Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

väljakuulutamist tekkinud nõuetest võlgniku vastu, sõltumata nõude tekkimise alusest ja nõude täitmise tähtpäevast. 01.07.2010.a. esitas hageja nõudeavalduse K AS (pankrotis) pankrotimenetluses kogusummas 17 057 521,74 krooni (1 090 174,33 EURi). 16.09.2010.a. hageja poolt esitatud nõudeavalduse täienduse kohaselt täpsustas hageja enda nõuet, mis tulenes konventeerimisel ilmnenud jms puudustest, mille tulemusel oli hageja poolt nimetatud nõude suuruseks 17 036 834,99 krooni (1 088 852,21 EURi). Hageja pankrotimenetlusse esitatud nõudeavalduse kohaselt põhineb Swedbank AS nõue 30.05.2006.a. sõlmitud laenulepingust nr. xxx, selle lisadest, 04.09.2007.a. sõlmitud arvelduskrediidilepingust nr. XXX, krediitkaardilepingutest ja 27.11.2007.a. väljastatud limiteeritud garantiist nr. XXX, millega tagati OÜ MG (pankrotis) ja hageja vahel 27.11.2007.a. sõlmitud laenulepingust nr. XXX tulenevate kohustuste täitmist hageja ees. 17.11.2010.a. toimunud K AS (pankrotis) pankrotimenetluse nõuete kaitsmise koosolekul esitasid AS T (kostja I) ja VF OÜ (kostja II) võlausaldaja nõudele osalise vastuväite ning seetõttu jäi võlausaldaja nõue summas 17 057 521, 74 EEK võlgniku pankrotimenetluses osaliselt, summas 7 549 810, 67 EEK, tunnustamata (nõuet tunnustati PankrS § 153 lg 1 p 1 järgu nõudena, summas 9 487 024, 32 EEK). Kostja III (haldur) esitas PankrS § 103 lg 2 teisest lausest tulenevalt vastuväite hageja nõudele osaliselt summas 4 000 000,00 krooni (255 646,59 EURi). Nõuete kaitsmise koosolekul esitas kostja I ja kostja II pankrotinõuetele vastuväite pankrotihaldur ning seetõttu jäid nii kostja I kui ka kostja II pankrotinõuded võlgniku pankrotimenetluses täies ulatuses tunnustamata. Hageja palub tunnustada Swedbank AS nõuet K AS (pankrotis) vastu eesõigusnõudena PankrS § 153 lg 1 p 1alusel summas 17 057 521.74 EEK (1 090 174.33 eurot). Menetluse kestel on hageja täpsustanud, et tunnustatud nõue koos hagetava nõudega on pankrotimenetluses 17 036 834.99 EEK (1 088 852.21 eurot), vaidluse all ei ole koosolekul tunnustatud nõude osa 9 487 024.32 EEK, vaid nõudeosa summas 7 549 810.67 EEK, mis osas jäi nõue tunnustamata. Kostjate I AS T ja II VF OÜ vastuväited (tlk 176-189, 328-331) Kostjad vaidlevad hagile vastu olles esitanud vastuväite, et K AS (pankrotis) ei tegutsenud garantii väljaandmisel oma majandus- ja kutsetegevuse raames VÕS § 155 lg 1 kohaselt, mistõttu olevat garantii väljastatud ekslikult ning Riigikohtu praktikast tulenevalt on garantii tühine olulise vastuolu tõttu seadusega. Kostjad leiavad, et garantiikirja p. 6 puhul on tegemist tühise tüüptingimusega vastavalt VÕS § 42 lõikele 1. Asjaolu, et lepingu punkt 6 teise lause kohaselt garantiikiri kehtib ka juhul, kui pank ja laenusaaja muudavad pärast garantiikirja väljaandmist lepingu tingimusi, rikub õiguste ja kohustuste tasakaalu Swedbank AS-i kasuks, ei vasta headele kommetele ning kahjustab garantii andjat ebamõistlikult. Kostjad väidavad, et 30.05.2006 laenulepingu punktis 2.7 sätestatud intressimäär (Euro 6 kuu EURIBOR+1,5%), mida 17.06.2008 muudeti Euro 6 kuu EURIBOR + 2,0%, on ülemäära suur. Samuti leiavad kostjad, et hageja nõude aluseks olevad viivisintressimäärad, 30.mai 2006 laenulepingus ja 04.septembri 2007 arvelduskrediidilepingus 0,15% päevas ning krediitkaardilepingutes kuni 0,20% päevas, on pahatahtlikud. Hageja nõue on põhjendamatu ning vastuolus seadusega. Kostja III, AS K (pankrotis) pankrotihaldur Toomas Saarma vastuväited (tlk 218222,343-347)

Kostja III vaidleb nõude tunnustamisele ja hagile vastu hageja limiteeritud garantiikirjast tulenevale nõudele summas 4 000 000.00 krooni (255 646,59 EURi). Kostja III vaidleb nõude tunnustamisele ja hagile vastu lisaks eeltoodud punktis kirjeldatule ka summas 20 686,75 krooni (1 322,12 EURi), mis tuleneb hagiavalduse ja K AS (pankrotis) pankrotimenetluses esitatud täpsustatud nõude vahest. Kostja III on K AS (pankrotis) pankrotimenetluses läbiviidud toimingute tulemusel eelnevalt välja selgitanud, et hageja nõue OÜ MG (pankrotis, põhivõlgnik) pankrotimenetluses 24.03.2010.a. toimunud nõuete kaitsmise koosolekul täies ulatuses tunnustatud PankrS § 153 lg 1 p. 1 järgu nõudena. Järelepärimise teel saadud teabe ja hageja poolt OÜ MG (pankrotis) pankrotimenetluses esitatud nõudeavalduse kohaselt on hageja laenulepingust nr. XXX tulenev nõue vastavas menetluses tagatud täies ulatuses hüpoteekidega. Nõude tagatiseks on seatud hüpoteekidega koormatud (neliteist korteriomandit ja 3 kinnisasja. Kostja III on seisukohal, et hageja kui võlausaldaja ja hüpoteegipidaja garantiist nr. xxx tulenevad nõuded ja õigused on saanud täies ulatuses kaitstud põhivõlgniku OÜ MG (pankrotis) pankrotimenetluses ning ühe ja sama nõude kahekordne tunnustamine erinevates pankrotimenetlustes võrdub ühe võlausaldaja erapooliku kohtlemisena K AS-i (pankrotis) pankrotimenetluses. Seda seisukohta toetasid ka kostja I ja kostja II. Kostja III leiab, et hageja garantiist nr. xxx tulenev nõue K AS (pankrotis) pankrotimenetluses on tingimuslik nõue, mille tõsikindel saabumine pankrotimenetluse kestel ei ole teada. Arvestades hageja nõuete hüpoteekidega tagatust põhivõlgniku OÜ MG (pankrotis) pankrotimenetluses, ei ole ka vastava tingimuse saabumine tõenäoline. Kostja on esitanud väite, nagu ei oleks K AS tegutsenud garantii väljaandmisel oma majandus- ja kutsetegevuse raames. Kostja on III seisukohal, et 27.11.2007.a. K AS-i poolt väljastatud limiteeritud garantii nr. xxx on TsÜS § 84 lg 1, § 87 ja VÕS § 155 lg 1 alusel tühine, mistõttu vastaval tahteavaldusel puuduvad õiguslikud tagajärjed. Kostja III on seisukohal, et tegemist on kahtlemata mitteaktsessoorse iseseisva võlakohustuse tekkimisele suunatud pankrotivõlgniku tahteavaldusega, mis TsÜS § 84 lg 1, § 87 järgi on tühine. VÕS § 155 lg 1 järgi võib isik (garantii andja) majandus- või kutsetegevuses võtta lepinguga võlausaldaja suhtes kohustuse (garantii), et ta täidab võlausaldaja nõudel garantiist tuleneva kohustuse. Riigikohtu selgituste kohaselt, kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses VÕS § 155 lg 1 järgi juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks. Kostja III möönab, et pankrotivõlgniku juhatuse liige võis olla olnud hagejaga laenulepingu sõlmimise ajal laenusaaja (OÜ MG, pankrotis) juhatuse liige. Isegi juhul kui ta seda oli, peab maakohus Riigikohtu juhiste kohaselt hindama asja läbivaatamisel, kas pankrotivõlgnik oleks sõlminud tagatislepingu ka siis, kui ta ei oleks olnud laenusaaja juhatuse liige ja aktsionär. Kui pankrotivõlgnik oleks tagatislepingu sõlminud igal juhul, siis ei ole selle sõlmimine seostatav tema majandus- või kutsetegevusega VÕS § 155 lg 1 järgi. Sellisel juhul on tagatiskokkulepe garantiilepinguna tühine TsÜS § 87 järgi, sest VÕS § 155 lg-s 1 sätestatud keelu - mitte sõlmida garantiilepinguid väljaspool majandus- või kutsetegevust - eesmärgiks on kolleegiumi arvates tuua kaasa sellist keeldu rikkuvate lepingute tühisus. Silmas tuleb pidada, et nii laenulepingu sõlmimise kui ka garantiikirja väljastamise ajal oli K AS (pankrotis) omanduses mitte enam kui 50% OÜ MG osadest, mistõttu ei tule kõne alla ka pankrotivõlgniku valitsev mõju laenusaaja suhtes, mis võiks iseseisvale majandushuvile või kutsetegevusele viidata. Samuti ei ole K AS-i näol tegemist nn holdingettevõttega, kelle peamine majandustegevus seisneks tütarettevõtete või mistahes muude investeeringute haldamises ja suunamises. Lisaks eeltoodule nähtub kostjale III võlgniku poolt esitatud materjalidest, et 09.12.2009.a. on hageja oma vastuskirjas kinnitanud, et garantii andmine oli otseses sõltuvuses laenu väljastamisega OÜ-le MG (pankrotis). Eeltoodu viitab võimalusele, et garantii andmine ei olnud seotud eeskätt sooviga anda täiendavat mitteaktsessoorset tagatist majandus- ja kutsetegevuse raames, vaid rahuldada

hageja poolt pankrotivõlgnikule seatud tingimusi. Kostja III väidab, et 27.11.2007 väljastatud garantiiga ei ole hõlmatud hageja ja OÜ MG (pankrotis) vahel laenulepingu nr XXX võimalikest tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevad kohustused. Kostja III on seiskohal, et isegi juhul, kui Swedbank AS nõude aluseks olev garantiikiri ei ole tühine, siis on Swedbank AS poolse tegevuse tulemusel oluliselt suurenenud garantii andja vastutus, mistõttu hea usu põhimõttest tulenevalt on K AS vastutus lõppenud. Kostjad väidavad, et K AS ei olnud teadlik hilisematest laenulepingu muudatustest, mistõttu on see hea usu põhimõtte ja heade kommetega vastuolus. Samal seisukohal on ka kostjad I ja II. Lisaks leiab kostja, et laenulimiidi suurendamisega kaasnev summa ei läinud MGOÜ kinnisvaraprojektide arendamiseks või ehitustööde teostamiseks, vaid nimetatud raha kasutati teise 15.11.2005.a.-l sõlmitud ja vähem tagatud OÜ MG ja AS Swedbanki vahel sõlmitud laenulepingust tuleneva võlgnevuse kustutamiseks. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Kohtu põhjendused Kohus, kuulanud ära menetlusosalised ja uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi on põhjendatud ja tõendatud ning kuulub rahuldamisele. TsMS § 438 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 230 lg 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Vastavalt TsMS § 230 lg 2 esitavad tõendeid menetlusosalised, § 199 lg 1 p 3 võimaldab poolel esitada taotlusi, TsMS § 436 lg 2 rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 229 lg 1 kohaselt on tõendiks tsiviilasjas igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud, lg 2 järgi on tõendiks muuhulgas tunnistaja ütlus ja dokumentaalne tõend. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et Swedbank AS-i ja K AS (pankrotis) vahel on sõlmitud 30.05.2006.a. laenuleping xxx (tlk 6-13), millega anti laenulimiit summas 3 067 759, 13 EUR ja lisasumma 639 116, 49 EUR võlgniku kasutusse üheksateistkümne väljamaksena perioodil 02.06.2006.a. – 27.12.2007.a., laenulepingu juurde on 15.06.2007.a. sõlmitud lisa nr 1; 17.06.2008.a. sõlmitud lisa nr 2; 23.01.2009.a. sõlmitud lisa nr 3; 06.10.2009.a. sõlmitud lisa nr 4. K AS-i (pankrotis) poolt on väljastatud 27.11.2007.a. limiteeritud garantii nr. xxx (tlk 119, 120) tagamaks Swedbank AS-i nõudeid (sh laenujääk, intressi ning lepingu rikkumisest tulenevate viiviste, leppetrahvide ja tekitatud kahjunõuded), mis tulenevad OÜ MG (pankrotis) ja Swedbank AS-i vahel 27.11.2007.a. sõlmitud laenulepingust nr XXX, mis lõppes 30.09.2009.a. OÜ MGpankrot kuulutati välja 18.11.2009. OÜ MG ei suutnud täita laenulepingust tulenevaid maksekohustusi Swedbank AS-i ees ning võlgneb seetõttu pangale kokku 2 035 368, 06 EUR (31 901 341, 29 EEK). Garantiikirjast tuleneva nõude nr. 200.080030/50118 on Swedbank AS K AS-le (pankrotis) esitanud 27.10.2009.a. ja käesoleva hetkeni ei ole K AS (pankrotis) oma garantiist tulenevat kohustust täitnud ja garantiist tulenev võlausaldaja nõue võlgniku vastu on 4 000 000.- EEK.

16.06.2010.a. Harju Maakohtu kohtumäärusega kuulutati välja K AS (pankrotis) pankrot ning pankrotihalduriks määrati pankrotihaldur Toomas Saarma ja vastavasisuline teade avaldati väljaandes “Ametlikud Teadaanded” 16.07.2010.a. PankrS §-st 93 lg 1 näeb ette järgmist: „Võlausaldajad on kohustatud hiljemalt kahe kuu jooksul pankrotiteate väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast arvates teatama haldurile kõigist oma enne pankroti väljakuulutamist tekkinud nõuetest võlgniku vastu, sõltumata nõude tekkimise alusest ja nõude täitmise tähtpäevast.“ 01.07.2010.a. esitas hageja nõudeavalduse K AS (pankrotis) pankrotimenetluses kogusummas 17 057 521,74 krooni (1 090 174,33 EURi). 16.09.2010.a. hageja poolt esitatud nõudeavalduse täienduse kohaselt täpsustas hageja enda nõuet, mis tulenes konventeerimisel ilmnenud jms puudustest, mille tulemusel oli hageja poolt nimetatud nõude suuruseks 17 036 834,99 krooni (1 088 852.21 EURi). Hageja pankrotimenetlusse esitatud nõudeavalduse kohaselt põhineb Swedbank AS nõue 30.05.2006.a. sõlmitud laenulepingust nr. xxx, selle lisadest, 04.09.2007.a. sõlmitud arvelduskrediidilepingust nr. XXX, krediitkaardilepingutest ja 27.11.2007.a. väljastatud limiteeritud garantiist nr. XXX, millega tagati OÜ MG (pankrotis) ja hageja vahel 27.11.2007.a. sõlmitud laenulepingust nr. XXX tulenevate kohustuste täitmist hageja ees (tlk 3-5, 125-159). Asja materjalidest nähtub, et 17.11.2010.a. toimunud võlgniku pankrotimenetluse nõuete kaitsmise koosolekul esitasid haldur, AS T (kostja I) ja VF OÜ (kostja II) võlausaldaja nõudele osalise vastuväite ning seetõttu jäi võlausaldaja nõue summas 17 057 521.74 EEK võlgniku pankrotimenetluses osaliselt, summas 7 549 810.67 EEK, tunnustamata (nõuet tunnustati PankrS § 153 lg 1 p 1 järgu nõudena, summas 9 487 024.32 EEK). PankrS § 106 lg 1 näeb ette, et kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud haldur, on kostjaks haldur, kellel on kõik võlgniku kui kostja õigused ja kohustused. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud võlausaldaja, on kostjaks võlausaldaja, kes nõudele, selle rahuldamisjärgule või pandiõigusele vastu vaidles. Hagi võib esitada ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil koosolek jättis nõude või pandiõiguse tunnustamata. Swedbank AS esitas tähtaegselt 17.12.2010 hagi Harju Maakohtusse nõude tunnustamiseks K AS-i (pankrotis) vastu eesõigusnõudena summas 17 057 521.74 EEK. Vaidlust ei ole selles, et tunnustati nõuet eesõigusnõudena summas 9 487 024.32.EEK, ülejäänud osas jäi nõue kaitsmata, mille osas on vaidlus. Hageja hagi täpsustusest (tlk 318) ja 09.08.2011 kohtuistungi protokollist (tlk 361) nähtuvalt on tunnustatud nõue koos hagetava nõudega pankrotimenetluses 17 036 834.99 EEK (1 088 852.21 eurot), vaidluse all ei ole koosolekul tunnustatud nõude osa 9 487 024.32 EEK, vaid nõudeosa summas 7 549 810.67 EEK, mis osas jäi nõue tunnustamata. Tulenevalt kostjate vastuväidetest on vaidlus garantiinõude kehtivuse ning viiviste ja intressinõude üle, vastuväidete kohaselt K AS (pankrotis) väljastas OÜ MG kohustuste täitmise tagamiseks garantii väljaspool oma majandustegevust mistõttu on käesolev garantii tühine VÕS § 155 lg 1, TsÜS § 84 lg 1 ja § 87 tulenevalt. Samal seisukohal on ka kostja III. Kohus ei nõustu kostjate vastuväidetega, sest K AS (pankrotis) omas garantii väljastamisel (ning omab ka käesoleval ajal) 50% OÜ MG osakapitalist, mis viitab see sellele, et K AS (pankrotis) väljastas OÜ MG kohustuste täitmise tagamiseks garantii oma majandustegevuses. K AS (pankrotis) poolt väljastatud garantii tagas temaga vahetult seotud äriühingu kohustusi. Asjaolu, et K AS (pankrotis) ei omanud valitsevat mõju OÜ MG suhtes ega olnud nn holdingettevõte, vaid tegutses ka ise kinnisvaraprojektide arendamisel, ei tähenda, et tal ei olnud garantii andmiseks majanduslikku huvi. K AS-l (pankrotis) kui OÜ MG50% osanikul oli otsene majanduslik huvi OÜ MG kinnisvaraprojektide arendamise vastu, mille õnnestumisel oleks ilmselt K AS (pankrotis) teeninud omanikutulu.

Kohtu hinnangul asjaolu, et K AS (pankrotis) väljastas OÜ MG kohustuste täitmise tagamiseks garantii oma majandustegevuse raames, kinnitab ka see, et UL oli nii OÜ MGkui ka AS K (pankrotis) juhatuse ainuliige. Riigikohus on lahendis 3-2-1-89-08 asunud järgmisele seisukohale: „VÕS § 155 lg 1 järgi võib isik (garantii andja) majandus- või kutsetegevuses võtta lepinguga võlausaldaja suhtes kohustuse (garantii), et ta täidab võlausaldaja nõudel garantiist tuleneva kohustuse. Kolleegium selgitab, et juhul, kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses VÕS § 155 lg 1 järgi juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks.“ Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et AS K poolt (pankrotis) 27.11.2007 väljastatud garantii on kooskõlas VÕS § 155 lg 1 mõttega ning TsÜS § 84 lg 1 ja § 87 ei kuulu kohaldamisele. Kostjad I ja II ning kohtuistungil ka kostja III rõhutasid oma seisukohta, et garantii andja, K AS (pankrotis), teadmata suurendati tema vastutust ning hageja käitumine on sellest tulenevalt olnud heade kommetega vastuolus ja ka hea usu põhimõtte vastane, millega kohus samuti ei nõustu. Riigikohus on lahendis 3-2-1-76-01 asunud seisukohale, et „...lepingu heade kommete vastasus tuleb kindlaks teha koguhinnangu andmise teel, kusjuures arvesse tuleb võtta nii lepingu sisu kui ka lepingu sõlmimise asjaolusid, poolte ettekujutusi, ajendeid ja eesmärke. Kui leping oli sõlmimise ajal kooskõlas heade kommetega, siis asjaolude hilisem muutumine ei tingi lepingu heade kommete vastasust.“ Laenulepingu sõlmimisel oli laenulimiit 1 519 819 eurot ja 30.03.2009 OÜ MG ja Swedbank AS vahelise kokkuleppega nr 1 muudeti laenulepingut ja suurendati seda 426 945.57 euro võrra 1 946 764.57 euroni s.o. 28%. Laenulimiidi suurendamisega kaasnes täiendava tagatisena ühishüpoteegi seadmine 18-le OÜ MG kuulunud kinnistule. Riigikohus on leidnud oma lahendis nr 3-2-1-158-05 järgmist: „Heade kommete vastane võib olla ka tehing, mis asetab ühe lepingupoole olukorda, kus tal on võimatu hinnata oma tulevaste kohustuste ulatust.“ Kohus nõustub hagejaga selles, et kuna kostja III on OÜ MG50% osanik ja laenulepingu sõlmimisel ning muutmisel oli kostja III ja OÜ MG ainus seaduslik esindaja Urmas Laur, siis sellest tulenevalt pidi kostja III olema teadlik nii laenulepingu kui ka selle hilisema muudatuse kõigist asjaoludest. OÜ MG äriregistri väljavõttega on tõendatud, et UL oli perioodil 14.07.2005 kuni 23.11.2009 ainuke OÜ MG juhatuse liige. K OÜ (pankrotis) äriregistri väljavõttega on tõendatud, et UL oli perioodil 05.08.2007 kuni 25.02.2010 ainuke K AS (pankrotis) juhatuse liige s.h. allkirjastas UL ka 27.11.2007 garantiikirja nr XXX. Kuna äriühingud tegutsevad seaduslike esindajate s.o. juhatuse liikmete kaudu, siis pidi kohtu hinnangul K AS (pankrotis) oma juhatuse liikme Urmas Lauri kaudu olema teadlik kõigist hageja ja OÜ MG vahel pärast 27.11.2007 tehtud laenulepingu muudatustest ning OÜ MG võla suurusest. Hagiavalduse lisaks oleva nõudeavalduse lisaga nr 8, garantiikirjast tulenev nõue, on tõendatud, et OÜ MG võlgnes seisuga 27.10.2009 laenulepingust nr 07-214119 –JI hagejale 2 035 368.05 EUR s.o. 31 901 341.29 krooni ning K AS (pankrotis) juhatuse liige ( kes samaaegselt oli ka OÜ MG juhatuse liige) UL kinnitas selle dokumendi kättesaamist 27.10.2009. Seega ei saa kohus nõustuda kostja III väitega, et K AS-il (pankrotis) puudus võimalus laenulepingu sõlmimise või hilisema muutmise osas kaasa rääkida ning laenulepingut muudeti garantiiandja teadmata. Esitatud asjaolude ja tõendite põhjal puudub tuleb järeldada, et hageja käitumine ei ole olnud heade kommetega vastuolus ega ka hea usu põhimõtte vastane. Kostjad on seisukohal, et 27.11.2007 garantiikirja p. 6 puhul on tegemist tühise tüüptingimusega vastavalt VÕS § 42 lõikele 1. Hageja leiab, et asjaolu, et lepingu punkt 6 teise lause kohaselt garantiikiri kehtib ka juhul, kui pank ja laenusaaja muudavad pärast

garantiikirja väljaandmist lepingu tingimusi, ei kahjusta garantii andjat ebamõistlikult. Riigikohus on lahendis 3-2-1-150-06 selgitanud järgmist: „Vastavalt VÕS § 42 lg-le 1 on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele“. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et vastavalt VÕS § 155 lg 2 on garantiileping ja sellest tulenevad nõuded täielikult sõltumatud sellest lepingust, millest tulenevalt kohustusi ta tagab. Lisaks sätestab garantiikirja punkti 2 teine lause, et garantiikirjast tulenev garantii andja kohustus panga ees ei sõltu lepingust ega selle kehtivusest. Seega on kohus seisukohal, et 27.11.2007 garantiikirja punkt 6 ei ole kostjat III ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, mistõttu ei nõustu kohus kostjate väitega, et garantiikirja punkt 6 puhul on tegemist tühise tüüptingimusega. Kostjad väidavad, et 30.05.2006 laenulepingu punktis 2.7 sätestatud intressimäär (Euro 6 kuu EURIBOR+1,5%), mida 17.06.2008 muudeti Euro 6 kuu EURIBOR + 2,0%, on ülemäära suur. Kohus juhib kostjate tähelepanu asjaolule, et VÕS § 94 lg 1 võimaldab võlasuhtes näha lepinguga ette Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatavast viimasest intressimäärast erineva intressimäära. Lisaks nõustub kohus hagejaga, et kostjatel on jäänud põhjendamata, miks nad intressimäära peavad ülemäära suureks, mistõttu on kohus seisukohal, et nimetatud kostjate väide on asjakohatu. Kostjate väide, et hageja nõude aluseks olevad viivisintressimäärad, 30.05.2006 laenulepingus ja 04.09.2007 arvelduskrediidilepingus 0,15% päevas ning krediitkaardilepingutes kuni 0,20% päevas, on pahatahtlikud, ei ole põhjendatud. Riigikohus on oma otsuses nr 3-2-1-66-05 selgitanud, et „ainuüksi viivise suurusest lähtuvalt ei saa viivisekokkulepe olla reeglina vastuolus heade kommetega ega seadusega ning seetõttu tühine. Viivise rakendumine sõltub reeglina võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivise kokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kahjustada.“ Seega ei saa viivisintressimäär iseenesest olla pahatahtlik ega heade kommetega vastuolus, sest määr kohaldub üksnes juhul, kui kostja on oma maksekohustust rikkunud. Kohus, hinnates kostja AS K (pankrotis) pankrotihalduri vastuväiteid, leiab, et need ei ole põhjendatud. Hageja nõue on OÜ MG (pankrotis) pankrotimenetluses kaitstud summas 32 916 028. 32 krooni eesõigusnõudena. Kohus on juhib kostja III tähelepanu asjaolule, et see ei tähenda iseenesest, et hageja nõue oleks täies ulatuses tagatud ning saaks OÜ MG(pankrotis) pankrotimenetluses täies ulatuses ka rahuldatud. Hageja tõendab OÜ MG (pankrotis) pankrotihalduri 26.10.2010 vastusega, et seisuga 26.10.2010 oli pankrotihaldur võõrandanud põhivõlgniku vara summas 12 322 000 krooni (sh käibemaks) ning haldur hindas veel müümata vara väärtuseks 6,9 – 9,3 miljonit krooni. MGOÜ (pankrotis) pankrotivara suuruseks kujuneb tõenäoliselt ca 18 kuni 20 miljonit krooni, mistõttu hageja tunnustatud nõue OÜ MG(pankrotis) pankrotimenetluses jääb rahuldamata summas vähemalt ca 13 miljonit krooni (s.o. 32 916 028.32 – ca 20 000 000 krooni). Kostja III on seisukohal, et hageja kui võlausaldaja ja hüpoteegipidaja garantiist nr. xxxtulenevad nõuded ja õigused on saanud täies ulatuses kaitstud põhivõlgniku OÜ MG (pankrotis) pankrotimenetluses ning viidanud, et ühe ja sama nõude kahekordne tunnustamine erinevates pankrotimenetlustes võrdub ühe võlausaldaja erapooliku kohtlemisena K AS (pankrotis) pankrotimenetluses, mis on lubamatu. Kohus nõustub siinkohal hageja seisukohaga, et hageja on esitanud OÜ MG (pankrotis) pankrotimenetluses laenulepingutest tuleneva nõude. K AS-i pankrotimenetluses on hageja esitanud 4 000 000 krooni ulatuses garantiist tuleneva nõude. Seega on tegemist erinevate nõuetega ning võlausaldajaid ei ole

koheldud erapoolikult K AS-i (pankrotis) pankrotimenetluses. Laenulepingust tuleneva nõude tunnustamine põhivõlgniku OÜ MG (pankrotis) pankrotimenetluses ei välista garantiinõuet nimetatud lepingut taganud K AS (pankrotis) vastu. Kostja III on seisukohal, et hageja garantiist nr. xxx tulenev nõue K AS (pankrotis) pankrotimenetluses on tingimuslik nõue, mille tõsikindel saabumine pankrotimenetluse kestel ei ole teada. Kostjate väide selle kohta, et kui laenulimiiti poleks suurendatud, oleks kostja III garantiikohustusest vabanenud, tuleks jätta tähelepanuta põhjusel, mis sai eelnevalt käsitletud, laenulimiidi suurendamisest oli kostja III teadlik, olles OÜ MG 50% osanik ja laenulepingu sõlmimisel ning muutmisel oli kostja III ja OÜ MG ainus seaduslik esindaja Urmas Laur. Lisaks, ei olnud võimalik laenulimiidi suurendamise hetkel ette näha MGOÜ makseraskuste jätkumist, praeguse hetke seisuga ridaelamubokside müügist saadava tulu suurust ning sellest tulenevalt võimalikku võlgnevuse jääki. Kostja III on sarnaselt kostatele I ja II esitanud väite, nagu ei oleks K AS (pankrotis) tegutsenud garantii väljaandmisel oma majandus- ja kutsetegevuse raames. Kostja III on seisukohal, et 27.11.2007.a. K AS-i (pankrotis) poolt väljastatud limiteeritud garantii nr. xxxon TsÜS § 84 lg 1, § 87 ja VÕS § 155 lg 1 alusel tühine, mistõttu vastaval tahteavaldusel puuduvad õiguslikud tagajärjed. Kostja III on seisukohal, et tegemist on kahtlemata mitteaktsessoorse iseseisva võlakohustuse tekkimisele suunatud pankrotivõlgniku tahteavaldusega, mis TsÜS § 84 lg 1, § 87 järgi on tühine. Kohus on antud seiskohta käsitlenud hinnangu andmisel kostjate I ja II vastuväidetele, mistõttu ei pea kohus vajalikuks oma hinnangut korrata. Kostja III viitab sellele, et laenulimiidi suurendamisega kaasnev summa ei läinud MGOÜ kinnisvaraprojektide arendamiseks või ehitustööde teostamiseks, vaid nimetatud raha kasutati teise 15.11.2005a-l sõlmitud ja vähem tagatud OÜ MG ja AS Swedbanki vahel sõlmitud laenulepingust tuleneva võlgnevuse kustutamiseks. Lisaks toetavad nimetatud ka kostja I ja II. Kohus on seisukohal, et taoline Swedbankipoolne refinantseerimine oli põhjendatud, kuna laenu välja andmisel on võlausaldaja põhiline huvi väljastatud laen tagasi saada ning saada selleks tagatist, mistõttu ei saa pangale ette heita asjaolu, et ta refinantseerimisega moodustas kahest lepingust ühe, millel oli kohustuse täitmise tagamiseks garantii andja. Krediidiasutuste seaduse §-ga 82 lg 3 on pankade sise-eeskirjadele ette nähtud määrata ära refinantseerimise printsiibid. Lisaks märgib kohus, et kui refinantseerimist ei oleks toimunud, oleks MGOÜ varasemalt pankrotistunud, mis ilmneb asja materjalidest ja menetlusosaliste seletustest. Eeltoodud põhjendustel on kohus jõudnud järeldusele, et hagi on põhjendatud ja tõendatud ning seega tuleb tunnustada Swedbank AS nõuet K AS (pankrotis) eesõigusnõudena (PankrS § 153 lg 1 p 1 alusel) summas 7 549 810.67 EEK, koos eelnevalt tunnustatud osaga lugeda nõude suuruseks 17 036 834.99 EEK (1 088 85.21 eurot). Tsiviilasja menetluskulud ja hagihind TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, menetlusosaline võib TsMS § 174 lg 1 kohaselt nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Vastavalt TsMS § 162 lg-le 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kui otsus on tehtud kaaskostjate kahjuks vastutavad kaaskostjad menetluskulude eest võrdsetes osades, kui kohus ei määra teisiti.

Kuna kohus rahuldab hagi, jäävad kohtukulud täies ulatuses kostjate kanda võrdsetes osades.

Liili Lauri kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.