Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hagi asjaolud ja menetluse käik 23.07.2012 esitas OÜ KA4 Business Support maksekäsu kiirmenetluse avalduse Pärnu Maakohtusse Sea Traders Union OÜ-lt võla väljamõistmiseks. Võlgnik vaidles avaldusele vastu. OÜ KA4 Business Support esitas 08.11.2012 Harju Maakohtusse hagi Sea Traders Union OÜ-lt põhivõla 2025,27 euro, viivise 21.01.2013 seisuga 133,64 euro ja alates 22.01.2013 viivise kuni põhivõlgnevuse tasumiseni määras 0,02% päevas, samuti menetluskulude, millest riigilõiv 200 eurot ja õigusabikulud 1038,50 eurot, saamiseks. Hageja osutas kostjale 27.01.2011 sõlmitud raamatupidamisteenuse osutamise lepingu nr K1/11 alusel raamatupidamise jm nõustamise teenust. 03.10.2011 seisuga on kostjal tasumata arveid 777,03 eurot, sh 28.09.2011 arve nr 1109281 - 275,40 eurot, nr 1107172 osaliselt 103,83 eurot, nr 1107251 - 183,60 eurot ning nr 1108153 - 214,20 eurot. 17.11.2011 teatas kostja, et võlgnevus tasutakse täielikult novembris - detsembris. 04.12.2011 esitas hageja kostjale arve nr 1112041 - 324 eurot, mis muutus sissenõutavaks 09.12.2011. 19.01.2012 kinnitas kostja hagejale, et tasub osaliselt võla nädala jooksul, kostja palus saata tasumata arvete koondväljavõtte. 23.01.2012 esitas hageja kostjale arve nr 1201231 - 739,50 eurot, mis muutus sissenõutavaks 28.01.2012. Samuti tasumata arvete koondväljavõtte, mille kohaselt oli võlgnevus 1840,53 eurot. 20.02.2012 tasus kostja 103,83 eurot selgitusega arve 1107172 osamaks. Pärast nimetatud laekumist oli kostja võlgnevus 1736,70 eurot. 23.02.2012 kirjas kinnitas kostja, et tasub võlgnevuse, kui maksuamet tagastab ettemaksu. 27.02.2012 esitas hageja kostjale arve nr 1202271 - 214,20 eurot, mis muutus sissenõutavaks 03.03.2012. 20.03.2012 tasus kostja 501,63 eurot selgitusega arve 1107172 - 103,83 eurot, 1107251 183,60 eurot, 1108153 - 214,20 eurot. Pärast nimetatud laekumist oli kostja võlgnevus 1449,27 eurot. 11.04.2012 ja täiendavalt 30.04.2012 nõudis hageja kostjalt võlgnevuse tasumist.

17.06.2012 esitas hageja kostjale arve nr 1206171 - 576 eurot, millest 460,80 eurot muutus sissenõutavaks 22.06.2012 ning 115,20 eurot 20.07.2012. Samal päeval saatis hageja kostjale kirjaliku nõude ja lepingu ülesütlemise hoiatuse. 19.06.2012 e-kirjas teatas hageja kostjale lepingu erakorralisest ülesütlemisest alates 19.06.2012. Hagejal on õigus nõuda viivist seadusjärgses määras. 04.12.2011 arve nr 1112041 muutus sissenõutavaks 10.12.2011 ja seoses sellega korrigeeris hageja ka viivisearvestust. Hageja edastas arved kostja e-postile [email protected]. Poolte vahel oli kestvusleping ja kostja kohustus lepingu punktide 4.10 ja 3.1 järgi esitama hagejale teenuse osutamiseks vajalikud dokumendid ja maksma tasu. Samas ei teki kõik raamatupidamiskanded esitatavatest dokumentidest, vaid ka raamatupidamisõienditest, kostja puhul põhivara amortisatsioonikulu kajastamine ja isikliku sõiduauto kompensatsiooni arvestamine ja nende kassast väljamaksmine. Seega osutati perioodil 2012 veebruar -juuni kostjale raamatupidamisteenust. Kostja rikkus lepingu punkti 4.10, kui jättis hagejale dokumendid esitamata ja tekitas sellega kahju saamata jäänud tulu näol 96 eurot + käibemaks kalendrikuu kohta, 576 eurot. Kostja vastuväited Kostja tunnistas võlgnevust 1449,27 eurot, 576 euro osas palus kostja jätta hagi rahuldamata. Nimetatud nõue tuleneb 17.06.2012 arvest nr 1206171, mille kohaselt osutas hageja kostjale teenust 2012 veebruarist – juunikuuni mahuga üks kanne kuus vastavalt lepingu punktile 2.1. Kostja ei ole alates 2012 veebruarist esitanud hagejale ühtegi raamatupidamisdokumenti, mille alusel hageja oleks saanud teenust osutada. Seda kinnitab hageja ise 11.04.2012 e-kirjas. Sama tuleneb kostja 26.06.2012 e-kirjast hagejale. Seetõttu ei ole põhjendatud ka nimetatud arve alusel nõuda viivist. Hagejal ei ole menetluses lepingulist esindajat, mistõttu ei ole hageja märgitud õigusabikulud põhjendatud. Menetluse käigus nõustus kostja hagejale tasuma 1850 eurot ja pool riigilõivust. Esimese astme kohtu otsus 29.04.2013 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1449,27 eurot, 109,75 eurot sissenõutavaks muutunud viivise ning viivise põhinõudelt kuni selle tasumiseni, kuid mitte rohkem, kui 1339,52 eurot. Pooltel ei olnud vaidlust, et ajavahemikul 03.10.2011 - 20.03.2012 ei ole kostja talle esitatud arveid täielikult tasunud. Pärast 20.03.2012 teostatud makset kostja poolt oli kostja võlgnevus hageja ees 1449,27 eurot. Kostja on hageja nõuet nimetatud osas tunnistanud. Hageja arvestusel on kostja viivisevõlgnevus 21.01.2013 seisuga ajavahemiku 03.10.2011 03.03.2012 eest 109,75 eurot. Kostja ei ole hageja viivisearvestusele vastu vaielnud. Pooltel oli vaidlus 17.06.2012 hageja esitatud arve nr 1206171 osas 576 eurot, mille kohaselt osutas hageja kostjale teenust 2012 veebruar – juuni mahuga üks kanne kuus vastavalt lepingu punktile 2.1. Kostja väitel ei ole hageja nimetatud perioodil kostjale raamatupidamisteenust osutanud, mistõttu tuleb hageja nõue selles osas jätta rahuldamata. Hageja ei ole tõendanud perioodil veebruar – juuni 2012 kostjale raamatupidamisteenuse osutamist. Hageja e-kirjas kostjale kinnitab ka kostja ise, et veebruari ja märtsi eest hageja dokumente ei saanud ja arveid ei esitanud. Seetõttu tuleb hageja nõue 576 euro väljamõistmiseks jätta rahuldamata.

Hageja nõuab kostjalt alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni viivist seadusjärgses määras. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Üldise kohtupraktika, Riigikohtu seisukohtade ja hea usu põhimõtte kohaselt ei mõisteta võlaõiguslike lepingute alusel viiviseid välja suuremas ulatuses kui põhinõue. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista alates 29.04.2013 kuni põhinõude täitmiseni viivis põhinõudelt, s.o 1449,27 eurolt seadusjärgses määras, kuid mitte rohkem kui 1339,52 eurot (1449,27 eurot põhinõude summa – 109,75 eurot juba väljamõistetud viivis). Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada osaliselt ja uue otsusega hagi rahuldada täies ulatuses ja menetluskulud jätta vastustaja kanda. Eelkõige soovib apellant vaidlustada lahendi põhjenduses toodud eksitavat väidet. Viiest lausest koosnev põhjendus, miks vaidlustatud osas tuleb jätta hagi rahuldamata, sisaldab väidet, et hageja e-kirjas kostjale kinnitab ka kostja ise, et veebruari ja märtsi eest hageja dokumente ei saanud ja arveid ei esitanud. Esiteks, kohus ilmselt pidas silmas, et hageja ise kinnitab, et ei ole dokumente saanud ja arveid esitanud. Eksitav on see väide aga seetõttu, et konteksti asetatuna ilmneb sellest, et hageja ei ole vaidlusaluse perioodi kohta üldse arvet esitanud. Tegelikult tõendab kõnealune e-kiri, et selle saatmise seisuga, s.o 11.04.2012, ei ole hageja kõnealuseid arveid esitanud, ning seda apellant ei eita. Hageja on vaidlusaluse perioodi kohta esitanud arve 17.06.2012, ning ei ole vaidlust selle üle, et kostja on selle kätte saanud. Apellant leiab, et kõnealusest e-kirjast ei ilmne mitte midagi, mille alusel saaks nõuet rahuldamata jätta. Maakohtu järeldus, et vaidlusalune nõue tuleb jätta rahuldamata, kuna ei ole tõendatud teenuse osutamine vaidlusalusel perioodil, on väär ja selle põhjendus on puudulik ja väga pealiskaudne. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et tellijast kostja ei ole töövõtjast hagejale vaidlusaluse perioodi kohta teenuse osutamiseks vajalikke dokumente esitanud. Ei ole vaidlust selle üle, et dokumentide esitamata jätmisega rikkus kostja oma lepingulist kohustust esitada dokumendid igakuiselt, ega selle üle, et vastavas ulatuses töövõtjast hagejal ei olnudki võimalik teenust osutada. Apellant leiab, et sellest, et teenuse osutamine ei ole tõendatud, ei tulene otseselt, et vaidlusalune nõue tuleb rahuldamata jätta. Põhimõtteliselt on täiesti võimalik, et teenust ei osutatud, aga arvestades konkreetseid asjaolusid, on muud õiguslikud alused vastavat nõuet rahuldada. Ainuüksi asjaolu, et teenuse osutamine vaidlustatud perioodil ei ole tõendatud, ei ole piisav nõude rahuldamata jätmiseks. Kohus pidi selgitama välja, millisel õiguslikul alusel on hagi võimalik hageja esitatud ja tõendatud asjaolude alusel rahuldada. Asja materjalidest ei nähtu, et kohus oleks vähimalgi määral analüüsinud, kas hagi vaidlusaluses ulatuses on võimalik rahuldada kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist käsitletavate õigusnormide alusel, ja seda vaatamata sellele, et hageja on vastava seisukoha kohtule avaldanud. Apellant on jätkuvalt seisukohal, et kostja oleks saanud keelduda oma kohustusest maksta tasu vaid õiguskaitse korras, ning menetluse käigus pidi tema tõendama, et temapoolne kohustuse täitmata jätmine oli õiguspärane. Analoogia põhimõttel on asjakohane viidata Riigikohtu kolleegiumi seisukohtadele asjas 3-2-1-42-12. Hageja on menetluses läbivalt olnud seisukohal, et poolte vahel sõlmitud lepingu puhul on tegemist kestvuslepinguga, milles on sätestatud tellijast kostja kohustused igakuiselt esitada

töövõtjast hagejale teenuse osutamiseks vajalikud dokumendid ja teave, ning igakuiselt maksta tasu. Tasu maksmise kohustuse sissenõutavus ei sõltunud muude tingimuste saabumisest. Poolte vastastikused kohustused algasid lepingu jõustumisega ning lõppesid lepingu lõppemisega. Maakohtu otsusest ilmneb, et kostja on jätnud tasu maksmata, põhistades seda teenuse osutamiseks vajalikke dokumentide esitamata jätmisega, ehk on rikkunud ühte kohustust, põhistades seda oma teise kohustuse rikkumisega, ning maakohus on pidanud selle õiguspäraseks ega võtnud seisukohta antud küsimuses. Väljamõistetud viivise arvestus on olnud väär. Maakohtu otsusest ja asja materjalidest nähtub, et väljamõistetud summa 109,75 eurot on viivis kostja omaksvõetud võlalt seisuga 21.01.2013. Maakohus on ka mõistnud kostjalt välja viivist alates 29.04.2013 kuni kohase täitmiseni. Hagejale on arusaamatu, miks ei ole kohus mõistnud välja viivist vahemiku 22.01. – 28.04.2013 eest, ning maakohus ei ole seda põhjendanud. Apellant pöörab tähelepanu asjaolule, et kompromissiettepaneku tegi kostja viimasel istungil ehk mitu kuud kestnud kohtumenetluse lõpus. Hageja leiab, et tema nõustumus või mittenõustumus ei saanud enam mõjutada selleks ajaks pooltele juba tekkinud menetluskulusid. Tuginedes eeltoodule, leiab apellant, et menetluskulude hageja kanda jätmine TsMS § 163 lg 2 alusel on õigustamata ning hageja suhtes äärmiselt ebaõiglane. Vastustaja seisukoht Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused TsMS § 651 lg 1 kohaselt ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas, mille peale on edasi kaevatud. Otsust ei ole vaidlustatud osas, mille kohaselt on kostjalt välja mõistetud võlg 1449,27 eurot. Eeltoodud nõude osas kolleegium otsust ei kontrolli. Hageja taotleb arve nr 1206171 tasumist summas 576 eurot ning viivise täiendavat väljamõistmist ning menetluskulude jaotuse muutmist. Kolleegium võtab esmalt seisukoha võla 576 eurot nõude osas. Õige on, et hageja esitas kostjale 17.06.2012 arve nr 1206171 summas 576 eurot osutatud teenuse tasumiseks perioodi veebruar kuni juuni 2012 osas (t.lk. 92). Esitatud arve kohaselt on kostja kohustatud tasuma igakuiselt 96 eurot, mis koos käibemaksuga teeb 115,20 eurot. Maakohus tuvastas, et kostja ei esitanud hagejale dokumente raamatupidamisteenuse osutamiseks vaidlusalusel perioodil. Seda ei väida ka apellant. Ta tugineb asjaolule, et poolte vahel oli kestvusleping ja kostjal tulnuks hagejale dokumendid esitada. Pooltevahelise raamatupidamisteenuse osutamise lepingu nr K1/11 p 3.1. kohaselt lepingu punktis 2.1. nimetatud tasu maksab tellija hiljemalt jooksva kuu 20. kuupäevaks eelnenud aruandekuu raamatupidamise eest. Lisa nr 1 hinnakirja kohaselt kannete puhul 1-25 on teenuse hinnaks 96 eurot. Lepingu p 2.4.1 sisaldab hinnakirjas kasutatud mõistet „ kannet arv“ ,s.o töövõtja töö tulemusena saadud raamatupidamisregistrisse (pearaamat) tehtud kannete kogus aruandekuu kohta. Seega olid pooled kokku leppinud nii osutatud teenuse hindades kui ka selle arvutamise aluses. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, millest ilmneks, mitu kannet on ta vaidlusalusel perioodil teinud. Asjaolu, et poolte vahel oli kestvusleping, ei tähenda, et hageja oli õigustatud nõudma tasu teenuse mitteosutamisel. Hageja on tuginenud

nõudes eelnimetatud lepingule, kuid dokumentaalsest tõendist ei ilmne kostja kohustus tasuda 96 eurot kuus ka sel juhul, kui ta ei saada hagejale dokumente. Seega kolleegium ei tuvastanud alust hagi rahuldamiseks 576 euro nõudes. Õige on, et maakohus on otsuses ekslikult märkinud, et hageja e-kirjas kostjale kinnitab ka kostja ise, et veebruari ja märtsi eest hageja dokumente ei saanud ja arveid ei esitanud. Tegemist on hageja kirjaga kostjale, milles hageja kinnitab, et ta ei ole dokumente saanud ega arveid esitanud ( t.lk. 42 ja 44). Eelnimetatud ebatäpsus ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks 576 euro nõude osas. Apellandi väidetel esineb õiguslik alus hagi rahuldamiseks kahju hüvitamisena. Sel juhul tulnuks hagejal tõendada kahju olemasolu ja selle suurus. Toimiku materjalidest ei ilmne, et hageja oleks tõendanud kahju olemasolu ja selle suuruse. Arve esitamine ei tõenda kahju olemasolu. Apellandi arvates on maakohus viivist ebaõigesti arvestanud seisuga 21.01.2013 summas 109,75 eurot ning järgnevalt alates 29.04.2013. Otsuses ei ole põhjendatud, miks ei ole viivist välja mõistetud perioodi 22.01-28.04.2013 osas. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise arvestuse kohaselt taotles hageja seisuga 22.01.2013 kostjalt 109,75 euro väljamõistmist, millise nõude maakohus ka rahuldas. Samas jättis maakohus tähelepanuta, et hageja taotles viivise väljamõistmist ka arvates 22.01.2013 kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni (t.lk. 80). 09.04.2013 kohtuistungil taotles hageja viivise väljamõistmist summas 133,64 eurot ja 0,02 % võlgnevuse väljamõistmisest kuni täitmiseni. Seega on apellandi väide põhjendatud, et viivis tuleb välja mõista ka ajavahemiku 22.01.2013 kuni 28.04.2013, s.o 97 päeva eest seadusjärgses viivise määras VÕS § 113 lg 1 järgi. Nimetatud perioodil oli viivisemääraks VÕS § 113 lg 1 ja § 94 lg 1 järgi 7,75 % aastas, s.o 0,02 % päevas. Seega on hageja õigustatud nõudma viivist põhivõlalt 1449,27 eurot summas 28,13 eurot (1449,27x 0,02% x 97 päeva). Eelnimetatu kohaselt saame viivise suuruseks 137,88 eurot (109,75 +28,13 eurot). Kuivõrd hageja ise taotles viivise väljamõistmist summas 133,64 eurot, siis ei saa kohus ületada nõuda piire TsMS § 439 järgi ning viivis tuleb välja mõista hageja poolt taotletud suuruses 133, 64 eurot. TsMS § 367 järgi on hageja õigustatud nõudma viivist põhivõlalt kuni otsuse täitmiseni. Maakohus on ekslikult viivise väljamõistmisel märkinud põhivõlaks 1 339,52 eurot, rahuldades samas nõude põhivõla osas 1449,27 eurot. Menetluskulu jaotus Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda, tuginedes TsMS § 163 lg-le 2. TsMS § 163 lg 2 kohaselt kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Maakohus on sellest sättest lähtunud, kuivõrd kostja oli nõus kompromissina tasuma 1850 eurot, s.o suuremas ulatuses, kui kohus hagi rahuldas. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusõiguse normi rikkumist menetluskulude hageja kanda jätmisel. Kuivõrd apellatsioonkaebus tuleb rahuldada üksnes viivist puudutavas osas, siis tuleb ka apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda. Gaida Kivinurm

Margo Klaar

Mare Merimaa

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.