Võlaõigus › Seltsingulepingud

Asjaolud ja hageja põhjendused 02.11.2010 esitasid AS Nordecon Infra ja AS Nordecon (end AS Nordecon International) kohtule hagi AS Teede REV-2 vastu seltsingulepingust tuleneva võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks. 23.12.2010 esitas AS Teede REV-2 kohtule hagi AS Nordecon Infra ja AS-i Nordecon (end AS Nordecon International) vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks. 01.11.2011 liitis kohus tsiviilasjad ühte menetlusse. 24.09.2012 määrusega rahuldas maakohus poolte ühise taotluse vaheotsuse tegemiseks. AS Nordecon leidis, et mullatööde kahjum on proportsionaalses vastavuses mullatööde käibe (ja kasumi) jaotusega. Kahjumi jaotamise põhimõttes on pooled kokku leppinud seltsingulepingu punktis 4.1, mille kohaselt on igal töid teostaval poolel kohustus kanda oma objekti osas kahjumit. Mullatööde osade jaotumist reguleeris seltsingulepingu punkt 3.1.5, mille kohaselt mullatööde jaotumine teostatakse selliselt, et AS Teede REV-2 ja AS Nordecon poolt objektil teostatavate ehitustööde lõplik käive (seltsingulepingu lisa 2 kohaselt punktid 1.1 kuni 5.4 ja 8.1 kuni 23.22) oleks pakkumuse maksumuse tabelis fikseeritud hindadest lähtudes võrdne. Seltsingulepingu punktis 3.1.5 viidatud seltsingulepingu lisa 2 kohaselt oli ainult AS Teede REV-2 poolt teostatavate tööde kulude suuruseks kokku 7 703 543 krooni, ainult AS Nordecon poolt teostatavate tööde kulude suuruseks kokku 46 321 654 krooni ning mullatööde (mille tegemine pidi AS Teede REV-2 ja AS Nordecon vahel jaotatama vastavalt seltsingulepingu punktile 3.1.5) kulude eelarveliseks suuruseks kokku 122 813 115 krooni. Kõikide AS Teede REV-2 ja AS Nordecon poolt teostatavate tööde kulude suuruseks kokku oli seltsingulepingu kohaselt seega 176 838 312 krooni. Kui see kahega jagada, tuleb välja, et mõlemad pooled oleksid pidanud üksinda kandma töödega seotud kulusid 88 419 156 krooni ulatuses. Ainult AS Nordecon poolt teostatavate tööde (va mullatööde) kulu oli vastavalt seltsingulepingule juba 46 321 654 krooni, mis tähendab, et 88 419 156 krooni suuruse tööde kulu kandmiseks pidi AS Nordecon teostama mullatöid veel 42 097 502 krooni eest (88 419 156– 46 321 654, 34%). Ainult AS Teede REV-2 poolt teostatavate tööde kulu oli ilma mullatöödeta 7 703 543 krooni, seega pidi AS Teede REV-2 seltsingulepingu punktist 3.1.5 tuleneva võrdse käibe saavutamiseks kandma mullatööde kulusid kokku 80 715 613 krooni eest (88 419 156– 7 703 543, 66%). Sellisele mullatööde käibe jaotuse proportsioonile ei ole AS Teede REV2 ka kordagi vastu vaielnud. Võttes arvesse, et seltsingulepingu punkt 4.1 kohaselt peab lepingupool kandma oma objekti osas kahjumit ning seda, et AS Teede REV-2 mullatööde teostamise osaks oli 66%, siis järelikult peab AS Teede REV-2 kandma ka kahjumit 66% ulatuses. Punktis 3.1.5 sätestatud põhimõte kehtis juhul, kui ehitustööde hind ei jäänud eelarve piiresse. Puudub mõistlik ja majanduslik põhjendus, miks peaks kasumi ja kahjumi jagunemise proportsioon erinema. Pealegi oli seltsingulepingu kohaselt kogu mullatööde juhtimine (ja seega ka kasumi/kahjumi tekkimine) AS Teede REV-2 kontrolli all. Seltsingulepingus sisalduvad ka kahjumi jagunemise erikokkulepped, mis aga antud juhul ei rakendu, kuna rakendamise eeldused pole tõendatud ega täidetud. Esimene erikokkulepe sisaldub seltsingulepingu punktis 4.2. Punktis nimetatud olukorda ei esine, sest muudatuskavandeid ei esitatud ning puuduvad andmed muudatuskavandite realiseerimise ebaõnnestumise kohta. Seltsingulepingu punktis 4.2 nimetatud olukorras kahjumi kandmist mullatööde osas reguleerib täpsemalt seltsingulepingu punkt 4.2.3: „mullatööde ja teedeehituse maksumuse suurenemine muudatuskavandite mitte realiseerumise puhul – tekkinud lisakulu kannavad AS Aspi ja AS Teede REV-2 proportsionaalselt lähtuvalt lepingu p. 3.1.5 sätestatud põhimõttest.“ Seega, isegi kui esineks punktis 4.2 sätestatud olukord, oli sellise juhtumi puhul poolte tahe jaotada ülekulu ehk kahjum proportsioonis 66/34.

Kui pooled oleksid seltsingulepingut sõlmides projektis tehtavate muudatuste puhul soovinud jaotada mullatöödest tekkiva kahjumi võrdselt, ei oleks olnud vaja projektis muudatuste tegemise tarvis kahju jaotust eraldi reguleerida. Seejuures puudunuks punktis 4.2.3 nii sõna „proportsionaalselt“ kui ka viide lepingu punktile 3.1.5. Käesolevas kohtuvaidluses ei esine ka punktis 4.2.3.1 sätestatud spetsiifilist olukorda. Seega kohaldub seltsingulepingu punktidest 3.1.5 ja 4.1 tulenev üldine kahjumi jagunemise proportsioon, mille järgi AS Teede REV-2 peab kandma 66% mullatööde ülekulust (kahjumist) ja AS Nordecon 34% mullatööde kahjumist. Nimetatut on AS Teede REV-2 ise kinnitanud. Nii on AS Teede REV-2 juhatuse liige Jaanus Laanes oma allkirjaga kinnitanud Koidula Raudteepiirijaama I hanke finantsaruande (seisuga august 2009), mille tabelis 5 on selgelt välja toodud mullatööde kahjumi prognoos (-45 481 261 krooni) ja selle jagunemise proportsioon poolte vahel: „AS Teede REV-2 66% ja AS Nordecon 34%“. Lisaks on AS Teede REV-2 juhatuse liikme allkiri ka finantsaruande järgmisel lehel, millel asub tabel 6, milles on veel eraldi välja toodud kahjumi jagunemine summaarselt: „NCI -16 717 450 ja TREV2 -31 018 857“. Kostja vastuväited ja põhjendused AS Teede REV-2 oli seisukohal, et seltsingulepingu tingimused sätestavad sõnaselgelt lõppkäivete võrdsuse põhimõtte ning kohustuse mullatööde osas tekkiva lisakulu võrdseks katmiseks mõlema poole poolt. Mullatööde kahjumi jagamise kontekstis on relevantsed eelkõige seltsingulepingu punktid 3.1.5, 4.2, 4.2.3 ja 4.2.3.1. Seltsingulepingu punktidest 3.1.2-3.1.4 tulenevalt teostas AS Nordecon õiguseellane AS Aspi AS-st Teede REV-2 suuremas mahus tehnovõrkude- ja rajatiste ning sildade projekteerimis- ja ehitustöid. Saavutamaks hankelepingu sõlmimiseks esitatud pakkumises toodud hindadest lähtudes käivete võrdsus kokkulepitud ehitustööde osas (p 3.1.5), tuli AS-l Teede REV-2 mullatöid teostada AS-st Nordecon suuremas ulatuses. Seltsingulepingu punkt 3.1.5 oli suunatud üksnes ja ainult hankelepingu esemeks olevate ehitustööde mahulisele ja rahalisele jagamisele ning see ei reguleerinud iseseisvalt vastavate ehitustööde teostamisega tekkiva võimaliku kahjumi jaotamist. Seltsingulepingu punktist 4.2 nähtuvalt esitasid pooled hankelepingu sõlmimiseks teadlikult pakkumise, mis nägi ette vajaduse saavutada Riigi Kinnisvara AS-ga kokkulepe teatud projekti muudatuste sisseviimiseks. Pakkujad võtsid riski, et Riigi Kinnisvara AS-ga projekti muudatuskavandite osas kokkulepe mitte saavutamisel võib ehitustööde kasumlik teostamine osutuda võimatuks. Vastava riski realiseerumisest tuleneda võiva rahalise kahju jaotamises leppisidki pooled kokku seltsingulepingu punktides 4.2.1-4.2.4. Seltsingulepingu punktides 4.2.1, 4.2.2 ja 4.2.4 on sõnaselgelt kokkulepitud, et nimetatud punktides käsitletud ehitustöödega seotud võimaliku lisakulu kannab täies ulatuses konkreetsete tööde teostaja. Kokkulepe on loogiline, kuna punktides 4.2.1, 4.2.2 ja 4.2.4 kirjeldatud ehitustööd olid konkreetselt ühispakkujate vahel jagatud ning tehnoloogiliselt eraldi teostatavad, mistõttu iga ühispakkuja oli vastavas töölõigus tegev iseseisvalt ega sõltunud teiste ühispakkujate poolsest panusest. Seevastu mullatööde osas sätestasid seltsingulepingu punktid 4.2.3 ja 4.2.3.1, et mullatöödega seotud võimalik lisakulu jagatakse poolte vahel võrdselt, kuna faktiliselt teostasid pooled mullatöid ühiselt. Lisaks oli ehitushanke käigus pakkumise esitamisel selge, et suurimad (rahalised) riskid seonduvad nimelt mullatööde kui kõige suuremamahuliste tööde teostamisega. Poolte tegeliku ühise tahte väljaselgitamisel on oluliseks abiks seltsingulepingu punkti 4.2.3.1 sõnastus, mis punkti 4.2.3 alapunktina viimase sisu ja eesmärki täpsustab. Seltsingulepingu punkt

4.2.3.1 sätestab sõnaselgelt, et mullatööde teostamiselt tekkinud lisakulu katavad AS Teede REV-2 ja AS Nordecon võrdselt. Lisaks järeldub punktis 4.2.3 sisalduvast viitest seltsingulepingu punktis 3.1.5 sätestatud põhimõttele, et vaatamata mullatööde teostamisel tekkivale võimalikule lisakulule pidi punktis 3.1.5 nimetatud ehitustööde lõplik käive olema võrdne. Seega juhul, kui mullatööde maksumus ületas eelarvestatud summasid, siis tuli lisakulud kanda võrdsetes osades, kuna vastasel korral oleks käibe võrdsuse printsiibist hälbitud lisakulud kandnud lepingupoole kasuks ning see oleks olnud otseses vastuolus seltsingulepingu punkti 3.1.5 regulatsiooniga. Esimese astme kohtu otsus Maakohus leidis vaheotsuses, et AS Nordecon rahaline nõue AS Teede REV-2 vastu raha saamiseks on põhjendatud selliselt, et 10.11.2008 AS Aspi, AS Eesti Ehitus (nüüd AS Nordecon) ja AS Teede REV-2 vahel sõlmitud seltsingulepingu alusel tuleb mullatööde ja teedeehitusega seotud tööde võimalik kahjum katta AS Nordecon (AS Aspi õigusjärglane) poolt 34% ulatuses ja AS Teede REV2 poolt 66% ulatuses. Kohus lähtus lepingu tõlgendamisel mõistliku isiku positsioonist (TsÜS § 75 lgst 1 ja VÕS § 29 lg-st 4). Seltsingulepingu punktis 4.2.3 on AS Aspi ja Teede REV-2 kokku leppinud, et mullatööde ja teedeehituse maksumuse suurenemine muudatuskavandite mitte realiseerumise puhul – tekkinud lisakulu kannavad AS Aspi ja Teede REV-2 proportsionaalselt lähtuvalt lepingu p 3.1.5 sätestatud põhimõttest. Kuivõrd on tuvastatud, et 21.07.2009 ja 10.09.2009 on AS Nordecon ja AS Teede REV-2 esitanud inseneri esindajale Koidula raudteepiirijaama esimese ehitushanke, lepingukokkuleppe nr E050057/08 raames muudatuse ettepanekud, millistele vastuseks on AS Riigi Kinnisvara inseneriteenuse juht teatanud, et ei nõustu esitatud muudatusettepanekuga, on täidetud vaidlusaluse seltsingulepingu punkti 4.2.3 kohaldamise eeldus. Seega tekkinud lisakulu kannavad AS Aspi ja Teede REV-2 proportsionaalselt lähtuvalt lepingu punktis 3.1.5 sätestatud põhimõttest. Osundatud punktis on AS Aspi ja Teede REV-2 kokku leppinud, et mullatööde ja teedeehituse jaotumine poolte vahel tuleb teostada selliselt, et AS Aspi ja Teede REV-2 poolt objektil teostavate ehitustööde lõplik käive (lisa 2 kohaselt punktid 1.1 – 5.4; 8.1-23.22) lähtudes pakkumise maksumuse tabelis toodud hindadest oleks võrdne. Lisast 2 nähtub, et pooltel olid selle järgi tegemisele kuuluvad juba jagatud tööd jaotatud selliselt, et AS Teede REV-2 pidi teostama töid maksumusega kokku 7 703 543 krooni ning AS Nordecon pidi teostama töid maksumusega kokku 46 321 654 krooni. Seltsingulepingu lisast 2 nähtub, et poolte vahel olid jagamata tööd, mille eelarveliseks tööde maksumuseks oli 122 813 115 krooni, mis kuulusid lepingu punkti 3.1.5 järgi mulla- ja teedeehitustöödena jagamisele sellises proportsioonis, et kõikide poolte poolt objektil teostatavate ehitustööde lõplik käive oleks võrdne. Eeltoodust tulenevalt oli lisa 2 järgi kõikide poolte poolt teostatavate tööde kulude suuruseks seltsingulepingu kohaselt kokku 176 838 312 krooni. Seega tulnuks mõlemal poolel võrdse käibe saavutamiseks kanda seltsingulepingu lisas 2 märgitud töödega seotud kulusid summas 88 419 156 krooni. Nagu eespool märgitud oli AS-le Nordecon lisa 2 järgi jagatud tööde maksumus 46 321 654 krooni ja AS-le Teede REV-2 jagatud tööd summas 7 703 543 krooni. Seega pidi AS Nordecon 88 419 156 krooni suuruse kulu kandmiseks panustama mullatööde teostamisse veel 42 097 502 krooni (88 419 156 – 46 321 654), mis moodustab mullatöödele tehtavatest kulutustest 34% ning AS Teede REV-2 80 715 613 krooni (88 419 156 krooni – 7 703 543 krooni), mis moodustab mullatööde tehtavatest kulutustest 66%. Eeltoodust saab teha järelduse, et pooled olid kokku leppinud panuse suuruse (proportsiooni), mis seltsinglasel tuli ühise eesmärgi saavutamiseks mullatöödesse teha. Kuivõrd seltsingulepingu kahjumi katmist reguleerivas punktis 4.2.3 on sõnaselgelt märgitud, et tekkinud lisakulu, mida

pooled käsitlevad mullatööde kahjumina, kannavad AS Nordecon ja AS Teede REV-2 proportsionaalselt lähtuvalt lepingu p 3.1.5 sätestatud põhimõttest ning kohus on eespool leidnud, et punkti 3.1.5. järgi on seltsinglaste kohustus teha panused mullatööde teostamisse vastavalt AS Nordecon 34% ja AS Teede REV-2 66% mullatööde maksumusest, tuleb järelikult seltsinglastel kahjum katta antud proportsioonis (suuruses). Tulenevalt eeltoodust ei saa lepingupooltega sarnane mõistlik isik, eelkõige majandus- ja kutsetegevuses osalev isik tõlgendada lepingut nii, et ta seltsinglasena pidanuks mullatöödesse tegema küll panused kokkulepitud proportsioonides (suuruses), kuid tekkinud kahjum tulnuks katta vaatamata suuremale panustamiskohustusele seltsinglaste vahel võrdselt. Kokkuleppe sõnastuses on ette nähtud tekkinud lisakulu kandmine proportsionaalselt vastavalt seltsingulepingu punktis 3.1.5 sätestatud põhimõttele. Proportsionaalsus tähendabki võrdelisust, antud juhul seltsinglase panusele langeva osaga. 10.11.2008 pooltevahelise seltsingulepingu punktis 2.4.2 sisaldub kokkulepe, mille kohaselt on mullatööde juht AS Teede REV-2. Sellise ülesande andmine tulenes eelduslikult asjaolust, et viimasel oli eesmärgi saavutamiseks kohustus panustada mullatöödesse suuremas ulatuses ning teisalt võimaldas positsioon ka antud tööde osas riske juhtida. Antud tõlgendust toetab ka vaidlusaluse seltsingulepingu punkti 4.1 teises ja kolmandas lauses sätestatu, mille kohaselt on tööde teostamisel igal töid teostaval poolel õigus kasumile, mida tal õnnestub oma tööosas saavutada sisemise efektiivsuse arvelt. Samas on igal töid teostaval poolel kohustus kanda oma objekti osas kahjumit, kui see tekib. Seltsingulepingu punktis 4.2.3.1 sisalduva tingimuse näol ei ole tegemist kokkuleppega, millega oleks kindlaks määratud seltsinglaste vahel kahjumi katmine, vaid selles on määratletud nn mudel tekkinud lisakulu arvestamiseks. See ei anna alust tõlgenduseks, et pooltel puuduks kohustus kanda mullatööde teostamisel tekkinud kahjumina käsitletav ülekulu vastavalt nende proportsionaalsetele panustele. Mõistlik isik, osaledes oma majandustegevuse kaudu seltsinglasena ühise eesmärgi saavutamisel, pidi seltsingulepingu punktis 4.2, 4.2.3 viitega punktile 3.1.5 sätestatut mõistma nii, et seltsinglasel oli kohustus teha panuseid mullatöödesse ulatuses, st AS Nordecon 34% ja AS Teede REV-2 66% mullatööde maksumusest, milliste panuste tegemisel oleks kõikide poolte poolt objektil teostatavate ehitustööde lõplik käive võrdne ning vastavalt eelnimetatud proportsioonile tuleb seltsinglastel kanda ka kahjum. Apellatsioonkaebuse põhjendused AS Teede REV-2 palub tühistada maakohtu vaheotsuse täies ulatuses ja teha uus otsus, millega 10.11.2008 seltsingulepingu järgi jaguneb mulla- ja teedeehitusega seotud tööde kahjum AS Nordecon ja AS Teede REV-2 vahel võrdselt. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei vaidlusta apellant maakohtu otsuse p-s 20 tuvastatud asjaolusid, kuid leiab, et kohus ei ole tuvastanud kõiki asja lahendamise seisukohalt relevantseid asjaolusid. Kohus ei ole andnud hinnangut kahele asjas olulist tähendust omavale dokumendile: 14.04.2009 kirjale nr 111/1 (XVI kd, tl 189-192) muudatusettepanekule ja 05.05.2009 AS Riigi Kinnisvara AS vastusele (XVI kd, tl 196). Ekslik on kohtuotsuse p-s 22 toodud seltsingulepingu p-st 3.1.5 tulenev järeldus kahjumi katmise proportsiooni kohta. Vaidlust tekkis poolte vahel seltsingulepingu p-de 4.2.3 ja 4.2.3.1 kohaldamisel, kuna mullatööde teostamine tabelis toodud hindadega ei osutunud võimalikuks. Maakohus lähtus

tõlgendamisel õigesti mõistliku isiku arusaamast, sest poolte ühise tahte väljaselgitamine ei olnud võimalik. Maakohtu seisukohad seejuures on loogiliselt mittejälgitavad ja osaliselt vastuolulised. Maakohus tuvastas õigesti, et pooled esitasid muudatusettepanekud, mis Riigi KV poolt tagasi lükati ning seetõttu on täidetud p 4.2.3 kohaldamise eeldus. Lepingust tuleneb pooltele kohustus seltsinglasena panustada eesmärgi saavutamiseks antud juhul mulla- ja teedeehituse tööde tegemise näol sellises proportsioonis, et poolte lõplik ehitustööde käive oleks võrdne. Mullatööde teostamise proportsioon 34/66 rakendus seni, kuni nende teostamisel püsiti kokkulepitud raamides, kusjuures maksumuse suurenemisel tuli asjakohased lisakulud seltsinglastel katta suuruses, et lõplik ehitustööde käive oleks võrdne (SL p-s 3.1.5 nimetatud tööde osas). Eeltoodu tõttu on mittejälgitav maakohtu järeldus, et p-st 4.2.3 tulenevalt tuli lisakulu maksumus kanda proportsionaalselt 34/66. Lepingu ülesehitusest ja sõnastusest tulenes, et p-s 3.1.5 sätestatud tööde/käibe tingliku jaotuse eesmärgiks oli tagada p-s 3.1.5 konkreetselt nimetatud tööoperatsioonide osas seltsinglaste võrdne käive. Kokkulepitud eelarves toodud hindadega tööde teostamisel oleks kostja pidanud käibe võrdsustamiseks teostama hagejast rohkem mullatöid. Kulude suurenemisel muudatuskavandite mitteaktsepteerimise tõttu lõpptellija poolt tuli aga lisakulud jagada seltsinglaste vahel võrdsetes osades. Vastasel korral polnuks tagatud käivete võrdsuse põhimõtte järgmine. Tõlgendust toetavad lepingu p 4.2.3.1 ja VÕS § 581 lg 2 ja lg 4 regulatsioon. P 4.2.3 reguleeris muudatuskavandite realiseerumata jäämisest tulenevat kahjumi katmist ja lepingu p 4.1 viimane lause seda olukorda ei reguleerinud nagu hageja ekslikult väidab. P-i 4.2.3 saab lugeda üksnes koostoimes p-ga 4.2.3. Punkti 4.2.3 sõnastusest tulenevalt oli pooltele teada, et muudatuskavandite mitterealiseerimine toob kaasa lisakulu/kahjumi. Eelarve piiridesse jäämine eeldas muudatuskavandite aktsepteerimist lõpptellija poolt. Sellise pooltest sõltumatu riisiko jätmine ühele poolele ei ole põhjendatud, mistõttu lepiti p-s 4.2.3 kokku lisakulu jagamises poolte vahel võrdselt lähtudes lepingu p 3.1.5 toodud võrdsete käivete põhimõttest. Kui pooled tahtnuks poole poolt teostatavate tööde kahjumi jätta vastava seltsinglase kanda, sõltumata kahju tekkepõhjustest, puudunuks vajadus p 4.2 järgi tervikuna ja kahju katmisel oleks saanud juhinduda SL lepingu p 4.1 viimasest lausest. Kohus jättis tähelepanuta, et lepingu lisas 2 olevate hindadega oli tööde teostamine võimalik vaid tingimusel, et muudatuskavandid realiseeruvad. Nende realiseerumine sõltus Riigi KV-st, mistõttu lepiti p-des 4.2.3 ja 4.2.3.1 kokku, et muudatuskavandite mitterealiseerumise korral kantakse lisakulud poolte vahel võrdselt arvestades lepingu p-s 3.1.5 käivete võrdsuse saavutamise vajadust. Punkt 2.4.2 ei ole asjassepuutuv kahjumi kandmise proportsioonide otsustamisel. Ekslik on maakohtu seisukoht, et mullatööde juhi positsioon võimaldas tööde osas riske juhtida. Pooled nimetatule ei tuginenud ja poolte vahel puudus vaidlus, et kahjumi tingis suuremas osas Riigi KV soovimatus võimaldada seltsinglastele muudatuskavandite realiseerimist, mis võimaldanuks saavutada kokkuhoiu kuludes. Riigi KV-ga suhtles seltsingu nimel üksnes juhtivseltsinglasest hageja. VÕS § 592 lg 1 kohaldamisele ei kuulu, kuna seltsinglaste osad olid kahjumi katmise osas kindlaks määratud. Kui VÕS § 592 lg-t 1 kohaldada, oleks hageja pidanud kahjumi katma vastavalt oma panusele ehk suuremas proportsioonis, mitte kostja.

Kohtupoolne p 4.2.3.1 tõlgendus on üllatav. Kohus ei ole selgitanud, mis asjaoludel tuleb seda osa lepingus ignoreerida ja miks ei saa seda käsitleda kokkuleppena kahjumi katmise osas. Pooled tõlgendasid p 4.2.3.1 sisu üksmeelselt ja kohtust erinevalt, kostja leidis vaid, et 4.2.3.1 ei kuulu kohaldamisele, kuna pooled ei järginud selles kirjeldatud formaalsusi lisakulu kindlaksmääramiseks. Jääb arusaamatuks, mis asjaoludel oleks seltsinglased pidanud p-s 4.2.3.1 kokku leppima ”mudelis” kahjumi katmiseks võrdsetes osades olukorras, kus maakohtu arvates tuli kahjum jagada proportsionaalselt 34/66, mitte võrdselt. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on õige ja selle muutmiseks puudub alus (TsMS § 657 lg 1 p 1). Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega seltsingulepingus kasumi jaotamise proportsiooni kohta ning ei pea TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust tulenevalt vajalikuks esimese astme kohtu otsuse põhjendusi korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Õige on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus on jätnud arvestamata ehitustööde üldjuhi 14.04.2009 kirja ja AS Riigi Kinnisvara Inseneriteenuse juhi kt vastuse sellele. Samas ei ole apellant selgitanud, mida oleks nimetatud kirja arvestamine lepingu tõlgendamisel kahjumi jagamise osas muutnud. Eelnimetatud kirjavahetus käsitleb töövõtjapoolset palvet ajapikenduseks ja täiendava tasu palvet, mis tellija poolt tagasi lükatakse. Analoogse kirjavahetuse pidamise 21.07.2009 ja 10.09.2009 on maakohus tuvastanud ja leidnud, et sellega oli täidetud seltsingulepingu p 4.2.3 kohaldamise eeldus. Seega ei toonud maakohtu poolt apellatsioonkaebuses nimetatud tõendite arvestamata jätmine kaasa ebaõiget otsust. Apellandi tõlgenduse korral on lepingupunktid üksteisega sellises vastuolus, mis ei võimaldaks ka mõistliku isiku positsioonilt neid mõista. Sellisel juhul jääb arusaamatuks p-s 4.2.3 toodud viide lepingu punktis 3.1.5 toodud käivete võrdsuse põhimõttele. Vaidlust ei ole selles, et seltsinglased taotlesid tellijalt muudatuste tegemist, kuid need lükati tagasi. Seega rakendus lepingu punkt 4.2.3. Maakohtu järelduste kohaselt ei esine p-s 4.2.3.1 toodud kahjumi katmine, vaid selles sisaldub mudel lisakulu arvestamiseks. Pooled olid üksmeelel selles, et ka p 4.2.3.1 räägib realiseerumata muudatuskavandite alusel tehtud töödest. Lepingu punkt 4.2.3.1 saab mõista nii, et eelarve suurenemise korral esitavad pooled vastavad korrigeeritud arvutused ja arvestavad madalaimat pakutud hinda. Esialgset baastaset saab siin mõista kui hankepakkumise aluseks olevat baastaset. Fraas „vahe esialgse baastasemega katavad pooled võrdselt“ viitab sisuliselt käivete võrdsuse põhimõttele, mis sisaldub lepingu p-s 3.1.5. Seega on maakohus pidanud silmas, et lepingu punkt reguleerib seda, kuidas lisakulu arvestada. Tegemist on mõistliku isiku positsioonilt antud tõlgendusega, sest poolte tahet ei olnud võimalik välja selgitada. Sellega täitis maakohus kohustust õigussuhe kvalifitseerida. Õige on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus oleks pidanud poolte tähelepanu erinevale tõlgendamisvõimalusele juhtima ja selle tegemata jätmine on menetlusõiguse rikkumine. See rikkumine on kõrvaldatud, kuna apellatsioonkaebuses ja selle vastuses on pooled saanud öelda oma arvamuse lepingu punkti 4.2.3.1 maakohtupoolse tõlgenduse kohta. Samas ei anna apellatsioonkaebuse põhjendused alust maakohtu järeldustest erineva tõlgenduse tegemiseks. Maakohus kohaldas materiaalõigust poolte kokkuleppe järgi ja ei tuginenud poolte kokkuleppe olemasolu tõttu VÕS § 592 lg 1 regulatsioonile. Iseenesest ei muuda ebaõigeks kohtuotsust ka

seltsinglaste lepinguliste kokkulepete laiem käsitlus (p-d 2.4.2, 4.1.). Nimetatu näitab kohtu siseveendumuse kujunemist. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtu menetluskulud apellandi kanda (TsMS § 171 lg 1). Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega

Tiit Kollom

Ele Liiv

Ulvi Loonurm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.