2-12-21232/13 - Pankrotiõigus - Muud hagimenetluse pankrotiasjad - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

Leping nr.250/op oli ka sõlmitud XXXja OÜ XXXvahel. Nimetatud lepingu alusel esitas OÜ XXXpankrotiavalduse XXXpankroti väljakuulutamiseks. OÜ XXXesitas oma nõude XXXpankrotimenetluses. Oma nõude tõendamiseks esitas hageja 24.11.2011.a Sankt-Peterburi linna Smolninski rajoonikohtu otsuse, mille järgi mõistis kohus hageja kasuks välja 14 276 575 rubla, mis moodustas kohtuotsuse tegemise ajal XXXvõlgnevuse hageja ees. Arvestades asjaoluga, et teade XXXpankroti väljakuulutamisest oli avaldatud Ametlikes Teadaandes 20.12.2011.a, ei saa XXXvõlgnevus hageja ees vähem kui kuu aja jooksul kasvada üle viie korra. 20.12.2011.a seisuga XXXvõlgnevus hageja ees 24.11.2011.a Sankt-Peterburi linna Smolninski rajoonikohtu otsuse järgi moodustas mitte rohkem kui 340 242, 49 eurot. Kostjad paluvad jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Menetluse käik Menetluse käigus vähendas hageja kõrvalnõudeid põhinõude suuruseni – 354 234, 79 euroni. Eelnevast tulenevalt palub hageja tunnustada nõuet summas 708 469,56 eurot, millest põhinõuet summas 354 234,78 eurot, intressinõuet summas 26 530,86 eurot ja viivisenõuet summas 327 703,92 eurot. Hageja võttis 07.11.2012.a. hagi kostja I vastu tagasi. 19.11.2012.a. määrusega jättis kohus hagi kostja I vastu läbi vaatamata ja jätkas menetlust kostja II ja kostja III vastu. Poolte nõusolekul jätkas kohus menetlust kirjalikus menetluses. 03.12.2012.a. esitasid kostjad taotluse asjas menetluse lõpetamiseks. Hageja vaidles 19.12.2012.a. seisukohas antud taotlusele vastu ja leidis, et see on põhjendamatu. Kohtu põhjendused Kohus, kuulanud ära menetlusosalised ja uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis, asub seisukohale, et hagi on põhjendatud ja tõendatud ning tuleb rahuldada täies ulatuses. Pooltel puudub vaidlus selle üle, et 19.novembril .2011.a. kuulutas Harju Maakohus välja XXX(pankrotis) pankrot ja nimetas pankrotihalduriks Oliver Ennoki. XXXesitas 06.jaanuaril 2012.a nõudeavalduse XXX(pankrotis) pankrotimenetluses XXX(pankrotis) vastu summas 1 854 234,78 eurot, millest põhinõue moodustas 354 234,78 eurot ja kõrvalnõuded 1 500 000 eurot. Nõuete kaitsmise koosolek toimus 08.mail 2012.a. Vastavalt XXX(pankrotis) 08.mai 2012.a nõuete kaitsmise koosoleku protokollile vaidlustas XXXkõrvalnõuded summas 1 145 765,22 eurot XXX(pankrotis) pankrotihaldur Oliver Ennok ja nõude täies ulatuses XXXja XXXv/XXX. Eelnevast tulenevalt esitas XXX30. mail 2012. a hagiavalduse XXXnõude tunnustamiseks XXX(pankrotis) pankrotimenetluses teise rahuldamisjärgu nõudena. PankrS § 106 lõike 1 kohaselt otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus, kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on laenulepingust tulenev kehtiv nõue võlgniku pankrotimenetluses.

VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele (laenusaajale) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 alusel võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist, kahju hüvitamist, lepingu üles öelda ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 101 lg 2 alusel võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 229 lg 2 sätestab, et tõendiks võib olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus. TsMS § 232 lg 1 alusel hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. 29.augustil 2008.a sõlmisid XXXOÜ kui laenuandja ning XXXkui laenusaaja laenulepingu nr 290/op, mille kohaselt XXXOÜ eraldas XXXlaenulimiidi summas 4 500 000 Eesti krooni. 03. detsembri 2008. a avaldusega ja 10. detsembri 2008. a korraldusega palus XXXsuurendada laenulepingu nr XXXalusel laenusummat 500 000 Eesti krooni võrra ja kanda raha XXXarveldusarvele. Kokku väljastati XXXlaenulepingu nr XXXalusel laenu summas 5 542 570 Eesti krooni, so 354 234,78 eurot. Kohus nõustub hagejaga, et 5.juuli 2011.a. nõudeõiguse loovutamise lepinguga on tõendatud vaidlusalusest laenulepingust nr XXXtuleneva nõude loovutamine hagejale. 05.juulil 2011.a. XXXOÜ ja XXXvahel sõlmitud nõudeõiguse loovutamise lepingu punkti 1 kohaselt annab kreeditor XXXOÜ üle ja uus kreeditor XXXvõtab endale üle esimese nõudeõiguse ja saab kreeditoriks kooskõlas lepinguga nr 250/op, 29.augustist 2008.a, mis on sõlmitud kreeditori ja XXX(võlgnik) vahel. Nõudeõiguse loovutamise lepingu punkti 2 kohaselt omandab uus kreeditor õiguse nõuda võlgnikult lepingu järgse võlgnevuse summas 5 542 570 Eesti krooni, kustutamist, õigused, mis tagavad kohustuse täitmist, samuti õiguse nõuda intresse ja viiviseid. Kohus nõustub hageja seisukohaga, mille kohaselt on antud nõude loovutamise lepingus ekslikult märgitud loovutatava lepingu nr 250/op, õige on 290/op. Nimetatud nõude loovutamise lepingust nähtub loovutatava lepingu kuupäev 29.august 2009.a. ja laenusaaja põhivõlgnevuse summa võlausaldaja ees 5 542 570 Eesti krooni. Kostjate poolt viidatud lepingu nr 250/op näol on aga tegemist 13.aprillil 2007.a. sõlmitud laenulepinguga laenulimiidiga 1 500 000 krooni, mille alusel on nõude võlgniku pankrotimenetluses esitanud XXXOÜ. Nimetatu on tõendatud nii XXXOÜ 6.jaanuari 2012.a. nõudeavalduse kui ka sellele lisatud antud laenulepingu ja maksekorralduste ning pangakonto väljavõttega. Vaidlus puudub selles, et XXXOÜ käesoleva vaidluse esemeks olevast laenulepingust tulenevat nõuet esitanud ei ole. Hageja on esitanud kohtule 24.novembri 2011.a Sankt-Peterburi linna Smolninski rajoonikohtu otsuse, millega mõistis kohus XXXhageja kasuks välja

vaidlusalusest laenulepingust nr XXXtuleneva põhivõlgnevuses 5 542 570 Eesti krooni, millele vastab 354 234,79 eurot. Nõude summat ja nõude loovutamist hagejale ei ole XXXkohtuotsusest nähtuvalt vaidlustanud. TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool tõendama oma väiteid ja vastuväiteid. Kohus on seisukohal, et kostjad ei ole hageja esitatud tõendeid omapoolsete tõenditega ümber lükanud. Laenulepingu nr XXXpunktist 2.3. nähtuvalt oli laenu kasutusse võtmise tähtaeg alates 29. augustist 2008.a ositi vastavalt nõudele. Laenulepingu nr XXXpunkti 2.1. kohaselt oli laenulimiit 4 500 000 Eesti krooni. XXX03.detsembri 2008.a avaldusega on tõendatud, et võlgnik palus suurendada laenulepingu nr XXXlaenusummat 500 000 Eesti krooni võrra. Laenulepingu nr XXXpunkti 2.4. alusel oli laenu tagastamise lõpptähtpäev 25. august 2009.a. Hageja esitatud maksekorraldustega on tõendatud, et 2008.a väljastati XXXlaenu summas 4 688 000 Eesti krooni. 2009.a enne laenulepingu nr XXXlepingujärgse tagastamise tähtpäeva väljastati XXXtäiendavalt laenu 491 100 Eesti krooni. Seega väljastati enne laenulepingu nr XXXlaenu tagastamise tähtpäeva võlgnikule laenu kokku 5 179 100 Eesti krooni, mis tuli vastavalt laenulepingu nr XXXpunktis 2.4. tagastada 25.augustiks 2009.a. Hageja 06.jaanuari 2012.a nõudeavaldusele lisatud maksekorraldustega on tõendatud, et XXXOÜ poolt kanti võlgniku arvelduskontole pärast laenulepingu nr XXXlepingujärgse tagastamise lõpptähtpäeva 31.augustil 2009.a 50 000 Eesti krooni, 10. septembril 2009.a 5500 Eesti krooni, 22.septembril 2009.a 45 000 Eesti krooni, 20.oktoobril 2009.a 46 100 Eesti krooni, 13.novembril 2009. a 46 000 Eesti krooni, 16.detsembril 2009.a 47 200 Eesti krooni, 13.jaanuaril 2010. a 47 200 Eesti krooni, 15.märtsil 2010.a 18 700 Eesti krooni, 22.märtsil 2010.a 23 400 Eesti krooni, 23.märtsil 2010.a 9400 Eesti krooni, 24. märtsil 2010.a 22 940 Eesti krooni ja 2030 Eesti krooni. Seega andis XXXOÜ pärast 25.augusti 2009.a võlgnikule suulise kokkuleppe alusel laenu kokku 363 470 Eesti krooni. VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. PankrS § 42 kohaselt loetakse pankroti väljakuulutamisega võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev saabunuks, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega muutusid võlgnikule pärast 25.augusti 2009.a väljastatud laenusummad sissenõutavaks võlgniku pankroti väljakuulutamisega 19.detsembril 2011.a. Eeltoodu alusel on kogu hageja põhinõue summas 354 234,78 eurot põhjendatud ja muutunud sissenõutavaks täies ulatuses. VÕS § 397 lg kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Vastavalt vaidlusaluse laenulepingu punktidele 2.7 ja 2.8 oli võlgnik kohustatud tasuma intressi määras 6 kuu EURIBOR + 6,811 %., kusjuures intressimaksed kuulusid tasumisele ositimaksetena või ühe maksena mitte hiljem kui 25.08.2009.a. Lepingu sõlmimise ajal oli EURIBOR 5,189 %. Antud laenulepingu punkti 7.1 alusel lähtus laenuandja intressi arvestamisel tegelikust päevade arvust kalendrikuus ja 360-päevasest aastast. Hageja intressi arvestusele kostjad vastuväiteid esitanud ei ole. Seega on hageja intressi nõue summas 26 530,86 eurot põhjendatud. 25.augustiks 2009. a välja makstud laenusumma 5 179 100 Eesti krooni tähtajaks tagastamata jätmise tõttu tekkis laenuandjal laenulepingu nr XXXpunkti 2.4. alusel õigus viivise nõudmiseks alates 26.augustist 2009.a. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. VÕS § 113 lg 1 lg 3 sätestab, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui VÕS §-s 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Alates 26.augustist 2009.a kuni 19.detsembrini 2011.a on võlgnik viivitanud põhisumma tasumisega kokku 846 päeva, mistõttu on võlgnikul kohustus tasuda viivist summas 87 630 372 Eesti krooni, so 5 600 601,50 eurot (5 179 100 EEK) × 2% × 846 päeva). Hageja on viivise nõuet vähendanud summani 327 703,92 eurot. Seega on hageja viivise nõue põhjendatud ja tuleb tunnustada esitatud suuruses. Kostjad on 03.12.2012.a. taotluses palunud menetluse käesolevas asjas lõpetada. Kostjad on taotlusega koos esitanud määruse täitemenetluse algatamise kohta, mille aluseks on SanktPeterburi Smolenski Rajoonikohtu otsus asjas nr 2-4294/11, mis jõustus 30.jaanuaril 2012. Seega leiavad kostjad, et on olemas Eestis tunnustamisele kuuluv välisriigi kohtu lahend, mis on tehtud vaidluses samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel ja mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise. Kostjad on tuginenud TsMS § 78 lg-le 4. TsMS 78 lg 4 reguleerib hagi menetlusse võtmist. Hageja hagi on menetluses ja seetõttu on kostja viide nimetatud sättele asjakohatu. Asjassepuutumatu on kostjate viide TsMS §-le 121, mis sätestab, et välisriigi kohtu- ja vahekohtulahendite tunnustamise ja täitmise avaldus, nõukogu määruse (EÜ) nr 4/2009 kohtualluvuse, kohaldatava õiguse, kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise ning koostöö kohta ülalpidamiskohustuste küsimustes artiklites 19 ja 21 nimetatud avaldus või muu avaldus täitemenetluses esitatakse võlgniku elu- või asukoha järgi või kohtule, kelle tööpiirkonnas soovitakse korraldada täitemenetlust, kui seadusest või välislepingust ei tulene teisiti. Menetluse lõpetamise alused on sätestatud TsMS §-s 428. TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel lõpetab kohus menetluse, kui samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend või Eestis tunnustamisele kuuluv välisriigi kohtu lahend või vahekohtu otsus või jõustunud lahend kohtueelses menetluses, muu hulgas õiguskantsleri kinnitatud kokkulepe, mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise. Kohus leiab, et kohtutäituri määruse näol ei ole tegemist välisriigi kohtu lahendiga, mis kuuluks Eesti Vabariigis tunnustamisele. Kohtule ei ole esitatud ühtegi jõustunud kohtulahendit, mis oleks tehtud samal alusel sama hagieseme üle samade poolte vahel. Seega ei ole kostjate taotlus menetluse lõpetamiseks põhjendatud ja tuleb seetõttu jätta rahuldamata. PankrS § 153 lg 1 p 1 sätestab, et pärast käesoleva seaduse § 146 lõikes 1 nimetatud väljamaksete tegemist rahuldatakse võlausaldajate nõuded järgmistes järkudes: 1) pandiga tagatud tunnustatud nõuded käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud ulatuses; 2) muud tähtaegselt esitatud tunnustatud nõuded. Vaidlus puudub selles, et hageja nõue ei ole pandiga tagatud. Eeltoodud põhjendustel kuulub hageja nõue tunnustamisel võlgniku pankrotimenetluses teise rahuldamisjärgu nõudena. Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi rahuldamise tõttu tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses kostjate kanda. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus.