Võlaõigus › Muud

ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

1.19.02.2015 esitas hageja hagiavalduse kostjate A S, A A, M K ja Õ T vastu nõduega välja mõista igalt kostjalt hageja kasuks põhinõudena 263.22 eurot, viivisena 4.33 eurot ja lisanduv viivis ning nõudega tuvastada, et hageja poolt E Ti ülalpidamiskohustuse täitmise korral on kostjatel ühiselt kohustus hüvitada hagejale ülalpidamiskohustuse täitmisega seotud kulud. Hagi faktilised asjaolud 1.1.Hagiavaldus põhineb asjaolul, et hageja on tasunud ja tasub jätkuvalt kostjate ema E Ti ülalpidamise eest, millist kohustust peaks seaduse järgi täitma ühiselt kostjad. Sellega on hageja täitnud kostjate seadusest tuleneva kohustuse nende eest, millest tulenevalt on hagejal käsundita asjaajamisest tulenev nõue kostjate vastu.

1.12.4.PKS § 96 järgi on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased (edaspidi ülalpidamiskohustuslased). PKS § 80 lg 1 järgi ülenejad sugulased on vanemad ja nende eellased, alanejad sugulased on lapsed ja nende järglased. PKS § 103 lg 1 sätestab erandid, mille alusel võib kohus kohustatud isiku ülalpidamiskohustusest vabastada. Kostjatest on M K ja A S küll mõista andnud, et E Ti pole neid üles kasvatanud, kuid seda ei saa käsitleda kohtuliku ülalpidamiskohustusest vabastamisega PKS § 103 lg 1 mõttes. Samuti ei ole E T teiste laste suhtes hagejale teadaolevalt sellise sisuga kohtulahendit tehtud. Järelikult on E Ti lapsed kohustatud andma talle ülalpidamist.

1.14.4.Hageja hinnangul esinevad käesoleval juhul kõik VÕS § 1018 kohaldamise eeldused, mis täpsemalt seisnevad järgmises. Võõra asja ajamise näol on tegemist olukorraga, kus käsundita asjaajaja teeb midagi teise isiku (soodustatu) heaks. Käesoleval juhul seisnes võõra asja ajamine selles, et hageja täitis kostjate asemel ülalpidamiskohustuse E Ti suhtes, tasudes igakuiselt puudujääva 150,41 eurot viimase hooldekodu kuludeks. Tahe soodustada teist isikut sisaldab teadmist sellest, et tegemist on võõra asjaga ning soovi teenust osutada. Käesoleval juhul on hageja olnud teadlik, et E Ti ülalpidamine on kostjate kohustus, kuid sellest hoolimata on hageja täitnud seda ise kostjate eest. Käsundita asjaajamise näol ei ole tegemist siis, kui soodustatu oli andnud asjaajajale õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema. Käesoleval juhul selline alus puudus. Hageja ei ole kostjatega kokku leppinud, et hageja peaks täitma E Ti ülalpidamiskohustust kostjate asemel. Samuti ei ole hagejal selleks seadusest tulenevat kohustust, vaid selline kohustus on kostjatel. VÕS § 1018 lg 1 loetleb punktis 3 ühe võimaliku eeldusena olukorra, kus asjaajamisele asumata jätmise korral jääks õigeaegselt täitmata soodustatu seadusest tulenev kohustus kolmandat isikut ülal pidada või on asjaajamisele asumine muul põhjusel avalikes huvides oluline. Nagu hageja on eelnevalt selgitanud, on kostjatel seadusest tulenev kohustus ülal pidada enda perekonnaliiget E Tit. Kuna kostjad ei asunud seda tegema, on seda kohustust täitnud kostjate asemel hageja. Seega esinevad käesoleval juhul § 1018 kohase õigustatud käsundita asjaajamise eeldused ning hagejal on seetõttu VÕS § 1019 – 1023 sätestatud õigused ja kohustused. 1.14.5.Hageja hinnangul on ta käsundita asjaajamisel järginud VÕS §-des 1019 – 1022 sätestatud kohustusi. VÕS § 1023 lg 1 sätestab: „Käsundita asjaajaja võib nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused ja vabastaks ta asjaajamisel võetud kohustustest. Kulutuste hüvitamist ja asjaajamisel võetud kohustustest vabastamist võib käsundita asjaajaja nõuda ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist või kohustuste võtmist pidada mõistlikult vajalikuks.“ Hageja on teinud kostjate asemel alates 28.07.2014 igakuise kulutuse summas 150.41 eurot, käesolevaks ajaks kokku 1052.87 eurot, milline on ühtlasi hageja põhinõude suurus. Järelikult on hagejal õigus nõuda kostjatelt kokku 1052.87 euro tasumist, s.o. igalt kostjalt 263.22 eurot. Samuti on hageja õigustatud nõudma, et edaspidi täidaks E Ti ülalpidamist kohustust kostjad. Lisaks osundab hageja asjaolule, et eeltoodud õiguslik käsitlus kattub ka Õiguskantsleri arvamusega, kes on samal teemal Viljandi linnavalitsusele arvamust avaldanud (I kd tlk 82-89).

tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. 1.15.2.Riigikohtu praktikas on selgitatud, et käsundita asjaajamise nõude korral tuleb lähtuda VÕS § 113 lg 1 alusel seadusjärgsest viivise määrast (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 05.06.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-13, punkt 14). Hageja teatas käsundita asjaajamisest tulenevast nõudest kostjatele 02.10.2014 kirjaga , mille kõik kostjad said kätte hiljemalt 03.10.2014. Seetõttu tuleb VÕS § 113 lg 1 kohast viivist arvestada alates 04.10.2014.

(EUR)

periood päevade arv

(EUR)

(EUR)

300.82 04.10.2014 – 38 0,06 2,29 10.11.2014 451.23 11.11.2014 – 9 0,09 0,81 19.11.2015 601.64 20.11.2014 - 20 0,12 2,41 09.12.2014 752.05 10.12.2014 – 34 0,15 5,11 12.01.2015 902,46 1052,87

13.01.2015 – 29 10.02.2015 11.02.2015 – 7 17.02.2015

0,18

5,23

0,21

1,47

17,32 Eeltoodu põhjal kujuneb hagiavalduse esitamise seisuga viivisenõude suuruseks 17,32 eurot, s.o. igalt kostjalt 4,33 eurot, mis kasvab igapäevaselt 0,21 euro võrra (0,05 eurot ühe kostja kohta). Samuti tuleneb TsMS §-st 367, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. VÕS § 113 lg 2 ja TsMS § 367 alusel nende koostoimes nõuab hageja lisaks kahjunõudele kostjalt ka viivise väljamõistmist arvestusega, et viivist tuleb arvestada alates käesoleva hagi esitamisest määras 8,05% aastas kuni põhinõude tasumiseni. Ühtlasi juhib hageja tähelepanu asjaolule, et VÕS § 94 lg 1 kohane intressimäär võib iga poolaasta tagant muutuda, mis tähendab, et kohtumenetluse käigus võib viivisemäär samuti jooksvalt muutuda.

1.15.4.Põhjendatud huvi tuvastusnõude osas. Hageja üheks nõudeks on ka nõue tuvastada, et kostjatel hageja poolt E Ti ülalpidamiskohustuse täitmise korral on kostjatel ühiselt kohustus hüvitada hagejale ülalpidamiskohustuse täitmisega seotud kulud. TsMS 368 lg 1 kohaselt võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Juhul kui hageja esitaks üksnes rahalise nõude kostjate eest seni tasutud summade ulatuses, kuid kostjad ei täidaks ülalpidamiskohustust ka edaspidi, tuleks hagejal pöörduda uuesti hagejate vastu kohtusse. Seetõttu on hageja õigustatud huviks, et lisaks rahalise nõude väljamõistmisele tuvastaks kohus, et kui hageja jätkab E Ti ülalpidamiskohustuse täitmist, on kostjatel kohustus see hagejale hüvitada Sellisel juhul ei pea hageja enam täiendavalt kohtusse pöörduma, vaid kostjate poolse edaspidise ülalpidamiskohutuse täitmata jätmise korral saab nende rahalise kohustuse pöörata koheselt sundtäitmisele.

1.16.5.Kostja Õ T väidab, et kasvatab üksi alaealist last, samas on sünnitunnistusel isa (J T) kohta kanne tehtud. Kostja ei ole selgitanud, miks ei saa ta oma lapse isalt nõuda elatist. Kostja on hageja hinnangul võimeline tagama nii oma alaealise lapse ülalpidamist kui osalema ka ema ülalpidamiskulude kandmisel, kuna tal on püsiv sissetulek palgatulu näol. Kostja poolt esitatud asja tasuta kasutamise lepingu ja kommunaalarvete osas jääb hagejale ebaselgeks, mida nendega soovitakse tõendada.

KOSTJATE VASTUVÄITED

2.Ükski kostja hagi ei tunnista. 2.1.Kostja A S (I kd tlk 124) selgitab, et on juba esitanud Paide Vallavalitsuse korraldusele vastuse ja omapoolse seisukoha ning märgib jätkuvalt, et juhindudes PS §-dest 27 lg 3, 5 ja 28 lg 2 ning PKS § 103 lg 1 p 2, ei soovi ta ülalpidamiskohustust E Ti suhtes täita, kuna temalt kohustuse täitmist on äärmiselt ebaõiglane nõuda – E T hülgas A Se, mil viimane oli 3-aastane ning pole osalenud mitte kunagi sellest ajast peale tema kasvatamises ega andnud ühelgi viisil oma pojale ülalpidamist. A S elas ja õppis Lääne-Viru maakonnas Aaspere 8 klassilises koolis ja Kadrina Keskkoolis. E T elas kaebuse esitajale teadaolevalt xxxx, seejärel xxxx, oli erinevates suhetes ega hoolinud oma alaealisest lapsest. A Sel puuduvad suhted oma ema ning teiste poolõdede- vendadega. A St pidas täielikult üleval, kasvatas ja koolitas tema isa B S, kes tänaseks on surnud. Asjaolu, et E Tilt ei olnud ära võetud vanemlikke õigusi, ei muuda olematuks lapse hülgamise ja oma vanemakohustuste mittetäitmise fakti. A S, alaealisena, ei saanud esitada kohtule avaldust oma emalt vanemlike õiguste äravõtmiseks ning selle tegemata jätmine omal ajal pole toimunud tema süül. A S palub kohtul vabastada ta PKS § 103 lg 1 p 2 alusel E Ti ülalpidamiskohustuse täitmisest, kuna õigustatud isik on jämedalt rikkunud oma ülalpidamiskohustust ülalpidamiskohustuslase vastu - vanem ise pole täitnud oma kohustust kostja suhtes, kui A S oli alaealine. Täiendavalt on kostja koos E Ti tunnistajana ülekuulamise taotlusega (II kd tlk 2) esitanud ka andmetena oma varandusliku seisundi kohta pangakonto väljavõtte (II kd tlk 5-10), kuivõrd aga kostja ei soovi hagile esitatud vastuväitena tugineda oma maksevõimele, -võimetusele, loobus ta nimetatud tõendile tuginemisest 22.07.2015 istungil. Kostja leiab, et PKS § 103 rikkumine E Ti poolt on tõendatud tunnistaja E Ti ütlustega, millest saab teha kogumis järelduse, et E.T A Se ülalpidamiseks raha ei andnud ja ka muul viisil ülalpidamises ei osalenud ning kaaskostja M K esitatud kohtulahenditega, millest nähtub, et E T lahkus A Se ja tema isa juurest väga varases kostja lapsepõlve eas ning tunnistaja ütlustest ei

tulene, et ta oleks hilisemaltki kostja elus osalenud. Kostja viitab riigikohtu lahenditele nr 3-2-13-07, 3-2-1-57-04 ning 3-2-1-121-04, milles on käsitletud ülalpidamiskohustuse rikkumise mõistet ning leiab, et E Ti ja B S kokkuleppe A S ülalpidamiseks raha mitte maksta on õigustühine- nii tolleaegne kui ka tänane perekonnaõigus sätestab vanematele võrdse kohustuse lapse ülalpidamises osaleda.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

3.Kohus, tutvunud poolte seisukohtade ning esitatud tõenditega, leiab, et hagi ei kuulu rahuldamisele, sh tuvastusnõude osas. Kohus leiab, et poolte poolt esitatud ja kohtulahendi eelnevas osas leheküljeliselt märgistatud kirjalikud tõendid on asjakohased, lisaks on rahuldatud kostja A.S taotlus tõendi kogumisena tunnistaja E Ti ülekuulamine tema asukohajärgses hooldekodus (määrus II tlk 58, ütlused lk 69). Kohus jätab arvestamata hageja poolt esitatud tõendid (I kd tlk 69-72), mis käsitlevad K Higa seonduvat, kuna nimetatud isiku vastu nõuet ei ole esitatud ja kostja A Se esitatud pangakonto väljavõtte (II kd tlk 5-10), millele tuginemisest kostja ise on 22.07.2015 istungil loobunud. 3.1.Pooled ei vaidle selle üle, et: --E Ti on kõigi kostjate ema --E T on oma abivajadusest tingituna paigutatud hooldekodusse, mille ülalpidamiskulusid on E Ti enda vahenditest puudujäävas osas hüvitanud hageja --hagejal on käsundisuhtest tulenevalt õigus nõuet kostjate vastu esitada --arvutuslikult on hageja nõue kooskõlas esitatud tõenditega 3.2.Kostjad vaidlevad nõudele vastu kahel erineval alusel:1) majandusliku võimetuse tõttu E Ti ülalpidamiskulude kandmises osaleda- A A ja Õ T ja 2) E T ei ole kostjaid kasvatanud ja on rikkunud nende ülalpidamiskohustust- M K ja A S. 3.3.Õiguslikult on hagi esitatud korrektselt VÕS § 1018 tuginedes ja seda ei vaidlusta ka kostjad. PKS § 96 esimese lause ja § 97 p 3 järgi on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased ülalpidamist vajavale alanejale või ülenejale sugulasele, kes ei ole võimeline ennast ise üleval pidama. Kuivõrd PKS ei eelda, et ülalpidamiskohustust tuleb täita isiklikult, saab kolmas isik täita võlgniku ülalpidamiskohustuse ülalpidamist saama õigustatud isikule- nimetatud kohustuse täitmisel saab kohustuse täitnud kolmas isik VÕS § 78 lg 4 järgi esitada tagasinõude või nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist VÕS § 1018 lg 1 p 3 alusel. Kohustatud isiku asemel ülalpidamiskohustust täitnud kolmandal isikul on käsundita asjaajamisest tulenevad õigused, sh VÕS § 1023 järgi kulutuste hüvitamise nõue. Kohalikul omavalitsusel (edaspidi KOV) on SHS § 5 lg 1 ja § 8 järgi kohustus korraldada sotsiaalhoolekannet, sh sotsiaalteenuste osutamist, kuid see ei tähenda, et kohalik omavalitsus peab kõiki sotsiaalteenuseid osutama tasuta. Tulenevalt SHS § 45 lg 1 võib isikult võtta sotsiaalteenuste eest tasu, mille suurus oleneb teenuste mahust, maksumusest ja teenust saava isiku ning tema perekonna majanduslikust olukorrast. KOV-l tekib abi andmise kohustus SHS § 3 lg 1 p 2, 3 järgi siis, kui isiku ja perekonna võimalused toimetulekuks ei ole piisavad, st et puudustkannatav isik ei saa eeldada tema vajaduste katmist KOV poolt olukorras, kus tal on perekonnaliikmed, kes on võimelised oma puudustkannatava perekonnaliikme eest hoolitsema. Eeltoodu kohaselt on KOV kohustatud osutama isikule tasuta sotsiaalteenuseid niivõrd, kuivõrd isik ise ega teda ülalpidama kohustatud perekonnaliikmed ei suuda oma varalise seisundi tõttu seda ise teha. Tasulise sotsiaalteenuse korral võib sellise kohustuse täitmisel KOV-l tekkida käsundita asjaajamisest tulenev kulutuste hüvitamise nõue abivajava isiku ülalpidamiskohustuslase vastu. Kui KOV on SHS § 46 lg 1 kohaselt hoolekande teenuse rahastanud, on tal õigus pöörduda ülalpidamist andma kohustatud isikute poole, et need hüvitaks teenuse osutamise selle osa, milleks nad on kohustatud, arvestades hoolekande teenuse saaja enda omaosalust teenuse eest tasumisel.

St et ajutiselt täidab abivajava isiku ülalpidamise kohustuse KOV, kes seadusjärgselt ülalpidamiskohustuslaselt kohustuse täitmise nõudmisel peab aga arvestama PKS § 102 sätestatuga ( vt Riigikohtu lahend 3-2-1-67-15 p.14). Haginõude arvutuslikus osas kostjad vastuväiteid ei ole esitanud. Kohus leiab tõenditega olevat tuvastatud, et hageja on igakuiselt E Tile teenuse osutamiseks sõlminud hoolduslepingu ning on tasunud nimetatud lepingute alusel esitatud arved. 3.4.Kohus leiab, et kostjate vastuväited on põhjendatud. 3.4.1.Kostja A Se väitel ei ole ema teda ülalpidanud ega kasvatanud, mistõttu tal puudub kohustus tänasel päeval tema ülalpidamiskulude katmises osaleda. Kohus leiab, et tunnistaja E Ti ütluste kohaselt A St kasvatanud B S ei soovinudki E Ti poolt kostja ülalpidamises osalemist ja seetõttu ei saa väita, et PKS § 103 lg 1 p 2 tähenduses oleks E T A Se suhtes ülalpidamiskohustust jämedalt rikkunud. Kostja tõlgendus, et vanematevaheline nimetatud kokkulepe- ülalpidamist mitte maksta-mitte küsida- on õigustühine, ei ole relevantne. Tühine on kokkuleppe, millega õigustatud isikul välistatakse nõude esitamise õigus (PKS § 109). Antud juhul ei ole kostja tõendanud, et tema vanematel olnuks kokkulepe, et last kasvataval B Sel ei ole õigust ülalpidamist nõuda. Vastupidi- tunnistaja väitel B S ise on talle korduvalt täie teadvuse juures kinnitanud, et ei soovi E Tilt A Se ülalpidamist. Mis oli sellise loobumise ajendiks, ei ole tänasel päeval enam võimalik hinnata ja see ei mõjuta ka asja lahendamist. Printsiibis ei saa jämedalt rikkuda kohustust, mille vastuvõtmisest on selgelt loobutud. Iseesenest on kostjal õigus, et vanematel on ka varasemate perekonnaseaduse redaktsioonide kohaselt olnud kohustus osaleda lapse ülalpidamises ja sellest aspektist vaadatuna ei oma tähtsust, kas selleks oli olemas vastav kohtulahend või toimus see täna kehtiva PKS § 100 lg 3 esimese lause mõttes omavahelise kokkuleppe alusel. Antud juhul selle kostja puhul on tegemist olukorraga, kus ülalpidamisekohustuse täitmist ei soovitudki, ei seadusest tuleneva nõude esitamisena kohtu kaudu ega vabatahtlikult. Kohus teeb eelnimetatust järelduse, et kui B S oleks E Tilt A S ülalpidamiseks vahendeid soovinud, siis oleks E T seda ka (oma tolleaegsete võimaluste piires) teinud ning et ülalpidamiskulude kandmises mitteosalemine oli tingitud B S selgesõnalises korduvas kinnitusestahteavalduses, et seda pole vaja, mitte sellest, et E T oleks kohustuse täitmisest kõrvale hoidunud või keeldunud seda tegemast. St E Til oli valmidus ja tahe oma kohustust täita. Kostja ei ole esitanud asjaolu, et ta hagi tuleks jätta tema vastu rahuldamata majanduslikel kaalutlustel, ehk PKS § 102 alusel. Kohus ei pea aga võimalikuks siiski hagi kostja A S vastu rahuldada ja esitab põhjendid otsuse punktis 3.4.3.1, kuivõrd need on analoogsed kostja M K vastu esitatud nõude rahuldamata jätmisega. 3.4.2.Kostja A A väidab, et ei ole majanduslikult võimeline ülalpidamiskulude katmises osalema. Kostja esitatud pangakonto väljavõtte osas on hageja avaldanud kahtlust, mida see tõendab ning kas see ikka kajastab kostja kogu varalist seisundit. Hageja arvates nähtub kostjale tehtud ülekannetest väljamakseid äriühingust xxxx ning leiab, et nimetatud äriühingu kasumiks 2013 oli 3745 eurot, mille kohta majandusaasta aruandes oli ettepanek see välja jaotada. Kohus leiab, et 3745 eurot jagatuna 12 kuu peale teeb ühe kuu sissetulekuks 312 eurot, mis on alla EV Valitsuse poolt kehtestatud miinimumpalga suurust. Eeldatavasti pidanuks nimetatud summa laekuma kostjale 2014 jooksul. Kui siia juurde lisada väljamakse äriühingult 15.07.2014 summas 100 eurot, oleks äriühinguga seotud kostja eeldatav tulu 3845 eurot, ehk ühe kuu summana 320 eurot. See on jätkuvalt alla kehtestatud miinimumpalga suurust jääv summa.

2013 a majandusaasta aruandele ei ole aga lisatud otsust kasumi väljajaotamise kohta (aruandes on see vaid ettepanekuna) ning 2014 majandusaasta aruande (tutvustatud menetlusosalistele 22.07.2015 istungil ja vastavaid avalikke andmeid kohtutoimikusse lisamata) järgi on 3745 eurot kajastatud kui „eelmiste perioodide jaotamata kasum“, seega tegelikkuses vastav väljamakse puudub ning eeltoodust lähtuvalt saab kostja äriühinguga seotud sissetulekuks maksimaalselt pidada vaid 100 eurot. 2014 a majandusaasta aruande kohaselt on äriühingu kahjum 1911 eurot, ning kajastab, et vastutustundliku äriühingu juhina on väljavõtmata kasumi abil omakapital hoitud seaduses ettenähtud suuruses ning et sellest ei ole kostja isiklikku tulu saanud. 2015a 4,5 k jooksul (konto väljavõte 14.05.2015 seisuga) on kostjale äriühingust laekunud kokku 1900 eurot, mis jagatuna 4,5 kuu peale teeb keskmiseks 422 eurot. Nimetatud summa küll ületab vähesel määral (32 euro ulatuses) kehtivat miinimumpalka, kuid kohtu hinnangul ainuüksi see ei võimalda teha järeldust kostja finantsvõimekusest tagada ema ülalpidamiskulude kandmine. Ka selle summa kohta on kostja selgitanud, et sellest 1500 eurot on äriühingu vara, mida ta ei ole saanud kasutada-kulutada endale. Kostja ülalpidamisel on xxxx sündinud laps, kelle ülalpidamiskohustuse täitmisest vabastamiseks seadus alust ei anna. Seega eelkõige tuleb kostjal tagada oma alaealise lapse ülalpidamine ning seejärel, kui vahendid seda võimaldavad ja kohustuste täitmine ei raskenda-halvenda kohustatud isiku enda tavapärast toimetulekut, saab makseid teostada ka abivajava täisealise sugulase ülalpidamiseks. Kohus leiab, et olukorras, kus hetkel arvutuslikult keskmisest 2015 a sissetulekust ehk 422 eurost kuus peaks alaealise lapse ülalpidamiskulude katteks teoreetiliselt arvestama PKS § 101 kohaselt vähemalt 195 eurot, jääks kostja enda (ja arusaadavalt osaliselt ka tema abikaasa) kulude katteks 422-195=227 eurot, mis ilmselgelt on pigem väike summa. Arvestades, et tegemist on lapse puhul kooliminejaga, kelle kulud lähitulevikus hüppeliselt suurenevad ja arvestades asjaoluga, et kostjale ainsat sissetulekut andva äriühingu majanduslikud näitajad ei võimalda teha järeldust, et kostja maksevõime oleks piisav, ei saa pidada võimalikuks kostja osalemist nii tema enda, kui tema alaealise lapse ülalpidamise kõrval mis iganes summas oma ema ülalpidamiskulude kandmises. Asjaolu, et kostja tagab oma alaealise lapse ülalpidamise, ei ole kuidagi võrdsustatav samaväärse võimekusega tagada täisealise abivajava isiku ülalpidamist. Täisealisel abivajaval isikul on reeglina regulaarseks sissetulekuks pension, mille suurus peaks riigi sotsiaalpoliitika kohaselt olema piisav, et tagada pensionärile või sotsiaalabi vajavale inimesele inimväärne elu eelkõige tema enda vahendite arvel. Kostja ei saa vastutada selle eest, et riigil selline võimekus tegelikkuses puudub ja et hooldusteenuse osutamise maksumus ületab kordades keskmist riigis makstavat pensioni. Alaealisel lapsel selliste piisavas suuruse isiklike rahaliste vahendite olemasolu eeldada ei saa ja kuna teda ei saa ka kohustada neid vahendeid endale töise sissetuleku kaudu tagama, siis tuleb täisealistel ülalpidamiskohustuslastel isikutel eelkõige tagada alaealise lapse ülalpidamine, kuivõrd sellest ei vabasta neid ka nende enda sissetulekute ebapiisavus. Hageja arusaam ja kahtlus, et millest siis kostja elab, on õige, aga hageja ei arvesta paraku olukorraga, kus riigi erinevates regioonides inimeste hakkamasaamise võimekus ja võimalused erinevadki märgatavalt nn suurlinnade ehk tihedalt asustatud piirkondade võimalusest. Hageja väide, et kostjal on kinnisvara, on iseenesest õige, aga kohus ei saa pidada põhjendatuks kostja ja tema perekonna elukohaks oleva kinnistu realiseerimist antud kaasuse nõude täitmiseks, kuivõrd see kahjustaks oluliselt kostja enda senist tavapärast (ja üsna kasinat) ülalpidamist ning sunniks muuhulgas põhjendamatult tegema kulutusi järgmise elamispinna muretsemiseks.

üldise õiglustundega. Kostja oli 2 a, kui ema lahkus teise mehe juurde. Ka aasta hiljem ei olnud tema elutingimused ja -kombed sobilikud selleks, et kohus oleks saanud kostja anda ema kasvatada. Ema ei tundnud tema vastu kordagi huvi ning ei ole osalenud tema ülalpidamises ega kasvatamises. Kohus leiab, et kostja seisukoht on mõistetav. Analoogselt kostja A Sega, ei ole ka M K puhul küll olemas kohtuotsust, mis oleks kohustanud E Tit riigi sunnijõul kostja ülalpidamises osalema, kuid kohtulahendi puudumine ei saanud takistada E Til lapse ülalpidamises osalemast. Puuduvad andmed, et P-O A ei oleks (nii nagu seda tunnistaja väitel väljendas B S kostja A Se puhul) soovinud E Tilt ka nn kohtuväliselt abi. Asjaolu, et kohus poolte abielu lahutas ja ühisvara jagas ning et menetluses ei olnud elatise nõuet, ei tähenda, et E Til poleks olnud kohustust lapse ülalpidamises osaleda. B Sega analoogset tahteavaldust ülalpidamiskohustuse täitmisest mittevajamise kohta ei olnud kohtule teadaolevalt kostjat kasvatanud isikud (isa ja/või kasuema) esitanud. Kostja M K puhul oli E Til kohustus (tänase PKS § 97 p 1, 100 tähenduses) osaleda kostja ülalpidamises ja kuna ta seda ei ole minimaalselgi määral teinud, siis on ta kostja ülalpidamiskohustust rikkunud. Nimetatu omakorda annab aluse lugeda kostja M K vabastatuks PKS § 103 tähenduses E Ti ülalpidamiskohustuse täitmisest ning jätta hagi kostja M K vastu rahuldamata. PKS § 103 lg p 2 nimetatud ülalpidamiskohustuse jämedaks rikkumiseks hindab kohus antud juhul asjaolu, et E T, ilma ühegi teadaoleva ja esiletoodud mõjuva põhjuseta kogu kostja M K alaealisuse ajal, ehk 18.a jooksul, ei tundnud huvi tema ülalpidamises osalemise vastu. 3.4.3.1.Ülalpidamiskohustusest vabastamine või elatise piiramine on kohtu kaalutlusotsustus, mille tegemisel tuleb arvestada kõiki asjas esile toodud asjaolusid kogumis. Kohus leiab, et antud juhul tuleb nii A Se kui M K vastu esitatud nõude puhul hinnata nii seda, kas neid tegelikult kasvatanud vanem soovis või ei soovinud E Ti osalemist kostjate ülalpidamises, kui ka asjaolu, et kostjad ise ei saanud sellise nõude esitamist või mitteesitamist kuidagi mõjutada. Kohus leiab, et tänased kostjad ei saa vastutada selle eest, mis ajenditel neid tegelikult kasvatanud täisealised isikud omal ajal emalt elatist ei soovinud nõuda või ei saanud vastavat täitmist. Kohus peab tähelepanuväärivaks ja arvestamist vajavaks ka asjaolu, et E T ei ole lisaks rahaliselt laste elusse mittepanustamisele osalenud ka oma laste sisulises kasvatamises kogu nende teadliku elu. Ja jällegi ei saanud kostjad tollal alaealistena kuidagi seda mõjutada, kas E Ti vastu olnuks alust või ei olnuks alust esitada vanemlike õiguste äravõtmise nõuet. Asjaolu, et kostjad said üksteise olemasolustki teada alles läbi käesoleva kohtumenetluse näitab, et E T mingitel talle teadaolevatel põhjustel ei soovinudki oma lastes tekitada perekondlikku ühtsust ja kokkuhoidmise, hoolimise ning üksteisega arvestamise tunnet ehk tunnet, mis andnuks moraalse ja emotsionaalse õiguse eeldada, et temal endal abivajaduse tekkimisel suudaksid tema lapsed teda mõista ning tunnetaksid vajadust teda abistada. Nimetatu kogumis põhistab kohtu hinnangul eelkõige M K ja A Se (aga ka teiste kostjate) seisukoha, et E Ti puhul on kostjate jaoks tegemist võõra inimesega, kellega neil igasugune kontakt ja seos puudub, mistõttu ainuüksi fakt, et tegemist on kostjate bioloogilise vanemaga, ei saa olla kohtu hinnangul aluseks kohustada kostjat(id) edaspidiselt kuni vastava vajaduse möödumiseni finantseerima E Ti ülalpidamiskulusid, kui ema ise seda omal ajal kordagi ei teinud.

Kostja poolt esitatud vara tasuta kasutamise lepingu kohaselt ei tule kostjal küll elamispinna kasutamisel tasuda nn tavapärast üüri, kuid kommunaalmaksete tasumise kohustus tuleb lepingust ja selle kohustuse täitmise kohta on kostja tõendeid esitanud. Ilmselgelt on kostjal kohustus muretseda selle väikese sissetuleku eest ka söök ja riide-jalanõud nii endale kui oma lapsele ning finantseerida ka kõikvõimalikud muud nt lapsel koolikohustuse täitmisega või tervisega seotud kulud. Hageja arusaam sellest, et kostja lapsel on isa sünnitunnistusel olemas, on õiguslikult arusaamatu. Tegemist on ema ütluste põhjal tehtud isa kandega, kuivõrd sellist isikut nagu sünnitunnistusele isikukoodita kantud J T, ei ole tegelikult olemas ning seda kinnitab ka rahvastikuregistri andmebaas, mille kohaselt Õ Ti lapsel isakanne puudub. Käesoleva hagi esitamine ei saa kohustada kostjat esitama oma lapse isa vastu põlvnemise tuvastamise ja elatise väljamõistmise nõuet. Asjaolud, miks kostja seda seni teinud ei ole, ei puutu käesoleva hagi esemesse. On paraku üldteadaolev asjaolu, et ka vastava lahendi saamine ei pruugi tegelikkuses viia ülalpidamisnõude täitmiseni. Seega kostja varanduslik seis võiks läbi oma lapse isalt elatise nõudmise suureneda vaid hüpoteetiliselt. Elatis oleks ka sel juhul mõeldud mitte suurendama kostja varanduslikku seisu, vaid tagama tema lapse ülalpidamist võrdselt mõlema vanema poolt. Jagades kostja tõendatud kommunaalkulud kolme kasutaja vahel (arvetel inimeste arvu järgi mõõdetavad kuluartiklite puhul on fikseeritud 3 kasutajat), oleks kostjale langev osa keskmiselt (2454: 14 kuu kohta esitatud arvetel 175 eurot : 3 tarbijaga =) 58 eurot kuus. Kostja on 22.07.2015 istungil kinnitanud, et tema maksab nimetatud arvest poole ja kohus peab seda, tõendamisvajaduseta, ka eluliselt usutavaks. Kui kolmeks tarbijaks on kostja selgituse kohaselt kostja ise, tema alaealine laps ja tema elukaaslane, siis on tavapärane, et kulude tasumine toimub täisealiste isikute poolt; kulude jaotamise osas saab arvestada aga sellega, et nn kostja osaks kuludest on 1/3. Kostja keskmine palk 2014 (I kd tlk 121) oli 244 eurot kuus. Kui sellest maha arvata eelnimetatud elamispinnaga seotud kuluna keskmiselt ca 58 eurot, jääb nii kostja kui tema lapse ülalpidamiseks 186 eurot kuus, mis on ilmselgelt alla igasugust minimaalset piiri. Arusaamatu on hageja seisukoht, et kuivõrd kostja suudab ülal pidada oma alaealist last, siis peab ta suutma seda teha ka oma ema puhul. Kohus leiab, et PKS § 98 lg 1 kohaselt peab eelkõige saama tagatud alaealise lapse ülalpidamine piisavas ja regulaarses ulatuses ja alles seejärel, vastavate vahendite olemasolul võivad saada ülalpidamist ka abivajavad täisealised sugulased. Kohtu hinnangul kostjal sellised vabad vahendid puuduvad ja eeltoodust järelduvalt ei ole põhjendatud hagi rahuldada ka kostja Õ Ti vastu.

rikkuda (sh jämedalt) ei saa kohustust, mida ei pea täitma, kuid eelpool ( otsuse p. 3.4.3.1) käsitletud diskretsiooni silmas pidades ei pea kohus võimalikuks kohustada kostjat tasuma tema jaoks võõra inimese ülalpidamiskulusid üksnes seetõttu, et tema isa omal ajal otsustas lapse üksinda üles kasvatada ilma ema rahalise panuseta.

kindlaks

(digitaalselt allkirjastatud) Marika Leimann Kohtunik Tartu Ringkonnakohtu 26.01.2016 kohtuotsuse

RESOLUTSIOON:

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.