Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud 19.12.2011 kuulutas Harju Maakohus välja B Di pankroti. Hageja nõue tuleneb 29.08.2008 Optima Kredit OÜ kui laenuandja ja B Di kui laenusaaja vahel sõlmitud laenulepingust nr 290/op, mille kohaselt andis laenuandja võlgnikule laenulimiidi summas 4 500 000 krooni. Laenulimiidi tagastamise tähtpäevaks oli 25.08.2009. Intressimääraks aastas oli 6 kuu EURIBOR + 6,811%, kusjuures intressimaksed kuulusid tasumisele ositimaksetena või ühe maksena mitte hiljem kui 25.08.2009. 03.12.2008 avaldusega ja 10.12.2009 korraldusega paluti suurendada antud laenulepingut 500 000 krooni võrra. Võlgnikule väljastati 2008. laenu kokku summas 4 688 000 krooni, 2009. 730 900 krooni ja 2010. 123 670 krooni, kokku 5 542 570 krooni (354 234,78 eurot, 13 188 300 rubla). 05.07.2011 loovutas Optima Kredit OÜ antud laenulepingust tuleneva nõude koos intresside ja viivise nõudega võlgniku vastu A Rle. Hageja palus tunnustada hageja nõuet summas 1 854 234,78 eurot B Di (pankrotis) pankrotimenetluses teise rahuldamisjärgu nõudena. Menetluse käigus vähendas hageja kõrvalnõudeid põhinõude suuruseni 354 234, 79 euroni. Eelnevast tulenevalt palus hageja tunnustada nõuet summas 708 469,56 eurot, millest põhinõuet summas 354 234,78 eurot, intressinõuet summas 26 530,86 eurot ja viivisenõuet summas 327 703,92 eurot. Hageja võttis 07.11.2012 hagi pankrotihalduri vastu tagasi. 19.11.2012 määrusega jättis kohus hagi pankrotihalduri vastu läbi vaatamata ja jätkas menetlust ülejäänud kostjate vastu. Kostjate vastuväited Kostjad vaidlesid hagile vastu. Nõudeavalduse esitamisel, nõuete kaitsmisel ja hagiavalduse esitamisel ei ole hageja esitanud nõuet tõendavaid dokumente. Hageja esitatud nõude loovutamise lepingu kohaselt kuulub hagejale nõudeõigus lepingust nr. 250/op, aga mitte 290/op. Leping nr.250/op oli ka sõlmitud B Di ja OÜ Optima Kredit vahel. Nimetatud lepingu alusel esitas OÜ Optima Kredit pankrotiavalduse B Di pankroti väljakuulutamiseks ja oma nõude B Di pankrotimenetluses. Oma nõude tõendamiseks esitas hageja 24.11.2011 Sankt-Peterburi linna Smolninski rajoonikohtu otsuse, mille järgi mõistis kohus hageja kasuks välja 14 276 575 rubla, mis moodustas kohtuotsuse tegemise ajal B Di võlgnevuse hageja ees. B Di võlgnevus hageja ees ei saa vähem kui kuu aja jooksul kasvada üle viie korra. 20.12.2011 seisuga moodustas see Vene Föderatsiooni kohtuotsuse järgi moodustas mitte rohkem kui 340 242, 49 eurot. Hageja on algatanud täitemenetluse Sankt-Peterburi Smolenski Rajoonikohtu otsuse alusel, mis jõustus 30.01.2012. Sellega seoses tuleb menetluse käesolevas asjas lõpetada, kuna on olemas Eestis tunnustamisele kuuluv välisriigi kohtulahend, mis on tehtud vaidluses samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel ja mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise. Maakohtu otsus

Maakohus rahuldas hagi ja tunnustas hageja nõuet summas 708 469,56 eurot B Di (pankrotis) pankrotimenetluses teise rahuldamisjärgu nõudena PankrS § 106 lg 1 alusel. Kohus jättis rahuldamata kostjate taotluse menetluse lõpetamiseks. Menetluskulud jättis kohus kostjate kanda. Kohus tuvastas laenulepingust 290/op tuleneva nõude loovutamise hagejale ja laenu, kokku 5179100 EEK andmise võlgnikule. Kohus tuvastas, et laen tuli laenulepingu nr 290/op punkt 2.4. alusel tagastada 25.08.2009. Samuti tuvastas kohus, et Optima Kredit OÜ andis pärast 25.08.2009 võlgnikule suulise kokkuleppe alusel laenu kokku 363 470 Eesti krooni. Pärast 25.08.2009 väljastatud laenusummad muutusid sissenõutavaks võlgniku pankroti väljakuulutamisega 19.12.2011. Kogu hageja põhinõue 354 234,78 eurot on põhjendatud ja muutunud sissenõutavaks täies ulatuses. Hageja intressi nõue 26 530,86 eurot on põhjendatud (VÕS § 397 alusel). 25.08.2009 välja makstud laenusumma 5 179 100 Eesti krooni tähtajaks tagastamata jätmise tõttu tekkis laenuandjal laenulepingu nr 290/op punkti 2.4. alusel õigus viivise nõudmiseks alates 26.08.2009. Võlgnikul on kohustus tasuda viivist summas 87 630 372 Eesti krooni, so 5 600 601,50 eurot (5 179 100 EEK) × 2% × 846 päeva). Hageja on viivise nõuet vähendanud summani 327 703,92 eurot. Hageja viivisenõue on põhjendatud ja tuleb tunnustada esitatud suuruses. TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel menetluse lõetamiseks alust ei ole, kuna kohtule ei ole esitatud jõustunud kohtulahendit, mis oleks tehtud samal alusel sama hagieseme üle samade poolte vahel. Seega ei ole kostjate taotlus menetluse lõpetamiseks põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Kostjad paluvad tühistada maakohtu otsuse ning lõpetada menetlus tsiviilasjas. Hageja esitas hagi, mille ese on sama, mis oli arutluse all samade poolte vahel varasemas tsiviilasjas. Hageja ise esitas kohtule tõendina välisriigis tehtud ja jõustunud kohtuotsuse, mille ese ja osapooled on samad mis käesolevas tsiviilasjas. Kostjad esitasid täitemenetluse algatamise määruse, mille aluseks on SanktPeterburi Smolninski Rajoonikohtu otsus asjas nr 2-4294/11, otsus jõustus 30.01.2012. Koos taotlusega esitatud täitemenetluse algatamise määrus tõendab otsuse tsiviilasjas nr 2-4294/11 jõustumist, mis annab aluse menetluse lõpetamiseks. Seega pidi kohus lõpetama menetluse TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostjate kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus apellandi II suhtes on lõppjärelduses õige, kuid muuta tuleb osaliselt selle põhjendusi välismaa kohtuotsuse tähenduse osas asja lahendamisel. Apellandi II apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Apellatsioonkaebus põhineb seisukohal, et hageja nõuet ei tulnuks menetlusse võtta või see oleks tulnud jätta läbi vaatamata, kuna hageja nõude osas on tehtud kohtuotsus ja see on jõustunud. Samuti algatas hageja nimetatud kohtuotsuse alusel Vene Föderatsioonis täitemenetluse. Apellatsioonkaebuse kohaselt oleks hagi rahuldamisel pankrotimenetluses nõude tunnustamise nõude osas hagejal kaks täitedokumenti sama nõude osas. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud maakohtul alust menetluse lõpetamiseks ja kostjate taotluse rahuldamiseks. Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et hageja põhinõue 354 234.78 eurot on Vene Föderatsiooni 30.01.2012 jõustunud kohtuotsusega rahuldatud. Maakohtu otsuse põhjendused kohtutäituri määruse osas ei ole asjakohased, sest kostjad tuginesid määrusele üksnes näitamaks, et kohtuotsus on jõustunud ja selle alusel on algatatud täitemenetluse. Hageja nõudeavaldusest B Di pankrotimenetluses (I kd, tl 13-17) ilmneb, et hageja kajastas kohtuotsuse olemasolu oma nõudeavalduse punkti 2.3 teises lõigus. PankrS § 103 lg 4 kohaselt loetakse kaitsmiseta tunnustatuks

nõue, mis on kohtu või vahekohtu jõustunud lahendiga rahuldatud. Nõudeavalduse esitamise ajaks 06.01.2012 ei olnud kohtuotsus veel jõustunud, kuid oli seda 08.05.2012 toimunud nõuete kaitsmise koosoleku ajaks (I kd, tl 97). Kuna hageja põhinõude osas oli selleks ajaks jõustunud kohtuotsus, pani pankrotihaldur selle ekslikult kaitsmisele. Sellisele nõudele ei saa pankrotihaldur ega teised võlausaldajad vastuväiteid esitada ning esitatud vastuväited ei oma õiguslikku tähendust. Kuivõrd pankrotihaldur esitas hageja põhinõude kaitsmisele ja seda ei tunnustatud täies osas, tuli hagejal pöörduda kohtusse. Viivise võlgnevuse osas puudus hagejal kohtuotsusega tunnustatud nõue. Seega pani pankrotihaldur selles osas hageja nõude õigesti kaitsmisele. Hageja taotles tunnustamata jäetud nõude tunnustamist, mistõttu tuli maakohtul hagi läbi vaadata lähtuvalt hageja nõudest. Hagejal ei ole õigust esitada tema nõuet tunnustava kohtuotsuse alusel põhivõla osas kahekordset nõuet pankrotivõlgniku vastu. Menetluskulude jaotamise ebaõigsusele juhtis apellantide esindaja tähelepanu alles apellatsioonikohtu istungil. Apellatsioonkaebus ei sisalda taotlust maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks. Seetõttu ei saa ringkonnakohus sellega arvestada. Apellatsioonkaebuse täiendamine suuliselt peale apellatsioonitähtaega ei ole võimalik (TsMS § 634 lg 1) ja maakohtu otsus tuleb jätta menetluskulude jaotuse osas seetõttu kontrollimata. Hageja loobus apellatsioonikohtu istungil oma nõudest kostja A B suhtes seoses asjaoluga, et viimase suhtes on jäetud nõue jõustunud kohtuotsusega tunnustamata ja ta ei ole enam pankrotimenetluses võlausaldaja. Ringkonnakohus võtab hagist loobumise vastu ja tühistab seoses menetluse lõpetamisega esimese astme kohtu otsuse A B osas (TsMS § 645 lg 1). TsMS § 168 lg 4 alusel jäävad hageja menetluskulud hagist loobumise korral kostja kanda. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja K G v/ A B kanda. Tegemist on kaaskostjatega, mistõttu kuulub kohaldamisele TsMS § 165 ja kostjad kannavad menetluskulude võrdsetes osades. Hüvitatava summa kindlakstegemise avalduse koos menetluskulude nimekirjaga võib esitada käesolevas asjas otsuse teinud maakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

Tiit Kollom

Ele Liiv

Ulvi Loonurm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.