2-13-29275/4 - Muud - Muud hagiasjad - Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja - lahend.ee

2-13-29275 Edasikaebamise kord Kostja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul Tartu Maakohtu Jõgeva kohtumajale kirjaliku kaja, kui: 1) hagile vastamata jätmise puhul oli hagi kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt; 2) kohtuistungile ilmumata jäämise puhul oli kohtukutse toimetatud kostjale või tema esindajale kätte teisiti kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või kohtuistungil; 3) tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kaja peab vastama tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 416 lg 1-3 sätestatule. Kaja esitamisel tuleb tasuda kautsjon vastavalt TsMS §-le 142 Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr 10220034796011 (SEB Pank) või arvelduskontole nr 221023778606 (Swedbank), mõlemal juhul viitenumber 3100057455. Menetluse käik JUEV Grupp OÜ esitas 12.06.2013. a kohtule hagiavalduse Gxxxxx Vxxxxxxx vastu laenulepingust tuleneva võla ja viivise nõudes. Hageja palus kostjalt tema kasuks välja mõista laenulepingust tulenev põhivõlg summas 250 eurot, intressivõlg summas 73,04 eurot, viivis summas 250 eurot ja võla sissenõudmise kulu summas 10 eurot, kokku 583,04 eurot. Kohus saatis kostjale menetlusse võtmise ja kirjaliku vastuse nõude määruse koos hagimaterjalidega vastavalt TsMS §-le 394 ning kohustas teda hagile kirjalikult vastama 21 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. Kostjat hoiatati TsMS § 407 järgi võimalikest õiguslikest tagajärgedest. Menetlusdokumendid toimetati kostjale isiklikult kätte 24.07.2013. a. Kostja ei ole kohtu poolt antud tähtpäevaks ega hiljem hagile vastanud. Hageja taotles hagiavalduses asja lahendamist tagaseljaotsusega, kui kostja kohtu poolt määratud tähtajaks hagile ei vasta. Kohtu seisukoht ja põhjendused Vastavalt TsMS § 407 lg-le 1 võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohus leiab, et ei esine TsMS § 407 lg-s 5 nimetatud tagaseljaotsuse tegemist välistavaid asjaolusid ning hagi on võimalik rahuldada tagaseljaotsusega õiguslikult põhjendatud ulatuses. TsMS § 444 lg 1 alusel jätab kohus käesolevast otsusest välja kirjeldava osa ja esitab põhjendavas osas vaid õigusliku põhjenduse. Vastavalt TsMS § 468 lg 1 p-le 2 tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt. Hagimaterjalide põhjal on kostja sõlminud 21.09.2011.a Credit Union OÜ-ga tarbijakrediidilepingu, mille alusel andis Credit Union OÜ kostjale laenu 250 eurot intressimääraga 168 % aastas. Kostja kohustus tagastama laenu koos intressiga kolmes osas, lõpptähtajaga hiljemalt 20.12.2011.a. Kostja on rikkunud laenulepingust tulenevat maksekohustust ja laenuandja on loovutanud lepingust tuleneva nõude hagejale. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 402 järgi on krediidileping, millega oma majandus- või

2-13-29275 kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustab andma tarbijale krediiti või laenu – tarbijakrediidileping. TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsust tehes kohus otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele; kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta ning TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 438 lg-t 1 ja § 436 lg-t 7 tuleb tõlgendada kooskõlas Euroopa Ühenduse Nõukogu direktiivi (edaspidi direktiiv) 93/13/EMÜ artiklis 6. sätestatud eesmärgiga, mis nõuab liikmesriikidelt siseriiklikes õigusnormides sätestamist, et ebaõiglased tingimused ei ole tarbijale siduvad. Direktiivis sätestatu kohaselt ei oleks seda võimalik saavutada, kui tarbija ise oleks kohustatud tõendama selliste tingimuste ebaõiglast olemust. Seetõttu tuleb TsMS § 438 lg 1 ja § 436 lg 7 koosmõjus mõista selliselt, et tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel on kohtul kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas tarbija ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. Kohus leiab, et kostja ja laenuandja vahel sõlmitud tarbijakrediidileping on vastuolus heade kommetega ja seega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 alusel tühine. TsÜS § 86 lg 2 sätestab, et tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. TsÜS § 86 lg 2 2. lause kohaselt eeldatakse tarbijakrediidilepingute puhul, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas, kui tarbija poolt tasumisele kuuluv krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Laenulepingus on märgitud krediidikulukuse määraks 381,71 %. Eesti Panga poolt septembris 2011 avaldatud keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr oli 29,90 %. Seega ületab kostja poolt laenulepingu järgi tasumisele kuuluv krediidi kulukuse määr Eesti Panga poolt avaldatud krediidi kulukuse määra enam kui kolm korda. Seega on kostja kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas ja tarbijakrediidileping TsÜS § 86 lg 1 alusel tühine. TsÜS § 86 lg 4 näeb ette, et kui tehing on heade kommete vastase intressi tasumise kohustuse tõttu tühine, siis on intressi või muud sellesarnast laenu kasutamise ajast sõltuvat tasu maksma kohustatud poolel õigus tühise tehingu järgi saadu tagastada selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi laenu tervikuna tagasi maksma tühise tehingu järgi. Sellisel juhul tuleb laenu kasutamise aja eest maksta intressi võlaõigusseaduse § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. VÕS § 94 lõikes 1 nimetatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne 01.07.2011. a oli 1,25 %. Hageja nõuab intressi 60 päeva eest. Intress laenu kasutamise aja eest VÕS § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses 60 päeva eest on 0,45 eurot (tagastamata laenusumma 250 eurot x 0,003 % x 60 päeva). Intress nimetatud määras tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kohus leiab, et põhjendatud on ka viivisenõue seaduses ettenähtud määras laenusumma tagastamisega viivitamise eest alates lepingu lõppemisest, s.o alates 21.12.2011. a kuni hagi esitamiseni, s.o kuni 11.06.2013. a. Kuna sõlmitud tarbijakrediidileping on tühine, siis ei rakendu lepingus ettenähtud intressimäär (VÕS § 113 lg 1 alusel lepinguga ettenähtud intressimääras).

2-13-29275 VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandus enne 15.04.2013. a seitse protsenti aastas ja alates 15.04.2013. a lisandub kaheksa protsenti aastas. Kostja on viivitanud krediidisumma tagastamisega 538 päeva (21.12.2011 – 11.06.2013). Sellise perioodi eest kujuneb viivis VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud määras perioodil 21.12.201131.12.2011. a summas 0,60 eurot (laenusumma 250 eurot x 0,022 % x 11 päeva), perioodil 01.01.2012 – 14.04.2013. a summas 24,62 eurot (laenusumma 250 eurot x 0,021% x 469 päeva) ja perioodil 15.04.2013 – 11.06.2013. a summas 3,33 eurot (laenusumma 250 eurot x 0,023% x 58 päeva), kokku 28,55 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kohus leiab, et põhjendatud on hageja nõue kostjalt võla sissenõudmise kulu 10 euro nõudes. VÕS § 1131 lg 1 näeb ette, et kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Eeltoodu alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja laenulepingu järgi tasumata põhivõla summas 250 eurot, intressi summas 0,45 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise summas 28,55 eurot ja võla sissenõudmise kulu summas 10 eurot, kokku 289 eurot. Ülejäänud osas jätab kohus hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel, sama paragrahvi 3. lõike kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 163 lg 1 näeb ette, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jätab menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte kanda võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohus rahuldas hagi ca 50 % ulatuses, seega jätab kohus 50 % menetluskuludest kostja kanda ja 50 % hageja kanda. TsMS § 1741 lg 3 kohaselt määrab kohus hageja taotlusel tagaseljaotsuses kindlaks ka kostja hüvitatavad menetluskulud, kui hageja esitab kohtule menetluskulude nimekirja. Hagimaterjalide põhjal on hageja menetluskuluks nõudelt tasutud riigilõiv summas 100 eurot. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 50 % hageja poolt tasutud riigilõivust ehk summas 50 eurot.