Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

2-13-17403 Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

MNENETLUSE KÄIK, ASJAOLUD, HAGEJA NÕUE

2-13-17403 oktoobris, mistõttu naaseks X y tööle 2015 aasta oktoobris. Arvestades, et hageja töösuhe oleks kestnud kuni 07.05.2015 (või oktoobrini 2015), oleks hageja töötanud veel 27 kuud (täiskuud), mille hulgas sisaldub ka igaaastane puhkus. Kuna hageja kuutöötasu suuruseks on 639,12 eurot, oleks hageja saanud töötasu (sh puhkusetasu) 27 kuu eest summas 17 256,24 eurot (27 x 639,12). Kui arvestada, et töösuhe oleks kestnud kuni oktoobrini 2015, siis oleks hageja saanud töötasu (sh puhkusetasu) 32 kuu eest summas 20 451,84 eurot (32 x 639,12). Hageja esitas nõude komisjoni. Kuna Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 11 kohaselt ei lahendata töövaidluskomisjonis vaidlusi rahaliste nõuete üle, mis ületavad 10 000 eurot, siis esitas hageja nõude TLS § 100 lõikest 3 lähtuvalt suuruses 10 000 eurot. Seega nõuab hageja hüvitist 15,64 kuu eest ehk kuni 01.04.2014. Eeltoodust tulenevalt palub hageja kostjalt välja mõista hüvitis TLS § 100 lõike 3 alusel 10 000 eurot.

KOSTJA VASTUVÄITED

2-13-17403 töötajat, kes põhjendatult arvestanud konkreetse kestusega töösuhtega ning sellega seoses muuhulgas loobunud õigusest öelda tööleping korraliselt üles. Antud juhul ei saanud hagejal olla õiguspärast ootust, et talle on töökoht tagatud kuni 2015 aastani (või kuni 01.04.2014 vms), ta pidi arvestama asendatava töötaja naasmisega ja töösuhte lõppemisega igal ajahetkel. Samas oli tal ka endal õigus lahkuda töölt igal ajahetkel (TLS § 85 lg 2). Seega leiab kostja, et tegemist on olukorraga, kus TLS 100 lg 3 ei ole kohaldatav ning kohaldada tuleb üldist koondamishüvitist so TLS § 100 lg 1, mille kostja on hagejale nõuetekohaselt välja maksnud. Isegi kui TLS § 100 lg 3 oleks antud juhul kohaldatav, siis tuleks töölepingu tähtajaks lugeda 01.02.2013, kuivõrd hageja tööleping oleks igal juhul lõppenud asendatava töötaja naasmisega. Kostja kinnitab, et X y, kelle asendajana oli J K töölevõetud, kasutas oma õigust lapsehoolduspuhkus katkestada ja asus (esialgu osalise tööajaga 40 tundi kuus) uuesti tööle alates 01.02.2013.a. Alusetud on hageja väiteid, et Eeva Pajumäe avaldus oli näilik. Lisaks Eeva Pajumäe avaldusele (vt lisa 1) tõendavad töösuhte jätkumist haigekassa tõend kindlustuskaitse kehtivuse kohta (vt lisa 2) ja palgatõendid (vt lisa 3). Seega oleks J Ke töölepingu tähtaeg saabunud ja tööleping oleks igal juhul lõppenud alates 01.02.2013.a ja avaldajal ei ole õigus nõuda hüvitist rohkem kui töölepingu tähtaja saabumiseni ehk Eeva Pajumäe naasmise ajani. Kostja jääb selle juurde, et tööandjalt 10.000 euro hüvitise väljamõistmine antud olukorras oleks vastuolus TsÜS § 138 ja VõS § 6 sätestatud hea usu põhimõttega. TSÜS § 138 ütleb, et õiguse teostamine ei ole lubatud selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Vastavalt VõS § 6 lg 2 ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust töötaja pidi igal ajahetkel olema valmis töösuhte lõppemiseks ilma etteteatamise ja hüvitiseta ning tal puudusid piirangud oma algatusel töölt lahkumiseks, oleks tööandjalt koondamishüvitise väljamõistmine üle tavapärase 1-kuu töötasu määra äärmiselt ebaõiglane. Arvestada tuleb ka seda, et kostjale teadaolevalt sai hageja viivitamata uue töökoha ning hageja ei ole pidanud koondamise tõttu kahju kannatama, samuti seda, et hageja oli töötanud ainult ca 8 kuud, mistõttu 15,64 kuu tasu väljamõistmine oleks ebamõistlik.

HAGEJA SEISUKOHT KOSTJA VASTUVÄIDETELE

2-13-17403 töövaidluskomisjonile, ei ole töölepingu ülesütlemise põhjuseks asendava töötaja tööle asumine vaid selleks on majanduslik põhjus – ametikoha koondamine. Sellest olulisest faktilisest asjaolust lähtuvalt on hageja TLS § 100 lõikest 3 lähtuvalt esitanud kostja vastu nõude. TLS ei näe ette ajutiselt äraoleva töötaja asendamiseks sõlmitud töölepingu lõppemist majanduslikul põhjusel TLS § 100 lõikest 3 tuleneva hüvitise maksmata jätmist. TLS § 100 lõike 3 kohaselt tähtajalise töölepingu ülesütlemisel majanduslikul põhjusel, välja arvatud TLS § 89 lõike 2 punktis 2 nimetatud põhjustel, maksab tööandja töötajale hüvitist ulatuses, mis vastab töötasule, mida töötajal oleks olnud õigus saada lepingu tähtaja saabumiseni. Hüvitist ei maksta, kui tööleping öeldakse üles vääramatu jõu tõttu. Seadusandja on selgelt piiritlenud, millal viidatud paragrahv ei kuulu kohaldamisele, s.o tööandja pankroti väljakuulutamisel või pankrotimenetluse lõpetamisel, pankrotti välja kuulutamata, raugemise tõttu. TLS ei näe ette ajutiselt äraoleva töötaja asendamiseks sõlmitud töölepingu lõpetamisel majanduslikul põhjusel TLS § 100 lõikest 3 tuleneva hüvitise maksmata jätmist. Hageja ei nõustu kostja järeldusega, et isegi kui TLS § 100 lõige 3 oleks antud juhul kohaldatav, siis tuleks töölepingu tähtajaks lugeda 01.02.2013 kuivõrd hageja tööleping oleks igal juhul lõppenud asendatava töötaja naasmisega. Kostja väide on hüpoteetiline ning kostja on sellisele järeldusele asunud tagasiulatuvalt. Hageja tööleping lõppes 14.01.2013 majanduslikul põhjusel seoses töö ümberkorralduse tõttu. Kostja väite kohaselt asus asendatav töötaja tööle 01.02.2013, seega oluliselt hiljem pärast hageja töölepingu lõppemist. Käesolevas kaasuses ei oma tähendust see, millal asendatav töötaja peale hageja töösuhte lõppu tööle asus ning hagejale makstava hüvitise suurus ei ole sellest sõltuv. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et töölepingut ei saa lõpetada tagasiulatuvalt. Seega pole oluline, millal hageja tööleping oleks lõppenud, sest hageja tööleping lõppes ajal, mil asendatav töötaja ei olnud tööle tulnud ning ta ei olnud sellel ajal avaldanud soovi tööle asumiseks. Hageja ei nõustu kostja väitega, et hageja töölepingu tähtaeg oleks saabunud ja tööleping oleks igal juhul lõppenud alates 01.02.2013 ja hagejal ei ole õigus nõuda hüvitist rohkem kui töölepingu tähtaja saabumiseni ehk Eeva Pajumäe naasmiseni ajani. Kostja väide on hüpoteetiline. Hüvitise väljamõistmisel tuleb kohtul lähtuda töölepingu ülesütlemise hetke seisust ning mitte väidetavatest asjaoludest, mis on tekkinud tagantjärgi. Kostja järelduse kohaselt peaks töötaja, kes on saanud TLS § 100 lõike 3 lähtuva hüvitise, selle teatud ulatuses tagastama, kui hiljem selgub, et asendatav töötaja tuli tööle siiski varem võrreldes perioodiga, mille eest hüvitist maksti. Selline olukord aga ei saaks olla kooskõlas õiguse üldiste põhimõtetega. Hüvitise väljamõistmine ei ole vastuolus TsÜS §-ga 138 ja VÕS §-ga

KOHTU SEISUKOHT

2-13-17403 saamiseni. Sama sätte lõige 2 sätestab, et lapsehoolduspuhkust on õigus kasutada ühes osas või osade kaupa igal ajal. Eeldatakse, et lapsehoolduspuhkusele jäämisest või lapsehoolduspuhkuse katkestamisest teatab töötaja tööandjale 14 kalendripäeva ette, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Seega on lapsehoolduspuhkuse tõttu asendataval töötajal õigus igal ajal uuesti tööle asuda, millisel juhul loetakse asendaja töölepingu tähtaeg saabunuks ja tööleping lõppenuks. Töötaja asendamiseks sõlmitud töölepingu puhul on tegemist üheselt määratlemata tähtajaga töölepinguga. Sellise töölepingu erinemist tavapärasest tähtajalisest töölepingust kinnitab ka TLS § 85 lg 2, mis sätestab, et töötaja ei või tähtajalist töölepingut korraliselt üles öelda, välja arvatud töötaja asendamise ajaks sõlmitud töölepingut. Kohtu hinnangul seostab töölepinguseadus töötaja asendamiseks sõlmitud töölepinguga samu õigusi, mis tähtajatute töölepingutega. Sellise töölepingu puhul ei saa ei töötajal ega tööandjal tekkida õiguspärast ootust, et tööleping kehtib mingi kindla konkreetse perioodi. Hinnates TLS § 100 lg 3 koostoimes TLS § 9 lg 2, § 62 lg 2 ja § 85 lg 2 ning seadusandja poolt TLS seletuskirjas määratud eesmärgiga, nähtub, et § 100 lg 3 hüvitise eesmärgiks on kaitsta töötajat, kes põhjendatult arvestanud konkreetse kestusega töösuhtega ning sellega seoses muuhulgas loobunud õigusest öelda tööleping korraliselt üles. Kohus nõustub kostjaga selles, et antud juhul ei saanud hagejal olla õiguspärast ootust, et talle on töökoht tagatud kuni 2015 aastani (või kuni 01.04.2014 vms), ta pidi arvestama asendatava töötaja naasmisega ja töösuhte lõppemisega igal ajahetkel. Samas oli tal ka endal õigus lahkuda töölt igal ajahetkel (TLS § 85 lg 2). Seega leiab kohus, et tegemist on olukorraga, kus TLS 100 lg 3 ei ole kohaldatav ning kohaldada tuleb üldist koondamishüvitist so TLS § 100 lg 1, mille kostja on hagejale nõuetekohaselt välja maksnud. Antud juhul on X y kasutanud oma TLS § 62 lg 2 tulenevat õigust lapsehoolduspuhkus lõpetada ja tööle asuda enne lapse 3-aastaseks saamist. Asjas kogutud tõenditega on tõendatud, et X y, kelle asendajana oli J K tööle võetud, soovis lapsehoolduspuhkuse katkestada ning esitas avalduse tööle asumiseks alates 01.02.2013, kostja lubas Eeva Pajumäel tööle asuda tema poolt soovitud ajast ning arvestas ja tasus Eeva Pajumäele alates 01.02.2013 töötasu. Eeltoodut kinnitavad muuhulgas kohtule esitatud palgatõendid ning pangaväljavõte töötasu ülekandmise kohta ning kokkulepe töölepingu muutmise kohta. Seega on alusetud hageja väiteid, et Eeva Pajumäe avaldus oli näilik. Kostjal on õigus selles, et tööandjalt 10 000 euro hüvitise väljamõistmine antud olukorras oleks vastuolus TsÜS § 138 ja VÕS § 6 sätestatud hea usu põhimõttega. Olukorras, kus töötaja pidi igal ajahetkel olema valmis töösuhte lõppemiseks ilma etteteatamise ja hüvitiseta ning tal puudusid piirangud oma algatusel töölt lahkumiseks, oleks tööandjalt koondamishüvitise väljamõistmine üle tavapärase ühe kuu keskmise töötasu määra äärmiselt ebaõiglane. Seega mitte ükski hageja poolt esiletoodud asjaolu ja esitatud tõend ei lükka ümber õiguslikku asjaolu, et töötaja asendamiseks sõlmitud tööleping ei ole tavapärane tähtajaline leping, sellel puudub kindel määratletud tähtaeg ning selline tööleping võib lõppeda igal ajahetkel. Seetõttu ei saa asendaja nõuda koondamise korral ka TLS § 100 lg 3 ettenähtud hüvitist. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega tuleb menetluskulud jätta hageja kanda, kuna otsus on tehtud hageja kahjuks. /allkirjastatud digitaalselt/ Reena Undrest kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.