Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

3358, 41 eurot. Menetluses tasutud riigilõiv jätta poolte kanda võrdsetes osades, muud menetluskulud jätta need kandnud menetlusosalise kanda.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

Kostja ei nõustunud ka hageja viivisenõudega. Lepingu kohaselt kannab rentnik vastutust vaid rendi maksmata jätmise eest. Kommunaalkulude arvete tasumata jätmisel lepingu punkt 5. 3 ei kohaldu. Ka ületab viivisesumma põhinõude, selline nõue ei vasta hea usu põhimõttele. Samuti on hageja minetanud viivisenõude õiguse sellega, et ei ole seda esitanud mõistliku aja jooksul. Kostja palus kohtult viivise vähendamist mõistliku suuruseni juhul, kui kohus hagi põhinõude osas rahuldab. Menetluse käik

soovib tasuda just rendimakset, ning et hageja ei teatanud kostjale mõistliku aja jooksul pärast makse tegemist, millise kohustuse ta loeb sellega täidetuks, mistõttu kuulub asjas kohaldamisele VÕS § 88 lg. 6 p. 1 ning seega loetakse täidetuks esimeses järjekorras esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus. Ringkonnakohtu lahend on maakohtule siduv TsMS § 658 mõtte kohaselt. Viitamata teatamine ei tähenda maksete tegemisel n. n. mitmenädalast ootamist, kas vastaspool määrab või ei määra, millise kohustuse katteks ta midagi tasub või millise kohustuse katteks teine tasutu arvestab. Sellist olukorda reguleerib VÕS § 88 lg. 6 p. 1. Hagis nõutud 1. juuli 2008. a. rendiarve nr. M831-01.07.2008 summas 31.624 krooni ning 1. augusti 2008. a. rendiarve nr. M 946-01.08.2008 summas 18.362, 35 krooni on kostja poolt täitmata ehk kostja rikub lepingust tulenevat rendimakse tasumise kohustust VÕS § 100 tähenduses. Seega on hagejal õigus nõuda kohustuse täitmist VÕS § 76 lg. 1, § 101 lg. 1 p. 1, § 108 lg. 1 ja § 271 järgi ja üürivõla tasumist. VÕS § 292 lg. 1 järgi peab üürnik lisaks üüri maksmisele kandma muid üüritud asjaga seotud kulusid (kõrvalkulud) üksnes juhul, kui selles on kokku lepitud. Kõrvalkuludeks on tasu üürileandja või kolmanda isiku teenuste ja tegude eest, mis on seotud asja kasutamisega. Hageja nõuab kostjalt kommunaalmaksete võlgnevuse tasumist summas 44.333, 19 krooni. Rendilepingu punktist 3. 2. 6 ning lepingu lisast 4 nähtuvalt on pooled kokku leppinud, et kostja tasub hagejale eraldi kommunaalteenuste (elekter, valve, prügivedu, koristamine jne.) eest vastavalt lepingu arvetele, kuid mitte rohkem kui 10.000 krooni. Seda, et lepingu punkti

Eeltoodust tulenevalt pidi kostja lepingu p. 3. 2. 6 kohaselt tasuma igakuiselt kommunaalkulude eest, s. h. elektri eest kokku 10.000 kr + käibemaks ning seega puudus kostjal alus keelduda ka vastavate 2008. a. aprilli - augustikuu kommunaalkulude tasumisest. Lepingu p. 3. 2. 6 järgi on hagejal õigus nõuda 2008. a. aprilli - juuli eest iga kuu 11.800 krooni kuus (10.000 kr + 18%) ja augustikuu eest 8222, 80 krooni (koos maksuga), kokku 55.422, 80 krooni (4 x 1.800 krooni + 8222, 80 krooni). Oma hagi täpsustustes on hageja vähendanud kommunaalkulude nõuet 44.333, 19 kroonini, mis ei saa rikkuda kostja õigusi. Tasunõuded muutusid sissenõutavaks arve esitamise kuule järgneval kuul. Eesti Energiaga sõlmitud võrguteenuste osutamise lepingu ja Eesti Energia poolt hagejale esitatud arvetega on hageja tõendanud, et ta on vaidlusalusel ajal 2008. a. oma kohustust kostja ees täitnud. Kuna eelmärgitud ulatuses 44.333, 19 krooni oli kostja jätnud kommunaalkulud tasumata, siis rikkus kostja lepingu punktist 3. 2. 6 tulenevat kommunaalkulude tasumise kohustust VÕS § 100 tähenduses ja hagejal on õigus nõuda VÕS § 76 lg 1, § 101 lg. 1 p. 1 ja § 108 lg. 1 ja § 292 lg. 1 järgi kohustuse täitmist kostjalt. Hagi täpsustustest nähtuvalt on hageja vähendanud oma nõuet kostja vastu kostja poolt menetluses tasutud summade 20.000 krooni ja 1610, 35 krooni võrra. Eelpool tuvastas kohus, et kostja rendivõlg oli 49.986, 35 krooni ja kommunaalteenuste võlg oli 44.333, 19 krooni ning kuna kostja on tasunud menetluses 20.000 krooni ja 1610, 35 krooni ning kostja ei ole tõendanud, et ta oleks tasunud enam, siis on kostja võlg vastavalt 72.709, 10 kr. Seega rikub kostja lepingust tulenevat rendi ja kommunaalmaksete tasumise kohusust VÕS § 100 tähenduses ning kostjalt tuleb VÕS § 76 lg. 1, § 101 lg. 1 p. 1, § 108 lg. 1 ja § 271 ja § 292 lg .1 alusel põhivõlg 72.709, 10 krooni ehk 4646, 96 eurot välja mõista. Hageja põhinõue kuulub rahuldamisele. VÕS § 113 lg. 1 ja § 76 lg. 1 ning § 101 lg. 1 p. 6 alusel on võlausaldajal õigus nõuda kohustuse rikkumise korral võlgnikult lepingulist viivist. Kostja vaidles viivisele vastu põhjusel, et see on ebamõistlikult suur, ent ei ole vaidlustanud iseenesest viivise arvestust. Kostja palus viivist vähendada. Hageja nõuab viivist põhivõla ulatuses. Lepingu p. 5. 3 järgi on viivis rendi maksmisega viivitamise eest 1% iga viivitatud päeva eest maksmisele kuuluvast rendisummast. Hageja tunnistaja U. J ütluste kohaselt on lepingu sätted teise poolega läbi räägitud, pooled on vahetanud lepingu projekte. Eeltoodust tulenevalt on hageja oma tunnistaja ütlustega tõendatud, et pooled said läbi rääkida lepingu tingimusi ning ei ole tõendeid, mis kinnitaksid, et viivise määr poleks olnud läbiräägitav ja et tegemist oleks tüüptingimusega, mida poleks saanud kostja mõjutada VÕS § 35 lg. 1 järgi. Kokkulepe viivise määra osas on kehtiv ega ole tüüptingimus. Küll aga saab nõustuda kostjaga, et viivist määraga 1% päevas ei saa nõuda kommunaalkulude tasumisega viivitamise eest, mida hageja on aga kostjalt nõudnud vastavalt esitatud arvetele V83, V84, V81, V120, V148. Arvestades seda, et hageja on määratlenud rendiarved tähega „M“ ja kommunaalkulude arved tähtedega “EL“, on võimalik välja arvestada eelviidatud viivisearvete järgi ka nõutud viivise suuruse. Esitatud arvetest nähtub, et viivist on arvestatud 2007. a. oktoobri ja novembri ja 2008. a. märtsi, aprilli, mai, juuni, juuli ja augusti rendi tasumisega viivitamise eest. Nende arvete järgi on viivis kokku 110.377, 46 krooni (5692, 32 + 16.444, 48 + 19.290, 64 + 22.769, 28 + 81, 2 + 21.820, 5 + 9732). Hageja nõuab täpsustatud hagis viivist nii rendivõlalt kui kommunaalkuludelt kokku 72.709, 10 krooni ehk 4646, 96 eurot ehk selles ulatuses, milles hageja nõuet täpsustas pärast menetluses tasutu arvestamist. Kuna hagejal ei ole õigust nõuda viivist kommunaalkuludelt 1% päevas, sest lepingus sellist kokkulepet ei ole VÕS § 76 lg. 1 järgi, siis on põhimõtteliselt hagejal õigus nõuda viivist seadusjärgses määras VÕS § 113 lg. 1 järgi. Hageja on oma viivisenõuded esitanud kostjale mõistliku aja jooksul, mis nähtub ka kohtule esitatud viiviste arvetest.

Arvestades asjaolu, et hageja on viivist nõudnud kostjalt viidatud arvetega ning teavitanud kostjat sellest, et ta nõuab viivist, et kostja on menetluses vähendanud võlga ning kuna kostja ei ole teinud omapoolset viivisearvestust, siis on võimalik VÕS § 113 lg. 8 ja § 162 järgi kostja poolt menetluses kohustuse täitmisele asumist arvestades vähendada viivist tasumise (20.000 krooni + 1610, 35 krooni) võrra, s. t. 20.161, 35 krooni ehk 1288, 54 euro võrra. Eeltoodu alusel on viivisenõue osaliselt tõendatud ja põhjendatud ning kuulub osalisele rahuldamisele summas 3358, 41 eurot. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või saata asi tagasi maakohtule uueks lahendamiseks. Kohus on valesti kohaldanud VÕS § 76 lõiget 1 ja VÕS § 292 lõiget 2. Kommunaalmaksete tasumist reguleerib jätkuvalt rendilepingu p. 3. 2. 6, mille kohaselt kohustub rentnik tasuma rendileandjale kommunaalteenuste eest (elekter, ventilatsioon, telefon, kuid mitte rohkem kui 10.000 krooni) vastavalt lepingu arvetele. Lepingust tulenevalt on hagejal õigus esitada kostjale kommunaalkulude arveid kulupõhiselt, samuti ei tohi kommunaalteenuste arved ületada 10.000 krooni. Seega pidi hageja kogu XXX XX kaubahalli elektrienergia kulu arvestama vastavalt kostja rendipinna suurusele, lähtuvalt selle tegelikust tarbimise hulgast. Lepingu tõlgendamisel tuleb juhinduda sellest, mis on lepingus kirjas, mitte sellest, milline on hagejapoolse tunnistaja isiklik arusaam. Ringkonnakohus on 24. aprilli 2011.a. otsuse punktis 24 märkinud, et asjaolu, et kostja ei olnud enne 2008. a. elektriarvetele vastu vaielnud, et tähenda, et pooled oleksid kokku leppinud, et elektritasu kuus on 10.000 krooni, olenemata tegelikust tarbimisest. Apellant nõustus selle seisukohaga. Vaidlustatavas otsuses on kohus viidanud aga tunnistaja U. J ütlustele, millele tuginedes tõlgendab kohus, et poolte kokkulepe oligi tasuda igakuiselt 10.000 krooni kuus. Kohus märkis oma seisukohta põhjendades, et kui üürnik tarbiks kommunaalkulusid enam kui 10.000 krooni eest, siis tekiks ülekulu, mis jääb ebaõiglaselt üürileandja kanda. Selline järeldus on vale. Esiteks on tegemist tunnistaja tõlgendusega lepingu sisule, millest kohus ei saa juhinduda, vaid peab tõlgenduse lepingu sisule ise andma. Arvestada tuleb, et tunnistaja ei öelnud, et pooled leppisid kokku, et igakuiselt tulebki tasuda 10.000 krooni, see oli ainult maksimaalne piirmäär. Teiseks ei ole kohus arvestanud seda, et kui üürnik tarbib vähem elektrit kui 10.000 krooni eest, siis tuleb hoopis üürnikul tasuda ebaõiglaselt tarbimata teenuse eest. Kohus ei arvestanud poolte poolt esile toodud asjaoluga, et kevadel, suvel ja sügisel ei tarbinud üürnik elektrit määras, mida tegi talvekuudel ning et küttekehad ei töötanud 2008. a. talvel, mistõttu oli selge, et üürnik ei saanud tarbida elektrit ka talvekuudele omases määras. Arvestades eeltoodud asjaolusid, on lepinguga vastuolus järeldada, et üürnik pidigi tasuma üürileandjale 10.000 krooni igakuiselt elektri tarbimise eest, olenemata tegelikust tarbimisest. Kohus on jätnud tähelepanuta, et müügihallis asus sisearvesti, mille näitusid kasutades oleks saanud hageja oma nõude üles ehitada ka kulupõhiselt ehk õiglases ja mõistlikus ulatuses. Kui kohus soovib lepingusse kirjapandut sisustada sellega, kuidas lepinguosalised ise lepingut mõistavad, siis oleks pidanud üle kuulama ka teise lepingut sõlminud osapoole ehk kostja juhatuse liikme. See oleks andnud kohtule aluse hinnata, kuidas lepinguosalised ise sõlmitud lepingut mõistavad ja mõistsid selle allkirjastamisel. Kohus on rikkunud menetlusnormi oluliselt sellega, et ei rahuldanud kostja taotlust juhatuse liikme vande all ülekuulamiseks. Hagejale anti kohtumenetluses võimalus tema poolt taotletud tunnistaja U. J ülekuulamiseks, kes andis ütlusi lepingu sõlmimise asjaolude kohta. Nendesamade asjaolude kohta oleks osanud anda ütlusi ka kostja juhatuse liige vande all – kostjal puudusid nende asjaolude tõendamiseks muud tõendid. Seega oleks pidanud kohus TsMS § 268 kohaselt vaieldava asjaolu kohta vande all üle kuulama ka tõendama kohustatud

poole. Oluline ei ole, et teine pool selle taotlusega ei nõustunud, sest kohus oleks seda saanud teha TsMS § 2681 alusel. Kohus ei ole põhjendanud kostja taotluse rahuldamata jätmist. Arvestades, et kohus võib kostja esindaja vande all üle kuulata ka omal algatusel, siis ei ole õige vastava taotluse rahuldamata jätmisel ainult viidata teise poolt mittenõustumisele. Vaidlustatavas otsuses on kohus valesti lähtunud asjaolust, et kostja ei ole määranud, milliste arvete tasumiseks on tehtud kostja poolt teostatud ülekanded ja jätnud ebaõigesti kohaldamata VÕS § 88 lg. 5 ja kohaldanud valeti sama paragrahvi lõikeid 1 ja 4. Kostja on eelnevas menetluses märkinud, et tasus 11. ja 12. septembri ning 17. oktoobri 2008. a. maksetega hageja nõude aluseks olevad arved nr. M831 ja M946. Kostja on vastuses hagile märkinud, et loeb eeltoodud kuupäevadel teostatud maksetega tasutuks just need arved. Kohtud on jätnud tähelepanuta asjaolu, et kostja teatas hagejale sellisest tasumisest vastuses hagile mõistliku aja jooksul. Vaidluse lahendamisel tuleb arvestada asjaoluga, et kostjal puudus võimalus nimetatud arvete makstuks lugemisest hagejale varasemalt teatada, kuna sai teada hageja tõlgendusest alles hagimaterjalide kättesaamisel. Kostja poolt teostatud maksete ja hagimaterjalide kättesaamise vahe on märkimisväärselt lühike, seega on kostja oma sammud teinud mõistliku aja jooksul ja mõistlikus vormis. Sellele asjaolule ei ole ei maakohus ega ka ringkonnakohus sisuliselt asja lahendades oma hinnangut andnud, ei ole arvestanud kostja poolt esiletoodud seisukohti ja seega on kohtuotsus selles osas põhjendamata ning ebaseaduslik. Kostja ei ole rikkunud rendi ja kommunaalkulude tasumise kohustust ulatuses, mis on väljendatud maakohtu otsuses. Hageja kõrvalkulude nõue on tõendamata, ainuüksi kostjale esitatud arved ei tõenda arvetel märgitud summa ulatuses elektritarbimist. Põhjendamata on kohtu seiskoht ka selles, miks peab kohus vajalikuks vähendada viivist just kohustuse tasumise võrra (20.000 krooni + 1610, 35krooni). Juhindudes VÕS §-st 162, oleks kohus pidanud võtma seisukoha selles, milline on mõistlik leppetrahvi suurus, arvestades lepingupoolte huve, majanduslikku võimekust ja täidetud kohustust. Kohus ei ole arvestanud asjaolu, et lepingulised suhted kehtisid aastast 2003 ning eelnevate arvete tasumise osas puudusid hagejal pretensioonid. Kostja on oma kohustusi hageja ees täitnud kogu lepinguperioodi jooksul kohaselt ning võlgnevus tekkis eelkõige sellest, et kostjal ei olnud võimalust tarbida üürileandja teenust (kommunaalkulusid oma ettevõtluse - müügisaali - pidamiseks) kokkulepitult, kuigi see oli tema majandusliku huvi eelduseks. Hea usu ja mõistlikkuse põhimõttele tuginedes ei saa vähendada viivist ainult ulatuses, mida tegi maakohus vaidlustatud otsusega. Viivist tuleb vähendada oluliselt suuremas ulatuses, vähendades seda kuni seaduses sätestatud viivise määrani. Kohtud ei ole sellekohasele apellandi seisukohale hinnangut andnud. Apellant ei nõustu kohtu käsitlusega ka tsiviilasja hinna osas. 24. mai 2011. a. otsuses on ringkonnakohus nimetanud tsiviilasja hinnaks 7842, 54 eurot, maakohus seevastu on aga oma 11. oktoobri 2012. a. otsuses märkinud tsiviilasja hinnaks 14.680, 89 eurot. Kohus ei ole arvestanud, et hageja ei esitanud kõrvalnõuet eraldi hagina, seega ei tule kõrvalnõuet täies ulatuses arvestada. TsMS § 137 lg. 11 kohaselt palub apellant muuta ringkonnakohtul maakohtu poolt määratud tsiviilasja hinda 7842, 54 eurole. Kohus on jätnud põhjendamata, miks ta pidas vajalikuks jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise proportsioonile. Mõistlik on jätta menetluskulu kummagi poole enda kanda. Hageja esitas kohtule algselt nõude summas 344.499, 30 krooni ja vähendas seda siis hiljem ise drastiliselt. Seega on hageja tinginud ise õigusvaidluse ja kostja vajaduse hagile vastu vaielda, arvestades hageja suurt algset nõuet. Vastustaja seisukoht Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt – kostjalt väljamõistetava rahasumma suuruse ja menetluskulude jaotuse osas – tühistada. Uue otsusega tuleb kostjalt hageja kasuks hagi rahuldamiseks välja mõista 7539, 44 eurot, millest põhivõlg moodustab 4181, 03 eurot ja viivisvõlg 3358, 41 eurot. Menetluskulud tuleb ümber jaotada. Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et 1. juuli 2008. a. arve nr. M831 järgi oli kostjal kohustus tasuda hagejale üüri 31.624 krooni ning et 1. augusti 2008. a. arve nr. M946 järgi tuli tasuda üüri 18.362, 35 krooni. Just nende arvete järgi tekkinud üürivõlga summas 49.986, 35 krooni hageja hagis kostjalt nõuabki. Lisaks soovib hageja kostjalt kommunaalteenuste tasu (elektrienergia eest) väljamõistmist ajavahemikul 30. aprillist kuni 31. augustini 2008. a. esitatud arvete alusel. Et kostjal tuli lisaks üürile tasuda ka elektri eest, ei ole vaidlust. Vaidlevad pooled selle üle, kuidas tõlgendada lepingu punkti 3. 2. 6, mis on sõnastatud järgmiselt: „3. 2. Rentnik kohustub: 3. 2. 6 tasuma rendileandjale kommunaalteenuste (elekter ja ventilatsioon, kuid mitte rohkem kui 10.000 krooni, telefon) eest vastavalt lepingu arvetele;“. Kolleegium nõustub sellele lepingupunktile maakohtu poolt antud tõlgendusega, mille kohaselt kostjal tuli elektri eest tasuda vastavalt tegelikule tarbimisele, kuid igakuuliselt esitatud arve ei võinud (käibemaksu arvestamata) ületada 10.000 krooni piiri (ehk käibemaksu arvestades 11.800 krooni). Seega oli hagejal õigus nendel kuudel, mil tarbimine jäi väiksemaks kui lepingus kokkulepitud piirmäär, arvestada arves ka varasemat tarbimist, mille eest kostja ei olnud veel tasunud. Kostja apellatsioonkaebus ei sisalda väiteid, mille põhjal oleks võimalik tuvastada, et lepingupoolte ühine tahe eespoolosundatud tingimuses kokkuleppimisel oleks olnud teistsugune. Kostja ei ole ka mõistetavalt selgitanud, millist väidetavat ühist huvi võisid pooled järgida, leppides kokku, et isegi kui kostjapoolne teenuse tarbimine on suurem kui 10.000 krooni, ei pea ta seda summat ületava teenuse eest hagejale tasuma – nagu kostja on väitnud. Vastupidiselt hagejale ei ole kostja oma seisukoha kinnituseks esitanud ka mingeid tõendeid. Algselt oli hageja nõudeks vastavalt kommunaalteenuste arvetel märgitud summadele kokku 64.806, 80 krooni, kuid hageja vähendas oma nõuet 20.473, 61 krooni võrra, nii et nõude summaks jäi 44.333, 19 krooni. Hageja selgituse ja esitatud arvestuse (kd. II, tl. 77) kohaselt vähendas ta oma nõuet selliselt, et arvestas välja kostjapoolse elektrienergia faktilise tarbimise ajavahemikul 2007. a. oktoobrist kuni 2008. a. augustini ning et vahe arvetes märgitud summade ja tegeliku tarbimise vahel oli kokku 20.473, 61 krooni, siis vähendas ta selle summa võrra oma kogunõuet. Et hageja arvestus hõlmab pikemat ajavahemikku kui see, mille eest tasumist hageja hagis nõuab, kusjuures osal kuudest on kostjapoolne elektrienergia tarbimine olnud oluliselt kõrgem kui arvetes kajastatud (näit. 2008. a. jaanuar, mil tegelik tarbimine ületas 20.000 krooni piiri, kuid arve esitati 14.600 krooni suuruses summas), siis ei ole võimalik kostjal vaidlusaluse ajavahemiku eest tasumisele kuuluvate summade leidmisel lähtuda nende kuude faktilisest tarbimisest, vaid arvestada tuleb ka varasemate kuude eest tasumata summadega. Asjaolu, et ajavahemikul 2008. a. aprillist augustini elektritarbimise eest esitatud arveid ei ole kostja tasunud, ei ole ta vaidlustanud. Kostja väitega, nagu kataks eelmiste perioodide elektritarbimise eest enammakstud tasu ka vaidlusalusel ajavahemikul tarbitud elektritasu, ei saa arvestada. Nii ei ole kostja esitanud mingeid konkreetseid andmeid ega vastuväiteid selle kohta, millised on tema poolt varasemal perioodil väidetavalt enammakstud tasud. Samuti ei ole ta esitanud mingeid nõudeid hageja vastu selliselt tasutud rahasummade tagastamiseks või tasaarvestusavaldusi oma väidetava nõude tasaarvestamiseks hageja nõuetega. Kostja ei ole esitanud ka mingeid omapoolseid andmeid selle kohta, milline oli tema tegelik elektritarbimine või milliste arvandmete ja arvestuste alusel oleks tulnud seda arvestada. Hageja seevastu on loogiliselt ja mõistetavalt selgitanud kostjapoolse

elektritarbimise arvestuse aluseid ning asjaolusid ning esitanud ka sellekohased konkreetsed arvestused. Kostja üldsõnaliste väidetega ei saa vaidluse lahendamisel arvestada ja lähtuda tuleb sellest, et ajavahemiku eest aprillist augustini 2008. a. tekkis kostjal elektri eest tasumata jätmise tõttu hageja ees võlgnevus. Maakohus leidis õigesti, et arvestades lepingu punktis 3. 2. 6 kokkulepitut ja kostjapoolset varasemat tarbimist, võis hageja nõuda kostjalt korraga mitte rohkem kui 11.800 krooni tasumist. Hageja esitatud arvestuse kohaselt (kd. II, tl. 77) on ta 2007. a. oktoobrist detsembrini esitanud kostjale arveid väiksemas ulatuses kui 11.800 krooni, ilma et oleks seda kohtumenetluses kuidagi põhjendanud, seega ei saa aga nende kuude puhul tasumisele kuuluva kohustuse tuvastamisel edasise arvestuse alusena arvesse võtta suuremat summat kui arves märgitud. Samas, 2008. a. jaanuarist kuni juulini esitas hageja kostjale igakuuliselt arved summas 14.160 krooni, samas kui arved ei võinud lepingu kohaselt ületada 11.800 krooni. Nii sai hageja nende kuude eest kostjalt nõuda mitte rohkem kui ́a 11.800 krooni tasumist. Samas on kostja tegelik tarbimine jaanuarist märtsini 2008. a. olnud oluliselt suurem kui 11.800 krooni, aprillist juulini 2008. a. on kostja tegelik tarbimine olnud aga väiksem kui 11.800 krooni. Kuudel, mil kostja tegelik tarbimine oli väiksem kui kokkulepitud 11.800 krooni, sai hageja esitada arved, mis ületasid selle kuu tarbimist, kattes selliselt jaanuarist märtsini 11.800 kroonist enam tarbitud energia maksumuse. Selliselt arvestatuna sai hageja 2008. a. jaanuari eest nõuda 11.800 krooni, kusjuures tegelik tarbimine ületas selle summa 8772, 40 krooni võrra. Veebruari eest võis hageja esitada arve summas 11.800 krooni, kuid tegelik tarbimine selles kuus ületas arve summa 4832, 10 krooni võrra. Märtsi eest sai hageja esitada arve summas 11.800 krooni, kuid tegelikult oli kostja tarbinud energiat 7028, 15 krooni võrra enam. Aprillis 2008. a. sai hageja esitada arve 11.800 krooni suuruses summas, sealhulgas 10.143, 35 krooni faktiliselt tarbitud elektrienergia eest ja 1656, 65 krooni varasemal perioodil tarbitud, kuid tasumata teenuse eest. Mais sai hageja esitada arve 11.800 krooni suuruses summas, millest 3004, 30 krooni moodustas selle kuu energiatarbimine ja 8795, 70 krooni varasema perioodi eest vähem tasutud osa. Juunis sai hageja esitada arve 11.800 krooni suuruses summas, millest 5940, 45 krooni moodustas selles kuus tarbitud elektrienergia ja 5859, 55 krooni varasema perioodi eest tasumata teenus. Juuliks oli kostjal varasemal perioodil tarbitud elektrienergia eest tasumata veel 4320, 75 krooni ja kui sellele liita 1377, 41 krooni juulis tarbitud teenuse eest, siis oli hageja õigustatud nõudma selle kuu eest kostjalt elektri eest 5698, 16 krooni tasumist. Augustiks oli varasema perioodi tarbimise eest tasutud ning et selle kuu tarbimine moodustas 720, 80 krooni, siis oligi hageja õigustatud nõudma kostjalt tasu just sellest ulatuses. Kokku oli hageja õigustatud kostjalt nõudma ajavahemiku eest aprillist augustini 2008. a. elektrienergia eest 41.818, 96 krooni tasumist (aprilli, mai ja juuni eest ́a 11.800 krooni, juuli eest 5698, 16 krooni ja augusti eest 720, 80 krooni). Vaidlust ei ole selle üle, et kostja tasus hagejale 11. septembril 2008. a. 20.00 krooni,

jaoks kõige vähem tagatud kohustus; 3) kolmandas järjekorras võlgnikule kõige koormavam kohustus; 4) neljandas järjekorras varem tekkinud kohustus. Kolleegium leiab, et kohaldada tuleb osundatud normi punkti 1, lugedes täidetuks esimesena sissenõutavaks muutunud kohustuse. Hagiavalduses on hageja märkinud, et luges 11. ja 12. septembril 2008. a. tasutud 30.000 krooniga tasutuks 29. veebruari 2008. a. arve EL 151 summas 14.160 krooni, 31. märtsi 2008. a. arve EL 320 summas 14.160 krooni ja 30. aprilli 2008. a. arve EL 574 summas 56 krooni. Kostja ei ole esitanud faktilisi asjaolusid ega tõendeid selle kohta, nagu oleks ta veebruari, märtsi ja osaliselt ka aprilli elektrienergia arved tasunud muul moel ega selle kohta, nagu ei oleks need arved vaidlusalustest arvetest muutunud sissenõutavateks esimestena. Seega tuleb tasutud summad lugeda nende arvete katteks, arvestades aga eespooltoodud asjaolusid, mille kohaselt veebruari, märtsi ja aprilli eest ei saanud hageja nõuda kostjalt rohkem kui 11.800 krooni, tuleb eespoolosundatud 30.000 krooni arvel lugeda tasutuks veebruari arve EL 151 summas 11.800 krooni, märtsi arve EL 320 summas 11.800 krooni ja aprilli arve EL 574 summas 6400 krooni.

Kolleegium ei nõustu apellandi etteheitega maakohtule osas, mis puudutab tema juhatuse liikme ülekuulamiseks esitatud taotluse rahuldamata jätmist. Niisuguse taotluse sai kostja esitada vastavalt TsMS §-le 268, selle rahuldamiseks oli aga vajalik teise poole nõusolek, mida ei antud. Õige on väide, et TsMS § 2681 võimaldab kohtul tõendama esitatud poole vande all üle kuulata ka omal algatusel, selliselt tõendi kogumata jätmist ei saa aga pool kohtule ette heita, sest tegemist on kohtu diskretsiooniotsusega. Osundatud säte ei anna poolele alust nõuda, et kohus tõendi omal algatusel koguks. Kui osundatud sätet tõlgendada nii, nagu apellant soovib, siis kaotaks TsMS § 268 igasuguse mõtte. Nõustuda ei saa ka apellatsioonkaebuse selle väitega, nagu oleks maakohus määranud tsiviilasja hinna ebaõigesti. TsMS § 123 kohaselt võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg. Hagiasjas on tsiviilasja hind hagihind (TsMS § 122 lg. 1) ning raha maksmisele suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga (TsMS § 124 lg. 1 lause 1). Hageja esitas kostja vastu hagiavalduses raha nõude summas 344.499, 30 krooni, millest põhivõlg moodustas 114.793, 15 krooni ja viivisenõue 229.706, 15 krooni. TsMS § 133 lõigete 1 ja 2 hagi esitamise ajal kehtinud redaktsioonide kohaselt arvutati hagihind põhinõude järgi (lg. 1), kuid kohus arvestas kõrvalnõudeid hagi hinda arvutades ulatuses, milles hagi esitamiseni arvestatud kõrvalnõuete summa on põhinõudest suurem (lg. 2 lause 2). Maakohus leidis õigesti, et sellest tulenevalt on hagihind 229.706, 15 krooni (põhinõue 114.793, 15 krooni + viivisenõue 114.913 krooni, mille võrra esitatud viivisenõue on põhivõlast suurem) ehk kehtivas vääringus 14.680, 89 eurot. Ekslik on apellandi arusaam, nagu oleks ringkonnakohus varasema otsusega määranud tsiviilasja hinnaks maakohtus 7842, 54 eurot. 24. mai 2011. a. otsuses määras ringkonnakohus kindlaks tsiviilasja hinna apellatsioonimenetluses ehk apellatsioonkaebuse hinna, lähtudes TsMS § 137 lõikest 1, apellatsioonkaebuse esitamise ajal kehtinud lõikest 4 ja apellatsioonkaebuse ulatusest. Arvestades asjaolu, et vaidlusaluses asjas lahendatava apellatsioonkaebuse esitamise ajaks on kehtetuks tunnistatud TsMS § 137 lg. 4, mis sätestas, et otsuse vaidlustamise korral kõrvalnõuete osas võetakse otsuse tegemiseni arvestatud kõrvalnõuded kaebuse hinna määramisel arvesse täies ulatuses sõltumata sellest, kas otsus vaidlustatakse ka põhinõude osas, § 137 lg. 1 alusel tuleb aga lähtuda maakohtus määratud tsiviilasja hinnast, arvestades kaebuse ulatust, on käsiloleva otsusega lahendatava apellatsioonkaebuse hinnaks 8005, 37 eurot. Et ringkonnakohtus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel on tsiviilasja hinnaks ekslikult määratud 4646, 96 eurot, on apellandilt nõutud riigilõivu tasumist vähem kui seaduse kohaselt oleks tulnud nõuda. Riigilõivu oleks apellandil tulnud tasuda 425 eurot, tasutud on 325 eurot ehk 100 eurot vähem kui nõutav. TsMS 179 lg. 1 alusel tuleb kostjalt vähem tasutud riigilõiv 100 eurot riigituludesse välja mõista. Menetluskulude jaotamisel poolte vahel lähtus maakohus ebaõigesti haginõudest, mille juurde hageja menetluse kestel jäi. Hagi oli esitatud 344.499, 30 krooni väljamõistmiseks, millele kehtivas vääringus vastab 22.017, 52 eurot. Hagi rahuldatakse 7539, 44 euro ulatuses, kusjuures hageja kasuks tuleb arvestada ka osa, milles kostja haginõude menetluse kestel vabatahtlikult rahuldas. Selliselt arvestatuna rahuldatakse hagi ca pooles ulatuses. TsMS § 163 lg. 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Et käsilolevale apellatsioonimenetlusele eelnenud ajal on menetlusosalised teinud kulutusi riigilõivule (hageja poolt hagilt tasutud lõi ja kostja poolt varasemalt apellatsioonkaebuselt tasutud lõiv) erinevas ulatuses, peab kolleegium õiglaseks jätta poolte poolt tasutud riigilõiv nende kanda võrdsetes osades. Ülejäänud varasemas menetluses kantud menetluskulud,

sealhulgas kummagi poole lepingulise esindaja kulud, jäävad kummagi menetlusosalise enda kanda. Lahendatavas apellatsioonkaebuses on kostja taotlenud maakohtu otsuse täielikku tühistamist ja hagi rahuldamata jätmist, vaidlustades otsuse seega 8005, 37 euro ulatuses. See nõue rahuldatakse 465, 93 euro ehk 5, 8% ulatuses. Vastavalt TsMS § 171 lg. 1 ja § 163 lg. 1 koosmõjule peab ringkonnakohus õiglaseks jaotada apellatsioonimenetluse menetluskulud samas vahekorras, jättes nendest 94, 2% kostja ja 5, 8% hageja kanda.

Gaida Kivinurm

Kaupo Paal

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.