Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

vastuseks küsis hageja esindaja A V 27.04.2009 e-kirjas, kas juunikuus on võimalik kostja äraolekul siseneda eluruumi ning teha remonti, millele kostja vastas jaatavalt ning millele omakorda vastas hageja esindaja, et sel juhul sobib antud variant ka neile. Seega aktsepteeris hageja oma käitumisega 25.04.2009 kostja tehtud pakkumust. 22.07.2009 teatas hageja kirjalikult üürilepingu ülesütlemisest, käsitledes kostjat elamut üürilepingu alusel, mitte õigusliku aluseta, valdavana. 22.07.2009 teade ning selle vormistus viitas asjaolule, et tegu on üürilepingu ülesütlemisele suunatud tahteavaldusega. 31.07.2009 esitasid hageja ja A V kostjale allkirjastamiseks puudulikult dateeritud kuupäevaga eluruumi üürilepingu lõpetamise kokkuleppe, mille kostja oli sunnitud allkirjastama. Kokkuleppes oli üürilepingu ülesütlemise jõustumise kuupäevaks 24.08.2009, mitte 26.03.2009. Kostja tühistas kokkuleppe tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 96 alusel (ähvardus ja vägivald) ning TsÜS § 90 lg 1 ja § 98 lg 1 sätestatud korras 08.10.2009. Hageja ei ole tühistamisavaldusele vastu vaielnud ega tugine ka hagiavalduses 31.07.2009 kokkuleppele. Seega ei ole 31.07.2009 kokkulepe õiguslikult siduv. Pooled vaidlesid Tallinna Üürikomisjonis hageja 22.07.2009 avalduse üle, kuid hageja loobus menetluses sellele tuginemast. Kostja pöördus nõudega hageja vastu ka kohtusse, kuid loobus hagist 15.09.2010. Eeltoodu kinnitab, et kostja poolt elamu valdamisel oli õiguslik alus, mille olemasolu välistab hagi rahuldamise (VÕS § 335). Juhul, kui uut üürilepingut ei sõlmitudki, ei saa eitada, et pooled võtsid 25.04.2009 ja 28.04.2009 tagasi oma tahteavaldused seoses üürilepingu lõpetamisega ning muutsid senist üürilepingut (VÕS § 13 lg 3). Arusaamatu on, miks asus hageja suvel 2009 aktiivselt lõpetama üürisuhet, mis hageja arvates lõppes 31.05.2009. Eksitav on hageja väide, et tegemist oli tegelikkuses üüripinna vabastamise nõudega. Üüripinna vabastamisel tuleks seda nõuda, mitte ette heita kostjale üüri tasumata jätmist. Ebausutav on, et hageja ja A V võisid anda eksliku vormi oma tahteavaldusele, kuna mõlemad olid tol hetkel juhatuse liikmeteks OÜ-s Alidor, mis tegeles mh kinnisvara-tehingute, -arenduse ja -haldusega. Seotus OÜ-ga Alidor kinnitab, et elamu väljaüürimine on käsitletav hageja majandus- ja kutsetegevusena, milles hageja on TsÜS § 118 lg 2 alusel kasutanud oma poega A Vd, mistõttu tuleb 28.04.2009 nõustumus kostja pakkumusele lugeda tehtuks hageja nimel (TsÜS § 116 lg 2 ja § 132 lg 1). Kirjavahetusest nähtub, et A V ei ole ühtegi nõuet kostja väljakolimiseks esitanud. Kui uut üürilepingut ei eksisteerinud, pidanuks kostja kolima eluruumist välja 01.06.2009 ning hagejal ei oleks olnud vaja oma edasist tegevust eluruumis kooskõlastada kostjaga. Hageja võimaldas kostjale ka takistusteta sissepääsu eluruumi puhkusereisilt naasmisel juunis 2009. Seega pidi hageja aru saama, et kostja viibib eluruumis täiendava üürisuhte alusel 25.04.2009 e-kirjas esitatud tingimustel. Samuti võttis 04.06.2009 hageja kostjalt vastu üüri (10 000 krooni) ega esitanud vastuväidet makse suuruse või aluse osas. Seega lugesid pooled e-kirja teel sõlmitud kokkuleppe endale siduvaks ning VÕS § 76 lg-st 4 juhindudes tuleb eeldada, et kostjapoolne täitmine oli kohane ja täitmisena pakutu oli võlgnetav. 22.07.2009 hageja avaldatud kuulutuses eluruumi üürimiseks oli üüriks märgitud 15 000 krooni. Hageja ei teatanud kostjale uue üürniku leidmisest kuni kostja poolt üüripinna vabastamiseni. Seega tuleb eeldada, et hageja leidis uue üürniku alles 26.01.2011, mil hageja sõlmis uue üürilepingu. Seega perioodil 01.06.2009 - 16.09.2010 puudus hagejal uus üürnik, millest saab järeldada, et hageja nõutud üür oli liiga kõrge - nimetatud periood langes majanduskriisi kõige raskemale ajajärgule. Sellest nähtuvalt vastas kostja poolt tasutud üür turutingimustele. Esimese astme kohtu lahend ja põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi ja mõistis J M Tilt välja üürivõlgnevuse 10 493, 03 eurot, viivise 273, 73 eurot ning viivise 0,022% päevas võlgnevuse jäägilt alates 18.10.2011 kuni võlgnevuse tasumiseni. Kohus jättis menetluskulud kostja kanda.

Vaidlus puudub järgnevates asjaoludes. Pooled sõlmisid 01.03.2009 tähtajatu eluruumi üürilepingu, mille alusel hageja andis kostja kasutusse xxxxxxxxxxxx asuva ridaelamu suurusega 160 m2, üüriga 20 000 krooni kuus. 26.03.2009 esitas kostja hagejale e-kirja, milles teavitas hagejat soovist katkestada leping 30.03.2009 ja kolida välja mai lõpus 2009. Kostja kasutas ridaelamut kuni 16.09.2010. Kostja ja A V pidasid seoses üürilepinguga meilivahetust 19.04.2009 - 28.04.2009. Kostja tasus hagejale igakuiselt üüri perioodi 04.06.2009 - 16.09.2010 eest 10 000 eurot kuus, v.a veebruar 2010, mil kostja tasus 5818,70 krooni. Poolte vahel on vaidlus, kas pooled sõlmisid uue üürilepingu uutel tingimustel 01.06.2009 seisuga ning kas kostja on kohustatud tasuma hagejale üürivõlgnevuse perioodi 04.06.2009 - 16.09.2010 eest summas 10 493, 03 eurot. Kostja kasutas poolte vahel 01.03.2009 sõlmitud üürilepingu alusel ridaelamut xxxxxxxxxxxx hinnaga 20 000 krooni kuus (VÕS § 271). 26.03.2009, kooskõlas üürilepingu punktiga 3.1, saatis kostja hagejale e-posti teel teate üürilepingu korralisest ülesütlemisest alates 30.03.2009 ning asjaolust, et kostja kolib üüripinnalt välja mai lõpus 2009 (VÕS § 309 lg 1 teine lause, § 311 lg 1, § 334 lg 1, § 335). Samas e-kirjas teavitas kostja hagejat, et viibib reisil juunis, Tallinnas on juulis-augustis 2009 ning on huvitatud maksma perioodi juuni-august eest 15 000 krooni, kui hageja ei ole selleks ajaks leidnud uut üürnikku. 19.04.2009 e-kirjas teavitas kostja A Vd, et kostja kolimine oma majja viivitub ning enne üürilepingu sõlmimist soovis teada, kas üür kokku 40 000 krooni on vastuvõetav perioodi 01.06.2009 - 30.09.2009 eest. A V vastas 19.04.2009, et selline üür oleks vastuvõetav üksnes, kui majas ei ela keegi neli kuud ning kui hagejal on ligipääs majja ja 40 000 krooni üüri ning muruniitmise eest 2000 krooni makstakse ette. 21.04.2009 teavitas kostja, et ta viibib reisil vaid juunis, mille peale A V teatas, et on kostjast valesti aru saanud ning hageja nõustub üüri alandamisega 10 000 kroonile vaid juuni eest ja edasi on igakuine maksumus sama, mis üürilepingus. 25.04.2009 teavitas kostja, et juunis võiks hageja teha remonti ning alustada uue üürniku otsimisega. Elamut võib näidata ajal, mil kostja elab sees. Kostja kolib elamust välja kolme nädalaga, kui hageja leiab uue üürilise, kostja maksab 10 000 krooni kuus. 27.04.2009 e-kirjas palus A V täpsustada, kas juunis on hagejal võimalus pääseda majja remondi tegemiseks, millele kostja teatas, et jah. 27.04.2009 teavitas A V kostjat, et see sobib ka hagejale. 28.04.2009 kirjas palus kostja täpsustada, millises ulatuses soovib hageja remonti teha. Kostja jätkas elamu kasutamist perioodil 01.06.2009 - 16.09.2010. Kohus leidis, et pooled ei ole sõlminud 01.06.2009 uut üürilepingut uutel tingimustel, mille alusel kostja tasub üüri 10 000 krooni kuus (VÕS § 16, § 20 lg 1). Kirjavahetusest nähtub, et 10 000 kroonise üüriga on nõustutud üksnes juuni 2009 eest, kusjuures edaspidiselt kehtis üürilepingu järgne üür ehk 20 000 krooni kuus. Kirjavahetusest ei nähtu, et hageja on nõustunud üüriga 10 000 krooni kuus kuni uue üürniku leidmiseni. Eeltoodut kinnitab hageja käitumine, et ta ei soovinud uutel tingimustel üürilepingu sõlmimist, saates 22.07.2009 kostjale teate üürilepingu lõpetamisest alates 31.07.2009. Teate kohaselt oli kostja tähtaegselt üüri- ja kommunaalkulude eest tasumata jätnud, mis näitab, et hageja ei ole nõustunud üüriga 10 000 krooni kuus. Lisaks on A V teavitanud kostjat 28.07.2009 e-kirjas volituste puudumisest üürilepingu sõlmimiseks e-posti teel. Isegi kui lugeda, et A Vl oli volitus TsÜS § 118 lg 2 alusel, ei saa e-kirjavahetusest välja lugeda, et A V on nõustunud kostja pakkumisega tasuda üüri 10 000 krooni kuus. Kuna kostja ruume 30.05.2009 ei tagastanud, siis tuleb lugeda, et kostja jätkas üüritud ruumide kasutamist samadel tingimustel, mis sisaldusid pooltevahelises 01.03.2009 üürilepingus. Pooled on 01.03.2009 üürilepingu punktis 7.1 kokku leppinud, et lepingu muutmine on võimalik üürileandja kirjalikul nõusolekul. Sellist nõusolekut ei ole esitatud. Kostja on alates juunist 2009 tasunud hagejale üüri kokku 145 818, 70 krooni (9319, 51 eurot), arvestusega 10 000 krooni kuus, v.a veebruaris 2010,

kui tasus 5818, 70 krooni. Kuna kostjal oli kohustus tasuda 20 000 krooni kuus, siis on kostjal tasumata 164 181, 20 krooni ehk 10 493, 03 eurot, milline summa kuulub kostjalt väljamõistmisele. Hageja palus kostjalt välja mõista VÕS § 113 lg 1 alusel viivise 0,022% päevas (8,25% aastas) alates 21.06.2011. Hageja esitas kostjale korduva kahju hüvitamise nõude 07.06.2011, andes tasumise tähtajaks 10 päeva. Mõistlik on lugeda nõude kostjale kättetoimetamise ajaks 3 päeva, millest algab 10-päevase tähtaja kulgemine. Hagi esitamise seisuga oli kostja kohustatud tasuma viivist 273, 70 eurot (119 päeva eest). Ühtlasi palus hageja kostjalt alates 18.10.2011 välja mõista viivis protsendina kuni põhinõude täitmiseni. Kostjal oli võimalus vabastada ruumid koheselt, kui ta sai teada, et hageja ei nõustunud kostja pakkumusega tasuda üüri 10 000 krooni kuus. Kostja jätkas elamu kasutamist kuni 16.09.2010. Apellatsioonkaebus Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Pooled ei vaidle selle üle, et nende vahel oli 01.03.2009 sõlmitud üürileping, mille ütles kostja üles 26.03.2009 e-kirjaga alates 30.05.2009. Vaidlus puudub ka selles, et pärast 30.05.2009 jätkas kostja üüripinna kasutamist ning tasus selle eest hagejale 10 000 krooni kuus. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja kasutas üüripinda õigusliku aluseta või eksisteeris poolte vahel uus üürisuhe e-posti teel 25.-28.04.2009 vahetatud tahteavalduste alusel. Samuti on vaidlus selles, kas hageja poja A V poolt edastatud tahteavaldused olid hagejale siduvad. Maakohus jõudis ekslikule järeldusele, et pooltevahelise kirjavahetuse sisuks ei olnud uue üürilepingu sõlmimine ning A V ei andnud aktsepti kostja pakkumusele sõlmida uus üürileping üüriga 10 000 krooni kuus ja tingimusel, et kostja kolib üüripinnalt välja kolme nädala jooksul pärast hageja poolt uue üürniku leidmist. Maakohus eksis tõendite hindamisel ning jättis tähelepanuta VÕS §-s 29 sätesatud tõlgendamisreeglid. 25.04.2009 kostja ettepanek sisaldas eraldiseisvat pakkumust uutel tingimustel üürilepingu sõlmimiseks. Maakohus on pakkumuse sisu meelevaldselt sidunud varasema kirjavahetusega. Antud pakkumus oli selgelt formuleeritud ja muust kirjavahetusest eraldiseisev. Kostja märkis, et kui hagejale pole ettepanek sobiv, siis kolib ta üüripinnalt välja. Maakohtul tulnuks VÕS § 29 tõlgendamisreeglite alusel selgitada välja poolte ühine tahe. Kui seda polnud võimalik teha, tulnuks poolte tahteavaldusi tõlgendada nii, nagu lepingupooltega saranane mõistlik isik neid samadel asjaoludel pidi mõistma (TsÜS § 75 lg 1, VÕS § 29 lg 4). Mõistlik isik pidi samas olukorras mõistma kostja ettepanekule A V antud vastust „Siis on see meile ka sobiv“ kui nõustumust kostja pakkumusega. Seega olid pooled saavutanud kokkuleppe olulistes üürilepingu tingimustes, vahetanud tahteavaldusi ning juhindudes VÕS § 9 lg-test 1 ja 2 oli leping sõlmitud. Hageja ei saa tugeneda VÕS §-le 335. Hageja käitumine viitab, et ta luges pärast 25.04.2009 kirjavahetust poolte vahel üürisuhte tekkinuks. Hageja ega A V ei esitanud kostja väljakolimiseks ühtegi nõuet ning võimaldasid kostjale takistuseta sissepääsu eluruumi. Oluline on ka see, et hageja võttis kostjalt 04.06.2009 ja 14.07.2009 vastu täitmise 10 000 kroonise üüri osas. Seega on maakohtu tõlgendus poolte tahteavaldustele eluliselt ebausutav ning sündmuste konteksti tõttu sobimatu. Hageja 22.07.2009 üürilepingu lõpetamise teatest ei nähtu hageja mittenõustumine 10 000kroonise üüriga. Teatest nähtub üksnes asjaolu, et hageja on soovinud üürilepingut lõpetada alates 31.07.2009. Juhul, kui hageja arvates ei oleks poolte vahel üürilepingut olnud, siis ei oleks olnud vajadust ka olematut lepingut lõpetada. Seega eksisteeris poolte vahel üürisuhe, mis tulenes 25.04.2009 pakkumuse alusel tekkinud üürilepingust (VÕS § 29 lg 5 p 3). Hageja 22.07.2009

avaldatud kuulutuses eluruumi üürimiseks märgitud üür (15 000 krooni) oli liiga kõrge turuolukorda arvestades, mistõttu vastas kostja poolt tasutud üür (10 000 krooni) tegelikele turutingimustele. Maakohus ei arvestanud asjaolu, et hageja pakkus üüripinda üürile madalama hinnaga, kui kostjalt nõutav kahjuhüvitis (üür). Hageja kahju saaks olla mitte enam kui 5000 krooni kuus, seega kokku mitte enam kui 79 181 krooni (5060, 60 eurot). A V tegutses hageja esindajana näivus- ja talumisvolituse alusel, mis TsÜS § 118 lg 2 alusel on piisav, et lugeda hageja poolt volitus oma pojale A Vle nõustumuse esitamiseks antuks. A V võttis 26.04.2009 vastu kostjapoolse korralise ülesütlemisavalduse 01.03.2009 üürilepingu lõpetamiseks. Antud asjaolu käsitleb ka hageja õigele isikule tehtuna. Hageja on elamu üürimisel tegutsenud oma majandus- ja kutsetegevuses. Nimetatud tegevuses on hageja kasutanud oma poega, mistõttu TsÜS § 116 lg-st 2 ja § 132 lg-st 1 tulenevalt tuleb lugeda viimase poolt 28.04.2009 antud nõustumus kostja pakkumusele tehtuks hageja nimel. Aprillis 2009 toimunud kirjavahetuses ei teatanud A V kordagi, et tal puuduvad volitused hageja esindamiseks, mistõttu on hea usu põhimõttega vastuolus ja ei oma õiguslikku tähendust asjaolu, et A V andis volituste puudumisest teada, kuna tegi seda kolm kuud pärast üürilepingu sõlmimist (VÕS § 6 lg 2). Isegi juhul, kui lugeda, et uut üürilepingut poolte vahel ei sõlmitud, nähtub poolte käitumisest, et üürikokkulepet oli muudetud. VÕS § 13 lg-st 3 tulenevalt ei või üürileandja tugineda üürilepingu punktile 7, kuna kostja võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis. Kostja võis hageja käitumisest järeldada, et varasem üürilepingu tähtaeg on pikendatud vastavalt tema 25.04.2009 ettepanekule ning uus üür on 10 000 krooni kuus. Ka 22.07.2009 pretensioonis heidab hageja kostjale ette, et kostja on hilinenud maksetega, mitte et ta makseid tasunud ei ole. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks, kuid viivise väljamõistmise osas tuleb resoltsiooni täpsustada. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 tuleb maakohtu otsust selles osas muuta, ülejäänud osas jääb otsus muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Kuna ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ta neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium alljärgmist. Maakohus ei kohaldanud asja lahendamisel ebaõigesti materiaalõiguse norme ega rikkunud menetlusõiguse norme. Poolte tegeliku tahte väljaselgitamiseks tuli hinnata kõiki tõendeid, s.h ka kohtule esitatud kirjavahetust, eelistamata üht kirja teisele. Maakohus on hinnanud tõendeid igakülgselt ja objektiivselt. Kohtul ei olnud alust tuvastada, et pooltevaheline üürileping oleks 31.05.2009 lõppenud ja alates 01.06.2009 kehtiks uus üürileping kostja määratud tingimustel. Kostja 26.03.2009 e-kirjast (tl 73) nähtuvalt soovis kostja üürilepingut lõpetada ja kinnitas väljakolimist maikuu lõpus 2009, kuid avaldas samas soovi elamut jätkuvalt kasutada (soov maksta kolme suvekuu eest 15 000 krooni näitab üheselt tahet üürilepingut faktiliselt mitte lõpetada). 25.04.2009 e-kirjas (tl 74) edastab kostja soovi kasutada elamut 10 000 krooni eest kuus ning teatab, et on majast ära juunis 2009, mil hageja võiks teha remonti (hageja küsimusele, kas sel ajal on ligipääs majja võimalik, vastab kostja jaatavalt, millise võimaluse sobivust kinnitab omakorda hageja). Et nimetatud kirjavahetusest ei ole võimalik tuletada uue üürilepingu sõlmimist või üürimäära muutmist (kahekordset vähendamist), kinnitab ka hageja edasine käitumine. Sellele

viitab ka hageja 22.07.2009 teade üürilepingu lõpetamise kohta (tl 75), milles märgitakse põhjuseks üürniku poolt üürilepingu tingimuste pidevat rikkumist (üüri- ja kommunaalmaksete tasumisega viivitamine, üüritud varasse hoolimatut suhtumist, kahju tekitamist). Vähemalt sel ajal pidi kostjale olema selge, et hageja ei nõustunud 10 000 krooni üüriga (ning soovib üürnikust tulenevatel põhjustel üürisuhet lõpetada). Eeltoodud asjaolusid kogumis tõlgendades ei saanud mõistlik isik samas olukorras pidada varasemat üürilepingut lõppenuks ja uut alates 01.06.2009 sõlmituks ega ka üüri suurust puudutavat kokkulepet muudetuks. Asjaolu, et hageja võttis kostjalt kahel korral (04.06.2009 ja 14.07.2009) vastu mittetäieliku täitmise, ei kinnita apellandi väiteid. Kuna kostja üüritud ruume ei tagastanud ja jätkas nende kasutamist kuni 16.09.2010, tuleb tingimuste osas kohaldada pooltevahelises 01.03.2009 üürilepingus kokkulepitut. Pooled on 01.03.2009 üürilepingu punktis 7.1 kokku leppinud, et lepingu muutmine on võimalik üürileandja kirjalikul nõusolekul. Kohtule esitatud tõnditest sellist nõusolekut ei nähtu. Kostja on alates juunist 2009 tasunud hagejale üüri arvestusega 10 000 krooni kuus, v.a veebruar 2010, kui tasus 5818, 70 krooni. Seega tuli kohtul vähemtasutud üür kostjalt välja mõista. Viivise osas vajab kohtuotsus muutmist. Kuna hageja oli hagiavalduses esitanud vastava nõude, tuginedes TsMS § 367, tuli kohtul mõista kostjalt kohtuotsuse tegemise seisuga välja viivis kindla summana ja edasi protsendina põhinõudest. Antud juhul on kohus mõistnud viivise protsendina välja alates hagi esitamisest, kuid ei ole seejuures arvestanud seadusjärgse viivise määra muutumist (vähenemist). Kuna ringkonnakohus täpsustab kohtuotsuse resolutsiooni, mõistab ta viivise välja kindla summana kohtuotsuse tegemise seisuga, alates 01.09.2013 aga protsendina. Hagiavalduse kohaselt arvestab hageja oma nõude sissenõutavaks muutmist alates 21.06.2011, sellest ajast on hagejal õigus nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7 % aastas. Seega tuleb lähtuda poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatavast viimasest intressimäärast enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit. Alates 01.07.2009 kuni 01.07.2011 oli vastavaks määraks 1%. Alates 01.07.2011 kuni 01.01.2012 oli intressimääraks 1,25%, alates 01.01.2012 kuni 01.01.2013 oli määraks 1,0%, alates 01.01.2013 kuni 01.07.2013 oli intressimääraks 0,75%, alates 01.07.2013 aga 0,50%. Vastavalt sellele oli kuni 01.07.2011 viiviseks 8% aastas (0,0219% päevas), alates 01.07.2011 kuni 01.01.2012 oli viiviseks 8,25% aastas (0,0226% päevas), alates 01.01.2012 kuni 01.01.2013 - 8% aastas (0,0219% päevas), alates 01.01.2013 kuni 01.07.2013 7,75% aastas (0,0213 % päevas), alates 01.07.2013 - 7,50% aastas (0,0205% päevas). Kostja on viivitanud võlgnevuse 10 493, 03 euro tasumisega. Võlgnevuse arvestusliku külje üle pooled ei vaielnud. Seega tuleb viivis selle summa tasumisega viivitamise eest kostjalt välja mõista, s.h kindla summana perioodi 21.06.2011 kuni 06.09.2013 eest, mis moodustab kokku 1807, 42 eurot (2011, 2012 ja 213 aasta eest vastavalt 432, 84 + 839, 44 + 535, 14). Kuna ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse sisulises osas muutmata ning kostja kaebuse rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Ü. Jänes

U. Loonurm

I. Nõmm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.