgus ning seetõttu on meetod adekvaatne. Alternatiivselt oleks võinud kasutada uuringu tegemiseks kontrastainena ka joodi, kuid kuna hagejale on diagnoositud astma, siis oli joodi kasutamine kontrastainena võimaliku allergilise reaktsiooni tekkimise ohu tõttu vastunäidustatud. Hageja väide, et peritoniit või nagu hageja märgib „baariumperitoniit“ tekkis baariumi kasutamisest, on ilmselgelt väär. Pealegi Maailma Rahvusvahelise Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) poolt antud rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni (RHK-10, rahvusvaheline haiguste ja nendega seotud terviseprobleemide statistiline klassifikatsioon) kohaselt baariumperitoniiti, kui iseseisvat haigust ei esine. Kostja asus seisukohale, et baarium ei saanud indiferentse ainena tekitada hagejale peritoniiti. Peritoniidi tekitas ilmselgelt mulgustuse tõttu kõhuõõnde valgunud soolesisu. Seega ei ole võimalik hageja arsti poolt baariumi manustamist seostada peritoniidi tekkega. Pealegi tuleneb hageja haigusloo osaks olevast õendusloo väljavõttest, et hagejal on juba 1980.a esinenud peritoniit, mistõttu on teda opereeritud (õendusloost nähtub ka, et enne hageja juurde ravile tulekut on hagejat opereeritud kokku tervelt kuuel korral). Hageja väide, et kostja oleks pidanud ta, tema seisundist tulenevalt, üle viima kõrgema etapi haiglasse, ei põhine ühelgi regulatsioonil. Nagu tuleneb eepikriisist, oli hageja Tartu Ülikooli Kliinikumi (TÜK) saabudes keskmise raskusega üldseisundis, mis tähendab, et ta ei olnud seisundis, millest tulenevalt oleks kostjal olnud kohustus patsient kõrgema etapi haiglasse üle viia. See, et arst nõustus vastumeelselt patsienti kõrgema etapi raviasutusse üle viima, tuleneb patsiendi väidetest ning antud juhul ei oma see asja lahendamise seisukohast ka mingit tähendust. Juhul, kui patsient ei oleks avaldanud soovi enda üleviimiseks TÜK-i, siis oleks teda opereeritud ja kõhuõõs puhastatud Ida-Viru Keskhaiglas (IVKH). Sellise operatsiooni tegemiseks kõrgema etapi haiglas, ei esinenud ühtegi põhjendust, rääkimata sellise kohustuse eksisteerimisest. Ei saa rääkida ka sellest, et arst ei oleks patsisendile vastu tulnud. Hageja on hagile ise lisanud saatekirja, millest nähtub, et raviarst on suunanud patsiendi TÜK-i ravile. Sellise suunamisega kaasneb haigla poolt ka transporditeenus. Hageja ei soovinud ära oodata, kuni talle haigla poolt transport võimaldatakse, vaid lahkus IVKH-st 09.10.2009.a kell 13.00, kuigi haigla transport pidi patsiendi peale võtma samal päeval kell 14.00. Kostja soovib eraldi peatuda hageja poolt esitatud TKE hinnangul, mis on hageja jaoks kahtlemata kõige olulisemaks tõendiks. TKE tegevust reguleeriva määruse – “Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni töökord, tervishoiuteenuse kvaliteedile hinnangu andmise kord ja komisjoni moodustamine“ (Sotsiaalministri 16.05.2008 määrus nr 27), mille §3 lg.2 p.3 sätestab, et komisjoni liige peab taanduma eelkõige sellisel juhul, kui komisjoni liige on osutanud tervishoiuteenust või nõustanud muul viisil isikut, kes komisjoni poole hinnangu saamiseks pöördus. TKE kirurgiaekspert Karl Kull, kelle arvamus antud juhul oli määrav, on hagejale enne arvamuse andmist korduvalt tervishoiuteenust osutanud, mis tähendab, et TKE hinnang ei saa olla objektiivne ja erapooletu. Karl Kull oleks pidanud kõnealuse hinnangu andmisel komisjoni tööst taanduma. Kostja on seisukohal, et kui on kehtestatud selline keeld, siis

2 – 10 – 61884 on selleks ka mõjuv põhjus ning eksperdi erapoolikust tuleb sellisel juhul eeldada. See on ka mõistetav, sest patsienti varem ravinud arst võib vallata patsiendi tervisliku seisundi kohta informatsiooni, mis ei võimalda tal juhtumit objektiivselt hinnata. Kirjalikus vastuses asus Sihtasutus Ida – Viru Keskhaigla seisukohale, et hageja raviarsti tegevus hageja ravimisel ja diagnoosi panemisel vastas arstiteaduse üldisele tasemele ning raviviga ei esinenud. Kuna ravijuhend soolemulgustuse diagnoosimises puudub, siis tuleb analüüsida arsti tegevuse vastavust üldisele arstiteaduse tasemele. Arstiteaduse üldine tase hõlmab neid ravimeetodeid, mis on sedavõrd levinud, et neid käsitletakse arstide väljaõppes või täienduskoolitustel (Vt Võlaõigusseadus III, kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2009). Haritud ja kogenud arst ei tähenda automaatselt seda, et arstiteaduse üldine tase võrdub ülikooli professori või oma valdkonna tippspetsialisti tasemega (Võlaõigusseadus III, kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2009). Kindlasti ei saa ka väita, et diagnostikas baariumi kontrastainena kasutamine on tunnustamata – uudne või praktikas juurdumata ravimeetod VÕS § 763 lõike 1 mõttes. Õigeks ei saa pidada hageja meelevaldset ja tõendamata väidet, et kostja poolt baariumi manustamine põhjustas tal kroonilise peritoniidi tekke (selline järeldus ei tulene ka TKE hinnangust). Andes hinnangut arvestamisele kuuluvatele asjaoludele asus kostja seisukohale, et hageja ei saa väita, et tal oleks tekkinud pöördumatu ja pidevalt tema igapäevaelu segav tervisekahjustus, nagu see on jäseme kaotuse või liikumispuude korral. Hageja väide, et tal on kostja väidetava ravivea tõttu tekkinud oht liidete tekkimisele, ei saa olla õige, sest hagejal on enne kostja juures tehtud operatsiooni olnud juba mitu kõhukoopa operatsiooni. Operatsiooni sapipõie eemaldamiseks ei saanud hageja niikuinii vältida, samuti ei saanud vältida operatsiooni soolemulgustuse likvideerimiseks. Ning soolemulgustus ei saanud ju tekkida baariumi kontrastainena kasutamisest. Mis puudutab hageja väidet, et ta pidi kannatama pikka TÜK-is ravil olles tugevat valu, siis ei saa seda ilmselgelt õigeks pidada, sest talle on (ka tema enda sõnade kohaselt) manustatud valuvaigisteid. Kahtlemata on üldlevinud ja üldtunnustatud seisukoht, et valude käes kannatavale patsiendile tuleb manustada valuvaigisteid. Vastupidisel juhul saaksime rääkida TÜK-i raviveast. Arvestada, tuleb ka asjaoluga, et hageja ei saanud kaotada töövõimet seoses tema poolt väidetud Sihtasutuse Ida – Viru Keskhaigla poolt tehtud raviveaga, kuna ta oli juba enne kõnealust diagnostikaprotseduuri töövõimetu invaliidsuspensionär. Seetõttu ei ole hageja kaotanud ka sissetulekut, sest ta ei töötanud. Samuti tuleb arvestada asjaolu, et hagejal puuduvad ülalpidamiskohustused. Ka ei ole väidetava rikkumise laad ja raskus võrreldavad olukorraga, kus kostja oleks toime pandud tahtliku (kehavigastuse tekitamine) või tahtmatu kuriteo (näiteks joobes juhtides liiklusõnnetuse põhjustamine). Isegi, kui arst oleks teinud ravivea, siis tuleb ikkagi lähtuda asjaolust, et tegemist oli tavapärase diagnostikaga ning arsti tahe oli suunatud võimaliku operatsioonijärgse tüsistuse põhjuse väljaselgitamisele, mitte tahtlikule tervisekahjustuse põhjustamisele. Meditsiin ei ole kõikvõimas ning nagu sätestab VÕS § 776 lõige 2, ei või tervishoiuteenuse osutaja reeglina lubada patsiendi paranemist või operatsiooni edukust. Seega peab iga patsient operatsioonile minnes arvestama võimalike tüsistustega. Seega, kui isegi eeldada, et kostja oleks hagejale raviteenuse osutamisel teinud ravivea, siis arvestamisele kuuluvate asjaolude kohaselt ei saaks pidada hageja poolt nõutavat hüvitist summas 63 911.65 eurot mõistlikuks. Sellise summa kostjalt väljamõistmine annaks aluse väita, et hageja on kostja kulul põhjendamatult rikastunud. 31.03.2011.a esitas kostja täiendava vastuse hagile, mille kohaselt asus kostja seisukohale, et hageja on asunud kordama hagivalduses toodud asjaolusid ning rõhutab ja täpsustab neid. Hageja narratiiv on põhjalik ja emotsionaalne, kuid meditsiiniliselt asjatundmatu ja antud asja lahendamise seisukohast asjassepuutumatu. Vaevused mida hageja kirjeldab, olid tingitud tema tervislikust seisundist, mitte arsti tegevusest või tegevusetusest. Hageja on mittemeedikuna asunud hindama arsti tegevust, viidates internetilehekülgedele, mis ei saa asja lahendamisel olla allikaks, millele kohus saab tugineda. Menetlusosalised ja kohus ei saa asuda eriteadmisi omava

2 – 10 – 61884 isiku (kirurgiaekspert) rolli. Kostja hinnanguil on täiesti asjassepuutumatu hageja viide kehatüvede traumade ravijuhendile, pealegi on kõik ravijuhendid on soovitusliku iseloomuga. Vastuse küsimusele, kas hagejale osutatud raviteenuse kvaliteet vastab arstiteaduse üldisele tasemele saab anda ainult sõltumatu ekspert ning selleks on vajalik meditsiinilise ekspertiisi läbiviimine kirurgiaeksperdi poolt. Mis puudutab väljendit „raviviga“, siis on tegemist mitteametliku – kõnekeelse väljendiga, mida ei kasutata professionaalses meditsiinilises ega ka õiguskeeles. Kostja soovib rõhutada, et väljendit „raviviga“ ei kasuta ka TKE. Kostja ei nõustu hageja väitega, et hageja raviarst pidi kahtlustama hagejal koheselt sooleperforatsiooni, kostja hinnanguil on selline väide spekulatiivne ning täiesti põhjendamatu. Operatsiooni käigus vigastatud sool oli kinni õmmeldud ning kindlasti ei saa väita, et arst peab eeldama, et kõigil õmmeldud sooltel tekib perforatsioon. Arst teeb oma igas konkreetses situatsioonis oma otsused vastavalt olemasolevale infole ja oma teadmistele. Arst pidi kliinilise pildi järgi kahtlustama soolesulgust ning asus ka vastavalt tegutsema. Läbi viidi röntgenuuring, mille tegemine oli soolestiku olukorra väljaselgitamiseks vältimatu. Samuti oli vältimatu röntgenuuringu läbiviimiseks kontrastaine manustamine. Hageja väide, et kostja oleks pidanud ta, tema seisundist tulenevalt, üle viima kõrgema etapi haiglasse, ei põhine ühelgi regulatsioonil. Nagu tuleneb eepikriisist, oli hageja Tartu Ülikooli Kliinikumi (TÜK) saabudes keskmise raskusega üldseisundis, mis tähendab, et ta ei olnud seisundis, millest tulenevalt oleks kostjal olnud kohustus patsient kõrgema etapi haiglasse üle viia. Hageja väide, et arst nõustus vastumeelselt patsienti kõrgema etapi raviasutusse üle viima, esineb ainult hageja väidetes ning antud juhul ei oma see asja lahendamise seisukohast ka mingit tähendust. Demagoogiline ja põhjendamatu on hageja väide, et kuivõrd kostja ei pidanud vajalikus hagejal perforatsiooni esinemist kontrollida, siis ei oleks saadudki hagejat IVKH-s opereerida. Juhul, kui patsient ei oleks avaldanud soovi enda üleviimiseks TÜK-i, siis oleks teda opereeritud ja kõhuõõs puhastatud Ida-Viru Keskhaiglas (IVKH). Sellise operatsiooni tegemiseks kõrgema etapi haiglas, ei esinenud ühtegi põhjendust, rääkimata sellise kohustuse eksisteerimisest. Ei saa rääkida ka sellest, et arst ei oleks patsisendile vastu tulnud. Hageja on hagile ise lisanud saatekirja, millest nähtub, et raviarst on suunanud patsiendi TÜK-i ravile. Sellise suunamisega kaasneb haigla poolt ka transporditeenus. Hageja ei soovinud haigla transporditeenust ära oodata, kuni talle haigla poolt transport võimaldatakse, vaid lahkus IVKH-st 09.10.2009.a kell 13.00, kuigi haigla transport pidi patsiendi peale võtma samal päeval kell 14.00. Hageja väited ja kostja vastuväited kohtuistungil Hageja, L S, ja tema lepingulised esindajad advokaat Küllike Namm ja advokaat Katrina Juhkami palusid kohtuistungil hagi rahuldada ning menetluskulude Sihtasutuse Ida – Viru Keskhaigla kanda jätmist. Täiendavalt selgitasid hageja lepingulised esindajad kohtuistungil, et hagiavalduses on välja toodud konkreetse summa suurus, milline kahju on tänaseks päevaks tõendatud varalise kahjuna. Lisaks kaasnevad hagejal jätkuvalt kulutused ravimitele. Lisaks palub hageja välja mõista SA-lt Ida-Viru Keskhaigla L S kasuks mittevaraline kahju summas 63 912 eurot või alternatiivselt välja mõista SA-lt Ida-Viru Keskhaigla L S kasuks õiglane mittevaralise kahju hüvitis kohtu äranägemisel. Hageja on seisukohal, et kostja raviarsti M I tegevuses esineb nii ravi- kui ka diagnoosiviga. Raviviga seisneb selles, et dr I manustas hagejale röntgenoloogiliseks uuringuks baariumi olukorras, kui hagejal esines perforatsiooni oht ning hilisemalt perforatsioon. Diagnoosiviga seisneb dr I tegevuses selles, et dr I jättis diagnoosimata peensoole perforatsiooni IVKH-s, kuigi ülekuulatud tunnistajad kinnitasid, et perforatsioon pidi tekkima juba enne TÜ Kliinikumi jõudmist. Nimelt oli TÜ Kliinikumi jõudmise ajaks välja kujunenud ulatuslik kõhukelme põletik. Kostja on varasemalt avaldanud, et dr M I ei pidanud ette nägema perforatsiooni ohtu. Selles tugines kostja asjaolule, et esimese röntgenoloogilise uuringu käigus ei täheldatud kõhus vabagaasi. Samas kinnitas tunnistaja M I, et tema tegelikkuses perforatsiooni ohtu kahtlustas. Selle eesmärgil tehti ka röntgen. Dr I märkis, et enne operatsiooni mõtles ta perforatsiooni ohust iga päev. Sellises olukorras jääb arusaamatuks, kui vabagaasi ei täheldatud

2 – 10 – 61884 kuidas sai dr I välistada, et seda perforatsiooni baariumi manustamise järgselt ka ei teki. Samas selgitas dr Tein, et vabagaasi täheldatakse üksnes 75 % juhtudes. Vabagaasi kõikidel juhtudel ei täheldata. Samuti selgitas dr Tein, et röntgeniuuringu pilt ei võimalda näha kõiki sooleosi, mistõttu võib selle lekke koht jääda avastamata uuringu käigus. Nii TKE kui ka asjas kohtuarstliku ekspertiisi akti koostanud isiku kinnitasid, et perforatsiooni ohu korral on baariumi manustamine röntgenoloogilise uuringu tegemiseks keelatud. Tunnistaja K K selgitas, et oleks tulnud eelistada kompuutertomograafilist uuringut, selle võimaluse puudumisel oleks olnud otstarbekas teha uuring vees lahustavat kontrastainet kasutades. Ka dr S märkis, et sellises olukorras TÜK-s kasutatakse alati vees lahustuvat kontrastainet. Muuhulgas väitis ka dr I, et peritoniiti tekitab soolesisaldise lekkimine kõhuõõnde, kuid baarium võimendab põletikulist protsessi kõhuõõnes. Üksnes baariumiga on raske kahjustada kõhuõõnt. Seega dr I sai aru, et baariumi manustamine on keelatud peritoniidi tekke ohu tõttu. Kuid enda hoolimatusest patsiendi tervisesse otsustas ta baariumit sisaldavat kontrastainet siiski kasutada röntgenuuringus. Hageja on hagis viidanud erinevatele ravijuhistele, milliseid on välja töötanud Haigekaasa poolt ning millistega samuti kinnitatakse, et perforatsiooni ohu korral baariumi manustada ei tohi, vaid kasutada tuleb vees lahustuvat kontrastainet. Muuhulgas on ka riigikohus selgitanud, et milline on see üldine tase, millele Tervishoiuteenus peab vastama. Tulles diagnoosivea juurde, siis selgitas dr S, et kui isikul tekib perforatsioon, siis kajastub see põletikunäitajate tõusus ööpäeva jooksul. Dr I märkis, et keegi ei oska vastata, kui kiiresti tekib peritoniit, kui soole sisu on kõhuõõnes, aga tema hinnangul on see 6-12 tundi. Põletikunäitaja tõus toimus väga kiiresti just 09.oktoobri hommikul. Dr S kommenteeris, et arvestades põletikunäitajate tõusu on vähetõenäoline, et perforatsioon oleks juhtunud 1-2 tunni jooksul. Ka dr T märkis, et perforatsioon oli tema hinnangul kliinikumi saabudes juba olemas. Seega on tõendatud, et perforatsioon tekkis hagejal juba Ida-Viru Keskhaiglas. Dr I märkis, et hagejal võeti 9. hommikul kl 6 vereproov ja 8.22 tehti hagejale röntgen. Kuid peale nimetatud aega kuni hageja Tartu saatmiseni ei tehtud ühtegi täiendavat uuringut. Samas, nagu tunnistaja B ütles, tavapäraselt vaatab arst patsienti vahetult enne transporti üle ja annab vastavad juhised. Hageja on seisukohal, et IVKH-l oli kohustus viia patsient üle TÜK-i omal algatusel ning omal kulul ning lähtuvalt asjaolust, et dr I ei osanud hageja seisundit diagnoosida ega teadnud, milliseid ravimeid kasutada. Tunnistajad ja TKE on kinnitanud, et perforatsiooni kujunemisel kaasneb sellega oht inimese elule. Tunnistaja K K selgitas, et vajadus viivitamatuks opereerimiseks seisneb seepärast, et üldperitoniit levib väga kiiresti ja muutub mitteravitavaks. Ütlevad üles elutähtsad organid ja kui mitte opereerida kohe, sureb haige lähipäevadel. Hageja esindajad asusid kohtuistungil seisukohale, et isegi juhul, kui tegemist ei oleks raviveaga, on hageja kinnitanud, et temalt ei ole baariumi manustamiseks keegi nõusolekut küsinud. Mis tähendab seda, et dr M I on rikkunud tervishoiuteenuse osutamise lepingut, osutades isikule tervishoiuteenust, mida hageja ei ole soovinud. Seega igasugune tervishoiuteenuse tagajärjel tekkinud kahju kuulub kostja poolt hüvitamisele. Kahju osas on hageja välja toonud hagiavalduses varalise kahju suuruse ning lisanud seda kinnitavad dokumentaalsed tõendid, mittevaralise kahju osas on ravidokumentides dokumentaalselt esitatud hagejale tehtud uuringud, tema järgnev hospitaliseerimine. Hageja on vande all selgitanud, millised muutused on toimunud tema elus. Hageja on seisukohal, et mittevaraline kahju suuruse hindamisel tuleb siinkohal arvestada nii IVKH-s üleelatud kui ka täiendavalt 1 kuu vältel ravil viibimist TÜK-s ning sellele järgnevaid hospitaliseerimisi ning elukvaliteedirahu, mida hageja ise on täna maininud. Hageja hindab tema mittevaralise kahju suuruseks 1 mln krooni ehk 63 912 eurot. Kostja, Sihtasutuse Ida – Viru Keskhaigla, lepinguline esindaja, advokaat R A, vaidles kohtuistungil hagile vastu ja palus hagi jätta täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palus advokaat R A panna täies ulatuses L S kanda. Täiendaval selgitas kostja lepinguline esindaja kohtuistungil, et Sihtasutuse Ida – Viru Keskhaigla kirurgi dr. M Iraviviga hageja poolt selgelt tõendatud ei ole. Ainuke kirurg, kes võis sellest midagi teada on K K. Ta on viidanud komisjoni tööd reguleerivale määrusele. Kostja esindaja asus kohtuistungil seisukohale, et sõltumatult sellest, kas Karl Kull mäletab või ei mäleta L S tervishoiuteenuse osutamist, peab ekspert olema

2 – 10 – 61884 erapooletu ja aus ja näima ka sellisena. Selline säte on kehtestatud selleks, et ei tekiks situatsiooni kus ekspert-arst võib olla mõjutatud, nagu seda oli kostja esindaja arvates TKE ekspert K K. Ta ei tohtinud osaleda, kuna ta ravis sedasama patsienti, kes on täna hageja. Teine tõend on kohtuarstlik ekspertiis, kus on öeldud, et dr. M I ei pidanud ette nägema, kuid võis ette näha raviva arstina sooleõmbluse lahtimineku, mille tagajärjel tekib kõhukelme põletik. Dr. T arvas, et nii ikkagi väita ei saa. Iga arst igas konkreetses situatsioonis vaatab oma kogemuse juures patsiendi seisundi pealt. Dr.T märkis, et kui soolt on õmmeldud, siis sooleleke võimalus on küllaltki väike. Dr.T hindab seda võimalust, et see sool tuleb lahti, väga väikeseks. Samamoodi väidab tunnistaja Dr.S, et pigem pidi olema arstil mitte perforatsiooni kahtlustus vaid soolesulguse kahtlustus. Kostja esindaja märgib, et asja juures on olemas tõend, et oli tellitud transport Sihtasutuse Ida – Viru Keskhaigla poolt. Kostja esindaja arvates ei olnud hageja seisund selline, et teda oleks pidanud tingimata üle viima kõrgema järgu haiglasse Tartus. Hagejat oleks saanud siinsamas, Sihtasutuses Ida – Viru Keskhaigla, opereerida. Ja see hageja esindajate konstruktsioon, et mis oleks saanud siis, kui hagejat ei oleks opereeritud ja kuhu see asi oleks välja jõudnud, on puhas spekulatsioon. Hageja esindajad viitasid informeerimiskohustuse rikkumisele. Arst ütles, et informeeris algselt, arst on võtnud allkirja selle kohta. Arst on informeerinud hagejat baariumi manustamise kohta, miks seda antakse. Hageja enda seletusest tuli välja see, et ta teadis, et baariumi on vaja sisse võtta röntgeni jaoks. Kostja esindaja arvates oli see piisav seletus hageja jaoks. Kostja esindaja juhib tähelepanu asjaolule, et täpselt reguleeritud ei ole, kui täpne peab olema informatsioon patsiendi jaoks, aga samuti puudub juhend, kes peab patsienti protseduurist informeerima. Kas informeerima peab tingimata raviv arst või raviva arsti alluv. Puudub ka selline õiguspraktika, mille kohaselt tuleks informeerimiskohustuse rikkumise korral patsiendile hüvitist maksma. Antud juhul on tegemist raskesti tõendatava asjaoluga. Kostja esindaja arvates on probleeme ka põhjusliku seosega teo ja tagajärje vahel. Kohtuarstliku ekspertiisi akti punktis nr 8 on öeldud, et mingeid kroonilisi haigusi selle väidetava raviga ei ole ägestanud. Juba olemasolevad haigused hagejal ei ägenenud. Samuti ei tekkinud hagejal juurde uusi haigusi. Jäävat puuet eksperdid ei näe. Kostja esindaja asus kohtuistungil seisukohale, et kõik üleelamised, mis kaasnesid olid olemas, kuid tagajärgi, mille eest raha küsida, seda ei ole hagejal tegelikult tekkinud. Kostja esindaja arvates on paljusõnaline hageja väide, et tema elukvaliteet on langenud, mingit dokumentaalset alust siin ei ole. Samuti ei ole võimalik väita, et kõik need kardioloogilised ravimid jt arved, millele kostja esindaja on viidanud kirjalikes vastustes, on seotud selle väidetava raviveaga. Põhiline on, et sooleperforatsioon tekkis pärast sapipõie eemaldamist. Juhtub ikka, et tekivad rebendid. Ja just see soolesisu koos baariumiga, mis läks kõhuõõnde ja mis on bakteriaalne ollus, just see tekitabki põletiku. Esmane põletik tekkis ikkagi soolesisust ja baarium loomulikult raskendab seda ja võib edaspidi probleeme tekitada. See rahaline nõue summas peaaegu 64 tuhat eurot ei lähe kuidagi kokku meie ühiskonna elu standardite elatustasemega, aga samuti ei ole proportsionaalses seoses hageja üleelamistega. Inimesel on olnud enne operatsioone. On võimatu üle lugeda kõiki neid haigusi, mis sel inimesel on eelnevalt ja nüüd väita, et selle ühe soolelekkega on seoses kõik hageja hädad ja hageja elukvaliteedilangus, sellega ei saa kuidagi nõustuda. Samuti on need asjaolud tõendamata. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, uurinud kõiki kohtule esitatud tõendeid, kuulanud ära hageja väited ja vande all antud seletuse, aga samuti kostja vastuväited ning tunnistajate ütlused ning hinnates neid kõiki kogumis asus seisukohale, et hagi on põhjendatud osaliselt ning kuulub rahuldamisele osaliselt. Hagiga ja seisukohtadega, aga samuti kostja vastustega luges kohus tuvastatuks, et poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kostja osutas hagejale tervishoiuteenust (sapipõie eemaldamise operatsioon) hagiavalduses toodud asjaoludel ning hagiavalduses toodud operatsioonikirjeldusega. Samuti puudub vaidlus selle üle, et hagejal tekkisid operatsiooni käigus tüsistused, sest kostja vigastas operatsiooni käigus (liidete eemaldamisel) hageja peensoolt, mille

2 – 10 – 61884 parandas koheselt õmblusega. Kohus tuvastas, et poolte vahel on õiguslik vaidlus selle üle, kas hagejale osutatud tervishoiuteenus oli kvaliteetne, kas kostja poolt tehti hageja ravimisel raviviga, kas hagejal tekkis selle ravivea tagajärjel kahju ning kui suur on hagejal tekkinud varaline ja mittevaraline kahju. I. VÕS §758 lg.1 sätestab, et tervishoiuteenuse osutamise lepinguga kohustub üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest. Tervishoiuteenuse osutamine hõlmab ka patsiendi hooldamist tervishoiuteenuse osutamise raames, samuti muud tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud tegevust. Sama sätte lg.2 sätestab, et tervishoiuteenuse osutamisel osalev kvalifitseeritud arst, hambaarst, iseseisvalt tervishoiuteenust osutav õde või ämmaemand, kes tegutseb tervishoiuteenuse osutajaga sõlmitud töölepingu või muu sellesarnase lepingu alusel, vastutab tervishoiuteenuse osutamise lepingu täitmise eest tervishoiuteenuse osutaja kõrval ka isiklikult. Kohus asus seisukohale, et kuigi nimetatud sätte alusel vastutavad Sihtasutus Ida – Viru Keskhaigla ja kirurg dr. M I hageja ees tervishoiuteenuse osutamise eest solidaarselt, siis hagejal on õigus valida kumma solidaarse võlgniku vastu ta hagi esitab. Hageja valis kostjaks Sihtasutuse Ida – Viru Keskhaigla ja ei esitanud hagi kirurg dr. M I vastu. Käesolevas menetluses on andnud tunnistajana ütlusi kirurg dr. M I. Kohus asus seisukohale, et kuna kirurg dr. M I on tervishoiuteenust vahetult osutanud isikuna potentsiaalne kostja ja seega asjast huvitatud isik, siis tuleb tema ütlustesse käesolevas tsiviilmenetluses suhtuda kriitiliselt ning arvestada dr. M I ütlusi ainult selles ulatuses, milles nad haakuvad teiste käesolevas tsiviilasjas kogutud tõenditega. II. Järgmisena vaatleb kohus, millised on poolte kohustused tervishoiuteenuse lepingu järgi. Tervishoiuteenuse osutaja kohustused on tulenevalt VÕS 41. peatükist järgnevad: tervishoiuteenuse osutamise kohustus; patsiendi teavitamise ja teavitatud nõusoleku saamise kohustus; saladuse hoidmise kohustus; dokumenteerimiskohustus. Patsiendi kohustusteks on: tasu maksmise kohustus; kaasabi ja informatsiooni andmise kohustus. Üheks tervishoiuteenuse osutaja kohustuseks tervishoiuteenuse osutamise kohustus, millest tuleneb ka see, et tervishoiuteenus peab VÕS § 762 järgi vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega ning vajadusel peab tervishoiuteenuse osutaja saatma patsiendi eriarsti juurde või kaasama eriarsti. Tervishoiuteenuste kvaliteedi tagamise nõuded on kehtestatud Sotsiaalministeeriumi 15.12.2004 määruses nr 128. Arstiteaduse üldist taset selgitavad ka ravijuhised. Samas ei tähenda ravijuhiste puudumine, et arstiteaduse üldist taset konkreetse tervishoiuteenuse puhul ei ole võimalik kindlaks teha. Erialakirjanduses on märgitud, et arstiteaduse üldine tase ei ole piiratud Eestiga, vaid kogu Euroopa Liidu tasemega. Kuid tuleb arvestada tervishoiuteenuse osutamiseks kasutada olnud meditsiiniseadmeid ja ravimeid ning seda, mille eest Eesti Haigekassa tasub. Samuti on erialakirjanduses märgitud, et lepingu täitmise hindamisel tuleb arvesse võtta teenuse osutamise aja standardit, mitte pärast teenuse osutamist tekkinud standardeid. Silmas peab pidama ka seda, et lepingu täitmise hindamisel tagantjärele ei saa aluseks võtta tervishoiuteenuse osutamise lõpptulemust. Tuvastada on vaja, kas kõik osutatud tervishoiuteenused olid osutamise ajal näidustatud ning osutatud nõuetekohaselt. Kohus asus seisukohale, et tähelepanuta tuleb jätta kõik kostja vastuväited kui mitteasjakohased, mis viitasid soolesulguse ravijuhendite puudumisele, mille tõttu ei ole Sihtasutus Ida – Viru Keskhaigla hageja ravimisel midagi rikkunud ning ei esine raviviga. Samuti tuleb jätta tähelepanuta kostja vastuväide selle kohta, et lõpuks ei tekkinud hagejal puuet, mille tõttu on hagejal kahju tekkimine välistatud. Kohus asus seisukohale, et lepingu täitmise hindamisel tagantjärele ei saa aluseks võtta tervishoiuteenuse osutamise lõpptulemust. Tuvastada on vaja, kas

2 – 10 – 61884 kõik osutatud tervishoiuteenused olid osutamise ajal näidustatud ning osutatud nõuetekohaselt. Nõuetekohaselt tervishoiuteenuse osutamist tuleb hinnata ka ajal, kui hageja oli Sihtasutuses Ida – Viru Keskhaigla vahetult peale tüsistustega lõppenud sapipõie operatsiooni. Kohtumenetluses tuvastas kohus, et Sihtasutuses Ida – Viru Keskhaigla oli olemas hagejale operatsiooni tegemise ajal ka tavalisest röntgenist palju moodsam meditsiiniseade – kompuutertomograaf – mille abil oleks saanud hageja seisundit peale operatsiooni hinnata palju täpsemalt, kui tavalise röntgeni abil. Nii tsiviilasja materjalidest kui ka tunnistaja dr. M I seletustega luges kohus tuvastatuks, et teadmata põhjusel otsustas dr. M I mitte kasutada hageja seisundi hindamisel ja selle alusel diagnoosi panemiseks Sihtasutuses Ida – Viru Keskhaigla olevat ajakohast kompuutertomograafi koos vees lahustuvate kontrastainete kasutamisega, vaid otsustas palju klassikalisema, vanamoodsama ja vähem informatiivsema röntgeni kasuks kasutades kontrastainena baariumi. Eelpooltoodud dr. M I tegevuse tulemusena jäi hagejal diagnoosimata sooleõmbluse lahtirebenemine, soolesisu kõhuõõnde valgumine ning selle tagajärjel kõhukelmepõletiku tekkimine, mida omakorda võimendas veel kasutatud kontrastaine – baarium. Kohus asus seisukohale, et dr. M I tegevus hageja seisundi hindamisel ja diagnoosi panemisel ei vastanud teenuse osutamise aja standardile. Sama on tõendatud tunnistajate dr.A.T ja dr.T.S ütlustega selle kohta, et nii soolesulguse kui ka soole perforatsiooni diagnoosimisel annab kompuutertomograafi kasutamine rohkem informatsiooni kui röntgenülesvõte. Tartu Ülikooli Kliinikumis tehti hagejale koheselt kompuutertomograafia uuring ning suumati koheselt operatsioonile. Dr.A.T hinnangul oli hagejal perforatsioon olemas juba Tartu Ülikooli Kliinikumi saabumisel ning ilmselt jäi see diagnoosimata Sihtasutuses Ida – Viru Keskhaigla. Kohus asus seisukohale, et Sihtasutus Ida – Viru Keskhaigla ja dr. M I rikkusid hagejale tervishoiuteenuse osutamisel neile lepinguga pandud kohustusi, mille tõttu kohus nõustub hageja seisukohateega käesolevas tsiviilasjas. Eelpooltoodu on tuvastatud Tervishoiuteenuse Kvaliteedi Ekspertkomisjoni otsustega ja isiku komisjoniekspertiisiaktiga nr.26.04.2012.a. ning tunnistajate dr.A.T ja dr.T.S ütlustega. Teiseks tervishoiuteenuse osutaja olulisemaks kohustuseks on patsiendi teavitamise ja teavitatud nõusoleku saamise kohustus. VÕS § 766 lg 1 kohaselt peab tervishoiuteenuse osutaja patsienti teavitama patsiendi läbivaatamise tulemustest ja tervise seisundist, võimalikest haigustest ning nende kulgemisest, pakutava tervishoiuteenuse olemusest ja otstarbest, selle osutamisega kaasnevatest ohtudest ja tagajärgedest ning teistest võimalikest ja vajalikest tervishoiuteenustest. VÕS-is ei ole teavitamiseks kindlat vormi ette nähtud. Kuid patsient peab teavitamisest aru saama. Õigusalases kirjanduses on märgitud, et teavitada tuleb aegsasti enne tervishoiuteenuse osutamist. Operatsioonisaali ukse taga läbi viidud teavitamise korral ei ole patsiendi nõusolek enam vabatahtlik. Hageja vande all andud seletusega luges kohus tuvastatuks asjaolu, et hagejale manustati Sihtasutuses Ida – Viru Keskhaigla baariumi vahetult enne röntgenit, mille tõttu luges kohus tuvastatuks, et L S nõusolek baarium manustamiseks ei olnud enam vabatahtlik, millega Sihtasutus Ida – Viru Keskhaigla rikkus jällegi tervishoiuteenuse osutamise lepingut. III. Kohus asus seisukohale, et tervishoiuteenuse osutaja vastutus võib olla nii lepinguline vastutus kui ka deliktiline vastutus. VÕS § 770 sätestab tervishoiuteenuse osutaja lepingulise vastutuse. Selle eesmärk on kehtestada võrreldes tavalise lepingulise vastutusega kõrgem vastutusstandard. Sellel eesmärgil on laiendatud vastutavate isikute ringi ning kergendatud teatud juhtudel patsiendi tõendamiskoormist. Kuid teatud mõttes võib aga öelda, et teenuse osutaja vastutust ei välista mitte vabandatavus, vaid süü puudumine. Lepingulise vastutuse korral paneb VÕS §770 lg.3 ja lg.4 hagejale tõendamiskoormise. VÕS §770 lg.3 sätestab, et tervishoiuteenuse osutaja ja VÕS §758 lg.2 nimetatud isiku vastutuse aluseks olevat asjaolu peab tõendama patsient ehk hageja. VÕS §770 lg.4 sätestab, et kui tegemist on diagnoosi- või raviveaga ja patsiendil tekib terviserike, mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida, eeldatakse, et kahju tekkis vea tagajärjel.

2 – 10 – 61884 Terviserikkest tulenevat kahju peab ka sel juhul tõendama patsient ehk hageja. Kohus asus seisukohale, et lepinguline regulatsioon ei välista aga deliktiõiguse paralleelset kohaldamist. Tulenevalt VÕS §1044 lg3 juhul, kui tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisega kaasneb isiku surm või talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamine, on võimalik ka deliktiõiguslik vastutus. Sellisel juhul võib kannatanu esitada oma nõuded TsMS §370 lg.2 järgi alternatiivselt. Deliktilise vastutuse korral peab patsient ehk hageja tõendama õigushüve rikkumist, kahju tekkimist ja põhjuslikku seost rikkumise ja kahju tekkimise vahel. Deliktiõiguses eeldatakse rikkuja süüd. Deliktiline vastutus tabab üldiselt ainult tervishoiuteenuse osutajat, kuna töötaja tegevus omistatakse tööandjale – tulenevalt tss §132 lg.1 vastutab juriidiline isik oma töötaja käitumise eest nagu oma käitumise eest, kui ta kasutab seda töötajat pidevalt oma majandus-või kutsetegevuses ja selle töötaja käitumine on seotud juriidilise isiku majandus-või kutsetegevusega. Kohtuistungitel küsis kohus hagejalt korduvalt, mis alusel ta oma nõude kostja vastu esitab ning kas hageja soovib, et kohus kontrolliks peale lepingulise vastutuse aluste ka deliktiõigusliku vastutuse aluseid. Hageja vastas selgelt, et esitab oma nõude kostja vastu lepingulisel alusel, mis seab kostjale kõrgema vastutusestandarti ning kergendab hageja tõendamiskoormist. Hageja ei soovi kostja vastu nõuet esitada deliktiõiguse alusel ja ei soovi, et kohus seda ka kontrolliks. IV. VÕS §770 lg.1 alusel vastutab kostja tervishoiuteenuse osutajana üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest. VÕS §770 lg.4 sätestab täiendaval, et kui tegemist on diagnoosi- või raviveaga ja patsiendil (hagejal) tekib terviserike, mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida, eeldatakse, et kahju tekkis vea tagajärjel. Terviserikkest tulenevat kahju peab ka sel juhul tõendama patsient (hageja). Diagnoosi või raviviga tähendab käesoleval juhtumil VÕS §762 või §763 rikkumist kostja poolt. VÕS §763 lg.1 sätestab, et üldtunnustamata ennetus-, diagnostilist või ravimeetodit võib kasutada üksnes juhul, kui tavapärased meetodid lubavad väiksemat edu, patsienti on meetodi olemusest ja selle võimalikest tagajärgedest teavitatud ning patsient on andnud oma nõusoleku meetodi kasutamiseks. Kohus luges tuvastatuks, et sellist kostja rikkumist tuvastatud ei ole. VÕS §762 sätestab, et tervishoiuteenus peab vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Vajaduse korral peab tervishoiuteenuse osutaja suunama patsiendi eriarsti juurde või kaasama eriarsti. Kohus luges tuvastatuks, et kostja tegevuses esines nii diagnoosiviga (kompuutertomograafi kasutamata jätmine) kui ka raviviga (baariumi kontrastainena hagejale suu kaudu manustamine ilma hageja nõusolekuta), aga samuti esines hageja Tartu Ülikooli Kliinikumi eriarsti juurde suunamata jätmine, milline sai teoks ainule hageja sugulaste pealekäimisel (dr. M I ütlused). Kohus on kostja diagnoosi- ja raviviga käsitlenud juba kohtuotsuse põhjenduste II. Osas ning eraldi täiendavalt seda teemat veel ei käsitle. Kohus luges tuvastatuks, et kostja raviviga on tuvastatud isiku komisjoniekspertiisiaktiga nr.4 26.04.2012.a. mille p.4. b) ja C) kohaselt tekkisid hagejal operatsioonijärgses perioodis peensoole mulgustus soolesisu lekkega kõhuõõnde, mida arst sai ette näha, kuid mitte ära hoida. Operatsioonijärgses perioodis radioloogilisel uuringul baariumit sisalduva kontrastaine leket kõhuõõnde, sai arst ette näha ja ära hoida. P.11 kohaselt ei ole seedetrakti röntgenoloogilisel uuringul lubatud baariumit sisalduva kontrastaine kasutamine soole seina mulgustumise või selle kahtluse korral, et ära hoida selle leket kõhuõõnde. Kohus asus seisukohale, et peensoole

2 – 10 – 61884 mulgustuse kahtlus pidi arstil tekkima selle tõttu, et ta vigastas sapipõie eemaldamise ajal peensoolt. (Sama selgus ka dr. M I ütlustest, et ta mõtles pidevalt peensoole peale). Kostja diagnoosiviga tuleneb sama ekspertiisiakti p.5, mille kohaselt suunati L S Tartu Ülikooli Kliinikumi operatsioonijärgse soolesulguse raviks, millest kohus tegi järelduse, et diagnoosivea tõttu jäi hagejal peensoole perforatsioon Sihtasutuses Ida – Viru Keskhaigla üldse diagnoosimata. Küll aga see diagnoositi koos kaugelearenenud kõhukelme põletikuga viivitamatult Liudmila Sidorenko Tartu Ülikooli Kliinikumi saabudes. Sama on hageja poolt tõendatud Tervishoiuteenuse Kvaliteedi Ekspertkomisjoni otsustega, Liudmila Sidorenko meditsiinidokumentidega ning tunnistajate dr. M I, dr.T.T ja dr.T.S ütlustega. V. Tervishoiuteenuse osutamise lepingust tulenevate kohustuse rikkumise kohta on Riigikohus otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10 märkinud, et tervishoiuteenuse osutamise raames patsiendile vale diagnoosi määramist saab pidada tervishoiuteenuse osutamise eesmärgist tulenevalt sellest lepingust tuleneva kohustuse rikkumiseks. Kui tervishoiuteenuse osutaja rikkumine seisneb diagnoosi-või raviveas, tähendab see eelkõige seda, et tervishoiuteenuse osutaja määras hooletult või tahtlikult vale diagnoosi või ravi, sh jättis õige diagnoosi ja ravi määramata. Lisaks on otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-78-06 leitud, et kui ravivõtet kasutanud arsti tegutsemise kvaliteet oli madalam kui vastava eriala haritud ja kogenud arsti oma, siis võis tegemist olla raviveaga. Kohus asus seisukohale, et Dr. M I madalamat kvalifikatsiooni tõendab Tervishoiuteenuse Kvaliteedi Ekspertkomisjoni otsus, millega dr. M I suunati täienduskoolitusele. Kahju hüvitamise kohta on Riigikohus otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10 leidnud, et mittevastava tervishoiuteenusega tekitatud kahju hüvitamist saab kannatanu nõuda eelkõige tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise tõttu, s.o lepingu alusel. Samas otsuses on tsiviilkolleegium leidnud, et haiguse diagnoosimisel või ravimisel tehtud viga toob endaga kaasa tervishoiuteenuse osutaja varalise vastutuse siiski üksnes juhul, kui selle tagajärjel tekib patsiendile (hagejale) kahju. Kui kannatanule tekitati kehavigastus või kahjustati tema tervist, tuleb nii enne 31. detsembrit 2010 kehtinud VÕS § 130 lg 2 kui ka 31. detsembril 2010 jõustunud VÕS § 134 lg 2 järgi maksta mittevaralise kahju hüvitamiseks kannatanule alati välja mõistlik rahaline hüvitis. Tervishoiuteenuse osutaja peab hüvitama patsiendile üldjuhul diagnoosi-ja raviveast tingitud kahju, sh kahju, mis tekkis haiguse diagnoosimata jätmisest, kui haiguse diagnoosimine oli arstiteaduse üldist taset arvestades ja tavalist hoolsust järgides võimalik. Tervishoiuteenuse osutaja poolt õige diagnoosi määramata jätmist saab üldjuhul pidada patsiendi haiguse süvenemisega kaasneva mittevaralise kahju põhjuseks. Hüvitatava kahju suurust peab tõendama kahju nõudja. Tervishoiuteenuse osutaja vastutuse üle otsustades tuleb arvestada ka tervishoiuteenuse osutaja vastutust välistavaid asjaolusid. Tervishoiuteenuse osutaja vastutab VÕS § 770 lg 1 järgi üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest. Kohus asus seisukohale, et hageja tõendas varalise kahju suurust kohtule esitatud arvetega ja tunnistaja A.B ütlustega summas 1 502.37 eurot, mille kohus loeb põhjendatuks. Kostja vastuväited tuleb lugeda mitteasjakohasteks kuna VÕS §770 lg.4 kohaselt eeldatakse, et hagejal tekkis kahju ravivea tagajärjel. Kostja vabaneb vastutusest süü puudumise korral, kuid süü puudumist peab tõendama kostja ise. Kostja ise ei ole kohtule esitanud mitte ühtegi tõendit oma süü puudumise kohta. Mõistes kostjalt hageja kasuks välja mittevaralist kahju märgib kohus ära esmajärjekorras, et tegemist on suures osas kohtu diskretsiooniõigusega mittevarelise kahju suuruse määramisel. Kohus asus seisukohale, et arvestades Eesti Vabariigi majanduse olukorda on kahjuhüvis summas 63 911.65 eurot tervishoiuasutusele väga suur summa. Kahju hüvise eesmark ei ole mitte tervishoiuteenuse osutaja pankrotti ajamine vaid hagejale mittevaralise kahju hüvitamine. Ka kahjustaks liiga suur kahjuhüvis teiste Sihtasutuse Ida – Viru Keskhaigla patsiendid ja potentsiaalsete patsientide õigust kvaliteetsele arstiabile, mille tõttu jätab kohus L S 63 911.65 euro suuruse mittevaralise kahju nõude Sihtasutuse Ida – Viru Keskhaigla vastu rahuldamata.

2 – 10 – 61884 Kohus möönab, et nii suur nõue oleks täiseti kohane kõrgelt arenenud riikides nagu näiteks USA, mitte aga Eestis. Kaaludes, milline oleks õiglane mittevaralise kahju hüvitis L S asus kohus seisukohale, et arvestada tuleks L S kannatusi, üleelamusi, tervislikku seisundit, aga samuti ka L S varalist seisundit. Isiku Komisjoniekspertiisiakti nr.4 26.04.2012 p.9 kohaselt olid L S poolt esitatud vaevusedtugevad valud viibimisel haiglaravil 09.10.2009-12.10.2010 otseses põhjuslikus seoses Sihtasutuses Ida – Viru Keskhaigla tehtud operatsiooniga ja sellele järgnenud raviga. Eksperdid asusid seisukohale, et kõiki neid vaevusi ei oleks saanud vältida. Kohtu andmetel on L S pensionär ja ei tööta. Kohtuistungil ta selgitas, et varem oli temal oma raamatupidamisteenuseid osutav firma, kuid enam tal jaksu sellega tegelda ei ole. Kohus asus seisukohale, et L S võimekuse ja tervise halvenemine ei ole tingitud mitte ainult Sihtasutuse Ida – Viru Keskhaigla raviveast, vaid ka tema vanusest. Kohus asus seisukohale, et õiglane hüvitis Liudmila Sidorenkole mittevaralise kahju eest oleks tavalise töövõimelise Eesti inimese minimaalpalk kolme aasta eest, mis moodustub 11 520.00 eurot lähtudes järgmisest arvestusest (360.00 eurot minimaalpalk x 36 kuud = 11 520.00 eurot. Kohus asus seisukohale, et hüvitis 11 520.00 eurot on mõistlik, kuna Liudmila Sidorenkol ei tekkinud jäävat tervisekahjustust ega organi kaotust Sihtasutuse Ida – Viru Keskhaigla ravivea tagajärjel. L S tervisehädad on kohtuistungi ajaks juba praktiliselt möödunud. Hüvitis ei ole ilmselt koormav ka Sihtasutusele Ida – Viru Keskhaigla ja ei riiva üldsuse huve ning lubab Sihtasutusel Ida – Viru Keskhaigla ka tulevikus osutada patsientidele arstiabi. Jättes rahuldamata L S nõude tulevikus tekkiva varalise kahju katteks lähtus kohus Isiku Komisjoniekspertiisiakti nr.4 26.04.2012. seisukohtadest, mille 8. Kohaselt ei põhjustanud tüsistused L S ühegi varem diagnoositud haiguse ägenemist, mille tõttu ei saa L S tekkida ka Sihtasutuse Ida – Viru Keskhaigla raviveast tingitud materiaalset kahju tulevikus. Kohus möönab, et L S võib tulevikus tervis halveneda ja sellega kaasneda kulutused. Kas see on tingitud Sihtasutuse Ida – Viru Keskhaigla raviveast või mitte, peab igal konkreetsel juhul otsustama vastavas menetluses. Kohus ei saa eeldada, et L S tervis halveneb just Sihtasutuse Ida – Viru Keskhaigla ravivea tõttu pidevalt. VI. Põhjusliku seose kohta on märgib kohus, et põhjusliku seose kindlakstegemisel hagejal tekkinud kahju ja selle tekitanud teo vahel tuleb kasutada nn conditio sine qua non -testi, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Põhjuslik seos on olemas juhul, kui ilma isikule etteheidetava teota ei oleks kahju tekkinud. Kohus luges tuvastatuks, et ilma Sihtasutuse Ida – Viru Keskhaigla raviveata ei oleks L S vajalik võtta täiendavaid ravimeid, sõita korduvalt Tartu Ülikooli Kliinikumi kõhukoopa puhastusele, ravida ennast Toila Sanatooriumis, tellida kiirabitransporti jne., aga samuti ei oleks olnud L S kannatusi ja üleelamisi, mis olid moraalse kahju väljamõistmise aluseks. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 163 lg 1 kohaselt, hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldas hagi osaliselt, siis pidas kohus vajalikuks jätta menetluskulud täies ulatuses Liudmila Sidorenko ja Sihtasutus Ida – Viru Keskhaigla endi kanda.

2 – 10 – 61884 Kohus selgitab, et lähtuvalt TsMS § 174 lg 1 võib hageja nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. (allkirjastatud digitaalselt) Johannes Külaots Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.