Muud › Muud hagiasjad

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

sõlminud hageja kui autorite kollektiivse esindamise organisatsiooniga litsentsilepingut ega maksnud muusikateoste avaliku esitamise eest tasu õiguste omajatele. Kostja on kohustatud hagejale tasuma muusikateoste avaliku esitamise eest hotelli 49 numbritoas perioodil 01.01.2012 kuni hagi esitamiseni 450,8 eurot (49 tuba * 0,92 eurot * 2 * 5 kuud). VÕS § 113 lg 1 alusel nõudis hageja kostjalt viivist 01.01.2012. a kuni 18.06.2012. a eest 16,76 eurot (450,80 * 169 *0,022%) ning alates 19.06.2012. a TsMS § 367 alusel. Hageja viivisenõue on muutunud sissenõutavaks 01.01.2012. a.

Hageja palus: 1) kohustada AS-i Barclay Hotell lõpetama muusikateoste avalik esitamine AS-i Barclay Hotell numbritubades ja hoiduma ilma Eesti Autorite Ühing MTÜ-lt eelnevat luba (litsentsi) saamata muusikateoste edasisest avalikust esitamisest AS-i Barclay Hotell numbritubades; 2) välja mõista AS-ilt Barclay Hotell Eesti Autorite Ühing MTÜ kasuks 450,80 eurot; 3) välja mõista AS-ilt Barclay Hotell Eesti Autorite Ühing MTÜ kasuks viivis 16,76 eurot ja alates 19.06.2012. a protsendina 450,80 eurolt vastavalt seadusjärgse viivise määrale kuni põhinõude täitmiseni; 4) jätta menetluskulud kostja kanda (tlk 3-12, 33-34, 58-60, 100-107).

MAAKOHTU LAHEND

hoiduma ilma Eesti Autorite Ühing MTÜ-lt eelneva luba (litsentsi) saamata muusikateoste edasisest avalikust esitamisest AS-i Barclay Hotell numbritubades. Kohus mõistis välja AS-ilt Barclay Hotell 225,40 eurot ja viivise perioodi 19.06.2012. a kuni 24.01.2013. a eest 10,86 eurot ning viivise tasumata põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras alates 25.01.2013. a kuni võla tasumiseni Eesti Autorite Ühing MTÜ kasuks. Kohus jättis välja mõistmata AS-ilt Barclay Hotell 225,40 eurot ja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 16,76 eurot Eesti Autorite Ühing MTÜ kasuks. Kohus jättis menetluskuludest 20% Eesti Autorite Ühing MTÜ kanda ja 80% AS-i Barclay Hotell kanda. Kohus leidis, et vaidlust ei ole selles, et MTÜ Eesti Autorite Ühing on kollektiivse esindamise organisatsioon AutÕS § 76 mõttes, kellel on põhikirja (tlk 109-114) ja AutÕS § 77 lg-te 1, 2 ja 5 alusel õigus teostada ja kaitsta oma liikmete ning kokkulepete alusel ka teiste autorite ja autoriõiguse omajate varalisi ja isiklikke õigusi (tlk 145). Lisaks on hagejal kollektiivse esindamise organisatsioonina teatud juhtudel õigus esindada ka autoreid ja autoriõiguse omajaid, kes ei ole tema liikmed ega sõlminud temaga lepingut (AutÕS § 77 lg 2). Kohus oli seisukohal, et antud juhul on hagejal kui kollektiivse esindamise organisatsioonil õigus esindada kõiki autoreid ilma volituseta AutÕS § 77 lg 4 alusel, sest tegemist on autorite õiguste ning seaduslike huvide ilmse rikkumise juhtumiga. Hagejat kui kollektiivse esindamise organisatsiooni on tunnistanud Eesti Vabariik, mida mh kinnitavad kultuuriministeeriumi hallatav veebileht www.autor.ee ning asjaolu, et AutÕS § 27 lg 12 alusel on justiitsminister kinnitanud hageja „tühja kasseti tasu“ koguvaks kollektiivse esindamise organisatsiooniks (tlk 115). Lisaks on hageja esindusõigust tunnustatud kohtupraktikas (nt tsiviilasjad nr 2-11-1759 ja 2-09-26423). Praktikas tunnustavad hageja esindusõigust paljud hotellid Eestis olles sõlminud hagejaga litsentsilepingu ja tasudes muusikateoste avaliku esitamise eest, sh AS Strand ning Nordic Hotels OÜ (tlk 44, 45, 62-66). Kohus nõustus hagejaga (tlk 101-102), et hageja esindusõigust on tunnustanud ka kostja, sõlmides 06.04.2000. a muusikaesitamislepingu nr TRE 230/2000 (tlk 20-21). AutÕS § 13 lg 1 p-s 7 ja § 131 lg-s 5 sätestatud teose avalik esitamine on kasutusviis, mis kuulub AutÕS §-s 10 toodud üldmõiste „üldsusele suunamine“ alla. AutÕS § 10 lg 1 kohaselt loetakse teos üldsusele suunatuks, kui see on avalikult esitatud, üldsusele näidatud, edastatud, taasedastatud, üldsusele kättesaadavaks tehtud või muul viisil üldsusele suunatud mis tahes tehnilise vahendi või protsessi vahendusel. Euroopa Kohus on 07.12.2006. a otsuses kohtuasjas C-306/05 otsustanud järgmist: „1. Kui üksnes füüsiliste abivahendite pakkumine ei kujuta iseenesest endast edastamist 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas tähenduses, siis majutusettevõtte poolt telerite kaudu signaali edastamine numbritubadesse majutatud klientidele kujutab endast signaali edastamiseks kasutatavast tehnikast olenemata üldsusele edastamist direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses. 2. See, et majutusettevõtte numbritoad on oma olemuselt eraruumid, ei välista seda, et teose edastamine telerite kaudu sellistes ruumides kujutab endast üldsusele suunamist direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses.“ Sama otsuse põhjendavas osas (p-id 36-39, 49) leidis Euroopa Kohus veel järgmist: mõistet „üldsusele edastamine” (communication to the public) tuleb käsitada laiemas mõttes; kõnealuse mõiste osana tähendab sõna „üldsus” kindlaks määramata hulka potentsiaalseid televaatajaid; tavaliselt majutusettevõtte kliendid vahetuvad kiiresti, üldiselt on tegemist suure arvu inimestega, millest tulenevalt tuleb selliseid kliente pidada üldsuseks direktiivi 2001/29 põhieesmärgi mõttes; vähe tähtsust omab asjaolu, et teoseid vahendatakse üksnes numbritubadesse

majutatud klientidele; nõustuda ei saa väitega, et teoste edastamist või kättesaadavaks tegemist, mis toimub majutusettevõtte eraldatud numbritubades tuleb eristada sellisest edastamisest, mis leiab aset majutusasutuse üldkasutatavates ruumides. 18.03.2010. a määruses kohtuasjas C-136/09 leidis Euroopa Kohus, et kui majutusettevõte paigutab hotellitubadesse telerid ja ühendab need selle hotelli keskantenniga, siis kujutab see endast üldsusele edastamist Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 22. mai 2001. a direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas artikli 3 lõike 1 tähenduses. Direktiiv ei ole küll otsekohaldatav, kuid Eesti autoriõiguse seaduses on arvestatud Euroopa Parlamendi ja EL Nõukogu direktiiviga 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas (ELT L167, 22.06.2001, lk 0010–0019). Seetõttu lähtus ka kohus Euroopa Kohtu tõlgendustest. AutÕS § 10 lg-st 2 tulenevalt ei ole teose üldsusele suunamisel oluline, kas üldsus teost tegelikult tajus või mitte. Riigikohus on 21.06.2000. a määruses kohtuasjas nr 3-3-1-28-00 (p 2) leidnud, et muusikateose teisene esitamine AutÕS § 131 lg 5 mõttes eeldab eesmärki esitada muusikateos kuulajaskonnale. Sellise eesmärgi puudumist ei tõenda kuulajaskonna puudumine, vaid asjaolud, mis välistavad taolise eesmärgi. Muusikateose kuulajaskonnale esitamise eesmärki tõendab näiteks sellele eesmärgile vastav tehniline vahend. Televiisori vahendusel nähtavate teoste puhul on isik üldjuhul piiratud teose vaatamise aja ja kohaga: ta ei saa teost vaadata ajal, millal ta seda ise sooviks ning kohas, kus ta seda sooviks. Seetõttu ei saa nõustuda hagejaga, et hotelli numbritoas televisiooniprogrammide vahendusel muusikateoste esitamise puhul on tegemist teose kasutamisega individuaalselt valitud ajal ja kohas. Siiski nõustus kohus hagejaga, et muusikateoste esitamine hotelli numbritubades kehtiva litsentsilepinguta on AutÕS § 131 lg 5 rikkumine. Arvestades autoriõiguse seaduses sätestatut ja Euroopa Kohtu seisukohta, tuleb televisiooniprogrammides sisalduvate muusikateoste vaatamise ja kuulamise võimaldamist hotelli numbritubades pidada AutÕS § 131 lg 5 kohaseks teoste avalikult esitamiseks televisiooni vahendusel üldsusele avatud kohas. Seega on selleks vajalik AutÕS § 131 lg 5 järgi loa saamine. Hageja väitel ei ole kostja muusikateoste kasutamise eest tasu maksnud ning tal puudub luba muusikateoste kasutamiseks, sh luba tasuta kasutamiseks. Kostja ei ole vastupidist tõendanud. Kohus ei nõustunud kostjaga, et hagejaga 06.04.2000. a sõlmitud muusikaesitamislepingu nr TRE 230/2000 näol on tegemist loaga muusikateoste esitamiseks numbritubades ja kokkuleppega tasu puudumise kohta muusikateoste esitamise eest kostja hotelli numbritubades (tlk 20-21, 117-118, 144). Leping puudutab vaid muusika esitamist restoranis ja baaris, hotelli puudutavas osas ei ole blanketil olevaid lahtreid täidetud. Seega ei oma praeguse vaidluse seisukohalt ka tähtsust, kas leping kehtib või on lõpetatud (tlk 5, 116, 144). Kohus ei nõustunud kostjaga ka selles, et asjakohane on hageja ja EHRL-i vahel sõlmitud raamleping ja selle ülesütlemine ning et raamlepingus sätestatut arvestades ei saa hageja EHRL-i liikmetelt tasu nõuda (tlk 128-129, 131-137, 154-155, 80). Raamlepingud ei puuduta muusikateoste esitamist majutusettevõtete numbritubades (tlk 132). Asjaolust, et kokkulepet litsentsitasu osas ei saavutatud (tlk 46, 67-70, 154-155), ei saa järeldada kokkulepet, mille kohaselt hageja tasu ei nõua. Kohus ei nõustunud hagejaga, et kriminaalmenetluse alustamine KarS § 223 tunnustel kinnitab kostja ebaseaduslikku tegevust (tlk 5, 47-53, 22). Riigikohus leidis 02.03.2005. a otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-167-04 (p 29), et puudus õiguslik alus kohustada kostjat hoiduma abstraktselt edasisest autorite varaliste ja mittevaraliste õiguste rikkumisest tulevikus. Samuti asus Riigikohus 13.12.2006. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-124-06 (p 12) seisukohale, et ilma autoriõigusega kaitstud teost tuvastamata ei saa kindlaks teha väidetavat autoriõiguse rikkumist.

Antud asjas on hagi aluseks kostja hotelli numbritubades telerite olemasolu, mille kaudu on võimalik vaadata ja kuulata muusikateoseid sisaldavad televisiooniprogramme. Nii seadusest kui Euroopa Kohtu lahenditest tulenevalt ei ole sellisel juhul oluline, kas numbritubasid ja telereid tegelikult kasutati. Seda arvestades on hageja nõue kohtu arvates piisavalt selge ja konkreetne ning iga autori ja teose eraldi nimetamine ei ole vajalik ega võimalik. Eespool tuvastas kohus, et kostja esitab avalikult muusikateoseid üldsusele avatud kohas, omamata selleks vastavat luba. Seega tuleb kostjat kohustada lõpetama muusikateoste avalik esitamine AS-i Barclay Hotell numbritubades ja hoiduma hagejalt eelnevat luba (litsentsi) saamata muusikateoste edasisest avalikust esitamisest AS-i Barclay Hotell numbritubades. AutÕS § 817 lg 1 p 3 kohaselt võib autor või autoriõigusega kaasnevate õiguste omaja teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti õigusvastase kasutamise korral muu hulgas nõuda teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti õigusvastase kasutamise teel saadu väljaandmist vastavalt VÕS §-dele 1037 ja 1039. Riigikohtu 13.12.2006. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-124-06 (p 14) järgi tuleb autoriõiguse rikkuja säästetud kulutused autorile hüvitada alusetust rikastumisest tuleneva hüvitisena. Kohus ei nõustunud hagejaga, et hagejale tuleneb AutÕS § 77 lg 1 p-st 2 ulatuslik diskretsiooniõigus otsustada litsentsitasu suuruse üle. AutÕS § 14 lg-st 2 tulenevalt määratakse autoritasu kindlaks eelkõige kokkuleppega. Siiski pidas kohus põhjendatuks antud asjas lähtuda kostja säästetud kulutuste määramisel hageja kehtestatud tasust. Hagiavalduse kohaselt on paljud Eesti majutusasutused sõlminud hagejaga litsentsilepingu ning maksavad oma numbritubades muusikateoste esitamise eest hageja kehtestatud tasumäärade järgi. Näiteks on hagejaga sõlminud vastava lepingu 31.07.2009. a AS Strand ning 19.12.2007. a OÜ Nordic Hotel Forum (tlk 62-66). Hageja on kehtestanud 26.01.2012. a koosolekul majutusettevõtetele tasumääraks numbritubade arvu 1-150 korral 0,92 eurot ühe numbritoa eest kuus (tlk 10). Seega võib asuda seisukohale, et kostja on perioodil 01.01.2012. a kuni 18.06.2012. a säästnud vähemalt viie kuu eest tasumisele kuuluva litsentsitasu, s.o 225,40 eurot (49 tuba * 0,92 eurot * 5 kuud). Kohus ei pidanud põhjendatuks kohaldada kostja kui teoste ebaseadusliku kasutaja suhtes hageja juhatuse 04.11.2003. a otsuse kohast kahekordset tasumäära (tlk 26-27). Kostja on säästnud lepingu sõlmimata jätmisega eelduslikult tasu ühekordse määra. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 225,40 eurot ja jätta rahuldamata hageja nõue 225,40 euro ulatuses (450,80 – 225,40). Hageja on arvestanud ja nõuab kostjalt viivist perioodi 01.01.2012. a kuni 18.06.2012. a eest, samuti viivist, mis ei ole veel hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud. Poolte avaldustest ja e-kirjadest nähtuvalt on hageja nõudnud kostjalt litsentsilepingu sõlmimist, kostja ei ole pidanud seda põhjendatuks (tlk 14-19). Toimiku materjalidest ei ilmne, et hageja oleks kostjalt käesolevas hagis nõutava rahasumma maksmist enne hagi esitamist otseselt nõudnud. Eeltoodut ja VÕS § 113 lg-t 2 arvestades on hagejal kohtu arvates õigus arvestada viivist alates hagi esitamisest. Seega tuleb mõista kostjalt hageja kasuks välja üksnes viivis TsMS § 367 alusel perioodi 19.06.2012. a kuni 24.01.2012. a eest 10,86 eurot (8% aastas (0,022% päevas) 225,40 eurolt 196 päeva eest ja 7,75% aastas (0,021% päevas) 225,40 eurolt 24 päeva eest = 9,72 + 1,14) ning edasi protsendina põhinõudest VÕS § 113 lg 2 II lauses sätestatud määras. Hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise nõue 16,76 eurot tuleb jätta rahuldamata Lähtudes hagi osalisest rahuldamisest, TsMS § 163 lg-st 1, § 169 lg-st 3 ja § 173 lg-test 1, 4, tuleb menetluskuludest jätta 20% hageja ja 80% kostja kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

Kui vaadata aga siiski Euroopa Kohtu otsuseid, siis saaks ja tuleks neid käsitleda vaid käesoleva vaidluse kontekstis ning esitatud hagi eset ja raame arvestades. Nimelt on hagi esitatud vaid ainult fakti alusel, et apellandi numbritubades on televiisorid. Apellandi arvates ei anna ka Euroopa Kohtu otsuste valguses ja tõlgendamisega ainuüksi nimetatud fakt alust hagi rahuldamiseks. Nimelt on ka Euroopa Kohus enda 07.12.2006. a otsuses kohtuasjas nr C-306/05 leidnud, et üksnes füüsiliste abivahendite, milleks käesoleva vaidluses kontekstis ja hagi raames on televiisorid, pakkumine ei kujuta endast edastamist. Küll on aga selleks Euroopa Kohtu arvates majutusettevõtte poolt telerite kaudu signaali edastamine numbritubadesse majutatud klientidele. Tartu Maakohus on aga otsuse tegemisel võtnud arvesse vaid telerite olemasolu numbritubades ja on seetõttu vääralt tõlgendanud Euroopa Kohtu otsust selles osas, et hageja ei ole esitanud hagi numbritubadesse majutatud klientide arvu alusel. Kohus ei ole arvestanud, et hageja poolt ei ole esitatud ning tõendatud numbritubade kasutatus klientide poolt ja on seetõttu vääralt hinnanud asjas esitatud tõendeid. Seega on üldsusele edastatuse tuvastamiseks asjassepuutuv ja oluline ka asjaolu, kas hotelli numbritubadesse on kliendid majutatud või mitte. Hageja ei ole enda hagis ja nõude puhul nimetatud asjaolule tuginenud, mistõttu on kohus hinnanud valesti tõendeid, millega on rikkunud ka TsMS § 232; 6) on maakohus kohaldanud ebaõigesti AutÕS § 14; 817 ja VÕS § 1037, 1039 ja 1055. Kohus on viidanud AutÕS §-le 14. Taolist kokkulepet pooled sõlminud ei ole. Käesoleval juhul on kohus lähtunud tasu või säästetud kulutuste määramisel ebaõigetest eeldustest. Ainuüksi teleri olemasolu numbritoas ei ole autoriõiguste ilmne rikkumine. Teose kellelegi esitamise oluliseks ja asjassepuutuvaks eelduseks on ju taolise isiku olemasolu hotelli sisseregistreeritud kliendi näol. Kuivõrd hagis on välja toodud vaid hageja poolt kehtestatud tasumäär vastavalt numbritubade arvule, siis puudub seos hageja poolt nõutava summa ja võimalikele õigustatud isikutele (autoritele) väidetava rikkumise teel saadu hariliku väärtuse hüvitise vahel; 7) on kohus ebaõigesti kohaldanud ka AutÕS §- 817, leides, et ilma autoriõigusega kaitstud konkreetset teost tuvastamata saab Riigikohtu seniseid otsuseid ja seisukohti mitte arvestades kindlaks teha autoriõiguse rikkumist, kohustada lõpetama mingite teoste väidetavat esitamist ja kohustada hoiduma abstraktselt edasisest autorite väidetavast varaliste ja mittevaraliste õiguste rikkumisest tulevikus. Apellandi arvates ei võimalda seadus üldsõnaliselt ja abstraktselt kellelegi taolist kohustust ja keeldu panna. Seadus kehtestab sanktsioonid konkreetse teose õigusvastase kasutamise eest. Antud juhul, aga mingi(te) konkreetse(te) ja kindlaks tehtud teos(t)e õigusvastast kasutamist toimunud ei ole. Kui viimati nimetatud asjaolusid välja selgitatud ja tuvastatud ei ole, siis ei saa nõuda ka mingi teose väidetava õigusvastase kasutamise teel väidetavalt saadu väljaandmist vastavalt VÕS §-dele 1037 ja 1039 ning mingi teose väidetava õigusvastase kasutamise lõpetamist ja edasisest väidetavast rikkumisest hoidumisest vastavalt VÕS §-le 1055; 8) vaidlustab apellant maakohtu otsuse selles osas, et hageja üldse omab õigust määrata ühepoolselt tasu mingite konkretiseerimata autorite konkretiseerimata teoste esitamise eest, seejuures veel väidetavalt avalikult. Hageja ei ole tõendanud esindusõiguse olemasolu universaalselt kõigi autorite nimel tasu kogumiseks; 9) on maakohus rikkunud materiaalõiguse normi (VÕS § 113) ka viivise väljamõistmisel. Apellant vaidlustab maakohtu otsuse selles osas, et viivist on õigus arvestada ja nõuda alates hagi esitamise ajast. Apellandil ei ole tekkinud hagi esemeks olevat rahalist kohustust

vastustaja ees (ainuüksi teleri olemasolu numbritoas ei anna alust ja ei ole nõude alusena piisavalt põhjendav), mistõttu ei saa olla ja on väär ka viivise arvestamine ning nõudmine.

omajatel jäävad saamata autoritasud nende muusikateoste apellandi poolt Barclay hotelli numbritubades esitamisel; 7) on väär apellandi väide, justkui oleks kohus pidanud tuvastama, milliste autorite konkreetseid teoseid on Barclay hotelli numbritoas televiisori vahendusel avalikkusele esitatud. Vastustaja nõustub otsuse p-s 25 tooduga. Vastustaja lisab kohtu põhjendusele ka seda, et ei ole realistlik, kui vastustaja peaks hakkama välja tooma ja tõendama autoriõiguse rikkumist iga konkreetse muusikateose osas, mida Barclay hotellis televiisori vahendusel esitatakse, sest see ei ole tsiviilasjas võimalik ega ka vajalik; 8) on apellandil tasu maksmise kohustus. Tartu Maakohus on õigesti kohaldanud AutÕS § 14 ja § 817 lõige 1 punkti 3 ning VÕS § 1037 ja § 1039. Vastustaja selgitab vahemärkusena, et jääb kohtu põhjenduste suhtes eriarvamusele tasu suuruse osas. Vastustaja jääb seisukoha juurde, et vastustajal on õigus nõuda kahekordset tasumäära, mistõttu oleks maakohus pidanud apellandilt vastustaja kasuks välja mõistma 450,8 eurot. Väär on apellandi väide, justkui oleks kohus ebaõigesti kohaldanud AutÕS § 14. Kohus on hüvitise väljamõistmisel õigesti lähtunud apellandi säästetud kulutustest ehk sellest tasust, mida apellant oli kohustatud tasuma muusikateoste avaliku esitamise eest Barclay hotelli numbritubades. Apellandi väide, et ta tasu maksma ei pea, on ainetu; 9) ei ole kohus rikkunud menetlusnorme. Kõik apellandi poolt väidetavalt puuduvad põhjendused on kohtuotsuses olemas. Apellandi väited tõendite hindamise põhimõtete rikkumisest on alusetud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Eeltoodu on piisav, et tuvastada faktilise asjaoluna autoriõiguste rikkumine. Maakohus tuvastas õigesti autori õiguste rikkumise kostja poolt.

Kai Kullerkupp

Andra Pärsimägi

/digitaalselt allkirjastatud/

/digitaalselt allkirjastatud/

/digitaalselt allkirjastatud/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.