Kohtulahend

7671,15 eurot (seitse tuhat kuussada seitsekümmend üks eurot ja 15 senti).

käibemaksu määraks oli 20%. TsMS § 177 lg 2 alusel palub TS, et kohus märgiks menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Pankrotihaldur AT on kostjale kohtuväliselt teatanud, et tema hinnangul ei saa TS olla PankrS § 541 lg 1 alusel menetluskulude hüvitamise nõuet pankrotihalduri vastu, vaid nõue on pankrotivõlgniku ehk ABPOÜ (pankrotis) vastu. Juhindudes PankrS § 541 lg-st 1 ning Riigikohtu otsuse alapunktist 30 ja resolutsiooni alapunktidest 2 ja 3 leiab TS, et menetluskulude kindlaksmääramise ja väljamõistmise taotlus tuleb esitada ABPOÜ (pankrotis) pankrotihalduri AT kui poole vastu (vt PankrS § 541 lg 1 viimane lause), mitte enne 05. oktoobrit 2010.a menetluses hagejana osalenud ABPOÜ (pankrotis) kui pankrotivõlgniku vastu. Seega leiab kostja, et menetluskulude kindlaksmääramise avaldust lahendaval kohtul puudub TsMS § 174 lgs 1 sätestatust tulenevalt võimalus kalduda kõrvale menetluskulude jaotusest ning kulud tuleb välja mõista isikult, kelle kanda Riigikohus menetluskulud on jätnud ehk antud juhul ABPOÜ (pankrotis) pankrotihaldurilt AT kui tsiviilasja menetluse poolelt. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes TsMS § 199 lg 1 p-st 3, § 174-st ja § 177 lg-st 2 palub kostja määrata kindlaks ja mõista ABPOÜ (pankrotis) pankrotihaldur AT TS kasuks välja menetluskulud summas 12 176,10 eurot, millest 1 946,10 eurot on kohtukulu riigilõivu näol ja 10 230 eurot on kohtuväline kulu. Kostja palub märkida menetluskulude kindlaksmääramise määruses, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt kuulub tasumisele viivis võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Kohus edastas 27.11.2012 määrusega kostja avalduse hagejale. Hageja sai avalduse kätte 28.11.2012. Hageja esitas 19.10.2012 taotluse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. Hageja palub kohtul kindlaks määrata kostja poolt hagejale hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse ja esitab oma menetluskulude nimekirja, milles on detailselt näidatud kulude koosseis: kulutused riigilõivule kokku summas 2732,23 eurot (maakohtus 1454,00 eurot ja ringkonnakohtus 1278,23 eurot); kulutused õigusabile maakohtus ja ringkonnakohtus kokku summas 6442,46 eurot; kokku menetluskulud 9174,69 eurot. Hageja kinnitab, et kõik menetluskulude nimekirjas toodud kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Hageja kinnitab, et ta ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada, kuna ABPOÜ (pankrotis) näol on tegemist pankrotis äriühinguga, kellel ei ole majandustegevust. Käesolevas tsiviilasjas esitati hagi 27.08.2008, seega tuleb Riigikohtu juhiste kohaselt lepingulise esindaja kulude hüvitamise piirmäärade osas käesolevas asjas aluseks võtta Vabariigi Valitsuse 15.12.2005 määrus nr 306, mille kohaselt juhul, kui tsiviilasja hind on kuni 500 000,00 krooni, on maksimaalselt nõutav lepingulise esindaja kulu 90 000,00 krooni (so 5752,05 eurot). Riigikohtu 19.09.2012 otsusega on 13% hageja menetluskuludest maakohtus ja ringkonnakohtus jäetud kostja kanda, mistõttu taotleb hageja, et kostjalt mõistetaks välja hageja menetluskulud summas 1192,71 eurot (9174,69*13%). Arvestades eeltoodut, palub hageja mõista TS välja ABPOÜ (pankrotis) pankrotihaldur AT kasuks menetluskulud summas 1192,71 eurot; määrata menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb TS tasuda ABPOÜ (pankrotis) pankrotihaldur ATile menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni kohase täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on seisukohal, et kostja etteheited, et hageja õigusabikulusid ei ole reaalselt kantud, ei ole asjakohased, kuna kehtiva TsMS kohaselt ei ole menetluskulude väljamõistmiseks nõutav, et

õigusabikulud oleksid avalduse esitamise ajal reaalselt kantud (vt näit Riigikohtu lahendit nr 3-21-43-10). Kostja etteheited, nagu oleks hageja/hageja esindaja käitumine pahatahtlik ja käsitletav kelmuse katsena, on pahatahtlikud ja väärad. Advokaadibüroo Lillo & Partneid ja hageja vahel sõlmitud kliendilepingu kohaselt on osutatava õigusabi tunnitasu määraks käesolevas tsiviilasjas kokku lepitud 1500 krooni (so 95,87 eurot) tunnis, millele lisandub käibemaks ning vastavalt sõlmitud kliendilepingule ja reaalselt osutatud tööle on Advokaadibüroo Lillo & Partneid esitanud hagejale ka arve. Advokaadibüroo Lillo & Partneid ja hageja vaheline kokkulepe selle kohta, millises ulatuses on hageja õigusabikulude näol tegemist massikohustusega ABPOÜ (pankrotis) pankrotimenetluses (so kohtu poolt reaalselt väljamõistetud summa) ei oma tähtsust hageja menetluskulude osas otsustuse tegemisel. Kohus edastas 27.11.2012 määrusega hageja avalduse kostjale. Kostja sai avalduse kätte 28.11.2012. Kostja vastuväited Hageja on maa- ja ringkonnakohtus kandnud kulutusi riigilõivudele summas 2 732,23 eurot. Kostjal ei ole vastuväiteid hageja poolt tasutud riigilõivudele, mistõttu kuulub vastavalt menetluskulude jaotusele kostja poolt hüvitamisele 13% hageja poolt tasutud riigilõivudest ehk 355,19 eurot. Hageja on menetluskulude kindlaksmääramise avalduses kinnitanud, et hageja kulutused õigusabile tsiviilasjas nr 2-08-55829 on 6 442,46 eurot. Hageja on ühtlasi kinnitanud vastavalt TsMS § 174 lg-s 3 sätestatuga, et kõik kulutused on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega. Kostja vaidleb hageja õigusabikuludele vastu, kuivõrd kulusid ei ole tekkinud, neid ei ole kantud ning hageja (hageja esindaja) käitumine on pahatahtlik, vastuolus heade kommetega, kohut eksitav ning vastuolus TsMS § 200 lg-test 1 ja 2 tuleneva menetlusõiguste kuritarvitamise keeluga. Ühtlasi võib hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldust pidada õigusabi kulude osas kelmuse katseks. Hageja ja Advokaadibüroo Lillo & Partnerid vahel on 16. aprillil 2010.a sõlmitud õigusteenuse leping ning 21. mail 2010.a õigusteenuse lepingu lisa 1, millega muudeti lepingu punkti 4.1., uues redaktsioonis on kokku lepitud alljärgnevas: Klient kohustub tasuma käesoleva lepingu p 2.1. nimetatud asjades osutatud õigusabi eest Advokaadibüroole tunnitasu 1500 krooni tunnis, millele lisandub käibemaks. Advokaadibüroo ja Klient on kokku leppinud, et tasu õigusabi osutamise eest käesoleva lepingu p 2.1. nimetatud asjades kuulub Kliendi poolt tasumisele vaid juhul, kui tsiviilasjas nr 2-08-33325 ja/või 208-55829 vastavas summas õigusabikulud Kliendi kasuks kohtu poolt välja mõistetakse, millisel juhul on Advokaadibüroo tasu nõude näol tegemist massikohustuse Kliendi pankrotimenetluses. Täiendavalt on lepingu punktis 4.3 pooled kokku leppinud, et: Klient kohustub tasuma Advokaadibüroo arved 7 päeva jooksul alates arve esitamisest, arvestades käesoleva lepingu p 4.1. sätestatut ja eeldusel, et hagi võimaliku rahuldamise tulemusel (tsiviilasjas nr 2-08-33325 ja/või 208-55829) väljamõistetud rahasumma on Kliendi arvelduskonto laekunud. Seega on hageja ja Advokaadibüroo Lillo & Partnerid vaheline leping sõlmitud edasilükkava tingimusega TsÜS § 102 lg 2 tähenduses, mille kohaselt tekib hagejal õigusteenuse tasu maksmise kohustus üksnes pärast seda, kui kohus on kostjalt välja mõistnud hageja õigusabikulud ning need on hageja arvele kostja poolt tasutud. Nimetatu kujutab endast TsÜS § 102 lg 2 kohaselt asjaolu, mille kohta ei ole teada, kas see saabub või ei saabu. Vaidlust ei ole selles, et käesolevaks ajaks ei ole kohus kostjalt hageja õigusabikulusid välja mõistnud, kostja ei ole hagejale mistahes kulusid ka tasunud. Seega ei ole hageja ja Advokaadibüroo Lillo & Partnerid vahelise õigusteenuse lepingu edasilükkav tingimus saabunud. Kuivõrd tehingu õiguslikud tagajärjed tekivad TsÜS § 102 lg-st 2 tulenevalt aga üksnes pärast seda, kui edasilükkav tingimus on saabunud, siis ei ole hagejal tekkinud kulusid õigusabile, st ei ole tekkinud tasumise kohustust, mistõttu ei saa hageja nõuda kostjalt õigusabikulude hüvitamist. Teisisõnu ei ole hageja kulud õigusabile teada, kuivõrd kulude tekkimise tingimus ei ole saabunud. Liiati ei ole ka kulude suurus teada, kuivõrd õigusteenuse eest kohustus hageja tasuma samas summas, mille kohus kostjalt välja mõistab. Enne menetluskulude kindlaksmääramise määruse jõustumist ei ole väljamõistetud kulude suurus samuti teada. Kostja on seisukohal, et hageja (hageja esindaja) püüab ära kasutada TsMS § 174 lg-ga 5 loodud olukorda, kus ilma kohtu nõudmiseta ei pea esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente.

Advokaadibüroo Lillo & Partnerid on esitanud hagejale õigusteenuse osutamise eest arve olukorras, kus tasumise kohustus ei olnud tekkinud, kuivõrd õigusteenuse osutamise lepingu edasilükkav tingimus – tasu väljamõistmine kostjalt ja kostja poolt hageja arvele tasumine – ei olnud saabunud. Seega soovib hageja hüvitist olukorras, kus hüvitatavaid kulusid ei eksisteeri. Kostja juhib tähelepanu ka sellele, et käesolevas asjas ei saagi hagejal põhimõtteliselt menetluskulusid tekkida. Menetluskulude jaotuse kohaselt on hageja kanda jäänud 87% maa- ja ringkonnakohtu menetluses kantud kuludest ning kõik Riigikohtus kantud kulud. Valdav enamus kuludest on seega jäetud hageja kanda. Isegi, kui asuda seisukohale, et hagejal on kulud tõepoolest tekkinud (selguse huvides rõhutab kostja, et väide on hüpoteetiline), kuuluks kostjalt hageja kasuks väljamõistetav menetluskulude summa (13% maa- ja ringkonnakohtus kantud kuludest) tasaarvestamisele hagejalt kostja kasuks väljamõistetava menetluskulude summaga (87% maa- ja ringkonnakohtus ning 100% Riigikohtus kantud kuludest) misjärel ei oleks hagejal enam kostja vastu tasunõuet. Hageja ja Advokaadibüroo Lillo & Partnerid õigusteenuse lepingu eeltingimus – kostja poolt väljamõistetud rahasumma kandmine hageja kontole – ei saabuks. Nimetatu omakorda välistab õigusteenuse lepingus kokkulepitud õigusliku tagajärje saabumise ehk hagejal mistahes tasukohutuse tekkimise. Seega ei ole hagejal tekkinud ning olemasoleva menetluskulude jaotuse puhul ei tekigi kulusid õigusabile tsiviilasjas 2-08-55829. Eeltoodu valguses ei vasta hageja kinnitus tegelikkusele, et kõik hageja menetluskulude nimekirjas toodud kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Kuivõrd hagejal ei ole tulenevalt lepingu edasilükkava tingimuse mittesaabumisest kulusid tekkinud, ei saa kulud olla ka kantud. Hageja kirjeldatud käitumine on otseselt vastuolus TsMS § 200 sätestatud keeluga kohut eksitada ja menetlusõigusi kuritarvitada. Kokkuvõtvalt on kostja seisukohal, et hageja ja Advokaadibüroo Lillo & Partnerid õigusteenuse lepingust tulenevalt ei saa hageja nõuda kostjalt menetluskulude hüvitamist. Veel enam, kokkulepe, mille kohaselt õigusteenuse maksab kinni vaidluse kaotanud kostja selliselt, et hagejal ei tekigi maksekohustust enne, kui vastavad rahalised vahendid on kostja poolt hagejale üle kantud, on vastuolus heade kommetega. Juhul, kui isikule käib õigusabi eest tasumine üle jõu, on võimalik taotleda menetlusabi. Kui isik menetlusabi saajaks ei kvalifitseeru, tuleb menetluses osaleda oma võimete piires ning juhul, kui õigusabi eest tasumine nendesse piiridesse ei mahu, otsida muid võimalusi. Lisaks märgib kostja, et tsiviilkohtumenetluses ei ole menetluskulude hüvitamise regulatsiooni eesmärgiks niisuguse olukorra loomine, et lepingulise esindaja kuludest kuulub kliendi poolt tasumisele üksnes nii palju, kui kohus on vastaspoolelt välja mõistnud. Lisaks eeltoodule on kostja seisukohal, et hageja (hageja esindaja) käitumises võib esineda KarS § 209 lg-s 1 sätestatud kelmuse tunnuseid, kuivõrd hageja (hageja esindaja) on menetluskulude kindlaksmääramise taotluse esitamisel loonud teadvalt ebaõige ettekujutuse tegelikest asjaoldusest varalise kasu saamise eesmärgil. Siinkohal osundab kostja, et varalise kasu eesmärk on eelkõige Advokaadibürool Lillo & Partnerid, kuivõrd menetluskulude kindlaksmääramise avalduse rahuldamisest sõltub otseselt advokaadibüroo arve (osaline) tasumine. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes TsMS § 199 lg 1 p-st 3, § 174-st ja §-st 200 ja TsÜS § 102 lg-st 2 palub kostja jätta ABPOÜ (pankrotis) pankrotihaldur AT avaldus lepingulise esindaja kulude hüvitamiseks rahuldamata, arvestada menetluskulude kindlaksmääramisel üksnes hageja poolt riigilõivude tasumisega kantud kulusid.

Hageja vastuväited

Hageja esitas kostja 12.10.2012 menetluskulude rahalise kindlaksmääramise avaldusele järgmised vastuväited. Kostja ei ole esitanud menetluskulusid (õigusabikulud) tõendavaid dokumente, mistõttu ei saa kostja menetluskulusid (õigusabikulude osa) lugeda tõendatuks. Kostja on küll esitanud oma väidetavate menetluskulude nimekirja, kuid kostja ei ole esitanud oma menetluskulusid (õigusabikulud) tõendavaid dokumente, mistõttu ei saa kostja menetluskulusid (õigusabikulude osas) lugeda tõendatuks ja sel põhjusel ei saa kostja väidetud õigusabikulusid

hagejalt välja mõista. Ka TsMS § 176 lg 1 kohaselt edastatakse menetluskulude avaldus vastaspoolele koos tõenditega. Riigikohus on 03.03.2011 lahendis nr 3-2-1-16-11 rõhutanud, et „Õigusabikulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamiseks on vaja kohtule esitada dokumendid õigusabi osutamisele kulunud aja ning tehtud toimingute kohta (vt ka Riigikohtu 9. novembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1112-09, p 15). Vastasel korral ei ole võimalik õigusabikulusid välja mõista.” Hagejalt maksimaalselt väljamõistetavaks õigusabikuluks saab hagi esitamise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 15.12.2005 määruse nr 306 kohaselt maksimaalselt olla 90 000,00 krooni, ehk 5752,05 eurot. Kostja taotleb hagejalt õigusabikulude väljamõistmist kokku summas 10 230,00 eurot. Tsiviilasja hinnaks oli käesolevas asjas maakohtus 500 000,00 krooni, so 31 955,82 eurot. Riigikohus on korduvalt rõhutanud (vt näit lahendit nr 3-2-1-112-11), et menetluskulude kindlaksmääramisel tuleb lähtuda hagi esitamise ajal kehtinud vastavas määruses sätestatud lepingulise esindaja kulude piirmääradest. Kostja on 12.10.2012 avalduses aga lepingulise esindaja kulude piirmäärade kohta eksitavalt viidanud mitte määrusele, mis kehtis hagi esitamise ajal, vaid määrusele, mis kehtis peale hagi esitamist ega ole sel põhjusel Riigikohtu juhiste kohaselt käesolevas asjas kohaldatav. Hagi esitati käesolevas asjas 27.08.2008. Hagi esitamise ajal (27.08.2008) kehtinud Vabariigi Valitsuse 15.12.2005 määruse nr 306 Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad kohaselt oli maksimaalselt sissenõutav lepingulise esindaja kulu käesoleva asja tsiviilasja hinda (500 000,00 krooni) arvestades 90 000,00 krooni (so 5752,05 eurot). Seega saab käesolevas asjas hagejalt maksimaalselt väljamõistetavaks kostja õigusabikuluks olla 90 000,00 krooni, ehk 5752,05 eurot. Siinjuures tuleb aga arvestada, et käesolevas asjas tehtud Riigikohtu 19.09.2012 lahendi kohaselt jäeti hageja kanda 87% kostja menetluskuludest, mistõttu tuleb eelviidatud piirmäärast maha arvestada 13%, mille tulemusel kujuneb hagejalt maksimaalselt väljamõistetava kostja õigusabikulu suuruseks 5004,28 eurot (5752,05*13%). Kostja menetluskulude nõudelt hagejalt viivise väljamõistmine ei ole põhjendatud. PankrS § 541 lg 1 teise lause kohaselt halduri tegevuse tulemusena tekkivate õiguste ja kohustuste kandjaks on võlgnik, kui seadusest ei tulene teisiti. PankrS § 35 lg 1 p 6 kohaselt pankroti väljakuulutamisega lõpetatakse intressi ja viivise arvestamine võlgniku vastu suunatud nõuetelt. Kuivõrd ABPOÜ (pankrotis) pankrot on välja kuulutatud 25.11.2009, on kostja taotlus kostja menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks vastuolus PankrS § 35 lg 1 p 6 tuleneva põhimõttega – pankrotiseadusest tulenev imperatiivne säte viivise arvestamise lõpetamiseks pankroti väljakuulutamisega välistab TsMS § 177 lg 2 kohaldamise, mistõttu tuleb kostja taotlus hagejalt kostja menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks jätta rahuldamata. Kostja esindajale õigusabi eest makstud tunnihind on ebamõistlikult suur. Lepingulise esindaja kulude suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb mh arvestada ka lepingulise esindaja ühe tööühiku hinda (vt selles osas mh Riigikohtu lahendit 3-1-1-66-12 p 16). Esitatud arvestuse kohaselt on kostja esindaja osutatud õigusabi tunnihinnaks 120 eurot, millele lisandub käibemaks ning kokku on õigusabi osutatud väidetavalt 103,8h. Samas advokaatide keskmiseks tunnitasu hinnaks on Eesti Vabariigis keskmiselt 100 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks, mistõttu tuleb mõistlikuks tunnihinna suuruseks lugeda käesoleval juhul 100 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks ning hagejalt väljamõistetavate kostja õigusabikulude suurust tuleb vastavalt vähendada. Kostja esindaja töö maht on hageja hinnangul suures osas põhjendamatu. TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistab kohus menetluskulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse kontrollimisel tuleb TsMS § 175 lg-ga 1 kooskõlas hinnata, kas õigusabi osutamise kulud ja töömaht on mõistlikud ja põhjendatud. Kostja esindaja poolt esitatud

tööde kirjelduse kohaselt on kostja esindaja töömahuks kokku toodud 103,8 h. Hageja hinnangul saab käesoleval juhul kostja esindaja poolseid menetlusdokumente ja menetlustoimingute kestvust arvestades põhjendatuks pidada töömahtu kokku maksimaalselt 40 h ulatuses. Hageja hinnangul ei saa lugeda põhjendatuks kostja esindaja töö mahtu 63,8 h ulatuses (103,840). Siinjuures viitab hageja ka hageja 19.10.2012 menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele, millest nähtuvalt on hageja esindaja töömahuks käesolevas tsiviilasjas olnud vaid 56h, ehk poole vähem kui kostja esindajal, milline asjaolu kinnitab täiendavalt kostja lepingulise esindaja väidetud töö mahu ebamõistlikku suurust. Arvestades mõistlikku tunnitasu määra (100 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks), kujuneb eelneva põhjal põhjendatud ja vajalikuks kostja õigusabikulu summaks kokku 4800 eurot (40*100=4000*20%), millest tuleb Riigikohtu 19.09.2012 lahendi kohaselt maha arvestada 13%, st hagejalt väljamõistetava lepingulise esindaja kulu suuruseks kujuneb 4176,00 eurot. Riigilõivu väljamõistmine ei ole põhjendatud 652,50 eurot ületavas osas. Riigikohus on 16.10.2012 lahendis nr 3-2-1-119-12 rõhutanud, et menetluskulude kindlaksmääramise menetluses ei saa mõista teiselt poolelt välja riigilõivu, mida on tasutud seaduses ettenähtust rohkem. Kostja saab enamtasutud riigilõivu tagastamist taotleda vastavalt TsMS §-le 150 lg 1 p 1. Kostja tasus apellatsioonkaebuselt (hinnaga 21 278,07 eurot) riigilõivu summas 2236,90 eurot. Hetkel kehtiva riigilõivuseaduse kohaselt tuleb sama hinnaga apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu summas 750,00 eurot. Riigikohus on korduvalt leidnud, et alates 01.01.2009 kehtinud ülisuured riigilõivud on vastuolus põhiseadusega. Näiteks on Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 7. mai 2012 otsusega nr 3-2-1-7-12 tunnistanud põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks riigilõivuseaduse § 57 lõiked 1 ja 22 koostoimes lisaga 1 osas, milles tsiviilasjas hinnaga 63 911 eurot 64 senti kuni 95 867 eurot 47 senti tuleb apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 5432 eurot 49 senti. Riigikohtu üldkogu leidis asjas nr 3-2-1-62-10 (punkt 44), et riigilõivumäär kehtestatakse RLS § 4 lõike 1 järgi lähtuvalt toimingu tegemisega kaasnevatest kuludest (kulupõhimõte) ja seega on riigilõivu esmaseks eesmärgiks tagada, et toiminguosaline hüvitaks riigi tehtava avalik-õigusliku toimingu kulutused kas täielikult või osaliselt. Riigikogu põhiseaduskomisjoni arvamusest tuleneb (vt Riigikohtu 06.03.2012 lahendit asjas nr 32-1-67-11), et Justiitsministeeriumi andmetel oli 2010. aastal ühe tsiviilasja (v.a. maksekäsu kiirmenetlus) keskmine arvestuslik kulu maakohtus 285 eurot (4459 krooni 28 senti) ja ringkonnakohtus 700,00 eurot. Seega on ka 750,00 euro (hetkel kehtiva riigilõivuseaduse kohane riigilõiv 21 278,07 euro suuruse hagi hinnaga hagilt) suuruse riigilõivu tasumise korral tagatud riigile apellatsioonimenetluse kulude hüvitamine ringkonnakohtus suuremas ulatuses, kui on keskmised arvestuslikud kulud. asjaolu, et alates 01.07.2012 kehtiva riigilõivuseaduse kohaselt tuleb 21 278,07 euro suuruse hagi hinnaga hagilt (so kostja apellatsioonkaebuse hind) tasuda riigilõivu summas 750,00 eurot, on hageja hinnangul ilmselge, et ka kostja poolt apellatsioonkaebuse eest tasutud ülikõrge riigilõiv summas 2236,90 eurot, on vastuolus põhiseadusega. Arvestades kehtiva riigilõivuseaduse kohaselt kostja apellatsioonkaebuse eest tasumisele kuuluvat riigilõivu määra (750,00 eurot) tuleb nimetatud määr lugeda ka mõistlikuks määraks ning kostjal on õigus enamtasutud riigilõiv TsMS §-le 150 lg 1 p 1 kohaselt tagasi nõuda. Samas ei saa Riigikohus 16.10.2012 lahendi nr 3-2-1-119-12 kohaselt aga kostja poolt enamtasutud riigilõivu jätta hageja kanda. Lähtudes mõistlikust riigilõivu määrast (750,00 eurot) ja asjaolust, et hageja kanda jäi 87% menetluskuludest, tuleb hagejalt kostja riigilõivu kuluna välja mõistma mitte rohkem kui 652,50 eurot. Arvestades eeltoodut, palub hageja mitte mõista hagejalt kostja kasuks välja kostja väidetud õigusabikulusid, kuna ei ole esitatud kostja õigusabikulu tõendavaid dokumente; kui kostja esitab kostja õigusabikulusid tõendavaid dokumendid, siis mitte välja mõista hagejalt kostja õigusabikulusid suuremas summas kui maksimaalselt summas 4176,00 eurot; mitte mõista hagejalt kostja kasuks välja riigilõivu suuremas summas kui 652,50 eurot; jätta rahuldamata kostja taotlus hagejalt kostja menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks.

Kohtu põhjendused TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Riigikohtu 19.09.2012 otsusega määrati kindlaks menetluskulude jaotus käesolevas asjas. Hageja esitas 19.10.2012 avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks. Kostja esitas 12.10.2012 taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks. Menetluskulude kindlaksmääramise avaldused on esitatud tähtaegselt ja vastavad TsMS § 174 lg 3 ja lg 6 nõuetele. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukuluks muu hulgas riigilõiv. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud ja ta menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda üksnes selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud piirmäärast. Kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus ka lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Hageja näidatud kulutused riigilõivule on kokku summas 2732,23 eurot (maakohtus 1454,00 eurot ja ringkonnakohtus 1278,23 eurot); kulutused õigusabile maakohtus ja ringkonnakohtus kokku summas 6442,46 eurot; menetluskulud kokku 9174,69 eurot. Tsiviilasja toimikust nähtuvalt on hageja käesolevas kohtumenetluses tasunud riigilõivu hagiavalduselt 22 750 krooni, mis on 1454 eurot (kd I lk 105). Kohus leiab, et tuvastamist on leidnud, et hageja on käesolevas menetluses tasunud 1454 eurot riigilõivu, mistõttu kostjal tuleb see hagejale 13%, s.o 189,02 euro ulatuses hüvitada. Apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise kohustusest summas 1278,23 eurot on hageja Tallinna Ringkonnakohtu 04.03.2011 määrusega vabastatud (kd III lk 24-25), kuid Riigikohtu 19.09.2012 otsusega on hagejale pandud kohustus nimetatud summa riigituludesse tasumiseks (kd III lk 140). Seega tuleb kostjal hagejale hüvitada ka 13% kõnealusest riigilõivust, mis on 166,17 eurot. Kokku tuleb kostjal seoses riigilõivuga hagejale tasuda menetluskulusid 355,19 eurot. Hageja avaldusest nähtuvalt kasutas ta õigusabiteenuseid hinnaga 95,87 eur/h+km ning kokku kasutas ta esindaja teenust 56 tundi. Kostja vaidleb hageja taotlusele vastu põhjendusel, et nähtuvalt hageja ja hageja esindaja vahel 16.04.2010 sõlmitud kliendilepingust ei ole hagejal õigusabikulusid tekkinud. Kohus märgib, et nähtuvalt kõnealuse õigusabiteenuse lepingu punktist 4.1 on hageja ja kostja kokku leppinud, et hagejal tekib õigusabi osutamise eest tasumise kohustus juhul, kui see tsiviilasjas vastavas summas hageja kasuks välja mõistetakse. Seega on tegemist lepinguga, mis käsitleb menetluskulude tasumise kohustust. Tulenevalt Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-142-09 p-st 16 ei pea menetlusosaline olukorras, kus seadus seda ei nõua, esitama tõendeid selle kohta, et menetluskulud on kantud, piisab dokumentidest, millest nähtub vastavate kulude tekkimine. Antud juhul on hageja esitanud dokumendi, millest ilmneb menetluskulude suurus, vastavad toimingud ja nende teostamiseks kulunud aeg, seega on hageja viidatud Riigikohtu lahendist tuleneva nõude täitnud ja esitanud dokumendi, mis tõendab menetluskulude tekkimist. Kohus leiab, et hageja esindaja ajakulu 56 tunni ulatuses on põhjendatud ning see on tsiviilasja

mahu ning keerukusega kooskõlas olev. Kohus võtab arvesse, et tsiviilasja toimikust nähtuvalt on nii hageja kui kostja koostanud mitmeid kirjalikke menetlusdokumente, asjas on toimunud istungid ning menetlus on läbinud kolm kohtuastet. Hageja esindaja õigusabiteenuse hind 95,87 eurot/h+km on kohtu hinnangul mõistlik. Hageja esindaja näol on tegemist vandeadvokaadiga, s.o kõrgeimat ametialast kvalifikatsiooni omava esindajaga. Kokku on hageja esindaja kulud (56 x 95,87) 5368,72 eurot, millele lisandub käibemaks 20%, s.o (5368,72 x 0,2 + 5368,72) 6442,46 eurot. Käesoleva tsiviilasja menetluses oli hagihind maakohtus 500 000 krooni, mis on 31 955,82 eurot. TsMS § 175 lg 4 kohaselt kehtestab Vabariigi Valitsus lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad. Hagi esitamise ajal, s.o 28.08.2008 kehtinud Vabariigi Valitsuse 15.12.2005 määruse nr 306 „Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad” § 1 kohaselt oli tsiviilasjas, mille hagihind oli kuni 500 000 krooni, maksimaalselt nõutav lepingulise esindaja kulu 90 000 krooni, mis on 5752,05 eurot. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 15.12.2005 määruse nr 306 §-st 1 tuleb hageja nõutavat esindaja tasu vähendada seega seaduses ettenähtud piirmäärani, s.o 5752,05 euroni. Võttes arvesse, et kostjalt mõisteti hageja menetluskulud välja 13% ulatuses, tuleb kostjal hagejale hüvitada õigusabi osutamise eest 747,77 eurot. Lähtuvalt eeltoodust kohus rahuldab hageja taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt ja kohustab kostjat hagejale hüvitama menetluskulusid 1102,96 euro ulatuses, millest 355,19 eurot on 13% hageja tasutud riigilõivust ja 747,77 eurot 13% hageja esindaja tasust. Järgnevalt analüüsib kohus kostja nõuet menetluskulude hüvitamiseks. Tsiviilasja toimikust nähtuvalt on kostja käesolevas kohtumenetluses tasunud riigilõivu apellatsioonkaebuselt 2236,90 eurot (kd III lk 35). Kuna tuvastamist on leidnud, et kostja on käesolevas menetluses tasunud 2236,90 eurot riigilõivu, tuleb hagejal see kostjale 87%, s.o 1946,10 euro ulatuses hüvitada. Seoses hageja vastuväitega, et hetkel kehtiva seaduse kohaselt tuleks kostjal sama hagihinna korral apellatsioonkaebuse esitamisel tasuda riigilõivu üksnes 750 eurot, mistõttu hagejal ei peaks olema kohustust hüvitada kostja poolt tasutud 2236,90 euro ulatuses riigilõivu, märgib kohus järgmist. Hageja viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-119-12 on käsitletud olukorda, kus apellant tasus apellatsioonkaebuselt riigilõivu enam, kui apellatsiooni esitamise ajal kehtinud seadus ette nägi. Käesolevas menetluses on kostja tasunud apellatsioonimenetluses riigilõivu vastavalt apellatsiooni esitamise ajal kehtinud seadusele ning riigilõivu määrasid on muudetud alles hilisemalt. Seega ei ole tegemist olukorraga, kus kostja saaks enamtasutud riigilõivu tagastamist nõuda, vaid hagejal tuleb see kostjale hüvitada. Kostja avaldusest nähtuvalt kasutas ta õigusabiteenuseid hinnaga 120 eur/h+km ning kostja esindajal kulus I ja II astme menetluses 73 tundi ja 10 minutit, tunnihinnaga 120 eurot, mis on kokku 8780 eurot. Riigikohtus kulus kosja esindajal 30 tundi ja 40 minutit, tunnihinnaga 120 eurot, mis on kokku 3680 eurot. Kokku on kostja esindaja ajakuluks märgitud 103 tundi ja 50 minutit, mis on rahalises väljenduses koos käibemaksuga (12 460 x 0,2 + 12 460) 14 952 eurot. Menetluskulude osas on kostja esitanud dokumendi, millest nähtub töötundide maht ja tehtud toimingute sisu, mistõttu kostja menetluskulude kindlaksmääramise taotlus on kooskõlas Riigikohtu lahendi lahendi nr 3-2-1-142-09 p-s 16 väljendatud seisukohaga, mille kohaselt menetlusosaline ei pea tõendama, et menetluskulud on kantud, vaid piisab menetluskulude tekkimise tõendamisest. Kohus leiab, et kostja esindaja nimetatud töötundide maht 103 tundi ja 50 minutit ei ole käesolevas asjas täies ulatuses põhjendatud. Antud juhul ei nähtu toimikust asjaolusid, millest

tulenevalt peaks kostja esindaja töötundide maht olema oluliselt suurem kui hageja esindajal. Kohus arvestab, et tsiviilasja toimikust nähtuvalt on nii hageja kui kostja koostanud ja esitanud mitmeid kirjalikke menetlusdokumente, asjas on toimunud istungid ning menetlus on läbinud kolm kohtuastet. Sellest tulenevalt loeb kohus kostja esindaja mõistlikuks töötundide mahuks 60 tundi, mille puhul on kostja kulud (60 h x 120 eur/h + km) 8640 eurot. Kostja esindaja õigusabiteenuse hind 120 eurot/h+km on kohtu hinnangul mõistlik. Kostja esindaja näol on tegemist vandeadvokaadiga, s.o kõrgeimat ametialast kvalifikatsiooni omava esindajaga ning 120 eurot/h+km ei ole vandeadvokaadi puhul keskmisest tunnihinnast oluliselt erinev hind. Käesoleva tsiviilasja menetluses oli hagihind maakohtus 500 000 krooni, mis on 31 955,82 eurot. TsMS § 175 lg 4 kohaselt kehtestab Vabariigi Valitsus lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad. Hagi esitamise ajal, s.o 28.08.2008 kehtinud Vabariigi Valitsuse 15.12.2005 määruse nr 306 „Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad” § 1 kohaselt oli tsiviilasjas, mille hagihind oli kuni 500 000 krooni, maksimaalselt nõutav lepingulise esindaja kulu 90 000 krooni, mis on 5752,05 eurot. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 15.12.2005 määruse nr 306 §-st 1 tuleb kostja nõutavat esindaja tasu vähendada seega seaduses ettenähtud piirmäärani, s.o 5752,05 euroni. Kostja on esitanud taotluse menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks. Hageja on seisukohal, et nimetatud nõue ei ole põhjendatud tulenevalt pankrotiseaduse § 35 lg 1 p-st 6, mille kohaselt pankroti väljakuulutamisega lõpetatakse intressi ja viivise arvestamine võlgniku vastu suunatud nõuetelt. Kohus märgib, et antud juhul on hageja astunud menetlusse ABPOÜ (pankrotis) asemel, kes oli algseks hagejaks. Samuti on Riigikohus käesolevas asjas 19.09.2012 tehtud otsuse p-s 30 selgitanud, et halduri tegevuse tulemusena tekkivate õiguste ja kohustuste kandjaks on PankrS § 541 lg 1 teise lause alusel võlgnik, kui seadusest ei tulene teisiti. Eeltoodut arvestades tuleb ka hageja vastu suunatud viivise tasumiseks kohustamise nõue jätta PankrS § 35 lg 1 p 6 alusel rahuldamata. Lähtuvalt eeltoodust kohus rahuldab kostja taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt ja kohustab hagejat kostjale hüvitama menetluskulusid 7671,15 euro ulatuses, millest 1946,10 eurot on 87% kostja tasutud riigilõivust ja 5752,05 kostja esindaja tasu kooskõlas Vabariigi Valitsuse 15.12.2005 määrusega nr 306 „Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad.” TsMS § 445 lg 1 kohaselt, kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. TsMS § 463 lg 2 kohaselt kohtumäärusele kohaldatakse vastavalt otsuse kohta sätestatut, kui seadusest või määruse olemusest ei tulene teisiti. Lähtudes eeltoodust määrab kohus tasaarvestada hageja ja kostja vastastikused kohtumäärusega välja mõistetavad menetluskulud ning tasaarvestuse tagajärjel mõista hagejalt ABPOÜ pankrotihaldur AT kostja TS kasuks välja menetluskulud summas (7671,15-1102,96) 6568,19 eurot.

Seoses hageja ja kostja nõuete tasaarvestamisega jätab kohus rahuldamata hageja taotluse kostja kohustamiseks menetluskuludelt viivist tasuda, kuna tasaarvestamise tulemusena on kostja kohustus menetluskulude tasumiseks hageja ees täidetud. TsMS § 177 lg 1 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise määrus toimetatakse menetlusosalistele kätte. TsMS 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise määruse või selle täiendamise

määruse peale esitada määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud ja menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui kaebuse hind ületab 200 eurot. Nimetatud määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 3).

/allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.