4.Määrata hagihinnaks 580 eurot ja apellatsioonkaebuse hinnaks 580 eurot.
5.Välja mõista hagejalt, L J ́ilt riigi tuludesse hagi esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv suuruses 125 eurot ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv summas 50 eurot ning apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv summas 125 eurot. Vastav rahaline kohustus tuleb täita 15 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 lauses
1(7)
Tsiviilasi nr: 2-12-48126 2 sätestatud määras alates riigilõivu tasumiseks kohustava kohtulahendi jõustumisest kuni kohase täitmiseni.
6.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.21.11.2012.a esitas hageja Pärnu Maakohtule hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 176/2012/1950. Hagiavalduse kohaselt on hageja ja kostja abielust sündinud 09.11.2002.a poeg K J . Abielu lahutamisel sõlmisid pooled 10.02.2012.a notariaalse kokkuleppe, mille kohaselt jäi poeg kostja juurde ning hageja kohustus maksma kostjale poja ülalpidamiseks elatist perioodiliste maksetena 145 eurot kuus iga kuu 10-ndaks kuupäevaks. Poolte kokkuleppel kuulus elatis maksmisele üksnes siis, kui laps elab ema juures; kui laps elab isa juures, siis elatist maksta pole vaja, sest siis on ta isa ülalpidamisel. Kokkulepe lapse elukoha kohta suvevaheajal vormistati lihtkirjalikult. Notariaalses kokkuleppes lepiti kokku ka koheses sundtäitmises, kui hageja peaks rikkuma lapsele elatise maksmise kohustust. 31.08.2012.a esitas kostja Pärnu kohtutäiturile Rocki Albertile avalduse koheseks sundtäitmiseks hageja vastu aprilli-, mai-, juuni-, juuli- ja augustikuu tasumata elatise osas kokku 485 euro ulatuses, millele lisandus kohtutäituri tasu jm kulud kokku 150,56 eurot. Kohtutäitur saatis hagejale 04.09.2012.a täitmisteate täiteasjas nr 176/2012/1950, mille hageja sai kätte 15.09.2012.a ning mille peale esitas kaebuse täiturile ilmselt 16.09.2012.a. Sellest hoolimata arestiti 19.09.2012.a hageja arvelduskontod ja töötasu. Käesoleval juhul ei elanud kogu väidetavalt võlgnetava perioodi poeg kostja juures, vaid elas pool aega hageja juures, mistõttu kostjal puudus õigus esitada elatise maksmise nõuet hageja vastu kohese sundtäitmise korras. 2012.a märtsis tasus hageja kostja eest AS-ile STV teleteenuse eest 27,28 eurot ja kostja korteri kindlustuse eest 14,04 eurot ning kostjale tasus 11.03.2012.a elatist 114,12 eurot. 2012.a aprillis tasus hageja kostja eest AS-le STV teleteenuse eest 27,28 eurot, kostja korteri kindlustuse eest 14,04 eurot, kostja tütre telefoni eest 32,26 eurot ning ülejäänud osa 71,42 eurot kandis kostjale 11.04.2012.a. 2012.a mais tasus hageja 21.05.2012.a elatist 100 eurot, AS-le STV teleteenuse eest 27,28 eurot ning korterikindlustust 14,04 eurot. Kuna poeg oli juuni-, juuli- ja augustikuus pool kuud hageja juures Saaremaal, siis hageja selle aja eest vastavalt kokkuleppele elatist ei maksnud. Seega on hageja alates 2012.a märtsist tasunud igakuiselt kokkulepitud elatise, poolte suvekuude eest vastavalt pooltevahelisele kokkuleppele ei tasunud, kuna poeg elas pool kuud hageja juures ja oli tema ülalpidamisel. Lisaks elatisele on hageja poja eest igakuiselt tasunud 28,30 eurot poliisi nr 1046892 järgi AS-le SEB Elu- ja Pensionikindlustus ning 06.06.2012.a viis poja Tartusse allergoloogi juurde. Poja elamist Saaremaal hageja juures tõendas hageja enda ja abikaasa pangakonto väljavõtetega, kust on näha, et 09.06.2012.a on ostetud praamipilet
2(7)
Tsiviilasi nr: 2-12-48126 ning tagasi läks poeg 23.06.2012.a sõbra vanemate autoga. Uuesti tõi hageja poja Saaremaale 01.07.2012.a ja tagasi viis 15.07.2012.a. Augustis tõi hageja poja enda juurde 31.07.2012.a ja viis tagasi 14.08.2012.a. Hageja viitas perekonnaseaduse (PKS) § 100 lg-tele 2 ja 3 ning leidis, et eeltoodust tulenevalt on tema täitnud oma kohustust vastavalt poolte kokkuleppele. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja ei vaidlustanud asjaolu, et pooled on 10.02.2012.a sõlminud notariaalselt tõestatud kokkuleppe elatise maksmiseks. Kostja ei nõustunud hageja väitega, et poolte kokkuleppel kuulus elatis maksmisele üksnes siis, kui poeg elab ema juures ning kui poeg elab isa juures, siis elatist maksta pole vaja. Kostja rõhutas, et ta ei ole kunagi takistanud hageja ja poja suhtlemist, mistõttu nad suhtlesid piisavalt tihti, sh üsna tihti nädalavahetustel ja koolivaheaegadel on poeg viibinud isa juures, millega arvestasid pooled kokkuleppe sõlmimisel. Seetõttu lepiti kokku, et elatist makstakse nii 2012.a kui ka edaspidi 2012.a-ks kehtestatud elatise miinimummääras, sõltumata XX-aastase poja tegelikest vajadustest (mis kahtlemata ületavad 290 eurot kuus) ja elatise miinimummäära edasisest tõstmisest. Seega oli poolte kokkulepe täpselt selline, nagu oli väljendatud notariaalselt tõestatud lepingus, mis tähendab, et hageja peab elatist maksma igakuiselt, sõltumata sellest, kas poeg on isa juures või mitte (kostjast mittesõltuvatel põhjustel) või sellest, kas hageja osaleb poja kasvatamises ja ülalpidamises kuidagi teistmoodi või mitte. Eeltoodut kinnitab muu hulgas teise lihtkirjaliku kokkuleppe sõlmimine 2012.a juunis, mille kohaselt pooled on leppinud kokku, et nende ühine poeg K J viibib isa juures suvevaheajal kindlaksmääratud päevadel. Selles kokkuleppes oleksid pidanud pooled täpsustama elatise maksmist suveajal, kui see oleks kokku lepitud nii, nagu väidab hageja. Lähtudes asjaolust, et pooled jätsid selle lepingusse kirja panemata, tuleb kostja hinnangul järeldada, et elatise osalise maksmise kokkulepe suveajaks pooltel puudus. Hageja viitab hagis PKS § 100 lg-le 2, kuid jätab tähelepanuta sama paragrahvi lg-s 3 sätestatu. Antud juhul on pooled kindlaks määranud, mil viisil ja kuidas toimub elatise maksmine, samuti lapse ja isa suhtlemine suveajal. Peale selle ei ole hageja vaidlustanud poolte vahel kokkulepitud elatise suurust. Seetõttu leidis kostja, et poolte vahel sõlmitud kokkulepete mittetäitmiseks puudub igasugune alus. Vastuseks hagis märgitule, et hageja on tasunud kostja eest mingeid arveid ja poja eest kindlustusmakseid ning viis poja ka allergoloogi juurde, märkis kostja, et hagis toodud arveid on hageja tasunud tema ja teenuste osutajate vahel sõlmitud lepingute alusel ja seetõttu tema muude lepinguliste kohustuste täitmine ei puutu kuidagi käesolevasse asjasse. Hageja viis poja allergoloogi juurde vabatahtlikult ja poolte vahel sõlmitud kokkulepete väliselt, mis ei välista poolte kokkulepete täitmist. Juhul, kui hageja tahtis arvestada elatise kokkulepitud summast maha kõik pojale tehtavad kulutused, tuleks selles osas kostjaga eraldi kokku leppida ja lisada vastavasisuline punkt mistahes (kas notariaalselt tõestatud või lihtkirjalikku) lepingusse. Muidu tekib kummaline olukord, kus hageja ise otsustab, mil viisil ja mis ulatuses peab tema täitma poolte kokkulepet lapse ülalpidamise osas. Kostja arvates soovib hageja kõrvale kalduda poja ülalpidamiskokkuleppe täitmisest täies ulatuses, mida tõendab muu hulgas asjaolu, et hageja ei tasu kokkulepitud elatist alates 2012.a aprillist, sh aprill – mai ja september – detsember (6 kuud), s.o kuude eest, millistel poeg elas täielikult kostja juures, mistõttu tänaseks ajaks ületab hageja elatisvõlgnevus (50 + 145 x 5
3(7)
Tsiviilasi nr: 2-12-48126 kuud = 775 eurot) oluliselt hageja poolt vaidlustatud sundtäitmise ulatust. Kostja arvates on hageja käitumine seadusega vastuolus ja lubamatu. Esimese astme kohtu otsus
3.Maakohus tegi 15.02.2013.a otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle: 1) 10.02.2012.a on pooled sõlminud notariaalselt tõestatud kokkuleppe (t lk 10) elatise maksmiseks, mille p 2.1 kohaselt on pooled leppinud kokku, et hageja kohustub maksma K J ile elatist perioodiliste maksetena 145 eurot kuus iga kuu 10-ndaks kuupäevaks kostja arveldusarvele või kostja poolt näidatavale muule arveldusarvele. Esimene maksetähtpäev on 10.03.2012.a. Elatis kuulub hageja poolt maksmisele kuni K J i täisealiseks saamiseni või täisealiseks saanuna põhi- või keskhariduse omandamise jätkamisel põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni. Seejuures kostja ei tee hagejale takistusi suhtlemiseks nende lapse K J iga; 2) 2012.a juunis sõlmisid pooled lihtkirjaliku kokkuleppe (t lk 14) selle kohta, et poeg elab koolivaheaja kuudel 1. – 15. kuupäevani isa juures ja 16. – 31. kuupäevani ema juures. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas kostjal oli alus nõuda elatise täitmisele pööramist. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 p 181 järgi on täitedokumendiks elatise nõude kohta notariaalselt tõestatud kokkulepe, millega võlgnik on andnud nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele. Hageja ei ole tõendanud, et on maksnud elatist kokkulepitud summas. Asjaolu, et ta on tasunud lapse kulude eest, ei anna võimalust elatise maksmata jätmiseks vastavalt kokkuleppele, seda enam, et elatis on kokkuleppel 2012.a elatise minimaalmääras kuni elatise maksmise kohustuse lõppemiseni. Käesolevaks ajaks on elatise miinimummäär, mida hageja seaduse järgi maksma peaks, juba suurem. Hageja peab oma kohustust last ülal pidada täitma vastavalt kokkuleppele, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Arvestades lapse iga, on ilmne, et elatise minimaalmäär ei kata poolt tema vajadustest ja lapsega koos elav vanem teeb lapse ülalpidamiseks paratamatult suuremaid kulutusi. Samas peaksid vanemad last ülal pidama võrdsetes osades. On üsna enesestmõistetav, et vanem, kes ei ela lapsega kogu aeg koos, osaleb lapse ülalpidamisel vastavalt võimalustele ja ei piirdu ainult kokkulepitud elatise maksmisega. Juhul, kui hageja täitemenetluse käigus tõendab elatise maksmist kostja arvele, ei pea ta seda uuesti tegema. Küll aga tuleb tal ära maksta kokkulepitud elatisest puudu jääv osa. Apellatsioonkaebus
4.Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada. Kaebuse põhjenduste kohaselt on kaevatav otsus väär kohtu poolt tuvastatud asjaolude ebaõige hindamise ja materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu. Kohtu järeldused ei vasta poolte poolt kokkulepitud elatise maksmisele ega seaduses toodud kohustustele. Pooled on kokku leppinud, et ajal, mil poeg elab hageja juures, ei pea viimane kostjale elatist tasuma. Eelneva kohta koostasid pooled lihtkirjaliku kokkuleppe, kuid nimetatud asjaolu kahjuks kokkuleppesse ei kirjutanud. Nüüdseks on kostja hakanud sellist kokkulepet eitama. Hageja sõnul viibib poeg kostja juures 2 nädalavahetust kuus ning sellest neljast päevast kahel on vanaema juures ja ühel päeval kuus sõbra juures, kuna ema on samal ajal tööl. Seega on poeg
4(7)
Tsiviilasi nr: 2-12-48126 kostja juures üksnes ühel päeval kuus. 5 päeva nädalast viibib poeg Tartus koolis, kus ta on riigi ülalpidamisel. Seega kasutab kostja hageja poolt makstavat elatist enda, mitte lapse ülalpidamiseks. Kohus viitab kaevatavas otsuses küll PKS § 116 lg-le 1, kuid ometi jätab tähelepanuta, et kostja kasutab hageja poolt tasutud elatist oma äraelamiseks. Vastustaja seisukoht
5.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuses esitatud väited selle muutmiseks ega tühistamiseks alust ei anna. Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Kuigi apellant tugineb kaebuses suuresti samadele väidetele, mille osas on maakohus juba seisukoha kujundanud ja millega ringkonnakohus nõustub, märgib ringkonnakohus apellatsioonkaebusele vastuseks siiski järgmist.
7.Maakohus lähtus asja lahendamisel õigesti sellest, et hageja ja kostja sõlmisid elatise maksmise osas notariaalselt tõestatud kokkuleppe. Maakohus lähtus õigesti sellest, et hageja võttis endale selle kokkuleppega kohustuse maksta kostjale elatisena igakuiselt kindel rahasumma. Vastavast kokkuleppest ei tulenenud seda, et hageja võiks mingitel tingimustel (näiteks siis, kui poolte alaealine laps viibib hageja juures või siis, kui hageja kannab mingeid lapsega seotud kulusid muul viisil) maksta elatist vähem.
8.Kuigi hageja väitis, et lisaks notariaalselt sõlmitud kokkuleppele sõlmisid hageja ja kostja veel mingi kokkuleppe, mis nägi ette, et hageja ei pea elatist maksma selle aja eest, kui laps viibib isa juures, ei saa kohus sellest hageja väitest lähtuda, sest kostja sellist väidet omaks ei võtnud, hageja vastav väide on tõendamata ning veelgi enam, selline hageja väide läheb vastuollu muude esitatud tõenditega. Käesoleva tsiviilasja raames esitati kohtule tõendina pooltevaheliste kokkulepete kohta eespool kirjeldatud notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette ilma eranditeta igakuulise, kindlas summas ja rahas elatise maksmise kohustuse. Kirjaliku lepingudokumendi puhul kehtib eeldus, et see annab ammendavalt ja lünkadevabalt edasi pooltevahelise võlasuhte sisu. Sellest eeldusest tuleb lähtuda ka notariaalselt tõestatud kokkulepete puhul. Seega ei saa kohus lähtuda käesoleva tsiviilasja raames muust, kui sellest, mis on notariaalses lepingus kokku lepitud. Ja sellest kokkuleppest tuleneb üheselt, et elatis tuleb maksta rahas ning igakuiselt ja sõltumata sellest, kas poolte ühine laps viibib hageja juures või mitte.
9.Sellele, et elatise suurus ei saa sõltuda sellest, kas poolte ühine laps viibib hageja juures või mitte, viitab ka notariaalselt tõestatud kokkulepe, kus hageja ja kostja leppisid kokku selles, et hagejal tuleb tasuda kostjale lapse ülalpidamiseks igakuiselt kindel rahasumma, leppisid pooled kokku ka selles, et kostja ei tee hagejale takistusi lapsega suhtlemisel. Seega lähtusid hageja ja kostja igakuist elatusraha kokkulepet sõlmides eeldusest, et poolte ühine laps hakkab ka tulevikus viibima hageja juures.
10.See, kui hageja kannab poolte ühise lapsega seotud muid kulusid, ei saa vabastada hagejat kokkuleppega võetud elatise maksmise kohustusest. Kindlasti ei tulenenud kokkuleppest seda, et isa ülalpidamiskohustus piirdub selle rahaga, mida ta kostjale maksab.
5(7)
Tsiviilasi nr: 2-12-48126 Nii kokkuleppeliselt määratud kui ka seadusest tuleneva elatise maksmise kohustuse olemus seisneb selles, et elatist tuleb maksta rahas ning elatise maksmiseks kohustatud isik ei saa ise otsustada, et ta teeb raha maksmise asemel mingeid muid sooritusi. See hageja väide, et laps ei viibi kogu aeg ema juures vaid viibib ka vanaema juures ja internaatkoolis, ei tähenda, et selle aja eest, mil laps otseselt ema juures ei viibi, ei tule elatist maksta. Lapsega on seotud mitmed erinevad kulud, lisaks toidule tuleb lapsele osta ka riideid, tasuda ravimite eest, maksta kinni koolitarbed, aga kanda tuleb ka kommunaalkulusid. Näiteks kommunaalkulusid ei saa maksta ainult selle aja eest, mil laps kostja korteris viibib. Lapsele peab olema kodu tagatud.
11.Ringkonnakohus rõhutab veel seda, et kuigi vanemad võivad sõlmida kokkuleppeid, millega täpsustatakse ülalpidamise viisi ja ülalpidamiskohustuse täitmise asjaolusid, kuid vanemad ei saa sõlmida sellist kokkulepet, millega loobutakse alaealise lapse osas ülalpidamise saamise õigusest võrreldes selle elatisega, mida võiks laps seadusest tulenevalt saada.
12.TsMS §-st 136 tulenevalt määrab ringkonnakohus hagihinna ja apellatsioonkaebuse hinna. TsMS § 132 lg-st 5 tulenevalt tuleb lähtuda täitemenetluse lubamatuks tunnistamise hagi hinna määramisel sellest, et tegemist on mittevaralise nõudega. Kuigi TsMS § 132 lg 1 kohaselt eeldatakse, et mittevaralise nõude puhul on hagihind 3500 eurot, tuleb käesoleval juhul sellest eeldusest kõrvale kalduda. Mittevaralise nõude puhul tuleb hagihind määrata vastavalt sellele hüvele, mida hageja on hagi rahuldamise korral õigustatud saama. Hageja soovib käesoleva hagiga tunnistada täitemenetlus lubamatuks. Täitmisteatest nähtub, et täitemenetlus algatati nelja kuu elatise (145 eurot kuus) sissenõudmiseks. Sellest tulenevalt määrab ringkonnakohus hagihinnaks 580 eurot. Apellatsioonkaebuse hind on sama, mis hagihind, arvestades kaebuse ulatust. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse täies ulatuses. Seega on apellatsioonkaebuse hind sama.
13.Hageja vabastati hagi esitamisel menetlusabi korras riigilõivu maksmise kohustusest. Hagilt, mille hind on 580 eurot, tulnuks tasuda lõivu 125 eurot. Hageja esitas ka esialgse õiguskaitse taotluse, millelt tuli tasuda lõivu 50 eurot. Hageja esitas apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus lähtus menetlusabi jätkuvuse printsiibist ning ei nõudnud hagejalt ka apellatsioonkaebuse esitamisel lõivu. Kuigi maakohus märkis menetlusabi andmise määruses, et maakohus vabastab hageja riigilõivude maksmise kohustusest kohustuseta hüvitada hiljem riigilõivud, ei näe seadus sellist võimalust siiski ette. Võimalust määrata menetlusabi ilma kohustuseta hüvitada kulud hiljem, võimaldab üksnes riigi õigusabi seadus. Kuid riigi õigusabi on üks menetlusabi alaliik ja riigi õigusabi seaduses sätestatu üldisele menetlusabi regulatsioonile ei laiene. Sellest tulenevalt ei saa ringkonnakohus mööda TsMS §-s 190 sätestatust, mistõttu tuleb ringkonnakohtul hagejalt riigi tuludesse välja mõista see riigilõiv, mis tuli hagejal tasuda nii hagi esitamisel, esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel kui ka apellatsioonkaebuse esitamisel. Menetlusabi korras riigilõivu tasumisest vabastamine ei tähenda seda, et riigilõivu ei tulegi maksta vaid seda, et riigilõivu maksab menetluse lõpus see pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Käesoleval juhul jäetakse nii hagi kui ka apellatsioonkaebus rahuldamata. Riigi kasuks välja mõistetud summade täitmisel tuleb lähtuda TsMS §-s 179 sätestatud korrast.
Menetluskulude jaotus
6(7)
Tsiviilasi nr: 2-12-48126
14.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Lähtudes TsMS § 162 lg-st 1 ja § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Reet Allikvere
Ülle Jänes
Kaupo Paal
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.