Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-89-12 Tartu, 19. september 2012. a Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Villu Kõve ABcom Palkmaja Osaühingu (pankrotis) pankrotihalduri Andres Tootsmani hagi Tiit Suuderi vastu 31 955 euro 82 sendi (500 000 krooni) ja viivise saamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 28. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-55829 ABcom Palkmaja Osaühingu (pankrotis) pankrotihalduri Andres Tootsmani kassatsioonkaebus 26 532 eurot 79 senti (415 147 krooni 95 senti) Hageja ABcom Palkmaja Osaühingu (pankrotis) (registrikood 11155148) pankrotihaldur Andres Tootsman, esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme Kostja Tiit Suuder (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Margus Lentsius 27. august 2012. a, kirjalik menetlus
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 28. detsembri 2011. a otsus (tsiviilasi nr 2-08-55829) muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.
2.Maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskuludest jätta 13% Tiit Suuderi ja 87% ABcom Palkmaja Osaühingu (pankrotis) pankrotihalduri Andres Tootsmani kanda.
3.Menetluskulud Riigikohtus jätta ABcom Palkmaja Osaühingu (pankrotis) pankrotihalduri Andres Tootsmani kanda.
5.Mõista ABcom Palkmaja Osaühingu (pankrotis) pankrotihaldur Andres Tootsmanilt riigituludesse apellatsioonkaebuse esitamisel tasumata jäänud riigilõiv 1278 eurot 23 senti.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.ABcom Palkmaja Osaühing (hageja) esitas 28. augustil 2008 Harju Maakohtule hagi Tiit Suuderi (kostja) vastu, paludes mõista enda kasuks kostjalt välja 500 000 krooni (31 955 eurot 82 senti) põhivõlana ja 170 995 krooni (10 928 eurot 57 senti) viivisena. Hagiavalduse järgi sõlmisid pooled 15. jaanuaril 2007 ehituslepingu, mille alusel kohustus hageja tarnima ja püstitama kostja kinnisasjale palkmaja. Kostja pidi maksma lepingu järgi hagejale tööde eest kokku 1 709 949 krooni 61 senti (sh käibemaks). Muu hulgas pidi kostja maksma projektis soovitud muudatuste tõttu suurenenud maja mahule (maja ehitati 1-1,2 m kõrgem) kulunud palkmaterjali (13 m2) eest 129 186 krooni 40 senti (sh käibemaks), mille võrra suurenes ehituslepingu maksumus. Hageja lõpetas lepingujärgsed tööd 19. septembril 2007, katuse ehitustööd
15.oktoobril 2007. Kostjal on hagejale tasumata 583 330 krooni 89 senti. Arvates sellest maha
tegemata jäänud tööde maksumuse 54 900 krooni, on kostjalt nõutav tasu 528 430 krooni 89 senti. Hageja nõudis sellest 500 000 krooni. Lisaks nõudis hageja kostjalt viivist 170 995 krooni, mis on arvestatud lepingu p 12.2 järgi ega ületa 10% tasust. Tasaarvestust ja kostja nõudeid hageja ei tunnustanud, hallituse majas põhjustas tema väitel kostja enda tegevus. Kostjale ei ole tekkinud kahju seenetõrjest, mille eest maksis kolmas isik. Võimaliku leppetrahvinõude on kostja kaotanud, kuna ta ei teatanud nõudest mõistliku aja jooksul kohustuse rikkumise avastamisest. Puudusi ei saanud hageja kõrvaldada, kuna pooltel ei olnud üksmeelt puuduste mahu ja põhjuste suhtes.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Kostja väitel pidi ta ehituslepingu ja selle lisade järgi tasuma hagejale 1 419 698 krooni 72 senti, sellest 1 025 000 krooni materjali eest, 70 380 krooni käibemaksuna (lisandub materjali hinnale 391 000 krooni), 180 000 krooni ehitise paigaldamise ja komplekteerimise eest ning 144 318 krooni 72 senti katuse paigalduse eest. Käibemaks ei lisandu lepingu järgi kogu materjali hinnale, hageja pakkus lõpphinna. Pooled ei ole projekti muutmisel kokku leppinud hinna suurenemises ning lepingu p-dest 5.6 ja 8.5 lähtudes ei või kostjalt nõuda veel 129 186 krooni 40 sendi tasumist. Projekti muutmine ei tulenenud kostjast, vaid kostja nõustus muudatustega. Kostja tellis hagejalt standardse kokkupandava palkmaja. Kostja on hagejale maksnud 1 096 618 krooni 72 senti, tasumata on 305 380 krooni. Tasumata raha maksmise nõude tasaarvestab kostja oma nõuetega hageja vastu, mille suurus on kokku 663 251 krooni 70 senti. Kostjal on hageja vastu töö hilinemise tõttu 127 380 krooni suurune leppetrahvinõue, mis tuleneb lepingu p-dest 6.7 ja 12.2. Samuti on kostjal hageja vastu 535 871 krooni 70 sendi suurune kahju hüvitamise nõue, mis on tingitud tööde ebakvaliteetsusest (sh hallitusest). Kui kohus leiab, et hageja põhinõue on suurem kui 305 380 krooni, tasaarvestab kostja nõude ka suuremas osas.
3.25. novembril 2009 kuulutati välja hageja pankrot. Hageja pankrotihaldur Andres Tootsman teatas
5.oktoobril 2010 Harju Maakohtule, et astub võlgniku asemel tema pankrotihaldurina menetlusse.
4.Harju Maakohus rahuldas hagi 28. jaanuari 2011. a otsusega osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 21 278 eurot 7 senti (332 929 krooni 50 senti). Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Maakohtu otsuse järgi ei vaidle pooled, et nad sõlmisid töövõtulepingu. Maakohus leidis, et maja palkosa (tarnekomplekti) hind oli 1 095 380 krooni (sh käibemaks 391 000 kroonilt). Tarnekomplekti paigaldamise-komplekteerimise tasuna leppisid pooled kokku 180 000 krooni ja sellele käibemaksu lisamine ei tulene seadusest. Lepingu p-de 2.1 ja 6.2 ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 97 järgi on hagejal õigus nõuda kostjalt 129 186 krooni 40 senti tasu ka projekti muudatustest tingitud töö (ehitusmaterjali) kallinemise eest. Hageja nõue kostjalt 14 544 krooni 49 sendi väljamõistmiseks kivikatuse materjali ja paigaldamise abivahendite hüvitamiseks ei tulene poolte sõlmitud lepingutest ning seda ei saa arvestada tööde maksumuse hulka. Pooled ei vaidle palkmaja katusetöö hinna (144 318 krooni 72 senti) üle. Seega on töö maksumuseks 1 548 885 krooni 12 senti (1 095 380 +
180 000 + 129 186,40 + 144 318,72). Kuna hageja oli oma kohustused suuremas osas täitnud (maja oli valmis ehitatud), ei olnud kostjal õigust keelduda tööd vastu võtmast. Hageja tasunõue on muutunud sissenõutavaks. Kostja tasaarvestuse vastuväide on osaliselt põhjendatud. Hageja vastuväited tasaarvestuse lubatavuse kohta ei ole asjakohased. Hageja nõuet tuleb tegemata tööde tõttu vähendada 51 170 krooni 70 sendi võrra. Põhjendatud ei ole kostja 17 700 krooni suurune leppetrahvinõue katusetööde hilinemise eest. Põhjendatud on kostja tasaarvestus seenhallituse ekspertiisi ja seente tõrje eest 122 301 krooni 10 sendi suuruse kahjuhüvitise saamiseks. Asjaolud, et hageja väitel ei olnud tal kohustust seenhallitust kõrvaldada ning kostja eest tasus seene hävitamise eest kolmas isik, ei ole asjas olulised. Kolmas isik võib täita võlgniku kohustuse. Kostjal ei ole õigust nõuda hagejalt 127 538 krooni leppetrahvi ajavahemiku 8. mai 2007 kuni 31. august 2007 eest väidetava töö tegemisega viivituse tõttu, kuna pooled muutsid tööde lõpptähtpäeva 31. augustiks 2007. Kuigi kohus on juhtinud kostja tähelepanu asjaolule, et 307 500 krooni ulatuses on tema tasaarvestuse vastuväide (kahjunõue) tõendamata, ei ole kostja seda tõendanud. Ebaselgele kahjunõudele ei saa tasaarvestust rajada. Pooled ei vaidle, et kostja on tasunud hagejale 1 126 618 krooni 72 senti. Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue kostja vastu 422 266 krooni 40 senti (1 548 885,12 - 1 126 618,72). Tasaarvestuse korras tuleb hageja nõuet vähendada 228 371 krooni 80 sendi võrra (54 900 + 51 170,70 + 122 301,10). Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 193 894 krooni 60 senti (422 266,4 228 371,8), s.o 12 392 eurot 12 senti. Hageja viivisenõudest arve 67d (17 700 krooni, viivitus 305 päeva) eest on põhjendatud 13 496 krooni 25 sendi suurune osa. Ülejäänud 176 194 kroonilt 60 sendilt (193 894,6 - 17 700, viivitus 285 päeva) on viivis 125 538 krooni 65 senti. Seega on viivis kokku 139 034 krooni 90 senti. Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 332 929 krooni 50 senti (193 894,6 + 139 034,9), s.o 21 278 eurot 7 senti. Poolte vastuväited kohtu tegevusele tuleb jätta rahuldamata.
5.Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse mõlemad pooled. Hageja palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega jäeti kostjalt välja mõistmata põhivõlgnevus 12 237 eurot 28 senti (191 471 krooni 80 senti), ning uue otsusega mõista kostjalt hageja kasuks välja kokku 33 515 eurot 35 senti (524 401 krooni 28 senti), sh põhivõlgnevus 24 629 eurot 40 senti ja viivisevõlgnevus 8885 eurot 95 senti. Kostja palus tühistada maakohtu otsuse osas, milles hagi rahuldati ja jäeti rahuldamata kohtu tegevuse peale esitatud vastuväide, mis seostus tunnistaja ülekuulamisega, ja saata asi selles osas uueks arutamiseks maakohtule. Alternatiivselt palus kostja teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.
6.Pooled vaidlesid teineteise apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta see rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus muutis 28. detsembri 2011. a otsusega maakohtu otsust, mõistes kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 4131 eurot 82 senti ja viivise 2850 eurot 74 senti, kokku 6982 eurot
56 senti. Menetluskuludest jättis ringkonnakohus 13% kostja kanda ja 87% hageja kanda. Otsuse põhjenduste kohaselt jättis ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja rahuldas kostja apellatsioonkaebuse osaliselt. Otsuse järgi vaidlustas hageja maakohtu otsust seenhallituse tõrje ja selle kindlakstegemiseks tehtud ekspertiisi maksumuse osas, leides, et need kulutused tasus kostja eest kolmas isik, mistõttu ei ole kostja kahju kandnud. Hageja ei vaidlusta, et ulatuslik seenhallitus äsja valminud ehitises on töö mittevastavus lepingutingimustele. Tegemist on kahjuga, mis tekkis asjale selle lepingutingimustele mittevastavuse tõttu, mistõttu on kostjal VÕS § 649 alusel õigus nõuda hagejalt kahju hüvitamist vaatamata sellele, et mittevastavuse kõrvaldamise eest tasus esialgu kolmas isik. Maakohus arvestas valesti töö muudatuste maksumuseks 129 184 krooni 40 senti. Asjas kohaldub eelarve ületamist reguleeriv VÕS § 639, mitte maakohtu viidatud VÕS § 97. Maakohus tuvastas, et ehitise palkosa hind on 1 095 380 krooni, millele lisandub paigaldamise tasu 180 000 krooni. Kuna töövõtulepingus ei olnud kokku lepitud, kas eelarve on hagejale siduv või mitte, tuleb VÕS § 639 lg 1 järgi eeldada, et eelarve on siduv. Seega ei ole hagejal õigust nõuda ehitise kallinemisest tingitud kokkulepitud eelarvet ületavat tasu. Isegi kui eelarve ei oleks siduv, võiks hageja nõuda eelarvet ületava tasu maksmist vaid siis, kui eelarve ületamist ei olnud võimalik ette näha. Ehitusalal tegutseva ettevõtjana pidi hageja ette nägema projekti puudusi ja eelarve ületamise vajadusest tellijat kohe teavitama (VÕS § 639 lg 2). Õige on maakohtu seisukoht, et kostjal ei ole õigust nõuda leppetrahvi katusetööde lõpetamisega viiepäevase hilinemise eest, sest hilinemise tingis kostja, kes muutis katuse projekti. Samuti on maakohtu otsus põhjendatud ajavahemiku 8. mai kuni 31. august 2007 eest nõutava leppetrahvi osas. Kostja kahju hüvitamise nõudest ei ole 307 500 krooni suurune osa tõendatud. Lähtuda tuleb vaegtööde ja töö parandamise maksumusest, mida hageja on omaks võtnud ja mis osas ta on tasunõuet vähendanud. Hageja tehtud töö tuleb lugeda VÕS § 638 järgi vastuvõetuks ja hageja tasunõue sissenõutavaks alates 25. novembrist 2007, mil hageja ei ilmunud objektile puuduste likvideerimiseks ja objekti vastuvõtmist puudutav poolte suhtlus katkes. Hageja lepingujärne tasu oli 1 419 637 krooni 44 senti. Sellest on kostja tasunud 1 126 618 krooni 72 senti. Vahe on 293 018 krooni 72 senti. Sellest tuleb maha arvata kostja põhjendatud tasaarvestuse osa 228 371 krooni 80 senti. Seega tuleb rahuldada hageja tasunõue 64 648 krooni 92 sendi (4131 euro 82 sendi) ulatuses. Sellelt nõudelt on 0,25% lepingujärgset viivist päevas 161 krooni 61 senti. Kuna ajavahemikus 26. november 2007 kuni 27. august 2008 on 276 päeva, tuleb kostjal maksta viivist 44 604 krooni 36 senti (2850 eurot 74 senti).
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus osas, milles jäeti kostjalt välja mõistmata põhivõlgnevus 20 497 eurot 58 senti ja viivis 6035 eurot 21 senti, samuti menetluskulude jaotuse osas. Hageja palub samuti tühistada maakohtu otsus osas, milles jäeti kostjalt välja mõistmata põhivõlgnevus 12 237 eurot 28 senti, ja menetluskulude jaotuse osas. Hageja palub uue otsusega
mõista kostjalt enda kasuks välja kokku 33 515 eurot 35 senti (524 401 krooni 28 senti), sh põhivõlgnevus 24 629 eurot 40 senti ja viivisevõlgnevus 8885 eurot 95 senti ning jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja väitel ei põhjendanud ringkonnakohus oma seisukohta seenhallituse tõrje kulude hindamise kohta kostja kahjuna. Kolmas isik ei tasunud kostja, vaid iseenda teenuse eest. Seega ei ole kostjale kahju tekkinud. Eeltoodust tulenevalt on vale kohtute seisukoht, et 12 237 euro 28 sendi ulatuses on kostja tasaarvestus põhjendatud. Ringkonnakohus kohaldas valesti VÕS § 639. Kohus ei arvestanud, et pooled leppisid ehituslepingu p-s 6.2 kokku, et kostja kohustub hagejale tasuma kõigi tööde muudatuste ja lisatööde eest. Kuna pooled muutsid kostja algatusel esialgset projekti, peab kostja maksma hagejale muudatuste tegemise eest tasu. Muudatuste tulemusena suurenes palkmaja ehituseks vajaliku materjali hulk, mistõttu suurenes lepingu maksumus 129 186 krooni 40 sendi (sh käibemaks) võrra. Hageja esitas kostjale selle kohta arve, kostja ei ole arvet ega lepingu hinna suurenemist vaidlustanud. Seetõttu vähendas ringkonnakohus ka ebaõigesti viivist.
9.Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegiumi arvates tuleb ringkonnakohtu otsus jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § § 691 p 5 alusel muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus ei ole tõlgendanud ega kohaldanud vääralt materiaalõigust ega rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme.
11.Kolleegium käsitleb esmalt vaidluse eset (I). Seejärel käsitleb kolleegium kaebuse väiteid seenhallituse kindlakstegemiseks ja tõrjeks tehtud kulutuste kahjuks lugemise kohta (II) ning ehituslepingu hinna suurenemise ja viivisearvestuse kohta (III). Lõpetuseks käsitleb kolleegium menetluslikke probleeme ja teeb menetluslikud otsustused (IV). I
12.Hageja palus hagis kostjalt välja mõista põhivõlana 31 955 eurot 82 senti (500 000 krooni) ja viivisena 10 928 eurot 57 senti (170 995 krooni), st kokku 42 884 eurot 40 senti (670 995 krooni). Kostja väitel on tal hageja vastu omakorda nõue 42 389 eurot 51 senti (663 251 krooni 70 senti), mille ta haginõude ulatuses tasaarvestab. Maakohus tunnustas hageja põhinõuet 26 987 euro 74 senti ning kostja nõuet hageja vastu 14 595 eurot 62 senti. Tasaarvestuse tulemusena mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 12 392 eurot 12 senti, lisaks ka viivise 8885 eurot 95 senti, s.o kokku 21 278 eurot 7 senti.
13.Apellatsioonkaebuses vaidlustas hageja maakohtu otsuse üksnes põhivõlgnevuse 12 237 eurot 28 senti välja mõistmata jätmise osas, st mitte osas, milles jäeti rahuldamata tema nõuetest 8874 euro endi suurune osa. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse apellatsioonkaebuses hagi rahuldamise osas, st temalt 21 278 euro 7 sendi väljamõistmise osas. Ringkonnakohus vähendas hagi rahuldamise ulatust ning mõistis kokkuvõttes kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 4131 eurot 82 senti ja viivise 2850 eurot 74 senti, kokku seega 6982 eurot 56 senti. Ringkonnakohus ei tunnustanud hageja põhinõuet (muudatustööde tasunõuet) 8256 eurot 39 senti
(129 184 krooni 40 senti) ning vähendas seetõttu ka viivist.
14.Kassatsioonkaebuses palub hageja tühistada ringkonnakohtu ja maakohtu otsused osas, milles kostjalt jäeti välja mõistmata põhivõlana 20 497 eurot 58 senti ja viivisena 6035 eurot 21 senti, kokku seega 26 532 euro 79 sendi ulatuses. Hageja vaidlustab maakohtu ja ringkonnakohtu otsused osas, milles need tunnustasid kostja vastunõudena seenhallituse kindlakstegemiseks ja tõrjumiseks tehtud kulutusi. Lisaks vaidlustab hageja ringkonnakohtu otsuse osas, milles jäeti tunnustamata tema nõue muudatustööde eest ja vähendati viivist. II
15.Kostja väitel kulutas ta hageja ebakvaliteetse töö tõttu seenkahjustuse kindlakstegemiseks ehitises 3540 krooni ja selle tõrjeks 118 761 krooni, kokku seega 122 301 krooni (7816 eurot 46 senti) (vt I kd, tl 126, 175, 176). Selle nõude palus ta tasaarvestada hageja nõudega. Maakohus tunnustas otsuses kostja nõuet 122 301 krooni 10 sendi ulatuses (maakohtu otsus lk 16). Ringkonnakohus nõustus selles osas maakohtuga (ringkonnakohtu otsuse lk 7-8). Kümnesendine erisus on tingitud ilmselt sellest, et kohtud lähtusid tõrje eest esitatud arvel märgitud summast (118 761,10) (I kd, tl 176), samas kui kostja märkis hagivastuses (tasaarvestusavalduses) summa sentideta (I kd, tl 126). Tegemist ei ole erisusega, mis oleks tulemust sisuliselt mõjutanud.
16.Eelnevast (vt otsuse p 15) tulenevalt on ekslik hageja kassatsioonkaebuses märgitu, nagu tunnustanuks kohtud kostja seenhallitusega seotud kuludest tingitud nõuet 12 237 euro 28 sendi (191 471 krooni 83 sendi) ulatuses (vt III kd, tl 114-116). Sama on hageja ekslikult märkinud apellatsioonkaebuses (III kd, tl 17). Tegelikult tunnustasid kohtud seenhallituse kindlakstegemiseks ja seente tõrjeks tehtud kulutuste hüvitamise nõudest 7 816 euro 46 sendi (122 301 krooni 10 sendi) suuruse osa. Seda ületavas osas jääb kaebus rahuldamata, kuna selle kohta ei ole põhjendusi esitatud.
17.Hageja väitel kohaldasid kohtud valesti materiaalõigust, kui tunnustasid kostja nõuet hüvitada seenhallituse kindlakstegemiseks ja selle tõrjumiseks tehtud kulutused, ja jätsid otsused olulises osas põhjendamata. Seejuures on hageja keskseks väiteks, et kuna kulud on kandnud kolmas isik, ei ole kostjal kahju tekkinud. Kolleegium hagejaga ei nõustu ja kaebus jääb selles osas rahuldamata.
18.Kostja väitel rikkus hageja ehitise ebakvaliteetse palkosa tarnimise ja püstitamisega ehituslepingut, põhjustades kostjale kahju kulude näol, mida ta pidi kandma seenhallituse kindlakstegemise ja tõrje tõttu. Tegemist on VÕS § 115 lg 1 järgse nõudega. Kolleegiumi arvates on palkmaja ebakvaliteetse palkosa tarnimisest või püstitamisest tingitud seenkahjustuse kõrvaldamiseks tehtud kulud käsitatavad hüvitatava kahjuna VÕS § 127 lg 1 mõttes. Kvaliteetse ehitamise üks eesmärk on mh vältida seenkahjustusi ja sellega ka kulutusi kahjustuste tõrjeks, st tegemist on VÕS § 127 lg 2 järgse kaitse-eesmärgiga kaetud kahjuga. Samuti on tegemist ettenähtava kahjuga ehitajale (tarnijale) VÕS § 127 lg 3 mõttes. Kahju kindlakstegemise mõistlikud kulud kuuluvad hüvitatava kahju hulka VÕS § 128 lg 3 alusel.
19.Selleks, et kulutuste hüvitamist saaks kahjuna nõuda, ei pea kulutused tingimata olema juba kantud, vaid need võivad VÕS § 128 lg 3 järgi tekkida ka tulevikus. Samuti ei välista kulutuste hüvitamist ega vabasta lepingut rikkunud isikut vastutusest see, et kahju kõrvaldamiseks tehtud kulud kandis kolmas isik. Vastupidine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Kolleegiumi arvates hindas ringkonnakohus seenkahjustusest tingitud kulusid abstraktselt tulevikus tekkivate mõistlike kuludena, sõltumata sellest kas need oli kandnud kolmas isik. Seetõttu ei ole ka oluline, kas kolmas isik kandis need kulud (eelkõige raamatupidamislikus mõttes) talle osutatud teenusena. Kahjunõude suuruse tuvastamisel ei ole kohtud kolleegiumi arvates menetlusnorme oluliselt rikkunud ja Riigikohus ei saa tulenevalt TsMS § 688 lg-test 3-5 ise asjaolusid tuvastada ja tõendeid hinnata. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et ringkonnakohus jättis oma otsuse selle nõude kohta olulises osas põhjendamata.
20.Kolleegium märgib, et kolmas isik võis VÕS § 78 lg 1 alusel täita kostja tasu maksmise kohustuse seenkahjustuse kindlaks teinud ja tõrje korraldanud isikutele (vt ka nt Riigikohtu
30.novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-10, p 12). Kohustuse täitnud isikul võib VÕS § 78 lg 4 alusel olla sellest tulenevalt ka tagasinõue kostja vastu. Lisaks võib isik kanda kulutused ka enda nimel, sõlmides kahju kindlakstegemise või kõrvaldamise korraldanud isikuga VÕS § 80 mõttes lepingu kostja kui kolmanda isiku kasuks. III
21.Hageja vaidlustab ringkonnakohtu otsust ka osas, milles jäeti tunnustamata tema nõue tasuda ehitushinna suurenemise eest 8256 eurot 52 senti (129 186 krooni 40 senti) (vt III kd, tl 117). Hageja väitis hagis, et ehituslepingu hind suurenes projekti muutmise tõttu 129 186 krooni 40 senti (sh käibemaks) (I kd, tl 6). Maakohus tunnustas kogu seda nõuet (maakohtu otsuse lk 15). Ringkonnakohus märkis otsuses aga ekslikult, nagu oleks maakohus tunnustanud hageja seda nõuet 129 184 krooni 40 sendi ulatuses. Sellest või võimalikust muust tehnilisest eksimusest tingitud ringkonnakohtu otsuse arvestuslikule väiksemale ebaõigsusele ei ole pooled tuginenud.
22.Hageja väitel ei arvestanud ringkonnakohus ehituslepingu p-ga 6.2, mille järgi kohustus kostja tasuma kõigi tööde muudatuste ja lisatööde eest. Kuna pooled muutsid kostja algatusel esialgset projekti ning muudatuste tulemusena suurenes palkmaja ehituseks vajaliku materjali hulk ja seega ehituslepingu maksumus, on kostjal hageja arvates kohustus maksta suuremat tasu.
23.Riigikohtu praktika järgi tuleb lepingu hinnakokkulepet ja täitmist käsitada poolte esiletoodava asjaoluna, mitte õigusliku regulatsioonina, st tegemist ei ole õiguse kohaldamise küsimusega, mille puhul ei ole kohus TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause järgi poolte seisukohtadega seotud (vt Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p 62). Seega kuulub lepingu hind tõendamisesemesse ja tõendeid tuleb hinnata kooskõlas TsMS §-dega 230 ja 232, mida Riigikohus ei saa tulenevalt TsMS § 688 lg-test 3-5 ise teha. Ringkonnakohus on hinnanud ehituslepingut ja teisi tõendeid ning leidnud, et lepingu algne hind ei ole võimalike projektimuudatuste tõttu suurenenud. Seejuures ei ole hageja väitnud ja kolleegiumile ei nähtu asja materjalidest, et ringkonnakohus oleks rikkunud oluliselt menetlusnorme või VÕS § 29
sätteid lepingu tõlgendamise kohta. Seetõttu jääb kassatsioonkaebus ka selles osas rahuldamata. Vaatamata sellele peab kolleegium vajalikuks käsitleda lepingu hinda kohtupraktika ühtlustamise eesmärgil.
24.Majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul on põhimõtteliselt võimalik hind määrata ka VÕS § 28 alusel, kuid seda üksnes juhul, kui pooled ei ole hinnas selgelt kokku leppinud, kuid on kokku lepitud kauba müük või teenuse osutamine selliselt, et teisele poolele pidi olema arusaadav, et selle eest tuleb ka maksta. Sama kinnitab töövõtulepingu kohta VÕS § 637 lg 1. Poolte sõlmitud ehituslepingu p-s 8 on aga lepingu hind reguleeritud küllalt detailselt, mistõttu ei olnuks alust viidatud sätteid kohaldada. Lepingu p 8.1 järgi on töövõtja teostatavate projekteerimistootmistööde ja ehituskomplekteerimistööde maksumus hinnapakkumuses sätestatud tööde maksumus, p 8.2 järgi sisaldab töövõtja tasu kõiki töövõtja riske (sh tööde ja materjalide kallinemine) ja töövõtja lepingu alusel tehtavaid kulusid ning p 8.3 järgi on töövõtja tasu suurus lõplik ja seda võib muuta üksnes lepingus ettenähtud juhtudel või poolte kirjalikul kokkuleppel.
25.Kuigi ehituslepingu p 6.2 järgi on tellija kohustatud tasuma töövõtjale tööde tegemise eest lepingus sätestatud tasu ning lisaks tasuma kokkulepitud lisatööde ja muudatustööde tegemise eest, on p-s 8.5 ette nähtud, et pooled võivad leppida kokku lisatööde tegemises, sõlmides lepingu lisa, milles fikseeritakse kõik vajalikud tingimused, sh tehtavate lisatööde spetsifikatsioon, tegemise ajad, hind, maksetingimused ning mõju üld- ja vahetähtaegadele. Hageja ei ole väitnud, et pooled oleksid sellise kokkuleppe sõlminud. Lisaks on lepingu p-s 8.4 ette nähtud, et ehitusprojekti muutmise tulemusena vähenenud tööde maksumuse võrra väheneb ka tööde maksumus (s.o lepingu hind), st ette on nähtud regulatsioon tööde mahu vähenemise automaatsest mõjust hinnale, mida ei ole aga ette nähtud tööde mahu suurenemise kohta.
26.Pooltel on VÕS § 13 järgi õigus lepingut alati kokkuleppel muuta ning kirjalikus vormis sõlmitud lepingut võib VÕS § 13 lg 2 järgi kokkuleppel muuta ka muus vormis. Kui lepingus on aga ette nähtud, et lepingut muudetakse kindlas vormis, ei või üks lepingupool VÕS § 13 lg 3 järgi sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmisega teistsuguses vormis. Ehituslepingu p 16.5 järgi muudetakse lepingut ainult lepingu lisaks oleva kirjaliku kokkuleppega. Kuigi pooled ei vaidle, et tööde aluseks võetud projekti muudeti ja maja maht suurenes, ei ole hageja esitanud asjaolusid, millest võiks järeldada kokkulepet kostjaga, et vastavalt suurendatakse ka lepingu hinda, ega isegi mitte seda, et kostja pidanuks sellise hinna suurenemisega arvestama. Seda ei saa põhjendada ainuüksi väitega, et kohtumenetluses ei ole kostja hagile vastates hageja hinnakujundust eraldi vaidlustanud, kui kostja on samas vastustanud hinna muutmist tervikuna.
27.Kolleegiumi arvates on taunitav töövõtjate praktika, mille järgi ollakse valmis tegema lisatöid või muudatusi, kuid ei lepita hinna muutmises kokku ega teatata enne nende mõjust lepingu hinnale, pannes tellija hiljem ebaõiglasse olukorda, kus temalt nõutakse töövõtja ühepoolselt arvestatud tasu. Just sellise praktika vältimiseks ongi VÕS § 639 lg-s 1 sätestatud, et eeldatakse eelarve siduvust
töövõtjale, ning § 639 lg-s 2 ette nähtud, et mittesiduva eelarve olulisel ületamisel võib töövõtja nõuda eelarvet ületava tasu maksmist, kui eelarve ületamist ei olnud võimalik ette näha, kuid sel juhul peab töövõtja eelarve olulisest ületamisest tellijale viivitamata teatama ning teatamata jätmise korral võib töövõtja eelarvet ületanud summat nõuda üksnes ulatuses, milles tellija on alusetult rikastunud. Kui tellija ütleb lepingu eelarve ületamise tõttu üles, ei pea ta VÕS § 639 lg 3 järgi maksma eelarvet ületavat tasu (VÕS § 639 kohaldamise kohta vt ka Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-08, p-d 12-16). Ka ehituslepingu p 5.6 järgi kohustus töövõtja pidama kinni hinnapakkumises toodud maksumusest ning teavitama tellijat viivitamata mistahes asjaoludest, mis võivad tingida sellest kõrvalekaldumise, seejuures ei vabasta teavitamine töövõtjat lepingus sätestatud vastutusest ja riskidest ega suurenda automaatselt töövõtja tasu. Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et ta oleks lepingu hinna suurenemisest enne teatanud või et kostja oleks suurema maja tõttu rikastunud VÕS § 639 lg 2 kolmanda lause mõttes.
28.Pooled ja kohtud on lähtunud sellest, et ehitusleping on töövõtuleping. Kolleegium märgib, et tüüppalkmaja palkosa tarnimise ja püstitamise leping võib VÕS § 208 lg 2 järgi olla müügileping, eriti kui hageja tellis lepingueseme olulises osas oma lepingupartnerilt. Siiski ei mõjuta see asja lahendamist, kuna nii ehituslepingu sätete kui ka võlaõigusseaduse üldsätete ja müügilepingu erisätete järgi oleks tulemus sama.
29.Kuna ringkonnakohtu otsus jääb hageja põhinõude osas muutmata, jääb see muutmata ka viivisenõude osas. Hageja ei ole esitanud viivisenõude arvestamise kohta muid väiteid peale selle, et viivisenõuet vähendati ekslikult põhinõude ebaõige osalise rahuldamata jätmise tõttu. IV
30.Kolleegium märgib, et kohtud on jätnud nii menetluses kui ka otsustes tähelepanuta hageja pankrotihalduri A. Tootsmani 5. oktoobri 2010. a avalduse astuda menetlusse võlgniku asemel tema pankrotihaldurina (II kd, tl 192-199). Tulenevalt pankrotiseaduse (PankrS) § 35 lg 1 p-st 2, § 43 lg 1 esimesest lausest ja § 541 lg 1 kolmandast lausest võib haldur astuda võlgniku asemel kohtumenetlusse, kuid sel juhul osaleb ta seal enda nimel, s.o võlgniku pankrotihaldurina. Seega on menetluse kestel tegelikult hageja muutunud ning algse hageja asemel on menetlusse astunud tema pankrotihaldur, kes on õige menetlusosaline mh Riigikohtus. Tegemist ei ole siiski olulise menetlusõiguse normi rikkumisega, mis oleks mõjutanud asja menetlust sisuliselt. Pankrotihaldur on menetlusse astudes kinnitanud hagejat nii varem kui ka hiljem esindanud advokaadi esindusõigust. Pealegi on viidatud pankrotiseaduse sätted menetluse ajal muutunud ning pooled ei ole hageja isiku väära tähistamist vaidlustanud. Seetõttu tähistab ka kolleegium oma otsuses hagejat läbivalt ühte moodi, eristamata, et osa menetlustoimingute ajal oli hagejaks võlgnik ise ja osades A. Tootsman tema pankrotihaldurina. Halduri tegevuse tulemusena tekkivate õiguste ja kohustuste kandjaks on PankrS § 541 lg 1 teise lause järgi võlgnik, kui seadusest ei tulene teisiti (vt ka nt Riigikohtu 12. oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-11, p 31).
31.Apellatsioonkaebuses palus hageja tühistada maakohtu otsuse osas, millega jäeti kostjalt välja mõistmata põhivõlgnevus 12 237 eurot 28 senti, mis oli ka tema apellatsioonkaebuse hind. Ringkonnakohus vabastas hageja 4. märtsi 2011. a määrusega apellatsioonkaebuse esitamisel 1278 euro 23 sendi suuruse riigilõivu tasumisest (III kd, tl 24-25). Kuna hageja apellatsioonkaebus jäi rahuldamata, tuleb hagejalt tasumata jäänud riigilõiv TsMS § 179 lg 1 ning § 190 lg 2 ja lg 4 esimese lause alusel riigituludesse välja mõista. Lahend tuleb TsMS § 179 lg-te 5 ja 6 järgi täita jõustumisest alates 15 päeva jooksul, misjärel võib selle saata sundtäitmisele. Nõude tasumisega viivitamise korral tuleb TsMS § 179 lg 9 alusel tasuda lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Kolleegium märgib, et selle otsus oleks pidanud ringkonnakohus tegema juba siis, kui ta tegi lahendi, millega jättis hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Samuti märgib kolleegium, et pankrotivõlgnikust hagejale menetlusabi andmisel tulnuks arvestada TsMS § 183 lg-ga 2. Ringkonnakohus ei ole määruses välja toonud ühtki põhjendust, mis seaduse kohaselt võimaldanuks hagejale riigilõivu tasumiseks menetlusabi anda.
32.Kolleegium märgib rahalise põhinõude ja kõrvalnõuetega hagi hinna määramise kohta alates
1.juulist 2012 kohtupraktika ühtlustamiseks järgmist. Alates sellest ajast muutus TsMS § 133 ja nähti erinevalt varasemast ette, et hagi hinda arvestatakse nii põhi- kui ka kõrvalnõuetelt, kusjuures tulevasi kõrvalnõudeid võetakse arvesse hagi esitamisest arvates aasta ulatuses (TsMS § 133 lg 2). Samas tunnistati kehtetuks TsMS § 137 lg 4, mille järgi võeti otsuse vaidlustamisel kaebuse hinna määramisel apellatsiooni- ja kassatsiooniastmes arvesse ka kõrvalnõuded. Kolleegiumi arvates kohaldub 1. juulist 2012 kehtetu TsMS § 137 lg 4 üksnes nende apellatsioon- ja kassatsioonkaebuste puhul, mis on esitatud enne nimetatud kuupäeva. Hiljem esitatud kaebuste puhul tuleb TsMS § 137 lg-st 1 juhindudes lähtuda asja hinnast maakohtus hagi esitamise ajal, st kõrvalnõudeid kaebuse hinda ei arvata. See kehtib sõltumata sellest, et alates 1. juulist 2012 on muutunud TsMS § 133, mis näeb ette kõrvalnõuete asja hinda arvamise. Nimetatud sättest tuleb lähtuda hagide puhul, mis on esitatud pärast 1. juulit 2012.
33.Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon on kolleegiumi arvates menetluskulude jaotuse osas mitmeti mõistetav. Maakohtu otsusega jäeti menetluskulud poolte endi kanda, ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni järgi on "antud menetlusega seoses poolte kantud menetluskulud" jäetud 13% ulatuses kostja ja 87% ulatuses hageja kanda. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu üheselt, kas ringkonnakohus pidas lisaks apellatsioonimenetluse kuludele silmas ka maakohtu menetluskulude jaotust ja muutis seda või mitte. Ringkonnakohtu otsuse põhjendustest võib järeldada, et kulujaotus kehtib kogu menetluse jaoks. Kolleegium nõustub TsMS § 163 lg-st 1 lähtudes sellega ja jätab sellise menetluskulude jaotuse muutmata. Kuna kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kassatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Pooled võivad TsMS § 174 lg 1 esimese lause alusel nõuda Harju Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse
alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
34.Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb tasutud kassatsioonikautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata riigituludesse. Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Villu Kõve
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.