Kohtulahend

poolt kohtu määratud tähtaja jooksul täiendavate tõendite esitamata jätmisel jätta kantud õigusabikulud menetluskulude jaotuse kindlaksmääratud proportsioonis Kodumajagrupi AS-ilt (pankrotis) välja mõistmata ning määrata Kodumajagrupi AS-i (pankrotis) poolt Swedbank AS-ile hüvitamisele kuuluvate menetluskulude suuruseks 1086, 50 eurot. Pankrotihaldur riigilõivu hüvitamist ei vaidlustanud. Swedbank AS esitas 04.01.2013 kohtule ja pankrotihaldur Toomas Saarmale spetsifikatsioonide tõlked. Kohus andis 11.01.2013 pankrotihaldurile Toomas Saarmale aega esitada õigusabikulude osas seisukoht hiljemalt 31.01.2013. Pankrotihaldur vastuväiteid ei esitanud. Maakohtu määrus Maakohus rahuldas Swedbank AS avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt ja mõistis hageja kasuks välja menetluskulud AS-ilt Toompeamaja 3336, 80 eurot, VF Investeeringud OÜ-lt 4199, 30 eurot ja Kodumajagrupi AS-lt (pankrotis) 1955, 89 eurot. Vaidlus puudub selles, et Swedbank AS on tasunud hagiavalduse esitamisel riigilõivu kokku 85 000 krooni (5432, 49 eurot). Tegemist on põhjendatud ja vajaliku kuluga, mis tuleb kostjatelt välja mõista vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu 24.08.2012 otsusest tulenevale menetluskulude jagamise proportsioonile. AS Toompeamaja on kohustatud hüvitama hagejale 40% tasutud riigilõivust, so 2173 eurot, VF Investeeringud OÜ 40%, so 2173 eurot ja kostja Kodumajagrupi AS (pankrotis) pankrotihaldur 20%, so 1086, 49 eurot. Arvetest nähtub, et õigusabi on hagejale osutatud hinnaga 115 eurot/tund ilma käibemaksuta. Hageja esitatud spetsifikatsioonidest selgub, et maakohtu menetluses on õigusabi osutatud 25, 3 tundi ja ringkonnakohtu menetluses 10 tundi, mis teeb kokku 35, 3 tundi. Kuigi Kodumajagrupi AS (pankrotis) pankrotihaldur esitas vastuväite õigusabikulude ingliskeelsetele spetsifikatsioonidele ja palus anda tõlgete esitamisel aega nendega tutvumiseks, ei ole ta peale spetsifikatsioonide tõlke saatmist vastuväiteid hageja lepingulise esindaja toimingute ja toimingutele kulunud aja osas esitanud. AS Toompeamaja ja VF Investeeringud OÜ ei ole samuti vastuväiteid toimingute ja nendele kulunud aja osas esitanud. Swedbank AS lepingulise esindaja kulu spetsifikatsioonis näidatud toimingute ja ajakulu osas on põhjendatud. Osutatud õigusabi maht vastab asja keerukusele ning on vajalik ja põhjendatud. Samuti on mõistlik hageja esindaja tunnitasu hinda 115 eurot. Kuna kostjad ei ole esitanud vastuväiteid hageja menetluskulude nimekirjale üksikute ajakirjete kaupa, siis ei ole vajalik hageja menetluskulude nimekirja iga üksikut kirjet eraldi käsitleda. Hagihind oli maakohtus 482 520, 85 eurot (7 549 810, 67 krooni). TsMS § 175 lg. 4 kohaselt kehtestab Vabariigi Valitsus lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad. Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määruse nr. 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad” § 1 lg 1 ja 2 kohaselt on nimetatud hagihinna puhul teistelt menetlusosalistelt lepingulise esindaja kulude sissenõudmise piirmääraks 39 145, 88 eurot (612 500 krooni). Hageja taotlus lepingulise esindaja kulude hüvitamiseks ei ületa kehtestatud piirmäära. Hageja õigusabikulud summas 4059, 50 tuleb kostjatelt välja mõista vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu 24.08.2012 otsusest tulenevale menetluskulude jagamise proportsioonile: AS Toompeamaja on kohustatud hüvitama 40% tasutud õigusabist maakohtus 1163, 80 eurot

(2909, 50 x 40%); VF Investeeringud OÜ on kohustatud hüvitama 40% tasutud õigusabist maakohtus 1163, 80 eurot (2909, 50 x 40%) ja 75% ringkonnakohtus 862, 50 eurot (1150 x 75%), kokku 2026, 30 eurot; Kodumajagrupi AS (pankrotis) on kohustatud hüvitama 20% tasutud õigusabist maakohtus 581, 90 eurot (2909, 50 x 20%) ja 25% ringkonnakohtus 287, 50 eurot (1150 x 25%), kokku 869, 40 eurot. Swedbank AS-i avaldus kuulub rahuldamisele osaliselt summas 9491, 99 eurot, millest riigilõiv on 5432, 49 ja õigusabikulud 4059, 50 eurot. Hageja taotlus menetluskulude väljamõistmiseks jääb rahuldamata 29, 31 euro ulatuses. Avalduse läbivaatamata jätmise alust käesoleval juhul ei esine, isegi kui tegemist oleks pankrotivõlgnikuga. PankrS § 43 lg. 2 kohaselt kui enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetluses on varaline nõue võlgniku vastu, mille kohta ei ole veel otsust tehtud, jätab kohus nõude hagimenetluses läbi vaatamata. Menetluskulude rahalise kindlaksmääramise menetlus on seaduses ettenähtud spetsiifiline hagita menetlus, mis on seotud jõustunud lahendiga nn põhikohtuasjas. Seetõttu ei rakendu menetluskulude rahalise kindlaksmääramise menetluses PankrS § 43 lg. 2. Määruskaebus AS Toompeamaja (alates 29.07.2013 OÜ TOMT Kinnisvara) palub maakohtu määruse tühistada osas, millega temalt mõisteti välja hageja kasuks menetluskulud 3336, 80 eurot ja uue määrusega jätta avaldus selles osas rahuldamata. Hageja menetluskulu on täies ulatuses tekkinud enne AS Toompeamaja pankroti väljakuulutamist. Seega ei saa hageja panna maksma väljaspool pankrotimenetlust menetluskulu hüvitamise nõuet ning kuna see on jäänud pankrotimenetluses esitamata on hageja nõudeõigus lõppenud. PankrS § 8 lõikest 3 tulenevalt on pankrotivõlausaldaja (võlausaldaja) isik, kellel on võlgniku vastu varaline nõue, mis on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist. Kuivõrd hageja menetluskulude hüvitamise nõue on tekkinud täies ulatuses enne AS Toompeamaja pankroti väljakuulutamist, siis oli Swedbank AS vastava nõude osas käsitletav pankrotivõlausaldajana alates 05.10.2012, mil kuulutati välja AS Toompeamaja pankrot. PankrS § 44 lg. 1 kohaselt võivad pankrotivõlausaldajad pärast pankroti väljakuulutamist esitada oma nõudeid võlgniku vastu ainult pankrotiseaduses sätestatud korras ning nõuete rahuldamine toimub pankrotiseaduses sätestatud alustel. Tegemist on normiga, mis reguleerib imperatiivselt kõikide võlausaldajate nõuete esitamist pankrotivõlgniku vastu, seega on PankrS § 44 lg. 1 kohalduv ka menetluskulude hüvitamise nõudele. PankrS § 93 lg. 1 kohustab võlausaldajat teatama haldurile kahe kuu jooksul arvates pankrotiteate väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast kõigist enne pankroti väljakuulutamist tekkinud nõuetest võlgniku vastu, sõltumata nõude tekkimise alusest ja nõude täitmise tähtpäevast. Eelnevast järeldub, et pankrotimenetluse regulatsioon puudutab vaieldamatult ka menetluskulude hüvitamise nõudeid, kuivõrd seadus ei sätesta, et menetluskulude kindlaksmääramise nõue kuulub esitamisele, kaitsmisele ja rahuldamisele väljaspool pankrotimenetlust. Kuna hageja menetluskulude hüvitamise nõue on varaline nõue AS Toompeamaja suhtes, siis kuulusid asjas kohaldamisele pankrotiseaduse sätted, mis puudutavad nii kõnealuse nõude esitamist ja kaitsmist kui ka nõude üle peetavat kohtuvaidlust.

Seega on maakohtu seisukoht, nagu ei rakenduks menetluskulude kindlaksmääramisel PankrS § 43 lg. 2, ebaõige. Tegemist on normiga, mis puudutab kõiki vaidlusi varaliste nõuete üle, mis on suunatud võlgniku vastu ning millega seotud kohtumenetlus on pooleli. Olgugi, et menetluskulude kindlaksmääramise menetlus toimub hagita menetluses, on tegemist sellegipoolest eraldiseisva kohtumenetlusega, mis puudutab pankrotivara ja mis seega allub pankrotiseaduse regulatsioonile. Ka juhul, kui maakohus otsustas jätkata asja menetlusega pidanuks ta tegema kindlaks, kas menetlusosaliseks on AS Toompeamaja või pankrotihaldur Mari Männiko, kuivõrd PankrS § 35 lg. 1 p. 2 alusel läksid pankroti väljakuulutamisega menetluskulude üle peetavas vaidluses AS Toompeamaja kui menetlusosalise õigused üle pankrotihaldur Mari Männikole. Asjaolu, et maakohus on edastanud pankrotihaldur Mari Männikole hageja avalduse, kuid viimane ei ole sellele vastuväiteid esitanud ei tähenda seda, et maakohus võinuks jätta välja selgitamata ning määramata, kes AS Toompeamaja menetlusõigusi asjas teostab – kas pankrotihaldur Mari Männiko või AS Toompeamaja ise. Igal juhul ei ole AS Toompeamaja olnud teadlik sellest, et pankrotihaldur Mari Männiko ei ole menetlusse astunud. Hageja ei saa oma nõuet esitada ka pärast pankrotimenetluse lõppemist, kuivõrd see ei oleks pankrotimenetluse mõtte ning võlausaldajate võrdse kohtlemise printsiibiga kooskõlas. AS Toompeamaja pankrotimenetlus on lõppenud kompromissiotsuse tegemisega võlausaldajate poolt ning kompromissi kohtuliku kinnitamisega. Kompromissiotsusega on AS Toompeamaja võlausaldajad nõustunud enne pankroti väljakuulutamist tekkinud ning menetluses kaitstud nõuete osalise rahuldamisega võrdses ulatuses. Kompromiss on AS Toompeamaja poolt täidetud, sealjuures on ka hagejale tehtud tema nõudele vastav väljamakse kompromissiga ümberkujundatud ulatuses. Juhul, kui võimaldada hagejale väljaspool AS Toompeamaja pankrotimenetlust täiendavalt esitada enne pankroti väljakuulutamist tekkinud, kuid pankrotimenetluses esitamata ja kaitsmata jäänud menetluskulude nõue täies ulatuses, seaks see AS Toompeamaja võlausaldajad selgelt ebavõrdsesse olukorda. Samuti ei ole pankrotimenetluse mõttega kooskõlas teiste võlausaldajate ees eelise andmine pankrotimenetluses nõude esitamata jätnud võlausaldajale. Arvestades eeltoodut, pidi hageja esitama menetluskulude hüvitamise nõude PankrS § 93 lõikest 1 tulenevalt AS Toompeamaja pankrotimenetluses ning vastav võimalus eksisteeris tal kuni pankrotihaldur Mari Männiko poolt kompromissiotsuse esitamiseni kinnitamiseks Harju Maakohtule 28.02.2013. Kuna hageja ei esitanud pankrotihaldur Mari Männikole menetluskulude hüvitamise nõuet pankrotimenetluses rahuldamiseks, kaotas ta vastavas osas nõudeõiguse AS Toompeamaja suhtes. Kõnealune asjaolu eksisteeris kaevatava määruse tegemisel, mistõttu oleks maakohus pidanud sellega arvestama. Hageja vaidleb määruskaebusele vastu. Edasine menetluse käik Harju Maakohus jättis kaebuse rahuldamata ja saatis selle TsMS § 663 lg. 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg. 1 punktiga 1 ja §-ga 659 tuleb määruskaebus jätta

rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Kolleegium nõustub maakohtu määruse põhjendustega ja TsMS §-de 654 lg. 6 ja 659 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. PankrS § 3 lg. 2 kohaselt kohaldatakse pankrotimenetlusele tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut, kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti. Menetluskulude kindlaksmääramisel tuleb lähtuda TsMS-is sätestatust. TsMS § 174 lg. 1 esimese lause kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Sama paragrahvi lg. 7 sätestab, et menetlusosaline ei või menetluskulude kindlaksmääramise menetluse väliselt ega seal määratust suuremas ulatuses esitada menetluskulude kandmiseks kohustatud menetlusosalise vastu nõuet kulude hüvitamiseks kahju hüvitamise nõudena või muul sellesarnasel viisil. Nimetatud sätete koostoimes saab järeldada, et menetluskulude rahalise kindlaksmääramise ainupädevus on üksnes kohtul ning menetluskulude tasumist või kindlaks määramist ei või nõuda kohtuväliselt. Ringkonnakohus märgib, et Harju Maakohtu 14.03.2013 määrusega ts. asjas nr. 2-12-24982 lõpetati AS Toompeamaja pankrotimenetlus seoses kompromissi kinnitamisega. PankrS 167 lg. 1 ja 4 sätestavad, et pärast pankrotimenetluse lõppemist võivad võlausaldajad nõuded, mille võis esitada pankrotimenetluses, kuid mis on selles jäänud esitamata, esitada võlgniku vastu üldises korras. Üldises korras võib võlgniku vastu esitada samuti nõudeid, mis on tekkinud pankrotimenetluse ajal ja mida ei saanud pankrotimenetluses esitada. Seega on ekslik määruskaebuse esitaja väide, et menetluskulude nõude esitamata jätmise tõttu AS Toompeamaja pankrotimenetluses kaotas AS Swedbank menetluskulude nõudeõiguse.

Tiit Kollom

Ande Tänav

Ele Liiv

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.