30.aprilli 2013. aasta otsusele nr 1349-o (kaubamärk „ABSOLUTE CHICKEN”, taotlus nr M200900432)
Tsiviilasja hind
3 500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Avaldaja: XXXOÜ, registrikood XXX, asukoht XXX Avaldaja lepinguline esindaja: patendivolinik Mari Must, e-post [email protected] Puudutatud isik: Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi juurde moodustatud Tööstusomandi apellatsioonikomisjoni kaudu), asukoht Tõnismägi 5A, 15191 Tallinn, e-post [email protected] Puudutatud isiku lepinguline esindaja: Priit Lello, e-post [email protected]
Asja läbivaatamise viis
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
Jätta rahuldamata XXXOÜ kaebus Tööstusomandi apellatsioonikomisjoni
30.aprilli 2013. aasta otsusele nr 1349-o (kaubamärk „ABSOLUTE CHICKEN”, taotlus nr M200900432). Jätta kõik menetluskulud avaldaja kanda.
Edasikaebamise kord Käesoleva kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu Kentmanni kohtumaja kaudu 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu jooksul alates määruse tegemisest. Kohtumääruse peale määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv 300 eurot, kui määruskaebus esitatakse elektrooniliselt veebilehe www.e-toimik.ee kaudu, siis 250 eurot. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama määruskaebuse. Kohtu selgitused
2-13-35545 Menetlusosaline võib nõuda Harju Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist määruses sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates määruse jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse Harju Maakohtule (Kentmanni 13, Tallinn; [email protected] või veebilehe www.e-toimik.ee kaudu). Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtuasja menetlusega. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes käesoleva määruse peale edasi kaevates.
KOHTUMENETLUSE KÄIK
1.XXXOÜ (edaspidi „avaldaja”) esitas 30. juulil 2013 e-kirja teel kohtule kaebuse, millega taotleb Tööstusomandi apellatsioonikomisjoni (edaspidi „TOAK”) 30. aprilli 2013. aasta otsuse nr 1349-o (edaspidi „vaidlustatud otsus”) tühistamist ja selleks kaubamärgi „ABSOLUTE CHICKEN” (taotlus nr M200900432, edaspidi „vaidlusalune kaubamärk”) õiguskaitset välistavate asjaolude puudumise tuvastamist klassis 29 toodete kala, ulukiliha; liha- ja kalatooted; kartulilaastud ning klassis 30 toodete pagaritooted, võileivad; täidisega tainatooted, pelmeenid osas.
2.Kohus võttis kaebuse 6. augusti 2013. aasta määrusega menetlusse. TOAK esitas
23.augustil 2013 avalduse kohta arvamuse ja avaldaja esitas 2. septembril 2013 arvamuse kohta oma seisukoha.
3.Kohus määras 9. septembri 2013 määrusega lahendada kaebus kirjalikus menetluses ja andis menetlusosalistele sellega seonduvad tähtajad. Kohtu määratud tähtaja jooksul esitas avaldaja täiendavad seisukohad.
KOHTUEELSE MENETLUSE KÄIK JA VAIDLUSTATUD OTSUS
4.Avaldaja esitas 16. aprillil 2009 Patendiametile taotluse vaidlusaluse kaubamärgi sõnalise kaubamärgina registreerimiseks klassis 29 ja 30 loetletud teatavate kaupade suhtes.
5.Patendiameti 21. juuli 2011. aasta otsusega nr 7/M200900432 (edaspidi „Patendiameti otsus”) rahuldati avaldaja kaubamärgi registreerimistaotlus osaliselt ja Patendiamet tegi kaubamärgi registreerimise otsuse järgmiste kaupade suhtes: − klass 29: liha, kala, linnuliha ja ulukiliha; liha- ja kalatooted; lihaekstraktid; konservitud, külmutatud, kuivatatud, hapendatud ja keedetud puuvili ja köögivili; tarretised, keedised, püreed, puuviljakompotid; köögivilja- ja puuviljasalatid; kartulija puuviljalaastud; pähklid; munad, piim ja piimatooted; juust; supid; toiduõlid ja toidurasvad; − klass 30: kohv, tee, kakao, kakaotooted, suhkur, riis, tapiokk, saago, kohvi aseained, kohvi- ja teejoogid; jahu ja muud teraviljasaadused, leib, sai, pagaritooted, võileivad, kondiitritooted ja maiustused, jäätis; täidisega tainatooted, pelmeenid, tainas, mesi, siirup; pärm, küpsetuspulbrid; sool, sinep; äädikas, vürtsikastmed; salatikastmed; vürtsid; maitseained; jää.
6.Kaubamärgiseaduse (KaMS) § 9 lg 1 p 6, § 10 lg 1 p 2 ning § 39 lg-te 2 ja 3 alusel keeldus Patendiamet vaidlusaluse kaubamärgi registreerimisest järgmiste kaupade suhtes: − klass 29: kala, ulukiliha; liha- ja kalatooted; kartulilaastud; − klass 30: pagaritooted, võileivad; täidisega tainatooted, pelmeenid.
7.Patendiamet keeldus vaidlusaluse kaubamärgi registreerimisest KaMS § 9 lg 1 p 6 alusel klassis 29 kaupade kala, ulukiliha ja kalatooted osas kuna leidis, et kaubamärk on tulenevalt sõnast „chicken” nimetatud kaupade puhul tarbijaid eksitav kauba omaduste suhtes.
2 (13)
2-13-35545 Vaidlusaluse kaubamärgi registreerimisest klassis 29 kaupade lihatooted ja kartulilaastud osas ning klassis 30 kaupade pagaritooted, võileivad, täidisega tainatooted ja pelmeenid osas keeldus Patendiamet KaMS § 10 lg 1 p 2 alusel põhjendusega, et puudub klassis 29 kokteilsuupistete ja kartulilaastude tähistamiseks registreeritud varasemate Ühenduse kaubamärkide „ABSOLUT” (nr 001521681) ja „ABSOLUT” (nr 005631841, edaspidi koos „varasemad kaubamärgid”) omaniku nõusolek.
8.Avaldaja esitas 21. septembril 2011 Patendiameti otsuse peale kaebuse TOAK-ile, kes jättis vaidlustatud otsusega kaebuse rahuldamata ja Patendiameti otsuse muutmata. TOAK põhjendas vaidlustatud otsust muu hulgas järgmiselt: − Patendiameti otsus sisaldab põhjendusi, miks on Patendiamet otsustanud keelduda vaidlusaluse kaubamärgi registreerimisest osade registreerimistaotluses märgitud kaupade suhtes. Patendiameti otsuses on esitatud selgitused kaubamärgitaotluse osalise rahuldamata jätmise kohta ja täiendavalt vastused avaldaja vastuväidetele. Otsuse põhjendused on kontrollitavad ning need on seostatud asjakohaste õigusnormidega, mis sisalduvad KaMS § 9 lg 1 p 6 ja § 10 lg 1 p-s 2; − Patendiameti otsusest nähtub, miks ei ole võimalik tähise registreerimisel lähtuda sõna „chicken” sisaldavate teiste varasemate kaubamärkide registreerimispraktikast. Patendiamet tuvastas ekspertiisi käigus vaidlusaluse kaubamärgi osade kaupade (kala, ulukiliha, kalatooted) puhul KaMS § 9 lg 1 p-s 6 sätestatud õiguskaitset välistava asjaolu. Kui Patendiamet on õiguspäraselt jõudnud järeldusele, et Eestis kehtiva KaMS § 9 kohaselt on kaubamärgi registreerimine välistatud absoluutsete õiguskaitset välistavate asjaolude tõttu, siis ei ole võimalik kaubamärki registreerida põhjendusel, et eksisteerib mitmeid teisi Euroopa Ühenduse kaubamärke, mille koosseisus on sõna „chicken“ ja mis on registreeritud identsete või samaliigiliste kaupade suhtes. Samasugusele kaubamärgile õiguskaitse andmisel tuleb asjakohaselt arvestada Patendiameti asjassepuutuvat varasemat kaubamärgipraktikat, kuid seda siiski mitte tingimusteta. Põhiseaduses tunnustatud võrdse kohtlemise ja hea halduse põhimõte eeldavad, et kaubamärgi registreerimistaotluse lahendamisel on Patendiamet kohustatud arvestama sarnaste taotluste suhtes vastu võetud otsuseid ja analüüsima, kas on võimalik teha samasugune otsus või mitte. Kui Patendiamet otsustab kahe samasuguse kaubamärgi registreerimistaotlused lahendada erinevalt, siis peab amet eelnimetatud põhimõtteid järgides otsust asjakohaselt põhjendama. Vaidlusaluse kaubamärgiga samasugust tähist Euroopa Ühenduse kaubamärgina registreeritud ei ole. Kui kaubamärgi ekspertiisi käigus tuvastatakse tähise kuulumine mõne KaMS § 9 või § 10 kohaldamisalasse, siis ei ole Patendiametil õigus tähist registreerida vaatamata sellele, et mõnele kaubamärgile on varasemalt õiguskaitse antud. KaMS §-s 9 sätestatud kaubamärgi absoluutsed keeldumisalused ei sõltu pelgalt Patendiameti või mõne rahvusvahelise kaubamärkide registreerimiseks pädeva asutuse varasemast otsusest, kuna sellest ei teki isikul subjektiivseid õigusi mõne teise kaubamärgi registreerimiseks; − Patendiameti otsuses on tuvastatud, et kaubamärk „ABSOLUTE CHICKEN” tähendab eesti keelde tõlgituna absoluutne kana. Apellatsioonikomisjon märkis täiendavalt, et nimetatud sõnasid võib tõlgituna mõista ka kui täielik või täiuslik kana. Kala ja kalast valmistatud kalatooted, ulukiliha ja kanaliha on kõik lihatooted. Neid kaupu võidakse valmistada ja pakendada sarnasel viisil, müüa ja pakkuda tarbimiseks samas turustuskanalis ning nende sihtgrupiks on igapäevatarbija. Jaekaubanduses on levinud, et lihatoodete letis müüakse sageli kõrvuti liha-ja kalatooteid, eriti külmtoodete letis ja väiksemates kauplustes. TOAK möönis, et suuremates jaekaubanduskettides müüakse lihatooteid eraldi lettides ja grupeeritult, aga see on vaid üks kaupade müügiks 3 (13)
2-13-35545 pakkumise viis. Sellises olukorras pole välistatud ja on tõenäoline, et kaupade tavapärase turustamisviisi puhul, ja eriti siis, kui kaubad on pakendatud viisil, mis ei võimalda koheselt aru saada pakendi sisust, võib tarbija arvata, et vaidlusaluse kaubamärgiga tähistatud kaup on kanalihatoode. Sellest tulenevalt leidis TOAK, et Patendiameti otsus on kooskõlas KaMS § 9 lg 1 p-ga 6; − väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab asjaomaste tähiste visuaalse, kontseptuaalse ja foneetilise sarnasuse osas äravahetamise sarnasuse, sh assotsieerumise tõenäosuse igakülgne hindamine rajanema üldmuljele, võttes eelkõige arvesse kaubamärkide eristavaid ja domineerivaid elemente. Sõna „chicken” viitab lihatoodete kontekstis kana või kanalihast valmistatud kaupadele ning osutub kaubamärgi koosseisus eritusvõimetuks elemendiks. Sõna „absolute” ei saa pidada klassis 29 ja 30 märgitud kaupade suhtes olemuslikult kirjeldavaks. Varasemate kaubamärkide ainuke sõnaline element „ABSOLUT” ja vaidlusaluses kaubamärgis kasutatud sõna „ABSOLUTE” on visuaalselt, foneetiliselt ja semantiliselt praktiliselt identsed. Ühetäheline erinevus ei põhjusta tarbija vaatekohast nendest sõnadest erinevalt arusaamist ega hääldamist. Võttes arvesse kaubamärkide suuri sarnasusi ja üksikuid minimaalseid erinevusi, asus TOAK seisukohale, et varasemad kaubamärgid ja vaidlusalune kaubamärk on väga sarnased. TOAK käsitles vaidlusaluste kaupade sarnasusega seotud asjaolusid ning leidis, et Patendiameti otsuses on võrreldavate kaupade samaliigilisus ja identsus tuvastatud õigesti. Kaubamärkide äravahetamiseni sarnasuse hindamisel tuleb sedastada, et äravahetamise tõenäosusega on tegemist siis, kui avalikkus võib arvata, et asjaomaseid kaupu või teenuseid pakub üks ja seesama ettevõtja või teatud juhtudel majanduslikult seotud ettevõtjad. Kaupade ja teenuste kaubandusliku päritolu segiajamise tõenäosust tuleb hinnata igakülgselt, vastavalt asjaomase avalikkuse muljele asjaomastest tähistest ja kaupadest, ning võttes arvesse kõiki vastavat juhtumit iseloomustavaid asjaolusid, eelkõige seost tähiste ning nendega seotud kaupade või teenuste sarnasuse vahel. Võttes arvesse kaubamärkide ja kaupade suurt sarnasust, võib avalikkus arvata, et vaidlusaluse kaubamärgiga kaitstavad kaubad pärinevad varasemate kaubamärkide omanikult või temaga seotud ettevõtjalt, st asjaomaseid kaupu või teenuseid pakub üks ja seesama ettevõtja või temaga majanduslikult seotud ettevõtjad. Sellest tulenevalt on kaubamärgid äravahetamiseni sarnased, sh assotsieeruvad KaMS § 10 lg 1 p 2 tähenduses, ja Patendiameti otsus on ka selles osas põhjendatud.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED, VÄITED JA SEISUKOHAD
9.Avaldaja esitas TOAK otsusele kaebuse kohtule, mille põhjendused ja väited on järgmised: − Patendiamet keeldus vaidlusaluse kaubamärgi registreerimisest klassis 29 „kala, ulukiliha, kalatooted” osas kuna leidis, et kaubamärk on tulenevalt sõnast „chicken” nimetatud kaupade puhul tarbijaid eksitav kauba omaduste suhtes, aga samas on Patendiamet varasemalt kahel juhul registreerinud sõna „kana” või „chicken” sisaldava kaubamärgi klassis 29 kala, kalatoodete ning ulukiliha tähistamiseks. Samuti on Patendiamet registreerinud sõna „kala” sisaldavaid kaubamärke „linnuliha” tähistamiseks, mille kohta avaldaja esitab 15 näidet. Lisaks kehtib Eestis 25 sõna „chicken” sisaldavat Ühenduse kombineeritud kaubamärki klassis 29 kala ja/või kalatoodete osas. Vaidlusaluse kaubamärgi registreerimismenetluse kestel on kehtivus lõppenud kahel sõna „chicken” sisaldaval Ühenduse sõnamärgil ja kahel kombineeritud kaubamärgil klassis 29 kala ja/või kalatoodete osas. Ulukiliha osas kehtib Eestis 11 sõna „chicken” sisaldavat Ühenduse sõnamärki ja 28 kombineeritud
4 (13)
2-13-35545 kaubamärki. Menetluse kestel on kehtivus lõppenud kahel sõna „chicken” sisaldaval Ühenduse sõnamärgil ja ühel kombineeritud kaubamärgil klassis 29 ulukiliha osas; − Patendiamet keeldus vaidlusaluse kaubamärgi registreerimisest klassis 29 „lihatooted, kartulilaastud” ja klassis 30 „pagaritooted, võileivad, täidisega tainatooted, pelmeenid” osas kuna leidis, et puudub klassis 29 kokteilsuupistete ja kartulilaastude tähistamiseks registreeritud varasemate kaubamärkide omaniku nõusolek. Haridusministeeriumi kinnitatud koka eriala õpiku „Kulinaaria” kohaselt on kokteilsuupiste ~2 cm suurune käsitsi valmistatud kaunistatud võileib. Samale õpikule ning selgitusele on viidanud ka Eesti Toiduainetööstuse Liit. Kokteilsuupiste on valmistoode ning neid valmistavad ja turustavad eelkõige catering-ettevõtted vastava tellimuse alusel. Ettevõtted, mis tegelevad tavapäraste lihatoodete tööstusliku tootmisega kokteilsuupisteid ei tooda. Kokteilsuupiste kui käsitsi tehtud valmistoode ei ole ühegi tavapärase lihatoote (sink, suitsu-ja teised vorstid, suitsuliha, liha želees jne) tootmisega tegeleva ettevõtte sortimendis. Samuti ettevõtted, kes toodavad pelmeene ja teisi täidisega taignatooteid ei tooda tavapäraselt kokteilsuupisteid; − neil asjaoludel väidab avaldaja esiteks, et vaidlusalune kaubamärk ei ole keeldutud kaupade osas eksitav: o Patendiamet ega TOAK ei ole arvestanud kõikide faktiliste asjaoludega (esimese väite esimene osa): kaubamärgi eksitavuse hindamisel tuleb lähtuda keskmisest mõistlikust tarbijast, Eesti jaekaubanduspraktikast, hügieeninõuetest tulenevatest kohustustest kaupade grupeerimisel ning toidu märgistusele esitatavatest nõuetest; Vabariigi Valitsuse määruse nr 324 „Toidu märgistusele esitatavad nõuded ja märgistamise ning muul viisil teabe edastamise kord” (edaspidi „märgistamise kord”) § 2 lg 3 p-de 1 ja 2 kohaselt esitatakse toidu märgistusel nimetus, mille all toitu müüakse ja toidu koostisosade loetelu. Vastavalt märgistamise korra § 2 lg-le 4 peab nõutav teave olema kergesti mõistetav ja kantud silmapaistvasse kohta selgesti loetavalt, kergesti nähtavalt ning kulumiskindlalt. Eeltoodust tulenevalt on tootja kohustatud varustama toote selge ning üheselt arusaadava tähistusega selle kohta, mis tootega on tegu ning millest see koosneb; Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 852/2004 toiduainete hügieeni kohta 9. ptk p-dest 2 ja 3 tulenevate nõuete täitmiseks ning toiduainete ristsaastumise vältimiseks turustatakse toorest kala ning teisi tooteid alati üksteisest eraldatult; samuti tuleneb Eesti Kaupmeeste Liidu „Kaupluse hea hügieenitava juhendist”, et ristsaastumise vältimiseks hoitakse toores kala ja teised tooted, samuti toorained ning valmistooted nii transpordil, ladustamisel kui ja väljapanemisel eraldi. Puudub alus arvata, et juhendit ei järgita; ettevõtja ei ole liha ja kala väljapanekul ja grupeerimisel nii vaba nagu seda on väitnud TOAK ning toodete väljapanemisel ja grupeerimisel ei lähtu kauplused mitte oma suurusest, turustamiseelistustest või -strateegiast, vaid erinevatest allikatest pärit hügieeninõuetest, millest tulenevalt ei tohi turustada kala ja liha koos või kõrvuti, vaid eelkõige ristsaastumise vältimiseks üksteisest eraldatult; Patendiamet ja TOAK ei arvestanud jaekaubanduspraktikaga, mille kohaselt ka pakendatud kalatooteid ei turustata kunagi segamini
5 (13)
2-13-35545 lihatoodetega vaid alati eraldi grupeeritult kas eraldi lettides või väiksemate kaupluste puhul sama leti eraldi osades; keskmine mõistlik tarbija, kes soovib osta kana, ei suundu selleks kaupluse kalaletti. Samuti on ebatõenäoline, et keskmine mõistlik tarbija eeldab kala või kalatoodete letist toodet ostes saada kala või kalatoodete asemel hoopis kana; avaldaja selgitas täiendavalt, et esimese väite esimene osa ei ole niivõrd menetluslik etteheide kuivõrd sisuline väide kõigi asjaoludega arvestamiseks; o puuduvad faktilised asjaolud, mis õigustaksid Patendiameti ja Siseturu Ühtlustamise Ameti (edaspidi „OHIM”) senise praktika eiramist (esimese väite teine osa): Põhiseaduses (PS) tunnustatud võrdse kohtlemise (PS § 12) ja hea halduse põhimõte (PS § 14) eeldavad, et kaubamärgi registreerimise taotluse lahendamisel on Patendiamet kohustatud arvestama sarnaste taotluste suhtes vastu võetud otsuseid ja analüüsima, kas on võimalik teha samasugune otsus või mitte. Kui Patendiamet otsustab kahe samasuguse kaubamärgi registreerimistaotlused lahendada erinevalt, siis peab amet eelnimetud põhimõtteid järgides asjakohaselt põhjendama. Senine praktika ei saa olla korduv viga; kuigi varasematest registreeringutest ei teki taotlejale subjektiivset õigust nõuda sarnase kaubamärgi registreerimist, ei tohi ameti praktika kaubamärkide registreerimisel olla meelevaldne. Keeldumise põhjendusteks ei saa olla asjaolud, mis eksisteerisid ka varasemate otsuste tegemise ajal ega tunnused, mis on olemas nii taotletaval kui ka varem registreeritud kaubamärkidel; Eestis kehtivate kaubamärkide praktika kujuneb lisaks Patendiameti tegevusele ka OHIM kaudu. Eesti turusituatsiooni ja tarbijaskonna teadmiste hindamisel tuleb arvestada ka Ühenduse kaubamärkidega, sest neil on Eestis samasugune õiguslik jõud nagu siseriiklikel ja rahvusvahelistel registreeringutel. Ühenduse kaubamärgid on osa Eesti turusituatsioonist ning mõjutavad samaväärselt siseriiklike registreeringutega Eesti tarbijaskonna teadmisi. On õigustamatu ignoreerida asjaolu, et Eestis kehtib ligi 50 sõna „chicken” sisaldavat kaubamärki „kala, ulukiliha, kalatooted” tähistamiseks, lisaks neile Patendiameti poolt registreeritud siseriiklikud sõna „kana” või „chicken” sisaldavad kaubamärgid kala ja ulukiliha osas ning sõna „kala” sisaldavad kaubamärgid linnu-ja ulukiliha osas; KaMS § 9 lg 1 p 6 kohaldamise praktika saab sõltuda üksnes keskmise tarbija arusaamast ning seega ka muutuda üksnes juhul kui turusituatsioonis on toimunud faktilisi muutusi, mis on muutnud keskmise tarbija arusaama. Seejuures ei saa eksisteerida abstraktset „Patendiameti väljakujunenud praktikat”, millel puudub seos turusituatsiooni ja tarbija arusaamisega. Patendiameti ja TOAK põhjendused kaubamärgi eksitavuse osas olid olemas ka siis kui Patendiamet tegi otsused järgmiste kaubamärkide „Kanahitid” (2005. a) ja „KENTUCKY FRIED CHICKEN” (1993. a) kohta;
6 (13)
2-13-35545 Ühenduse kaubamärkide registreerimine on samuti seotud asjaoludega Eestis. Ühenduse kaubamärk ei ole registreeritav kui ükski absoluutsetest keeldumise asjaoludest esineb mistahes liikmesriigis, s.h Eestis. Ühenduse kaubamärkide registreerimise käigus on absoluutsete õiguskaitset välistavate asjaolude kontrolli tulemusel leitud, et sõna „chicken” kaubamärgi koosseisus ei eksita liikmesriikides tarbijaid kala, kalatoodete ja ulukilihal kasutatuna. Ingliskeelse sõna „chicken” kasutamine „kala, ulukiliha, kalatooted” tähistamiseks ei saa olla Eestis eksitavam kui mistahes teises EL-i riigis, sealhulgas Suurbritannias, kus selle sõna tähendus on üheselt mõistetav kogu elanikkonnale. Patendiamet ega TOAK ei toonud välja ühtegi sellist erinevust, mis põhjendaks sõna „chicken” sisaldava kaubamärgi eksitavust just Eestis; Patendiamet ja TOAK on ebaõigesti tuginenud varasema praktika ja käesoleva juhtumi erinevustele. Varasem identne kaubamärk välistaks identsetel kaupadel KaMS § 10 lg 1 p 1 kohaselt täielikult kaubamärgi registreerimise (ka varasema kaubamärgiomaniku nõusoleku korral), mistõttu sellist olukorda, kus Patendiamet oleks kohustatud kaubamärgitaotluste erinevat käsitlemist põhjendama, ei saakski tekkida. Avaldaja viidatud kaubamärgid sisaldavad samuti sõna „chicken” ja on registreeritud identsetele toodetele (kala ja/või kalatooted, ulukiliha). Isegi kui nõustuda Patendiameti seisukohaga, et kõigi varasemate kaubamärkide koosseisus on sõna „chicken” mittedomineeriv element, vähendades seeläbi tarbija eksitusse sattumise tõenäosust, tuleb silmas pidada, et ka vaidlusaluse kaubamärgi koosseisus on sõna „chicken” mittedomineeriv element; ligi 50 varem registreeritud kaubamärgist tuleneva praktika mittearvestamise põhjendus ei saa olla asjaolud, mis eksisteerisid ka varasemate otsuste tegemise ajal ega tunnused, mis eksisteerivad nii taotletaval kui ka varem registreeritud kaubamärkidel. − teiseks väidab avaldaja, et kaubamärgi assotsieerumine varasemate kaubamärkidega ei ole tõenäoline: o Patendiamet ja TOAK on omistanud sõnale „kokteilsuupiste” liiga laia tähenduse (teise väite esimene osa): varasemad kaubamärgid on registreeritud kaupade „cocktail snacks, crisps” tähistamiseks. Patendiamet on neid tõlkinud kui „kokteilsuupisted, krõpsud”, aga kogu oma otsuse põhjenduse samas üles ehitanud sõnale „suupiste” ja selle tähendusele. Patendiamet ja TOAK leidsid ebaõigesti, et sõna „kokteil” lisamine sõnale „suupiste” ei muuda sõna tähendust ja et kokteilsuupisteteks võivad olla nii taignatooted (poolvalmistoode), pagaritooted ja lihatooted; kokteilsuupiste ei ole mistahes väikeseks lõigatud või lõigatav toit ja sellega ei ole hõlmatud tooted, millest tarbijad saavad ise valmistada kokteilsuupisteid. Samuti ei ole kokteilsuupiste tooted, mis eeldavad enne serveerimist ja söömist täiendavat töötlemist keetmise, küpsetamise vms näol. Tarbija eeldab, et kokteilsuupistena antakse talle tooted, mis on valmis serveerimiseks. Kokteilsuupistete pakkuja võib need lõplikult valmis teha tootmiskohas või serveerimiskohas, kuid tellijale antakse siiski üle valmistooted. Mistahes poolvalmistooteid nagu pelmeenid ja teised täidisega taignatooted ei ole kokteilsuupisted; 7 (13)
2-13-35545 mõiste „kokteilsuupiste” samastamine tunduvalt laiatähenduslikuma mõistega „suupiste” on põhjendamatu ning laiendab oluliselt varasemate kaubamärkide õiguskaitse ulatust. Kui varasemate kaubamärkide omanik oleks soovinud saada õiguskaitset laiemale toodete ringile kui seda on kokteilsuupisted, oleks ta vastavalt seda ka taotlenud. Varasemate kaubamärkide omanik on ise piiranud oma kaubamärgi õiguskaitse ulatuse kitsalt üksnes kokteilsuupistetega. o võrreldavad kaubamärgid on semantiliselt erinevad (teise väite teine osa): väljakujunenud kaubamärgipraktika kohaselt tuleb kaubamärgi hindamisel lähtuda keskmise tarbija teadmistest, st ka tema keeleoskusest. Varasemate kaubamärkide puhul ei ole tegemist korrektse eesti, inglise ega venekeelse sõnaga. Juhul kui tegemist on saksa ja rootsikeelse sõnaga nagu seda väidab Patendiamet, tuleb arvestada sellega, et keskmine Eesti tarbija neid keeli ei valda; Eesti tarbija seisukohast on varasemate kaubamärkide näol tegemist tehissõnaga, millel puudub konkreetne tähendus ning mis võib üksnes tekitada teatud assotsiatsioone (seos sõnaga „absoluutne”); sõna „absoluutne” sünonüümid on „täielik, piiramatu, tingimatu, täiuslik”, mistõttu see ei ole kohane omadussõna kana kirjeldamiseks (erinevalt nt alkoholist). Asjaolu, et sõna „ABSOLUTE” ei moodusta sõnaga „CHICKEN” loogilist sõnaühendit („täielik kana”), muudab kaubamärgi vaimukaks ning tähenduslikult erinevaks lakoonilistest tähenduseta varasematest kaubamärkidest. o vastandatud kaubamärkide assotsieerumine või äravahetamine ei ole tõenäoline (teise väite kolmas osa): arvestades vastandatud kaubamärkide semantilist erinevust ning kaupu, mille osas on Patendiamet pidanud vajalikuks varasemate kaubamärkide omaniku nõusolekut, ei ole tõenäoline, et tarbija vahetaks varasemad kaubamärgid ja vaidlusaluse kaubamärgi omavahel ära või peaks nende sarnasuse tõttu kaubamärkidega tähistatud kaupu pärinevaks ühelt või omavahel seotud ettevõtjatelt; juhul kui turul välja kujunenud praktika kohaselt toodavad vastandatud kaupu erinevad ettevõtted ning turustavad neid ka erinevate kanalite kaudu, on kaubamärkide äravahetamise tõenäosus väiksem.
10.TOAK vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
KOHTU PÕHJENDUSED
11.Avaldaja taotleb TOAK otsuse tühistamist, sellise kaebuse lahendab kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 475 lg 1 p 151 ja tööstusomandi õiguskorralduse aluste seaduse (TÕAS) § 63 lg 1 järgi hagita menetluses. TsMS § 477 lg 1 kohaselt vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Juhindudes TsMS § 477 lg-st 7 kontrollib kohus avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid. TsMS § 403 lg 1 sätestab, et poolte nõusolekul võib kohus lahendada asja seda kohtuistungil arutamata. Käesolevas asjas olid menetlusosalised nõus kirjaliku menetlusega. Kohus määras menetlusosalistele tähtaja, mille jooksul oli võimalik esitada avaldusi ja dokumente, ning teatas lahendi avalikult teatavakstegemise aja.
8 (13)
2-13-35545
12.Kuna Eesti Vabariik on Euroopa Liidu liige, tuleb kaubamärgivaidluse lahendamisel ja siseriikliku õiguse tõlgendamisel ning kohaldamisel arvestada ka Euroopa Liidu tööstusomandit reguleerivate normidega (Riigikohtu 5. mai 2009. aasta otsus tsiviilasjas nr 32-1-29-09, p 12 teine lõik, ja selles viidatud 30. märtsi 2006. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-14-06, p 22). KaMS-ga on Eesti õigusesse üle võetud nõukogu 21. detsembri 1988. aasta esimene direktiiv 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT 1989, L 40, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 92), mis on asendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta direktiiviga 2008/95/EÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (kodifitseeritud versioon, ELT L 299, lk 25). Lisaks sisaldab sarnast regulatsiooni ühenduse kaubamärgi kohta nõukogu 26. veebruari 2009 määrus (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (kodifitseeritud versioon, ELT L 78, lk 1), millega asendati nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määrus (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146). Kohaldatava õiguse tõlgendamisel on asjakohane juhinduda Euroopa Kohtu ja Üldkohtu praktikast eelviidatud liidu õiguse sätete kohta. Menetlusosalised on dokumentides nende kohtute lahenditele ka viidanud.
13.Avaldaja esitab kaebuses sisuliselt kaks väidet. Avaldaja esimese väite kohaselt ei ole vaidlusalune kaubamärk keeldutud kaupade osas eksitav ja teise väite kohaselt ei ole selle assotsieerumine varasemate kaubamärkidega tõenäoline.
14.Avaldaja esimene väide on esitatud seoses sellega, et Patendiamet keeldus vaidlusaluse kaubamärgi registreerimisest KaMS § 9 lg 1 p 6 alusel klassis 29 kaupade kala, ulukiliha ja kalatooted osas kuna leidis, et kaubamärk on tulenevalt selles sisalduvast sõnast „CHICKEN” nimetatud kaupade puhul tarbijaid eksitav kauba omaduste suhtes. Esimene väide koosneb kahest osast: esiteks leiab avaldaja, et Patendiamet ega TOAK ei ole arvestanud kõikide faktiliste asjaoludega, ning teiseks, et puuduvad faktilised asjaolud, mis õigustaksid senise praktika eiramist.
15.Esimese väite esimeses osas leiab avaldaja sisuliselt, et kaubamärgi eksitavuse hindamisel tuleb lähtuda keskmisest mõistlikust tarbijast, Eestis levinud jaekaubanduspraktikast, hügieeninõuetest tulenevatest kohustustest kaupade grupeerimisel ning toidu märgistusele esitatavatest nõuetest. TOAK märgib oma arvamuses, et kõigi nende asjaoludega on vaidlustatud otsuse tegemisel arvestatud. Avaldaja viited puudutavad kala ja osalt ka kalatoodete teistest toidukaupadest eraldi turustamist, millest kohus saab aru, et kaubakirjelduse „ulukiliha” kohta avaldajal konkreetseid etteheiteid vaidlustatud otsusele esimese väite esimese osa raames ei ole. Kohus ei nõustu avaldaja väitega nagu tuleneks Eesti Kaupmeeste Liidu „Kaupluse hea hügieenitava juhendist”, et ristsaastumise vältimiseks hoitakse toores kala ja teised tooted, samuti toorained ning valmistooted nii transpordil, ladustamisel kui ja väljapanemisel eraldi. Samuti ei nähtu kohtule esitatud tõenditest, et viidatud juhendit tegelikult järgitakse. Sellest järeldab kohus, et tegelikkuses on võimalik ja kohati ka tavaline, et erinevaid lihatooteid (sh kalast ja kanast) turustatakse koos või vähemalt nii lähedase paigutusega, et keskmine tarbija ei taju nende paigutuse erinevust. Kaupade märgistamise ja turustamise vahekorra osas on analoogia korras asjakohane Euroopa Kohtu seisukoht, et kui toodetel on ühised objektiivsed tunnused, mis asjaomase avalikkuse seisukohast vastavad suures osas identsetele tarbimisjuhtudele, ning neid turustatakse tihti samade kanalite kaudu ja neile kehtivad sarnased turustusreeglid, siis võib kaubamärgiõiguse vaatekohast olla tegemist võrreldavate toodetega (Euroopa Kohtu 14. juuli 2011. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-4/10 ja C-27/10: Bureau National Interprofessionnel du Cognac, EKL 2011, lk I-6131, p 54). Sellest järeldab kohus vähemalt, et kaubamärgi eksitavuse hindamisel ei tule analüüsida kaupade täpset paiknemist jaekaubandusettevõttes, vaid pigem turustuskanaleid ja -reegleid. Sarnaselt ei ole määrava tähtsusega kauba markeerimisel
9 (13)
2-13-35545 esitatav täiendav teave (vrd analoogia korras eelviidatud otsuse p 59). Neil kaalutlustel leiab kohus, et Patendiamet ja TOAK on lähtunud õigesti võrreldavate kaupade tegelikust turustamisest samade kanalite ja reeglite järgi.
16.Esimese väite teine osa rajaneb eeldusel, et esineb varasem praktika, mis erineb käesolevas asjas vaidlustatud otsustest. Kaebuses viidatud OHIM praktika esinemise kohta ei ole TOAK vastuväiteid esitanud, küll aga on menetlusosalistel erinevad seisukohad vastava praktika sarnasusest käesoleva juhtumiga ja sellest tulenevatele mõjudele. Kohus leiab, et esimese väite teise osa hindamisel on asjakohane Üldkohtu praktika OHIM otsuste osas, mille kohaselt varasemas otsuses esitatud õiguslikud ja faktilised asjaolud võivad endast kujutada argumente õigusnormi rikkumisest tuleneva väite toetuseks, aga apellatsioonikodade otsuste seaduslikkust tuleb hinnata üksnes õigusnormide alusel, mitte aga nt apellatsioonikodade varasema otsustuspraktika põhjal (15. juuni 2010. aasta otsus kohtuasjas T-547/08: X Technology Swiss vs. OHIM, EKL 2010, lk II-2409, p 29; 17. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas T-398/04: Henkel vs. OHIM, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, p-d 46–48, ja
27.veebruari 2002. aasta otsus kohtuasjas T-106/00: Streamserve vs. OHIM, EKL 2002, lk II-723, p 66). Sarnaselt Riigikohtu seisukohaga, et võrdsuse põhimõtte rikkumisega pole tegemist, kui haldusorgan ei korda isiku kasuks viga, mille ta on teinud mõne teise isiku puhul (6. mai 2004. aasta otsus haldusasjas nr 3-3-1-19-04, p 18), ei tulene ka kaubamärkide võimalikust ekslikust registreerimisest üldjuhul teistele taotlejatele õigust nõuda samadel alustel oma kaubamärgi registreerimist. Peale selle peab õiguskindluse ja hea halduse põhimõtte kohaselt iga registreerimistaotluse kontrollimine olema range ja täielik, vältimaks kaubamärkide alusetut registreerimist. See kontroll tuleb läbi viia igal konkreetsel juhul. Tähise registreerimine kaubamärgina sõltub erikriteeriumidest, mis on kohaldatavad asjaomastele faktilistele asjaoludele ning mis on mõeldud selle kontrollimiseks, kas asjaomane tähis ei kuulu mõne keeldumispõhjuse kohaldamisalasse (Euroopa Kohtu
10.märtsi 2011. aasta otsus kohtuasjas C-51/10: Agencja Wydawnicza Technopol vs. OHIM, EKL 2011, lk I-1541, p 77 ja selles viidatud 21. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas C-64/02 P: OHIM vs. Erpo Möbelwerk, EKL 2004, lk I-10031, p 45, ja 9. septembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C-265/09 P: OHIM vs. BORCO-Marken-Import Matthiesen, EKL 2010, lk I-8265, p 45, samuti 12. veebruari 2004. aasta otsus kohtuasjas C-218/01: Henkel, EKL 2004, lk I-1725, p 62). Avaldaja väited käesolevas asjas vaidlustatud otsustega lahendatud taotluse ja kaebuses viidatud varasema halduspraktika sarnasusest on jäänud üldsõnaliseks. Kohus ei nõustu avaldaja käsitlustega, et kaubamärgi registreerimise menetluses on tegemist sarnaste asjaoludega kas üksnes juhul kui kaubamärgid on identsed või kui neis esineb üks ühine sõna. Need on pigem kaks äärmuslikku juhtu. TOAK on põhjendatult eitanud vaidlusaluse kaubamärgi registreerimise menetluse ja avaldaja loetletud teiste menetluste faktiliste asjaolude sarnasust. Eelkõige tuleb kohtu hinnangul võtta arvesse vaidlusaluse kaubamärgi absoluutsusele (täielikkusele) viitavat tähendust ja kõrvutada seda avaldaja esitatud varasema praktika näidetega. Sellisele tunnusele vastavat varasemat kaubamärgi ei registreerimise menetlust ole avaldaja esile toonud. Kohtu hinnangul ei tähenda teatavat sõna (käesoleval juhul eelkõige „chicken”) sisaldava kaubamärgi registreerimine, et samadel alustel tuleb lahendada ka kõik järgnevad sama sõna sisaldavad registreerimistaotlused, vaid iga taotletavat kaubamärki tuleb hinnata eraldi lähtudes eelkõige selle üldmuljest ja tarbijale tekkivast tähendusest. Avaldaja viidatud senises kaubamärgipraktikas pole võrreldavat juhtumit sarnase üldmulje ja tähendusega. Patendiamet ja TOAK on õigesti hinnanud avaldaja taotlust just vaidlusaluse kaubamärgi põhjal, mis ei anna alust senise praktika kohaldamiseks.
17.Avaldaja teine väide on esitatud seetõttu, et lisaks keeldus Patendiamet KaMS § 10 lg 1 p 2 alusel vaidlusaluse kaubamärgi registreerimisest klassis 29 kaupade lihatooted ja
10 (13)
2-13-35545 kartulilaastud osas ning klassis 30 kaupade pagaritooted, võileivad, täidisega tainatooted ja pelmeenid osas põhjendusega, et puudub klassis 29 kokteilsuupistete ja kartulilaastude tähistamiseks registreeritud varasemate kaubamärkide omaniku nõusolek. Teine väide koosneb kolmest osast: esiteks leiab avaldaja, et Patendiamet ja TOAK on omistanud kaubakirjeldusele „kokteilsuupiste” liiga laia tähenduse; teiseks, et vaidlusalune kaubamärk ja varasemad kaubamärgid on semantiliselt erinevad ning kolmandaks, et nende kaubamärkide assotsieerumine või äravahetamine ei ole tõenäoline.
18.Teise väite esimesele osale hinnangu andmisel tuleb kohtul kontrollida, millise tähenduse saab kaubamärgi registreerimistaotluse lahendamisel omistada konkreetsele kaubakirjeldusele, millele õiguskaitset taotletakse või millise kirjeldusega on varasem kaubamärk õiguskaitse saanud. KaMS § 12 lg 2 p 1 sätestab, et registreeritud kaubamärgi õiguskaitse ulatus kaupade suhtes määratakse registrisse kantud kaupade loeteluga. Samas näevad kaks järgnevat lõiget ette, et kaubad liigitatakse märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe alusel vastuvõetud kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni (edaspidi „Nizza klassifikatsioon”) järgi, aga liigitus selle klassifikatsiooni järgi ei oma tähendust kaupade samaliigilisuse määratlemisel. Menetlusosalised on põhimõtteliselt üksmeelsed, et neil kaalutlustel ei ole ühes klassis esitatud kaubakirjelduse kontrollimisel Patendiamet piiratud kaubamärkidega, mille registreerimisel on loetletud kaupu ainult samas klassis.
19.Avaldaja heidab Patendiametile ja TOAKile sisuliselt ette sõnale „kokteilsuupiste” liiga laia tähenduse omistamist. Avaldaja tugineb sellele sõnale koka eriala õpikus antud tähendusele. Kohus lahendab kaebust hagita asjana, st võib ise koguda asja lahendamiseks tõendeid TsMS § 230 lg 3 alusel. Kohus kogus tõendeid selle kohta, millises tähenduses Eestis sõna „kokteilisuupiste” kasutatakse. Kohtu kogutud tõenditest nähtub, et kokteilisuupistena märgitakse lisaks võileibadele muu hulgas täidetud korvikest või tartletti, kausikeses serveeritavat kalafileed, kurgist või muust viljast ja lihast või juustust ja marjast koosnevat suupistet (allikas: http://www.rosenitorn.ee/avaleht/paketid/vastuvott/); viilutatud täidetud tortillat (allikas: http://www.santamaria.ee/retseptid/texmex); pähkleid (allikas: http://toidutare.ee/t%C3%B6% C3%B6riistad/s%C3%B5nastik/puuviljad/13CDE/) ja marineeritud grillitud paprikat (http://tartu.postimees.ee/040604/tartu_postimees/tarbija /135905.php). Patendiameti otsuses viidatud „Eesti keele seletava sõnaraamatu” järgi on sõnal „suupiste” kaks tähendust, millest esimene on toidupala, suutäis (harilikult alkohoolsete jookide kõrvale pakutuna) või eelroog (allikas: http://www.eki.ee/dict/ekss /index.cgi?Q=suupiste&F=M). Kohtu hinnangul ei ole sellises olukorras põhjendatud lähtuda keskmise tarbija vaatekohast sõna „kokteilsuupiste” sisustamisel üksnes koka eriala õpikus märgitust. Sõnadel võib tava- ja erialakeeles olla mõneti erinev tähendus ja keskmise tarbija vaatekohast tuleb eelistada tavakeele tähendust. Neil kaalutlustel nõustub kohus Patendiameti ja TOAK käsitlusega, et võrreldavad kaubad on samaliigilised.
20.Teise väite teine osa käsitleb küsimust kaubamärkide semantilisest erinevusest või sarnasusest. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb segiajamise tõenäosust avalikkuse seas hinnata igakülgselt, arvestades kõiki konkreetses asjas tähtsust omavaid tegureid (16. juuni 2011. aasta otsus kohtuasjas C-317/10 P: Union Investment Privatfonds vs. UniCredito Italiano, EKL 2011, lk I-5471, p 45 ja selles viidatud 11. novembri 1997. aasta otsus kohtuasjas C-251/95: SABEL, EKL 1997, lk I-6191, p 22; 22. juuni 1999. aasta otsus kohtuasjas C-342/97: Lloyd Schuhfabrik Meyer, EKL 1999, lk I-3819, p 18; 12. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas C-334/05 P: OHIM vs. Shaker, EKL 2007, lk I-4529, p 34, ja
20.septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-193/06 P: Nestlé vs. OHIM, p 33). Võõrkeelsetele või tehissõnadele omistatava tähenduse puhul on asjakohane lähtuda tähendusest, millega keskmine tarbija neid seostab (vrd Üldkohtu 23. veebruari 2006. aasta
11 (13)
2-13-35545 otsus kohtuasjas T-194/03: Il Ponte Finanziaria vs. OHIM, EKL 2006, lk II-445, p 108–110). Sõnatüve puhul, millest on ka tarbija emakeeles olemas sõna, võib ilmselt eeldada, et tarbija seostab sama tüvega ja oluliste erinevusteta sõna just emakeele tähendusega. Eestikeelne sõna „absoluutne” pärineb ladina tüvest absolūtus ja tähendab tingimatu, piiramatu, sõltumatu igasugusest suhtest, täiuslik, täielik (Vääri, E. jt. Võõrsõnade leksikon, Tallinn, Valgus, 2000, lk 17). Kohus leiab, et keskmine tarbija loob sama sõnaga seose nii sõnadest „ABSOLUTE” kui ka „ABSOLUT”. Neil kaalutlustel nõustub kohus Patendiameti ja TOAK käsitlusega, et võttes arvesse kõrvutatavate kaubamärkide suuri sarnasusi ja üksikuid minimaalseid erinevusi, tuleb asuda seisukohale, et varasemad kaubamärgid ja vaidlusalune kaubamärk on semantiliselt väga sarnased.
21.Teise väite kolmandas osas väidab avaldaja, et vaidlusaluse kaubamärgi ja varasemate kaubamärkide assotsieerumine ega äravahetamine ei ole tõenäone. Selleks tuleb kohtul hinnata, kas võrreldavad tähised on sarnased, mis eeldab visuaalsete, foneetiliste ja kontseptuaalsete sarnasuste olemasolu (vt nt Euroopa Kohtu 24. märtsi 2011. aasta otsus kohtuasjas C-552/09: Ferrero vs. OHIM, EKL 2011, lk I-2063, p 52 ning selles viidatud
23.oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-408/01: Adidas-Salomon ja Adidas Benelux, EKL 2003, lk I-12537, p 28). Ka väite selle osa hindamisel on asjakohane määruse eelmises punktis viidatud kohtupraktika (vrd ka eelmises lauses viidatud kohtuotsus Ferrero, p 56), sest semantiline erinevus või sarnasus moodustab kontseptuaalse aspekti ühe osa. Segiajamise tõenäosuse igakülgsel hindamisel on otsustav roll sellel, kuidas seda liiki kaupade või teenuste keskmine tarbija kaubamärke tajub. Keskmine tarbija tajub kaubamärki tervikuna ega uuri selle eri detaile (vt Euroopa Kohtu 2. septembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C-254/09 P: Calvin Klein Trademark Trust vs. OHIM, EKL 2010, lk I-7989, p 45 ning selles viidatud kohtuotsused SABEL, p 23; Lloyd Schuhfabrik Meyer, p 25; Shaker, p 35s samuti 6. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas C-120/04: Medion, EKL 2005, lk I-8551, p 28, ja 23. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas C-206/04 P: Mülhens vs. OHIM, EKL 2006, lk I-2717, p 19). Euroopa Kohus on täpsustanud, et vastandatud kaubamärkide sarnasust tuleb hinnata keskmise tarbija seisukohast, lähtudes nende kaubamärkide olemuslikest omadustest, mitte asjaoludest, mis puudutavad kaubamärgitaotluse esitanud isiku tegevust (kohtuotsus Calvin Klein Trademark Trust, p 46).
22.Kahe kaubamärgi vaheline sarnasus ei eelda, et nende ühine osa moodustab taotletava kaubamärgi tervikmuljes domineeriva osa. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldab kahe kaubamärgi sarnasuse hindamine mõlema kaubamärgi hindamist tervikuna, mis ei välista asjaolu, et mitmeosalisest kaubamärgist asjaomase avalikkuse mällu jäänud tervikmuljes võib teatud juhtudel domineerida üks või mitu selle koostisosa. Siiski võib üksnes siis, kui kaubamärgi kõik teised koostisosad on tähtsusetud, hinnata sarnasust ainult domineeriva osa põhjal (kohtuotsused Shaker, p-d 41 ja 42, ning Nestlé, p-d 42 ja 43, samuti
3.septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C-498/07 P: Aceites del Sur-Coosur vs. Koipe, EKL 2009, lk I-7371, p 62). Selles osas piisab, kui asjaomane ühine koostisosa ei ole tähtsusetu (kohtuotsus Calvin Klein Trademark Trust, p 56). Käesolevas asjas ei ole menetlusosalised väitnud, et võrreldavate märkide ühisosa „ABSOLUT” oleks tähtsusetu, mistõttu kohus saab sellest osast märkide võrdlemisel põhimõtteliselt lähtuda, kui arvesse ei tule võtta märke tervikuna.
23.Patendiamet ja TOAK lähtusid varasemate kaubamärkide ja vaidlusaluse kaubamärgi võrdlemisel lisaks sellest, et vaidlusaluse kaubamärgi osa „CHICKEN” on paljude kaupade osas eristusvõimetu tähis. Siinkohal uuritav kaebuse väide puudutab samu kaubakirjeldusi, milles Patendiamet eristusvõimetuse tuvastas. Sarnaselt eespool märgituga on Euroopa Kohus sedastanud, et segiajamise tõenäosuse igakülgne hindamine toimub arvestades eelkõige märkide eristavaid osi (vt nt kohtuotsus Calvin Klein Trademark Trust, p 45). KaMS § 9 lg 1
12 (13)
2-13-35545 p 3 järgi ei saa muu hulgas õiguskaitset tähis, mis koosneb üksnes kaupade liiki, otstarvet või teisi omadusi näitavatest või muul viisil kaupa kirjeldavatest tähistest. Vastavalt KaMS § 9 lg-le 3 loetakse selline tähis kaubamärgi koosseisus kaubamärgi mittekaitstavaks osaks. Avaldaja ei väida kaebuses, et vaidlusaluse kaubamärgi osa „CHICKEN” oleks kaupade lihatooted, kartulilaastud, pagaritooted, võileivad, täidisega tainatooted ja pelmeenid puhul eristusvõimeline. Seetõttu leiab kohus, et käesolevas osas kaubamärke võrreldes tuleb lähtuda just sõnade „ABSOLUT” ja „ABSOLUTE” võrdlusest nagu Patendiamet ja TOAK on põhjendatult teinud. Järelikult on õige TOAK sedastus, et vaidlusalune kaubamärk on väga sarnane varasemate kaubamärkidega. Kõik kaubamärgid on sõnamärgid ning nende domineerivad osad on foneetiliselt ja semantiliselt identsed ning visuaalselt väga sarnased. Vastandatud kaubamärkidega kaitstavad kaubad on osaliselt identsed ja osaliselt samaliigilised. Võttes arvesse kaubamärkide ja kaupade suurt sarnasust, võib avalikkus arvata, et vaidlusaluse kaubamärgiga kaitstavad kaubad pärinevad varasemate kaubamärkide omanikult või temaga seotud ettevõtjalt, st asjaomaseid kaupu või teenuseid pakub üks ja seesama ettevõtja või temaga majanduslikult seotud ettevõtjad. Tarbija võib arvata, et vaidlusalune kaubamärk on varasemate kaubamärkide edasiarendus ja kaubamärgiperekonda kuuluv tähis. Sellest tulenevalt on kaubamärgid äravahetamiseni sarnased, sh assotsieeruvad KaMS § 10 lg 1 p 2 tähenduses.
24.Kuna ükski avaldaja väidetest ei ole edukas, siis jääb kaebus tervikuna rahuldamata. Kohus leiab, et TOAK otsus vastab ka TÕAS nõuetele, st on vastavalt TÕAS § 59 lg 3 teisele lausele põhjendatud ja tugineb menetluse käigus kindlakstehtud asjaoludele ning vastavalt lg 4 p-le 6 sisaldab põhjendust.
25.Tsiviilasja hind on TsMS § 122 lg 3, § 132 lg 1 ja § 477 lg 1 alusel 3 500 eurot. Määruse vaidlustamisel tuleb riigilõivu tasumisel juhinduda riigilõivuseaduse § 57 lg-test 15 ja 12.
26.Menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 7 alusel avaldaja kanda.
27.Juhindudes KaMS § 60 lg-st 3 saadab Kohus määruse ärakirja teadmiseks Patendiametile. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing kohtunik
13 (13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.