Harju Maakohus
Kohtunik
Liili Lauri
Määruse tegemise aeg ja koht
27. august 2013.a., Tallinn, Kentmanni kohtumaja
Tsiviilasja number
2-13-32910
Tsiviilasi
XXXOÜ avaldus XXXOÜ pankroti väljakuulutamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Võlausaldaja XXXOÜ (registrikood: XXX, asukoht:
Võlausaldaja seaduslik esindaja XXX (e-post: XXX); võlausaldaja lepinguline esindaja Kaspar Kamsakann; Võlgnik XXXOÜ (registrikood XXX, asukoht XXX); Võlgniku seaduslik esindaja XXX(telefon XXX, e-post: XXX); võlgniku lepinguline esindaja vandeadvokaat Tambet Mullari (e-post [email protected]).
Eelistungi toimumise aeg
15.08.2013..a.
Jätta XXXOÜ avalduses XXXOÜ pankroti väljakuulutamiseks ajutine pankrotihaldur nimetamata ja lõpetada menetlus. Jätta XXXOÜ avalduse alusel esialgne õiguskaitse kohaldamata. Menetluskulud jätta täies ulatuses XXXOÜ kanda. Edasikaebamise kord Määrusele võib esitada määruskaebuse pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest.
Asjaolud ja avaldaja nõue
Võlausaldaja palub välja kuulutada XXXOÜ pankrot. Kohtule esitatud pankrotiavalduse kohaselt XXXOÜ arvelduskontolt on kantud XXXOÜ arvelduskontodele ajavahemikul 12.09.2012 – 12.11.2012 kokku 49 000 eurot selgitusega: „vastavalt lepingule“. Võlausaldaja leiab, et ülekannete tegemiseks puudub mistahes õiguslik alus, kuivõrd lepingulised suhted XXXOÜ ja XXXOÜ vahel puuduvad. Seega on XXXOÜ kohustatud XXXOÜ-le alusetult saadu tagastama. Võlausaldaja saatis võlgnikule 26.07.2013 pankrotihoiatuse nõudega tasuda võlgnevus 49000 eurot. Võlgnik talle antud 10 päevase tähtaja jooksul nimetatud võlgnevust ei tasunud. Võlausaldaja leiab, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu, kuivõrd ei ole võlga tasunud 10. päeva jooksul peale pankrotihoiatuse saamist ega ole võlgnevusele vastu vaielnud. Võlausaldaja leiab, et võlgniku maksejõuetusele viitab ka võlgniku poolt registrile majandusaasta aruannete esitamata jätmine. Viimane majandusaasta aruanne on esitatud 2006 majandusaasta kohta. Võlausaldaja ei nõustu võlgniku väitega, et poolte vahel on tegemist käsundussuhte ja käsunduslepinguga, võlgnik ei ole nimetatut tõendanud. Asjaolu, et pankrotihoiatuses on XXXOÜ märkinud ekslikult käenduslepingust tulenevat võlgnevust, ei muuda pankrotiavaldust tahteavaldusena kehtetuks. Pankrotihoiatuses on selgelt viidatud alusetu rikastumise õigussuhtele, rahaülekannete lepingulise aluse puudumisele ning XXXOÜ soovile saada tagasi XXXOÜ poolt alusetult saadu. Võlausaldaja leiab, et pankrotiavalduse saab igal juhul lugeda kättetoimetatuks enne asjas toimunud eelistungit. Võlgniku vastuväited Võlgnik leiab, et pankrotiavalduse esitaja ei ole põhistanud võlgniku maksejõuetust ega esitanud tõendeid pankrotiavalduses esitatud väidete kohta. Võlgnik ei ole pankrotihoiatust kätte saanud. Majandusaasta aruande esitamine või mitteesitamine ei tõenda püsivat maksejõuetust. Pankrotihoiatuses esitatud nõue erineb pankrotiavalduses esitatud nõudest. XXXOÜ on sooritatud maksed selgitusega „vastavalt lepingule“. Seega on tõendatud, et maksed on sooritatud lepingulisel alusel. Võlgnik märgib, et lepingu sisu oli kapitali ja muude finantsiinstrumentide kaasamine DNB Pangast. OÜ XXX täitis lepingut kaasas DNB Pangast kokku ca 5 miljonit eurot erinevaid finantstooteid XXXiga seotud äriühingutele. XXXOÜ kohustus lepingu täitmise eest tasuma XXXOÜ-le 10 000 eurot kuus. Seega vastab XXXOÜ ja OÜ XXX vaheline lepinguline suhe käsunduslepingu tunnustele. Kuivõrd maksed on tehtud vastavalt lepingule, ei ole kohane nõuda raha tagastamist võlausaldaja poolt täidetud alusel. Võlausaldaja ei ole tõendanud, et lepingu kohaselt peaks XXXOÜ ülekantud summad tagastama. Samuti pole võlausaldaja tõendanud, et XXXOÜ pole lepingut täitnud. Võlgnik leiab, et võlausaldaja peaks oma nõude esitama hagimenetluses. Menetluse käik Eelistungil jäid võlausaldaja ja võlgnik oma seisukohtade juurde. Kohtumääruse põhjendused Pankrotiseaduse (PankrS) § 15 lg 3 p 1 ja 4 kohaselt kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust; võlausaldaja ei ole oma pankrotiavaldust piisavalt põhistanud või nõude olemasolu tõendanud. PankrS § 10 lg 1 kohaselt võlausaldaja peab pankrotiavalduses põhistama võlgniku maksejõuetuse, samuti tõendama nõude olemasolu. Kohus, tutvunud esitatud avaldusega, vastuväidetega ning esitatud tõenditega, asub seisukohale, et avaldus ei ole põhistatud ja tõendatud, mistõttu tuleb ajutine haldur jätta nimetamata.
PankrS § 10 lg-s 2 on nimetatud asjaolud, millistest vähemalt ühele peab võlausaldaja võlgniku maksejõuetuse põhistamiseks muu hulgas tuginema. Nimetatud sätte p 1 kohaselt on selliseks asjaoluks, et võlgnik ei ole täitnud kohustust 30. päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus (pankrotihoiatus) ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud 10. päeva jooksul. Võlgniku OÜ XXX väitel ei ole pankrotihoiatust võlgnikule kätte toimetanud. Kohtu hinnangul ei saa võlausaldaja poolt esitatud tõenditest lugeda pankrotihoiatust võlgnikule kättetoimetatuks. Võlausaldaja on esitanud tõendina pankrotihoiatuse (tlk 14), Eesti Posti teatise pankrotihoiatuse saatmise kohta (tlk 15 ja 72) ja saadetise RR189143093EE liikumise ajaloo (tlk 70-71), kuid nimetatud tõenditest ei nähtu pankrotihoiatuse vastuvõtjat. TsMS § 313 lg 3 p 7 tulenevalt peab muuhulgas olema väljastusteatel märgitud dokumendi vastu võtnud isiku nimi, allkiri ja andmed tema isikusamasuse tuvastamise kohta, eelkõige isikut tõendava dokumendi number ning dokumendi kättesaamise kuupäev. Vaatamata nimetatule peab kohus vajalikuks hinnata pankrotiavalduse sisulisi aluseid, sest kohtu hinnangul on asjas määrava tähtsusega selge nõude olemasolu ja võlgniku püsiv maksejõuetus. Avaldaja on avalduses märkinud, et XXXOÜ arvelduskontolt on tehtud ajavahemikul 12.09.2012 – 12.11.2012 ülekanded kokku 49 000 eurot selgitusega: „vastavalt lepingule“, ülekanded on tehtud ilma õigusliku aluseta, lepingulised suhted XXXOÜ ja XXXOÜ vahel puuduvad, mistõttu on XXXOÜ kohustatud XXXOÜ-le tagastama alusetult saadu. Võlgnik leiab, et maksed on sooritatud lepingulisel alusel, XXXOÜ ja OÜ XXX vaheline lepinguline suhe vastab käsunduslepingu tunnustele ning võlausaldaja ei ole tõendanud, et OÜ XXX peaks lepingu kohaselt maksed tagastama. Kohus nõustub võlgniku seisukohaga selles osas, et võlausaldaja ei ole põhistanud, et võlgnikule tehtud ülekanded kuuluvad võlausaldajale tagastamisele. TsMS § 235 kohaselt väite põhistamine on kohtule väite põhjendamine selliselt, et põhjenduste õigusust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks. Põhistamiseks kohustatud isik võib kasutada selleks kõiki seadusega lubatud tõendeid, samuti tõendusvahendeid, mida ei ole seaduses tõendiks loetud või mis ei ole tõendile ettenähtud protsessuaalses vormis, muu hulgas allkirjastatud kinnitust, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Võlausaldaja seadusliku esindaja XXX sõnul on võlgnikule ülekannete tegemiseks puudunud alus. Kohtu hinnangul on ebatõenäoline, et kui ülekandeid on alusetult tehtud 3. kuu vältel, siis mis eesmärgil ülekandeid tehti, arvestades, et ülekannete tegemise ajal oli võlausaldaja ainsaks seaduslikuks esindajaks XXX. Võlgniku väitel on tegemist käsunduslepinguga ning maksed on tehtud vastavalt lepingule. VÕS § 619 kohaselt käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Kohus leiab, et käesoleval juhul vaidleb võlgnik põhjendatult pankrotiavaldusele vastu. Kohtule esitatud seisukohtades on võlgnik põhjendanud oma vastuväiteid võlausaldaja nõudele. Kohus leiab, et võlgnik on vastuväidetes pankrotiavaldusele esitanud kohtule kaalukad põhjendused, millele hinnangu andmine väljub pankrotimenetluse raamidest. Kohus leiab, et pankrotimenetluses ajutise halduri nimetamine s.t menetluse alustamine vaieldava nõude põhjal ei ole kooskõlas seadusega ja pankrotimenetlus võib olla põhjendamatult kahjustavate õiguslike tagajärgedega, vaidlus selle üle, kas võlausaldajal on nõue võlgniku vastu, tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Võlgnik on esitanud põhjendatud vastuväited, mis eeldavad asjaolude tuvastamist ja õigusliku hinnangu andmist mahus, mis
väljub pankrotimenetluse raamest. Seega ei saa võlausaldaja nõuet lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses. Tallinna Ringkonnakohus on märkinud tsiviilasja nr 2-11-63719 31. mai 2012.a. lahendi p-s 41, et PankrS tõlgendamisel tuleb vastavalt TsÜS §-le 3 lähtuda muu hulgas selle eesmärgist. Vastavalt PankrS §-le 2 on pankrotimenetluse eesmärgiks rahuldada selle kaudu võlausaldajate nõuded võlgniku vara arvel selles seaduses sätestatud korras võlgniku vara võõrandamise või võlgniku ettevõtte tervendamise teel. Pankrotimenetluse eesmärgi ja mõttega ei lähe kokku võlgniku ja võlausaldaja vaheliste tsiviilõiguslike vaidluste lahendamine. Riigikohus on 6. märtsi 2002.a. otsuses asjas nr 3-2-1-17-02 p-s 10 märkinud, et kuna võlgnik on nõudele vastu vaielnud, esitanud oma põhjendused ja tõendid ning nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses. Riigikohus on 20.detsembri 2004.a. otsuses nr 3-2-1-150-04 p-s 27 märkinud, et pankrotimenetluse algatamise ja väljakuulutamise menetluses ei tohi toimuda sisulise vaidluse lahendamist pankrotiavalduse esitaja ja selle isiku vahel, kelle suhtes taotletakse pankroti väljakuulutamist. Sisulised vaidlused lahendab kohus hagimenetluses väljaspool pankrotimenetlust. Seega on võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamine võimalik vaid olukorras, kus avalduses toodud nõuete osas puuduvad võlgnikul sisulised vastuväited. Kohus on seisukohal, et vaidlusaluses asjas pooltevaheliste õigussuhete hindamiseks vajalike faktiliste asjaolude tuvastamine ja tõendite hindamine ületaks piirid, milles pooltevahelisi vaidlussuhteid on võimalik hinnata pankrotiavalduse menetlemisel. Seejuures on vajalik tuvastada, kas poolte vahel on käsundisuhe või on ülekanded tehtud alusetult nagu võlausaldaja väidab. Esitatud tõenditest nimetatud asjaolu ei nähtu. Võlausaldaja ei ole esitanud tõendeid, millest nähtuks, et võlgnik tunnistaks võlgnevust võlausaldaja ees. Võlgniku vastuväidete kohaselt on ülekanded tehtud seoses käsunduslepinguga ning võlausaldaja ei ole tõendanud, et võlgnik peaks maksed tagastama. PankrS § 1 lg 2 kohaselt on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Võlgnik ei nõustu võlausaldaja seisukohaga selles, et võlgnik on alaliselt maksejõuetu. Riigikohus on 22.märts 2005 lahendis nr 3-2-1-20-05 p-s 12 märkinud, et kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu, siis pole kohtul vaja võlgniku maksejõulisust kontrollida. Kui võlgnik vaidleb põhjendatult nõudele vastu ja kohus asub seisukohale, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust, siis ei saa kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel kohtuotsusega võlgniku maksejõuetust välja kuulutada ka juhul, kui võlgnik on maksejõuetu. Kohus on korraldaval istungil palunud selgitada võlgniku maksejõuetust ja nimetada võimalikke võlausaldajaid. Kohus leiab, et XXXOÜ pankrotiavalduse aluseks olev nõue ei ole piisavalt selge, võlgnik on nõudele põhjendatult vastu vaielnud, esitanud oma põhjendused. Kohus on seisukohal, et nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab põhjalikku asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et vaidlus XXXOÜ avalduse aluseks oleva nõude osas tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Juhindudes Riigikohtu lahendis 3-2-1-20-05 väljendatud seisukohast kohus leiab, et puudub vajadus edasiseks võlgniku maksejõulisuse kontrollimiseks.
Kohtu hinnangul ei ole pankrotiavalduse piisavaks argumendiks ka see, et majandusaasta aruandeid ei esitata nõuete kohaselt. See asjaolu võib olla hinnatav koos teiste argumentidega ja võlausaldajal on sealjuures äriseadustikust tulenevad õigused. Eeltoodud põhjendustel tuleb ajutine pankrotihaldur jätta nimetamata. PankrS § 15 lg 7 kohaselt, kui kohus ajutist haldurit ei nimeta, siis pankrotiavalduse alusel edasist menetlust ei toimu ja menetlus lõpeb. Asjaolu, et seisukohad ja dokumentaalsed tõendid ei esitatud võlgniku poolt kohtuistungiks, ei ole ainuüksi aluseks jätta need tähelepanuta. Kohus juhib tähelepanu, et määravaks on siiski see, et ebatõenäoline on olukord, et maksete sooritamisel puudus võlausaldaja enda tahe. Menetluskulude jaotus Menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 7 teise lause ja PankrS § 15 lg 6 alusel avaldaja kanda. TsMS § 173 lg 1 alusel määrab kohus käesolevas lahendis ära vaid menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Vastavalt TsMS § 174 lg 1 menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid.
/allkirjastatud digitaalselt/ Liili Lauri Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.