Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi asjaolud ja menetluse käik 23.12.2010 esitas Swedbank Liising AS hagi Harju Maakohtusse põhivõlgniku G M i ja käendaja I S i vastu. 07.04.2011 tagaseljaotsusega rahuldas Harju Maakohus Swedbank Liising AS-i hagi ja mõistis kostjatelt solidaarselt välja Swedbank Liising AS-i kasuks 15 590,59 eurot ja viivised 7% põhivõlalt aastas alates 23.12.2010 kuni põhivõla tasumiseni. 22.11.2011 määrusega võttis Harju Maakohus G M i kaja menetlusse ja taastas tsiviilasjas menetluse G. Mi suhtes. Määruse kohaselt jäi I. Si suhtes tagaseljaotsus kehtima. 03.04.2012 hagi täpsustuse kohaselt palus hageja välja mõista 14 328,77 eurot ja viivise 7% aastas protsendina põhinõudest alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja ja kostja sõlmisid 05.06.2007 liisingulepingu nr 0165706L, mille esemeks oli sõiduauto XXXXXX, 3.6, ehitusaasta 2001. Kostja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, mittetasudes arveid kokku 5369,14 eurot (84 008,85 krooni). Hageja tasus kindlustusandjale kindlustusmakseid 97,40 eurot (1524 krooni), mille kostja kohustus tasuma tulenevalt lepingu üldtingimuste punktist 6.3.2. Hageja arvestas tähtaegselt tasumata põhiosalt viivist 7% aastas kokku 55,61 eurot (870,11 krooni). 20.04.2009 saatis hageja kostjale lepingu ülesütlemise teate ning andis täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks. Kostja võlgnevust ei tasunud, mistõttu luges hageja lepingu üldtingimuste punkti 7.1.2. alusel ülesöelduks. Seoses asjaoluga, et hageja lõpetas lepingu ennetähtaegselt, kohustus kostja, tulenevalt lepingu üldtingimuste punktist 7.5, andma lepinguesemeks oleva vara valduse hagejale üle. Kuna kostja vara ei tagastanud, pöördus hageja vara tagastamiseks tagastusteenust pakkuva koostööpartneri OÜ Reeborn poole. Vara valdus taastati 16.07.2009. Liisingueseme üleandmisel fikseeriti sõiduki visuaalsel vaatlusel ilmnenud puudused. Hageja andis vara võõrandamiseks üle Saksa Auto AS-ile. Liisinguese suunati müüki 24.08.2009 hinnaga 145 000 krooni (9267,19 eurot) ilma käibemaksuta. Sõidukile tehti remondipakkumine 10 529 krooni (672,93 eurot), mis ilmselgelt vähendas liisingueseme turuväärtust. Liisinguese võõrandati 137 750 krooniga (8803,83 euroga). Liisingueseme võõrandamisest saadu vastas selle tegelikule turuväärtusele, arvestades sõidukil esinenud puudusi - sõiduk vajas remonti 672,93 euro ulatuses. Remonti vajava sõiduki väärtus on madalam võrreldes remonti mittevajava sõiduki väärtusega. Hinda mõjutasid muuhulgas järgmised puudused - puudus BMW märk, raadio ei töötanud, esiklaasil oli täke, vahetamist vajasid esiõõtsad. Hageja leidis, et eriti avaldab remondivajadus mõju nn luksusklassi sõidukitele. Sõiduki turuhinda vähendasid ka sõiduki suur läbisõit (253 038 km) ning teise süütevõtme ja puldi puudumine. OÜ Reeborn ja Saksa Auto AS esitasid hagejale osutatud teenuste eest arved kokku 11 758,63 krooni (751,51 eurot), mille hageja tasus. Vara realiseerimisest saadu ei katnud hageja lepingust tulenevat nõuet kostja vastu. Hageja lepingust tulenev nõue kostja vastu oli 381 689,72 krooni (24 394,42 eurot), mis koosneb

vara jääkmaksumusest 18 120,75 eurot, debitoorsest võlgnevusest 5369,14 eurot, vara tagastamise ja vahendamisega seotud kuludest 751,51 eurot, kindlustusmaksete võlgnevusest 97,40 eurot ja viivise võlgnevusest 55,61 eurot. Vara realiseeriti hinnaga 8803,83 eurot. Seega on kostjal kohustus hüvitada hagejale 15 590,59 eurot. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Vara tagastati hagejale 16.07.2009. Vara vastuvõtmisel ei olnud hageja volitatud esindajal mingisuguseid pretensioone. Kostja tunnistas, et vara jääkmaksumus oli 18 120,75 eurot ja kindlustusmaksete võlgnevus 97,40 eurot. Samuti ei vaielnud kostja vastu viivise nõudele 55,61 eurole. Kostja vaidles vastu debitoorse võlgnevuse summale 5369,14 eurot ning vara tagastamise ja vahendamisega seotud kuludele 751,51 eurot. Kostja hinnangul oli debitoorse võlgnevuse suurus umbes 75 000 krooni. Sõiduki hinna määramisel tuleb arvestada ka asjaolu, et vaidlusalune sõiduk osteti 15.06.2007 hinnaga 30 358 eurot ning sellel olid kõik luksusklassi auto lisad, kuid müüdi 2009. aastal 8803 euroga, s.t hind vähenes 70 % võrra. Hageja poolt märgitud puudused võisid tuua kaasa hinnalanguse 300 krooni. Lisaks tuleb arvestada, et taolist sõidukit hakati tootma 2001. aastal, kuid müüki tulid 2002. aastal. Kostja leidis, et vaidlusaluse mudeli keskmine turuhind võis olla 240 000-250 000 krooni (15 338,79 – 15 977,91 eurot), vaidlusaluse sõiduki hind isegi 280 000 – 290 000 krooni (17 895,26 – 18 534,38 eurot), kuna see oli heas seisukorras. Kostja nõustus, et tagastamise kulud OÜ Reeborn arve alusel ja sõiduki müügi tasu on põhjendatud. Esimese astme kohtu otsus 11.12.2012 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ja mõistis G M ilt Swedbank Liising AS-i kasuks välja 12 412,42 eurot, sh põhivõlg ja viivis, alates 23.12.2012 viivise põhivõlalt kuni nõude täitmiseni, kuid mitte suuremas summas kui põhivõlg. Kohus jättis hageja menetluskulud 79% kostja ja 21% hageja kanda ja kostja menetluskulud 21% osas hageja ja 79% osas tema enda kanda. Pooled vaidlesid selle üle, kas hageja müüs liisingulepingu esemeks oleva vara alla turuhinna. Kostja vaidles vastu ka debitoorse võlgnevuse summale 84 008,85 krooni (5369,14 eurot). Hageja väidetel suunas ta sõiduki XXXXXX, 3.6 2009. aasta juulis müüki 9267,19 euroga. Vara realiseeriti 8803,83 euroga, mis tuleb hageja hinnangul lugeda turuväärtuseks. Kohus leidis, tulenevalt hageja ja kostja esitatud automüügiportaali www.auto24.ee kuulutustest, ning asjaolust, et hagejal õnnestus vaidlusalune vara realiseerida veidi enam kui ühe kuu jooksul (sõiduki lühike realiseerimisaeg võib näidata, et sõiduki müügihind oli liiga madal), et sõiduki väärtuseks on 11 982 eurot. Nimetatut kinnitab ka hageja hinnapäring. Vaidlusaluse sõiduki turuhinna määramisel ja teiste sõidukitega võrdlemisel tuleb arvestada sõiduki suurt läbisõitu (253 038 km) ning teise süütevõtme ja puldi puudumist. Kohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et remonttööd mõjutasid vaidlusaluse sõiduki müügihinda nii palju, et see tingis sõiduki müümise 8803,83 euroga. Seega müüs hageja kostja poolt tagastatud liisingueseme alla turuhinna, mis on aga hageja äririsk, mille eest kostja vastutama ei pea. Hageja müüs vara 3178,17 eurot odavamalt. Kohus leidis, et G Mi ja hageja vahel oli sõlmitud 05.06.2007 liisinguleping, mille esemeks oli sõiduk XXXXXX, 3.6, ehitusaasta 2001. Nimetatud leping oli poolte vahel kehtiv kuni 20.04.2009, mil liisinguandja liisinguvõtjale lepingu üles ütles. G M il oli vastavalt VÕS § 361 ja § 76 sätestatule kohustus maksta liisingueseme kasutamise eest liisinguandjale tasu.

Lepingu üldtingimuste punkti 1.3 kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale intressi. Intressi määr oli sätestatud lepingu punktis 2.1. Kohus leidis, et hageja poolt kohtule esitatud arvetega on tõendatud, et G M on jätnud tasumata liisinguandjale maksed perioodil detsember 2008 – mai 2009. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks tasunud debitoorse võlgnevuse. Kohtu poolt välja nõutud kostja arvelduskonto väljavõttest ei nähtunud, et kostja oleks vaidlusalusel perioodil liisingumakseid teostanud. Täiendavaid tõendeid kostja ei esitanud. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud hageja nõue debitoorse võlgnevuse ( sisaldab põhiosamakseid, intressimakseid ja kaskokindlustusmakseid) osas 84 008,85 krooni (5369,14 eurot). Kostja ei ole vaidlustanud sõiduki jääkmaksumust, mis oli 283 528,13 krooni (18 120,75 eurot) ja kindlustusmaksete võlgnevuse suurust 1524 krooni (97,40 eurot). Samuti nõustus kostja vara tagastamise ja vahendamisega seotud kuludega 11 758,63 krooni (751,51 eurot). Seega on põhjendatud hageja nõue kostja vastu jääkmaksumuse 283 528,13 krooni (18 120,75 euro), kindlustusmaksete võlgnevuse 1524 krooni (97,40 euro) ja vara tagastamise ja vahendamisega seotud kulude 11 758,63 krooni (751,51 euro) osas. Kohus leidis, et kostjalt väljamõistetava summa arvutamisel tuleb arvestada hageja poolt sõiduki müümisega ja sõiduki tagasisaamisega kantud kulu 751,51 eurot (11 758,63 krooni), mis seisneb sõiduki realiseerimise vahendustasus, mille hageja maksis AS-ile Saksa Auto ja auto tehnilise ülevaatuse tegemise tasus enne auto müümist ning tagasisaamise kulu, mille hageja maksis OÜ-le Reeborn. Kostja ei vaielnud nimetatud kulutustele vastu. Kõige eeltoodu alusel on kostja põhivõlg 12 412,42 eurot (jääkmaksumus 18 120,75 eurot + debitoorne võlgnevus 5369,14 eurot + vara tagastamise ja vahendamisega seotud kulud 751,51 eurot + kindlustusmaksete võlgnevus 97,40 eurot + viivisemaksete võlgnevus 55,61 eurot = 24 394,42 eurot – vara turuväärtus 11 982 eurot). Hagejal on õigus nõuda kostjalt ka viivist tähtaegselt tasumata kohustuste eest 7 % aastas, sest sellise viivise suuruse leppisid pooled kokku liisingulepingu p-s 5.1. Hagi esitamise ajal moodustas viivis 55,61 eurot, selle üle pooled ei vaidle. Tulenevalt TsMS § 367 sätestatust võib hageja viivisenõude esitada koos põhinõudega selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kohus leidis, et seda tuleb piirata põhivõla suurusega. 07.04.2011 tagaseljaotsusega on solidaarvõlgnikuna I S ilt Swedbank Liisingu AS-i kasuks välja mõistetud 15 590,59 eurot ning viivis põhivõlalt 7% aastas alates 23.12.2010 kuni põhinõude täitmiseni ning menetluskulu 1597,79 eurot ja menetluskuludelt viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates tagaseljaotsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, milles arvestada sõiduki turuhinna määramisel hinnaga 15 500 eurot, kuna sõiduk oli kõikvõimalike lisadega ja väga heas tehnilises korras. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta leiab, et vara väärtuseks tuleks lugeda just 11 982 eurot. Vastustaja seisukoht Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu põhjendused TsMS § 651 lg 1 kohaselt ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Apellant vaidlustas maakohtu otsuse üksnes sõiduki turuväärtuse osas, millest tulenevalt kolleegium ülejäänud osas maakohtu otsust ei kontrolli. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse normi ebaõiget kohaldamist ega menetlusõiguse normi rikkumist, seda ka tõendite hindamise osas. Tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 kolleegium ei korda maakohtu otsuses olevaid seisukohti. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium järgmist. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et maakohus ei ole otsust turuväärtuse kindlaksmääramise osas põhjendanud. Otsus vastab TsMS § 442 lg 8 nõuetele. 03.04.2012 kohtuistungi protokollist ilmneb, et poolte vahel tekkis vaidlus selle üle, milline oli sõiduki väärtus liisingulepingu ülesütlemisel ning maakohus uuris esitatud tõendeid, sealhulgas Auto 24 portaalis olevaid müügikuulutusi. VÕS § 367 lg 3 kohaselt liisingueseme jäämisel liisingulepingu ülesütlemisel liisinguandja omandisse tuleb kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Toimiku materjalide kohaselt sõiduk suunati müüki juulis 2009 hinnaga 9267,19 eurot ja müüdi hinnaga 8803,83 eurot. Maakohus tugines otsuses automüügiportaali www.auto24.ee kuulutustele (I kd. lk. 164-168, 191, 204-208, 214218, 233-253) ning leidis, et sõiduki turuväärtuseks oli 11 982 eurot, mis oli suurem hageja poolt määratud müügihinnast. Maakohus põhjendas otsuses oma seisukohta. Auto24.ee hinnapäringule saadi vastuseks, et vaidlusaluse sõiduki keskmiseks hinnaks oli 11 982 eurot (I kd. lk. 187), millele ongi maakohus otsuses tuginenud. Eelnimetatud tõendit ei suutnud kostja maakohtus ümber lükata ning selliseid tõendeid ei ole esitatud ka apellatsioonimenetluses. TsMS § 231 lg1 kohaselt on poolte kohustuseks tõendada oma väiteid ja vastuväiteid. Kui kostja leidis, et sõiduki väärtuseks oli liisinguandjale tagamise hetkel 15 500 eurot, siis tuli tal see asjaolu tõendada. Vastustaja juhib põhjendatult apellandi tähelepanu asjaolule, et kostja poolt viidatud sõidukid olid müügis soodushindadega 15 019,24 eurot, 10 737, 16 eurot ja 7 100 eurot ning tegelikud müügihinnad on teadmata. Vaidlusaluse sõiduki turuväärtus sai olla kohtu poolt tuvastatust madalam, mitte kõrgem. Vastustaja esitas kohtule 04.05.2012 4 sarnase sõiduki müügikuulutuse, mille soodushinnaks olid käibemaksuta 7500 eurot, 7190,06 eurot, 7990 eurot ja 8755,90 eurot, mis tõendas, et kostja poolt väidetud sõiduki turuväärtus ei ole õige. Kolleegium nõustub vastustajaga, et apellant ei ole oma väiteid sõiduki väärtuse osas tõendanud usaldusväärsete tõenditega ning puudub alus maakohtu otsuse tühistamiseks. Kuivõrd apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, siis apellatsioonimenetluse kulud tuleb jätta apellandi kanda (TsMS § 171 lg 1 ).

Gaida Kivinurm

Margo Klaar

Mare Merimaa

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.